laupäev, 14. aprill 2012

Viimane postitus Itaaliast!

The Grande Finale.

Kuna internetti meil endiselt pole, siis peate leppima emotsioonidega tagantjärgi. Kahjuks.
Ega Ragnari sünnipäevast saati erilisi mälestusi polegi jagada. Mõtlesin lihtsalt, et sel ajal, kui interneedus puhkusel viibib, mõlgutan mõne mõtte ehk trükimustaks.

Neljapäevast saati oleme elanud juba nädalalõpu laines, ehk siis Sander lasi igal hommikul sööma käigus lahti laulukese "Mitu päeva on jäänud lõpuni!" Ja seda igal hommikul!
Kui neljapäeval oli veel kange tahtmine talle piki piilumist äsada, siis tegelikult on ta hea poiss ja anname andeks, sest ise ootasime samamoodi seda õndsat päeva. :)
See ei tähenda alati sugugi, et meie töö sellepärast kannataks. Oh ei! Esmaspäevast reedeni anname endast alati 200%, et nädalavahetus saaks alata ja noh, ega tänane hommik ka erilisem ei olnud, kuigi kolmeteistkümnes ja juhtumisi reede!
Persse läks vist ainult see, et siin keeras ilm jälle ära ja hetkeks on deja vù, sest kui me siia saabusime ligi 7 nädalat tagasi, siis oli kõik täpselt samamoodi. Ja tänaõhtune vihmavaling meenutas seda veel valusamalt, kui me vales peatuses maha tulime, kui meile tuldi vastu pisikese muhviautoga, kui meid visati kuhugi peldikusse magama ja kui meid koheldi nagu kõntsa.
Aga hea küll, las ta jääda.

Eile võtsime poest veel väikese koogi, et töö juures pakkuda head paremat pakkuda. Egas tööpäev oli ikka nagu tavaliselt. Jätkasime oma pooleli olevaid töid ja tegime paar uut "kähkukat" ka. Nii saingi veel enne lõunat rehve vahetada. See taat, kes rehve tõi, vaatas ka siis eestlased teraselt üle ja oli tunne nagu oleksin eksamil, kui keerasin velje korrektsesse rehvipaigaldamise asendisse. Selle peale käis kohe käsi õlale ja "bravo, bravo" ja suur ülemus oli ka kõrval ja muheles. Ilmselt sellepärast, et egas siis eestlased ka mingi sita pealt riisutud pole. See "hispanioola", kes Sanderi ja Ragnariga koos praktiseeris, oli ka paras tainapea. Paistab, et Hispaanias on küll koolid kõvad vist, aga praktikat ei jagata seal eriti, et siis hispanioola sai veel paraja käkiga hakkama, mistap tema juhendaja sedasi kõrvadest ilma jäi, et lausa haiguspäevad pidi välja võtma. Ise ei tea, Sander pajatas. Ju ta siis tõsi on, see Antoonio on ikka paras juhe.
Aga et siis tegime oma asju, tuli lõuna, toodi meilegi jälle nosimist, viimane veinilonks ning peale lõunat sai veel üks müügiplatsi auto Kaidoga kahekesi puhtaks nühitud ja sättisime end minekule.
Kuna Kaidol on kotis pudel Gabrieli, siis mõtlesime selle kinkida ikkagi kõige suuremale ülemusele, eks tema katuse all me ju olime ja tema meid otseselt sinna lubas. Oleks teine pudel, oleks selle Brunole kinkinud, kuna tema oli ka meie suur sõber. Miskipärast meeldis Kaido talle rohkem, aga ma ei nurise, ma sain tööd teha, sel ajal, kui need kaks naistemeest elektriautoga mööda linna kolistasid ja seelikute alla piilusid. :)
Kuna eile oli Vincenzo kahtlane kuju - näitas meile aina, et "soldi" ja "soldi", mis meie kodukeeli tähendas "raha", ning ütles, et poisid, ärge minge niimoodi hiilides ära, et tulge ikka laupäeval läbi ja soovige ilusti head aega, siis leppisimegi kokku, et laupäeval kell 10 oleme platsis. Nemad ei tea pudelist veel midagi.
Aga eile õhtul töölt lahkudes olid nad kõik kambakesi koos ja pidasid mingit nõu, ja kuna täna ka kõik olid maru sõbralikud ja küsisid, kas me siis laupäeval tuleme ikka, siis tundus asi maru kahtlane. Peab asjasse süvenema. Ehk siis kuradile on käsi juba antud, ah, las minna siis täiega!
Eks homme hommikul saame siis näha, kas meie erutus on asjata või antakse tõesti meile ka mingit sorti nänni.
Kui arvestada, et Spizzirri nimi on Rendes suhteliselt tuntud - kuulub talle nii pank, autoesindus, paar kauplust pudipadiga ning ilmselt see loetelu vaid pikeneks, siis võiks arvata, et Rende rikkaim mees ehk jagab meile midagi...

Muidugi mõru pill tuli kella 16 paiku, kui pidime kontorisse minema nii-öelda "lõpetamisele". Kahjuks ei avanud keegi ust koputamise peale ja nii me konutasime vihma käes ligi pool tundi, kui lõpuks tuli neiu Linda ja meid tuppa lasi ja siis tuli Sandra tagaruumist, sellise suht tusase näoga. Oleks tahtnud nüüd ise öelda, et mulle ei meeldi ta nägu. Aga hea küll, las ta olla..
Täitsime mingid paberid jälle, kuid ei ühtegi koopiat meie töölepingutest, ei ühtegi tunnistust, külm käepigistus ja  aeti meid kontorist minema. Linda kutsus meid õhtul pubisse, kuid me oleme liiga väsinud, sest need kuramuse lätakad jälle lällasid poole ööni korteris ja ma ei saanud mitu tundi magama jääda. Nende eluviis on veidi teine ja meid see häirib. Isegi täna, neil on 2 suurt pudelit viina sügavkülmas, kõik mitte-eestlased on juba praegu parajalt konditsioonis, ning enne keskööd saabub kokapoiss tööpostilt, kes on kõikse suurem kõri ning siis pidavat viinakorgid lendama hakkama. Ma käisin pesus ära ja istun siiamaani oma voodil, korrastan oma musakausta ja klapid peas, siis vähemalt ei kuule seda lällamist. Homme vaja elamine ära koristada ning siis on lootus ka oma 50€ tagasi saada. Muidu on täitsa äge. Internetti võiks olla. :)
Esialgse plaani kohaselt tuleb meile buss (jah, ei viitsi keegi meid isegi isiklikult ära saata!) järgi pühapäeva hommikul 7-8 vahel, mis siis meid ja meie kraami peaks viima Lamezia Terme lennukasse. AirBaltic lendab isegi niikaugele, seega vähemalt on loota, et päris moosiriiuliga ei pea kulgema, õhuaugud tekitavad judinaid isegi suure lennukiga, seda saime tunda siia tulles, kui aknast on näha, kuidas tiivad võdisevad nii, et kohe-kohe rebenevad.
Aga see kõik on kökimöki. Pühapäev on tulemas ja seda ei peata miski. :)
 Blank & Jones feat. Elles - Mind of the Wonderful on päris hea lugu praegu selle vihmasaju taustal kuulata ning Une-Kati võiks ka kiiremini saabuda. :)

Kirjutatud saatuslikul kolmeteistkümnendamal aprillikuu õhtul, kui teiselpool seina lätakad viina hävitavad.
Postita kommentaar