Leidsin oma 7 aasta tagusest blogist ühe sissekande poolkogemata...
Hommik algas juba niigi raskelt. Sõidan kesklinnas. Lisan gaasi. Tea, kas ikka jõuan? No peaks ikka jõudma küll. Vahetan kiiresti
rida. Fooris hakkab roheline juba kergelt vilkuma.
Noh, semud anname nüüd talda.
Vahetan veelkord rida. Noh, gaasi, gaasi, mees. Mingi taksojobu venib täna
ekstra aeglaselt. Ei no muidugi. Ja lasebki rohelise käest! Täitsa pekkis!
Seisan selle
piduri taga, trummeldan muusika rütmis roolirattale - "Le-gen-daarne,
le-le-gendaar-ne"...
Vahin tuimalt foori. Kohe peaks süttima roheline.
Vajutan juba vaikselt gaasi. Mida? Ei no see mees magab, konkreetselt. Roheline on
juba tükk aega peal. Lõpuks leiab oma käigukangi üles. No on kuradi tigu, ma
ütlen. Rida ka vahetada ei kannata – kõrval käib ilgelt tihe sebimine, kõik kütavad puid alla. No ja
see venib täpselt just MINU ees. Gaasipedaal on paremalt esimene, mees... Mis
nüüd? Jälle see pagana kollakas meeldetuletus. Kolmas kord juba täna. Ei no peab ikka
tanklas ära käima siis. Nõme oleks tühja paagiga seisma tuksuda. Oh, näe statikas
ongi siinsamas, peaks mingi snäki ka võtma. Rahustab ehk närve. Nii, lõpuks
saab sellest taksost mööda. Äkiline gaasivajutus tõmbab külje ägedalt
ette. Ikkagi kolmeliitrine turboga diisel. Sakslaste viimane sõna.
Mõnusa mörina saatel jõuan veel taksistile nägusid teha. Nii, kus see
diisli kolonka on? Poe esiküljel paistavad ainult bensu omad. Kuradi
ahistajad, ma ütlen. Diisel on jälle maja taha topitud... No egas midagi.
Vajutan gaasi, et efektselt ümber nurga keerata. No kurat, mida ma näen.
Taksojuht, va tropp, on minust ette jõudnud. Sätib, raisk, juba
toruotsa paaki. Jään teisele poole kolonkat seisma ja kostitan teda
"nihhujaa sjebe" pilguga. Vend on sissesõidu keelu märgi alt lõdva
randmega läbi veerenud. Või kohe selline pohhuist, vaata aga vaata. Ilm
on ikka sitaks tatine, juba hommikust saati, seega istun autos ja heidan veelkord sapiseid pilke takso
suunas. Tüübil on parem käsi kipsis. Ei tea, kas lõi vastu käigukangi
sodiks. Kuradi tropp.
No nii, hakkab vist lõpetama. Ronin väärika
aeglusega autost välja. Taksopede tilgutab viimast. Võid peldikus oma
peenikest pigistada, ehk aitab juba, mees. Saabki oma viimase pisara lõpuks
kätte. Raksatan püstoli lõpuni sisse ja vaatan pead vangutades lahkuvat
taksojuhti. Nii, nüüd läheb väheke aega. Paak on üsna tühi, siia mahub
oma seitsekend kuus litra sisse. Jalutan ümber auto. Äkki peaks vingemad "Emm"
veljed ostma. Vaatan teise nurga alt. Ei, need on ka ikka täitsa šefid, las
olla. Vaatan jooksvaid numbreid kolonkal. Täpselt nagu kasiinos. Seisan
auto taga. Panen tähele, et ümmargune logo pagasiluugil koosneb meie
koduvabariigi kolmest rahvusvärvist. Muigan. Korraga lendab nurga tagant
välja mingi hõbehall mersu. Tuleb sellise hooga, et hetkeks kardan end
murtud sääreluudega kahe auto vahele jäävat. Paar tolli enne mind saab
siiski pidurite vilinal seisma. Tõbras. Ma ei vaata tema poole. Paak
saab täis. Rahulikult astun ligi. Võtan püstoli pooleldi välja ja ootan
kuni viimnegi piisk paagisuhu sulpsab. Tunnetan mersus teatud rahutut
nihelemist. Lükkan püstoli selleks ettenähtud kohta. Keeran korgi kinni
ja sulgen luugi. Tõmban pool rulli paberit ja nühin põhjalikult oma
käsi, justkui ajades iga viimast kui bakteripoju taga. Aegluubis heidan
paberi hooletu kaarega prügiurni ja keeran poe poole minema. Nii
aeglaselt, kui vähegi suudan. Äkki kostub kolm nõudlikku signaali. Mine vittu, mees! Ta suhtleb minuga signaalitades! Seisatan käed taskus,
vaatan tema poole ükskõikse pilguga. See värdjas vehib aktiivselt
kätega, annab mõista, et ma autot edasi nihutaks, et ta tankida saaks.
Pilk millega teda kostitan, muutub seepeale eriti ükskõikseks. Keeran
minema. Sell rapsib ja laseb uue signaali valangu. Näitan talle käigu
pealt, et varsti tuleb taksojuht ja ta võib tolle kohalt imeda palju
süda lustib. Astun minema jättes tõpra punase näoga mulle järele
vahtima. Poes on palju rahvast. Faking tipptund. Bensuostjaid on
diislimeestest kordades rohkem. Kurat, diislimeestel võiks lausa oma kassa
olla. Kolonka on eraldi, siis võiks kassa kah olla. Võtan sappa. Vaatan
huviga ringi, et kus siis kipskäsi kah on. Ei näe kusagil. Minust
eespool olev tädi hakkab liikluskindlustust tegema. Hell jee. Nad võiksid
siin veel pesumasinaid ka hakata müüma, siis oleks ikka täielik tase.
Sada vihast autojuhti ootamas, kuni müüjaonu mõnele tädikesele Zanussi
viimaseid vigureid ette näitab. Sihukest zanussi tahaks ikka näha küll,
raisk, ma ütlen. Arvuti jookseb kinni. Kindlustusega on sitad lood. Nagu
ka kõigi sabas seisjatega. Vaikset mõminat on kuulda, kuid muidu on
kõik tropid üsna viisaka olemisega. Harjunud kannatama, värdjad
voonakesed. Restart, uus andmete sisestamine ja närvilised naeratused
võtavad oma aja. Möödub terve aasta. Lõpuks saab tädi oma paberi ja ta
lahkub silmad häbist põrandal. Õige kah, kurat. Üks korralik mutt oleks
kindlustuse lasknud oma kindlustusmaakleril ära õiendada. No vähemalt ei
tellinud ta hot dogi. Selle oleks mõni karmim rekkamees talle küll
kannikate vahele susanud. Sinep ja tšillikaste libestusaine asemel. Nii,
minu kord lõpuks ometi. Nimetan tankuri numbri ja annan kaardi. Küsib
koodi. Sisestan. Ootan. Müüjaonu palub enteri nuppu vajutada. Persse, nad
ise ei oska vajutada või. Vajutan ENTER. Kas midagi veel, küsib.
Tellin närvide rahustuseks ühe kõige suurema kuuma võileiva. Pesto või
singiga? tra, mis vahet seal on, peaasi, et kuum ja suur. Singiga.
Sellega läheb aega. Teame, pasapea, teame. Astun haigutades ajakirjade leti
äärde. Võtan Kroonika. Samal ajal kostub peldikust teate küll, mis hääl
ja arvake ära, kes sealt välja astub? Õige! Tundub, et kipskäel on ka
miskit muud kipsis. Teistmoodi seda sitamaja maratoni seletada ei oska.
Või oli äkki triatlon? Mehike näeb tõesti kuidagi räsitud välja, nagu
oleks just Pariis – Dakari rallilt naasnud. Pikalt siiski tema
junniseiklustele mõelda ei viitsi – mulle tehakse ju võileiba. Vana
võtab sappa, millest järeldan, et häda pidi ikka põrgulik olema, kui
isegi raha ei jõudnud maksta. Meenub tige mersumees. Tuju läheb vaikselt
paremaks. Lappan Kroonikat. Väga vähe tisse seekord. Pikk halav lugu
luuserist poliitiku magamistoast. Mõttetu leht. Täispask. Haaran
Õhtulehe. Nii, kus siin koomiksid on. Ahah. Ernie ja muud saurused.
Muigan mõnuga. Kipskäsi on oma diisli- ja muu pasa ära klaarinud ning loivab
välja. Saadan teda üleolevalt kaastundliku pilguga. Loen nalju.
Kolmanda klassi anekdoodid. Tuju need paremaks ei tee. Suskan lehe
tagasi riiulisse. Võtaks Äripäeva. Ei viitsi. Keda see äripask huvitab.
Ärimehed! Imege üks, teate-küll-mis-asi. Kurat, igav on. Kus mu võileib
on? Müüja märkab mu uudistavat ilmet. Keerab rösteri poole. Vist
hakkabki okas saama. Suur singi sändvitš, hüüab. Teeb otsivat nägu, nagu
ei teaks, kes tellis. Tulen, tulen, persevest. Trügin kassa juurde,
mutid ja onklid tõmbavad koomale. Sirutan näljase kämbla välja ning
kuulen kuidas poekese uks lahti paisatakse ja mingi pühvel hingeldab üle
kõigi teiste letti, otse minu selja taha. No nii, Knight Rider on
saabunud. Viiesajase nutsakas lendab üle mu õla letile. Müüjale
möiratakse, et paarkend liitrit diislit, tagasiraha võib püksi pista.
Mida üks Jakobson teise mehe püksis küll teeb, mõtlen. Pedede imbumine
ühiksonda ületab piirid, raisk. Sell keerab ringi ja marsib korisedes
ära. Müüja silmad pilguvad kortsus viiesajasel, nagu närvihaigel
neitsil. Ametijuhendis sellist olukorda ei kirjeldata ju. Nüüd on küll
lühis. Põgeneval mersutüübil on jalad nii harkis, et kahtlustan mingit
munandite traumat. Nojah. Haaran oma kuuma võileiva. See polegi enam nii
kuum. A pohhui, parem ongi. Keeran ringi. Saba mu selja taga on
viisakalt kahte leeri lahku löönud. Eest ära, Mooses tuleb. Nokitsen
paberit lahti. vittu, nad on selle hermeetiliselt kinni keevitanud.
Kurat, kas ma olen mingi Gagarini nägu või? Rebin hammastega krabisevast
paberist tüki, edasi läheb libedamalt. Shutup sandwitch! Head isu,
gängster! Sammun auto poole ja nosin singisaia. Taksojuht on läinud.
Adjöö, invaliid. Mersu pervo nõksutab naaberristmikul rohelist oodates.
Mölakas. Avan puldist uksed. Vaatan veel kord velgi. Kurat, kusagil
oleks nagu vingemaid näinud. Peab vähe meenutama. Istun sisse, käivitan. Kurat, mõnus hääl on, midagi pole teha, err kuus on ikka err kuus. Mida vittu
see siis on - kojamehe all on mingi paberilipakas. Haukan mehise suutäie
ja astun välja. Sikutan papüüruse välja. Loen: FUCK YOU! ja selle all
mobla number. Mine munni mees! Vangutan etteheitvalt pead. Pole ilus,
raisk. No ei ole ilus, ma ütlen. Langetan käed ja otsin taevast abi.
Mõtlen. Helistan kõneposti ja loen sisse uue tervitussõnumi. Te ei taha
seda kuulda. Haukan uue suutäie. Mälun. Siis toksin valmis sõnumi, mille
saadan oma uuele fännile. Avan siis peopesa, et sõber tuul saaks
paberilipaka minema lennutada. Mälun ja jälgin taevast. Pilved ajavad
üksteist taga. Nende liikumises on lapsikut hasarti. Aga pointi ei ole.
Telefon heliseb. Seiran tuttavat numbrit. Lasen tükk aega heliseda.
Hammustan, mälun, heliseb. Hammustan, mälun, heliseb. Lõpuks tirin
lõpeb.
Tere tulemast postkasti!
Minu võit, perssevest.
laupäev, 28. aprill 2012
esmaspäev, 23. aprill 2012
Võtame siis Itaalia kokku... Väga kokku...
Nonii nonii noniiiiiii.....
Kõlas reipalt, eks?
No ma lõpuks sain mahti, et võtta kokku kõik, mis Itaaliast vähegi meeldis ja mis oli sitasti. Eee, õigemini, selle viimase, haisva ja paha osa ma olen juba kokku võtnud, oleks aeg nüüd mõni positiivsem sõna ka öelda, seda enam, et nüüd olen kodus oma teki all ja oma padja peal end korralikult välja puhanud ja jälle koduse rütmiga harjunud...
Jah, nagu te kõik juba teate, või siis ei teagi veel... Meie tagasisõit ei alanud just kõige roosilisemalt ja eks neid okkaid oli veelgi rännaku käigus.
No viieteistkümnendama aprilli varahommikul, peale väsitavat ööd, ärkasime kõik kerge erutusega. No see väsitav öö oli selle mõttega öeldud, et laupäeva õhtul lätlased korkisid köögis jälle suure Absoluti lahti ja pidu käis. Meie kahjuks. Täpselt sellel hetkel, kui oleks magama jäänud, hakkasid nemad lällama ja mul ei jäänudki muud üle, kui pooled episoodid "Nu pogodi!" seeriast ära vaadata. Ja lõpuks uinusin, kõrvaklapid kõrvas ja muusika mängimas..
Aga et siis hommik.. Oma arust panin isegi äratuse varaseks - 7.04. Aga enne seitset juba virgusin ja oooo! Sander juba istus köögis nagu munk ja vorpis juustusaiu teha. Sõime kõik neljakesti viimase hommikusöögi Itaalias, jõime viimased sõõmud Itaalia vett ja mahla ja kokat ning siis käisime kõik vetsus ja tegime kõik viimase Itaalia karutapmise.
Ootasime endiselt Luigit, aga teda ei tulnud, ega tulnud, ega tulnud. Muutusin murelikuks ja saatsin vajalikesse kohtadesse SMSid ning jäime ootama. Veerand 9 oli lubatud meile buss otse lennujaama ja sinna oli veel natuke jäänud... Aga kell tiksus armutult, panime oma kodinad kokku ja asusime minekule. Kaua sa ikka ootad ja ootus oli nii tugev, et oli savi see 50 eurost ilma jäämine. Tee peal sai suheldud õnneks vajalike inimestega ja Luigi pidi meile järgi tulema Lameziasse.
Olime just bussist maha astunud, kui Luigi helistas, et kus oleme ning lubas pikemaid puid alla visata ja kimas kibekähku kohale. Või noh, kui kiiresti seda 70 km ikka läbib, aga kuskil poole tunniga ta kohal oli kah. Silmad punased ja viinaaurud veel üle pea käimas, võttis meie allkirjad, soovis meile kõike paremat.
Nähtavasti oli meie sõbrake oma jalkasemudega poole ööni jommarit pannud ja "unustas" mõne "tähtsa" "asja". Aga see selleks. Meie tuju tõusis, et saime oma papi tagasi ning lennukile astumine polnud ka enam kaugel.
Ja nii see algaski.
Õhkutõus, maandumine..Õhkutõus, pea 3 tundi lendu (tegelikult 4, kuna siis muutus ka ajavöönd) ning maandumine Riias. Oli kodu lõhna juba tunda ning käega katsutavgi.
Aga siis meie rõõm hetkeks katkes. Nimelt, enne lennukilt väljumist, kapten ütles, et lend Tallinna läheb väravast B17. Mis seal ikka, jooksime siis kohe sinna ning juhtumisi kohtusin ühe oma vana tuttavaga, kellel juhtumisi oli sama istekoht, mis minul. Siis tekkis väike segadus, et millal meie lend minema peaks. Ahjaa - 19.35 alles. Olime tund aega varem juba kohal ja noh, eks suurest erutusest läheb ka kõige targemal pea sassi. Soovisin sõbrale head lendu ja lonkisime nukralt oma väravasse, milleks oli B4 ja siis täpselt sel hetkel, kui Sander jõudis Näoraamatusse postitada, et "blablabla...peagi kodus", siis tuli ragisevast kõlarist vigane inglisekeelne jutt, et 19.35 väljuma pidanud lennuk on kuskil teises linnas tormi käes ja lend on 3 tundi!! edasi lükatud. See nüüd küll hea uudis ei olnud. Internetis natuke surfates, selgus, et airBaltic on täitsa mitu-mitu lendu ära tühistanud, meie oma oli üks nendest. Kurb lugu küll. In the middle of nowhere, next to nothing...
Aga kuidagi saime hakkama. Sõber internet vähemalt hoolitses meie eest ja kuna kõht oli nõnda tühi, siis sõime Ragnariga kumbki ühe suure ja kalli pitsa. Aga vähemalt kõht sai täis. Lisaks oli terve lennujaam kurje eestlasi täis, sest kuigi airBaltic andis hüvituseks vautšereid, ei kehtinud need vist pooltes lennujaama poodides, kaasa arvatud seesama pitsabaar, seega, ei tea kas nad muutusid veel vihasemaks? :D
Igatahes lõpuks saabus oodatud aeg - 22.55, kui algas pardale minek, ning nüüd ei saanud küll enam miski viltu minna. Täpselt südaööl maandusime Tallinnas ning ööpimeduses Tallinn on väärt vaatepilt. Rocca-al-Mare on kõrgele taevasse nähtav, lisaks ka muud suured keskused... Lausa pisar tuli silma, et kas tõesti kodu?
Peale maandumist ootasime kõik kenasti oma kohvreid, mina tegelesin samal ajal projektivärgiga, korjasin kõigi piletid kokku, soovisime üksteisele head ja paremat ja nii me laiali kõik läksimegi. Kõik igasse ilmakaarde.
Nüüd siis tuleb see jutt, mida ilmselt kõik on ammu oodanud.
Pean tunnistama, et olen väga õnnelik, et sain sellise võimaluse osaleda sellises projektis. Ilmselt sellist võimalust kunagi enam ei avane, et saaksin minna välisriiki tegema seda, mida ma hästi teen. Kui just tööandja ei kostita.
Sellises projektis peaksid osalema kõik, kellele vähegi võimalus antakse. Kindlasti peaks eelnevalt juba kodus alustama keelekursustega, sest vähemalt Itaalias, peale kontori omade, ei rääkinud keegi inglise keelt ning meil tuli omal vägisi ära õppida vähemalt aru saaminegi, et saaks kuidagigi tööd teha. Aga kassanäed! Ära tegime!
Tagasiside ilmselt tuleb vähe sisukam, kui me ise praegu oskame üldse öelda. Me olime alguses tõelised jobud, sest ei saanud mütsigi aru, ei osanud midagi rääkida. Ajapikku käte ja jalgade abil saime oma suhtlused tehtud ning meid võeti nagu omasid juba. Itaallased on iseloomult hästi soojad ja sõbralikud ning üllatavalt lähedased. Nojah, pole ime, kui perekond on 15-liikmeline ja kõik elavad 2-toalises korteris. Enam lähedasemaks vist on raske saada siis.
Tõsijutt.
Aga tegelikult jah, meie eest kanti hästi hoolt, tutvustasime oma riiki, oma rahvast, oma töövõtteid, oma kultuuri. Kuigi Estonia on seal tundmatu nimetus, siis vähemalt nüüd juba teatud seltskond seal Rende linnas midagi ikka teab.
Eks see sapp ja pahameel, mis meid siin aegajalt valdas ja mille ajel nii mõnigi halb postitus ehk sündis, oli asjata. Kuigi jah, ega hetkel ei mõtle vaid tegutsed. Mõtlema hakkad alles siis, kui kõik on öeldud ja sõna tagasi võtta ei saa. Kuigi jah, Itaalia kontori kohta ei saa küll midagi positiivset öelda. Meisse suhtuti nagu jalanartsudesse, nende jaoks aina vingusime. Et siis see lugu esimese korteriga, kus juhtmed vannikohal rippusid - selle peale küsiti ainult, et mis ei meeldigi või??
Tuju läks alati heaks õhtuti kell 7, Mare Lunas. Seal tervitas meid laia naeratusega sinjoor, kes tõi alati head-paremat pidurooga lauale. Ühekorra küll sattus mu hamba alla hallitanud riisikook, aga no ümbert kõlbas ju veel nosida. Egas ma ka sita pealt riisutud pole ja sõin mitte-rohelise ala ära. :)
Muidu oli söögivalik ja kvaliteet ikka tipptopp ja kõht oli nii täis, et oli raske veel õhtul magamagi minna.
Poleks see elujärg nii kallis seal Itaalias, oleks täitsa vahva olnud. Aga kohati 2.10€ 0.5L koka eest tundus küll liig. Ja noh, üle euro maksta saiapätsi eest ka nagu ei tundu õige. Samas apelsinid olid mahlased ja magusad ja kõik muu oli samuti kohalik. Tööstus ikka toimib. Mitte nagu meil, kus Hispaania kurki on odavam Eestisse tuua ja müüa, kui Luunja kurki. Kasumiahned raiped, ma ütlen.
Aga muidu on seal ilus ja nüüd siis kindlasti ka palav, et palju õnne Timmole ja Sanderile, kes sinna nüüd teid läksid ehitama, et nende elu läheb päris kibedaks. :)
Mõned uued sõbrad saime, avastasime enda jaoks palju uut. Mägine vaatepilt on vapustav, lisaks oli õhk nii puhas, et seda hingaks lõputult. Olid vahvad ja toredad 7 nädalat, kuid kodus, oma teki all, oma kassi silitades, on ikka kõige parem.
Sellega saigi vist enamvähem kõik öeldud. 7 gigabaiti pilte on arvutis, terve hunnik mälestusi, jutte, nalju, seiklusi. Asjad, mida on hea kunagi jälle neljakesi õllekruusi taga meenutada ja oma lastele, lastelastelegi rääkida. Meie Sander saab kindlasti rääkida, kuidas ta mägedes matkates 7€ eest kondoome ostis. Kallis Sander, siinkohal tahaks öelda, et kondoomid ei kaitse sind eriti. Sõber näed ka kasutas ja ikka jäi bussi alla. Kardan su tervise pärast ja sündimata laste pärast.
Aga see selleks jällegist. Olen rahul selle kogemusega ja õppisin õige vähe ja õpetasin ka omaltpoolt natuke. On ikka mõni asi küll, mida nüüd Eestis ettevõttes ära kasutada, kuigi - kahetunnisest lõunast ja kohustuslikust veinipudelist lõuna ajal, tunnen endiselt puudust.
Kes tahab, võib selle blogi kaudu minu käest lisa küsida, võib mulle kirjutada ja joonistada aadressil mario.late@gmail.com - toimib ka msni jaoks. Telefoninumbrit ma ei jaga igaks juhuks, mõni arvab, et on vahva kell 3 öösel helistada ja uurida, kas ma õlut juurde tahaksin. Aga muidu niisama rääkida võib ikka. :)
Jätkan oma blogi nüüd jälle tavapärases rütmis ja kasutan seda muu jampsi ajamiseks. Kes tahab, võib edaspidi ka lugeda. Ei pea kahetsema ma usun ja folkloori jutukesed on kohustuslik kirjandus. :)
Arrivederci, Italia!
Kõlas reipalt, eks?
No ma lõpuks sain mahti, et võtta kokku kõik, mis Itaaliast vähegi meeldis ja mis oli sitasti. Eee, õigemini, selle viimase, haisva ja paha osa ma olen juba kokku võtnud, oleks aeg nüüd mõni positiivsem sõna ka öelda, seda enam, et nüüd olen kodus oma teki all ja oma padja peal end korralikult välja puhanud ja jälle koduse rütmiga harjunud...
Jah, nagu te kõik juba teate, või siis ei teagi veel... Meie tagasisõit ei alanud just kõige roosilisemalt ja eks neid okkaid oli veelgi rännaku käigus.
No viieteistkümnendama aprilli varahommikul, peale väsitavat ööd, ärkasime kõik kerge erutusega. No see väsitav öö oli selle mõttega öeldud, et laupäeva õhtul lätlased korkisid köögis jälle suure Absoluti lahti ja pidu käis. Meie kahjuks. Täpselt sellel hetkel, kui oleks magama jäänud, hakkasid nemad lällama ja mul ei jäänudki muud üle, kui pooled episoodid "Nu pogodi!" seeriast ära vaadata. Ja lõpuks uinusin, kõrvaklapid kõrvas ja muusika mängimas..
Aga et siis hommik.. Oma arust panin isegi äratuse varaseks - 7.04. Aga enne seitset juba virgusin ja oooo! Sander juba istus köögis nagu munk ja vorpis juustusaiu teha. Sõime kõik neljakesti viimase hommikusöögi Itaalias, jõime viimased sõõmud Itaalia vett ja mahla ja kokat ning siis käisime kõik vetsus ja tegime kõik viimase Itaalia karutapmise.
Ootasime endiselt Luigit, aga teda ei tulnud, ega tulnud, ega tulnud. Muutusin murelikuks ja saatsin vajalikesse kohtadesse SMSid ning jäime ootama. Veerand 9 oli lubatud meile buss otse lennujaama ja sinna oli veel natuke jäänud... Aga kell tiksus armutult, panime oma kodinad kokku ja asusime minekule. Kaua sa ikka ootad ja ootus oli nii tugev, et oli savi see 50 eurost ilma jäämine. Tee peal sai suheldud õnneks vajalike inimestega ja Luigi pidi meile järgi tulema Lameziasse.
Olime just bussist maha astunud, kui Luigi helistas, et kus oleme ning lubas pikemaid puid alla visata ja kimas kibekähku kohale. Või noh, kui kiiresti seda 70 km ikka läbib, aga kuskil poole tunniga ta kohal oli kah. Silmad punased ja viinaaurud veel üle pea käimas, võttis meie allkirjad, soovis meile kõike paremat.
Nähtavasti oli meie sõbrake oma jalkasemudega poole ööni jommarit pannud ja "unustas" mõne "tähtsa" "asja". Aga see selleks. Meie tuju tõusis, et saime oma papi tagasi ning lennukile astumine polnud ka enam kaugel.
Ja nii see algaski.
Õhkutõus, maandumine..Õhkutõus, pea 3 tundi lendu (tegelikult 4, kuna siis muutus ka ajavöönd) ning maandumine Riias. Oli kodu lõhna juba tunda ning käega katsutavgi.
Aga siis meie rõõm hetkeks katkes. Nimelt, enne lennukilt väljumist, kapten ütles, et lend Tallinna läheb väravast B17. Mis seal ikka, jooksime siis kohe sinna ning juhtumisi kohtusin ühe oma vana tuttavaga, kellel juhtumisi oli sama istekoht, mis minul. Siis tekkis väike segadus, et millal meie lend minema peaks. Ahjaa - 19.35 alles. Olime tund aega varem juba kohal ja noh, eks suurest erutusest läheb ka kõige targemal pea sassi. Soovisin sõbrale head lendu ja lonkisime nukralt oma väravasse, milleks oli B4 ja siis täpselt sel hetkel, kui Sander jõudis Näoraamatusse postitada, et "blablabla...peagi kodus", siis tuli ragisevast kõlarist vigane inglisekeelne jutt, et 19.35 väljuma pidanud lennuk on kuskil teises linnas tormi käes ja lend on 3 tundi!! edasi lükatud. See nüüd küll hea uudis ei olnud. Internetis natuke surfates, selgus, et airBaltic on täitsa mitu-mitu lendu ära tühistanud, meie oma oli üks nendest. Kurb lugu küll. In the middle of nowhere, next to nothing...
Aga kuidagi saime hakkama. Sõber internet vähemalt hoolitses meie eest ja kuna kõht oli nõnda tühi, siis sõime Ragnariga kumbki ühe suure ja kalli pitsa. Aga vähemalt kõht sai täis. Lisaks oli terve lennujaam kurje eestlasi täis, sest kuigi airBaltic andis hüvituseks vautšereid, ei kehtinud need vist pooltes lennujaama poodides, kaasa arvatud seesama pitsabaar, seega, ei tea kas nad muutusid veel vihasemaks? :D
Igatahes lõpuks saabus oodatud aeg - 22.55, kui algas pardale minek, ning nüüd ei saanud küll enam miski viltu minna. Täpselt südaööl maandusime Tallinnas ning ööpimeduses Tallinn on väärt vaatepilt. Rocca-al-Mare on kõrgele taevasse nähtav, lisaks ka muud suured keskused... Lausa pisar tuli silma, et kas tõesti kodu?
Peale maandumist ootasime kõik kenasti oma kohvreid, mina tegelesin samal ajal projektivärgiga, korjasin kõigi piletid kokku, soovisime üksteisele head ja paremat ja nii me laiali kõik läksimegi. Kõik igasse ilmakaarde.
Nüüd siis tuleb see jutt, mida ilmselt kõik on ammu oodanud.
Pean tunnistama, et olen väga õnnelik, et sain sellise võimaluse osaleda sellises projektis. Ilmselt sellist võimalust kunagi enam ei avane, et saaksin minna välisriiki tegema seda, mida ma hästi teen. Kui just tööandja ei kostita.
Sellises projektis peaksid osalema kõik, kellele vähegi võimalus antakse. Kindlasti peaks eelnevalt juba kodus alustama keelekursustega, sest vähemalt Itaalias, peale kontori omade, ei rääkinud keegi inglise keelt ning meil tuli omal vägisi ära õppida vähemalt aru saaminegi, et saaks kuidagigi tööd teha. Aga kassanäed! Ära tegime!
Tagasiside ilmselt tuleb vähe sisukam, kui me ise praegu oskame üldse öelda. Me olime alguses tõelised jobud, sest ei saanud mütsigi aru, ei osanud midagi rääkida. Ajapikku käte ja jalgade abil saime oma suhtlused tehtud ning meid võeti nagu omasid juba. Itaallased on iseloomult hästi soojad ja sõbralikud ning üllatavalt lähedased. Nojah, pole ime, kui perekond on 15-liikmeline ja kõik elavad 2-toalises korteris. Enam lähedasemaks vist on raske saada siis.
Tõsijutt.
Aga tegelikult jah, meie eest kanti hästi hoolt, tutvustasime oma riiki, oma rahvast, oma töövõtteid, oma kultuuri. Kuigi Estonia on seal tundmatu nimetus, siis vähemalt nüüd juba teatud seltskond seal Rende linnas midagi ikka teab.
Eks see sapp ja pahameel, mis meid siin aegajalt valdas ja mille ajel nii mõnigi halb postitus ehk sündis, oli asjata. Kuigi jah, ega hetkel ei mõtle vaid tegutsed. Mõtlema hakkad alles siis, kui kõik on öeldud ja sõna tagasi võtta ei saa. Kuigi jah, Itaalia kontori kohta ei saa küll midagi positiivset öelda. Meisse suhtuti nagu jalanartsudesse, nende jaoks aina vingusime. Et siis see lugu esimese korteriga, kus juhtmed vannikohal rippusid - selle peale küsiti ainult, et mis ei meeldigi või??
Tuju läks alati heaks õhtuti kell 7, Mare Lunas. Seal tervitas meid laia naeratusega sinjoor, kes tõi alati head-paremat pidurooga lauale. Ühekorra küll sattus mu hamba alla hallitanud riisikook, aga no ümbert kõlbas ju veel nosida. Egas ma ka sita pealt riisutud pole ja sõin mitte-rohelise ala ära. :)
Muidu oli söögivalik ja kvaliteet ikka tipptopp ja kõht oli nii täis, et oli raske veel õhtul magamagi minna.
Poleks see elujärg nii kallis seal Itaalias, oleks täitsa vahva olnud. Aga kohati 2.10€ 0.5L koka eest tundus küll liig. Ja noh, üle euro maksta saiapätsi eest ka nagu ei tundu õige. Samas apelsinid olid mahlased ja magusad ja kõik muu oli samuti kohalik. Tööstus ikka toimib. Mitte nagu meil, kus Hispaania kurki on odavam Eestisse tuua ja müüa, kui Luunja kurki. Kasumiahned raiped, ma ütlen.
Aga muidu on seal ilus ja nüüd siis kindlasti ka palav, et palju õnne Timmole ja Sanderile, kes sinna nüüd teid läksid ehitama, et nende elu läheb päris kibedaks. :)
Mõned uued sõbrad saime, avastasime enda jaoks palju uut. Mägine vaatepilt on vapustav, lisaks oli õhk nii puhas, et seda hingaks lõputult. Olid vahvad ja toredad 7 nädalat, kuid kodus, oma teki all, oma kassi silitades, on ikka kõige parem.
Sellega saigi vist enamvähem kõik öeldud. 7 gigabaiti pilte on arvutis, terve hunnik mälestusi, jutte, nalju, seiklusi. Asjad, mida on hea kunagi jälle neljakesi õllekruusi taga meenutada ja oma lastele, lastelastelegi rääkida. Meie Sander saab kindlasti rääkida, kuidas ta mägedes matkates 7€ eest kondoome ostis. Kallis Sander, siinkohal tahaks öelda, et kondoomid ei kaitse sind eriti. Sõber näed ka kasutas ja ikka jäi bussi alla. Kardan su tervise pärast ja sündimata laste pärast.
Aga see selleks jällegist. Olen rahul selle kogemusega ja õppisin õige vähe ja õpetasin ka omaltpoolt natuke. On ikka mõni asi küll, mida nüüd Eestis ettevõttes ära kasutada, kuigi - kahetunnisest lõunast ja kohustuslikust veinipudelist lõuna ajal, tunnen endiselt puudust.
Kes tahab, võib selle blogi kaudu minu käest lisa küsida, võib mulle kirjutada ja joonistada aadressil mario.late@gmail.com - toimib ka msni jaoks. Telefoninumbrit ma ei jaga igaks juhuks, mõni arvab, et on vahva kell 3 öösel helistada ja uurida, kas ma õlut juurde tahaksin. Aga muidu niisama rääkida võib ikka. :)
Jätkan oma blogi nüüd jälle tavapärases rütmis ja kasutan seda muu jampsi ajamiseks. Kes tahab, võib edaspidi ka lugeda. Ei pea kahetsema ma usun ja folkloori jutukesed on kohustuslik kirjandus. :)
Arrivederci, Italia!
laupäev, 14. aprill 2012
Viimane postitus Itaaliast!
The Grande Finale.
Kuna internetti meil endiselt pole, siis peate leppima emotsioonidega tagantjärgi. Kahjuks.
Ega Ragnari sünnipäevast saati erilisi mälestusi polegi jagada. Mõtlesin lihtsalt, et sel ajal, kui interneedus puhkusel viibib, mõlgutan mõne mõtte ehk trükimustaks.
Neljapäevast saati oleme elanud juba nädalalõpu laines, ehk siis Sander lasi igal hommikul sööma käigus lahti laulukese "Mitu päeva on jäänud lõpuni!" Ja seda igal hommikul!
Kui neljapäeval oli veel kange tahtmine talle piki piilumist äsada, siis tegelikult on ta hea poiss ja anname andeks, sest ise ootasime samamoodi seda õndsat päeva. :)
See ei tähenda alati sugugi, et meie töö sellepärast kannataks. Oh ei! Esmaspäevast reedeni anname endast alati 200%, et nädalavahetus saaks alata ja noh, ega tänane hommik ka erilisem ei olnud, kuigi kolmeteistkümnes ja juhtumisi reede!
Persse läks vist ainult see, et siin keeras ilm jälle ära ja hetkeks on deja vù, sest kui me siia saabusime ligi 7 nädalat tagasi, siis oli kõik täpselt samamoodi. Ja tänaõhtune vihmavaling meenutas seda veel valusamalt, kui me vales peatuses maha tulime, kui meile tuldi vastu pisikese muhviautoga, kui meid visati kuhugi peldikusse magama ja kui meid koheldi nagu kõntsa.
Aga hea küll, las ta jääda.
Eile võtsime poest veel väikese koogi, et töö juures pakkuda head paremat pakkuda. Egas tööpäev oli ikka nagu tavaliselt. Jätkasime oma pooleli olevaid töid ja tegime paar uut "kähkukat" ka. Nii saingi veel enne lõunat rehve vahetada. See taat, kes rehve tõi, vaatas ka siis eestlased teraselt üle ja oli tunne nagu oleksin eksamil, kui keerasin velje korrektsesse rehvipaigaldamise asendisse. Selle peale käis kohe käsi õlale ja "bravo, bravo" ja suur ülemus oli ka kõrval ja muheles. Ilmselt sellepärast, et egas siis eestlased ka mingi sita pealt riisutud pole. See "hispanioola", kes Sanderi ja Ragnariga koos praktiseeris, oli ka paras tainapea. Paistab, et Hispaanias on küll koolid kõvad vist, aga praktikat ei jagata seal eriti, et siis hispanioola sai veel paraja käkiga hakkama, mistap tema juhendaja sedasi kõrvadest ilma jäi, et lausa haiguspäevad pidi välja võtma. Ise ei tea, Sander pajatas. Ju ta siis tõsi on, see Antoonio on ikka paras juhe.
Aga et siis tegime oma asju, tuli lõuna, toodi meilegi jälle nosimist, viimane veinilonks ning peale lõunat sai veel üks müügiplatsi auto Kaidoga kahekesi puhtaks nühitud ja sättisime end minekule.
Kuna Kaidol on kotis pudel Gabrieli, siis mõtlesime selle kinkida ikkagi kõige suuremale ülemusele, eks tema katuse all me ju olime ja tema meid otseselt sinna lubas. Oleks teine pudel, oleks selle Brunole kinkinud, kuna tema oli ka meie suur sõber. Miskipärast meeldis Kaido talle rohkem, aga ma ei nurise, ma sain tööd teha, sel ajal, kui need kaks naistemeest elektriautoga mööda linna kolistasid ja seelikute alla piilusid. :)
Kuna eile oli Vincenzo kahtlane kuju - näitas meile aina, et "soldi" ja "soldi", mis meie kodukeeli tähendas "raha", ning ütles, et poisid, ärge minge niimoodi hiilides ära, et tulge ikka laupäeval läbi ja soovige ilusti head aega, siis leppisimegi kokku, et laupäeval kell 10 oleme platsis. Nemad ei tea pudelist veel midagi.
Aga eile õhtul töölt lahkudes olid nad kõik kambakesi koos ja pidasid mingit nõu, ja kuna täna ka kõik olid maru sõbralikud ja küsisid, kas me siis laupäeval tuleme ikka, siis tundus asi maru kahtlane. Peab asjasse süvenema. Ehk siis kuradile on käsi juba antud, ah, las minna siis täiega!
Eks homme hommikul saame siis näha, kas meie erutus on asjata või antakse tõesti meile ka mingit sorti nänni.
Kui arvestada, et Spizzirri nimi on Rendes suhteliselt tuntud - kuulub talle nii pank, autoesindus, paar kauplust pudipadiga ning ilmselt see loetelu vaid pikeneks, siis võiks arvata, et Rende rikkaim mees ehk jagab meile midagi...
Muidugi mõru pill tuli kella 16 paiku, kui pidime kontorisse minema nii-öelda "lõpetamisele". Kahjuks ei avanud keegi ust koputamise peale ja nii me konutasime vihma käes ligi pool tundi, kui lõpuks tuli neiu Linda ja meid tuppa lasi ja siis tuli Sandra tagaruumist, sellise suht tusase näoga. Oleks tahtnud nüüd ise öelda, et mulle ei meeldi ta nägu. Aga hea küll, las ta olla..
Täitsime mingid paberid jälle, kuid ei ühtegi koopiat meie töölepingutest, ei ühtegi tunnistust, külm käepigistus ja aeti meid kontorist minema. Linda kutsus meid õhtul pubisse, kuid me oleme liiga väsinud, sest need kuramuse lätakad jälle lällasid poole ööni korteris ja ma ei saanud mitu tundi magama jääda. Nende eluviis on veidi teine ja meid see häirib. Isegi täna, neil on 2 suurt pudelit viina sügavkülmas, kõik mitte-eestlased on juba praegu parajalt konditsioonis, ning enne keskööd saabub kokapoiss tööpostilt, kes on kõikse suurem kõri ning siis pidavat viinakorgid lendama hakkama. Ma käisin pesus ära ja istun siiamaani oma voodil, korrastan oma musakausta ja klapid peas, siis vähemalt ei kuule seda lällamist. Homme vaja elamine ära koristada ning siis on lootus ka oma 50€ tagasi saada. Muidu on täitsa äge. Internetti võiks olla. :)
Esialgse plaani kohaselt tuleb meile buss (jah, ei viitsi keegi meid isegi isiklikult ära saata!) järgi pühapäeva hommikul 7-8 vahel, mis siis meid ja meie kraami peaks viima Lamezia Terme lennukasse. AirBaltic lendab isegi niikaugele, seega vähemalt on loota, et päris moosiriiuliga ei pea kulgema, õhuaugud tekitavad judinaid isegi suure lennukiga, seda saime tunda siia tulles, kui aknast on näha, kuidas tiivad võdisevad nii, et kohe-kohe rebenevad.
Aga see kõik on kökimöki. Pühapäev on tulemas ja seda ei peata miski. :)
Blank & Jones feat. Elles - Mind of the Wonderful on päris hea lugu praegu selle vihmasaju taustal kuulata ning Une-Kati võiks ka kiiremini saabuda. :)
Kirjutatud saatuslikul kolmeteistkümnendamal aprillikuu õhtul, kui teiselpool seina lätakad viina hävitavad.
Kuna internetti meil endiselt pole, siis peate leppima emotsioonidega tagantjärgi. Kahjuks.
Ega Ragnari sünnipäevast saati erilisi mälestusi polegi jagada. Mõtlesin lihtsalt, et sel ajal, kui interneedus puhkusel viibib, mõlgutan mõne mõtte ehk trükimustaks.
Neljapäevast saati oleme elanud juba nädalalõpu laines, ehk siis Sander lasi igal hommikul sööma käigus lahti laulukese "Mitu päeva on jäänud lõpuni!" Ja seda igal hommikul!
Kui neljapäeval oli veel kange tahtmine talle piki piilumist äsada, siis tegelikult on ta hea poiss ja anname andeks, sest ise ootasime samamoodi seda õndsat päeva. :)
See ei tähenda alati sugugi, et meie töö sellepärast kannataks. Oh ei! Esmaspäevast reedeni anname endast alati 200%, et nädalavahetus saaks alata ja noh, ega tänane hommik ka erilisem ei olnud, kuigi kolmeteistkümnes ja juhtumisi reede!
Persse läks vist ainult see, et siin keeras ilm jälle ära ja hetkeks on deja vù, sest kui me siia saabusime ligi 7 nädalat tagasi, siis oli kõik täpselt samamoodi. Ja tänaõhtune vihmavaling meenutas seda veel valusamalt, kui me vales peatuses maha tulime, kui meile tuldi vastu pisikese muhviautoga, kui meid visati kuhugi peldikusse magama ja kui meid koheldi nagu kõntsa.
Aga hea küll, las ta jääda.
Eile võtsime poest veel väikese koogi, et töö juures pakkuda head paremat pakkuda. Egas tööpäev oli ikka nagu tavaliselt. Jätkasime oma pooleli olevaid töid ja tegime paar uut "kähkukat" ka. Nii saingi veel enne lõunat rehve vahetada. See taat, kes rehve tõi, vaatas ka siis eestlased teraselt üle ja oli tunne nagu oleksin eksamil, kui keerasin velje korrektsesse rehvipaigaldamise asendisse. Selle peale käis kohe käsi õlale ja "bravo, bravo" ja suur ülemus oli ka kõrval ja muheles. Ilmselt sellepärast, et egas siis eestlased ka mingi sita pealt riisutud pole. See "hispanioola", kes Sanderi ja Ragnariga koos praktiseeris, oli ka paras tainapea. Paistab, et Hispaanias on küll koolid kõvad vist, aga praktikat ei jagata seal eriti, et siis hispanioola sai veel paraja käkiga hakkama, mistap tema juhendaja sedasi kõrvadest ilma jäi, et lausa haiguspäevad pidi välja võtma. Ise ei tea, Sander pajatas. Ju ta siis tõsi on, see Antoonio on ikka paras juhe.
Aga et siis tegime oma asju, tuli lõuna, toodi meilegi jälle nosimist, viimane veinilonks ning peale lõunat sai veel üks müügiplatsi auto Kaidoga kahekesi puhtaks nühitud ja sättisime end minekule.
Kuna Kaidol on kotis pudel Gabrieli, siis mõtlesime selle kinkida ikkagi kõige suuremale ülemusele, eks tema katuse all me ju olime ja tema meid otseselt sinna lubas. Oleks teine pudel, oleks selle Brunole kinkinud, kuna tema oli ka meie suur sõber. Miskipärast meeldis Kaido talle rohkem, aga ma ei nurise, ma sain tööd teha, sel ajal, kui need kaks naistemeest elektriautoga mööda linna kolistasid ja seelikute alla piilusid. :)
Kuna eile oli Vincenzo kahtlane kuju - näitas meile aina, et "soldi" ja "soldi", mis meie kodukeeli tähendas "raha", ning ütles, et poisid, ärge minge niimoodi hiilides ära, et tulge ikka laupäeval läbi ja soovige ilusti head aega, siis leppisimegi kokku, et laupäeval kell 10 oleme platsis. Nemad ei tea pudelist veel midagi.
Aga eile õhtul töölt lahkudes olid nad kõik kambakesi koos ja pidasid mingit nõu, ja kuna täna ka kõik olid maru sõbralikud ja küsisid, kas me siis laupäeval tuleme ikka, siis tundus asi maru kahtlane. Peab asjasse süvenema. Ehk siis kuradile on käsi juba antud, ah, las minna siis täiega!
Eks homme hommikul saame siis näha, kas meie erutus on asjata või antakse tõesti meile ka mingit sorti nänni.
Kui arvestada, et Spizzirri nimi on Rendes suhteliselt tuntud - kuulub talle nii pank, autoesindus, paar kauplust pudipadiga ning ilmselt see loetelu vaid pikeneks, siis võiks arvata, et Rende rikkaim mees ehk jagab meile midagi...
Muidugi mõru pill tuli kella 16 paiku, kui pidime kontorisse minema nii-öelda "lõpetamisele". Kahjuks ei avanud keegi ust koputamise peale ja nii me konutasime vihma käes ligi pool tundi, kui lõpuks tuli neiu Linda ja meid tuppa lasi ja siis tuli Sandra tagaruumist, sellise suht tusase näoga. Oleks tahtnud nüüd ise öelda, et mulle ei meeldi ta nägu. Aga hea küll, las ta olla..
Täitsime mingid paberid jälle, kuid ei ühtegi koopiat meie töölepingutest, ei ühtegi tunnistust, külm käepigistus ja aeti meid kontorist minema. Linda kutsus meid õhtul pubisse, kuid me oleme liiga väsinud, sest need kuramuse lätakad jälle lällasid poole ööni korteris ja ma ei saanud mitu tundi magama jääda. Nende eluviis on veidi teine ja meid see häirib. Isegi täna, neil on 2 suurt pudelit viina sügavkülmas, kõik mitte-eestlased on juba praegu parajalt konditsioonis, ning enne keskööd saabub kokapoiss tööpostilt, kes on kõikse suurem kõri ning siis pidavat viinakorgid lendama hakkama. Ma käisin pesus ära ja istun siiamaani oma voodil, korrastan oma musakausta ja klapid peas, siis vähemalt ei kuule seda lällamist. Homme vaja elamine ära koristada ning siis on lootus ka oma 50€ tagasi saada. Muidu on täitsa äge. Internetti võiks olla. :)
Esialgse plaani kohaselt tuleb meile buss (jah, ei viitsi keegi meid isegi isiklikult ära saata!) järgi pühapäeva hommikul 7-8 vahel, mis siis meid ja meie kraami peaks viima Lamezia Terme lennukasse. AirBaltic lendab isegi niikaugele, seega vähemalt on loota, et päris moosiriiuliga ei pea kulgema, õhuaugud tekitavad judinaid isegi suure lennukiga, seda saime tunda siia tulles, kui aknast on näha, kuidas tiivad võdisevad nii, et kohe-kohe rebenevad.
Aga see kõik on kökimöki. Pühapäev on tulemas ja seda ei peata miski. :)
Blank & Jones feat. Elles - Mind of the Wonderful on päris hea lugu praegu selle vihmasaju taustal kuulata ning Une-Kati võiks ka kiiremini saabuda. :)
Kirjutatud saatuslikul kolmeteistkümnendamal aprillikuu õhtul, kui teiselpool seina lätakad viina hävitavad.
neljapäev, 12. aprill 2012
esmaspäev, 9. aprill 2012
Viimase nädala algus..
Kojusõidumõtted endiselt jätkuvad.
Osaliselt ajendas mind kirjutama ka see, et eilsest saati ei ole eriti päikest ka näha olnud ja tänane äratus oli eriti tormiline. Seda sõna otseses mõttes. Välk ja pauk ja mul oli paugupealt uni lännu.. Nu mis lännu, tu lännu, kõik puud um kõrd kännu...
Ja siis muidugi avastasime, et ohoo, internet on saabunud! Pidupäev. Sander, kes tavaliselt põõnab ka poole päevani, ajas kargu alla, lükkas silmarullid üles ja sirutas käe läpatsi järgi, mis oli eile õhtul nukralt voodi alla lükatud... Ja netitarbimine sai alata.
Eilsest ei olegi eriti midagi suurt mäletada. Võibolla see, et hinge jäi kriipima Sanderi kulul tehtud nali naistemeheks olemise kohta. Hea küll, parandan oma vea, enne kui tal kodus jamad tekivad.. Mi scusi, Sander. :)
Ega siin polegi midagi sebida. Olen ka enne kirjutanud, et naised siin maal ainult meenutavad naisi ja pole siis midagi imestada, kui siinsed rikkad härrad eksivad põhja-Euroopasse, et sinisilmseid blonde oma rahakotiga hullutada. Meenutagem siinkohal seda printsessi saadet härra di Silvestriga. :)
Aga hoopis õige naistemees on Kaido, kes siin hommikul vara juba itaalia neiusid feissbuugis sõbraks lisab ja neilt poppe kohalikke lugusid välja pinnib. No küsiks siis neiult hoopis õhtuste plaanide kohta... aga eih... :)
Aga mis sa siin enam sebidki, meie seiklus saab juba vähem, kui nädala pärast, otsa ning eks siis ununevad juba näodki, kellega sai klubipõrandal koos tantsu vihutud. Aga siiski keele säilitamise mõttes oleks tore nendega suhelda. Peab mainima, et kuigi keeleõpet oleme saanud vaid 10 tundi ja minul isiklikult oli itaalia keelt ainult nii palju, kui Eurotripi filmis nähtud-kuuldud, siis oleme kõik suutnud keele piisavalt rahuldavalt endale selgeks teha, et vähemalt saad aru, kui sinust selja taga räägitakse, aga kahjuks on siin ka erinevaid murrakuid, et selline sõna nagu laupäev - kõlab siin samuti erinevalt, nagu meil öeldakse laupäev või laubaq... võrokad, raisk.
Et jah, mõnes kohas vaatad otsa tuima näoga, et mäsasja sa nüüd sokid?
Kahjuks pole ka rohkem internetti meile antud, et saaks asjasse vähe rohkem süveneda. Pealegi, seekord on lihavõtted, hea, kui elektritki meile antakse.
Sellest tuligi päeval mõte, et tavai seltsimehed, lähme poodi toiduvarusid täiendama. Aga upsi! Jõudsime poeni - suletud, ruloodki ette tõmmatud. No hea küll, ots ringi ja kesklinna poole, Metropolis on ikka ehk lahti ju?
Aga tutkit Vasjakene. Kõik oli suletud. Isegi tankla oli lukus, seega edukat autolükkamist, kui unustasid eelmisel õhtul tankida. :)
Ja jõudsime tagasi koju täpselt gramm enne järgmise paduka algust. Üks läti neiu soovis vihmavarju, kuna ta sai hommikul läbimärjaks. Aga ei saanud ka vihmavarju. Kahju.
Võtsime siis kapi otsast alla suure pitsakarbi, mis peaks olema meie 4 peale, kuid ka selles olev pitsa oli kõvem, kui tallanahk ja ega seda väga järada ei tahtnudki. Ütleme nii, et need pitsad on parimad täpselt siis, kui need tulevad kuuma plaadi pealt. Edasine on juba looduslik nähe nimega termokahanevus - ehk siis soe pitsa müstilisel kombel kodus karbist välja võttes on 2x väiksemaks muutunud. Kerge sõimusõna kokaonu nõiduse aadressil ja eks sööd ikka kurvastusest selle püksirihma ära, sest kõht tahab täitmist, ei saa tema sellest aru, kui sa ütled, et sorri, vaan, otsas on.
Aga siis tuli ukse peale läti neiu Aiva ja kutsus meid ootamatult kõiki kiirelt kööki. Mõtlesime, et mis nüüd siis... Kuulsime küll neid enne köögis kolistavat, aga ei osanud elus arvata, et nad nii lahked on ja laua katavad. Keeduriis, kana, salat.. Õlu ja Limoncè ning lõpuks ka muffinit meenutav saiatükk, mis mekkis tegelikult väga hea ja oli õhuline. Sellest oletan, et see imiteeris kohalikku keeksi. Mina olen harjunud kodust keeksi närima ikka mootorsae ja puulõhkujaga.. Seda viilukest pidi igast kandist toetama, muidu vajub su silme ees laiali.
Aga söök oli päris hea. Järgnes kerge kaartimäng, mõned ringid turakat ja siis hakkasid nad jälle lällama ning tulin tagasi meie tuppa. Vaatasime Sanderiga filmi edasi, mida ta enne üritas Kaido kõvaketta pealt näpata, kuid arvuti teatas jonnakalt, et "Ahtil sai ruum otsa kahjuks!" No siis võtame mõned filmid ainult, ega elu sellepärast seisma jää, et Ahtil ruum otsa sai. :) Tervitused siis Sanderi vanematele.
Teen väikese kõrvalpõike meie sisekliimasse - kuigi alguses tundus lahe, et oo, lätlastel on palju raha, ostavad iga õhtu kilekoti kaupa õlut, Absoluti ja mida kõike muud paska.. Ja siis laamendavad alati poole ööni. Õnneks asi rahunes maha, kui nad kõik oma töökohad said, siis vähemalt öösiti oli natukene rahu. Kuid nädalavahetusi hakka või kartma juba. Eelmine kord ka algas kaartimäng lihtsalt paari õllega, kuni grappa kõiki kostitama hakkas ja siis läks asi käest ära. Tundub, et kas nad ongi kodus ilged joodikud, või on siin vaja see 3200€ maha juua, mis nad said kuuks ajaks. Ajab ilgelt närvi, sest me ei saa endale saia ega juustugi lubada. :(
Täna siis küsisime, et mis projektiga nemad tulid siia, selgus, et täpselt sama Leonardo da Vinci programm. Aga põhjus, miks nemad rohkem raha said, oli selles, et nemad on nagu põhikoolijärgsed meie mõistes. Ja meie oleme siis justkui iseseisvamad. Aga ometi on nad kõik sama vanad või vanemadki, kui nt. Sander. Mis meie siis vähem/rohkem iseseisvamad oleme? Selles suhtes on ikka mõru mekk veel hiljemgi. Kodus ei tahagi eriti kellelegi enam rääkida, mis Itaalias oli ja mis me nägime. Me peame rügama kaheksast hommikul kuni õhtul seitsmeni tööd teha, saime õhtusöögi ja siis koju kotile. Kodus loe igat senti, et saaks pätsi saiagi osta ja samal ajal lätakad elavad nagu kuninga kassid - käivad 4 tundi päevas tööl, elavad siin kuu aega ja lasevad 3200€ kõrist alla.
Eks aeg parandab kõik haavad ja me juba kartsime, et tagasiside lehele polegi midagi kirjutada. Aga kaua ma ikka oma kibestunud meelt teistele jagan. Kahjuks kõige rohkem teeb haiget see, et ühel reedel toimus suur Euroformi pidu, millest meile ei rääkinudki keegi ja alles pärast selgus, et see oli Linda sünnipäev. Lätlaste õpetaja tuli meie juurde ja küsis, et kas me peole ei lähegi, et suur Euroformi pidu toimub. Meil olid suured silmad, et mäsasja!? Kuskil on pidu?? Nad olid imestunud, et me ei teagi midagi. See oli vast ehk tunnike enne peo algust või midagi. Mina olin liiga väsinud niigi, pikk töönädal seljataga, aga Sander ja Kaido läksid, kuid jäi pidu neilgi leidmata... Kurb. Samas, keegi oleks võinud siis meile facebooki teate saata.. Aga oijah, kas meil on netti siin või??
Siin on olnud palju ilusaid hetki, mida kodust ei saaks kindlapeale. Juba ainuüksi kohvi või jäätis on siin hoopis teistsuguse kontseptsiooniga, kui meie oleme harjunud aru saama. Kui ma ikka võtan hommikul pooleliitrise kruusi, kallan aparaadi kannu sinna tühjaks, viskan 4 kulbitäit suhkrut sisse (isegi mu elukaaslane on öelnud, et kas poleks lihtsam kohv juba suhkrutoosi kallata?) ja hakkan võikusid tegema. Siin on kohv selline 2 pisikest lonksu sama pisikeses topsis. Mõni mees paneb selle ühe raksuga kõrist alla ja ongi 2 euro maitse suus. :) Meil tööjuures on ka kohviaparaat, 40 senti on kohv, õnneks avastasime kakao, mis on seal tõesti hea ja seda tuleb peaaegu kolmveerand topsi. Olgu öeldud, et kohv on sama hinnaga ja heal juhul katab ära veerandi sellest topsist. Kakao laseb kauem nautida tööluusi.
No ja kui juba siin hetkedest juttu oli, siis no rannaskäik ja Türreeni meres ujumine keset märtsi jääb kindlasti meelde. Ja veel see, kuidas Ragnar end beebiõli abiga "pannil praadis" ja selle tulemina poolest seljanahast ilma jäi. Ning loomulikult ei saa unustada ka linnas jalutamisi ja ülemusega koos ringisõitmist, kui on vaja varuosi tuua.
Ühekorra oli vaja käia siin-seal ning viia paar vidinat parandusse, siis see aeg, mis pidime ootama, sõitsime mööda linna, Bruno tuututas iga kena neiu peale, nügis mind jälle, et "Mario, guarda!" "Ciao, bella donna, come stai?" Mõtlesin, et kurivaim peksab varsti mul ribid sisse juba, kui peame veel kaua linna peal tiirutama. Õnneks viis ta mind siis ühte kohvikusse Cosenzas, kus baarineiu oli selline päris korralikult päevitanud nahaga, suure dekoltee ja ofkoors päris pirakate tissidega. Ei tea, kas meil mõlemal oli seal lõbus istuda ja kohvi lüristada üle huulte? :)
Kiire lonks ja siis kohe minekut.
Itaalia naiste kohta on ka mu sõbrad-semud uurinud, aga no ei oska ju midagi tarka öelda, kui pole ühtegi meeldivat isendit kohanud ja need, kes päeval ringi käivad, kas imevad vähipulka või siis vaatavad meid nagu võõramaalasi.. Ei oot, me olemegi ju välismaalased. DOH!
Aga jah, mõni kenam eksemplar jääb ikka silma mõne Guido kõrval. Kutt on üleni ära kreemitatud, geelitatud, lõhnastatud. Näha on, et meeste seas on siin populaarne isepruunistav kreem. Vahel tuleb mõni vastu, selline kergelt porgandikarva või sutsu tumedam ja siis silmade ümber on vahva valge sõõr ja tumedamad kohad ongi vaid need, kuhu sõrmed ulatavad kreemi määrima. Värdjalik mööd. Kui parföngi liigse vägistamise võib veel andeks anda, siis selline tegumood ei kõlba küll kuhugi, aga olen suht kindel, et Eestist leiab ikka mõne põhupea blondi, kellele selline Guido peale läheb.
Nalja peab ka tegema siin ikka, muidu oleks päris nadi olla, õnneks on ka hunnik muusikat kuulamata ja omandasin ka mõned kohalikud hitid, mida on päris hea kuulata.
Siiski käib mul hetkel taustaks "Traffic - NASA", mida vist olen selle kirjutamise ajal kuulanud juba oma 120x ning läheb veel mõned ringid puid alla, sest hea lugu on hea lugu, ei pane tähelegi, et väljas juba hämar ja vihma sajab täie rauaga.
Aga muidu "Biagio Antonacci - Ti dedico tutto" on kah kuulamist väärt.
Ja vist selleks korraks aitabki. Ei saa lugejaid üle ka piinata, kuigi Bloggeri andmetel on mul keskmiselt 9 külastajat päevas. Aitüma teile.
Kirjutatud kaheksandamal aprillikuu päeva õdakul kell 21 eestimaise aja järgi, istudes põrandal, prillid ees ja selg vastu seina ja kuulates Trafficu head lugu Nasast. :)
Pean kurbusega teatama ainult, et Eros Ramazotti on nüüdseks ajalugu mu arvutis. Tena asemele kolis Jovanotti,
Ciao.
Osaliselt ajendas mind kirjutama ka see, et eilsest saati ei ole eriti päikest ka näha olnud ja tänane äratus oli eriti tormiline. Seda sõna otseses mõttes. Välk ja pauk ja mul oli paugupealt uni lännu.. Nu mis lännu, tu lännu, kõik puud um kõrd kännu...
Ja siis muidugi avastasime, et ohoo, internet on saabunud! Pidupäev. Sander, kes tavaliselt põõnab ka poole päevani, ajas kargu alla, lükkas silmarullid üles ja sirutas käe läpatsi järgi, mis oli eile õhtul nukralt voodi alla lükatud... Ja netitarbimine sai alata.
Eilsest ei olegi eriti midagi suurt mäletada. Võibolla see, et hinge jäi kriipima Sanderi kulul tehtud nali naistemeheks olemise kohta. Hea küll, parandan oma vea, enne kui tal kodus jamad tekivad.. Mi scusi, Sander. :)
Ega siin polegi midagi sebida. Olen ka enne kirjutanud, et naised siin maal ainult meenutavad naisi ja pole siis midagi imestada, kui siinsed rikkad härrad eksivad põhja-Euroopasse, et sinisilmseid blonde oma rahakotiga hullutada. Meenutagem siinkohal seda printsessi saadet härra di Silvestriga. :)
Aga hoopis õige naistemees on Kaido, kes siin hommikul vara juba itaalia neiusid feissbuugis sõbraks lisab ja neilt poppe kohalikke lugusid välja pinnib. No küsiks siis neiult hoopis õhtuste plaanide kohta... aga eih... :)
Aga mis sa siin enam sebidki, meie seiklus saab juba vähem, kui nädala pärast, otsa ning eks siis ununevad juba näodki, kellega sai klubipõrandal koos tantsu vihutud. Aga siiski keele säilitamise mõttes oleks tore nendega suhelda. Peab mainima, et kuigi keeleõpet oleme saanud vaid 10 tundi ja minul isiklikult oli itaalia keelt ainult nii palju, kui Eurotripi filmis nähtud-kuuldud, siis oleme kõik suutnud keele piisavalt rahuldavalt endale selgeks teha, et vähemalt saad aru, kui sinust selja taga räägitakse, aga kahjuks on siin ka erinevaid murrakuid, et selline sõna nagu laupäev - kõlab siin samuti erinevalt, nagu meil öeldakse laupäev või laubaq... võrokad, raisk.
Et jah, mõnes kohas vaatad otsa tuima näoga, et mäsasja sa nüüd sokid?
Kahjuks pole ka rohkem internetti meile antud, et saaks asjasse vähe rohkem süveneda. Pealegi, seekord on lihavõtted, hea, kui elektritki meile antakse.
Sellest tuligi päeval mõte, et tavai seltsimehed, lähme poodi toiduvarusid täiendama. Aga upsi! Jõudsime poeni - suletud, ruloodki ette tõmmatud. No hea küll, ots ringi ja kesklinna poole, Metropolis on ikka ehk lahti ju?
Aga tutkit Vasjakene. Kõik oli suletud. Isegi tankla oli lukus, seega edukat autolükkamist, kui unustasid eelmisel õhtul tankida. :)
Ja jõudsime tagasi koju täpselt gramm enne järgmise paduka algust. Üks läti neiu soovis vihmavarju, kuna ta sai hommikul läbimärjaks. Aga ei saanud ka vihmavarju. Kahju.
Võtsime siis kapi otsast alla suure pitsakarbi, mis peaks olema meie 4 peale, kuid ka selles olev pitsa oli kõvem, kui tallanahk ja ega seda väga järada ei tahtnudki. Ütleme nii, et need pitsad on parimad täpselt siis, kui need tulevad kuuma plaadi pealt. Edasine on juba looduslik nähe nimega termokahanevus - ehk siis soe pitsa müstilisel kombel kodus karbist välja võttes on 2x väiksemaks muutunud. Kerge sõimusõna kokaonu nõiduse aadressil ja eks sööd ikka kurvastusest selle püksirihma ära, sest kõht tahab täitmist, ei saa tema sellest aru, kui sa ütled, et sorri, vaan, otsas on.
Aga siis tuli ukse peale läti neiu Aiva ja kutsus meid ootamatult kõiki kiirelt kööki. Mõtlesime, et mis nüüd siis... Kuulsime küll neid enne köögis kolistavat, aga ei osanud elus arvata, et nad nii lahked on ja laua katavad. Keeduriis, kana, salat.. Õlu ja Limoncè ning lõpuks ka muffinit meenutav saiatükk, mis mekkis tegelikult väga hea ja oli õhuline. Sellest oletan, et see imiteeris kohalikku keeksi. Mina olen harjunud kodust keeksi närima ikka mootorsae ja puulõhkujaga.. Seda viilukest pidi igast kandist toetama, muidu vajub su silme ees laiali.
Aga söök oli päris hea. Järgnes kerge kaartimäng, mõned ringid turakat ja siis hakkasid nad jälle lällama ning tulin tagasi meie tuppa. Vaatasime Sanderiga filmi edasi, mida ta enne üritas Kaido kõvaketta pealt näpata, kuid arvuti teatas jonnakalt, et "Ahtil sai ruum otsa kahjuks!" No siis võtame mõned filmid ainult, ega elu sellepärast seisma jää, et Ahtil ruum otsa sai. :) Tervitused siis Sanderi vanematele.
Teen väikese kõrvalpõike meie sisekliimasse - kuigi alguses tundus lahe, et oo, lätlastel on palju raha, ostavad iga õhtu kilekoti kaupa õlut, Absoluti ja mida kõike muud paska.. Ja siis laamendavad alati poole ööni. Õnneks asi rahunes maha, kui nad kõik oma töökohad said, siis vähemalt öösiti oli natukene rahu. Kuid nädalavahetusi hakka või kartma juba. Eelmine kord ka algas kaartimäng lihtsalt paari õllega, kuni grappa kõiki kostitama hakkas ja siis läks asi käest ära. Tundub, et kas nad ongi kodus ilged joodikud, või on siin vaja see 3200€ maha juua, mis nad said kuuks ajaks. Ajab ilgelt närvi, sest me ei saa endale saia ega juustugi lubada. :(
Täna siis küsisime, et mis projektiga nemad tulid siia, selgus, et täpselt sama Leonardo da Vinci programm. Aga põhjus, miks nemad rohkem raha said, oli selles, et nemad on nagu põhikoolijärgsed meie mõistes. Ja meie oleme siis justkui iseseisvamad. Aga ometi on nad kõik sama vanad või vanemadki, kui nt. Sander. Mis meie siis vähem/rohkem iseseisvamad oleme? Selles suhtes on ikka mõru mekk veel hiljemgi. Kodus ei tahagi eriti kellelegi enam rääkida, mis Itaalias oli ja mis me nägime. Me peame rügama kaheksast hommikul kuni õhtul seitsmeni tööd teha, saime õhtusöögi ja siis koju kotile. Kodus loe igat senti, et saaks pätsi saiagi osta ja samal ajal lätakad elavad nagu kuninga kassid - käivad 4 tundi päevas tööl, elavad siin kuu aega ja lasevad 3200€ kõrist alla.
Eks aeg parandab kõik haavad ja me juba kartsime, et tagasiside lehele polegi midagi kirjutada. Aga kaua ma ikka oma kibestunud meelt teistele jagan. Kahjuks kõige rohkem teeb haiget see, et ühel reedel toimus suur Euroformi pidu, millest meile ei rääkinudki keegi ja alles pärast selgus, et see oli Linda sünnipäev. Lätlaste õpetaja tuli meie juurde ja küsis, et kas me peole ei lähegi, et suur Euroformi pidu toimub. Meil olid suured silmad, et mäsasja!? Kuskil on pidu?? Nad olid imestunud, et me ei teagi midagi. See oli vast ehk tunnike enne peo algust või midagi. Mina olin liiga väsinud niigi, pikk töönädal seljataga, aga Sander ja Kaido läksid, kuid jäi pidu neilgi leidmata... Kurb. Samas, keegi oleks võinud siis meile facebooki teate saata.. Aga oijah, kas meil on netti siin või??
Siin on olnud palju ilusaid hetki, mida kodust ei saaks kindlapeale. Juba ainuüksi kohvi või jäätis on siin hoopis teistsuguse kontseptsiooniga, kui meie oleme harjunud aru saama. Kui ma ikka võtan hommikul pooleliitrise kruusi, kallan aparaadi kannu sinna tühjaks, viskan 4 kulbitäit suhkrut sisse (isegi mu elukaaslane on öelnud, et kas poleks lihtsam kohv juba suhkrutoosi kallata?) ja hakkan võikusid tegema. Siin on kohv selline 2 pisikest lonksu sama pisikeses topsis. Mõni mees paneb selle ühe raksuga kõrist alla ja ongi 2 euro maitse suus. :) Meil tööjuures on ka kohviaparaat, 40 senti on kohv, õnneks avastasime kakao, mis on seal tõesti hea ja seda tuleb peaaegu kolmveerand topsi. Olgu öeldud, et kohv on sama hinnaga ja heal juhul katab ära veerandi sellest topsist. Kakao laseb kauem nautida tööluusi.
No ja kui juba siin hetkedest juttu oli, siis no rannaskäik ja Türreeni meres ujumine keset märtsi jääb kindlasti meelde. Ja veel see, kuidas Ragnar end beebiõli abiga "pannil praadis" ja selle tulemina poolest seljanahast ilma jäi. Ning loomulikult ei saa unustada ka linnas jalutamisi ja ülemusega koos ringisõitmist, kui on vaja varuosi tuua.
Ühekorra oli vaja käia siin-seal ning viia paar vidinat parandusse, siis see aeg, mis pidime ootama, sõitsime mööda linna, Bruno tuututas iga kena neiu peale, nügis mind jälle, et "Mario, guarda!" "Ciao, bella donna, come stai?" Mõtlesin, et kurivaim peksab varsti mul ribid sisse juba, kui peame veel kaua linna peal tiirutama. Õnneks viis ta mind siis ühte kohvikusse Cosenzas, kus baarineiu oli selline päris korralikult päevitanud nahaga, suure dekoltee ja ofkoors päris pirakate tissidega. Ei tea, kas meil mõlemal oli seal lõbus istuda ja kohvi lüristada üle huulte? :)
Kiire lonks ja siis kohe minekut.
Itaalia naiste kohta on ka mu sõbrad-semud uurinud, aga no ei oska ju midagi tarka öelda, kui pole ühtegi meeldivat isendit kohanud ja need, kes päeval ringi käivad, kas imevad vähipulka või siis vaatavad meid nagu võõramaalasi.. Ei oot, me olemegi ju välismaalased. DOH!
Aga jah, mõni kenam eksemplar jääb ikka silma mõne Guido kõrval. Kutt on üleni ära kreemitatud, geelitatud, lõhnastatud. Näha on, et meeste seas on siin populaarne isepruunistav kreem. Vahel tuleb mõni vastu, selline kergelt porgandikarva või sutsu tumedam ja siis silmade ümber on vahva valge sõõr ja tumedamad kohad ongi vaid need, kuhu sõrmed ulatavad kreemi määrima. Värdjalik mööd. Kui parföngi liigse vägistamise võib veel andeks anda, siis selline tegumood ei kõlba küll kuhugi, aga olen suht kindel, et Eestist leiab ikka mõne põhupea blondi, kellele selline Guido peale läheb.
Nalja peab ka tegema siin ikka, muidu oleks päris nadi olla, õnneks on ka hunnik muusikat kuulamata ja omandasin ka mõned kohalikud hitid, mida on päris hea kuulata.
Siiski käib mul hetkel taustaks "Traffic - NASA", mida vist olen selle kirjutamise ajal kuulanud juba oma 120x ning läheb veel mõned ringid puid alla, sest hea lugu on hea lugu, ei pane tähelegi, et väljas juba hämar ja vihma sajab täie rauaga.
Aga muidu "Biagio Antonacci - Ti dedico tutto" on kah kuulamist väärt.
Ja vist selleks korraks aitabki. Ei saa lugejaid üle ka piinata, kuigi Bloggeri andmetel on mul keskmiselt 9 külastajat päevas. Aitüma teile.
Kirjutatud kaheksandamal aprillikuu päeva õdakul kell 21 eestimaise aja järgi, istudes põrandal, prillid ees ja selg vastu seina ja kuulates Trafficu head lugu Nasast. :)
Pean kurbusega teatama ainult, et Eros Ramazotti on nüüdseks ajalugu mu arvutis. Tena asemele kolis Jovanotti,
Ciao.
laupäev, 7. aprill 2012
Kojusõidu mõtetes...
Ah, kirjutame ajaviiteks jälle natuke...
Noh, mis teha, tunnen end kui pensionär - midagi teha pole, siis hakkan igast asju välja mõtlema, leiutama, luuletama... Vanainimese asi, teadagi.
Ega siin ilma internetita väga midagi ei teegi. Arveid maksta ei saa, kirju lugeda ei saa, kurask, täna võeti isegi telefoni levi ära siin. Pidin 3G peale üle minema, et üldse sõnumeidki saata. Masendav riik, mul on kodumaal telefonis ka kiirem nett, kui siin hädapärast jagatakse. Ah, kurat temaga..
Tegelikult on meil see töönädal üsna tegusalt alanud. Tööjuures muidugi kummivenitamine käib, aga mis sellest. See meie head ja mugavat rütmi ei sega ju. :)
Lätlased said ka lõpuks omale work placement'id ja nüüd on need ka kodukanadest sirgunud valgeteks neegriteks. Nojah, tissidega olevused välja arvata. Gita on Holiday Innis ettekandja ja üks poistest on seal kokk, teine neiu Aiva (vist kirjutasin õigesti, tundus olema nagu rohkem AIWA) on ititüdrik ja elab samuti meie korteris oma poifrendiga, kes on samuti itimees ja nimeks on Mairis. Hellitusnimed on meil ka, aga neid ei hakka siinkohal ette loetlema. :)
Meie toast siis tassiti Ragnari lai voodi ära ja asemele toodi mingi kitsekeel. Raks ladus sinna natuke riiuleid madratsi alla ja kiitis takka, et ehitaja haridus ei jookse mööda külge alla. Ilmselt küll vist. Igatahes Ragnari voodi vist läks asja ette, kui nüüd kõrv ei petnud, siis ühel öösel võis kuulda vedrude kääksumist. Ma arvan, et igatahes kaarte seal voodi peal küll ei mängitud.
Ahjah, sai siin mainitud töönädalat... Päike on meil ka ära jooksnud jälle, lätlased on oma viinalaadungiga ära hirmutanud vististi.. Aga vihm ei tee Eesti mehele liiga, oligi täna hea töökoda pesta ja seenevihma käes selga sirutada, meenutas meie suve. Kohalikud muidugi pakkisid end juba vatijopedesse uuesti. Aga hakkavad arglikult ilmuma ka esimesed seelikud ja põlved nende all.
Üldiselt on päris mõnus.
Teisipäeval tuli boss meie juurde, ja pakkus varianti, et keegi meist kahest saab temaga kaasa sõita, reisi sihiks Napoli ja Rooma ja lastiks mitte soolaheering, vaid Chrysler Voyageri automaatkast ja tagasiteel elektriauto...
Noh, kuna ma olen teada-tuntud laiskur ja juba Tartust Särku sõitmine väsitab ära, siis ma loobusin Kaido kasuks ja soovisin talle edukat istmemaitset. Ja ega ma väga eksinudki, 1200km ainult tunneleid, kiirteid ja 2 maanteelitsi.
Siiski siiski, etteruttavalt ütlen, et lähipäevil saan bossuga Napolisse ikkagi kaasa minna. Käigukasti järele.
Aga et siis lühikirjeldus selle nädala kolmandamast päevast, kui tööl üksi pidin olema...
Läksin siis ikka oma tavapärasel ajal kodunt välja, kõndisin päikesepaistel, isegi üks kena neiu vana Fiatiga tuututas ja lehvitas, ei tea küll miks, aga tuju tegi heaks... Jõudsin tööle ja hakkasin siis rõõmsalt tööga pihta, õigemini, hakkasin aktiivsemalt kotte sügama, kui tavaliselt, sest sel päeval polnud mitte midagi teha lihtsalt.
Siis päeva peale kobatas ja enne lõunat sai ikka tehtud üht-koma-teist ja vihastatud selle käigus korduvalt.
Nimelt siin vahepeal olen ikka märganud, et mehaanikud lasevad meil ka isepäi tegutseda ja meel läks heaks selles suhtes. Aga no vahepeal ka oli päevi, kus ära tee midagi. No et siis see kolmapäev oli jälle üks neist.
Algas see autopesuga ja ei saanudki nuustikut kätte võtta, kui Andrea tuli ja näo täis sõimas, miks ma nuustikutega valesti ringi käin. Kurat, ise ta õpetas meid teisel nädalal, et väike nuustik on alumise osa jaoks ja suur nuustik ülemise osa jaoks. No mis seal keerulist sai olla, igatahes poolest jutust ma aru ei saanudki ja mõtlesin omaette, et las lällab, teeb tuju äkki tal paremaks. Tutkit, brat.
No sain auto pestud, läksin järgmise asja juurde - tuli mingi auto, et sillastend vaja teha kihkukähku ja siis lapata rattaid ringi. Vincenzo muidugi oli tarkmees jälle. Ma vihkan seda itaallaste Ravaglioli või Raviooli, või mis see firma ongi nüüd, toodangut, sest see on nii iganenud ja Eestis ei taha keegi Raviooli asjadest kuuldagi, kuigi rehvipink on küll ülimõnna.. No ja siis ma läksin närvi nende töövõtete peale, mind on õpetatud ikka maast-madalast, et sillastendi ajal rattaid ei näpita, aga no see taat sul nii teeb.. Kangutas rattaid ja mässas ja lõpuks kuidagi vist sai jonksu kah. Isegi asi pole selles, et seda ei tohtinud teha, lihtsalt see aparaat ise on juba selline, et minu jaoks ei saa teoreetiliselt ka asi paika.. Aga las ta olla. Minu käsi seda ei puutu lihtsalt. No ja muidugi eeltöö, kus peab rattamõõturite hoidjad külge panema, need olid ka parajad nikatsid ja ei tahtnud veljest kinni haarata, no igatahes pusisin seal nendega ja siis kuulsin, kuidas Vince omaette pobises, et kuradi eestlane, m*nnigi ei oska. Jah, nii ütleski. Minu süü ei ole, et Raviooli paska teeb.
Aga egas siis asi sellega lõppend... Mul ajas harja punaseks järgmine asi, kui samal autol tuli ära vahetada lamp ja siis tuli valgusvihud paika keerata. Ega keegi siis ei lähe teisest töökoja otsast aparaati tooma, vaid keerab ikka tunde järgi. Nagu venelased muiste. Ehk siis see, mis näitas ülespoole, loeti OK olevaks ja teine keerati ka üles.
Mul pohlad.
Siis tuli vahepeal lõuna, sain päikest ja saiakesi ja külma Fantat nautida. Ja mõtlesin, et lähen külastan Sanderit ja Ragnarit. TUlin tagasi 5 minutit enne lõuna lõppu ja oi kus läks kisa lahti, et kus ma niikaua olin! Jessas, lõuna on isegi 2 tundi, keegi ei näita nägugi sel ajal töö juurde ja see, et me seal vahest oleme pesud ära teinud ja natuke muid asju aidanud, ei tähenda, et ma pean nagu ori olema. Igatahes rahunes asi maha ja siis läksin appi ühte autot kokku panema. Ei olnudki väga palju enam, kui oli jäänud vaid radiaatoreid toetav ülemine tala, kuhu kapott lukustub. Aga ei tahtnud see asi kuidagi paika istuda. Siis Vince võttis kruvikeeraja ja kukkus plekki kangutama, et saaks ikka võimalikult palju värvi maha kratsida. Pleki painutamine tulemust ei toonud, siis võeti appi heebel ja läks sellega radikate vahele sakutama. Ei tea, kas radika ribid läksid kõveraks?
No ja see ei toonud ka loodetud tulemit, siis läks natukeseks minema. Ma jäin seda asja seal tudeerima. Olgem ausad, Chrysler PT Cruiserit katsusin ma üleüldse esimest korda.
Vince tuli tagasi, saime kahekesi kuidagi tala enamvähem kohale, poldid sisse. Ja siis uus probleem - ei saa kummilutusid aukudesse toppida, et radikad ei loksuks. Need tuli peale surudes keerata. Aga no ei lähe nii palju alla. Siis läks jälle heebel käiku ja see vahekord heebli ja radikaga jätkus. Kergelt muigasin kõrval.
Lõpuks, kui veerand tundi ähkimist, ohkimist ja itaaliakeelset podinat sai mööda, siis üks läks paika, aga teine endiselt tõrkus, siis lendas heebel vastu põrandat ja taat hakkas lähemalt vaatama - oijah, kas ühel radiaatoril ei olnud alumine äär paigas? :D Oli raske naerule vastu võidelda.
Ja peale selle vea kõrvaldamist läks kõik ludinal. Kuni siis lõpuks tuli kliima ka ära täita, kuna torud võeti lahti. Suur ülemus oli ka kõrval, kui aparaat piiksus ja Vince lasi torud lahti. Üks ventiil jäi susisema. Sain aru, et suur ülemus ka küsis, et kas see on katki, et miks niiviisi susiseb? Vince võttis korgi, keeras peale ja susin jäi vait. Vaatasime ülemusega üksteisele otsa ja muigasime. Hea odav remont ju. Kardan lihtsalt, et vaene klient, kelle kliima enam ei tööta, sest pool gaasi kadus juba töökojas ära. :)
Et jah, kino sai igat sorti. Lõpuks puhkasin närvi tagaruumis ja surfasin telefoniga netis. Meid on õnneks tööjuures õnnistatud wifiga.
Siis aitasin Maurol CRV'le silla alla tõsta ja hoidsin ühest äärest ja mingi vanamees, kes meil seal ikka õhtuti vahest targutamas käib... See koputas mu sõrmede peale koguaeg ja vehkis näpuga, mõtlesin, et taat, kui sa seda koputamist ja vehkimist järele ei jäta, siis murran selle sõrme sul ära ja pistan perssest sisse. Õnneks sai ühele poole asjaga. No vahest lihtsalt on nii, et kõik asjad käivad pinda ja siis see ainult kuhjub ja kuhjub.. Ja siis pauk! ja rahu majas. :)
Ja õnneks saigi kell 18.40, läksin riideid vahetama ja tõmbasin tuld kiiremas korras.
Täna oli vähe edulisem päev, isegi Vince kiitis mind.
Kaido ja Bruno olid siis eelmisel päeval läinud oma ringreisule, olid naasnud siis elektriautoga, mida me Junniks nimetame, mis tegelikult on mõeldud selleks, et kui klient toob auto hooldusesse, siis ta saab selle Junni vastu, et ta ei peaks kannatama. Ja noh, ülemusel nägu säras, et "no benzina" :D Ei pea kütuse eest plekkima. Täna sai sellega tiiru ka teha ja ütlemata äge punn on.
Ülemusele räägiti ka siis minu ja Vince vägikaika vedamisest ja see vaatas mulle otsa ja naeris, et see peabki nii olema. Mida iganes. :D
Igatahes täna oli Vince sünnipäev ja 52-aastaseks saanud mees oli üsna lahke. Kommi ja saiakesi oli küll ja veel. Lisaks saime Kaidoga rihmavahetusega ühele poole ja siis Vince patsutas õlale, et näed, eile ei tahtnud sa tööd teha, täna olid tubli. Nagu WTF? Eile lihtsalt kõik olid kõvad õpetama...
Täna sai siis Kaitsiga muljetatud kaubikureisist ja lasime moppidega mööda põrandaid ja olime niisama lahedad. Päev lõppes hästi ja see teeb alati tuju heaks koju minnes, eriti kui raadiost lastakse Jovanotti lugulaule. Peaks hankima need kuskilt.
Oot, ma kuulen tagatoast jälle kahtlaseid hääli.. Annaks jumal, et nad seal voodi peal Justin Bieberit ei kuulaks..
Aga et siis, tulekul on lihavõtted (Pasqua), käivad jutud pidusöökidest ja meil on esmaspäev ka õnneks vaba, ongi jäänud veel sisuliselt 5 päeva tööd ja siis on kõik. Nädalavahetus ilmselt kolan mööda linna veel, kahjuks turistinänni siin linnas ei müüda ja kõik kodused peavad kurvastama, mul pole mitte midagi kaasa osta. Vb Rooma lennujaamas ehk on miskit... Vähemalt sai Vahemerest kive korjatud. Kivi aknasse mõnele. :)
Aga vot, saigi otsa see lugu. Kirjutatud viiendamal aprillikuu päeval, õdakul kell 22 kohaliku aja järgi, Eestis peaks olema juba 23. Hea meelega laseks selle netti ka kohe, kuid OIJAH, KAS MEIL ON NETTI VÕI??
Ciao.
Noh, mis teha, tunnen end kui pensionär - midagi teha pole, siis hakkan igast asju välja mõtlema, leiutama, luuletama... Vanainimese asi, teadagi.
Ega siin ilma internetita väga midagi ei teegi. Arveid maksta ei saa, kirju lugeda ei saa, kurask, täna võeti isegi telefoni levi ära siin. Pidin 3G peale üle minema, et üldse sõnumeidki saata. Masendav riik, mul on kodumaal telefonis ka kiirem nett, kui siin hädapärast jagatakse. Ah, kurat temaga..
Tegelikult on meil see töönädal üsna tegusalt alanud. Tööjuures muidugi kummivenitamine käib, aga mis sellest. See meie head ja mugavat rütmi ei sega ju. :)
Lätlased said ka lõpuks omale work placement'id ja nüüd on need ka kodukanadest sirgunud valgeteks neegriteks. Nojah, tissidega olevused välja arvata. Gita on Holiday Innis ettekandja ja üks poistest on seal kokk, teine neiu Aiva (vist kirjutasin õigesti, tundus olema nagu rohkem AIWA) on ititüdrik ja elab samuti meie korteris oma poifrendiga, kes on samuti itimees ja nimeks on Mairis. Hellitusnimed on meil ka, aga neid ei hakka siinkohal ette loetlema. :)
Meie toast siis tassiti Ragnari lai voodi ära ja asemele toodi mingi kitsekeel. Raks ladus sinna natuke riiuleid madratsi alla ja kiitis takka, et ehitaja haridus ei jookse mööda külge alla. Ilmselt küll vist. Igatahes Ragnari voodi vist läks asja ette, kui nüüd kõrv ei petnud, siis ühel öösel võis kuulda vedrude kääksumist. Ma arvan, et igatahes kaarte seal voodi peal küll ei mängitud.
Ahjah, sai siin mainitud töönädalat... Päike on meil ka ära jooksnud jälle, lätlased on oma viinalaadungiga ära hirmutanud vististi.. Aga vihm ei tee Eesti mehele liiga, oligi täna hea töökoda pesta ja seenevihma käes selga sirutada, meenutas meie suve. Kohalikud muidugi pakkisid end juba vatijopedesse uuesti. Aga hakkavad arglikult ilmuma ka esimesed seelikud ja põlved nende all.
Üldiselt on päris mõnus.
Teisipäeval tuli boss meie juurde, ja pakkus varianti, et keegi meist kahest saab temaga kaasa sõita, reisi sihiks Napoli ja Rooma ja lastiks mitte soolaheering, vaid Chrysler Voyageri automaatkast ja tagasiteel elektriauto...
Noh, kuna ma olen teada-tuntud laiskur ja juba Tartust Särku sõitmine väsitab ära, siis ma loobusin Kaido kasuks ja soovisin talle edukat istmemaitset. Ja ega ma väga eksinudki, 1200km ainult tunneleid, kiirteid ja 2 maanteelitsi.
Siiski siiski, etteruttavalt ütlen, et lähipäevil saan bossuga Napolisse ikkagi kaasa minna. Käigukasti järele.
Aga et siis lühikirjeldus selle nädala kolmandamast päevast, kui tööl üksi pidin olema...
Läksin siis ikka oma tavapärasel ajal kodunt välja, kõndisin päikesepaistel, isegi üks kena neiu vana Fiatiga tuututas ja lehvitas, ei tea küll miks, aga tuju tegi heaks... Jõudsin tööle ja hakkasin siis rõõmsalt tööga pihta, õigemini, hakkasin aktiivsemalt kotte sügama, kui tavaliselt, sest sel päeval polnud mitte midagi teha lihtsalt.
Siis päeva peale kobatas ja enne lõunat sai ikka tehtud üht-koma-teist ja vihastatud selle käigus korduvalt.
Nimelt siin vahepeal olen ikka märganud, et mehaanikud lasevad meil ka isepäi tegutseda ja meel läks heaks selles suhtes. Aga no vahepeal ka oli päevi, kus ära tee midagi. No et siis see kolmapäev oli jälle üks neist.
Algas see autopesuga ja ei saanudki nuustikut kätte võtta, kui Andrea tuli ja näo täis sõimas, miks ma nuustikutega valesti ringi käin. Kurat, ise ta õpetas meid teisel nädalal, et väike nuustik on alumise osa jaoks ja suur nuustik ülemise osa jaoks. No mis seal keerulist sai olla, igatahes poolest jutust ma aru ei saanudki ja mõtlesin omaette, et las lällab, teeb tuju äkki tal paremaks. Tutkit, brat.
No sain auto pestud, läksin järgmise asja juurde - tuli mingi auto, et sillastend vaja teha kihkukähku ja siis lapata rattaid ringi. Vincenzo muidugi oli tarkmees jälle. Ma vihkan seda itaallaste Ravaglioli või Raviooli, või mis see firma ongi nüüd, toodangut, sest see on nii iganenud ja Eestis ei taha keegi Raviooli asjadest kuuldagi, kuigi rehvipink on küll ülimõnna.. No ja siis ma läksin närvi nende töövõtete peale, mind on õpetatud ikka maast-madalast, et sillastendi ajal rattaid ei näpita, aga no see taat sul nii teeb.. Kangutas rattaid ja mässas ja lõpuks kuidagi vist sai jonksu kah. Isegi asi pole selles, et seda ei tohtinud teha, lihtsalt see aparaat ise on juba selline, et minu jaoks ei saa teoreetiliselt ka asi paika.. Aga las ta olla. Minu käsi seda ei puutu lihtsalt. No ja muidugi eeltöö, kus peab rattamõõturite hoidjad külge panema, need olid ka parajad nikatsid ja ei tahtnud veljest kinni haarata, no igatahes pusisin seal nendega ja siis kuulsin, kuidas Vince omaette pobises, et kuradi eestlane, m*nnigi ei oska. Jah, nii ütleski. Minu süü ei ole, et Raviooli paska teeb.
Aga egas siis asi sellega lõppend... Mul ajas harja punaseks järgmine asi, kui samal autol tuli ära vahetada lamp ja siis tuli valgusvihud paika keerata. Ega keegi siis ei lähe teisest töökoja otsast aparaati tooma, vaid keerab ikka tunde järgi. Nagu venelased muiste. Ehk siis see, mis näitas ülespoole, loeti OK olevaks ja teine keerati ka üles.
Mul pohlad.
Siis tuli vahepeal lõuna, sain päikest ja saiakesi ja külma Fantat nautida. Ja mõtlesin, et lähen külastan Sanderit ja Ragnarit. TUlin tagasi 5 minutit enne lõuna lõppu ja oi kus läks kisa lahti, et kus ma niikaua olin! Jessas, lõuna on isegi 2 tundi, keegi ei näita nägugi sel ajal töö juurde ja see, et me seal vahest oleme pesud ära teinud ja natuke muid asju aidanud, ei tähenda, et ma pean nagu ori olema. Igatahes rahunes asi maha ja siis läksin appi ühte autot kokku panema. Ei olnudki väga palju enam, kui oli jäänud vaid radiaatoreid toetav ülemine tala, kuhu kapott lukustub. Aga ei tahtnud see asi kuidagi paika istuda. Siis Vince võttis kruvikeeraja ja kukkus plekki kangutama, et saaks ikka võimalikult palju värvi maha kratsida. Pleki painutamine tulemust ei toonud, siis võeti appi heebel ja läks sellega radikate vahele sakutama. Ei tea, kas radika ribid läksid kõveraks?
No ja see ei toonud ka loodetud tulemit, siis läks natukeseks minema. Ma jäin seda asja seal tudeerima. Olgem ausad, Chrysler PT Cruiserit katsusin ma üleüldse esimest korda.
Vince tuli tagasi, saime kahekesi kuidagi tala enamvähem kohale, poldid sisse. Ja siis uus probleem - ei saa kummilutusid aukudesse toppida, et radikad ei loksuks. Need tuli peale surudes keerata. Aga no ei lähe nii palju alla. Siis läks jälle heebel käiku ja see vahekord heebli ja radikaga jätkus. Kergelt muigasin kõrval.
Lõpuks, kui veerand tundi ähkimist, ohkimist ja itaaliakeelset podinat sai mööda, siis üks läks paika, aga teine endiselt tõrkus, siis lendas heebel vastu põrandat ja taat hakkas lähemalt vaatama - oijah, kas ühel radiaatoril ei olnud alumine äär paigas? :D Oli raske naerule vastu võidelda.
Ja peale selle vea kõrvaldamist läks kõik ludinal. Kuni siis lõpuks tuli kliima ka ära täita, kuna torud võeti lahti. Suur ülemus oli ka kõrval, kui aparaat piiksus ja Vince lasi torud lahti. Üks ventiil jäi susisema. Sain aru, et suur ülemus ka küsis, et kas see on katki, et miks niiviisi susiseb? Vince võttis korgi, keeras peale ja susin jäi vait. Vaatasime ülemusega üksteisele otsa ja muigasime. Hea odav remont ju. Kardan lihtsalt, et vaene klient, kelle kliima enam ei tööta, sest pool gaasi kadus juba töökojas ära. :)
Et jah, kino sai igat sorti. Lõpuks puhkasin närvi tagaruumis ja surfasin telefoniga netis. Meid on õnneks tööjuures õnnistatud wifiga.
Siis aitasin Maurol CRV'le silla alla tõsta ja hoidsin ühest äärest ja mingi vanamees, kes meil seal ikka õhtuti vahest targutamas käib... See koputas mu sõrmede peale koguaeg ja vehkis näpuga, mõtlesin, et taat, kui sa seda koputamist ja vehkimist järele ei jäta, siis murran selle sõrme sul ära ja pistan perssest sisse. Õnneks sai ühele poole asjaga. No vahest lihtsalt on nii, et kõik asjad käivad pinda ja siis see ainult kuhjub ja kuhjub.. Ja siis pauk! ja rahu majas. :)
Ja õnneks saigi kell 18.40, läksin riideid vahetama ja tõmbasin tuld kiiremas korras.
Täna oli vähe edulisem päev, isegi Vince kiitis mind.
Kaido ja Bruno olid siis eelmisel päeval läinud oma ringreisule, olid naasnud siis elektriautoga, mida me Junniks nimetame, mis tegelikult on mõeldud selleks, et kui klient toob auto hooldusesse, siis ta saab selle Junni vastu, et ta ei peaks kannatama. Ja noh, ülemusel nägu säras, et "no benzina" :D Ei pea kütuse eest plekkima. Täna sai sellega tiiru ka teha ja ütlemata äge punn on.
Ülemusele räägiti ka siis minu ja Vince vägikaika vedamisest ja see vaatas mulle otsa ja naeris, et see peabki nii olema. Mida iganes. :D
Igatahes täna oli Vince sünnipäev ja 52-aastaseks saanud mees oli üsna lahke. Kommi ja saiakesi oli küll ja veel. Lisaks saime Kaidoga rihmavahetusega ühele poole ja siis Vince patsutas õlale, et näed, eile ei tahtnud sa tööd teha, täna olid tubli. Nagu WTF? Eile lihtsalt kõik olid kõvad õpetama...
Täna sai siis Kaitsiga muljetatud kaubikureisist ja lasime moppidega mööda põrandaid ja olime niisama lahedad. Päev lõppes hästi ja see teeb alati tuju heaks koju minnes, eriti kui raadiost lastakse Jovanotti lugulaule. Peaks hankima need kuskilt.
Oot, ma kuulen tagatoast jälle kahtlaseid hääli.. Annaks jumal, et nad seal voodi peal Justin Bieberit ei kuulaks..
Aga et siis, tulekul on lihavõtted (Pasqua), käivad jutud pidusöökidest ja meil on esmaspäev ka õnneks vaba, ongi jäänud veel sisuliselt 5 päeva tööd ja siis on kõik. Nädalavahetus ilmselt kolan mööda linna veel, kahjuks turistinänni siin linnas ei müüda ja kõik kodused peavad kurvastama, mul pole mitte midagi kaasa osta. Vb Rooma lennujaamas ehk on miskit... Vähemalt sai Vahemerest kive korjatud. Kivi aknasse mõnele. :)
Aga vot, saigi otsa see lugu. Kirjutatud viiendamal aprillikuu päeval, õdakul kell 22 kohaliku aja järgi, Eestis peaks olema juba 23. Hea meelega laseks selle netti ka kohe, kuid OIJAH, KAS MEIL ON NETTI VÕI??
Ciao.
esmaspäev, 2. aprill 2012
Weekend stuff..
Nädalavahetus.
Praeguse seisuga ongi siis täpselt kriipsu võrra vähem 2 nädalat veel jäänud suurepärast Itaaliat.
Meie uued naabrid on tegelikult täitsa toredad. Esmane mulje on siiski selline nagu ta ikka on. Kui labidas on labidas, siis labidas jääb ka labidaks. Väga harva, kui suudad labida kuldseks kühvliks muuta.
Tegelikult me oleme nüüd mitu õhtut ninapidi koos olnud ja ainuke erinevus siiani on see, et keeltest ei jaga kumbki pool midagi. See tähendab, et nemad ei mõika eestit ja meie ei tönka lätit, kui, siis aru saab mõnest asjast.
Õnneks on inglise keel ja vene keel omal kohal. Kõik jutud saab räägitud ja naised sebitud, mitte et ma mingi sebija oleks. Ma olen lihtsalt suhtleja. Sander on meil see naistemees siin. :)
Muidu on päris kurb juba mõelda, et 2 nädala pärast tõmbame siit tuld. Lätlased on siin meist nädala võrra kauem.
Ehk siis tegelikult jõudsingi selleni, et meid tehti jälle kadedaks. Lätlased on vist sama programmi järgi, aga nende taskuraha on 4 nädala peale 800€, lisaks 3 söögikorda ja sõidud. No viimane on meil ka, aga no 200€ 7 nädala peale, on natuke raske jagada. 4€ päeva kohta... Eip, ei tule kuidagi välja. ikka pean kodustelt raha välja pinnima.
Nendel seevastu pole mingit muret. Pluss veel toidutalongid päevas. Kui ongi nii, et nad sama projektiga siin, siis tahaks teada, kus meie 24€ päev on?
Aga no mis sellest enam. Nagu esimese lausega kokku võtsin, siis meil on 2 nädalat veel epistli kuulamist ja masendust. Töö juures on jah kohati tunne, et lastakse iseseisvalt teha, siis jälle pööravad ära täielikult. Vincenzo pidas loengu, kuidas tema 20-aastaselt juba avas oma töökoja ja oli aktiivne.. Paraku on Itaalia 30 aastat tagasi ja praegune Eesti nagu siga ja kägu. Miski pole sarnane. Nagu ka praegu. Eestis saab õpilane healjuhul 100€ stipiraha kuus, ja peale kooli ikka läheb töötukassas järjekorda aega viitma. Siin saab õpilane kohe töökoha, pole praktikaid ega midagi, sest kool on lihtsalt nii kõva. Ja kohe hakkab saama 800€ kuus. Meie ettevõtte mehaanikud saavad 1000+ raha. Pole siis ime, et keegi ei muretse ja isegi meiesugustele tehakse lõuna välja. Kurb on siiski kuulata, kuidas mulle tehakse loengut, et ma peaksin olema aktiivsem, jne. Ometi tahaks öelda, et ma ei kavatse kauaks käsi määrima jääda, vaid pigem panna lips ette ja teenida natuke rohkem.
Aga no ei oska seletada seda. Ah, tühja kah, milleks ikka energiat raisata...
Me oleme tegelikult päris õnnelikud ja päris rahul selle kogemusega. Teeme omad järeldused ja leiame, et Eestis jääb sedasi tööd tehes veel vaesemaks. Töökultuuri ja palga käärid on lihtsalt niivõrd suured.
Kahjuks.
Aga mis seal ikka. Nüüd vist mõnda aega midagi põrutavat öelda polegi. Lätlased on vastu võetud, lagastada oskavad nad stiilselt, kuid täna oli koju tulles korter nii puhas, et põrandalt võiks lausa süüa. Respekt!
Läti neiud pidid tulema siis kolmapäevast ka meie juurde, sest üks neiu on itipoisiga paar ja teine neiu igatseb oma kodus ootavat poissi.. Ja meil oleks siis majas vähemalt 2 proffi kokka. Ja leedukatele oleme õhtusöögi võlas niiehknaa. :)
Luigi auto on ka nüüd siis pekkis. Korralikult.
Ongi kõik. See mees läheb keerab külma Fanta krõnkssti lahti ja hakkab filmi nautima, sest netti siin ju ei anta. :(
Praeguse seisuga ongi siis täpselt kriipsu võrra vähem 2 nädalat veel jäänud suurepärast Itaaliat.
Meie uued naabrid on tegelikult täitsa toredad. Esmane mulje on siiski selline nagu ta ikka on. Kui labidas on labidas, siis labidas jääb ka labidaks. Väga harva, kui suudad labida kuldseks kühvliks muuta.
Tegelikult me oleme nüüd mitu õhtut ninapidi koos olnud ja ainuke erinevus siiani on see, et keeltest ei jaga kumbki pool midagi. See tähendab, et nemad ei mõika eestit ja meie ei tönka lätit, kui, siis aru saab mõnest asjast.
Õnneks on inglise keel ja vene keel omal kohal. Kõik jutud saab räägitud ja naised sebitud, mitte et ma mingi sebija oleks. Ma olen lihtsalt suhtleja. Sander on meil see naistemees siin. :)
Muidu on päris kurb juba mõelda, et 2 nädala pärast tõmbame siit tuld. Lätlased on siin meist nädala võrra kauem.
Ehk siis tegelikult jõudsingi selleni, et meid tehti jälle kadedaks. Lätlased on vist sama programmi järgi, aga nende taskuraha on 4 nädala peale 800€, lisaks 3 söögikorda ja sõidud. No viimane on meil ka, aga no 200€ 7 nädala peale, on natuke raske jagada. 4€ päeva kohta... Eip, ei tule kuidagi välja. ikka pean kodustelt raha välja pinnima.
Nendel seevastu pole mingit muret. Pluss veel toidutalongid päevas. Kui ongi nii, et nad sama projektiga siin, siis tahaks teada, kus meie 24€ päev on?
Aga no mis sellest enam. Nagu esimese lausega kokku võtsin, siis meil on 2 nädalat veel epistli kuulamist ja masendust. Töö juures on jah kohati tunne, et lastakse iseseisvalt teha, siis jälle pööravad ära täielikult. Vincenzo pidas loengu, kuidas tema 20-aastaselt juba avas oma töökoja ja oli aktiivne.. Paraku on Itaalia 30 aastat tagasi ja praegune Eesti nagu siga ja kägu. Miski pole sarnane. Nagu ka praegu. Eestis saab õpilane healjuhul 100€ stipiraha kuus, ja peale kooli ikka läheb töötukassas järjekorda aega viitma. Siin saab õpilane kohe töökoha, pole praktikaid ega midagi, sest kool on lihtsalt nii kõva. Ja kohe hakkab saama 800€ kuus. Meie ettevõtte mehaanikud saavad 1000+ raha. Pole siis ime, et keegi ei muretse ja isegi meiesugustele tehakse lõuna välja. Kurb on siiski kuulata, kuidas mulle tehakse loengut, et ma peaksin olema aktiivsem, jne. Ometi tahaks öelda, et ma ei kavatse kauaks käsi määrima jääda, vaid pigem panna lips ette ja teenida natuke rohkem.
Aga no ei oska seletada seda. Ah, tühja kah, milleks ikka energiat raisata...
Me oleme tegelikult päris õnnelikud ja päris rahul selle kogemusega. Teeme omad järeldused ja leiame, et Eestis jääb sedasi tööd tehes veel vaesemaks. Töökultuuri ja palga käärid on lihtsalt niivõrd suured.
Kahjuks.
Aga mis seal ikka. Nüüd vist mõnda aega midagi põrutavat öelda polegi. Lätlased on vastu võetud, lagastada oskavad nad stiilselt, kuid täna oli koju tulles korter nii puhas, et põrandalt võiks lausa süüa. Respekt!
Läti neiud pidid tulema siis kolmapäevast ka meie juurde, sest üks neiu on itipoisiga paar ja teine neiu igatseb oma kodus ootavat poissi.. Ja meil oleks siis majas vähemalt 2 proffi kokka. Ja leedukatele oleme õhtusöögi võlas niiehknaa. :)
Luigi auto on ka nüüd siis pekkis. Korralikult.
Ongi kõik. See mees läheb keerab külma Fanta krõnkssti lahti ja hakkab filmi nautima, sest netti siin ju ei anta. :(
Tellimine:
Postitused (Atom)