Nostalgia laks...

Mul siin täna "õnnestus" bussist maha jääda ja mõtlesin siis jala töölt koju minna. Läbi linna ofkoors.
Avastasin, et Tartus on tänavaid, kus aeg lausa seisma jäänud ja bensiinihõnguline virrvarr meenutas järsku kaheksakümnendaid. Oli puudu veel vaid Eskimo jäätis ja Kommunaari kauplus, kus oli alatasa pikk järjekord, kui defka kaup saabus. Seda mäletan väga hästi.
Isegi sellist poodi, nagu Mäng ja Kool, mäletan väga hästi. Krooni aja algul oli seal juba ühtkomateist, mida kaupmehed suutsid välismaalt kokku kraamida. Nii juhtuski, et 1991 sain oma esimese Lego. Millest ilmselt praeguseks on ainult riismed, sest kogu mu aastakümnete Legondus mahtus hiljuti ühte kingakarpi. Pole midagi parata, huvid muutuvad.
Aga et siis..
Tänaval kõndides nägin ühe vana puumaja kõrval taadikest, kes oma Mosset küüris. Silmale nähtava järgi oletaks, et tegu on 70ndate keskpaigast pärit punase 2140ga. Kõik vajalik tolleaegne atribuutika oli küljes. Lisaks kollased udutuled, mis küll seadusega keelatud praeguseks, kuid tollal lahutamatu tuuningdetail. Mul kodumaja ees on ka üks hele volga, millel kollased tuled küljes. Just nagu seks ratastel.
Igatahes oli vahva vaadata seda kiiskavat kroomi ja taadi entusiasmi oma auto kallal, nagu seda tollal tehti, sest siis ei teadnud ju keegi, et paari dekaadi pärast tuleb lääne aeg ja sotsialismus kommunismus kaob. Aga näed, mõni asi ikka jääb.
Ei saa jätta mainimata, et vene raua peale ihun ma ammu hammast. Tahaks ühe hirvega Volga omale hoovi sikutada, mida siis mukkida ja kasida ja millega pühapäeviti odavate daamide ees ketsi vilistada. Ah, unustage see viimane osa ära. Palju see 74 hääbunud hobujõudu ikka ketsi suudab vilistada? Kogemus näitab - ääretult vähe. Aga selle eest on talvel käed-jalad tööd täis. Ikkagi tagasilla veoga ja see "õige".
Korralike Pobedade peale nagunii rahakott vaadata ei luba. Tõtt öeldes ei jõua praegust autotki togida, rääkimata siin hobist ja garaaži puudumisest.
Aga ükskord, kui mul on piisavalt päikest, raha, vaba aega, õnne, respekti, õlut, naisi, skilli ja garaaži, teen ma selle tüki ära küll. Ja siis te saate alles kadestada.

Nii, mis siis veel... Ahjah, kõndisin siis mosse-taadist edasi, avanes hea vaade kesklinna poole. Raudteesild ja virvendav soe õhk manasid päris head mälestused nendest õite kuumadest suvedest, mida ma isegi ähmaselt mäletan, kui ema töötas Tarbijate kooperatiivis ja sai tihti kuuma ilmaga käidud vana bussijaama kõrval Eskimo putkast jäätist küsimas. Pärastiseks veel väike sõit Pegasusega mööda Emajõge ning meel oli alati hea. Viimati sõitsin Pegasusega 5-6 aastat tagasi vist. Peaks uuesti selle ära tegema. Vaatama, kas on midagi muutunud vahepeal. Viimatine sõit igatahes paljastas alasti pompsud sadamateatri taga võsas. Kas nad tegid parasjagu vanainimeste asja või võtsid päikest, igatahes porgandpaljad nad olid. Näost mustad ja kõrbend ja hambutud, kehad valged ja puutumata. Ju siis ikka mingi kasu nendest pappkastidest on, kus nad talviti elavad... Kuna laeval oli ka tookord lapsi, siis ma kujutan ette, et nad said mõneks ajaks hingelise trauma küll. Nüüdseks on nad ise 5-6 aastat vanemad ja kes teab, võibolla tegelevad nad ise juba selle vanainimeste värgiga. Peaasi, et piraadipoose ei harrasta. :)

Ja siis tulles tagasi jalutama.. Läksin siis Raudtee tänavast üles, jalutasin mööda raudteed. Toksisin plätuga kive ja vaatasin päikesesse. Vaatasin, et alles on ka suur kivi, kus ma aastaid tagasi käisin luulet kirjutamas. Nüüd on mu muusa läinud ja luuletused jäänud sahtlisse tolmu korjama. Ei ole ka välistatud, et lendavad ahju kogunisti...
Ja siis ma nautisin seda jalutust kuni koduni. Elu pikim kojuminek  töölt. :) Ei ole ju väga normaalne, kui 3 tundi minnakse töölt koju. Aga noh, vahel on vaja akusid laadida. Rooli taga istudes ei adu väga seda kõike eriti. Näed ainult punast-rohelist ja suuri mõttetuid hooneid. Jalgsi käies taas-avastad jälle kodulinna.

Natuke oma blogist...

Havi käsul, Maarja soovil, täna tuleb topeltpostitus. Mida ei juhtu iiiiigapäääääv... :)
Maarja siin pakkus välja, et ma võiks möla ka kirjutada... Well, no problemo.
Täna juhtumisi jäin oma blogi statistikat sirvima. Tore teada, et iga päev ikka 4-5 klikki tuleb, mõni päev lausa rohkesti... Ja maakaart on ka suht roheliseks muutuma, et ma olen siis vist internatsionaalselt kuulus oma kodumaal. :)
Aga minu tähelepanu köitis kõige enam alajaotus, kus on Search Keywords...
Jäi karp lahti, et kas on Google ise sassis, on kasutaja ise mingi märksõnaga eksinud, või olen ma kuskile juhuslikult teksti sisse poetanud "double-headed dildo ass-to-ass action" märksõna. Ups. Juba tegingi seda.
Aga heakene küll.
Jagan siis teiega ka oma rikkusi ja pajatan esimesest märksõnast, mille kaudu on minu lehte leitud lausa 4 korda - Hiiu Raudteejaam.
Jäin mõtlema, kas ja millal ja millises seisundis ma sain viibida Hiiu raudteejaamas.. Kiire guugeldu näitab, et ma olen seal olnud küll tegelikult, kui ma 2008 aastal käisin Nõmmel Opel Senatori ostmas. Aga ka siis sai seal ainult rehvisuitsu maha jäetud...

Järgmine märksõna interneedusest - Hiiu elevaator. Ka sel korral on mind 4 korda leitud. Sellele ei oska ma tõesti seost leida. Ma võin lausa mürki võtta, aga sellest kohast ei tea ma küll midagi...

Top 3 lõpetab Jüri Trei. Kes iganes see kodanik ka poleks, olla miski Eesti diplomaat. Nojah, mul on nüüd ju ka Hugo Bossi nahkkingad. Mõnes mõttes olen ma ka nüüd diplomaat. Oleks vaid ülikonda sinna kingade juurde vaid...

Kahel korral on mind leitud "bmw x5 uuendused 2010" järgi. Jah, mõnekümned postitused tagapool on mul tõesti üks X5 ja X6 võrdlus kirjutatud. Ehk selle järgi näkkas kellegil. Mina ei skoorinud sealt midagi. Ausalt.

Siis tuleb veel ühekordse leidmisega "harkis", "kipsissä", "sõiduauto haagis moskvits", "toppis käe püksi", "uno muru". Viimased kaks võtsid kohe lausa kukalt kratsima ja pidin selleks ahjuroopi kasutama, sest kes on Uno Muru ja miks ta kellegile käe püksi peaks toppima, jäi mulle mõistatuseks. Lihtsam oleks lehma läbi lukuaugu ajada vist. Aga hea küll, las ta jääda. Las Uno Muru kiimleb omaette edasi, ma lähen virsikuid nosima.
Ja mina ei ole süüdi, kui keegi tõlgendab minu sõnu omamoodi.

Ciao. :)

Una bella Kuumalaine.

Oehh...
Viimase aja kuumim sõna on "palavus". Ei ole kuskil eidekest ega taadikest, kes kuuma ei mainiks. Hommikuti bussis loksudes (jah, ma käin tööle bussiga), võib alatihti kuulata mutikeste ila ja hädaldamist. Hoidku jumal, et ma selline ei ole, siis võib küll kohe mulle kuuli pähe saata...
Üks eriti agar taat on, kes on omaarust maru sebija, igal hommikul roosiõis kuuerevääril ja enne oma peatuses väljumist, pistab selle õienupu mõne neiu pihku ja soovib ilusat päeva. Eks ma oleksin ka meelitatud, kui ma oleksin kena neiu, aga ma pole neiu ega kena ka mitte. :)
Ega mind väga häirigi tegelikult, taadil olla miski psüühikahäire ja käivat seal Kastanis kuskil mingis käsitöö ringis. Tal on alati tasku pastakaid täis ja nokamütsi noka külge taskulamp kruvitud. Et siis miski pealik?
Aga see selleks, ühesõnaga taadil on alati kõva ja selge hääl ja raske on teda mitte kuulda, kui ta hakkab ühest või teisest asjast jaurama. Ja ilmateemadel, oi siis on mutikesed ka kohe manu ja hakkab mokalaat peale. Teate, ma pole hommikuti eriti terav pliiats ja bussile astudes ma pooleldi magan veel, kuigi tassike kohvi peaks justkui ergutama? Nääh, vale vastus siiski.
Seetõttu tahakski omaette olla, vaikselt vaadata näitsikuid lühikeste seelikutega linna peal uitamas. Tagumikud käivad nagu kaks poissi kakleks teki all. Ja siis rikub selle ilusa kõik töökaaslase jutt "piraadipoosist". Kes ei tea, mis see on, siis ma siinkohal ka seletama ei hakkaks, pole vaja, et naised saaksid seksi käigus paistes silma ja murtud jala ja mina selles kõiges süüdi jääksin...
Ei muidu on hommikuti tore loksuda. Sinka-vonka läbi linna, buss tühjeneb Maarjamõisa juures pea täielikult ja saan veel paar peatust loodust nautida.

Minu peatus on suht mu töökohast üle tee ja juba bussi pealt maha astudes oli tunda, et ma tungin läbi mingi nähtamatu seina, sest hingamine on raske ja jalg nõnna töntsaks jäänud, et trepile astudes plätu jalast kaob. Halenaljakas, aga nii mu tänane päev algas.
Tööl olla sellise palavaga on päris piin. Õnneks kuumad joogid kosutavad - tass kuuma kohvi sisse, siis hakkab nahk hingama ning suurem osa soojusest aurab ära ja tekib mõnus olemine. Eksivad need, kes arvavad, et on õige ainult külma jooki tarbida. See ei too tegelikult mingit kasu. Aga kesse tahab keset rannasistumist järsku samovari tuksuma panna.
Õnneks on tänasest õhtust nii palju kasu, et paar korda on juba müristand ja säristand ja vihmakestki poetand mõned piisad. Meeldib.
Eelmisel nädalal sai töö juures lausa jäätist ja niiviisi võib täitsa ära harjuda. Itaalias hellitati meid lõunapausi ajal veini või õllega.
Aga siin pole paraku Itaalia. :)

Siin on tõsine Eesti tõsiste probleemidega. Hirmutavad siin juba keeristormide ja asjadega...Peida või auto ööseks padja alla, et oleks mõnel hommikul ikka trandulett võtta, kui vihmaga vaja tööle minna (jah, vahel peab ikka autot ka jalutama viima linna peale).
Aga tundub siiski, et ilmataat on lampjalgne ja hoolimatu ning saame veel tükk aega higistada.

Piiss äut.

Sport massidesse..

Hahaa, kas läksite virmalise õnge eelmine kord? :)
No seekord ei pea väga pettuma.
Vaatan, et viimasel ajal on popp ja noortepärane kirjutada olümpiast. Olympiablog, olümpia mehed ja naised.. Artikleid tuleb uksest ja aknast ja Delfis lausa suur osa pühendet atleetidele.
Mitte et selles midagi halba oleks. Ei ei, vastupidi ikka. Lihtsalt vahest viskab üle küll, kuidas tuleb mitu päeva jutti nuttu ja hala, kuidas vesi on kallis, elamine on olümpiakülas kallis, perverdid ahistavad ja vägistajad vägistavad ööpimeduses, et kreeklannad jälle saaksid Twitterisse säutsuda oma "vallutustest". Või midagi sarnast.
Viimasel ajal on mul rohkem tubane sport - tõstan õllepurki suu äärde ja öösiti käib jõle maraton. Noo, kalorid peavad ju tasakaalus olema, või kuidas see oligi?
Õnneks joon ma õlut vaid saunapäeval ja muul ajal lähevad need lahjad joogid paremini. Hoopis naiseõe kokakunst on see, mis mul nunnu-punu tekitab. Pane või endast ka pildid sinna võistlusele üles... Aga et siis seda liha ja kooki tasakaalus hoida, loobin ma töö juures 20-kiloseid vedrupakke ja kangutan 300liitriseid õlivaate. Muskel kasvab, isu kasvab. Kõvaks läheb kõrvakuulmine ja tõuseb vererõhk.
Eriti veel nüüd nende ilmadega, mis järsku keegi tagataskust välja võttis - "oo, mul on sahtlis paar kuumalainet. laseks õige valla.."
Ja siin me nüüd sureme. Elusalt praetakse ära. Kui ikka töökojas on auto kõrval sipeldes 32 kraadi sooja ja 85% õhuniiskust, siis sorri, vaan. Andke hapnikku.
Aga tegelikult ju ei olegi nii halb meie laiuskraadil. Suurem osa aastast on ikka elamisväärne ja linnapildis need seelikud... Ai kurja, need seelikud. Juba ainuüksi hommikul ja õhtul tööle ja koju sõit on seda loksumist väärt. Mitte, et ma mingi eriline pleikar mõmmi oleksin. Oh ei. Aga tore, et oma ilu ikka jagada osatakse. Itaaliaga jälle võrdlus on siinkohal paslik - kui meil on isegi mehed naiselikud, siis seal naised ainult meenutasid naisi, mingi nurga alt, kui neil habe aetud oli. Ühest ei saanudki me sotti, olid nagu tissid ja ei olnud ka. Oli nagu kann, ja nagu ei olnud ka. Ja nende kahe vahele jäi ilge suur kurgitünn ning jalad olid nagu kasepakud. Aga rääkis nii mesimagusa häälega. Üldiselt lätlased ostsid selle "naise" käest oma õlled ära ja läksime läbi ööpimeda kodu poole tagasi... Olid mälestused..

Aga lühijutu kokkuvõtteks seekord - kui vähegi ilma, tõmmake rullikad jalga ja radadele. Ratta peaks ka korda sättima, pole teist juba 4 aastat keldris liigutanud. Tea, kas töötabki enam, viimati vajas uut rummu taha ja uusi hammakaid...

Aga seniks head ööd, vaatan nüüd, kuidas naabermajas viiendal korrusel keegi naisolevus napis riides tuba koristab.
Lehva lehva.

Virmaline.

No tekkis kohe huvi , et mida toredat on selle pealkirja alla kirjutada...
Tegelikult on ikka küll. Viimane postitus on tehtud maikuu viimandama kolmandiku sehen ja mõtlesin, et peaks jätkama traditsiooni. Eriti veel, kuna statistika järgi on mul fänne kusagil veel leidumas. :)
Itaalia on endiselt mõtteis ja suhtlen ikka nendega kirja teel, aga sellist kihku küll ei teki enam, et tahaks sinna tagasi. Seda enam, et ega see tudengi rahakott ka mingi lõputu "potike keeda!"ole. 300 juudirubla on suur raha ja selle eest saab siin riigis ka mõnusat äraolemist - kasvõi näiteks 20 päeva Vembu-Tembumaal järjest lullada. Mis tuletabki meelde, et kart number 6 igatseb minu tagumenti oma istmesse. Aga millal ma sinna jõuan, kes seda teab. :)

Vahepeal pole ka midagi erilist korda saatnud. Peamiselt ikka töö ja töö ja töö... Itaaliast saabudes pandi mulle praktikakohas tööleping nina alla ja hakkasin vastu oma tahtmist (no heakene küll, ise ikka nuiasin) palka saama. Peab mainima, et kuigi olen katseajal nagu, siis palka pole ma nii hästi saanud juba viimased.... 5 aastat? Hea palgaga ajad on möödanik ja nüüd peab kõigest 52 küünega kinni hoidma, et viimanegi sent saaks maksudeks suunatud. On ju kahjuks nii, et varsti peab peldikus käimiseks ka notariaalse loa saama ja selle eest maksu maksma, et sa 1 korra vett saaksid tõmmata.
Sain ka hiljuti võlgadest vabaks ja see tunne on ikka päris hea. Ei pea värisema enam iga kuu, et kas ma saan kuupäevaks piisavalt raha, et jälle teise käega see ära anda... Aga no loodus tühja kohta ei salli ja kuigi mu ustav sülearvuti, mis mind viimased 5 aastat on teeninud, läks hingusele poole kohaga, siis pidin ikka kummimaksuga uue läpatsi poest koju vedama. Pole viga, vähemalt on vinge kone, mis mängib, surfab, kirjutab, näitab filmi, keedab hommikuks kohvi, triigib pesu ja remondib autot... Oih, nüüd ma rääkisin juba oma naisest...

Vana läpatsi sättisin soodsa raha eest korda, toppisin natuke mälu sisse ja läks emmele öökapile, et ta saaks oma kudumisõpetusi juutuubist vaadata voodist tõusmata. Tal oli hea meel. :)

Järgmine raharöövel mul on see va neljarattaline Plekiliisu, mis minu äraolekul solvus ja ära roostetas. Tahtsin roostesurma peale kallata, aga siis tekkis hirm üldse jalameheks jäämise ees. Aga ei see mitään. Pole asi nii hull ühtigi. Natuke siia plekki ja tänna plekki ja värviga üle tuisata. Kavatsen seda kõike ise oma väikse valge käega teha. :) Mootori lahti-kokku tegemine on käkitegu. Asi see keevitus ja värviga pasandamine ära ei ole siis? :) Sõber mul siinkohal laulaks Abrahami laulukest "Miski on lilla..." No kurat! Ei ole lilla! Viinamarja violett on! :)
Üldiselt on eelarve paigas, semud toetavad moraalselt ja sügisel kooli tahaks minna juba mukitud autoga. Jälle paar kogemust siis raamatusse kribatud...

Tegelikult, kui aus olla üdini, et kõik ausalt ära rääkida, et mitte midagi vaka all hoida, et mitte enam erutust varjata, siis tegelikult tahaks ikka kooli juba. Õnneks ma pole ainuke. Koolivennad räägivad sama juttu juba. Ja kuu on meil ... alles juuli!? Dafuq, semud? Juba tahate kooli? Puhta ullis lännu. Aga noh, ese tiiät. Es ole minu teha see, muidu tooks kooli alguse varasemaks küll.
Töökohas ka juba uurivad ja puurivad, et mis plaanid peale kooli on ja kas tahan tööle minna ja kuhu... Aga aus olla, siis ma ei olnud endas veel päris kindel. Soov on esialgu ikka otsida tööd oma soovi järgi. Palganumber võiks olla ka vähe parem (kindlasti juba mõtlete, et vahi nalja, ise pole veel paberitega ja juba pirtsutab). Aga kuuldes jutte ja spekuleerimist ja potentsiaalseid palganumbreid, siis ütleme nii, et roolikeeramine toidab natukene paremini. Varuosapoes poleks ka paha trallida.
Aga suure realistina, enne ei oleta midagi, kui veebruari keskpaigas tunnistus kätte antakse ja öeldakse ilusad sõnad - "hakka tööle, neeger!" :)

Hetkel olen siis aga tööneeger ilma paberita ning naudin elu. Vaatan naerukajakaid oma toa akna taga ja mõtlen, millal nad mu kassi rõdult minema viivad pooljuhuslikult. Panin kassile igaks juhuks kivid taskusse ja keti kaela. Kahju loomast muidu.
Aga hetkel vist ongi kõik. Järgmise korrani.