Nüüd on siis juba üle kuu ja nädal pealegi, kui Itaaliast tagasi jõudsime kõik.
Elurütm on normaliseerunud, oma elu jälle rööpas, tarvis hakata nüüd suve planeerima.
Minu õnneks, mõne mehe kahjuks, kui Itaaliast tulin, löödi ettevõttes mulle leping lauale ja öeldi, et tänasest oled meil tööl, maksame. Mis enam saab mul selle vastu olla, kui raha pakutakse.
Töö ei ole üle mõistuse keeruline, väike omakasu on ka mängus ning töötasu ka üsna okei, arvestades, et ma olen praktikant ikkagi. Ainuke, mis on, et vahest tuleb istuda tõstuki juures auto all kuni kella üheksani õhtul, sest et nii on vaja, et oma töödega järje peal püsida. Aga no, pisiasjad, mu kallisd sõbrad. Pisiasjad!
Tegin ka elumuutuse - mõtlesin, et kolin kõrvaltuppa. Olin selles toas elanud juba siis kokku seitse aastat, kuniks vajas välja vahetamist mu aus ja truu diivanvoodi. Aga kuna mu seljahädad lõid sellega järjest rohkem välja, siis oli vaja suuremat ning sellest ka suurema toa vajadus. Ja nii saigi kabinetist minu tuba ja vastupidi. See tuba on hommikupäikesega täidetud ja ärgata on suht vahva - tuba on lämmi ja päike särab silma. Ja päevane päike juba keerab ära ja siis on hea ja mõnus. Lisaks on nüüd helesinise asemel tumekollane punaka aktsendiga. Veidi soojem tunne on igatahes.
Rohkem detailidesse ei lasku. :) Jumala eest. :)
Aga üldiselt on hea meel olla ning ootan, mida põnevat veel tuleb.
Mingi aeg teen väikese kokkuvõtte oma ettevõtte klientidest, saab teha väikese välimääraja, või mida iganes.
Nalja peaks igal juhul saama. Naerda ka. Loodetavasti.
Ciao.
