Jõulurahu.

Heakene küll, kes arvas, et ma siin nüüd jõulurahust ja muust magusast jahuma hakkan..... siis ega see inimene palju mööda ei panegi, kuigi pigem siiski üritan hoida sellist soliidsemat joont...

Viimast postitust ma enam väga ei mäletagi, aga päris palju on kirjutada ja näidata..

Noh, seda ila pole vist mõtet enam korrata, et LUMI ON MAAS! Aga ma teen seda ikkagi - LUMI ON MAAS! TÄIEGA! Olengi jõudnud ära unustada, milline see õige talv oli, sest eelmine talv jäi poolikuks ja siis kui siin täiega lund viskas, olime mina ja Kaido juba lõunasse lennanud..

Säreveres on ikka selline talv kallal, et autogagi on raske liigelda juba. Viimane kord siin müttasin ühiselamu kõrval nagu mustlane mudas - siple mis sa sipled, mida rohkem sipled, seda sügavamale vajud. Rallimees Simmi on meil selline, kes kohe parema jala sirgeks vajutab, kui auto 2mm juba liigub. 9000 pööret ja VTEC ning kinni ta ongi. Nii ikka ei tohiks, teab ju iga kogenud autojuht, et tasa sõuad, kaugemale jõuad. Ehk siis pikem maa traktori järgi. Eriti veel sellise lögailmaga.. Õnneks nüüd on stabiilselt hoidnud jahedat ja kohati on selline mõnus lumetolm, mis toob kohe meelde 80ndate talved, kui naabrimehe Pobeda ei paistnud hangest väljagi ja mina koos naabrilastega sealt pealt liugu lasime... Olid ajad... Katsu sa nüüd kuskil hanges möllata - üks asi see, et koerad on lume kollaseks värvinud, lisaks on see veel soolamaitseline ning pole harvad juhud, kui keegi on talveks oma Lexuse unustanud garaaži viia ja siis on teede ääres tundmatud kühmud, mida esialgu arvaks, et sahamees on nahka teinud. Aga hoopiski on seal kellegi lowrider peidus, et siis kogemata hanges joostes võid kellegi autosse sisse astuda läbi katuseluugi...

Õnneks keegi kuskil ikka on, et vähemalt nüüd on meil koolis ka sahamees. Viimati liikus lausa sellise pilliga -

Sellisel suurel aparaadil on juhtumisi sama nimi antud, kui minu elukaaslasel, aga see ei tähenda, et mu elukaaslane samat mõõtu oleks. :)

Tulles nüüd tagasi viimase aja sündmusteni, siis miski paar nädalat tagasi sain ühe huvitava kirja, kus paluti mind tulla pidulikule vastuvõtule pealinna, kuna ma olla kirjutanud miski essee ja ma olla saanud preemia selle eest. No heakene küll, auhinnad mulle meeldivad ja üle tüki aja saab jälle lipsu kanda. Hooray!
Kahjuks mul pole videot ega pilti, mis seal täpselt toimus, kuid 13.detsembri hommikul ma päälinna poole teele asusin ja sattusin siis ühele vahvale SA Archimedes poolt korraldatud aastalõpuseminarile. Muu hulgas olid vahvad loengud meie väärtustest ja alustest ning piiramatu kogus kohvi ja suupisteid. Hea küll, piirang tuli siis, kui kohv otsa sai lõpuks.
Peale väikest aperitiivi fuajees algas lõpuks ka see niiöelda pidulik osa ning meid paluti tagasi laudadesse. Üks meeldiv noormees mängis marimba-nimelist riistapuud. Asjatundmatum inimene ütleks, et see on hunnik ahjupuid nööriga vetsutoru peale tõmmatud, mida mängitakse hundinuiadega, aga tegelikult on marimba päris oskust nõudev instrument, mille mängimisega igaüks, k.a mina, hakkama ei saakski.
Peale muusikalist osa said auhinnatud kõik koostööpartnerid, kes seda väärisid ning auhinnati ka projektide abil välispraktikal käinuid.
Minu süda tahtis rinnust välja karata, kui välja anti kolmas ja kaks teist kohta... Ei olnud elus ma arvanud, et ma olen midagi võitnud!
Igatahes värisevate jalgade ja põksuva südamega ma sinna ette astusin. Soojad käepigistused asjaosalistelt ning läksin tagasi lauda. Selgus, et sain auhinna ka pildivõistluselt, seega topeltvõit justkui. Auhinnaraha oli viisakas vähemalt. 650€, 2 diplomit ning elupuu kasvandik.

Selline vahva 13. detsember oli mul. Siinkohal kõigile hääletajale tänu, kes mu jutustust pidasid millegi vääriliseks.
Archimedes on oma kodulehel ka nüüdseks kõik avalikustanud, saan ka siinkohal eku-keku teha. Kõik lugemist väärt materjal:
http://www2.archimedes.ee/hkk/index.php?leht=8#

Lisaks muidugi, et lõpus tehti ka võitjatega pilti, aga need pole veel kuhugi lekkinud, samuti ei näe ka videosid veel interneeduses.

Aga sellega mu nädal ei lõppenud, järgmine päev oli jälle tarvis päälinnas tolkneda. Sedapuhku oli meil ühe õppejõuga ekskursioon Järve Amservis. Peale mida me rõõmsalt läksime tühjade kõhtudega Räägupesa putka juurde ja mähkisin ühe suure topelt-"räägupesa" endale sisse. Peale seda tuli Raivo auto tagaistmel ikka säänne uni, et hakkasime ruttu Fantat jooma, et oleks põhjust metsapeatust nõuda.

Njaa, selliselt me Tallinnaga hüvasti jätsimegi - 90km/h külg ees!

Väike peatus Kosel ja peale seda tuli seltskonnal mõte, et läheks hoopis kelgutama.
No ja nii me siis tegime "Tunne oma kodumaad" kuskil Rapla maakonnas.

Raivo käis all ära, siis proovisin mina ka. Päris FUN oli oldschool-kelguga libistada.

Andy ka just kade mees ei olnud.












Ei suhtkoht huvitav lõpp töökale nädalale. Sain oma praktika ka kaitstud kooliväliselt ja nüüd võib jääda eksameid ootama valvelseisangus. Vaja veel mõned jõulukingid hankida, kuna seegi tähtpäev ei ole enam mägede taga. Siis on mõnda aega madalseis, seda igas mõttes - pole raha, pole tuju... Õnneks on õppematerjalidega aeg sisustatud, polekski aega nagunii seda rahahunnikut kulutada.

Ja noh, pika mula kokkuvõtteks - eile sai käidud kuusejahil. Tõime ära ühe vahva pisikese, nüüd on meil ka jõulumeeleolu ühikas. Ehtisime muidugi käepäraste vahenditega - Push Upi kassett, toruklambrid, mp3-mängija ning muud nänni, mida möödakäijad peale laotavad.


Ah, heakene küll..

Pikk jutt, sitt jutt.
Kui ma enne ei kirjuta, siis soovin kõigile head pühkimist ja palju kingitusi. :)

Kammbäkk.

Kui oled tõbine, siis on raske millestki väga kribada, aga kui tõmmata paar lonksu Jägerit sisse, nuusutada aroomikaid paaripäevaseid saapas haudunud sokke ning juua maasikamoosi, siis on tunne, et "I have places to go and people to meet!"

No ma seekord meelemürke ei tarbi, kuigi varsti võib maks koola joomisest streikima hakata, kesse ikka niipalju keemiat jõuab läbi filtreerida.

Aga et siis eile sai tehtud üks konstruktiivne ekskursioon, teemal "Tunne Eestimaad". Säreverest oli start ning auto viis mind mööda maanteid Raplasse, sealt Kohilasse, kust semu ja seltsimees Rallimees Andy näitas oma kurvilist õpperada. See viis meid Keilale veidi lähemale, kuigi oli ilgelt treppis ja Läti rekkamees laiutas nii mis kole, aga näed, mööda lasi ikka lõpuks. Kahju oli vaid sellest sahamehest, kes täis tuisanud tee peal sahka üleval hoidis...
Jõudsime oma rännakuga Keilasse. Lennuki peal jäi käimata, kuid Rõõmu Kaubamaja ei jäänud ning tulime sealtki välja rõõmsatena, lisaks janukustutusvahendid ning kopsuvähi toitmise abiseadmed taskus. Teekond viis edasi Leholasse, kus oli tarvis käia oma plekist liisule varusosasid toomas. Õigemini, mu autot painavad erinevad kotermannid, millest muidu jagu ei saa, kui lõika õkvalt haige koht välja ja õmble uus asemele..
Eks ma siis saingi neid kulinaid ja nudinaid hulgim.
Kulinad käes, seadsime sihi päälinna - Räägupesa ja Staap. Ai kurja, kui maitsvad kohad. Räägus sai oma väsinud kere maha ka parkida, et nautida grillburgerit ja piimaga kahvi hea seltskonna saatel. Aga no otseloomulikult ei pääsenud Staabistki ja seal sai vats ikka piripardani täis tuubitud, et isegi peerupoeg ka välja ei mahtunud. Aga hea oli ju!
Sealtmaalt sai meie seiklus otsakorrale ja asusime siis mööda Tartu trassi tagasiteele. Tee oli libe ja lõpuks ärkasid ka meie põied. Seepärast saigi maantee äärde lumevalli otsa kolm suurt kollast autogrammi jäetud.
Natuke aega hiljem nägime tee peal vilkuvaid tulesid, no mis see muu ikka saab olla, kui mõni sinises tunkes onku kellegi ausa inimese jälle rajalt maha võtnud, aga võta näpust, üks suhteliselt uus bemm leidnud oma otsa. Nina oli väändunud kõhu alla, justkui oleks Chuck Norris toetanud kapotiäärele, kuid põhjus oli tegelikult palju proosalisem - metsanotsu ja auto teekonnad ristusid ja eks kaks kõva sattusid kokku. Notsu paistis noor veel olema, oli alles varsa mõõtu, kui sussid siruli siiski. Endal kogemus põdraga, kuid teadjamad räägivad, et metsanotsule otsasõit on nagu betoonseina rammimine. Selle vahega, et see betoonsein võib veel minema jalutada.

No ja tunnike jäiseid teid hiljem olimegi jälle mõnusalt oma ühikatoas, muljetasime, sõime, jõime... Kaits jäi ära tuttu, me jäime Rallimehega veel rummi lammutama ja noh, ideed sünnivadki lambist ja nii me tegime ühe proovika, mille esimeseks katsejäneseks oli paraku Kaits, aga ehk ta leiab oma südames  natuke ruumi ja andestab meile meie patud.
Videosüüdistus:

Tegelased ei tohiks võõrad olla enam. :)






Eks meil mõlgub nii mõnigi mõte sellega seoses, et viimasel nädalal ei tohiks keegi ilma jääda. Millal siis veel, kui mitte nüüd? :)





Aga jah, hakkab läbi saama see õnnis kooliaeg. Natuke veel ponnistada, võib juba 10 nädala pärast mingit tulemust näha ehk. :)

Piiss äut.

uutsi kuutsi...

Ah et miks selline pealkiri?
Noh, seepärast et... et...
Ah, mina ka ei tea ju kõike, minge lugege raamatuid!

Nali.

Aga tegelikult oli lihtsalt isu natuke jälle end tühjaks kirjutada. Tööstressi ei oska mina teisiti maandada, kunst on mu parim sõber. Nojah, mis ma ikka seletan, ma ju värvisin oma auto talverattad punaseks üsna hiljuti... Mis muud, kui stress.
Nüüd mõni küsib kindlasti, et kas siis naine ei saa voodis hakkama, et pean paska kokku määrima siin blogis, siis pigem ütleks, et ei-ei, vastupidi ikka.. Naine on tasemel, aga vahest tahaks ikka veebiruumi kahandada. Mitte küll nii väikeseks, et Mart Laari kombel järsku südari saan, kuna ruum/rumm sai otsa.. Mart Laar on tegelikult väga hea poliitik ja loodan, et ta paraneb.

Aga et siis mis ma viimasel ajal korda olen saatnud?
Suurt midagi, peale praktika, mis on ka juba pooleldi läbi. Hommikust õhtani elan rehvihunnikute vahel, Bridgestone'ist Sailun'ini. Sailun, kahjuks küll tundmatu hiinlane, aga väga hea odav rehv.. Lihtsalt infoks..
Paar hooldust kobatab ka päevas ikka, et päris meelest ära ei läheks, kuda Lianal geneka rihma vahetada või otsida Tucsoni keskluku lüliti alt nupuvalgustust, mida ei ole olemaski... Aga ei kurda. Sedasi lähevad päevad ka kiiremini. Õhtu saabub kiirelt, sama kiirelt ka uni, kui pea patja puudutab.
Nädalavahetusel käisin jälle keset Eestit, pruudi vennalapsel oli sünkar ja me olime ka kutsutud.
Reedel muidugi tuli nädal pidulikult ära saata ja läksime Club Tallinnasse, pidi olema miski Skyplusi TOP 40 Party.. Aga mis seal tegelikult oli - kuskil oli lasteaial väravad lahti jäänud vist, sest sellist alakate hunnikut pole tükk aega seal näha olnud... Vähemalt suuremat röökimist ja kisa-kära ei tekkinud. Igatahes pidu oli igav ja nii me sealt läksime Fastersisse kanarulli nosima. See on meie traditsioon alati peale klubis käimist. Boonuseks see, et mina saan kõik endale, mida keegi enam süüa ei jaksa.
No ja siis me läksimegi ära koju, et tudusse visata, kuna pikem sõit ees..
Siiski, Vaido Pannel laseb päris head mussi.

***

Aga täna jäi kogemata näppu Swedbanki reklaamleht Seenioritele, kus pakuti heade tingimustega autoliisingut pensionärile. Noh, arusaadav ju, ligi 65% autodest meie riigis on ikkagi vanem, kui 5 aastat ja vajab väljavahetamist. No oleks, et nad siis teeks noortele sama head laenutingimused - mina näiteks tahaks küll juba oma kodu osta, aga 30 aastat pool palka ära maksta on ka nagu liiast, lisaks veel käsi+jalg muude teenuste eest...
Aga jäi silma säänsed laused, et uued autod on ikka ökonoomsemad ja odavamad pidada, kui nt. 10 aastat vana auto. Välja toodud siis konkreetselt uue auto 5L/100km kohta ja 10.a vana 2.0 mootoriga auto 10L/100km kohta. Julgeks vaielda, et enamik neid "ökopunne" jääb nendele vanadele alla ja vana auto rüüpab vaid siis, kui on hooldamata. Isegi minu 13.a vana 2.0 bensiini rüüpav elukas on ökonoomsem, kui see kuradi pisike VW UP!, kuhu ei mahu isegi normaalselt rooli taha. 7L keskmiselt on ikka päris masendav 1liitrise kohta.. Samas mulle meeldib see Fordi 1.0 EcoBoost, sain sellise mootoriga uut Mondeot proovida saladuskatte all. Päris mahe ja mõnusalt liigub. Ei ütleks küll, et piimapakk seda rongi edasi veab. Turbo jääb veidi vajaka küll, et linnas ikka väga kõrge käiguga sõita ei saa... Aga noh, ökonoomsem on ta kindlasti, kui sama auto oleks nt. V6 mootoriga. Ehk siis, et Swedbank ei ole eriti objektiivne, vaid lendab peale täie rauaga, kuid iseenesest on jutul jumet - uus auto on ikka uus auto. Samas hoolduskulud ja muu kaasnev tõstavad selle uue auto hinna niigi kõrgeks, et odavam on osta garantiilõpuga auto, mis on oma õige väärtuse juba saavutanud ja millel võib kasutama hakata B-grupi varuosasid, kuna mõningal juhul on need lihtsalt NIIIIII palju odavamad. Ainuke hea pluss oli, et seenior saab auto iga kell tagastada, kui ei sobi, või kui juht ei ole enam liikluskõlbulik. Ma lihtsalt kardan seda, et nii mõnigi äsja load saanud tattnõna pressib vanaemalt-vanaisalt auto välja...
Pigem võiks edendada seda niigi seisvat autojääki. Autoplatsid kubisevad igasugu masinatest, mõni seisab seal juba aastakümneid.. Ilma naljata, kusjuures! Tean ühte kohta, kus vana Pobeda seisab juba vähemalt niikaua, kuni mina mäletan ja hind langeb iga aastaga (paraku mitte nii soodsaks, et endale tasuks tuua, sest kere on sm. Rooste poolt juba peaaegu ära varastatud)... Aga ühe vanasõidukiga vuraks praegu ringi küll..

Praktika on ka see kuu lõppemas, siis uuesti kooli ning hakkab see eksamitrall pihta.. Sünnipäev on ka vaja üle elada, kõik räägivad mingist peost.. Ise mõtlesin, et kutsun nad kuhugi klubisse kokku aga ise libistan kodus õlunaadi ja itsitan pihku...

Ahjah, kuramuse jõulud on ka tulemas.. Kingitusi vaja hakata kokku kraapima...

Suured valed meie elus..

Tere jälle, kallid kuulajad.
Seekord võtame huumorist kerge taimaudi ja mõtlesin, et kirjutan ka natuke, mis mulle internetist on silma jäänud...
Nimelt mõnda aega juba on huvi pakkunud ajaloolised sündmused ja nende usutavus. Okei, õigemini koperdasin selle otsa ühel ilusal hommikul, kui ma parasjagu nautisin mahedat hommikukohvi. Ja kus mujal, kui ikka 9GAGis. Ärge öelge, et huumorilehed ei ole kasulikud.
Aga et siis võtsin sabast kinni ja lugesin kõige kohta ja püüan teha kodukeelse kokkuvõtte kogu pahnast.

1. Piltdown'i mees.
Peale seda, kui 1859 ilmus Charles Darwini sulest kuulus evolutsiooni teooria, hakkasid kõik teadlased kibekähku siblima ja otsima siis käekatsutavaid tõendeid inimkonna eellastest, lihtsamalt öeldes, püüdsid nad leida tõendeid ürginimestest. 1910 kuulutas keegi härra Charles Darwin, et ta on leidnud puuduva lüli ajateljel ning teadlased alustasid uurimist.
Mis värk oli siis?
1912.a talvel toimus Londoni Geoloogia Ühingu koosviibimine. Charles Darwin esitles oma kuulsat ürgmehe kolju fragmente.
See oli tegelikult siis tükid koljust ja lõualuus ja Dawson väitis need olema fossiilsed leiud. Tema väiteid tõendas ka tuntud paleontoloog A.S Woodward, kes jäi oma sõnadele kindlaks kuni oma elupäevade lõpuni. Olgugi, et juhtum sai üle maailma tuntuks, hakati asja siiski uurima, kui üht suurimat valet.
1950ndate alguseks oli teadlastel kasutada ka fluoriiditest, mis välistas igasuguse fossiilse päritolu ning teadlased tõstsid "Piltdowni mehe" ajajoonelt maha.
1953.a tuli lõpuks tõde päevavalgele. 3 teadlast suutsid ära tõestada, et kolju on pärit keskaja inimeselt, lõualuu on 500-aasta vanuselt Sarawaki orangutanilt ning hambad pärit šimpansilt. Kroomhappe ja raualahuse abiga oli keegi tükke vanutanud ning viiliga hoolsalt töödelnud, et sobida inimese profiiliga.
Pettus oli seda usutavam, et 1914 ilmus sarnane kolju välja ka Austraalias, aasta hiljem Sheffieldis, ning tollal võttis see kõiki ahhetama, et leitud on uusi asitõendeid varasest inimesest. Teadusmaailm sai valusa hoobi.
Kahtlusaluseid selle osava tüki taga on mitmeid, kaasa arvatud ka Dawson ise. Kuid kõik märgid osutavad toonase muuseumivabatahtliku Martin Hintoni poole, kelle nimetähtedega kohvrist leiti teisigi sarnasel moel töödeldud konte. Võimalik, et noormees soovis häbistada oma tööandjat A.S. Woodwardi, kes keeldus talle iganädalaselt palka maksmast.

Kes inglite keelt oskab - http://en.wikipedia.org/wiki/Piltdown_Man

2. Trooja Hobuse mõistatus.
Palju on jutte liikvel, et kreeklased kinkisid puuhobuse troojalastele, samas on jutte, kus kreeklased jätsid suure puuhobuse meelega Trooja linna uste taha vedelema, teesklesid taandumist ning troojalased vedasid suure müraka oma linna...
Tegelik lugu sai alguse, nagu ikka, armastusest. Armastusest mehe ja naise vahel. Kahjuks oli see armastus keelatud.
Kui Trooja noormees, nimega Paris, paaritus Sparta kuninga naise Heleniga ning Helen jättis kuninga maha. Sellest puhkes sellest skandaal ja 10-aastane tulemusteta sõda Trooja ja Sparta vahel.
Ja just siis, kui troojalased tundsid kreeklaste üle võitu saavat, tuli kreeklastel kaval idee. Nad ehitasid SUURE ratastel puuhobuse, kuhu mahtusid parimad sõdalased koos oma juhi Odüsseusega.
Hobune veeretati seejärel Trooja linna väravate taha ning troojalased, arvates, et tegu on kreeklaste miskise püha jumalaga, võtsid anni, kui kreeklaste sõjamoona, rõõmsalt vastu. Nende arvates oli sõda justkui lõppenud sellega. Korraldati pidustus.
Aga südaöösel, kui linn magas, avanes hobune, sõjardid hiilisid tasakesi välja, avasid linnaväravad kreeklastele ning julm tapatöö leidis aset - tapeti kõik mehed, naised, lapsed. Majad põletati ja väärtesemed rööviti. Kreeklaste arvates oli Trooja nüüd karistatud selle eest, et Helenit tagasi ei andnud.

Trooja sõda paelus jällegi mütoloogia ajaloolasi ning 19.sajandi keskpaigas kohtus Saksa arheoloog H. Schliemann ühe Inglise arheoloogiga, kes veenas Schliemanni, et endine Trooja on praegu Türgis asuv Hissarliki asula. Schliemann võttis üle inglase kaevamised ning avastas mitmes kohas üksteise peal asuvate linnade varemed. Aga paraku oma suures kaevandamise tuhinas, et leida kõige vanem kiht (Trooja oli olemas juba ju 2500 e.Kr,), suutis ta hävitada suurema osa varemetest, kaasa arvatud ka Trooja omad. :)
Kuigi Homerose eeposes mainitu ja Aenease ning Laokooni poeemid kattuvad, siis teadlased ei ole ka praegu eriti kindlad, kas see kõik ka tõele vastab. Asukoha suhtes oleks asi justkui paigas, kuid arvatakse, et tegu võis siiski olla ka näiteks suure rammijaga, mis, teatud määral, võis meenutada ka hobust. Õli valab tulle ka fakt, et toona kasutasid assüürlased kõikide oma sõjamasinate puhul loomanimesid.
Samuti pakuvad skeptikud, et Trooja sõja ajal toimus hoopis maavärin, mis linnamüüre nõrgestas. On leitud tõendeid, et maavärin tõepoolest aset leidis. Kõike võib olla, aga kas seda ka võib uskuda?

3. Kolumbus ja tema maadeavastamine.
1492.a suutis Kolumbus lõpuks veenda oma riiki ja kirikut, et need rahastaksid tema maadeavastamist. Toetaval osapoolel oli teatav kahtlus, et noormees mitte ei hävine, sest maapind teati olevat tasapinnaline ja Kolumbuse suund viib ta lõpuks maailma äärele ja ta kukub hiiglasliku kilpkonna suhu, mis Maad toetab. Selline uskumus siis tollel ajal.
Kolumbus tõesti hävis, sest tema tegelik sihtpunkt oli ida-Aasia, selmet avastas ta hoopiski Ameerika.
Maapinna tasapinnalisuse oli paika pannud kunagi Pythagoras, 2000 aastat enne Hispaaniat. Ja see teadmine kestis kuni 15-nda sajandini, ometi Kolumbuse navigeerimine põhines peamiselt ikkagi sellel, et Maa on sfääriline.

Hispaania keeldus siiski Kolumbusele raha saatmast ja sellel polnud miskit tegu maakera kujuga, vaid et Kolumbus ISE tegi valearvestusi ja kõik teadsid seda.
Siiski suutis maadeavastaja ise kuidagi tagasiteeks raha leida ja seda sündmust tähistatakse siiani nii Ameerikas, kui ka Hispaanias.

Millest siis müüt?
1838.a kirjutas keegi kirjanikus ninatark Washington Irving romaani Kolumbuse merereisidest. 99% sellest oli suhteliselt väljamõeldis, kuid osa sellest ilmus siiski õpikutesse ja ilmselt kuskil keegi kaval toimetaja arvas, et kesse igavat saasta nagunii lugeda tahaks, et vürtsitame siis värki väheke.

4. Einstein oli matemaatikas nõrk.
Motivatsioonilonegute pidajad armastavad rääkida kõigile, kellel on veidi probleeme enesekindluse ja enesesse uskumisega, seda lugu ühest Saksa poisist, kellel oli koolis raskusi ja kes töötas koolikõrvalt lihttöölisena. Temast sai Einstein ja kui tema suudab, siis suudad sinagi!
Aga paraku mitte.
Einstein oli matemaatiline geenius ja juba 12-aastaselt oli ta võimeline koolis tunde andma.
See müüt, et ta koolis halvasti õppis, tuleneb ehk 1935.a Robert Ripley "Usu või ära usu!" artiklitest. Kuulus ebatavalisuse uurija Ripley mitte kunagi ei viidanud oma allikatele. Kõik artiklid ja faktid olid kas siis kusagilt loetud või kuuldud või lihtsalt perssest välja tõmmatud. Tema artikkel oleks võinud samahästi olla ka "Usu või ära usu, palka saan ikka, jobukakid!"
Kui teadusmehele endale lõpuks näidati seda "fakti", siis väidetavalt ta lihtsalt naeris selle peale. Ja suure tõenäosusega lahendas veel mõne kvantfüüsilise probleemi enne õhtusööki.

5. Isaac Newton ja õun.
Kõik on kindlasti kuulnud seda vahvat luuletust, anekdooti, romaani, kuidas Newton õunapuu all lõunauinakut tegi, sai õunaga pähe ning kirjutas kohe oma kuulsad teoreemid? Ta avastas energja jäävuse, liikumise, hääle kiiruse, soojuse ning pani selle kõik arvutustesse. Tekib küsimus, et kas enne Newtonit keegi üldse midagi mõtles?
Tema kõige kuulsam lugu on siis gravitatsioon, mille ta pani kirja väidetavalt peale õunaga pähe saamist.
Et kui keegi juhtumisi saaks õunaga pähe, siis vannuks end siniseks, aga Newton, vaat see mees võttis kohe paberi ja pliiatsi ja kirjutas sellised seadused, et neid ei ole keegi suutnud ületada viimased 200 aastat.
Tegelikult ei ole Newton kunagi maininud intsidenti õunaga, seda juttu levitas 60 aastat hiljem peale väidetavat sündmust keegi John Conduitt. Ja ka siis oli see lugu kergelt öeldes ähmane, et jääbki selgusetuks, kas Newton tegelikult ka nägi õuna või kasutati õuna kui metafoori, et kirjeldada füüsikat ka veidi rumalamatele inimestele.
Newton paraku suri üksinda elavhõbeda mürgitusse suurte paberihunnikute vahel, seega jääb teadmatuks, mis tegelikult juhtus.

6. Benjamin Franklin ja tema tuulelohe eksperiment.
Üks tuntud ameeriklane, kelle nägu ehib ka ühte Ameerika rahatähte, on samuti saanud legendi staatuse.
Ben Franklin leiutas paljud asjad ning kõige enam huvitas teda elekter. Hoolimata oma kolleegide skeptitsismist, et välgunool on puhas elekter, legendi kohaselt Franklin korraldas spektaakli koos tuulelohega, et tõestada oma väidet.

Franklin siis olla läinud äikesetormiga õue, käes tuulelohe, selle küljes piksevarras. Nööri külge sidus ta võtme. Et siis kui lohe taevajumalat piisavalt närvi ajab, suunab ta  oma välgunoole lohe pihta ja elekter läbib lohet. Et kui ta siis võtit puudutab, tekib seal salvestunud energiast staatiline löök ning elekter ongi avastatud. Vähemalt midagi sellist see müüt meile pajatab.

Tegelikkus?
Franklin just KÕIGE VÄHEM soovitas seda lohe-ideed. Samas ühtegi kindlat allikat pole, et ta seda siiski tegi. Peaks ikka peast päris kuiv olema, et sellise lollusega tegeleda.
Paljud usuvad, et Franklini müüt levis tugevamalt peale seda, kui Walt Disney näitas multifilmi "Ben ja mina", kus Ben mitte ainult ei lennutanud lohet, vaid oli ikka tõeline jobukakk.
Keegi ei taha seda teooriat siiski ümber ka lükata, kuna keegi ei julge äikese ajal minna enam lohet lennutama. Igal juhul, kui välk peaks tabama, on seal väikses piirkonnas kõik kutud, või äärmisel juhul kiilaka peaga. Seetõttu levitavad paljud õpikud ka veidi vääralt seda infot ja julgustavad õpilasi seda järgi tegema, kuna see pole mitte eluohtlik, vaid hoopis teaduslik lõbu!
Keegi oleks võinud siiski levitada müüti, mis oleks paremini sobinud tema iseloomuga. Kasvõi see, et Franklin oli kõva kepivend ja rahuldas 6 naist korraga?
Hea küll, seegi on ilmselge vale, kuid ümber lükata suht raske ja kui seda piisavalt igal pool kuulutada, jõuab see ehk 2050.a õpikutesse. Elame-näeme!

Loodan, et teil oli ajalooga sama lõbus, kui minul just oli. :)

Karvikute välimääraja e. beibifeisist lumeinimeseni.

1. Babyface elik maakeeli beibifeiss.
Noorsand on veel alla 18-aastane, kergelt kohalik popstaar, siiski koolis juba rebib naisi kahelt poolt nagu vikatiga. Ehkki mõnes kohas jääb elukogemusest tugevasti vajaka ning ainsaks suurimaks unistuseks on uue bemmiga Hollika ringil odavate daamidega ringe teha, siis poiss loodab, et ajateenistus teeb meheks.
Arusaadavalt puudub noormehel ka habemetüügas. Tihti pole ka juukseid. Võimalik segi ajada ka naissoost isikuga.
Kuulsaim BF - plikside lemmik Justin Bieber.

2. "Hallitus" tuntud ka kui " the 5'o clock shadow"
Beibifeisist järgmine samm, kus noormees on juba suutnud märgatava kirme omale suu ümber tekitada. Usinamatel on selline soliidne 3-päevane samet, pidavat naistemagnet olema. Veel popim, kui on piiratud võruks ümber suu, kuigi mõni arvab, et šokolaadisöömisega on vähe liialdatud. Hullemal juhul oled itaalia soost räpihomo, kellest õhkub ka tugevalt äftersheivi ja higilõhna. Sest ta lihtsalt on nii isane.
Rikkamad suudavad oma "hallitusega" juba ka bemmi pidada, kuid Hollika ring odavate daamedega on veel tulevik.
Kuulsaim "vari" - Justin Timberlake 2012

3. Vuntsvillem.
Selline stiilselt ära pügatud fassong, mis kaunistab tegijate meeste nägu. Vuntsil on reeglina ka palju pappi ja ilusad kiired autod. Võimalik, et ka piltilus kaunitar käevangus ja ülikond seljas ja see mõjub! Kas siis tehtud mingisugune kindel stiilipärane lõige või lihtsalt pestud-kammitud, igatahes püüab pilke. Kohe lööb ette Seth Rogen, filmist "Zac ja Miri teevad porri". See on HOT, aga teisalt võid olla ka nagu tegelaskuju Alan filmist Hangover. That is the mother of all beards. Enamjaolt turn-off, aga hei, maitseid on erinevaid. Flo Rida on teinud sellest omaette kunsti.
Kunst pole kunsti teha, kunst on kunstis kunstis näha ja kui te sellega hakkama ei saa, siis sorri, te pole veel kunsti näinud. Kahjuks võib kergesti segi ajada ka suva pompsuga tänavalt.

4. Hipi.
Sorakil rasvased haisvad juuksed, nina all miski stanget meenutav karvane ollus ning lõua otsast justkui kirbud viskavad viimses hädas köisi, et alla laskuda. Ei ole üldse HOT. Hollika ringil odavate daamedega kurvetamisest võib ainult unistada. Vahest on juuksed kaetud panama kaabuga, harvem peapaela või omakootud kanepise nööriga. Johnny Depp on meile end korduvalt end sellisena näidanud. Ja pealegi, ringi "trippides" on kõike muud meeles, kui juuksehari ja žilett!

5. Hipster
Hipi on hipsteri edasiarendus, selle vahega, et kui hipi laseb elul minna ja loodusel oma tööd teha, siis hipster teeb end meelega selliseks. Võidunud juuste asemel on geeliga hoolikalt voolitud soeng, mida kindlasti linna peal peab näitama. Usinamad tekitavad oma pahmakast ka rastapatse ja pole välistatud ka rastafari mütsilott.
Lõhnavad reeglina meeldivalt, kannavad ruudulisi Ivy League'i kampsikuid ning joovad Pirogovi pargis pingi peal Alekokki.
Hipsterist hipiks saab paari päevaga.

5. Metsjeesus.
Selline 30-ndates noor mees, kes kannab tihti linaseid rõivaid, ajab seosetut juttu maast ja ilmast, aegajalt kohendab oma tagumikuni ulatuvaid juukseid, luristab hommikusuppi oma habemest ning tõmbab nööri hommikumantli ümber koomale ning napsulauas vehib kätega alati taevapoole.
Ta arvab, et kõik, mis on antud, on jumala poolt ja oleks patt midagi maha lõigata. No olgem ausad, igas seltskonnas on oma jeesus, kellel vahest on juhtumisi ka kidra kaasas ja kui laul lahti lüüakse... oi oi.. Selline moodne hipi, kuid rafineeritum.
Ilmselgelt kosmeetikafirmad tema pealt ei teeni.

6. Jeekim.
Karvasem kui metsast välja tulnud jeesus, ajab habet ehk korra dekaadi jooksul, et teada saada, mis värvi ta silmad on, kui vaja ARKis uut juhiluba taotlema minna. Sõprade kingitud žiletid ja äfteršeivid on omakorda edasi võu tagasi kingitud paari-aastaste vahedega, kuna ta ei leia neile kasutust. Samas hoolitseb ta oma kodu ja riiete eest ja need on alati puhtamad kui beebipepu. Parimal juhul on jeekimil ka oma pere.

7. Lumeinimene või wookie.
Kõik teavad, kes ta on, et ta on olemas aga keegi pole kunagi oma silmaga näinud. Ja needki, kes näinud on, pole aru saanud, kus on pea ja kus on perse. Kogemata võib niimoodi toitu valest august sisse ajama hakata.
Niiet, kui päeval metsa minnes mätta seest kaks punnis silma vastu vahivad, siis ei ole see keegi majahoidja Sidorov, kes põõsas häda teeb, vaid te olete kohtunud Lumeinimesega. Võimalik isegi tsiviliseeritud suhtlemine või artikuleeritud viipekeel.

Ajaviide

Viimasest postitusest on nüüd tükk aega mööda, osa negatiivset on lahtunud või asendunud kergelt roosa prilliga.
No mida siin veel arvata, kui peagi on stipisaamise aeg käes ning rahanumbrid hakkavad silma ees jooksma. Chi-ching, chi-ching!
Kui ma siin nädalapäevi tagasi olin veidi pettunud, et pidin oma uhke ülikonna ehitustolmu sisse kastma ja 30 miljoni eest isegi ei anta seebialust, siis no hea küll, kui kuskil tekib probleem, siis Universum pakub!
Ühesõnaga, päris nii ei saa, nagu eelmistel aastatel, et Säästukast tassime hunniku kaste kokku ja lükkame voodi alla, sest voodid on nii madalad, et kärbes peab tolmu sisse sitale minekuks lausa kükitama. Seega ei jäänud muud varianti, kui olemasolevad pinnad käiku lasta. Raivo oli ka lahke, pakkis oma Omegasse kirjutuslaua ja väikse kapi. Koma lasi alt ka "pätsata" paar tooli, seega asi väheke paranes...
Elu on paremaks läinud, esimesed hinded ka taskus juba.. Kursused käivad kiirelt, 28 ainetundi ja 28 praktilist lähevad nagu nuusates. Rünne Rein on juba üsna nukker, et meie sõprus peagi läbi saama hakkab, ega ei imesta, endal on sama probleem juba. Kisub silma niiskeks selle lõpetamise koha pealt, selliste õpetajate juurest on raske lahkuda. Ei tea küll teisi, aga autoasjanduse õppejõud on küll suutnud minusugusele lollile kõik vajaliku peakolusse toppida.
Kui nüüd võtta enda seis mingi 5-6a tagasi, kus minu remondioskus päädis lihtsamate asjadega, siis tänaseks pole probleemi, millega ei julgeks silmitsi seista - tuleb välja, et mootor on veel see kõikse lihtsam agregaat omas mahlas. Praegu ragistan ajusid õhkpiduritega ja vat see hakkab pinget alles pakkuma, kuna palju erinevaid klappe ja tööpõhimõtteid. Paraku on kahju, et taskus pole C-kategooriat, aga Kaitseliidu DAFi õnnestub ehk roolida küll, nagu lubati.

Hetkel on enesetunne vähe vilets aind. Täna oli plaanis minna Eestit avastama ja ühtlasi käia Rakveres autole varuosi toomas, kuid käru ja musklit laenata lubanud semu oli tänasel hommikul tabamatu ja nii ei jäänud muud üle, kui üle keenud emotsioonid valla lasta. Seda enam, et kütuseks olid magamata ööd, nohu ja palavik. See va parem jalg läks iseenesest sirgu ja 136 hobust sirutasid end 200km/h. Siis tegin väikse peatuse tiigi ääres, loopisin veidi kive ja läksin ämmale järgi.
Olemine oli suht saast, silme ees vaid peavalurohud ja soe voodi, laksasin sisse ka paar lonksu igast raviteesid ja siirupeid, et olemine ikka päris "kivist" oleks. Takkatippu veel kallis pruut vihastas, kuna ma ei tahtnud minna ta õe saunapeole, vaid tahtsin minna üle pika aja koju, et end korralikult terveks ravida. Kaks külma sõna sõnumis ei tee samuti tuju paremaks.
Vähemalt on mul ühikas puhur ja soe vatitekk, et peale seda nohutuuri vast niipea enam uuesti tatistama ei tohiks hakata...

Ahjah, väike õpetussõna köhasiirupite kohta, kuigi silt ei ütle, et autojuhile ei sobi või tekitab unisust, nagu enamik ravimifirmasid ikka viitsib oma lipakatele trükkida, siis täna sai valusalt selgeks, et peale gripiteed ja köhasiirupit ei maksa minna poodi viinamarju ostma. Need viinamarjad läksid päris kalliks maksma, aga hea küll, vähemalt üks valus õppetund, et alkohol, mis muidu tervist hävitab, on ka üks tervise ehitamise alustalasid ja miks muidu joodikud on kõva hingeõhuga, et isegi vikatimees ei julge nende läheduses suitsu ette panna?
Juhtub ikka.
Järgmine nädal ostan siis autole uued rehvid ka. Need jäid ka ikka hambusse. Selgus, et legaalne piir on mul siiski juba natuke ületatud, ühel rehvil 1mm mustrit. Noh, seda oligi karta. See rehv oli mind oma 1 millimeetriga juba niigi 3 suve teeninud. Ma ei mõista inimesi, kes igaks hooajaks uued rehvid ostavad.. Ühest küljest saan aru - raha on ropult ja ohutus ennekõike. Eks ise teeks ka nii, kui raha pole enam kuhugi panna, aga teisest küljest, loodus reostub ning kulutatud raha võiks näiteks laste ülikoolifondi panna või miskit, et järeltulijast ei tuleks selline kaak, nagu meil see nädal Särkus oli, kus ühel autol löödi klaas sisse, kuna juht keeldus olemas kaine juht kohalike gängile, vaid et sellest noorest saaks tulevikuvaatega kodanik. Tjah, ma ei väidagi, et miinimumnõuetega rehvid oleksid maru turvalised, vahel vihmaga sõites võtab ikka otsaesise higiseks, kuid mis teha, pole rikast papat-mammat, kes poja Mersule või Portšele uued papud ostaks...
Niisiis, käin mina rõõmsalt mööda teatud asutusi, et jälle teise mehe vana enda uueks teha. Ei, seekord ei räägi ma naistest. :)

Aga okei, aeg minna teki alla higistama.

3. september... justkui kooli algus??

Nooooniiiiiii.....

Eile hommikul siis pakkisin oma asjad-kulinad-mulinad-vidinad kõik autosse ühte punti kokku ja asusin kooli poole.
Särevereni jõudsin soodsa taganttuule ja mõnusa madallennuga... ääm... jätan siiski saladuseks, kui kiiresti, igatahes Jõgevalt Põltsamaale sõitsin natuke üle 5 minuti, edasi arvutab igaüks ise.
Jõudsin lõpuks ühika ette.
Uhke ja hää.
Parklas ruumi nagu putru, kuigi, parkisin ära, tegin ukse lahti ja .. ääm... Kuhu ruum kadus? Minu auto ei ole küll eriti suur, aga olgem ausad, korralikult joontevahele end suruda, siis ega ikka uksega väga lehvitada ei saa. No ok, ma ei tulnudki parklasse elama siiski.
Astusin siis uutest (rasketest) ustest sisse ja fuajees ootas meid vastuvõtukomisjon, kes ka võtmeid jagas.
Boksi number 28. Toa number 1. Algus on paljutõotav.
Teema siis selline, et igas boksis on 3 tuba. Igas toas 2 matsi. Hetkel ajutiselt, kuna maja nummer 3 on ikka remondis, siis meie praegused voodid lähevad sinna ja siis on siin toad 3sed, mitte nagu praegu, sest ühes seinas on persetäis pistikuid, ning teises seinas on 2 lampi vahedega lae poole. See annab aimu, et seal peaks nari olema. Olgu etteruttavalt öeldud, et seinas olevast netipistikust võibki netti otsima jääda. Ennem läheb siga sõjaväkke. Saame natukese aja pärast näha, kas läkski.

Tegin siis oma boksiukse lahti:

Jah, see suur hall raske uks.. Selle kõige jaoks on mul vaja vaid üht võtit - see avab oma boksi ning oma tuba, ei ühtegi teist boksi, ega teist tuba. Nutikas värk, mu saladused jäävad luku taha. Huhh, problem avoided. :)

Nii, aga siis jätkakem..
Järgmised sammud elamises näitasid, et asjal polegi väga tegelikult. Euroremonditud, okei, oleks vist korrektsem öelda, et taasehitatud, elamine.
Lõhna järgi juba võiks öelda, et siin on viimistlus lõppenud alles päevad tagasi, isegi külmkapp, mis pildil on näha heledast puidust uste taga, isegi selles olid kleepsud veel sees ning uksed tolmused. No mina ka ei pühi vot!
Kursavennad, kes juba saabunud olid, need olid ofkoors paremad palad ära võtnud, lohistanud laua söögitoast kööki ning Kõps sättis end seal sisse. Iseenesest mõistetav ka, laua taga on ju mugav ja ainuke laud elamises. Et päris nutune ei oleks, siis ma naljaka osa kirjutan pärast juurde.

Igatahes siis käisin üle ka kõik teised toad, minu toal on ainsana kaheosaline aken. Aga lohutus pole seegi, ükski aken lahti ei käi, vaid tuulutusasendisse. Suitsumeestel elu kibe - kuhu minna tobitama? Õnneks on pliidikubu hea tõmbega ja pole haisugi majas, kuniks teha korralikult seal all. See on küll ilmselt avalik saladus, aga no parem ikka, kui hommikul trepi peale konide otsa oma jalad ära murda...

Järgmiseks:

Vannituba.
Polnudki väga hull. Isegi põrandasoojendus on ja puha. Paraku on see ka ainuke soojendus majas, sest ventilatsioon on nii vägev, et vaheuksed kolisesid terve öö ja toas oli ehk 18 kraadi maksimaalselt. Suht jahe ja mul on kurk kare nüüd tänu sellele.
Aga vannitoas on mõnus olla, kuigi meil on kitsam kuut, kui nt. teisel meie kursuse boksil. Neil oli köök ka suurem, kui meil.
Aga ei saa nuriseda, teisel pool seina on valge limusiin, kus ma tõmban vett ja tänan taevast, et sain lahti suurest vaevast.

Säänne see limusiin on. :)































Järgmisena tsekkisin veel kööki, näppisin keraamilist pliiti ning siis kolistasin oma kodinatega tahaotsa, kuna minu "pesa" uks asus söögitoas.

Kingad on näha. Jätsin oma porised kamassid ukse taha igaks juhuks, kuigi vaipa pole nagunii, linoleum on ümberringi. Ilmselt oleks voodikate ka linoleumist, kui saaks.
Ja selliseks ta muutus peale asjade paigutamist.

Kuna kappide-riiulite puudumine oli tõsiseks tagasilöögiks, siis mu uhke ülikond sai ehitustolmuga kokku ja nii olin sunnitud ta pisarsilmil kotti tagasi pakkima, sest ei õnnestunud teda enam pesta ega kuivatada. Nagisse sai paar hilpu ja arvuti paigutasin ka kuidagi strateegiliselt, et oleks natukenegi interneedust siinpool, sest minu aknad ei ole mitte parkla poole, vaid mul on 5 meetrit aknast kõrged kuused ja võsa.
Aga ei hullu, esialgu saab hakkama.
Küsimise peale, et kuna siis mööblit juurde saab - "noo, enne jõule peaks saabuma"... Olgu siis veelkord mainitud, et jõuluks on ka ÜE.3 valmis ja siis piltidel olevad uued raamvoodid kolivad sinna. Ja siia tulevad päris uued narid ja voodid. vaesed inimesed, siin on juba kahekesi suht kitsas tegelikult, arvestades, et lauda ja kappe pole veel. A vähemalt on meil punane ruloo!!! See on väärt vähemalt viit kilo respekti.

Aga et siis täna oli aktus ja puha. Vihmavalinguga ja puha. Kõik ligunesid. Küll on tore, et mul oli kapuutsiga hoodie seljas, muidu oleks küll pealaest kellakottideni märg olnud.
Sellega meenus üks tore lugu. Me siis läksime oma kursaga ära oma kohale, Urve rääkis veel viimaseid asju, mis me tegema peame ja siis tuli direktor ka meie juurde. Kiitis, et kui ilusad dressipluusid meil ikka on, et kui me lõpetama hakkame, siis ta lubas ka osta ilusa dressika, teeb paar triipu lisaks ja on ka lahe. Siis loomulikult uuris ka elamise kohta. Eks me ikka ütlesime, et külm oli, sooja vett pole ja mööblit pole.
"Nojah, Eesti inimene on alati positiivne olnud. Me kulutasime 30 miljonit krooni ja ikka pole keegi rahul!"
Õnneks ma sain seekord mokad kinni hoida, et kui selle 30 miljoni krooni eest oleks mööbel ka sisse pandud, poleks ma oma ülikonda ära määrinud ja oleksin aktusel olnud kenasti viks ja viisakas. Parem on mõnikord vaiki olla. Et minupärast võib ta dressides meie lõpetamisele tulla küll, me läheme tunkedes igatahes.
Ja ses suhtes, et ülikond oleks läbi vettinud ja kus ma teda kuivatanud oleks? Karjun ta peale nii kaua, kuni vesi välja nõriseb? Loogika error kergelt, aga las ta jääda.
Praeguse seisuga peaksime varsti juba kaheks kuuks praktikale minema, elan üle mööblipuuduse, kuigi kui sooja vett peagi ei ilmu, siis ma ilmselt hakkan inimesi eemale peletama. :)

Ja 30 miljonit krooni ning vannitoas peeglit ikka pole raisk!!

Peace out!

Koolimõtted veelkord.

Plahvatuslikult suurenev külaliste arv mu blogis sunnib jälle näppe ragistama ja ajurakke loksutama.
Vihmase ilmaga ju muud ei saagi, kui toas olla, kiruda sitta netiühendust ning vaadata neli korda jutti ära filmid, mis on arvutis filmikausta kogunenud. Minu puhul, saame rääkida vaid mõnest.

Järjest rohkem tegelikult süveneb peas tunne, et homme peab jälle kogunema kooli ning vastu võtma aasta alguse näopeksud. Tekib täielik 50ndate tunne, kui oled vang ja sind lohistatakse läbi traatvõrgust ehitatud koridori ning lävepeal valab mingi jõmikas sulle puidust kurikaga seitse korda näkku ja makku.
Antud juhul siis tähendab see seda, et me läheme kooli ja esimesel päeval juba hakkame tarkust saama. Mulle meeldib.
Viimati valdas mind tunne, et kool võiks kesta veel ja veel.. Jäänud ongi ju vaid veel loetud kuud, siis on eksamid ja lähemegi jälle kõik laiali.. Meil on sigakõva kursus ja hetkel ka hinnetepoolest kooli üks parimaid. Noh, ülipüüdlikud perssepugejad kodumajanduse ja koristusteenuse neiud kõrvale jättes, siis mehistest aladest olemegi parimad. The best of the best of the rest. :)
Kahjuks ei tulnud ka sel aastal keskkoolibaasil õppivaid autotehnikuid piisavalt ja kursust ei avatud. Mistap jällegi kord oleme ilma mantlipärijateta.
Aga no see-eest oleme pikaks ajaks meeles ja eeskujuks. Ka meie 3 naisõppurit, kes on siiani tublid olnud.
Et jah, bäkk tu skuul.
Mis omakorda jällegi tähendab rohkelt uisapäisa jooksvaid lapsi.. Või kas siiski?
Alles siin ükspäev õhtul linnas sõites oli situatsioon Annelinnas, kus minu ees tegi pööret üks suurem auto ja kuna ma pole siiani metallist läbinägemise võimet omandanud, siis peale auto ära pööramist oli kohe ülekäigurada ja mingi tibin, või noh, päris tibin ta enam ei olnudki, ootas vist ülekäigurajal võimalust, tormas korra rajale, siis kui ma pidurdasin, siis ta tõmbas tagasi, ootas, mina lisasin gaasi, siis ta jooksis julgemalt ja nägi, et ma ei pidurda, siis hüppas tagasi.. Mina korraks ikkagi pidurdasin ja vehkisin kätega ja panin edasi... Saa siis aru. Ei teagi, et kas üle tee oli siis odav lõngamüük, kasutatud pulmakleidid poole hinnaga või tahtis mõni meesolevus oma Volvo kapotil püksata kätekõverdusi teha... Igatahes pilk oli tal küll nagu hullul ja slaava boogu, et ta minu kapotile ei maandunud. Et kui lapsed peaksid sellest eeskuju võtma, siis on see küll äärmiselt pask eeskuju.
Üleüldse läheb see liiklus meil käest ära. 50 alas jääd juba 60ga ka kõigile jalgu, hea kui foori taga hambad alles jäävad. Aga no las seegi jääda sinnapaika. Küürakat ei paranda haud ka ja kuigi vahel isegi natuke teen lollusi ja hullan, siis ma vähemalt ei hakka kellegi kallal mölisema, et "krt, gaasipedaal on parempoolne".
Igatahes asjad on koos, pakitud, autossegi topitud, homme keeran võtit ja kiman Eesti keskmesse.
Enam ei ole vähemalt sellist elevust nagu 2 aastat tagasi, kui sai veel ühe näitsikuga metsas jooksmas käidud, kuid selgus, et neiu oli lihtsalt  lõdva kummiga ja mina olin kooliaktusel nigu puujalg. :)
Juhtub.

Seenior läheb kooli... JÄLLE!

Hei hopsti kallid lugejad!

Jah, nüüd mõneks hetkeks teen autodest pausi. Vaja ju muud elu ka elada, kui päevast päeva mutreid ja polte (puruks) keerata ning pukse pressida...
Täna oli siis ametlikult selle suve viimane tööpäev. Aga kuna vanarahavas oli tark ja teadis, et tibusid loetakse sügisel, siis jäin minagi ametlikust käepigistusest ilma, kuna ülemused, va silindrinahad, olid puhkama läinuvad. Eks ma siis tilgun esmasba uuesti kontori manu ja saan kõik lubatud jutud kätte. Ehk siis eelmisel nädalal sai ülemusega firma arhiivi korrastatud, uued laoriiulid tekitatud, selle koristuse käigus sai pahn välja ja kasulik kraam sisse ning ofkoors, kuna see olen ju MINA, siis ei saanud ka ilma vigastusteta - lõikasin omal ühe klaasitahvliga peaaegu näpu otsast. Luu paistis, aga sõrm jäeti siiski alles. Jumal tänatud.
Aga siis ülemus ütleski, et kui arhiiv valmis, siis ta alles vaatab, mis ma tööpassi omale hindeks saan. :) Aga vat siis, minu üldse ära unustanu.
Pole siiski hullu. Ma saan ka nüüd puhata mõnda aega.
Aga küsite, et miks ma siis nädalat lõpuni ei tee? Sest see olen ju mina!
Ma ei ärka kunagi stamp-kellaajal. Minu äratus on näiteks kas 6.57 või 7.11 või 7.28.. Või siis lepin inimestega kokku, et näiteks kell 13.12 olen seal parklas.. Selline ma olen. :) Ajaga mängimine on vahva.
Sõjaväes õppisin ära selle, et ka 2 minutit võib olla terve sajand. Näiteks jõudsin ma alati enne hommikuäratust selle 2 minuti jooksul veel vägevat und näha, ja alles siis kibekähku riietuma...
Ja seetõttu mõtlesin ka, et sitta kah, reede on hea päev vabaks tegemiseks. Lisaks on reedel veel keskkooli kokkutulek ja ma ei viitsi õlisena sinna ilmuda. Mulle on öeldud, et mul on päris tugev töökoja hõng alati kaasas. No pole ka ime, kui autode insenerid on lollpealuud ja disainivad õlipunni sedasi, et kui ma selle eest ära keeran, et mitte ei lähe sirinal otse tünni, vaid peab tivolit tegema hakkama, et kõik kõrvalseisjad oleksid ka ülepeakaela õlised. Bensiinimootori õli pole väga hull, selle peseb isegi naha pealt maha, aga diislist väljunud õli on lisaks veel põlemisjääkide ja tahmaga, ning see sööb nii vahvasti end nahasse, et ma pean õhtul oma käsi lausa relakaga küürima. Õnneks kiire diisliga loputamine enne kraani alla minekut aitab.

Ausalt öeldes, ootan kooli juba väga. Eelmisel nädalavahetusel käisin Türil, põrkasin ka oma kursusejuhataja juurde, oli veidi häbi küll tühjade kätega minna, kuna ma ei arvestanud üldse, et ta kodus võib olla. :)
Aga hea oli juttu ajada ja see andis uueks kooliaastaks indu juurde. Noh, mul on ju keskmine hinne hetkel 5.0 ja võimalus medaliga lõpetada see jura. Kui väga auk pähe räägitakse õppejõudude poolt, siis läheb veel 1.5 aastat sinna otsa. Vaja ju ikka teada saada, kuidas suits juhtmes jookseb... Ah et küsite, et miks ma juhtmest suitsu otsin? No aga... Kuidas siis teie arvates üks elektroonikaseade töötab? Ikka ju suitsu pealt. Suitsu välja lased, siis ta enam ei tööta ju... Või mis?
Vot vot, nii see käibki.

Sellel aastal  on siis minu ja minu kursusekaaslaste elamuks eelmistel aastatel tüdrukute ühikaks olnud hoone. Kuna Säreveres toimuvad muutused, siis naised ongi enamik kõik ära Paide kooli osasse üle viidud. Kallis kursavend oli mures, et mis nüüd saab, et jaanuaris lubati segaühikat, nüüd on jälle vorstipidu... Aga tühja sest. Jõusaal on keldris ja jutud. Isegi rõdu on ehk.
Ei elu saab ilus olema. Ikkagi lõpukursus ju.

Siinkohal ongi paslik tervitada kõiki kaasõpilasi, kellel algab samuti kolmandamal septembrikuupäeval orjus pihta. Ning ofkoors tervitan ka oma Itaalia kaaslasi. :)

Seeniori poolt hetkel side lõpp...

Maalo esitleb: Hyundai ix35.

Alustame siis seda juttu vähe rõõmsamalt, kuigi eelmine postitus kogus 200 vaatamist päevas...

Aga täna siis räägin teile sellisest beebimaasturist nagu Hyundai ix35.
Paraku siinkohal, numbripededele, 35 ei tähista töömahtu. Ausalt öelda, jään isegi võlgu, miks just 35, aga kuna i10 on pisike nagu põrnikas, i ja ix20 juba endise Getzi järglased, i30 juba tuntud headuses ning i40 võttis äsja üle Sonata töökohustused, siis suure Santa Fe järglane on ix55, mis on tõesti üüratu ja odavam, kui mõne mehe länkar.
Ja siis nii ilmselt sattuski ix35 sinna väike-keskauto lähedusse, kuna tegu ei ole just vahmiilia-autoga, kuid siiski lisavarustet neliveoga ja laheda äraolemisega.

Selline see nunnu siis välja näebki.
Mõõtmetelt pole väga suur - grammike üle 4.4 meetri, kuid ääretult elav ja isegi pagasiruum on piisav, et neelata sisse suuremad poekotid ja jõulukingid. Riputuskonkse võiks rohkem olla, et kotid ka püsti jääksid, hulganisti on võimalik need siiski kuidagi ebamääraselt sinna panna, kuid lahtise kaanega hapukurgipurki ära koti sisse jäta.

Esmamulje on esimest korda sisse istudes väga hea. Kõik justkui on omal kohal ja üsna loogilise asetusega, samas, inimesed on erinevad. Nupud on normaalse suurusega, et ka maamees laia pöidlaga saaks pihta ning erk valgustus hõlbustab nende lugemist.
Spidomeetri plokis on kõik vajalik info kuvatud ning nupuvajutusega saab näite muuta oma soovi järgi, et kas on vajalik just näha, palju on hetkel kütusekulu või kui palju on auto sõitnud tundides või kui palju saab veel paagisoleva kütusega läbida.

Kui autot tellima minna, siis tasuks ennekõike läbi mõelda, missuguseid lisasid endal eelkõige vaja oleks, et pärast oleks võimalikult lihtne järelturul maha müüa ja noh, olgem ausad, rohkem lisasid teeb ka endal tuju heaks. Päris odava versiooni saab kätte juba 16 700€ eest, kuid seal on ilmselgelt alamõõduline 1.6 liitrine mootor, mis jääb selle kere jaoks suhteliselt nõrgaks ning ei saa rääkida ka eriti lisadest, isegi helisüsteem on suht juust, mis meenutab 90ndate alguse papist kõlaritega jaapani autosid. Seda miinust ei kaalu üles ka konsoolis asetsev AUX sisend. Aga vaat, kõrgema taseme juures suure ekraaniga helipea, vaat see on juba mahlasem tubakas. Heli on rikas, isegi kui hästi välja sättida, on võimalik mõne loo puhul eristada selgesti kõik instrumendid. No ja siis tulevad helipeded, kes topivad oma üüratu 3-kilovatise vuufri sinna pisikesse pagasiruumi ja hoidke alt jalakäijad! Sama hästi võiks naelaga kõrva sügada.
Üks väga hea lisa on automaatkäigukast. Ta on sujuv, ta on ökonoomne ning see sobib keskkonsooli nagu valatult. Sõna otseses mõttes. Kui ei usu, vaata pilti uuesti.
Head mõnusad lisad on ka veokonks ja tagurduskaamera. Kehvemale parkijale on see kindlasti veidi abiks, eriti veel esimest korda sellist autot roolides, kuna esimese korraga ei hoomagi kõiki nurki, aga küljepeeglid on mõnusad lätakad ja alati abivalmis juhendama.
Ülejäänu on juba maitseasi. Nahkpolsterdus on samuti mõnusalt pehme ja ei tekita allergiat ka paljale nahale. Tagaiste on sel puhul eriti mõnus, istuks nagu memme süles. Juhile on samuti mõeldud ja kõrgemate varustustasemete puhul on juhil ka nimmelüli tugi ning lausa seadistatav! Pikkadel reisidel kindlasti suureks abiks. Tean, mida räägin, olen ise ka aegajalt seljavalu-deemoni küüsis.
Ning siis jääb veel välimuse küsimus...
Eks seda bling-blingi saab alati Automaailma riiulilt autole juurde osta, võimsust see küll ei tõsta, kuid juhi debiilsust kindlasti. Kui tunned, et tahaksid endale V12 4x4 Racing TDI leegitseva draakoni embleemiga autot, siis paarikümne euro eest saad sellegi. Valuveljed on tehasepoolt, alati saab osta oma maitse järgi sobivamad ning sama kehtib muude kroomosade kohta. Iga asi on maitsekalt läbi mõeldud ja lisab hinnalipikule kindlasti märkimisväärse numbri, mistap tekib küsimus, kas on vaja kõike seda blingbingi?

Seda mudelit saab tellida nii esi- kui ka neliveolisena. Paraku ei ole ta küll lülitatav, vaid viskosiduri abil käitatav, kuid suuremates hangedes probleeme pole ning kruusateel on ta kindlapeale stabiilsem, kui esiveoline. Rattamõõt on sõbralik ja kütusekulule tuleb see ainult kasuks.
Numbripededele saan jälle lajatada - 1.7CRDi kulutab keskmisel 5.2L 100km kohta ja see ei ole naljaasi, 1.7 diisel on meil ka kõikse levinuim valik, kuigi kiirendusvõime on pakutavast mootorireast kõige kehvem. Pole ka imestada, 115 hobujõudu. Hoiab ka kindlustusmakse veidi madalal. 2-liitrine diisel pakub 136hj (manuaalina) ning 184hj (automaat). Kütusekulu on automaadi kahjuks linnas lausa 2.4 liitrit, aga mugavus pidi ka miskit maksma, samas üldine keskmine on vaid 1.4 liitrit rohkem, kui 136hj versioonis, mina eelistaksin võimsamat. Sest kui tarvis vedada lisaks 4 täiskasvanule ka katuseboksi ja järelhaagist, siis ma kardan, et see 1.6 liitrine bensiinimootor viskab küll poole maa peal kepsu külje pealt välja. 2-liitrine bensiinimootor on kütusekulu osas samas augus võimsaima diisliga, kuid diisli väände vastu ei saa siiski.
Ülalpidamiskulude osas väga vahet pole. Samuti on nüüd ju meil ka kütused suht ühe hinnaga. Ning kuna uued bensiinimootorid on ka otsepritse toitega, siis kaob ära seegi eelis, et bensiinimootorit on odav remontida. Sugugi mitte alati ei ole nii. Ja Hyundai diiselmootor on üsnagi töökindel ja sitke.
Mistõttu sõiduomadused on üsna tasemel. Ainuke tõrvalärakas on liigselt võimendatud rool, kuid siiski on aru saada, mis teel toimub ning autoga harjumine võtab veidi aega, eriti kui harjunud hüdraulilise võimendiga, mis igast muhust ja kühmust alati juhile teada andis. Elektrilise võimendi eelised on jällegi kaaluvõit, ei väsita juhi kätt, ei koorma mootorit ning hooldusvabadus. Noh, kui lähebki rikki, siis garantii puhul vahetatakse lihtsalt välja.

Minu otsus: tasub vaatamist-katsumist. Hinna poolest pole samuti paha pakkumine ja edasimüüjaid peaks jaguma. On ka masinaid järelturul ja kehtiva garantiiga. Läbisõidud on neil reeglina ka dokumenteeritud ja Eestist ostetud autoga vähemalt probleeme ei tohiks olla.
Hea mugav noorepere auto.

R.I.P Urmas Oja, huumorimees, autoajakirjanik ja entusiast.

Minu 50. blogipostitus läheb seekord pühendusega ühele järjekordselt manalateele läinud Eesti autoinimesega, kelle eestvõttel loodi TopGear Eesti.
Paljud siunasid teda aastaid tagasi, kui ta veel veebis videosid avaldas, et küll ta räägib imelikult ja naljakalt ja neid sõnu on paljugi veel... Mõne jaoks lähenes ta asjale palju huvitavama nurga alt, et mitte öelda läbi lillede kui kole miski on, vaid tuues välja mõne asja positiivne külg, et kuigi auto armatuur on kole nagu öö, on auto siiski odav ja kättesaadav.. A noh, kriitika ongi see, mis elus edasi viib.
Lihtsalt kurb oli täna Delfit lugeda, ja avastada, et vähemalt minu üks lemmikuid sõnaseppasid, on nüüd parematel jahimaadel. Põhjuste üle, miks avarii toimus, võib jäädagi spekuleerima, aga oodakem ära ametliku teadaande. Viimasel ajal on neid õnnetuid ikka hulganisti olnud...

Seega, loodan, et vähemalt keegi asjalik võtab TGE tegemised üle ja ajakiri väljaandmine jätkuks.. :)

Allikas:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-tallinnas-laagna-teel-hukkus-soidukijuht.d?id=64844908#!/14562311/pilt.delfi.ee

Maalo esitleb: Hyundai Veloster

Kuna lähiajal midagi põrutavamat peale uue mälupulga soetamist pole toimunud, siis mõtlesin, et kasutan ära oma ametistaatust ja kommenteeriks ka paari sõnaga siis uuemaid autosid, mis meil esinduses käib...
Esimesena võtaks ette Hyundai Velosteri.

Kuna meil oli mõni aeg tagasi Hyundai sõidukoolitus Tartus, siis sai ka seda pilli pildistatud ja kallistatud ja perssega nühitud...

Nii. Näeb tõsiselt kompu välja, eksju?
Asjal on väike kiiks ka - tegemist ei ole kupeega, vaid kolme(!) uksega luukpäraga. Justnimelt, rõhutan veelkord sõna uks. Siinkohal luuki ukseks ei loeta. Juhi poolel on üks suur uks, reisijate poolel kaks väiksemat, kustkaudu edukalt mahub tagaistmele asju ajama.

Tagumise ukse link on aknaraami sees. :)
Aga et siis muljed...
Hmm...
Kui arvestada, et Hyundai on viimasel ajal tõsiseks konkurendiks tõusnud ka lausa Saksa nimekatele markidele, siis mina ütleks, et see on pigem asjade loomulik käik. Tjah, kui ka meil oleks kasutada selline mees nagu Peter Schreyer, oleks asjad vist ikka suht pekkis. Nimelt kodanik Schreyer on endine Audi peadisainer, kes kolis üle Kiasse ning Kia hakkas hoobilt ilusaid autosid väljutama.. Viimane ülikompu masin neilt on Optima sedaan. Miks ma seda räägin? Sest Hyundai ja Kia on tehniliselt samad ja erinevadki tegelikult vaid väliskujus... Paraku Kia kommipaber on viimasel ajal ilusam olnud, aga ma olen uhke, sest seal on 1.7 liitrine Hyundai diisel-möiraahv, mis röögatab sedasi, et ka saksa lambakoeral jääb koeraküpsis kurku kinni.
Jah, nii on, Hyundai=Kia. Paraku väikseid Kiasid liigub vähe ja Picanto mudel ei võrdu Getziga. Getzi enam pole ja Picanto on. Cee'd ja i30 on omavahel õde-venda.
Aga nüüd läks vähe teemast välja.
Nimelt siis see Veloster.. Peale seda, kui nad Soome treilerilt maha laaditi, hakkas süda põksuma. Küll mitte nii põksuma, kui Genesis välja tuli, aga huvitav loom on seegi. Ja ma sain seda katsuda.
Päris rinda paljaks ei kiskunud, nagu rokk-kontserdil kombeks, aga tagumiku istutasin autosse küll.
Esmamulje on pigem positiivne, kuid eks igal meepotil on oma tõrvaplärakas.

Istun sisse, sätin istet. Leian isegi oma pikkusele suhteliselt mugava isteasendi. Üldiselt, peale seda, kui ma ise Mazda kupeega sõitsin, tekkis väike eelarvamus nendesse kupeelaadsetesse asjadesse. Esiteks, pole ruumi - ei juhile, ei naisega tagaistmele ronimiseks. Puudub praktilisus - pole kohta, kuhu ämma, koera ja kotte panna. Seda suvalises järjekorras. Samuti ei suuda see pagasiruum 2x3m kipsplaati vastu võtta. Milline kahju.
Aga peale istmesse maandumist eelarvamus väheke hajus. Juht leiab siin päris rahuldava istumise. Kõik on enamvähem käe-jala juures. Kuna tegu on nagunii suure GM-kontserni väikse mutriga, siis auto peaks tegelikult jagama platvormi koos Opel Astraga ja salongidki on sarnased.

Kõik näidikud on kenasti loetavad, sportlikud istmed võiksid isegi teoorias olla toekad ka vähe kiiremal sõidul, kuigi Veloster pole otseselt mõeldud ringrajale. Vedrustus juba on piisavalt pehme, et kurvis peegel vastu maad toetada.
Meeldis ka see, et ka kõrval istuja ei pea piinlema, vaid saab päris mugava istumise omale sättida. Esmapilgul tahab otsevaade väheke harjumist, sest armatuur on kõrge ja istumine madal - see my problem now?
Kes alles autokoolist tuleb, sellel on kindlasti veidi raske, sest auto nina ei näe ja gabariite on algul raske tunnetada. Lisaks veel, kui lisada algaja juhi kannatamatule närvile veel hunnik nuppe:

Mina sain oma juhtimisõiguse juba milleeniumi algul ja siis tundus vana Lada 06 juba kosmoselaevana.
Aga Velosteri näidikud on head ja selged ja värvitoon, kuigi tundub värdjas sinine, on tegelikult päris huvitav ja mahe ja päevavalguses ei näe seda niiehknaa.

Koostekvaliteet on hakanud ka paranema. Järjest vähem naginaid on polstrites, elektroonika nöökimisi pole üldse, samas, Veloster on meie maal üldse uus asi. Aga vähemalt on korealased millegi korralikuga hakkama saanud.
Aga nüüd siis see tõrvatilk.
Mootor. Valikus on neid tegelikult 3, aga töömaht on üks. Esimene neist mõeldud ainult teatud turule ja sellest rohkem ei räägigi. Teine on siis muule maailmale -1.6 vabalthingav GDI. Viimane on turboga variant.
Meile toodud kollane liblikas oli siis ilma turbota. Manuaalkastiga. Tellida saab ka ofkoors labadega käiguvahetuse roolilt. Et siis saad tunda end Ülemiste ringteel kui Mihhael Shuumahher. Kõik vaatavad. Ausalt.
Aga tundub, et asi on veel selles, et autol on sissesõitki tegemata sisuliselt. Ei tahtnud see auto kohe üldse liikuda. Ütleks, et minu 13 aastane jaapanlane on vist küll pooled hobused minema lasknud, kuid ikka suudab istmesse tõmmata. Ja olgugi, et Velosteri 140 hobust on vaid 3 hobust rohkem minu omast. Aga paraku see pisike mahlapakk, mida nad mootoriks nimetavad, ei suuda väga väänet toota ja peab seda pööret üpris kõrgel hoidma, et välja teenida Kollase Kärbse tiitel. Teoretiseerin, et kusagil teise hoolduse kandis peaks mootor juba lahti olema. Siis võiks juba uuesti proovida, sportlikust huvist. Et näha, kas need EPSid, ABSid ja muud SRSid ning tuhanded teised pisikesed robotid oma tööd teevad ikka...
Lisan siia veel natuke tuld juurde. Ka rehvimüra võiks vähema olla siiski. Siis, kui teised õppisid oma vigadest ja hakkasid müra summutama ka koobaste kohalt ja ustest, siis Hyundai uneles mõtetega mujal ja jäi maha. Ebatasasel teel hakkab rehviklobin kohati üle käima ka helisüsteemi olematust jõust. Kes ikkagi on helipede, sellele soovitan hoopis i40 koos Infinity audioga.
Aga üldiselt, päris äge putukas.
Kütusekulu on ka loogiline tegelikult - olematu jõuga on vaja liikuda, siis kulub ka kütust. Ametlik number on linnatsüklis 8.4, maanteel 5.9 liitrit 100km kohta. Pole tegelikult paha. Aga sama suudab ka minu pereauto ja see suudab sektsioonkappi ka endasse võtta, kui vaja. Pere teiseks autoks sobiks ta küll, või äärmisel juhul noore pere autoks. Lapseiste on sinna täitsa mahutatav, ning pagasiruumi mahub ka mähkmepakk ja ongi sõiduks valmis. Siiski, kui tagaiste kokku klappida, saab täpselt 1000 liitrit kaubaruumi. Tavaoludes, kui ämm ka taga istub, siis on 320 liitrit. Need numbrid siis numbripededele, kes mahlapakkides arvutavad.

Hinnalipik paraku samuti muiet näole ei mana. Alustatakse siis hindamist 22 000 euro juurest. Siin on siis sees ka BlueDrive. Ilma BljuuDraivita on hind 1500€ kõrgem.
Aga küsite, et mis see BlueDrive on?
See on Hyundai uus "roheline" liin. Tehnoloogia, mis on mõeldud siis vähem saastama. Alustades rehvidest, lõpetades veermiku, mootori ja start-stopp süsteemiga. Et siis lolli matsi keeles - roheline olla on odavam, kui osta tavaline auto ilma lisa-vidinateta. Noh, ise võtaks ikkagi selle tavalise. Meeldib ise autot juhtida, mitte et auto juhib mind.
Ausalt öeldes, saab selle raha eest hoopis ix35 (alghind 16 700€) koos elementaarse varustusega, mis on juba beebimaastur koos diiselmootori ja neliveoga ja saad nädalavahetusel lisaks ämmale ka oma koera autosse mahutada. Veloster on siiski rohkem nišitoode.
Aga sellest parketimaasturist siis juba järgmisel korral ja loodan, et mõni teist ikka Velosteri endale ostab. :)

Nostalgia laks...

Mul siin täna "õnnestus" bussist maha jääda ja mõtlesin siis jala töölt koju minna. Läbi linna ofkoors.
Avastasin, et Tartus on tänavaid, kus aeg lausa seisma jäänud ja bensiinihõnguline virrvarr meenutas järsku kaheksakümnendaid. Oli puudu veel vaid Eskimo jäätis ja Kommunaari kauplus, kus oli alatasa pikk järjekord, kui defka kaup saabus. Seda mäletan väga hästi.
Isegi sellist poodi, nagu Mäng ja Kool, mäletan väga hästi. Krooni aja algul oli seal juba ühtkomateist, mida kaupmehed suutsid välismaalt kokku kraamida. Nii juhtuski, et 1991 sain oma esimese Lego. Millest ilmselt praeguseks on ainult riismed, sest kogu mu aastakümnete Legondus mahtus hiljuti ühte kingakarpi. Pole midagi parata, huvid muutuvad.
Aga et siis..
Tänaval kõndides nägin ühe vana puumaja kõrval taadikest, kes oma Mosset küüris. Silmale nähtava järgi oletaks, et tegu on 70ndate keskpaigast pärit punase 2140ga. Kõik vajalik tolleaegne atribuutika oli küljes. Lisaks kollased udutuled, mis küll seadusega keelatud praeguseks, kuid tollal lahutamatu tuuningdetail. Mul kodumaja ees on ka üks hele volga, millel kollased tuled küljes. Just nagu seks ratastel.
Igatahes oli vahva vaadata seda kiiskavat kroomi ja taadi entusiasmi oma auto kallal, nagu seda tollal tehti, sest siis ei teadnud ju keegi, et paari dekaadi pärast tuleb lääne aeg ja sotsialismus kommunismus kaob. Aga näed, mõni asi ikka jääb.
Ei saa jätta mainimata, et vene raua peale ihun ma ammu hammast. Tahaks ühe hirvega Volga omale hoovi sikutada, mida siis mukkida ja kasida ja millega pühapäeviti odavate daamide ees ketsi vilistada. Ah, unustage see viimane osa ära. Palju see 74 hääbunud hobujõudu ikka ketsi suudab vilistada? Kogemus näitab - ääretult vähe. Aga selle eest on talvel käed-jalad tööd täis. Ikkagi tagasilla veoga ja see "õige".
Korralike Pobedade peale nagunii rahakott vaadata ei luba. Tõtt öeldes ei jõua praegust autotki togida, rääkimata siin hobist ja garaaži puudumisest.
Aga ükskord, kui mul on piisavalt päikest, raha, vaba aega, õnne, respekti, õlut, naisi, skilli ja garaaži, teen ma selle tüki ära küll. Ja siis te saate alles kadestada.

Nii, mis siis veel... Ahjah, kõndisin siis mosse-taadist edasi, avanes hea vaade kesklinna poole. Raudteesild ja virvendav soe õhk manasid päris head mälestused nendest õite kuumadest suvedest, mida ma isegi ähmaselt mäletan, kui ema töötas Tarbijate kooperatiivis ja sai tihti kuuma ilmaga käidud vana bussijaama kõrval Eskimo putkast jäätist küsimas. Pärastiseks veel väike sõit Pegasusega mööda Emajõge ning meel oli alati hea. Viimati sõitsin Pegasusega 5-6 aastat tagasi vist. Peaks uuesti selle ära tegema. Vaatama, kas on midagi muutunud vahepeal. Viimatine sõit igatahes paljastas alasti pompsud sadamateatri taga võsas. Kas nad tegid parasjagu vanainimeste asja või võtsid päikest, igatahes porgandpaljad nad olid. Näost mustad ja kõrbend ja hambutud, kehad valged ja puutumata. Ju siis ikka mingi kasu nendest pappkastidest on, kus nad talviti elavad... Kuna laeval oli ka tookord lapsi, siis ma kujutan ette, et nad said mõneks ajaks hingelise trauma küll. Nüüdseks on nad ise 5-6 aastat vanemad ja kes teab, võibolla tegelevad nad ise juba selle vanainimeste värgiga. Peaasi, et piraadipoose ei harrasta. :)

Ja siis tulles tagasi jalutama.. Läksin siis Raudtee tänavast üles, jalutasin mööda raudteed. Toksisin plätuga kive ja vaatasin päikesesse. Vaatasin, et alles on ka suur kivi, kus ma aastaid tagasi käisin luulet kirjutamas. Nüüd on mu muusa läinud ja luuletused jäänud sahtlisse tolmu korjama. Ei ole ka välistatud, et lendavad ahju kogunisti...
Ja siis ma nautisin seda jalutust kuni koduni. Elu pikim kojuminek  töölt. :) Ei ole ju väga normaalne, kui 3 tundi minnakse töölt koju. Aga noh, vahel on vaja akusid laadida. Rooli taga istudes ei adu väga seda kõike eriti. Näed ainult punast-rohelist ja suuri mõttetuid hooneid. Jalgsi käies taas-avastad jälle kodulinna.

Natuke oma blogist...

Havi käsul, Maarja soovil, täna tuleb topeltpostitus. Mida ei juhtu iiiiigapäääääv... :)
Maarja siin pakkus välja, et ma võiks möla ka kirjutada... Well, no problemo.
Täna juhtumisi jäin oma blogi statistikat sirvima. Tore teada, et iga päev ikka 4-5 klikki tuleb, mõni päev lausa rohkesti... Ja maakaart on ka suht roheliseks muutuma, et ma olen siis vist internatsionaalselt kuulus oma kodumaal. :)
Aga minu tähelepanu köitis kõige enam alajaotus, kus on Search Keywords...
Jäi karp lahti, et kas on Google ise sassis, on kasutaja ise mingi märksõnaga eksinud, või olen ma kuskile juhuslikult teksti sisse poetanud "double-headed dildo ass-to-ass action" märksõna. Ups. Juba tegingi seda.
Aga heakene küll.
Jagan siis teiega ka oma rikkusi ja pajatan esimesest märksõnast, mille kaudu on minu lehte leitud lausa 4 korda - Hiiu Raudteejaam.
Jäin mõtlema, kas ja millal ja millises seisundis ma sain viibida Hiiu raudteejaamas.. Kiire guugeldu näitab, et ma olen seal olnud küll tegelikult, kui ma 2008 aastal käisin Nõmmel Opel Senatori ostmas. Aga ka siis sai seal ainult rehvisuitsu maha jäetud...

Järgmine märksõna interneedusest - Hiiu elevaator. Ka sel korral on mind 4 korda leitud. Sellele ei oska ma tõesti seost leida. Ma võin lausa mürki võtta, aga sellest kohast ei tea ma küll midagi...

Top 3 lõpetab Jüri Trei. Kes iganes see kodanik ka poleks, olla miski Eesti diplomaat. Nojah, mul on nüüd ju ka Hugo Bossi nahkkingad. Mõnes mõttes olen ma ka nüüd diplomaat. Oleks vaid ülikonda sinna kingade juurde vaid...

Kahel korral on mind leitud "bmw x5 uuendused 2010" järgi. Jah, mõnekümned postitused tagapool on mul tõesti üks X5 ja X6 võrdlus kirjutatud. Ehk selle järgi näkkas kellegil. Mina ei skoorinud sealt midagi. Ausalt.

Siis tuleb veel ühekordse leidmisega "harkis", "kipsissä", "sõiduauto haagis moskvits", "toppis käe püksi", "uno muru". Viimased kaks võtsid kohe lausa kukalt kratsima ja pidin selleks ahjuroopi kasutama, sest kes on Uno Muru ja miks ta kellegile käe püksi peaks toppima, jäi mulle mõistatuseks. Lihtsam oleks lehma läbi lukuaugu ajada vist. Aga hea küll, las ta jääda. Las Uno Muru kiimleb omaette edasi, ma lähen virsikuid nosima.
Ja mina ei ole süüdi, kui keegi tõlgendab minu sõnu omamoodi.

Ciao. :)

Una bella Kuumalaine.

Oehh...
Viimase aja kuumim sõna on "palavus". Ei ole kuskil eidekest ega taadikest, kes kuuma ei mainiks. Hommikuti bussis loksudes (jah, ma käin tööle bussiga), võib alatihti kuulata mutikeste ila ja hädaldamist. Hoidku jumal, et ma selline ei ole, siis võib küll kohe mulle kuuli pähe saata...
Üks eriti agar taat on, kes on omaarust maru sebija, igal hommikul roosiõis kuuerevääril ja enne oma peatuses väljumist, pistab selle õienupu mõne neiu pihku ja soovib ilusat päeva. Eks ma oleksin ka meelitatud, kui ma oleksin kena neiu, aga ma pole neiu ega kena ka mitte. :)
Ega mind väga häirigi tegelikult, taadil olla miski psüühikahäire ja käivat seal Kastanis kuskil mingis käsitöö ringis. Tal on alati tasku pastakaid täis ja nokamütsi noka külge taskulamp kruvitud. Et siis miski pealik?
Aga see selleks, ühesõnaga taadil on alati kõva ja selge hääl ja raske on teda mitte kuulda, kui ta hakkab ühest või teisest asjast jaurama. Ja ilmateemadel, oi siis on mutikesed ka kohe manu ja hakkab mokalaat peale. Teate, ma pole hommikuti eriti terav pliiats ja bussile astudes ma pooleldi magan veel, kuigi tassike kohvi peaks justkui ergutama? Nääh, vale vastus siiski.
Seetõttu tahakski omaette olla, vaikselt vaadata näitsikuid lühikeste seelikutega linna peal uitamas. Tagumikud käivad nagu kaks poissi kakleks teki all. Ja siis rikub selle ilusa kõik töökaaslase jutt "piraadipoosist". Kes ei tea, mis see on, siis ma siinkohal ka seletama ei hakkaks, pole vaja, et naised saaksid seksi käigus paistes silma ja murtud jala ja mina selles kõiges süüdi jääksin...
Ei muidu on hommikuti tore loksuda. Sinka-vonka läbi linna, buss tühjeneb Maarjamõisa juures pea täielikult ja saan veel paar peatust loodust nautida.

Minu peatus on suht mu töökohast üle tee ja juba bussi pealt maha astudes oli tunda, et ma tungin läbi mingi nähtamatu seina, sest hingamine on raske ja jalg nõnna töntsaks jäänud, et trepile astudes plätu jalast kaob. Halenaljakas, aga nii mu tänane päev algas.
Tööl olla sellise palavaga on päris piin. Õnneks kuumad joogid kosutavad - tass kuuma kohvi sisse, siis hakkab nahk hingama ning suurem osa soojusest aurab ära ja tekib mõnus olemine. Eksivad need, kes arvavad, et on õige ainult külma jooki tarbida. See ei too tegelikult mingit kasu. Aga kesse tahab keset rannasistumist järsku samovari tuksuma panna.
Õnneks on tänasest õhtust nii palju kasu, et paar korda on juba müristand ja säristand ja vihmakestki poetand mõned piisad. Meeldib.
Eelmisel nädalal sai töö juures lausa jäätist ja niiviisi võib täitsa ära harjuda. Itaalias hellitati meid lõunapausi ajal veini või õllega.
Aga siin pole paraku Itaalia. :)

Siin on tõsine Eesti tõsiste probleemidega. Hirmutavad siin juba keeristormide ja asjadega...Peida või auto ööseks padja alla, et oleks mõnel hommikul ikka trandulett võtta, kui vihmaga vaja tööle minna (jah, vahel peab ikka autot ka jalutama viima linna peale).
Aga tundub siiski, et ilmataat on lampjalgne ja hoolimatu ning saame veel tükk aega higistada.

Piiss äut.

Sport massidesse..

Hahaa, kas läksite virmalise õnge eelmine kord? :)
No seekord ei pea väga pettuma.
Vaatan, et viimasel ajal on popp ja noortepärane kirjutada olümpiast. Olympiablog, olümpia mehed ja naised.. Artikleid tuleb uksest ja aknast ja Delfis lausa suur osa pühendet atleetidele.
Mitte et selles midagi halba oleks. Ei ei, vastupidi ikka. Lihtsalt vahest viskab üle küll, kuidas tuleb mitu päeva jutti nuttu ja hala, kuidas vesi on kallis, elamine on olümpiakülas kallis, perverdid ahistavad ja vägistajad vägistavad ööpimeduses, et kreeklannad jälle saaksid Twitterisse säutsuda oma "vallutustest". Või midagi sarnast.
Viimasel ajal on mul rohkem tubane sport - tõstan õllepurki suu äärde ja öösiti käib jõle maraton. Noo, kalorid peavad ju tasakaalus olema, või kuidas see oligi?
Õnneks joon ma õlut vaid saunapäeval ja muul ajal lähevad need lahjad joogid paremini. Hoopis naiseõe kokakunst on see, mis mul nunnu-punu tekitab. Pane või endast ka pildid sinna võistlusele üles... Aga et siis seda liha ja kooki tasakaalus hoida, loobin ma töö juures 20-kiloseid vedrupakke ja kangutan 300liitriseid õlivaate. Muskel kasvab, isu kasvab. Kõvaks läheb kõrvakuulmine ja tõuseb vererõhk.
Eriti veel nüüd nende ilmadega, mis järsku keegi tagataskust välja võttis - "oo, mul on sahtlis paar kuumalainet. laseks õige valla.."
Ja siin me nüüd sureme. Elusalt praetakse ära. Kui ikka töökojas on auto kõrval sipeldes 32 kraadi sooja ja 85% õhuniiskust, siis sorri, vaan. Andke hapnikku.
Aga tegelikult ju ei olegi nii halb meie laiuskraadil. Suurem osa aastast on ikka elamisväärne ja linnapildis need seelikud... Ai kurja, need seelikud. Juba ainuüksi hommikul ja õhtul tööle ja koju sõit on seda loksumist väärt. Mitte, et ma mingi eriline pleikar mõmmi oleksin. Oh ei. Aga tore, et oma ilu ikka jagada osatakse. Itaaliaga jälle võrdlus on siinkohal paslik - kui meil on isegi mehed naiselikud, siis seal naised ainult meenutasid naisi, mingi nurga alt, kui neil habe aetud oli. Ühest ei saanudki me sotti, olid nagu tissid ja ei olnud ka. Oli nagu kann, ja nagu ei olnud ka. Ja nende kahe vahele jäi ilge suur kurgitünn ning jalad olid nagu kasepakud. Aga rääkis nii mesimagusa häälega. Üldiselt lätlased ostsid selle "naise" käest oma õlled ära ja läksime läbi ööpimeda kodu poole tagasi... Olid mälestused..

Aga lühijutu kokkuvõtteks seekord - kui vähegi ilma, tõmmake rullikad jalga ja radadele. Ratta peaks ka korda sättima, pole teist juba 4 aastat keldris liigutanud. Tea, kas töötabki enam, viimati vajas uut rummu taha ja uusi hammakaid...

Aga seniks head ööd, vaatan nüüd, kuidas naabermajas viiendal korrusel keegi naisolevus napis riides tuba koristab.
Lehva lehva.

Virmaline.

No tekkis kohe huvi , et mida toredat on selle pealkirja alla kirjutada...
Tegelikult on ikka küll. Viimane postitus on tehtud maikuu viimandama kolmandiku sehen ja mõtlesin, et peaks jätkama traditsiooni. Eriti veel, kuna statistika järgi on mul fänne kusagil veel leidumas. :)
Itaalia on endiselt mõtteis ja suhtlen ikka nendega kirja teel, aga sellist kihku küll ei teki enam, et tahaks sinna tagasi. Seda enam, et ega see tudengi rahakott ka mingi lõputu "potike keeda!"ole. 300 juudirubla on suur raha ja selle eest saab siin riigis ka mõnusat äraolemist - kasvõi näiteks 20 päeva Vembu-Tembumaal järjest lullada. Mis tuletabki meelde, et kart number 6 igatseb minu tagumenti oma istmesse. Aga millal ma sinna jõuan, kes seda teab. :)

Vahepeal pole ka midagi erilist korda saatnud. Peamiselt ikka töö ja töö ja töö... Itaaliast saabudes pandi mulle praktikakohas tööleping nina alla ja hakkasin vastu oma tahtmist (no heakene küll, ise ikka nuiasin) palka saama. Peab mainima, et kuigi olen katseajal nagu, siis palka pole ma nii hästi saanud juba viimased.... 5 aastat? Hea palgaga ajad on möödanik ja nüüd peab kõigest 52 küünega kinni hoidma, et viimanegi sent saaks maksudeks suunatud. On ju kahjuks nii, et varsti peab peldikus käimiseks ka notariaalse loa saama ja selle eest maksu maksma, et sa 1 korra vett saaksid tõmmata.
Sain ka hiljuti võlgadest vabaks ja see tunne on ikka päris hea. Ei pea värisema enam iga kuu, et kas ma saan kuupäevaks piisavalt raha, et jälle teise käega see ära anda... Aga no loodus tühja kohta ei salli ja kuigi mu ustav sülearvuti, mis mind viimased 5 aastat on teeninud, läks hingusele poole kohaga, siis pidin ikka kummimaksuga uue läpatsi poest koju vedama. Pole viga, vähemalt on vinge kone, mis mängib, surfab, kirjutab, näitab filmi, keedab hommikuks kohvi, triigib pesu ja remondib autot... Oih, nüüd ma rääkisin juba oma naisest...

Vana läpatsi sättisin soodsa raha eest korda, toppisin natuke mälu sisse ja läks emmele öökapile, et ta saaks oma kudumisõpetusi juutuubist vaadata voodist tõusmata. Tal oli hea meel. :)

Järgmine raharöövel mul on see va neljarattaline Plekiliisu, mis minu äraolekul solvus ja ära roostetas. Tahtsin roostesurma peale kallata, aga siis tekkis hirm üldse jalameheks jäämise ees. Aga ei see mitään. Pole asi nii hull ühtigi. Natuke siia plekki ja tänna plekki ja värviga üle tuisata. Kavatsen seda kõike ise oma väikse valge käega teha. :) Mootori lahti-kokku tegemine on käkitegu. Asi see keevitus ja värviga pasandamine ära ei ole siis? :) Sõber mul siinkohal laulaks Abrahami laulukest "Miski on lilla..." No kurat! Ei ole lilla! Viinamarja violett on! :)
Üldiselt on eelarve paigas, semud toetavad moraalselt ja sügisel kooli tahaks minna juba mukitud autoga. Jälle paar kogemust siis raamatusse kribatud...

Tegelikult, kui aus olla üdini, et kõik ausalt ära rääkida, et mitte midagi vaka all hoida, et mitte enam erutust varjata, siis tegelikult tahaks ikka kooli juba. Õnneks ma pole ainuke. Koolivennad räägivad sama juttu juba. Ja kuu on meil ... alles juuli!? Dafuq, semud? Juba tahate kooli? Puhta ullis lännu. Aga noh, ese tiiät. Es ole minu teha see, muidu tooks kooli alguse varasemaks küll.
Töökohas ka juba uurivad ja puurivad, et mis plaanid peale kooli on ja kas tahan tööle minna ja kuhu... Aga aus olla, siis ma ei olnud endas veel päris kindel. Soov on esialgu ikka otsida tööd oma soovi järgi. Palganumber võiks olla ka vähe parem (kindlasti juba mõtlete, et vahi nalja, ise pole veel paberitega ja juba pirtsutab). Aga kuuldes jutte ja spekuleerimist ja potentsiaalseid palganumbreid, siis ütleme nii, et roolikeeramine toidab natukene paremini. Varuosapoes poleks ka paha trallida.
Aga suure realistina, enne ei oleta midagi, kui veebruari keskpaigas tunnistus kätte antakse ja öeldakse ilusad sõnad - "hakka tööle, neeger!" :)

Hetkel olen siis aga tööneeger ilma paberita ning naudin elu. Vaatan naerukajakaid oma toa akna taga ja mõtlen, millal nad mu kassi rõdult minema viivad pooljuhuslikult. Panin kassile igaks juhuks kivid taskusse ja keti kaela. Kahju loomast muidu.
Aga hetkel vist ongi kõik. Järgmise korrani.

Eluolu.

Nüüd on siis juba üle kuu ja nädal pealegi, kui Itaaliast tagasi jõudsime kõik.
Elurütm on normaliseerunud, oma elu jälle rööpas, tarvis hakata nüüd suve planeerima.
Minu õnneks, mõne mehe kahjuks, kui Itaaliast tulin, löödi ettevõttes mulle leping lauale ja öeldi, et tänasest oled meil tööl, maksame. Mis enam saab mul selle vastu olla, kui raha pakutakse.
Töö ei ole üle mõistuse keeruline, väike omakasu on ka mängus ning töötasu ka üsna okei, arvestades, et ma olen praktikant ikkagi. Ainuke, mis on, et vahest tuleb istuda tõstuki juures auto all kuni kella üheksani õhtul, sest et nii on vaja, et oma töödega järje peal püsida. Aga no, pisiasjad, mu kallisd sõbrad. Pisiasjad!
Tegin ka elumuutuse - mõtlesin, et kolin kõrvaltuppa. Olin selles toas elanud juba siis kokku seitse aastat, kuniks vajas välja vahetamist mu aus ja truu diivanvoodi. Aga kuna mu seljahädad lõid sellega järjest rohkem välja, siis oli vaja suuremat ning sellest ka suurema toa vajadus. Ja nii saigi kabinetist minu tuba ja vastupidi. See tuba on hommikupäikesega täidetud ja ärgata on suht vahva - tuba on lämmi ja päike särab silma. Ja päevane päike juba keerab ära ja siis on hea ja mõnus. Lisaks on nüüd helesinise asemel tumekollane punaka aktsendiga. Veidi soojem tunne on igatahes.
Rohkem detailidesse ei lasku. :) Jumala eest. :)

Aga üldiselt on hea meel olla ning ootan, mida põnevat veel tuleb.
Mingi aeg teen väikese kokkuvõtte oma ettevõtte klientidest, saab teha väikese välimääraja, või mida iganes.
Nalja peaks igal juhul saama. Naerda ka. Loodetavasti.
Ciao.

Minu võit!

Leidsin oma 7 aasta tagusest blogist ühe sissekande poolkogemata...

Hommik algas juba niigi raskelt. Sõidan kesklinnas. Lisan gaasi. Tea, kas ikka jõuan? No peaks ikka jõudma küll. Vahetan kiiresti rida. Fooris hakkab roheline juba kergelt vilkuma.
Noh, semud anname nüüd talda.
Vahetan veelkord rida. Noh, gaasi, gaasi, mees. Mingi taksojobu venib täna ekstra aeglaselt. Ei no muidugi. Ja lasebki rohelise käest! Täitsa pekkis!
Seisan selle piduri taga, trummeldan muusika rütmis roolirattale -  "Le-gen-daarne, le-le-gendaar-ne"...
Vahin tuimalt foori. Kohe peaks süttima roheline. Vajutan juba vaikselt gaasi. Mida? Ei no see mees magab, konkreetselt. Roheline on juba tükk aega peal. Lõpuks leiab oma käigukangi üles. No on kuradi tigu, ma ütlen. Rida ka vahetada ei kannata – kõrval käib ilgelt tihe sebimine, kõik kütavad puid alla. No ja see venib täpselt just MINU ees. Gaasipedaal on paremalt esimene, mees... Mis nüüd? Jälle see pagana kollakas meeldetuletus. Kolmas kord juba täna. Ei no peab ikka tanklas ära käima siis. Nõme oleks tühja paagiga seisma tuksuda. Oh, näe statikas ongi siinsamas, peaks mingi snäki ka võtma. Rahustab ehk närve. Nii, lõpuks saab sellest taksost mööda. Äkiline gaasivajutus tõmbab külje ägedalt ette. Ikkagi kolmeliitrine turboga diisel. Sakslaste viimane sõna. Mõnusa mörina saatel jõuan veel taksistile nägusid teha. Nii, kus see diisli kolonka on? Poe esiküljel paistavad ainult bensu omad. Kuradi ahistajad, ma ütlen. Diisel on jälle maja taha topitud... No egas midagi. Vajutan gaasi, et efektselt ümber nurga keerata. No kurat, mida ma näen. Taksojuht, va tropp, on minust ette jõudnud. Sätib, raisk, juba toruotsa paaki. Jään teisele poole kolonkat seisma ja kostitan teda "nihhujaa sjebe" pilguga. Vend on sissesõidu keelu märgi alt lõdva randmega läbi veerenud. Või kohe selline pohhuist, vaata aga vaata. Ilm on ikka sitaks tatine, juba hommikust saati, seega istun autos ja heidan veelkord sapiseid pilke takso suunas. Tüübil on parem käsi kipsis. Ei tea, kas lõi vastu käigukangi sodiks. Kuradi tropp.
No nii, hakkab vist lõpetama. Ronin väärika aeglusega autost välja. Taksopede tilgutab viimast. Võid peldikus oma peenikest pigistada, ehk aitab juba, mees. Saabki oma viimase pisara lõpuks kätte. Raksatan püstoli lõpuni sisse ja vaatan pead vangutades lahkuvat taksojuhti. Nii, nüüd läheb väheke aega. Paak on üsna tühi, siia mahub oma seitsekend kuus litra sisse. Jalutan ümber auto. Äkki peaks vingemad "Emm" veljed ostma. Vaatan teise nurga alt. Ei, need on ka ikka täitsa šefid, las olla. Vaatan jooksvaid numbreid kolonkal. Täpselt nagu kasiinos. Seisan auto taga. Panen tähele, et ümmargune logo pagasiluugil koosneb meie koduvabariigi kolmest rahvusvärvist. Muigan. Korraga lendab nurga tagant välja mingi hõbehall mersu. Tuleb sellise hooga, et hetkeks kardan end murtud sääreluudega kahe auto vahele jäävat. Paar tolli enne mind saab siiski pidurite vilinal seisma. Tõbras. Ma ei vaata tema poole. Paak saab täis. Rahulikult astun ligi. Võtan püstoli pooleldi välja ja ootan kuni viimnegi piisk paagisuhu sulpsab. Tunnetan mersus teatud rahutut nihelemist. Lükkan püstoli selleks ettenähtud kohta. Keeran korgi kinni ja sulgen luugi. Tõmban pool rulli paberit ja nühin põhjalikult oma käsi, justkui ajades iga viimast kui bakteripoju taga. Aegluubis heidan paberi hooletu kaarega prügiurni ja keeran poe poole minema. Nii aeglaselt, kui vähegi suudan. Äkki kostub kolm nõudlikku signaali. Mine vittu, mees! Ta suhtleb minuga signaalitades! Seisatan käed taskus, vaatan tema poole ükskõikse pilguga. See värdjas vehib aktiivselt kätega, annab mõista, et ma autot edasi nihutaks, et ta tankida saaks. Pilk millega teda kostitan, muutub seepeale eriti ükskõikseks. Keeran minema. Sell rapsib ja laseb uue signaali valangu. Näitan talle käigu pealt, et varsti tuleb taksojuht ja ta võib tolle kohalt imeda palju süda lustib. Astun minema jättes tõpra punase näoga mulle järele vahtima. Poes on palju rahvast. Faking tipptund. Bensuostjaid on diislimeestest kordades rohkem. Kurat, diislimeestel võiks lausa oma kassa olla. Kolonka on eraldi, siis võiks kassa kah olla. Võtan sappa. Vaatan huviga ringi, et kus siis kipskäsi kah on. Ei näe kusagil. Minust eespool olev tädi hakkab liikluskindlustust tegema. Hell jee. Nad võiksid siin veel pesumasinaid ka hakata müüma, siis oleks ikka täielik tase. Sada vihast autojuhti ootamas, kuni müüjaonu mõnele tädikesele Zanussi viimaseid vigureid ette näitab. Sihukest zanussi tahaks ikka näha küll, raisk, ma ütlen. Arvuti jookseb kinni. Kindlustusega on sitad lood. Nagu ka kõigi sabas seisjatega. Vaikset mõminat on kuulda, kuid muidu on kõik tropid üsna viisaka olemisega. Harjunud kannatama, värdjad voonakesed. Restart, uus andmete sisestamine ja närvilised naeratused võtavad oma aja. Möödub terve aasta. Lõpuks saab tädi oma paberi ja ta lahkub silmad häbist põrandal. Õige kah, kurat. Üks korralik mutt oleks kindlustuse lasknud oma kindlustusmaakleril ära õiendada. No vähemalt ei tellinud ta hot dogi. Selle oleks mõni karmim rekkamees talle küll kannikate vahele susanud. Sinep ja tšillikaste libestusaine asemel. Nii, minu kord lõpuks ometi. Nimetan tankuri numbri ja annan kaardi. Küsib koodi. Sisestan. Ootan. Müüjaonu palub enteri nuppu vajutada. Persse, nad ise ei oska vajutada või. Vajutan ENTER. Kas midagi veel, küsib. Tellin närvide rahustuseks ühe kõige suurema kuuma võileiva. Pesto või singiga? tra, mis vahet seal on, peaasi, et kuum ja suur. Singiga. Sellega läheb aega. Teame, pasapea, teame. Astun haigutades ajakirjade leti äärde. Võtan Kroonika. Samal ajal kostub peldikust teate küll, mis hääl ja arvake ära, kes sealt välja astub? Õige! Tundub, et kipskäel on ka miskit muud kipsis. Teistmoodi seda sitamaja maratoni seletada ei oska. Või oli äkki triatlon? Mehike näeb tõesti kuidagi räsitud välja, nagu oleks just Pariis – Dakari rallilt naasnud. Pikalt siiski tema junniseiklustele mõelda ei viitsi – mulle tehakse ju võileiba. Vana võtab sappa, millest järeldan, et häda pidi ikka põrgulik olema, kui isegi raha ei jõudnud maksta. Meenub tige mersumees. Tuju läheb vaikselt paremaks. Lappan Kroonikat. Väga vähe tisse seekord. Pikk halav lugu luuserist poliitiku magamistoast. Mõttetu leht. Täispask. Haaran Õhtulehe. Nii, kus siin koomiksid on. Ahah. Ernie ja muud saurused. Muigan mõnuga. Kipskäsi on oma diisli- ja muu pasa ära klaarinud ning loivab välja. Saadan teda üleolevalt kaastundliku pilguga. Loen nalju. Kolmanda klassi anekdoodid. Tuju need paremaks ei tee. Suskan lehe tagasi riiulisse. Võtaks Äripäeva. Ei viitsi. Keda see äripask huvitab. Ärimehed! Imege üks, teate-küll-mis-asi. Kurat, igav on. Kus mu võileib on? Müüja märkab mu uudistavat ilmet. Keerab rösteri poole. Vist hakkabki okas saama. Suur singi sändvitš, hüüab. Teeb otsivat nägu, nagu ei teaks, kes tellis. Tulen, tulen, persevest. Trügin kassa juurde, mutid ja onklid tõmbavad koomale. Sirutan näljase kämbla välja ning kuulen kuidas poekese uks lahti paisatakse ja mingi pühvel hingeldab üle kõigi teiste letti, otse minu selja taha. No nii, Knight Rider on saabunud. Viiesajase nutsakas lendab üle mu õla letile. Müüjale möiratakse, et paarkend liitrit diislit, tagasiraha võib püksi pista. Mida üks Jakobson teise mehe püksis küll teeb, mõtlen. Pedede imbumine ühiksonda ületab piirid, raisk. Sell keerab ringi ja marsib korisedes ära. Müüja silmad pilguvad kortsus viiesajasel, nagu närvihaigel neitsil. Ametijuhendis sellist olukorda ei kirjeldata ju. Nüüd on küll lühis. Põgeneval mersutüübil on jalad nii harkis, et kahtlustan mingit munandite traumat. Nojah. Haaran oma kuuma võileiva. See polegi enam nii kuum. A pohhui, parem ongi. Keeran ringi. Saba mu selja taga on viisakalt kahte leeri lahku löönud. Eest ära, Mooses tuleb. Nokitsen paberit lahti. vittu, nad on selle hermeetiliselt kinni keevitanud. Kurat, kas ma olen mingi Gagarini nägu või? Rebin hammastega krabisevast paberist tüki, edasi läheb libedamalt. Shutup sandwitch! Head isu, gängster! Sammun auto poole ja nosin singisaia. Taksojuht on läinud. Adjöö, invaliid. Mersu pervo nõksutab naaberristmikul rohelist oodates. Mölakas. Avan puldist uksed. Vaatan veel kord velgi. Kurat, kusagil oleks nagu vingemaid näinud. Peab vähe meenutama. Istun sisse, käivitan. Kurat, mõnus hääl on, midagi pole teha, err kuus on ikka err kuus. Mida vittu see siis on - kojamehe all on mingi paberilipakas. Haukan mehise suutäie ja astun välja. Sikutan papüüruse välja. Loen: FUCK YOU! ja selle all mobla number. Mine munni mees! Vangutan etteheitvalt pead. Pole ilus, raisk. No ei ole ilus, ma ütlen. Langetan käed ja otsin taevast abi. Mõtlen. Helistan kõneposti ja loen sisse uue tervitussõnumi. Te ei taha seda kuulda. Haukan uue suutäie. Mälun. Siis toksin valmis sõnumi, mille saadan oma uuele fännile. Avan siis peopesa, et sõber tuul saaks paberilipaka minema lennutada. Mälun ja jälgin taevast. Pilved ajavad üksteist taga. Nende liikumises on lapsikut hasarti. Aga pointi ei ole. Telefon heliseb. Seiran tuttavat numbrit. Lasen tükk aega heliseda. Hammustan, mälun, heliseb. Hammustan, mälun, heliseb. Lõpuks tirin lõpeb.
Tere tulemast postkasti!
Minu võit, perssevest.

Võtame siis Itaalia kokku... Väga kokku...

Nonii nonii noniiiiiii.....
Kõlas reipalt, eks?

No ma lõpuks sain mahti, et võtta kokku kõik, mis Itaaliast vähegi meeldis ja mis oli sitasti. Eee, õigemini, selle viimase, haisva ja paha osa ma olen juba kokku võtnud, oleks aeg nüüd mõni positiivsem sõna ka öelda, seda enam, et nüüd olen kodus oma teki all ja oma padja peal end korralikult välja puhanud ja jälle koduse rütmiga harjunud...
Jah, nagu te kõik juba teate, või siis ei teagi veel... Meie tagasisõit ei alanud just kõige roosilisemalt ja eks neid okkaid oli veelgi rännaku käigus.

No viieteistkümnendama aprilli varahommikul, peale väsitavat ööd, ärkasime kõik kerge erutusega. No see väsitav öö oli selle mõttega öeldud, et laupäeva õhtul lätlased korkisid köögis jälle suure Absoluti lahti ja pidu käis. Meie kahjuks. Täpselt sellel hetkel, kui oleks magama jäänud, hakkasid nemad lällama ja mul ei jäänudki muud üle, kui pooled episoodid "Nu pogodi!" seeriast ära vaadata. Ja lõpuks uinusin, kõrvaklapid kõrvas ja muusika mängimas..

Aga et siis hommik.. Oma arust panin isegi äratuse varaseks - 7.04. Aga enne seitset juba virgusin ja oooo! Sander juba istus köögis nagu munk ja vorpis juustusaiu teha. Sõime kõik neljakesti viimase hommikusöögi Itaalias, jõime viimased sõõmud Itaalia vett ja mahla ja kokat ning siis käisime kõik vetsus ja tegime kõik viimase Itaalia karutapmise.

Ootasime endiselt Luigit, aga teda ei tulnud, ega tulnud, ega tulnud. Muutusin murelikuks ja saatsin vajalikesse kohtadesse SMSid ning jäime ootama. Veerand 9 oli lubatud meile buss otse lennujaama ja sinna oli veel natuke jäänud... Aga kell tiksus armutult, panime oma kodinad kokku ja asusime minekule. Kaua sa ikka ootad ja ootus oli nii tugev, et oli savi see 50 eurost ilma jäämine. Tee peal sai suheldud õnneks vajalike inimestega ja Luigi pidi meile järgi tulema Lameziasse.
Olime just bussist maha astunud, kui Luigi helistas, et kus oleme ning lubas pikemaid puid alla visata ja kimas kibekähku kohale. Või noh, kui kiiresti seda 70 km ikka läbib, aga kuskil poole tunniga ta kohal oli kah. Silmad punased ja viinaaurud veel üle pea käimas, võttis meie allkirjad, soovis meile kõike paremat.
Nähtavasti oli meie sõbrake oma jalkasemudega poole ööni jommarit pannud ja "unustas" mõne "tähtsa" "asja". Aga see selleks. Meie tuju tõusis, et saime oma papi tagasi ning lennukile astumine polnud ka enam kaugel.
Ja nii see algaski.
Õhkutõus, maandumine..Õhkutõus, pea 3 tundi lendu (tegelikult 4, kuna siis muutus ka ajavöönd) ning maandumine Riias. Oli kodu lõhna juba tunda ning käega katsutavgi.
Aga siis meie rõõm hetkeks katkes. Nimelt, enne lennukilt väljumist, kapten ütles, et lend Tallinna läheb väravast B17. Mis seal ikka, jooksime siis kohe sinna ning juhtumisi kohtusin ühe oma vana tuttavaga, kellel juhtumisi oli sama istekoht, mis minul. Siis tekkis väike segadus, et millal meie lend minema peaks. Ahjaa - 19.35 alles. Olime tund aega varem juba kohal ja noh, eks suurest erutusest läheb ka kõige targemal pea sassi. Soovisin sõbrale head lendu ja lonkisime nukralt oma väravasse, milleks oli B4 ja siis täpselt sel hetkel, kui Sander jõudis Näoraamatusse postitada, et "blablabla...peagi kodus", siis tuli ragisevast kõlarist vigane inglisekeelne jutt, et 19.35 väljuma pidanud lennuk on kuskil teises linnas tormi käes ja lend on 3 tundi!! edasi lükatud. See nüüd küll hea uudis ei olnud. Internetis natuke surfates, selgus, et airBaltic on täitsa mitu-mitu lendu ära tühistanud, meie oma oli üks nendest. Kurb lugu küll. In the middle of nowhere, next to nothing...
Aga kuidagi saime hakkama. Sõber internet vähemalt hoolitses meie eest ja kuna kõht oli nõnda tühi, siis sõime Ragnariga kumbki ühe suure ja kalli pitsa. Aga vähemalt kõht sai täis. Lisaks oli terve lennujaam kurje eestlasi täis, sest kuigi airBaltic andis hüvituseks vautšereid, ei kehtinud need vist pooltes lennujaama poodides, kaasa arvatud seesama pitsabaar, seega, ei tea kas nad muutusid veel vihasemaks? :D
Igatahes lõpuks saabus oodatud aeg - 22.55, kui algas pardale minek, ning nüüd ei saanud küll enam miski viltu minna. Täpselt südaööl maandusime Tallinnas ning ööpimeduses Tallinn on väärt vaatepilt. Rocca-al-Mare on kõrgele taevasse nähtav, lisaks ka muud suured keskused... Lausa pisar tuli silma, et kas tõesti kodu?

Peale maandumist ootasime kõik kenasti oma kohvreid, mina tegelesin samal ajal projektivärgiga, korjasin kõigi piletid kokku, soovisime üksteisele head ja paremat ja nii me laiali kõik läksimegi. Kõik igasse ilmakaarde.

Nüüd siis tuleb see jutt, mida ilmselt kõik on ammu oodanud.
Pean tunnistama, et olen väga õnnelik, et sain sellise võimaluse osaleda sellises projektis. Ilmselt sellist võimalust kunagi enam ei avane, et saaksin minna välisriiki tegema seda, mida ma hästi teen. Kui just tööandja ei kostita.
Sellises projektis peaksid osalema kõik, kellele vähegi võimalus antakse. Kindlasti peaks eelnevalt juba kodus alustama keelekursustega, sest vähemalt Itaalias, peale kontori omade, ei rääkinud keegi inglise keelt ning meil tuli omal vägisi ära õppida vähemalt aru saaminegi, et saaks kuidagigi tööd teha. Aga kassanäed! Ära tegime!
Tagasiside ilmselt tuleb vähe sisukam, kui me ise praegu oskame üldse öelda. Me olime alguses tõelised jobud, sest ei saanud mütsigi aru, ei osanud midagi rääkida. Ajapikku käte ja jalgade abil saime oma suhtlused tehtud ning meid võeti nagu omasid juba. Itaallased on iseloomult hästi soojad ja sõbralikud ning üllatavalt lähedased. Nojah, pole ime, kui perekond on 15-liikmeline ja kõik elavad 2-toalises korteris. Enam lähedasemaks vist on raske saada siis.
Tõsijutt.
Aga tegelikult jah, meie eest kanti hästi hoolt, tutvustasime oma riiki, oma rahvast, oma töövõtteid, oma kultuuri. Kuigi Estonia on seal tundmatu nimetus, siis vähemalt nüüd juba teatud seltskond seal Rende linnas midagi ikka teab.
Eks see sapp ja pahameel, mis meid siin aegajalt valdas ja mille ajel nii mõnigi halb postitus ehk sündis, oli asjata. Kuigi jah, ega hetkel ei mõtle vaid tegutsed. Mõtlema hakkad alles siis, kui kõik on öeldud ja sõna tagasi võtta ei saa. Kuigi jah, Itaalia kontori kohta ei saa küll midagi positiivset öelda. Meisse suhtuti nagu jalanartsudesse, nende jaoks aina vingusime. Et siis see lugu esimese korteriga, kus juhtmed vannikohal rippusid - selle peale küsiti ainult, et mis ei meeldigi või??
Tuju läks alati heaks õhtuti kell 7, Mare Lunas. Seal tervitas meid laia naeratusega sinjoor, kes tõi alati head-paremat pidurooga lauale. Ühekorra küll sattus mu hamba alla hallitanud riisikook, aga no ümbert kõlbas ju veel nosida. Egas ma ka sita pealt riisutud pole ja sõin mitte-rohelise ala ära. :)
Muidu oli söögivalik ja kvaliteet ikka tipptopp ja kõht oli nii täis, et oli raske veel õhtul magamagi minna.
Poleks see elujärg nii kallis seal Itaalias, oleks täitsa vahva olnud. Aga kohati 2.10€ 0.5L koka eest tundus küll liig. Ja noh, üle euro maksta saiapätsi eest ka nagu ei tundu õige. Samas apelsinid olid mahlased ja magusad ja kõik muu oli samuti kohalik. Tööstus ikka toimib. Mitte nagu meil, kus Hispaania kurki on odavam Eestisse tuua ja müüa, kui Luunja kurki. Kasumiahned raiped, ma ütlen.
Aga muidu on seal ilus ja nüüd siis kindlasti ka palav, et palju õnne Timmole ja Sanderile, kes sinna nüüd teid läksid ehitama, et nende elu läheb päris kibedaks. :)
Mõned uued sõbrad saime, avastasime enda jaoks palju uut. Mägine vaatepilt on vapustav, lisaks oli õhk nii puhas, et seda hingaks lõputult. Olid vahvad ja toredad 7 nädalat, kuid kodus, oma teki all, oma kassi silitades, on ikka kõige parem.
Sellega saigi vist enamvähem kõik öeldud. 7 gigabaiti pilte on arvutis, terve hunnik mälestusi, jutte, nalju, seiklusi. Asjad, mida on hea kunagi jälle neljakesi õllekruusi taga meenutada ja oma lastele, lastelastelegi rääkida. Meie Sander saab kindlasti rääkida, kuidas ta mägedes matkates 7€ eest kondoome ostis. Kallis Sander, siinkohal tahaks öelda, et kondoomid ei kaitse sind eriti. Sõber näed ka kasutas ja ikka jäi bussi alla. Kardan su tervise pärast ja sündimata laste pärast.
Aga see selleks jällegist. Olen rahul selle kogemusega ja õppisin õige vähe ja õpetasin ka omaltpoolt natuke. On ikka mõni asi küll, mida nüüd Eestis ettevõttes ära kasutada, kuigi - kahetunnisest lõunast ja kohustuslikust veinipudelist lõuna ajal, tunnen endiselt puudust.

Kes tahab, võib selle blogi kaudu minu käest lisa küsida, võib mulle kirjutada ja joonistada aadressil mario.late@gmail.com - toimib ka msni jaoks. Telefoninumbrit ma ei jaga igaks juhuks, mõni arvab, et on vahva kell 3 öösel helistada ja uurida, kas ma õlut juurde tahaksin. Aga muidu niisama rääkida võib ikka. :)

Jätkan oma blogi nüüd jälle tavapärases rütmis ja kasutan seda muu jampsi ajamiseks. Kes tahab, võib edaspidi ka lugeda. Ei pea kahetsema ma usun ja folkloori jutukesed on kohustuslik kirjandus. :)

Arrivederci, Italia!