teisipäev, 31. juuli 2012

Nostalgia laks...


Mul siin täna "õnnestus" bussist maha jääda ja mõtlesin siis jala töölt koju minna. Läbi linna ofkoors.
Avastasin, et Tartus on tänavaid, kus aeg lausa seisma jäänud ja bensiinihõnguline virrvarr meenutas järsku kaheksakümnendaid. Oli puudu veel vaid Eskimo jäätis ja Kommunaari kauplus, kus oli alatasa pikk järjekord, kui defka kaup saabus. Seda mäletan väga hästi.
Isegi sellist poodi, nagu Mäng ja Kool, mäletan väga hästi. Krooni aja algul oli seal juba ühtkomateist, mida kaupmehed suutsid välismaalt kokku kraamida. Nii juhtuski, et 1991 sain oma esimese Lego. Millest ilmselt praeguseks on ainult riismed, sest kogu mu aastakümnete Legondus mahtus hiljuti ühte kingakarpi. Pole midagi parata, huvid muutuvad.
Aga et siis..
Tänaval kõndides nägin ühe vana puumaja kõrval taadikest, kes oma Mosset küüris. Silmale nähtava järgi oletaks, et tegu on 70ndate keskpaigast pärit punase 2140ga. Kõik vajalik tolleaegne atribuutika oli küljes. Lisaks kollased udutuled, mis küll seadusega keelatud praeguseks, kuid tollal lahutamatu tuuningdetail. Mul kodumaja ees on ka üks hele volga, millel kollased tuled küljes. Just nagu seks ratastel.
Igatahes oli vahva vaadata seda kiiskavat kroomi ja taadi entusiasmi oma auto kallal, nagu seda tollal tehti, sest siis ei teadnud ju keegi, et paari dekaadi pärast tuleb lääne aeg ja sotsialismus kommunismus kaob. Aga näed, mõni asi ikka jääb.
Ei saa jätta mainimata, et vene raua peale ihun ma ammu hammast. Tahaks ühe hirvega Volga omale hoovi sikutada, mida siis mukkida ja kasida ja millega pühapäeviti odavate daamide ees ketsi vilistada. Ah, unustage see viimane osa ära. Palju see 74 hääbunud hobujõudu ikka ketsi suudab vilistada? Kogemus näitab - ääretult vähe. Aga selle eest on talvel käed-jalad tööd täis. Ikkagi tagasilla veoga ja see "õige".
Korralike Pobedade peale nagunii rahakott vaadata ei luba. Tõtt öeldes ei jõua praegust autotki togida, rääkimata siin hobist ja garaaži puudumisest.
Aga ükskord, kui mul on piisavalt päikest, raha, vaba aega, õnne, respekti, õlut, naisi, skilli ja garaaži, teen ma selle tüki ära küll. Ja siis te saate alles kadestada.

Nii, mis siis veel... Ahjah, kõndisin siis mosse-taadist edasi, avanes hea vaade kesklinna poole. Raudteesild ja virvendav soe õhk manasid päris head mälestused nendest õite kuumadest suvedest, mida ma isegi ähmaselt mäletan, kui ema töötas Tarbijate kooperatiivis ja sai tihti kuuma ilmaga käidud vana bussijaama kõrval Eskimo putkast jäätist küsimas. Pärastiseks veel väike sõit Pegasusega mööda Emajõge ning meel oli alati hea. Viimati sõitsin Pegasusega 5-6 aastat tagasi vist. Peaks uuesti selle ära tegema. Vaatama, kas on midagi muutunud vahepeal. Viimatine sõit igatahes paljastas alasti pompsud sadamateatri taga võsas. Kas nad tegid parasjagu vanainimeste asja või võtsid päikest, igatahes porgandpaljad nad olid. Näost mustad ja kõrbend ja hambutud, kehad valged ja puutumata. Ju siis ikka mingi kasu nendest pappkastidest on, kus nad talviti elavad... Kuna laeval oli ka tookord lapsi, siis ma kujutan ette, et nad said mõneks ajaks hingelise trauma küll. Nüüdseks on nad ise 5-6 aastat vanemad ja kes teab, võibolla tegelevad nad ise juba selle vanainimeste värgiga. Peaasi, et piraadipoose ei harrasta. :)

Ja siis tulles tagasi jalutama.. Läksin siis Raudtee tänavast üles, jalutasin mööda raudteed. Toksisin plätuga kive ja vaatasin päikesesse. Vaatasin, et alles on ka suur kivi, kus ma aastaid tagasi käisin luulet kirjutamas. Nüüd on mu muusa läinud ja luuletused jäänud sahtlisse tolmu korjama. Ei ole ka välistatud, et lendavad ahju kogunisti...
Ja siis ma nautisin seda jalutust kuni koduni. Elu pikim kojuminek  töölt. :) Ei ole ju väga normaalne, kui 3 tundi minnakse töölt koju. Aga noh, vahel on vaja akusid laadida. Rooli taga istudes ei adu väga seda kõike eriti. Näed ainult punast-rohelist ja suuri mõttetuid hooneid. Jalgsi käies taas-avastad jälle kodulinna.
Postita kommentaar