Karvikute välimääraja e. beibifeisist lumeinimeseni.

1. Babyface elik maakeeli beibifeiss.
Noorsand on veel alla 18-aastane, kergelt kohalik popstaar, siiski koolis juba rebib naisi kahelt poolt nagu vikatiga. Ehkki mõnes kohas jääb elukogemusest tugevasti vajaka ning ainsaks suurimaks unistuseks on uue bemmiga Hollika ringil odavate daamidega ringe teha, siis poiss loodab, et ajateenistus teeb meheks.
Arusaadavalt puudub noormehel ka habemetüügas. Tihti pole ka juukseid. Võimalik segi ajada ka naissoost isikuga.
Kuulsaim BF - plikside lemmik Justin Bieber.

2. "Hallitus" tuntud ka kui " the 5'o clock shadow"
Beibifeisist järgmine samm, kus noormees on juba suutnud märgatava kirme omale suu ümber tekitada. Usinamatel on selline soliidne 3-päevane samet, pidavat naistemagnet olema. Veel popim, kui on piiratud võruks ümber suu, kuigi mõni arvab, et šokolaadisöömisega on vähe liialdatud. Hullemal juhul oled itaalia soost räpihomo, kellest õhkub ka tugevalt äftersheivi ja higilõhna. Sest ta lihtsalt on nii isane.
Rikkamad suudavad oma "hallitusega" juba ka bemmi pidada, kuid Hollika ring odavate daamedega on veel tulevik.
Kuulsaim "vari" - Justin Timberlake 2012

3. Vuntsvillem.
Selline stiilselt ära pügatud fassong, mis kaunistab tegijate meeste nägu. Vuntsil on reeglina ka palju pappi ja ilusad kiired autod. Võimalik, et ka piltilus kaunitar käevangus ja ülikond seljas ja see mõjub! Kas siis tehtud mingisugune kindel stiilipärane lõige või lihtsalt pestud-kammitud, igatahes püüab pilke. Kohe lööb ette Seth Rogen, filmist "Zac ja Miri teevad porri". See on HOT, aga teisalt võid olla ka nagu tegelaskuju Alan filmist Hangover. That is the mother of all beards. Enamjaolt turn-off, aga hei, maitseid on erinevaid. Flo Rida on teinud sellest omaette kunsti.
Kunst pole kunsti teha, kunst on kunstis kunstis näha ja kui te sellega hakkama ei saa, siis sorri, te pole veel kunsti näinud. Kahjuks võib kergesti segi ajada ka suva pompsuga tänavalt.

4. Hipi.
Sorakil rasvased haisvad juuksed, nina all miski stanget meenutav karvane ollus ning lõua otsast justkui kirbud viskavad viimses hädas köisi, et alla laskuda. Ei ole üldse HOT. Hollika ringil odavate daamedega kurvetamisest võib ainult unistada. Vahest on juuksed kaetud panama kaabuga, harvem peapaela või omakootud kanepise nööriga. Johnny Depp on meile end korduvalt end sellisena näidanud. Ja pealegi, ringi "trippides" on kõike muud meeles, kui juuksehari ja žilett!

5. Hipster
Hipi on hipsteri edasiarendus, selle vahega, et kui hipi laseb elul minna ja loodusel oma tööd teha, siis hipster teeb end meelega selliseks. Võidunud juuste asemel on geeliga hoolikalt voolitud soeng, mida kindlasti linna peal peab näitama. Usinamad tekitavad oma pahmakast ka rastapatse ja pole välistatud ka rastafari mütsilott.
Lõhnavad reeglina meeldivalt, kannavad ruudulisi Ivy League'i kampsikuid ning joovad Pirogovi pargis pingi peal Alekokki.
Hipsterist hipiks saab paari päevaga.

5. Metsjeesus.
Selline 30-ndates noor mees, kes kannab tihti linaseid rõivaid, ajab seosetut juttu maast ja ilmast, aegajalt kohendab oma tagumikuni ulatuvaid juukseid, luristab hommikusuppi oma habemest ning tõmbab nööri hommikumantli ümber koomale ning napsulauas vehib kätega alati taevapoole.
Ta arvab, et kõik, mis on antud, on jumala poolt ja oleks patt midagi maha lõigata. No olgem ausad, igas seltskonnas on oma jeesus, kellel vahest on juhtumisi ka kidra kaasas ja kui laul lahti lüüakse... oi oi.. Selline moodne hipi, kuid rafineeritum.
Ilmselgelt kosmeetikafirmad tema pealt ei teeni.

6. Jeekim.
Karvasem kui metsast välja tulnud jeesus, ajab habet ehk korra dekaadi jooksul, et teada saada, mis värvi ta silmad on, kui vaja ARKis uut juhiluba taotlema minna. Sõprade kingitud žiletid ja äfteršeivid on omakorda edasi võu tagasi kingitud paari-aastaste vahedega, kuna ta ei leia neile kasutust. Samas hoolitseb ta oma kodu ja riiete eest ja need on alati puhtamad kui beebipepu. Parimal juhul on jeekimil ka oma pere.

7. Lumeinimene või wookie.
Kõik teavad, kes ta on, et ta on olemas aga keegi pole kunagi oma silmaga näinud. Ja needki, kes näinud on, pole aru saanud, kus on pea ja kus on perse. Kogemata võib niimoodi toitu valest august sisse ajama hakata.
Niiet, kui päeval metsa minnes mätta seest kaks punnis silma vastu vahivad, siis ei ole see keegi majahoidja Sidorov, kes põõsas häda teeb, vaid te olete kohtunud Lumeinimesega. Võimalik isegi tsiviliseeritud suhtlemine või artikuleeritud viipekeel.

Ajaviide

Viimasest postitusest on nüüd tükk aega mööda, osa negatiivset on lahtunud või asendunud kergelt roosa prilliga.
No mida siin veel arvata, kui peagi on stipisaamise aeg käes ning rahanumbrid hakkavad silma ees jooksma. Chi-ching, chi-ching!
Kui ma siin nädalapäevi tagasi olin veidi pettunud, et pidin oma uhke ülikonna ehitustolmu sisse kastma ja 30 miljoni eest isegi ei anta seebialust, siis no hea küll, kui kuskil tekib probleem, siis Universum pakub!
Ühesõnaga, päris nii ei saa, nagu eelmistel aastatel, et Säästukast tassime hunniku kaste kokku ja lükkame voodi alla, sest voodid on nii madalad, et kärbes peab tolmu sisse sitale minekuks lausa kükitama. Seega ei jäänud muud varianti, kui olemasolevad pinnad käiku lasta. Raivo oli ka lahke, pakkis oma Omegasse kirjutuslaua ja väikse kapi. Koma lasi alt ka "pätsata" paar tooli, seega asi väheke paranes...
Elu on paremaks läinud, esimesed hinded ka taskus juba.. Kursused käivad kiirelt, 28 ainetundi ja 28 praktilist lähevad nagu nuusates. Rünne Rein on juba üsna nukker, et meie sõprus peagi läbi saama hakkab, ega ei imesta, endal on sama probleem juba. Kisub silma niiskeks selle lõpetamise koha pealt, selliste õpetajate juurest on raske lahkuda. Ei tea küll teisi, aga autoasjanduse õppejõud on küll suutnud minusugusele lollile kõik vajaliku peakolusse toppida.
Kui nüüd võtta enda seis mingi 5-6a tagasi, kus minu remondioskus päädis lihtsamate asjadega, siis tänaseks pole probleemi, millega ei julgeks silmitsi seista - tuleb välja, et mootor on veel see kõikse lihtsam agregaat omas mahlas. Praegu ragistan ajusid õhkpiduritega ja vat see hakkab pinget alles pakkuma, kuna palju erinevaid klappe ja tööpõhimõtteid. Paraku on kahju, et taskus pole C-kategooriat, aga Kaitseliidu DAFi õnnestub ehk roolida küll, nagu lubati.

Hetkel on enesetunne vähe vilets aind. Täna oli plaanis minna Eestit avastama ja ühtlasi käia Rakveres autole varuosi toomas, kuid käru ja musklit laenata lubanud semu oli tänasel hommikul tabamatu ja nii ei jäänud muud üle, kui üle keenud emotsioonid valla lasta. Seda enam, et kütuseks olid magamata ööd, nohu ja palavik. See va parem jalg läks iseenesest sirgu ja 136 hobust sirutasid end 200km/h. Siis tegin väikse peatuse tiigi ääres, loopisin veidi kive ja läksin ämmale järgi.
Olemine oli suht saast, silme ees vaid peavalurohud ja soe voodi, laksasin sisse ka paar lonksu igast raviteesid ja siirupeid, et olemine ikka päris "kivist" oleks. Takkatippu veel kallis pruut vihastas, kuna ma ei tahtnud minna ta õe saunapeole, vaid tahtsin minna üle pika aja koju, et end korralikult terveks ravida. Kaks külma sõna sõnumis ei tee samuti tuju paremaks.
Vähemalt on mul ühikas puhur ja soe vatitekk, et peale seda nohutuuri vast niipea enam uuesti tatistama ei tohiks hakata...

Ahjah, väike õpetussõna köhasiirupite kohta, kuigi silt ei ütle, et autojuhile ei sobi või tekitab unisust, nagu enamik ravimifirmasid ikka viitsib oma lipakatele trükkida, siis täna sai valusalt selgeks, et peale gripiteed ja köhasiirupit ei maksa minna poodi viinamarju ostma. Need viinamarjad läksid päris kalliks maksma, aga hea küll, vähemalt üks valus õppetund, et alkohol, mis muidu tervist hävitab, on ka üks tervise ehitamise alustalasid ja miks muidu joodikud on kõva hingeõhuga, et isegi vikatimees ei julge nende läheduses suitsu ette panna?
Juhtub ikka.
Järgmine nädal ostan siis autole uued rehvid ka. Need jäid ka ikka hambusse. Selgus, et legaalne piir on mul siiski juba natuke ületatud, ühel rehvil 1mm mustrit. Noh, seda oligi karta. See rehv oli mind oma 1 millimeetriga juba niigi 3 suve teeninud. Ma ei mõista inimesi, kes igaks hooajaks uued rehvid ostavad.. Ühest küljest saan aru - raha on ropult ja ohutus ennekõike. Eks ise teeks ka nii, kui raha pole enam kuhugi panna, aga teisest küljest, loodus reostub ning kulutatud raha võiks näiteks laste ülikoolifondi panna või miskit, et järeltulijast ei tuleks selline kaak, nagu meil see nädal Särkus oli, kus ühel autol löödi klaas sisse, kuna juht keeldus olemas kaine juht kohalike gängile, vaid et sellest noorest saaks tulevikuvaatega kodanik. Tjah, ma ei väidagi, et miinimumnõuetega rehvid oleksid maru turvalised, vahel vihmaga sõites võtab ikka otsaesise higiseks, kuid mis teha, pole rikast papat-mammat, kes poja Mersule või Portšele uued papud ostaks...
Niisiis, käin mina rõõmsalt mööda teatud asutusi, et jälle teise mehe vana enda uueks teha. Ei, seekord ei räägi ma naistest. :)

Aga okei, aeg minna teki alla higistama.

3. september... justkui kooli algus??

Nooooniiiiiii.....

Eile hommikul siis pakkisin oma asjad-kulinad-mulinad-vidinad kõik autosse ühte punti kokku ja asusin kooli poole.
Särevereni jõudsin soodsa taganttuule ja mõnusa madallennuga... ääm... jätan siiski saladuseks, kui kiiresti, igatahes Jõgevalt Põltsamaale sõitsin natuke üle 5 minuti, edasi arvutab igaüks ise.
Jõudsin lõpuks ühika ette.
Uhke ja hää.
Parklas ruumi nagu putru, kuigi, parkisin ära, tegin ukse lahti ja .. ääm... Kuhu ruum kadus? Minu auto ei ole küll eriti suur, aga olgem ausad, korralikult joontevahele end suruda, siis ega ikka uksega väga lehvitada ei saa. No ok, ma ei tulnudki parklasse elama siiski.
Astusin siis uutest (rasketest) ustest sisse ja fuajees ootas meid vastuvõtukomisjon, kes ka võtmeid jagas.
Boksi number 28. Toa number 1. Algus on paljutõotav.
Teema siis selline, et igas boksis on 3 tuba. Igas toas 2 matsi. Hetkel ajutiselt, kuna maja nummer 3 on ikka remondis, siis meie praegused voodid lähevad sinna ja siis on siin toad 3sed, mitte nagu praegu, sest ühes seinas on persetäis pistikuid, ning teises seinas on 2 lampi vahedega lae poole. See annab aimu, et seal peaks nari olema. Olgu etteruttavalt öeldud, et seinas olevast netipistikust võibki netti otsima jääda. Ennem läheb siga sõjaväkke. Saame natukese aja pärast näha, kas läkski.

Tegin siis oma boksiukse lahti:

Jah, see suur hall raske uks.. Selle kõige jaoks on mul vaja vaid üht võtit - see avab oma boksi ning oma tuba, ei ühtegi teist boksi, ega teist tuba. Nutikas värk, mu saladused jäävad luku taha. Huhh, problem avoided. :)

Nii, aga siis jätkakem..
Järgmised sammud elamises näitasid, et asjal polegi väga tegelikult. Euroremonditud, okei, oleks vist korrektsem öelda, et taasehitatud, elamine.
Lõhna järgi juba võiks öelda, et siin on viimistlus lõppenud alles päevad tagasi, isegi külmkapp, mis pildil on näha heledast puidust uste taga, isegi selles olid kleepsud veel sees ning uksed tolmused. No mina ka ei pühi vot!
Kursavennad, kes juba saabunud olid, need olid ofkoors paremad palad ära võtnud, lohistanud laua söögitoast kööki ning Kõps sättis end seal sisse. Iseenesest mõistetav ka, laua taga on ju mugav ja ainuke laud elamises. Et päris nutune ei oleks, siis ma naljaka osa kirjutan pärast juurde.

Igatahes siis käisin üle ka kõik teised toad, minu toal on ainsana kaheosaline aken. Aga lohutus pole seegi, ükski aken lahti ei käi, vaid tuulutusasendisse. Suitsumeestel elu kibe - kuhu minna tobitama? Õnneks on pliidikubu hea tõmbega ja pole haisugi majas, kuniks teha korralikult seal all. See on küll ilmselt avalik saladus, aga no parem ikka, kui hommikul trepi peale konide otsa oma jalad ära murda...

Järgmiseks:

Vannituba.
Polnudki väga hull. Isegi põrandasoojendus on ja puha. Paraku on see ka ainuke soojendus majas, sest ventilatsioon on nii vägev, et vaheuksed kolisesid terve öö ja toas oli ehk 18 kraadi maksimaalselt. Suht jahe ja mul on kurk kare nüüd tänu sellele.
Aga vannitoas on mõnus olla, kuigi meil on kitsam kuut, kui nt. teisel meie kursuse boksil. Neil oli köök ka suurem, kui meil.
Aga ei saa nuriseda, teisel pool seina on valge limusiin, kus ma tõmban vett ja tänan taevast, et sain lahti suurest vaevast.

Säänne see limusiin on. :)































Järgmisena tsekkisin veel kööki, näppisin keraamilist pliiti ning siis kolistasin oma kodinatega tahaotsa, kuna minu "pesa" uks asus söögitoas.

Kingad on näha. Jätsin oma porised kamassid ukse taha igaks juhuks, kuigi vaipa pole nagunii, linoleum on ümberringi. Ilmselt oleks voodikate ka linoleumist, kui saaks.
Ja selliseks ta muutus peale asjade paigutamist.

Kuna kappide-riiulite puudumine oli tõsiseks tagasilöögiks, siis mu uhke ülikond sai ehitustolmuga kokku ja nii olin sunnitud ta pisarsilmil kotti tagasi pakkima, sest ei õnnestunud teda enam pesta ega kuivatada. Nagisse sai paar hilpu ja arvuti paigutasin ka kuidagi strateegiliselt, et oleks natukenegi interneedust siinpool, sest minu aknad ei ole mitte parkla poole, vaid mul on 5 meetrit aknast kõrged kuused ja võsa.
Aga ei hullu, esialgu saab hakkama.
Küsimise peale, et kuna siis mööblit juurde saab - "noo, enne jõule peaks saabuma"... Olgu siis veelkord mainitud, et jõuluks on ka ÜE.3 valmis ja siis piltidel olevad uued raamvoodid kolivad sinna. Ja siia tulevad päris uued narid ja voodid. vaesed inimesed, siin on juba kahekesi suht kitsas tegelikult, arvestades, et lauda ja kappe pole veel. A vähemalt on meil punane ruloo!!! See on väärt vähemalt viit kilo respekti.

Aga et siis täna oli aktus ja puha. Vihmavalinguga ja puha. Kõik ligunesid. Küll on tore, et mul oli kapuutsiga hoodie seljas, muidu oleks küll pealaest kellakottideni märg olnud.
Sellega meenus üks tore lugu. Me siis läksime oma kursaga ära oma kohale, Urve rääkis veel viimaseid asju, mis me tegema peame ja siis tuli direktor ka meie juurde. Kiitis, et kui ilusad dressipluusid meil ikka on, et kui me lõpetama hakkame, siis ta lubas ka osta ilusa dressika, teeb paar triipu lisaks ja on ka lahe. Siis loomulikult uuris ka elamise kohta. Eks me ikka ütlesime, et külm oli, sooja vett pole ja mööblit pole.
"Nojah, Eesti inimene on alati positiivne olnud. Me kulutasime 30 miljonit krooni ja ikka pole keegi rahul!"
Õnneks ma sain seekord mokad kinni hoida, et kui selle 30 miljoni krooni eest oleks mööbel ka sisse pandud, poleks ma oma ülikonda ära määrinud ja oleksin aktusel olnud kenasti viks ja viisakas. Parem on mõnikord vaiki olla. Et minupärast võib ta dressides meie lõpetamisele tulla küll, me läheme tunkedes igatahes.
Ja ses suhtes, et ülikond oleks läbi vettinud ja kus ma teda kuivatanud oleks? Karjun ta peale nii kaua, kuni vesi välja nõriseb? Loogika error kergelt, aga las ta jääda.
Praeguse seisuga peaksime varsti juba kaheks kuuks praktikale minema, elan üle mööblipuuduse, kuigi kui sooja vett peagi ei ilmu, siis ma ilmselt hakkan inimesi eemale peletama. :)

Ja 30 miljonit krooni ning vannitoas peeglit ikka pole raisk!!

Peace out!

Koolimõtted veelkord.

Plahvatuslikult suurenev külaliste arv mu blogis sunnib jälle näppe ragistama ja ajurakke loksutama.
Vihmase ilmaga ju muud ei saagi, kui toas olla, kiruda sitta netiühendust ning vaadata neli korda jutti ära filmid, mis on arvutis filmikausta kogunenud. Minu puhul, saame rääkida vaid mõnest.

Järjest rohkem tegelikult süveneb peas tunne, et homme peab jälle kogunema kooli ning vastu võtma aasta alguse näopeksud. Tekib täielik 50ndate tunne, kui oled vang ja sind lohistatakse läbi traatvõrgust ehitatud koridori ning lävepeal valab mingi jõmikas sulle puidust kurikaga seitse korda näkku ja makku.
Antud juhul siis tähendab see seda, et me läheme kooli ja esimesel päeval juba hakkame tarkust saama. Mulle meeldib.
Viimati valdas mind tunne, et kool võiks kesta veel ja veel.. Jäänud ongi ju vaid veel loetud kuud, siis on eksamid ja lähemegi jälle kõik laiali.. Meil on sigakõva kursus ja hetkel ka hinnetepoolest kooli üks parimaid. Noh, ülipüüdlikud perssepugejad kodumajanduse ja koristusteenuse neiud kõrvale jättes, siis mehistest aladest olemegi parimad. The best of the best of the rest. :)
Kahjuks ei tulnud ka sel aastal keskkoolibaasil õppivaid autotehnikuid piisavalt ja kursust ei avatud. Mistap jällegi kord oleme ilma mantlipärijateta.
Aga no see-eest oleme pikaks ajaks meeles ja eeskujuks. Ka meie 3 naisõppurit, kes on siiani tublid olnud.
Et jah, bäkk tu skuul.
Mis omakorda jällegi tähendab rohkelt uisapäisa jooksvaid lapsi.. Või kas siiski?
Alles siin ükspäev õhtul linnas sõites oli situatsioon Annelinnas, kus minu ees tegi pööret üks suurem auto ja kuna ma pole siiani metallist läbinägemise võimet omandanud, siis peale auto ära pööramist oli kohe ülekäigurada ja mingi tibin, või noh, päris tibin ta enam ei olnudki, ootas vist ülekäigurajal võimalust, tormas korra rajale, siis kui ma pidurdasin, siis ta tõmbas tagasi, ootas, mina lisasin gaasi, siis ta jooksis julgemalt ja nägi, et ma ei pidurda, siis hüppas tagasi.. Mina korraks ikkagi pidurdasin ja vehkisin kätega ja panin edasi... Saa siis aru. Ei teagi, et kas üle tee oli siis odav lõngamüük, kasutatud pulmakleidid poole hinnaga või tahtis mõni meesolevus oma Volvo kapotil püksata kätekõverdusi teha... Igatahes pilk oli tal küll nagu hullul ja slaava boogu, et ta minu kapotile ei maandunud. Et kui lapsed peaksid sellest eeskuju võtma, siis on see küll äärmiselt pask eeskuju.
Üleüldse läheb see liiklus meil käest ära. 50 alas jääd juba 60ga ka kõigile jalgu, hea kui foori taga hambad alles jäävad. Aga no las seegi jääda sinnapaika. Küürakat ei paranda haud ka ja kuigi vahel isegi natuke teen lollusi ja hullan, siis ma vähemalt ei hakka kellegi kallal mölisema, et "krt, gaasipedaal on parempoolne".
Igatahes asjad on koos, pakitud, autossegi topitud, homme keeran võtit ja kiman Eesti keskmesse.
Enam ei ole vähemalt sellist elevust nagu 2 aastat tagasi, kui sai veel ühe näitsikuga metsas jooksmas käidud, kuid selgus, et neiu oli lihtsalt  lõdva kummiga ja mina olin kooliaktusel nigu puujalg. :)
Juhtub.