Mazda 787/787B olid C-klassi võistlusmasinad, mis ehitati spetsiaalselt Le Mans'i 24-tunni sõiduks. Nende eelkäijaks oli juba sel hetkel tuntud Mazda 767.

Jõuallikas oli spetsiaalselt ehitatud 4-kambriline rootormootor R26B, mis tootis 522kW/üle 700hj.
Esmakordselt osales 787 1990-nda aasta Le Mans'i võistlusel, kuid kuna masinat kimbutasid veel erinevad mehaanilised vead ja elektroonika nöökis, siis sõideti hoopistükkis veel 767-ga.

1991.a uuendati süsteeme ning tekkis mudel 787B. Nüüd osaleti täies mahus maailma karikasarjas, puhtalt kogemuse eesmärgil.
Le Mans'i sõidul võideti üllatusena esikoht - mitte ainult esimene ja ainus võit Jaapani autotootjana, vaid ka esimene ja ainus võit vankelmootoriga autoga. seda autot võib lugeda Mazda läbimurdeks vankelmootorite juures.


1990 24 Hours of Le Mans

1990.a, kui Le Mans'i raja ehitust veel lõpetati alles, selgus kurb tõsiasi, et spordiorganisatsioonid FISA ja ACO on pankrotistunud ning sellega sai Le Mans'i etapist mittekarikaetapp (non-championship). Mercedes Benz, kes eelneval aastal oli võtnud siin võidu Sauberi nime all, hoidis nüüd protesti märgiks kõrvale, eelistades kontsentreeruda hoopis WSPC-le (Prototüüpide karikasari).
Mazda kahjuks enam välja astuda ei saanud ning nii osaleti sunniviisiliselt mudeliga 767, mille kapoti alla ehitati R26B. Auto oli ehitatud monokok-raamile, palju komposiitmaterjalist detaile, klaasplastist kere (oli saamas tol ajal võistlusautode seas kohustuslikuks elemendiks) ning 5-käiguline käigukast oli valminud koostöös Porschega. Nagu ka eelnevad mudelid peale 737-t, ehitati ka see mudel Derbyshire'is Inglismaal. Ehitajateks noored üliõpilased, keda toetamas Advanced Composite Technology teadlased. Disaineriks inglane Nigel Stroud.
787 sarnanes väga Porsche 965-le, kuna ka selle disainis Nigel Stroud 1984.a.
Telje laiust kahandati 50mm võrra, et parandada aerodünaamikat ning vastukaaluks suurtele hobujõududele, suurendati pidurikettad 360mm-ni.
Suurim muutus toimus mootori juures ja eriti just selle võistluse tarbeks - uus R26B oli kergem, väiksem ja ökonoomsem, kui tema eelkäija. Väga suure eelise andis varieeruv sisselaskesüsteem - mis optimeeris õhuvõttu erinevatel kiirustel. Kaks koonusjat õhusisselaske toru paigutati tagaspoilerist pisut ettepoole.
Samuti osutus kasulikuks igale kambrile lisatud süüteküünal, ehk siis igal kambril nüüd kolm küünalt. Mootor muutus ökonoomsemaks ning süüde oli parem. Auto ninasse paigutati õlijahuti ning aerodünaamilised elemndid lisati külgedele ning auto katusele.
Nagu ka eelmised Mazda võistlusmootorid, oli ka siia paigaldatud periferaalsed pordid, mis kõrgetel pööretel andis jõudu juurde.

Mootori pöörded hoiti nimme allpool, et säilitada vastupidavus, mis sellises võistluses oli olulisem, kui kiirus. R26B punane ala algas 9000rpm, kuid üks inseneridest paljastas, et R26B jõud kasvas dramaatiliselt peale 9000 märki - ehk siis 930hj/10500rpm. Märgiti ära ka oluline punkt, et pärast 24-tunni sõitu võeti mootor pulkadeks ning kulumisjälgi praktiliselt ei olnudki, seega oleks see mootor kestnud veel vähemalt 2 24-tunni sõitu.

Et võisltus möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta, otsustati katsesõidu kasuks - Fuji, Silverstone'i ja Estorili rajal sõites kogunes masinale 2900 miili, kuni mootor lõpuks väsimuse märke ilmutas.

Kui eelneval aastal läks kõik viltu, siis selleks aastaks palgati legendaarne Jackie Ickx endale konsultandiks. Võidusõitjateks Jaapani enda rallimehed Takashi Yorino, Yoshimi Katayama, Yojiro Terada ning mõned mitte-jaapanlased - Volker Weidler, Bertrand Gachot, Johnny Herbert, Stefan Johansson, David Kennedy ja Pierre Dieudonné.

Auto nr. 201 värviti valgeks, ning seda kaunistasid lisaks mitmed sponsorreklaamid. Nr. 202 ja 203 värvit neoonoranžiks segatuna ka neoonroheline. Ning samuti hulganisti sponsorreklaame.

Auto nr. 202 alustas kvalifikatsioonisõitu 22-lt positsioonilt, tema järel kohe 201. Koos saadi jagu mitmest Nissanist ning eratiimide autodest. Lõpetades napilt enne C2-klassi autosid.
Öösel, umbes kella 2 paiku katkestas käigukasti rikke tõttu sõidu Porsche, mis oli oma klassis esikohta hoidnud juba viimased 4 tundi, jättes koha vabaks Mazdale. Kuid kella 3 ja 5 vahel langesid mõlemad 787-d õlilekke ohvriks ning lisaks ka järjekordsed elektriprobleemid, jättes klassi võidu vanale 767-le, mis lõpetas üldjärjestuses 20-ndal kohal.

Mõlema masina õlileke tekkis kehvast õlijahutusest, mistõttu R26B keraamiline kest hakkas kooruma ning kuumusest murenesid ära kambrite seinad.

Järgmisel aastal osaleti juba 787B mudeliga, mis loodetavasti oli saanud jagu eelnevatest vigadest.

Hooaeg 1991.

Kuna reglemente muudeti pidevalt, siis 91.a võistlus algas pisut teisiti. Klasse oli nüüd vaid 2 - kuna alles hiljuti esitleti uut 3.5liitrise mootoriga vormelit, kui C1, siis 787B oli sunnitud taanduma teise klassi, mis tähendas ka startimist tagantpoolt. Sõit pidi kulgema kütusesäästlikult, et pikendada tankimiste vaheaegasid. Lisaks uute reeglite kohaselt said C2 klassi tiimid kindla koguse kütust, millega pidi toime tuldama. Samal ajal C1 klassil oli piiramatult kütust.

Et näidata Mazda tõsiseid võidukavatsusi, sai Mazdaspeed'i meeskond Mazda tehase täieliku servise ja toetuse. Igasugune reklaam oli tollal vajalik.

Et raha oli nüüd natuke rohkem, Jackie Ickx vahetas välja tuuningufirma, kelleks sai nüüd Prantsuse kapitalil põhinev Oreca. Ickx saavutas nende abiga mitu tiitlit Lada Samaral ning lootis sama ka nüüd. Nende abiga loodeti masina kallu vähendada, kuna Ickx tundis, et masin on C2 klassi jaoks liiga raske. seega masin kaalus nüüd 170kg vähem kui 1000kg ning FIA andis eriloa stardiks.

Mazda jätkas ka vana 787 kasutamist, sedapuhku need masinad jäid kodumaa pinnale - Jaapanisse, kus nad osalesid karikasarjades Mazdaspeedi'i võistkonnas.
Šassii nr. 1 ja 3 olid kasutusel Jaapanis, nr. 2 anti Paul Ricardi kätte testimiseks ning ei kasutatud enne kui alles Le Mans'is.

Et üldse 91.a võistlust võita, pidid Mazda insenerid likvideerima mõned pisiasjad - aasta tagasi muudeti üks pikk 3-miiline sirge kahe šikaani abil kolmeks lõiguks. See vähendas küll tippkiirusi 370km/h -> 338km/h ning ülekuumenevad pidurid võis tulla probleemiks, aga hea oli see, et väiksem kiirus välistas tihedad rehvilõhkemised. Esmakordselt sai masin süsinikust pidurikettad.

Mazda võit saabus ootamatuls viimasel tunnil, kui Johnny Herbert tegi veel viimase sööstu, möödus mõnest konkurendist ning võttis esikoha - olles sõitnud 362 ringi, kokku 4932km.

Peale võistlust arvati, et Mazda edusaladus peitus heas mootoris - kuna võistluse jooksul loobuti konservatiivsest taktikast ning piloodid said käsu anda täiega. Lisaks Mazda inseneride ja sponsorite järjekindlus, kuna koostöö samade meestega oli kestnud juba aastaid.

Elu pärast Le Mans'i

Pärast suurt võitu, võitnud masin saadeti pensionile, samas kui teised 2 masinat jätkasid võistlemist. Kolmandad ja neljandad kohad tulid riburadamisi, küll kodus, küll võõrsil, kuid võitu ei suudetud korrata.
Hooaja lõpus keelustas FIA ametlikult vankelmootori kasutamise ringrajal.
Mazda üritas küll uuesti proovida mudeliga MXR-01, mis põhines suuresti Jaguar XJR-14-l, kuid ilma erilise eduta taanduti võidusõidust.

Mazda jätkas R26B kasutamist. Mootor istutati nüüd mudelile RX-792P, ning enamjaolt võisteldi Gran Turismo sarjades, kahjuks küll mõningase eduga vaid. 1995.a naaseti Le Mans'i rajale, kuid ikkagi ilma eriliste saaavutusteta saadeti 1999.a Mazdaspeed'i meeskond pensionile.

Tänaseks päevaks on saanud Mazda 787B autoentusiastide seas legendiks. Kaasa arvatud ka mänguasjatootjad ja mudelistid väljaspool Jaapanit.
Kõige populaarsem mudel, mis ilmus ka mitmes arvutimängus. Kõik lõikasid kasumit.

Võitnud autot hoitakse hetkel Mazda muuseumis Hiroshima linnas. Tehas tootis ka 4 replica't, mis kingiti Le Mans'i muuseumile. Autot näidatakse tavaliselt suurematel autonäitustel ja kogunemistel. Samuti 1999.a Mazda Fiestal, kui üks autoajakirjanik auto talitsemisega toime ei tulnud ning raja äärde põllule kimas, vigastades spoilereid ning tagatulesid ning lõhkudes siduri.

Spetsifikatsioon:
* Body construction: Kevlar/carbonfibre composite
* Wheels: 18 in x 12 in front/18 in x 14.75 in rear Volk Racing Magnesium Alloy (17 in x 12 in front/17 in x 14.75 in rear)
* Brakes: Carbon Industries outboard ventilated 14inch carbon discs and callipers (Brembo steel)
* Lighting: 2 Cibie headlights on each side

Mootor:

* Spark plugs: 3, NGK
* Fuel system: Nippon Denso electronic fuel injection
* Battery: Pulsar
* Maximum Power: 700 hp/9000 rpm
* Maximum Torque: 448 ft.lb/6500 rpm

Pähh...

"I´m gonna go down on you, make you real happy
and then slowly come back up and f*ck you!
Yours truly,

Gas prices"

Einohh, tänks, oskan ma selle peale öelda ainult.. Inimlikust seisukohast võetuna, on see väga paha, et eluks olulised asjad on nii mõttetult kalliks kruvitud. Mäletan oma esimest tankimist, kui olin äsja loa taskusse saanud, auto oli persse all ja sai käidud klassivendadega kuskil Saadjärve taga joomapidudel ja terve ilm sai risti-põiki läbi vuratud. Polnud ka ime, tankuri püstolit täiteavasse toppides venis suu kõrvuni - 95E maksis tollal vaid 8.90 liiter.. Oh jah, praegusel ajal ma saaksin paagitäie 500 krooniga ja ma ei paneks ööseks ka autot kinni vist. :D Isa meenutuste kohaselt oli veel 94.a lausa 3.60 liiter. Ulme.
Nüüdsel ajal enam nii ei saa. British Petroleum keeras ka naftapuurimisega endale käru ja tänu sellele saame peatselt jälle ohkida. Alles eelmisel nädalal käisin Viljandis, just võtsin Tartust paraja koguse elunestet, et auto mu kenasti tagasi ka tooks ja vandusin tulist kurja. Viljandisse jõudes aga selgus, et sealsed kodanikud said ikka megaodavat kütet nautida.. Ulme.
Tänu muidugi kütusehinna yo-yo'le on ka kõik muud hinnad lakke löödud. Transamehed ohivad, et "näe, kütet kulub palju ja autoremont on kallis", põllumehed ohivad, et "PRIA ei tambi kütet kinni, tehnika laguneb.." Ja see kõik omakorda mõjutab piimapaki ja juustukera hinda, millest on pagana kahju, kuna ma tarbin keskmiselt 1.5L piima päevas ja juustu nosin söögi alla ja söögi peale.. Pean hakkama vist sügisõunu talveks kuivatama ja leivakanne kuivikuteks muundama.. Vett veel õnneks tuleb.
Aga mille pagana pärast on siis vaja tuua tomateid kuskilt Hispaaniast, arbuuse kuskilt Mägi-Karabahhiast, või kirsse Mehhikost? Nojah, arbuusidega on meil kehvad lood, peab leppima kõrvitsaga, samas kõik muu aga kasvab eduliselt, miks peaks andma raha ära oma taskust mingile Vasjale, kui saaks selle kõik suunata millegi kasuliku arendamisse ja teha kõik kohapeal.. Kodune tomat, sibul ja õun on palju maitsvamad, kui miski mürki täis topitud Poola õun, mis näeb pagana ilus riiulis välja. :)
Samas mõistan aga firma seisukohta - töötajad tahavad palka, firmat vaja üleval hoida, tehnika rent on kirves.. Pole ime, et paljud loobuvad ja visatakse riistad nurka, või siis ostetakse tugevama tegija poolt üles. Mis pole ka paha variant, kuid siis juhtub see, et paari aastakümnega on tekkinud paar suuremat firmamärki - a la Durex toodab lisaks kondoomidele ka šokolaadi, trükib raamatuid ja pakendab juurvilju või siis tekivad Statoili märgi alla hüppersuppermegagiga-kaubamajad, kust saad kõike alates arbuusist kuni zooloogiaõpikuteni. :D :D Kas me sellist Eestit/Maailma siis tahtsimegi. :D

Aga vähemalt niikaua, kuni ära ei aeta, jään siia, hambad ristis punnin vastu ja jään ellu. :)

Otsisin elu... :D

No ei ole elu noh..
Juba mitu päeva jutti, hommikul ärgates, on esimene mõte, et JESS! täna otsin endale elu. A tutkit, Vasja..
Mõtlesin siis ühel hommikul, et läheks linna peale kolama, üle tüki sattusin jälle kodulinna ja nüüd üritasin mälusopist üles otsida kõik keerulised liiklussõlmed, koledad tänavad, põnevad kohad, kuhu mentide eest redutama põgeneda.. :D
Sõitsin mööda peatänavat kesklinna poole, aknad all, ossi tümm karjumas makist, tuul sasimas siilipead ja karvast lõuga. Mõtlesin, mis saaks olla veel ilusam, kui ÄKKI, arvas üks päevinäinud romuga kodanik, et võiks tühjast kohast end minu ette joonistada. Jalg automaatselt pressis pedaali, pidurid krigisesid, krigisesid, ja .... Sain napilt pidama. Viisaka inimesena tuututasin mitu korda ja saatsin paar viisakat näpunäidet läbi klaasi, millele vastati samuti standardse näpunäitega.
Mis seal siis ikka, teekond võis jätkuda. Käisin kõik tuttavad burksiputkad läbi, nägin tuttavaid, meeleolu oli juba tõusmas. Mõtlesin, et käiks siis selles vahvas suures Lõunakeskuses ka. Paraku ma parklast väga kaugemale ei jõudnudki, parasjagu silmasin üht toredat parklakohta ja nii kui käigu alla vahetasin, käis kõva jõmakas ja tagumine rehv oli ribadeks.. Käisin siis sees ära, pistsin paar asja sinna, kuhu neid pistma peab ja tõttasin tagasi parklasse. Parajasti hakkas vihma sadama ja katsu siis seal ukerdada... Poolmärjana sain lõpuks ühele poole ja tusaselt hakkasin kodu poole sõitma.
Maja ette pöörates laiutas ukse ees üks suur tumedate klaasidega BMW. Ossid vist, mõtlesin. Ootasin paar minutit, siis mõtlesin, et ikka trügiks mööda, kuid kuhu sa trügid, kui jalakäijalegi ruumi nappis. Jällegi sõber pasun tuli appi. Rooli taga lösutanud rasvalõug pani parasjagu burksi näpust ja krudis paar korda rooli ja tegi tee vabaks. Seekord olin jälle viisakas ja tegin näpunäite ilma näputa.
Kuna eelmisest päevast oli meelde jäänud, et üks seltsimees peaks tööpäeva lõpetama, et siis burksi putka ees tšillida, kuid jällegi ei juhtunud.. Pärast selgus, et tema oli oodanud burksi putka ees mind ja mina ootasin kodus teda.. Epic friendship fail.. Zen on tore kõnekaart muideks, oskab x ajal kõneaega nullida. Oleks taht ka koos temaga Taevakarva Kutsus hängida ja tisse piiluda...

Ja nii see päev õhtusse läkski. KÕik minu püüdlused elu leida, luhtusid. Elu läks eest ära napilt või siis ei tahtnud, et ma teda leiaks. Peab siis jälle virtuaalselt mõnda aega läbi ajama.
Aga suht kindlasti läheb see üritus kordamisele. :D

Vana mees ja varsa aru..

Õigupoolest, mida see sõnakõlks tähendabki? Kui hakata ette kujutama seda füüsiliselt, siis näeks see üsna groteskne, kui mitte öelda halenaljakas, välja.. Kujutage ise ette soliidses eas härrat, habe nagu Tšaikovskil, must sonimüts katmas kiilakat pealage, pikk maani sinel, kuid kupli all... khm..
kuhu ma jäingi.. ahjah.. et siis kupli all ei ole muud, kui mõtted sellest, kuidas aasa peal muru nosida ja ringi kepsutada.. Jeah, näeks välja tõesti nagu lammas hundi nahas. :D
Noh, minul just pea veel ei kiilane ja habet piiran hoolega, kuid varsa aru on olnud juba viimased veerandsajandit. Olgu faktiliselt kirjas, et veerandsada on ühtlasi ka mu füüsiline vanus.

Noh, mida ma siis selle 25 aasta jooksul saavutanud olen?
Kui mind kahekümnenda novembri hommikul emaüsast välja sunniti kolima, siis peale selle nagu eriti millegile linnukest teha polegi.. "Hello world, here i am!"
Jumala poolt antud hea mälu tagas head hinded koolis ja päris heade tulemustega sai läbi lennatud ka keskkoolist, kuid siis... Siis muutus kõik, kui mängu tuli pahe, nimega RAHA.
Kõik oli ilus kena, kuniks elamine hakkas üha enam seda krabisevat nõudma.. Küll vaja osta seda, toda, kolmandamatki asja.. Polnud enam suure toa põrmandul sentimeetrikti vaba ruumi, kõikjal vaid asjad..
Tihtilugu juhtus ka nii, et öösel olin tööl, hommikul koolis magasin ja peale kooli šoppasin nagu heroiinilaksu all pubekas, kes on äsja halba seent söönud. Ja nii ta läks. Minutist minutisse, tunnist tundi.. Kuniks päevadest said nädalad, kuud..
Oma osa ka selles nendel tissidega olevustel, kes end naisteks kutsuvad.. Aga olgu see teisejärguline probleem. Olles kui üksik ratsanik, kes oma kaasat otsib, ei saa kaua olla üksi ning ilmselt seetõttu ka siiani pole olnud seda edasiviivat tõuget, kuni alles nüüd.. Pagana pikad juhtmed, et see tõuge alles nüüd kohale jõudis..
Kuna üleüldine kõhulahtisus, nimega Majandussurutis, on teinud kõvasti kahju nii moraalsel kui ka ebamoraalsel tasandil, teinud rikkuritest vallasandid, lossid muutnud peldikuteks, lastetud rasedaks ja imekombel impotendid on jälle panomehed..
Enihuu, et mitte tekitada offtopic'ut, siis peale viimast raksu, kui olin jälle töötu paljude endasuguste seast, siis tekkis lootusekiir, et poiss, mine kooli, teeme sulle koha. See oli liikumapanev jõud. Telefoni kõlarist voogas kühvlitäitega energiat ja uut mõtet. Ja nii ma siis kevadel oma hallis ajurakus otsustasin, et 2010. aasta on muudatuste aasta.. Noh, saame näha. Siiani kõik on vähemalt pead silitanud ja takka kiitnud, et näe, poisil on mõistus pähe tagasi tulnud peale seitset aastat ringi aelemist.. Aga no tegelt ka ju - tööga on viimasel ajal suht sitad lood.. Räägivad küll, et töötute armee väheneb, kuid enamik neist on nagu mina eelmisel aastal - juhutöödel või hooajasulased, mistap tasuks tibusid alles sügisel lugeda, kui kõik on jälle morni näoga kodus, et mis see statistika siis ütleb.. Ah pohhui, juhtub ikka.
Hetkel olen õnnelik, et mind vähemalt üks haridusasutus vastu võttis.. Eks nii mõnigi kirtsutas nina, kui kuulis minu professiooni valikust, kuid sorri, majandusteadus või urruaugufiloloogia ei ole minu jaoks. Olen humanitaar, mind kotivad reaalselt vaid keeled või oskuslik näputöö.. Valisingi viimase, kuna viimasel ajal olen tihkelt olnud seotud jälle autodega, siis oleks tagumine aeg neid litsentseeritult näppima hakata. I sincerely hope that this doesn't kick me hard in the nuts.

Niiet siis pika jutu kokkuvõte - oled sa noor või vana või lausa muld, siis õppida pole muidugi hilja. Kahju, et mul see lugematu arv õlut, lugematu arv unetuid öid, lugematu arv liitreid bensiini ja lugematu arv närvirakke hiljem alles pähe lõi.
Kurb, aga tõsi. Loodan peatselt raporteerida "seeniori seiklused Imedemaal". :D

Head ööd.