neljapäev, 4. aprill 2013

Eesti Rallilugu.. jätkustoori.

Heakene küll. Nüüd olen paar päeva saanud kosuda sellest, et näen kakijunne lume alt ilmumas, et kui lause " arglikult ilmuvad seelikute alt põlved", siis "arglikult ilmuvad jääkihi seest koerajunnid" oleks paslikum.
Aga eks ma saan üle, esimene vihmasabin ehk lahustab selle jama ära ja saab jälle puhta jalaga töölt koju minna. :)

Aga eelmise korra jätk siis.
Sai mainitud korra siin nimekaid härrasid, eks ma üritan väheke nüüd end kokku tõmmata ja meelde tuletada, mis ma siia kõik kokku olen luuletanud... Et keegi oluline mainimata ei jääks..

Alustame siis sellest müstilisest tähekombinatsioonist. Paljud on minu käest küsinud, et mäsasi tuu almahvüü um?
ALMAVÜ ehk Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing (vene keeles: ДОСААФ) ongi siis nõukogude aegne organisatsioon, mille abil sai tol ajal kõike korda saata, kui olid piisavalt tahtejõuline ja suutsid oma soovid läbi suruda. Rääkimata ALMAVÜ kaudu endale magusa töökoha saamisest... :)
ALMAVÜ loal said moodustatud ka erinevad ralliorganisatsioonid ja spordiklubid, kust kasvasid välja tublid rallimehed.
Järgnevad nimed on välja nopitud internetiavarustest ja ühest Eli Kaldma sulest ilmunud raamatust.

Aleksander Tõkke

esimene eesti rallisõitja, kes koos A. Saarmiga võitis NSV Liidu meistritesõidus teise koha medali ja seda aastal 1958. Mitmeid kordi on ta veel startinud ja saanud veelgi ühe, vähem säravama tulemuse, kuid edasine elu on keerelnud pidevalt ümber autode ja oma elust pühendas ta järgnevad veerand sajandit, õpetades teisi ja arendades oma lemmikspordiala. Oli ka palju aastaid rallikomitee esimees.

Alfred Saarm - alustas oma autopedendust aastal 1934, kui ta töötas Tallinnas Fordi esinduses. Tollal küll autosporti ei eksisteerinud, kuid kui asi hakkas vaikselt edenema, siis esimene suur võit 1958.a pani hamba verele ja oma ustava Pobedaga võitis veelgi mitmeid sõite. 1965.a osales ta mehaanikuna ka Monte Carlo rallil ja jagas hiljem oma kogemusi noorema põlvkonna rallimeestele.

Uno Aava -

 kes siis seda meest ei tea. Olles küll Urmo Aava isa, kuid ajalugu peidab endas hulgaliselt rallimomente. Esimene armastus oli siiski sport, aga siis avastas ta enda jaoks mootorid. Siiski alustas ta mootorratastel, kuid 1956.a toimus üle-Eestiline tähesõit, mis andis innustust ka suures pildis kaasa lüüa.
Uno Aava sai esimese eestlasena ka NSVL teenelise meistersportlase tiitli. Ta on osalenud ka (kuri)kuulsal Sajandi rallil ning palju muid sõite-võite meil ja mujal. Ta on olnud ka paljude 70-80ndate võidusõitjate treener ning pikki aastaid ka juhtinud rallikomiteed. Kõige põnevamad on lugeja (ja ka minu) jaoks siiski hetked Sajandi rallist, mida üritan ka sõnasõnalt siia kopeerida. :)
Pildil Uno Aava ning Raido Rüütel Saarema Ralli eel 2007, kui Uno Aava pidi roolima Gaz 21 VIP autot.

Gunnar Holm
on teine NSVL teeneline meistersportlane. Teenitud aunimetus muidugi tuli alles peale paari dekaadi arutut kihutamist GAZ-21 autodel. Olles samuti mootorratta taustaga, pühendas 1958.a 25-aastane nooruk end täielikult autospordile ning esimene hooaeg oligi rohkem käesoojendus. Järgmisel aastal löödi käed Hans Rüütliga ning võitudeseeria algas. Kaasa arvatud ka London-Mexico trassil toimunud gigantrallil, kus saadi lausa oma klassis kolmas koht! Pildil G. Holm kaardilugejana ning Vladimir Bubnov Moskvas. 1970.










Hans Rüütel

kindla peale üks Eesti ralliasjanduse alustalasid.  Algusaastatel peeti teda Eesti parimaks tituleeritud, saavutas ta kindla käega palju võite nii meil kui mujal maailmas. Olles mentor paljudele, sai ka tema poeg, Raido Rüütel, sellest indu ja saavutas mitmeid liidu- ja rahvusvahelisi võite. 46-aastaselt loobus ta tippspordist, kuid jätkas siiski kohtuniku ja mehaanikuna.

















Eedo Raide - eelkõige tuntud moodsal ajal BMW sõidukoolitajana, kuniks vikatimees ta 2010.a meie seast viis, kuid paljud ei teagi, et ka tema oli U. Aava ja teiste kõrval päris arvestatav rallimees, kellele vandusid alla nii mõnedki parimad. Tema hiilgeaeg oli rohkem 70-80ndad, kuid see on vähetähtis fakt selle kõrval, et poisikesed said nautida meisterlikku sõitu raja ääres. Meeskonna treeneriks ofkoors Aleksander Tõkke.




Pildil on Eedo Raide sinistes tunkedes, tema selja taga kaardilugeja ja hea kolleeg Georg Valdek. Keskmised on Udo ja Hardi Mets ning päris taga Urmas Püssim ja Aare Klooren





Vot siis... Sellised mehed olid rallispordi kuldajastul tegusid tegemas. Raudsed mehed, kes keerasid veel raudsemate autode rooli.
Täielik respekt.

Aga et siis järgmistes osades püüan teieni tuua Uno Aava päeviku 1968.a toimunud London-Sydney maratonrallist. Julgen lubada, et huvitav lugemine. :)

esmaspäev, 1. aprill 2013

Eesti ralliajaloo algus...

Ehheee.. Tervitused peale pikka vaheaega.
Esiteks, pole väga olnud aega, et üldse veebilugude peale saaks mõelda ning teiseks - no millest ma kirjutan?
Paistab, et siiani ikka lugejaid on jagunud, järelikult kellelegi see ikka korda läheb. :)

Aga jätkakem siis...

Nimelt siin üks õhtu enne uinumist jäi mul näppu üks raamat, mis küll pea sama vana, kui mina, kuid pajatab alguslugusid meie, eestlaste, teekonnast rallimaailmas. Kuna Gunnar Holm, Väino Paasik, Hans Rüütel ja Julius Johanson ei ütle teile midagi ilmselt, siis Raido Rüütel ja Urmo Aava isa - Uno Aava - ütleb kõigile midagigi.
Kuna eelmainit härra saab sellel aastal lausa 85-aastaseks, siis ongi seekordne postitus kübara kergitus meie tublidele nimekatele sportlastele, kes omal ajal ralliasjandusele alused tegid.

Esimene võidusõit?
No selle üle käivad arutelud, kuid kindel fakt väidab, et 1894.a korraldati Pariisi lähistel (Pariis-Rouen) võidusõitmine auru- ja bensiinimootoriga sõidukite vahel. See pidi siis selgitama, kumb on parem, kummal on rohkem tulevikku. Võistlusmaa oli 126km pikkune. Ja läkski lahti!
Registreeritud oli tervelt 102 ekipaaži ning eelkatse oli 50km, mis tuli läbida 4 tunniga. Selleks võimelised olid vaid 14 bensiiniautot ja 7 auru jõul liikuvat sõidukit. Ehkki võistlusdistantsi keskmine kiirus oli vaid 10.5km/h, siis oli selleski rohkelt väljasõite, lagunemisi ja muid viperusi, mis tähendas, et 126km finišis oli vaid 13 bensiinimootoriga ja 2 aurumootoriga autot.
Esikoha võttis, arvatagi, prantslane ja autotööstur Albert de Dion isiklikult. De Dion sõitis 20-hobujõulise aurumasinaga ning tema kannul bensiinimootoriga autod - vennad Peugeot'd ning Panhard & Levassor. Auhindu siiski anti mitte niivõrd kiiruse eest, vaid rohkem selle eest, kuidas autod vastu pidasid ning nende käsitsemislihtsus, sest teadagi, et tollel ajal erines autode juhtimine suuresti tänapäevasest roolist ja pedaalidest.
Võitja keskmine kiirus tuli 22.5km/h. Eriauhinna sai härra Daimler, kuna lõpetanud autodest üheksal oli tema bensiinimootor.
Roueni sõit oli käkitegu selle kõrval, mis järgmisel aastal lahti läks!

1895.a moodustati Pariisis esimene autospordiorganisatsioon Automobile Club de France.
Ja saigi nüüd tuult tiibadesse korralik võidusõit. Enam ei tehtud sellist "soojendussõitu" nagu oli Pariis-Rouen. Nüüd korraldati 1175km pikkune mõõduvõtt, mis juba rõhus rohkem kiirusele, kui vastupidavusele. See omakorda sundis konstruktoreid oma autosid täiendama. Olgu siis ära öeldud, et auruautodest lõpetas vaid 1 ja seegi viimasena. Võitjaks oli Emile Levassor, Daimleri 4-hobujõulisel autol, keskmise kiirusega 24.5km/h.
Siitpeale algatati võidusõite ka teistes riikides ja need omandasind üha rohkem tänapäevase võidusõidu iseloomu.

A millal siis siin see rallivärk üldse pihta algas?

No esimene auto, õigemini automobiil, ilmus Vene pinnale 1891.aastal. Juhtus see Odessas ning rahvale näidati raha eest 1.5-hobujõulist "Benz"-märgiga iseliikurit. Läks mööda kõigest 5 aastat ja venelastest insenjöörid olid juba valmis viksinud OMA sõiduki, millel tervel 2 hobujõudu.
Ja esimene võidusõit toimuski 1898.a sügisel Peterburi lähistel, kus 42km pikkusel maanteesõidul osales tervelt 7 sõidukit. Võitis selle sõidu P. Beljajev kolmerattalisel, millel 0.75 hobujõudu ning hoolimata lumesajust ja teede halbadest oludest, saavutas ta keskmise kiiruse 25.5km/h. Seda sõidukit siiski peeti rohkem mootorrattaks, sest kui korraldati sõit Moskva-Peterburi, siis kolmerattaline saabus finišisse 26 tunni ja 57 minutiga, kuid teise koha saanud auto viibis trassil tervelt 42 tundi ja 59 minutit.
Aastal 1900 asutatigi siis Venemaal esimene Auto- ja Jalgrattasõitjate Ühing.
1910 hakati tootma Riias sõiduautosid "Russo-Balt". See 4.4-liitrise mootoriga siresäär saavutas oskusliku juhi käes 129km/h ning oli üllatavalt vastupidav, et 1912.a jaanuaris korraldatud 3520km pikkusel Monte-Carlo rallil saavutati üheksas koht ja eriauhind vastupidavuse eest. Peaaegu et üldse polnud probleeme.
Sama aasta sügisel sõitis sama auto 4492km pikkusel Hispaania rallil ja sai karika vastupidavuse eest ning neljas koht vastava kubatuuriga masinate klassis.

Esimene auto Eesti kubermangus tekkis 1901.a. See oli seesama kolmerattaline "mootorratas".
Korralik auto, millega sõita ka kannatas, tuli aegu hiljem. Sinnamaani said kohalikud ainult nautida seda tagaajamist, mida korraldasid Peterburi Automobilistide Ühing, kui nad Peterburist tulid üle Eesti pinna Riiga ja siis ringiga Kiievi kaudu Moskvasse põrutasid. Toimus see siis täpsemini 1912.a.
Samal aastal korraldati veidi kohalikum võidusõit Tallinn-Märjamaa-Tallinn, millest võttis osa ka tallinlane Julius Johanson. :)
Ja nii ta läks.

1921.a sügisel korraldati Tallinn-Rapla-Tallinn võidusõit, mille võitis Julius Johanson, autoks 16-hobujõuline "Delage".
Üldse tollel hetkel oli Eesti pinnal ehk natuke rohkem, kui 100 motoriseeritud sõidukit. Täpsemad andmed on ilmselt vaid Maanteeametil/Maanteemuuseumil.

3 aastat hiljem polnud seis palju parem, sest auto omanikeks olid endiselt vaid rikkurid ja autospordigagi said tegeleda vaid varakamad. Sellest ka nimetus - härrasmeeste vabaaja meelelahutus ning kandepind veel meie maal üsna pisike, kuid Eesti Autoklubi moodustati sellegipoolest ning 1929.a võeti meid ka Rahvusvahelise Tunnustatud Autoklubide Liidu koosseisu. Tänu sellele saime nii mõnegi õiguse ja paraku ka kohustuse.
No vähemalt kaasnes ettepanek korraldada Tallinnas üks Monte Carlo ralli stardipaik. Ja tehtud ta saigi.
1930.a 25. jaanuari hommikul ootasid ligi 20 osavõtjat starti nelja tuhande kilomeetri pikkusele katsumusele. Estonia eest antaval stardil osalesid ka eestlased Zimmermann ja Johanson autol "Auburn". Tuhanded tallinlased pealt vaatamas. Kuigi esimene osavõtt ei olnud eriti edukas, siis kogemused ja teadmised kulusid marjaks ära ja seetõttu oligi edukaim eestlane Monte-Carlo rallil hoopis Karl Siitan, 1937.a võidusõidul. Koos Zimmermanniga lõpetasid nad karistuspunktideta ja see juba oli suur asi. Järgmisel aastal sai seesama duo Balti riikide parima võidusõitja karika ning auhind on nüüd igavesti mängus, seda antakse välja siiamaani, aasta parimale rallimeeskonnale.

Ja nii see eluke käima läks. Hakkasid käima meil väliskülalised ja meie osalesime välissõitudes. Kiirustest nii palju, et 1945.a korraldatud 1-kilomeetri kiirussõidus saavutas A. Zimmermann 168.2km/h. Ja siitpeale hakkasid meie autoasjanduse funktsionäärid korraldama ralliiseloomuga sõite, täpsussõite, kiirusvõistlusi ja muid üritusi. Muidugi suurt hoogu sisse ei saanud ikka, kuna endiselt oli auto ikkagi luksusese ja vaid vähesed said seda lubada. Seetõttu 1949.a lõpetati Autoklubi tegevus ning autosportlased jagunesid ALMAVÜ organisatsioonidesse. Autosporti hakkas juhtima riiklik tase.
Kui sõja lõpuga esimene ehmatus mööda sai, siis saadi reorganiseerimisest üle ning hakati jälle rallijutte rääkima natuke kõvema häälega ja sedasi juhtuski, et 1957.a startis Eesti 6-liikmeline meeskond Moskva katserallil ja sealt saadi indu edasiseks.

Mis aga juhtus edasi, seda ilmselt pajatan järgmises postituses, jääge kuuldele. :)