Hei hopsti kallid lugejad!
Jah, nüüd mõneks hetkeks teen autodest pausi. Vaja ju muud elu ka elada, kui päevast päeva mutreid ja polte (puruks) keerata ning pukse pressida...
Täna oli siis ametlikult selle suve viimane tööpäev. Aga kuna vanarahavas oli tark ja teadis, et tibusid loetakse sügisel, siis jäin minagi ametlikust käepigistusest ilma, kuna ülemused, va silindrinahad, olid puhkama läinuvad. Eks ma siis tilgun esmasba uuesti kontori manu ja saan kõik lubatud jutud kätte. Ehk siis eelmisel nädalal sai ülemusega firma arhiivi korrastatud, uued laoriiulid tekitatud, selle koristuse käigus sai pahn välja ja kasulik kraam sisse ning ofkoors, kuna see olen ju MINA, siis ei saanud ka ilma vigastusteta - lõikasin omal ühe klaasitahvliga peaaegu näpu otsast. Luu paistis, aga sõrm jäeti siiski alles. Jumal tänatud.
Aga siis ülemus ütleski, et kui arhiiv valmis, siis ta alles vaatab, mis ma tööpassi omale hindeks saan. :) Aga vat siis, minu üldse ära unustanu.
Pole siiski hullu. Ma saan ka nüüd puhata mõnda aega.
Aga küsite, et miks ma siis nädalat lõpuni ei tee? Sest see olen ju mina!
Ma ei ärka kunagi stamp-kellaajal. Minu äratus on näiteks kas 6.57 või 7.11 või 7.28.. Või siis lepin inimestega kokku, et näiteks kell 13.12 olen seal parklas.. Selline ma olen. :) Ajaga mängimine on vahva.
Sõjaväes õppisin ära selle, et ka 2 minutit võib olla terve sajand. Näiteks jõudsin ma alati enne hommikuäratust selle 2 minuti jooksul veel vägevat und näha, ja alles siis kibekähku riietuma...
Ja seetõttu mõtlesin ka, et sitta kah, reede on hea päev vabaks tegemiseks. Lisaks on reedel veel keskkooli kokkutulek ja ma ei viitsi õlisena sinna ilmuda. Mulle on öeldud, et mul on päris tugev töökoja hõng alati kaasas. No pole ka ime, kui autode insenerid on lollpealuud ja disainivad õlipunni sedasi, et kui ma selle eest ära keeran, et mitte ei lähe sirinal otse tünni, vaid peab tivolit tegema hakkama, et kõik kõrvalseisjad oleksid ka ülepeakaela õlised. Bensiinimootori õli pole väga hull, selle peseb isegi naha pealt maha, aga diislist väljunud õli on lisaks veel põlemisjääkide ja tahmaga, ning see sööb nii vahvasti end nahasse, et ma pean õhtul oma käsi lausa relakaga küürima. Õnneks kiire diisliga loputamine enne kraani alla minekut aitab.
Ausalt öeldes, ootan kooli juba väga. Eelmisel nädalavahetusel käisin Türil, põrkasin ka oma kursusejuhataja juurde, oli veidi häbi küll tühjade kätega minna, kuna ma ei arvestanud üldse, et ta kodus võib olla. :)
Aga hea oli juttu ajada ja see andis uueks kooliaastaks indu juurde. Noh, mul on ju keskmine hinne hetkel 5.0 ja võimalus medaliga lõpetada see jura. Kui väga auk pähe räägitakse õppejõudude poolt, siis läheb veel 1.5 aastat sinna otsa. Vaja ju ikka teada saada, kuidas suits juhtmes jookseb... Ah et küsite, et miks ma juhtmest suitsu otsin? No aga... Kuidas siis teie arvates üks elektroonikaseade töötab? Ikka ju suitsu pealt. Suitsu välja lased, siis ta enam ei tööta ju... Või mis?
Vot vot, nii see käibki.
Sellel aastal on siis minu ja minu kursusekaaslaste elamuks eelmistel aastatel tüdrukute ühikaks olnud hoone. Kuna Säreveres toimuvad muutused, siis naised ongi enamik kõik ära Paide kooli osasse üle viidud. Kallis kursavend oli mures, et mis nüüd saab, et jaanuaris lubati segaühikat, nüüd on jälle vorstipidu... Aga tühja sest. Jõusaal on keldris ja jutud. Isegi rõdu on ehk.
Ei elu saab ilus olema. Ikkagi lõpukursus ju.
Siinkohal ongi paslik tervitada kõiki kaasõpilasi, kellel algab samuti kolmandamal septembrikuupäeval orjus pihta. Ning ofkoors tervitan ka oma Itaalia kaaslasi. :)
Seeniori poolt hetkel side lõpp...
neljapäev, 23. august 2012
teisipäev, 21. august 2012
Maalo esitleb: Hyundai ix35.
Alustame siis seda juttu vähe rõõmsamalt, kuigi eelmine postitus kogus 200 vaatamist päevas...
Aga täna siis räägin teile sellisest beebimaasturist nagu Hyundai ix35.
Paraku siinkohal, numbripededele, 35 ei tähista töömahtu. Ausalt öelda, jään isegi võlgu, miks just 35, aga kuna i10 on pisike nagu põrnikas, i ja ix20 juba endise Getzi järglased, i30 juba tuntud headuses ning i40 võttis äsja üle Sonata töökohustused, siis suure Santa Fe järglane on ix55, mis on tõesti üüratu ja odavam, kui mõne mehe länkar.
Ja siis nii ilmselt sattuski ix35 sinna väike-keskauto lähedusse, kuna tegu ei ole just vahmiilia-autoga, kuid siiski lisavarustet neliveoga ja laheda äraolemisega.
Selline see nunnu siis välja näebki.
Mõõtmetelt pole väga suur - grammike üle 4.4 meetri, kuid ääretult elav ja isegi pagasiruum on piisav, et neelata sisse suuremad poekotid ja jõulukingid. Riputuskonkse võiks rohkem olla, et kotid ka püsti jääksid, hulganisti on võimalik need siiski kuidagi ebamääraselt sinna panna, kuid lahtise kaanega hapukurgipurki ära koti sisse jäta.
Esmamulje on esimest korda sisse istudes väga hea. Kõik justkui on omal kohal ja üsna loogilise asetusega, samas, inimesed on erinevad. Nupud on normaalse suurusega, et ka maamees laia pöidlaga saaks pihta ning erk valgustus hõlbustab nende lugemist.
Spidomeetri plokis on kõik vajalik info kuvatud ning nupuvajutusega saab näite muuta oma soovi järgi, et kas on vajalik just näha, palju on hetkel kütusekulu või kui palju on auto sõitnud tundides või kui palju saab veel paagisoleva kütusega läbida.
Kui autot tellima minna, siis tasuks ennekõike läbi mõelda, missuguseid lisasid endal eelkõige vaja oleks, et pärast oleks võimalikult lihtne järelturul maha müüa ja noh, olgem ausad, rohkem lisasid teeb ka endal tuju heaks. Päris odava versiooni saab kätte juba 16 700€ eest, kuid seal on ilmselgelt alamõõduline 1.6 liitrine mootor, mis jääb selle kere jaoks suhteliselt nõrgaks ning ei saa rääkida ka eriti lisadest, isegi helisüsteem on suht juust, mis meenutab 90ndate alguse papist kõlaritega jaapani autosid. Seda miinust ei kaalu üles ka konsoolis asetsev AUX sisend. Aga vaat, kõrgema taseme juures suure ekraaniga helipea, vaat see on juba mahlasem tubakas. Heli on rikas, isegi kui hästi välja sättida, on võimalik mõne loo puhul eristada selgesti kõik instrumendid. No ja siis tulevad helipeded, kes topivad oma üüratu 3-kilovatise vuufri sinna pisikesse pagasiruumi ja hoidke alt jalakäijad! Sama hästi võiks naelaga kõrva sügada.
Üks väga hea lisa on automaatkäigukast. Ta on sujuv, ta on ökonoomne ning see sobib keskkonsooli nagu valatult. Sõna otseses mõttes. Kui ei usu, vaata pilti uuesti.
Head mõnusad lisad on ka veokonks ja tagurduskaamera. Kehvemale parkijale on see kindlasti veidi abiks, eriti veel esimest korda sellist autot roolides, kuna esimese korraga ei hoomagi kõiki nurki, aga küljepeeglid on mõnusad lätakad ja alati abivalmis juhendama.
Ülejäänu on juba maitseasi. Nahkpolsterdus on samuti mõnusalt pehme ja ei tekita allergiat ka paljale nahale. Tagaiste on sel puhul eriti mõnus, istuks nagu memme süles. Juhile on samuti mõeldud ja kõrgemate varustustasemete puhul on juhil ka nimmelüli tugi ning lausa seadistatav! Pikkadel reisidel kindlasti suureks abiks. Tean, mida räägin, olen ise ka aegajalt seljavalu-deemoni küüsis.
Ning siis jääb veel välimuse küsimus...
Eks seda bling-blingi saab alati Automaailma riiulilt autole juurde osta, võimsust see küll ei tõsta, kuid juhi debiilsust kindlasti. Kui tunned, et tahaksid endale V12 4x4 Racing TDI leegitseva draakoni embleemiga autot, siis paarikümne euro eest saad sellegi. Valuveljed on tehasepoolt, alati saab osta oma maitse järgi sobivamad ning sama kehtib muude kroomosade kohta. Iga asi on maitsekalt läbi mõeldud ja lisab hinnalipikule kindlasti märkimisväärse numbri, mistap tekib küsimus, kas on vaja kõike seda blingbingi?
Seda mudelit saab tellida nii esi- kui ka neliveolisena. Paraku ei ole ta küll lülitatav, vaid viskosiduri abil käitatav, kuid suuremates hangedes probleeme pole ning kruusateel on ta kindlapeale stabiilsem, kui esiveoline. Rattamõõt on sõbralik ja kütusekulule tuleb see ainult kasuks.
Numbripededele saan jälle lajatada - 1.7CRDi kulutab keskmisel 5.2L 100km kohta ja see ei ole naljaasi, 1.7 diisel on meil ka kõikse levinuim valik, kuigi kiirendusvõime on pakutavast mootorireast kõige kehvem. Pole ka imestada, 115 hobujõudu. Hoiab ka kindlustusmakse veidi madalal. 2-liitrine diisel pakub 136hj (manuaalina) ning 184hj (automaat). Kütusekulu on automaadi kahjuks linnas lausa 2.4 liitrit, aga mugavus pidi ka miskit maksma, samas üldine keskmine on vaid 1.4 liitrit rohkem, kui 136hj versioonis, mina eelistaksin võimsamat. Sest kui tarvis vedada lisaks 4 täiskasvanule ka katuseboksi ja järelhaagist, siis ma kardan, et see 1.6 liitrine bensiinimootor viskab küll poole maa peal kepsu külje pealt välja. 2-liitrine bensiinimootor on kütusekulu osas samas augus võimsaima diisliga, kuid diisli väände vastu ei saa siiski.
Ülalpidamiskulude osas väga vahet pole. Samuti on nüüd ju meil ka kütused suht ühe hinnaga. Ning kuna uued bensiinimootorid on ka otsepritse toitega, siis kaob ära seegi eelis, et bensiinimootorit on odav remontida. Sugugi mitte alati ei ole nii. Ja Hyundai diiselmootor on üsnagi töökindel ja sitke.
Mistõttu sõiduomadused on üsna tasemel. Ainuke tõrvalärakas on liigselt võimendatud rool, kuid siiski on aru saada, mis teel toimub ning autoga harjumine võtab veidi aega, eriti kui harjunud hüdraulilise võimendiga, mis igast muhust ja kühmust alati juhile teada andis. Elektrilise võimendi eelised on jällegi kaaluvõit, ei väsita juhi kätt, ei koorma mootorit ning hooldusvabadus. Noh, kui lähebki rikki, siis garantii puhul vahetatakse lihtsalt välja.
Minu otsus: tasub vaatamist-katsumist. Hinna poolest pole samuti paha pakkumine ja edasimüüjaid peaks jaguma. On ka masinaid järelturul ja kehtiva garantiiga. Läbisõidud on neil reeglina ka dokumenteeritud ja Eestist ostetud autoga vähemalt probleeme ei tohiks olla.
Hea mugav noorepere auto.
Aga täna siis räägin teile sellisest beebimaasturist nagu Hyundai ix35.
Paraku siinkohal, numbripededele, 35 ei tähista töömahtu. Ausalt öelda, jään isegi võlgu, miks just 35, aga kuna i10 on pisike nagu põrnikas, i ja ix20 juba endise Getzi järglased, i30 juba tuntud headuses ning i40 võttis äsja üle Sonata töökohustused, siis suure Santa Fe järglane on ix55, mis on tõesti üüratu ja odavam, kui mõne mehe länkar.
Ja siis nii ilmselt sattuski ix35 sinna väike-keskauto lähedusse, kuna tegu ei ole just vahmiilia-autoga, kuid siiski lisavarustet neliveoga ja laheda äraolemisega.
Selline see nunnu siis välja näebki.
Mõõtmetelt pole väga suur - grammike üle 4.4 meetri, kuid ääretult elav ja isegi pagasiruum on piisav, et neelata sisse suuremad poekotid ja jõulukingid. Riputuskonkse võiks rohkem olla, et kotid ka püsti jääksid, hulganisti on võimalik need siiski kuidagi ebamääraselt sinna panna, kuid lahtise kaanega hapukurgipurki ära koti sisse jäta.
Esmamulje on esimest korda sisse istudes väga hea. Kõik justkui on omal kohal ja üsna loogilise asetusega, samas, inimesed on erinevad. Nupud on normaalse suurusega, et ka maamees laia pöidlaga saaks pihta ning erk valgustus hõlbustab nende lugemist.
Spidomeetri plokis on kõik vajalik info kuvatud ning nupuvajutusega saab näite muuta oma soovi järgi, et kas on vajalik just näha, palju on hetkel kütusekulu või kui palju on auto sõitnud tundides või kui palju saab veel paagisoleva kütusega läbida.
Üks väga hea lisa on automaatkäigukast. Ta on sujuv, ta on ökonoomne ning see sobib keskkonsooli nagu valatult. Sõna otseses mõttes. Kui ei usu, vaata pilti uuesti.
Head mõnusad lisad on ka veokonks ja tagurduskaamera. Kehvemale parkijale on see kindlasti veidi abiks, eriti veel esimest korda sellist autot roolides, kuna esimese korraga ei hoomagi kõiki nurki, aga küljepeeglid on mõnusad lätakad ja alati abivalmis juhendama.
Ülejäänu on juba maitseasi. Nahkpolsterdus on samuti mõnusalt pehme ja ei tekita allergiat ka paljale nahale. Tagaiste on sel puhul eriti mõnus, istuks nagu memme süles. Juhile on samuti mõeldud ja kõrgemate varustustasemete puhul on juhil ka nimmelüli tugi ning lausa seadistatav! Pikkadel reisidel kindlasti suureks abiks. Tean, mida räägin, olen ise ka aegajalt seljavalu-deemoni küüsis.
Ning siis jääb veel välimuse küsimus...
Eks seda bling-blingi saab alati Automaailma riiulilt autole juurde osta, võimsust see küll ei tõsta, kuid juhi debiilsust kindlasti. Kui tunned, et tahaksid endale V12 4x4 Racing TDI leegitseva draakoni embleemiga autot, siis paarikümne euro eest saad sellegi. Valuveljed on tehasepoolt, alati saab osta oma maitse järgi sobivamad ning sama kehtib muude kroomosade kohta. Iga asi on maitsekalt läbi mõeldud ja lisab hinnalipikule kindlasti märkimisväärse numbri, mistap tekib küsimus, kas on vaja kõike seda blingbingi?
Seda mudelit saab tellida nii esi- kui ka neliveolisena. Paraku ei ole ta küll lülitatav, vaid viskosiduri abil käitatav, kuid suuremates hangedes probleeme pole ning kruusateel on ta kindlapeale stabiilsem, kui esiveoline. Rattamõõt on sõbralik ja kütusekulule tuleb see ainult kasuks.
Numbripededele saan jälle lajatada - 1.7CRDi kulutab keskmisel 5.2L 100km kohta ja see ei ole naljaasi, 1.7 diisel on meil ka kõikse levinuim valik, kuigi kiirendusvõime on pakutavast mootorireast kõige kehvem. Pole ka imestada, 115 hobujõudu. Hoiab ka kindlustusmakse veidi madalal. 2-liitrine diisel pakub 136hj (manuaalina) ning 184hj (automaat). Kütusekulu on automaadi kahjuks linnas lausa 2.4 liitrit, aga mugavus pidi ka miskit maksma, samas üldine keskmine on vaid 1.4 liitrit rohkem, kui 136hj versioonis, mina eelistaksin võimsamat. Sest kui tarvis vedada lisaks 4 täiskasvanule ka katuseboksi ja järelhaagist, siis ma kardan, et see 1.6 liitrine bensiinimootor viskab küll poole maa peal kepsu külje pealt välja. 2-liitrine bensiinimootor on kütusekulu osas samas augus võimsaima diisliga, kuid diisli väände vastu ei saa siiski.
Ülalpidamiskulude osas väga vahet pole. Samuti on nüüd ju meil ka kütused suht ühe hinnaga. Ning kuna uued bensiinimootorid on ka otsepritse toitega, siis kaob ära seegi eelis, et bensiinimootorit on odav remontida. Sugugi mitte alati ei ole nii. Ja Hyundai diiselmootor on üsnagi töökindel ja sitke.
Mistõttu sõiduomadused on üsna tasemel. Ainuke tõrvalärakas on liigselt võimendatud rool, kuid siiski on aru saada, mis teel toimub ning autoga harjumine võtab veidi aega, eriti kui harjunud hüdraulilise võimendiga, mis igast muhust ja kühmust alati juhile teada andis. Elektrilise võimendi eelised on jällegi kaaluvõit, ei väsita juhi kätt, ei koorma mootorit ning hooldusvabadus. Noh, kui lähebki rikki, siis garantii puhul vahetatakse lihtsalt välja.
Minu otsus: tasub vaatamist-katsumist. Hinna poolest pole samuti paha pakkumine ja edasimüüjaid peaks jaguma. On ka masinaid järelturul ja kehtiva garantiiga. Läbisõidud on neil reeglina ka dokumenteeritud ja Eestist ostetud autoga vähemalt probleeme ei tohiks olla.
Hea mugav noorepere auto.
esmaspäev, 20. august 2012
R.I.P Urmas Oja, huumorimees, autoajakirjanik ja entusiast.
Minu 50. blogipostitus läheb seekord pühendusega ühele järjekordselt manalateele läinud Eesti autoinimesega, kelle eestvõttel loodi TopGear Eesti.
Paljud siunasid teda aastaid tagasi, kui ta veel veebis videosid avaldas, et küll ta räägib imelikult ja naljakalt ja neid sõnu on paljugi veel... Mõne jaoks lähenes ta asjale palju huvitavama nurga alt, et mitte öelda läbi lillede kui kole miski on, vaid tuues välja mõne asja positiivne külg, et kuigi auto armatuur on kole nagu öö, on auto siiski odav ja kättesaadav.. A noh, kriitika ongi see, mis elus edasi viib.
Lihtsalt kurb oli täna Delfit lugeda, ja avastada, et vähemalt minu üks lemmikuid sõnaseppasid, on nüüd parematel jahimaadel. Põhjuste üle, miks avarii toimus, võib jäädagi spekuleerima, aga oodakem ära ametliku teadaande. Viimasel ajal on neid õnnetuid ikka hulganisti olnud...
Seega, loodan, et vähemalt keegi asjalik võtab TGE tegemised üle ja ajakiri väljaandmine jätkuks.. :)
Allikas:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-tallinnas-laagna-teel-hukkus-soidukijuht.d?id=64844908#!/14562311/pilt.delfi.ee
Paljud siunasid teda aastaid tagasi, kui ta veel veebis videosid avaldas, et küll ta räägib imelikult ja naljakalt ja neid sõnu on paljugi veel... Mõne jaoks lähenes ta asjale palju huvitavama nurga alt, et mitte öelda läbi lillede kui kole miski on, vaid tuues välja mõne asja positiivne külg, et kuigi auto armatuur on kole nagu öö, on auto siiski odav ja kättesaadav.. A noh, kriitika ongi see, mis elus edasi viib.
Lihtsalt kurb oli täna Delfit lugeda, ja avastada, et vähemalt minu üks lemmikuid sõnaseppasid, on nüüd parematel jahimaadel. Põhjuste üle, miks avarii toimus, võib jäädagi spekuleerima, aga oodakem ära ametliku teadaande. Viimasel ajal on neid õnnetuid ikka hulganisti olnud...
Seega, loodan, et vähemalt keegi asjalik võtab TGE tegemised üle ja ajakiri väljaandmine jätkuks.. :)
Allikas:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-tallinnas-laagna-teel-hukkus-soidukijuht.d?id=64844908#!/14562311/pilt.delfi.ee
kolmapäev, 8. august 2012
Maalo esitleb: Hyundai Veloster
Kuna lähiajal midagi põrutavamat peale uue mälupulga soetamist pole toimunud, siis mõtlesin, et kasutan ära oma ametistaatust ja kommenteeriks ka paari sõnaga siis uuemaid autosid, mis meil esinduses käib...
Esimesena võtaks ette Hyundai Velosteri.
Kuna meil oli mõni aeg tagasi Hyundai sõidukoolitus Tartus, siis sai ka seda pilli pildistatud ja kallistatud ja perssega nühitud...
Nii. Näeb tõsiselt kompu välja, eksju?
Asjal on väike kiiks ka - tegemist ei ole kupeega, vaid kolme(!) uksega luukpäraga. Justnimelt, rõhutan veelkord sõna uks. Siinkohal luuki ukseks ei loeta. Juhi poolel on üks suur uks, reisijate poolel kaks väiksemat, kustkaudu edukalt mahub tagaistmele asju ajama.
Tagumise ukse link on aknaraami sees. :)
Aga et siis muljed...
Hmm...
Kui arvestada, et Hyundai on viimasel ajal tõsiseks konkurendiks tõusnud ka lausa Saksa nimekatele markidele, siis mina ütleks, et see on pigem asjade loomulik käik. Tjah, kui ka meil oleks kasutada selline mees nagu Peter Schreyer, oleks asjad vist ikka suht pekkis. Nimelt kodanik Schreyer on endine Audi peadisainer, kes kolis üle Kiasse ning Kia hakkas hoobilt ilusaid autosid väljutama.. Viimane ülikompu masin neilt on Optima sedaan. Miks ma seda räägin? Sest Hyundai ja Kia on tehniliselt samad ja erinevadki tegelikult vaid väliskujus... Paraku Kia kommipaber on viimasel ajal ilusam olnud, aga ma olen uhke, sest seal on 1.7 liitrine Hyundai diisel-möiraahv, mis röögatab sedasi, et ka saksa lambakoeral jääb koeraküpsis kurku kinni.
Jah, nii on, Hyundai=Kia. Paraku väikseid Kiasid liigub vähe ja Picanto mudel ei võrdu Getziga. Getzi enam pole ja Picanto on. Cee'd ja i30 on omavahel õde-venda.
Aga nüüd läks vähe teemast välja.
Nimelt siis see Veloster.. Peale seda, kui nad Soome treilerilt maha laaditi, hakkas süda põksuma. Küll mitte nii põksuma, kui Genesis välja tuli, aga huvitav loom on seegi. Ja ma sain seda katsuda.
Päris rinda paljaks ei kiskunud, nagu rokk-kontserdil kombeks, aga tagumiku istutasin autosse küll.
Esmamulje on pigem positiivne, kuid eks igal meepotil on oma tõrvaplärakas.
Istun sisse, sätin istet. Leian isegi oma pikkusele suhteliselt mugava isteasendi. Üldiselt, peale seda, kui ma ise Mazda kupeega sõitsin, tekkis väike eelarvamus nendesse kupeelaadsetesse asjadesse. Esiteks, pole ruumi - ei juhile, ei naisega tagaistmele ronimiseks. Puudub praktilisus - pole kohta, kuhu ämma, koera ja kotte panna. Seda suvalises järjekorras. Samuti ei suuda see pagasiruum 2x3m kipsplaati vastu võtta. Milline kahju.
Aga peale istmesse maandumist eelarvamus väheke hajus. Juht leiab siin päris rahuldava istumise. Kõik on enamvähem käe-jala juures. Kuna tegu on nagunii suure GM-kontserni väikse mutriga, siis auto peaks tegelikult jagama platvormi koos Opel Astraga ja salongidki on sarnased.
Kõik näidikud on kenasti loetavad, sportlikud istmed võiksid isegi teoorias olla toekad ka vähe kiiremal sõidul, kuigi Veloster pole otseselt mõeldud ringrajale. Vedrustus juba on piisavalt pehme, et kurvis peegel vastu maad toetada.
Meeldis ka see, et ka kõrval istuja ei pea piinlema, vaid saab päris mugava istumise omale sättida. Esmapilgul tahab otsevaade väheke harjumist, sest armatuur on kõrge ja istumine madal - see my problem now?
Kes alles autokoolist tuleb, sellel on kindlasti veidi raske, sest auto nina ei näe ja gabariite on algul raske tunnetada. Lisaks veel, kui lisada algaja juhi kannatamatule närvile veel hunnik nuppe:
Mina sain oma juhtimisõiguse juba milleeniumi algul ja siis tundus vana Lada 06 juba kosmoselaevana.
Aga Velosteri näidikud on head ja selged ja värvitoon, kuigi tundub värdjas sinine, on tegelikult päris huvitav ja mahe ja päevavalguses ei näe seda niiehknaa.
Koostekvaliteet on hakanud ka paranema. Järjest vähem naginaid on polstrites, elektroonika nöökimisi pole üldse, samas, Veloster on meie maal üldse uus asi. Aga vähemalt on korealased millegi korralikuga hakkama saanud.
Aga nüüd siis see tõrvatilk.
Mootor. Valikus on neid tegelikult 3, aga töömaht on üks. Esimene neist mõeldud ainult teatud turule ja sellest rohkem ei räägigi. Teine on siis muule maailmale -1.6 vabalthingav GDI. Viimane on turboga variant.
Meile toodud kollane liblikas oli siis ilma turbota. Manuaalkastiga. Tellida saab ka ofkoors labadega käiguvahetuse roolilt. Et siis saad tunda end Ülemiste ringteel kui Mihhael Shuumahher. Kõik vaatavad. Ausalt.
Aga tundub, et asi on veel selles, et autol on sissesõitki tegemata sisuliselt. Ei tahtnud see auto kohe üldse liikuda. Ütleks, et minu 13 aastane jaapanlane on vist küll pooled hobused minema lasknud, kuid ikka suudab istmesse tõmmata. Ja olgugi, et Velosteri 140 hobust on vaid 3 hobust rohkem minu omast. Aga paraku see pisike mahlapakk, mida nad mootoriks nimetavad, ei suuda väga väänet toota ja peab seda pööret üpris kõrgel hoidma, et välja teenida Kollase Kärbse tiitel. Teoretiseerin, et kusagil teise hoolduse kandis peaks mootor juba lahti olema. Siis võiks juba uuesti proovida, sportlikust huvist. Et näha, kas need EPSid, ABSid ja muud SRSid ning tuhanded teised pisikesed robotid oma tööd teevad ikka...
Lisan siia veel natuke tuld juurde. Ka rehvimüra võiks vähema olla siiski. Siis, kui teised õppisid oma vigadest ja hakkasid müra summutama ka koobaste kohalt ja ustest, siis Hyundai uneles mõtetega mujal ja jäi maha. Ebatasasel teel hakkab rehviklobin kohati üle käima ka helisüsteemi olematust jõust. Kes ikkagi on helipede, sellele soovitan hoopis i40 koos Infinity audioga.
Aga üldiselt, päris äge putukas.
Kütusekulu on ka loogiline tegelikult - olematu jõuga on vaja liikuda, siis kulub ka kütust. Ametlik number on linnatsüklis 8.4, maanteel 5.9 liitrit 100km kohta. Pole tegelikult paha. Aga sama suudab ka minu pereauto ja see suudab sektsioonkappi ka endasse võtta, kui vaja. Pere teiseks autoks sobiks ta küll, või äärmisel juhul noore pere autoks. Lapseiste on sinna täitsa mahutatav, ning pagasiruumi mahub ka mähkmepakk ja ongi sõiduks valmis. Siiski, kui tagaiste kokku klappida, saab täpselt 1000 liitrit kaubaruumi. Tavaoludes, kui ämm ka taga istub, siis on 320 liitrit. Need numbrid siis numbripededele, kes mahlapakkides arvutavad.
Hinnalipik paraku samuti muiet näole ei mana. Alustatakse siis hindamist 22 000 euro juurest. Siin on siis sees ka BlueDrive. Ilma BljuuDraivita on hind 1500€ kõrgem.
Aga küsite, et mis see BlueDrive on?
See on Hyundai uus "roheline" liin. Tehnoloogia, mis on mõeldud siis vähem saastama. Alustades rehvidest, lõpetades veermiku, mootori ja start-stopp süsteemiga. Et siis lolli matsi keeles - roheline olla on odavam, kui osta tavaline auto ilma lisa-vidinateta. Noh, ise võtaks ikkagi selle tavalise. Meeldib ise autot juhtida, mitte et auto juhib mind.
Ausalt öeldes, saab selle raha eest hoopis ix35 (alghind 16 700€) koos elementaarse varustusega, mis on juba beebimaastur koos diiselmootori ja neliveoga ja saad nädalavahetusel lisaks ämmale ka oma koera autosse mahutada. Veloster on siiski rohkem nišitoode.
Aga sellest parketimaasturist siis juba järgmisel korral ja loodan, et mõni teist ikka Velosteri endale ostab. :)
Esimesena võtaks ette Hyundai Velosteri.
Kuna meil oli mõni aeg tagasi Hyundai sõidukoolitus Tartus, siis sai ka seda pilli pildistatud ja kallistatud ja perssega nühitud...
Nii. Näeb tõsiselt kompu välja, eksju?
Asjal on väike kiiks ka - tegemist ei ole kupeega, vaid kolme(!) uksega luukpäraga. Justnimelt, rõhutan veelkord sõna uks. Siinkohal luuki ukseks ei loeta. Juhi poolel on üks suur uks, reisijate poolel kaks väiksemat, kustkaudu edukalt mahub tagaistmele asju ajama.
Tagumise ukse link on aknaraami sees. :)
Aga et siis muljed...
Hmm...
Kui arvestada, et Hyundai on viimasel ajal tõsiseks konkurendiks tõusnud ka lausa Saksa nimekatele markidele, siis mina ütleks, et see on pigem asjade loomulik käik. Tjah, kui ka meil oleks kasutada selline mees nagu Peter Schreyer, oleks asjad vist ikka suht pekkis. Nimelt kodanik Schreyer on endine Audi peadisainer, kes kolis üle Kiasse ning Kia hakkas hoobilt ilusaid autosid väljutama.. Viimane ülikompu masin neilt on Optima sedaan. Miks ma seda räägin? Sest Hyundai ja Kia on tehniliselt samad ja erinevadki tegelikult vaid väliskujus... Paraku Kia kommipaber on viimasel ajal ilusam olnud, aga ma olen uhke, sest seal on 1.7 liitrine Hyundai diisel-möiraahv, mis röögatab sedasi, et ka saksa lambakoeral jääb koeraküpsis kurku kinni.
Jah, nii on, Hyundai=Kia. Paraku väikseid Kiasid liigub vähe ja Picanto mudel ei võrdu Getziga. Getzi enam pole ja Picanto on. Cee'd ja i30 on omavahel õde-venda.
Aga nüüd läks vähe teemast välja.
Nimelt siis see Veloster.. Peale seda, kui nad Soome treilerilt maha laaditi, hakkas süda põksuma. Küll mitte nii põksuma, kui Genesis välja tuli, aga huvitav loom on seegi. Ja ma sain seda katsuda.
Päris rinda paljaks ei kiskunud, nagu rokk-kontserdil kombeks, aga tagumiku istutasin autosse küll.
Esmamulje on pigem positiivne, kuid eks igal meepotil on oma tõrvaplärakas.
Istun sisse, sätin istet. Leian isegi oma pikkusele suhteliselt mugava isteasendi. Üldiselt, peale seda, kui ma ise Mazda kupeega sõitsin, tekkis väike eelarvamus nendesse kupeelaadsetesse asjadesse. Esiteks, pole ruumi - ei juhile, ei naisega tagaistmele ronimiseks. Puudub praktilisus - pole kohta, kuhu ämma, koera ja kotte panna. Seda suvalises järjekorras. Samuti ei suuda see pagasiruum 2x3m kipsplaati vastu võtta. Milline kahju.
Aga peale istmesse maandumist eelarvamus väheke hajus. Juht leiab siin päris rahuldava istumise. Kõik on enamvähem käe-jala juures. Kuna tegu on nagunii suure GM-kontserni väikse mutriga, siis auto peaks tegelikult jagama platvormi koos Opel Astraga ja salongidki on sarnased.
Meeldis ka see, et ka kõrval istuja ei pea piinlema, vaid saab päris mugava istumise omale sättida. Esmapilgul tahab otsevaade väheke harjumist, sest armatuur on kõrge ja istumine madal - see my problem now?
Kes alles autokoolist tuleb, sellel on kindlasti veidi raske, sest auto nina ei näe ja gabariite on algul raske tunnetada. Lisaks veel, kui lisada algaja juhi kannatamatule närvile veel hunnik nuppe:
Mina sain oma juhtimisõiguse juba milleeniumi algul ja siis tundus vana Lada 06 juba kosmoselaevana.
Aga Velosteri näidikud on head ja selged ja värvitoon, kuigi tundub värdjas sinine, on tegelikult päris huvitav ja mahe ja päevavalguses ei näe seda niiehknaa.
Koostekvaliteet on hakanud ka paranema. Järjest vähem naginaid on polstrites, elektroonika nöökimisi pole üldse, samas, Veloster on meie maal üldse uus asi. Aga vähemalt on korealased millegi korralikuga hakkama saanud.
Aga nüüd siis see tõrvatilk.
Mootor. Valikus on neid tegelikult 3, aga töömaht on üks. Esimene neist mõeldud ainult teatud turule ja sellest rohkem ei räägigi. Teine on siis muule maailmale -1.6 vabalthingav GDI. Viimane on turboga variant.
Meile toodud kollane liblikas oli siis ilma turbota. Manuaalkastiga. Tellida saab ka ofkoors labadega käiguvahetuse roolilt. Et siis saad tunda end Ülemiste ringteel kui Mihhael Shuumahher. Kõik vaatavad. Ausalt.
Aga tundub, et asi on veel selles, et autol on sissesõitki tegemata sisuliselt. Ei tahtnud see auto kohe üldse liikuda. Ütleks, et minu 13 aastane jaapanlane on vist küll pooled hobused minema lasknud, kuid ikka suudab istmesse tõmmata. Ja olgugi, et Velosteri 140 hobust on vaid 3 hobust rohkem minu omast. Aga paraku see pisike mahlapakk, mida nad mootoriks nimetavad, ei suuda väga väänet toota ja peab seda pööret üpris kõrgel hoidma, et välja teenida Kollase Kärbse tiitel. Teoretiseerin, et kusagil teise hoolduse kandis peaks mootor juba lahti olema. Siis võiks juba uuesti proovida, sportlikust huvist. Et näha, kas need EPSid, ABSid ja muud SRSid ning tuhanded teised pisikesed robotid oma tööd teevad ikka...
Lisan siia veel natuke tuld juurde. Ka rehvimüra võiks vähema olla siiski. Siis, kui teised õppisid oma vigadest ja hakkasid müra summutama ka koobaste kohalt ja ustest, siis Hyundai uneles mõtetega mujal ja jäi maha. Ebatasasel teel hakkab rehviklobin kohati üle käima ka helisüsteemi olematust jõust. Kes ikkagi on helipede, sellele soovitan hoopis i40 koos Infinity audioga.
Aga üldiselt, päris äge putukas.
Kütusekulu on ka loogiline tegelikult - olematu jõuga on vaja liikuda, siis kulub ka kütust. Ametlik number on linnatsüklis 8.4, maanteel 5.9 liitrit 100km kohta. Pole tegelikult paha. Aga sama suudab ka minu pereauto ja see suudab sektsioonkappi ka endasse võtta, kui vaja. Pere teiseks autoks sobiks ta küll, või äärmisel juhul noore pere autoks. Lapseiste on sinna täitsa mahutatav, ning pagasiruumi mahub ka mähkmepakk ja ongi sõiduks valmis. Siiski, kui tagaiste kokku klappida, saab täpselt 1000 liitrit kaubaruumi. Tavaoludes, kui ämm ka taga istub, siis on 320 liitrit. Need numbrid siis numbripededele, kes mahlapakkides arvutavad.
Hinnalipik paraku samuti muiet näole ei mana. Alustatakse siis hindamist 22 000 euro juurest. Siin on siis sees ka BlueDrive. Ilma BljuuDraivita on hind 1500€ kõrgem.
Aga küsite, et mis see BlueDrive on?
See on Hyundai uus "roheline" liin. Tehnoloogia, mis on mõeldud siis vähem saastama. Alustades rehvidest, lõpetades veermiku, mootori ja start-stopp süsteemiga. Et siis lolli matsi keeles - roheline olla on odavam, kui osta tavaline auto ilma lisa-vidinateta. Noh, ise võtaks ikkagi selle tavalise. Meeldib ise autot juhtida, mitte et auto juhib mind.
Ausalt öeldes, saab selle raha eest hoopis ix35 (alghind 16 700€) koos elementaarse varustusega, mis on juba beebimaastur koos diiselmootori ja neliveoga ja saad nädalavahetusel lisaks ämmale ka oma koera autosse mahutada. Veloster on siiski rohkem nišitoode.
Aga sellest parketimaasturist siis juba järgmisel korral ja loodan, et mõni teist ikka Velosteri endale ostab. :)
Tellimine:
Postitused (Atom)