29.märts.

Nooooooh...
Pesumasin on korras! Aga oma silmaga pole veel kuulnud.
Tegelt on vist seekordne postitus jälle üks nutt ja hala, nagu siit eestlased on harjunud pritsima viimastel nädalatel..
Noh, seekord on siis pasavesi kaela tõmmatud ja vaikselt jälle taastume paugust.
Nimelt siis eelmise nädala sahinad tulid ringiga, et meile on oodata külalisi. Asi polekski nii hull olnud, kui keegi oleks viitsinud meiega konsulteerida kõigepealt, et kus ja mis. See meid kõige rohkem närvi ajaski ja trotsi täis. Kergelt tunneme end kõrvalejäetuna, aga no pole hullu.
Siis tuli Luigi ja hakkas ümber korraldamine. Pidin oma ilusti riiulisse sätitud riided kokku nartsutama ja kohvrisse viskama, kus need siiani on ja ilmselt on ka järgmised 2 nädalat kuni ärasõiduni, sest pole lihtsalt kohta, kuhu neid panna. Koolis ühikas oli mul voodi all 3 suurt krõpsupaki kasti, millest sai tehtud ajutine riidekapp, hea küll, too pole väga hull, seda enam, et koolis ma olen tunduvalt kauem ja seal ei pea riideid pesema, sest iga nädalavahetus sai koju... Siin on aga teine lugu ja käsitöö käib täie hooga.
Aga jah, sihkersahkervigerivägeri ja olimegi lõpuks neljakesi suuremas toas. Aga see sõna "suur" on siin pigem retooriline, sest tuba on 1-2 inimese jaoks vb paras, aga neljakesi, kui peame üksteise õlad kõrvuti magama, ei ole siin eriti ruumi ei hingamiseks, peeretamiseks, ei naisega veebiseksi tegemiseks. Olgem ausad, igasugune privaatsus on kadunud ja poisid siin juba nutavad, et minuga ei saa ühes toas magada.
Esiteks - ma olen ööinimene, ma lähen magama 2-3 ajal, ma tunnen end ahistatuna kergelt ning teised kurdavad minu tegevuste üle une ajal...:D Eriti see norskamise osa. :)
Et jamh, kui hommikul on kellelgi telklaager, ei jää kellelegi saladuseks.
Üldiselt oleme olukorraga leppinud. Õpetaja läheb nädala pärast ära, siis paneme ühe omadest sinna tuppa, saame kolmekesi kenasti hakkama siis...

Aga eilsest siis veel.. Tulid õhtul lätlased, läbi kui nende enda raha.. Saime nendega natuke rääkida, õpetaja on saksa soonega vist, aktsent on saksa oma.. Räägib normaalset inglise keelt, poisid pursivad. Üks on IT-poiss, see isegi saab aru ja tönkab, temaga on hea, kokapoiss peale vene keele ei oska ja seda ei räägi jälle mina eriti hästi. Aga tühja temast. Vähemalt olid nad sõbralikud, läksid juba enne meid magama.
Tegime neile külmkappi ka natuke ruumi ja olime oma muredega edasi omaette.

Tänane hommik oli veidi hämmastav - läksin unise peaga vetsu ja aknalaual kellegi tissihoidjad ja alukad.. Ah tühja sest, pole minu omad. Asjatoimetused tehtud, siis tulin vetsust välja, siis nägin, et need kooserdavad mööda elamist välisjalanõudega ringi. Kui meie oleme vähemalt nii palju tsiviliseeritud, et välisuksest kaugemale ei roni, siis need paterdavad igal pool ja sitased jäljed maas. Täna tulime töölt, siis rõdu on suitsukonisid, pudeleid, prügi ja jalajälgi paksult täis. Ütlen ausalt, selle ma kitun ära küll. Oma pasa võiks ikka iga lehm enda järelt ära koristada.
No ja Ragnar oli täna jälle kodune, siis ta teadis rääkida, et korteris käis külalisi... No kurat, meile küll Sandra raius, et kui vahele jääme, siis 50€ läinud.. Mind see ei koti, et oma grupi inimesed, kui siin ei ela, siis siia asja pole. Muidu toome oma eestlased 11.aprill siia külla, kurat võtaks! Et kui ma nüüd nädalavahetusel magada ei saa, siis ma annan küll kellelegi kitli peale, rosinasse, pähklisse, pasunasse, kuhu iganes vaja.
See, et nende praktika tööaeg on hommikust lõunani, on meie suhtes natuke ebaaus, meie tunneme end isegi nagu valged neegrid ja nüüd need magavad, kui me lähme ja lällavad poole ööni linna peal, kui meie juba magada tahame. Vaiksest sisenemisest pole nad küll midagi kuulnud. Ja noh, pühkimata jalgadega on päris hea mööda korterit ringi paterdada ikkagist. Vannitoa põrand on isegi ainult meiega suht kiirelt must, kuna plaat on veidi vale sellise kasutusviisiga ruumi jaoks, siis eilse õhtuga oli see nagu sealauda põrand.
Jah, olen koristamise koha pealt Hitler, kuid mulle meeldib endale ka puhtas kodus elada, mida nüüd ei saa selle kohta öelda. Nemad on rohkem kodus, võiksid ka natuke hoolitseda elamise eest.
 Üldiselt jah, kui siin nädalavahetusel hakkab klaperjaht pihta, siis esmaspäeval ei ole ma "lahkete" sõnadega kitsi kontoris. Nii need asjad ikka ei käi.

Üldiselt töö juures on tipptopp, paar päeva on olnud kerge passimine, sest meestel endilgi pole tööd. Aga see-eest saab suhelda täie rauaga, nii nagu puine keel oskab ja sõnastik lubab. Vincenzo üldse puudus ühe päeva, kuna tal vist kõht valutas ja noh, eks vanainimese probleemid.. Tal on sünnipäev kohe, kui meie ära sõidame. Mõtlesime siin Kaidoga, et viimasel päeval viime ikka tordi või miskit, noh, eestlase komme ju igat asja tähistada. Et kui teised ei taha, siis anname Vince'le kingituseks. Mees saab 50!
Lõuna ajal väike birra ja 2 singikuklit ja poolteist tundi päikesevõttu. Me Kaidoga oleme juba suht tumedad. Sander ja Ragnar samuti. :) Positiivne! Vähemalt ei naase luikedena. Ei ole just Egiptus, kus ühe päevaga ära põled, aga tasa sõuad, pruunimaks muutud. :)
Täna juhtus väike äpardus veljehappega. Boss valas seda maru usinalt, et mul käe peale ka valas. Nüüd kasvatan uut nahka, kuna liha oli näpuga katsuda. Kreemiring kreemiringi järel ja tundub, et toimib. Käsi valutab natuke vähem. Tööl käimist ei lõpeta igatahes, tahaks kõik 100% lõpuni kaasa teha.  Et vähemalt lõpus tagasisides ei öeldaks, et poisid olid muidu maru ägedad, aga nahka tegid.
Eestis ootab mind umbes samasugune seltskond oma töökohas ja nendega ma saan rääkida vähemalt. :)

Koju tahaks küll juba.. 2 nädalat veel jäänud pühapäevast. Pole enam palju, vaja veel hakata viimase minuti kingitusi kokku kraapima. :)

25. marzo. Domenica.

Buongiorno.

Mõtlesin, et jätkan traditsiooni ja üritan oma kevadväsimuse juures produtseerida vähemalt 3 jutukest nädalas. Noh, et oleksin pop ja noortepärane ja näiksin  jõle asjaliku tegelasena. Tegelikult olen nagu siil udus.
Lihtsalt väsimus võtab võimust aegajalt ja hommikuti on ärkamisega jõle raskusi. Poleks Kaidot jalaga persse tagumas, siis magaks vist terve elu maha. Pidin olema oma isasse sellega. :)
Nojah, alles ilmus artikkel ja puha, kus oli mitu erinevat viisi kevadväsimuse peletamiseks, ja olgem ausad, kõige huvi pakkuvam variant ei tule ka hetkel kõne alla, sest elukaaslane on kodumaal ja seal on veel mätas märg ja külmakraadid, seega avatud akendega voodis nühkimine jääb ära. Anyway, tänase stoori peategelaseks ei ole teps mitte see artikkel.

Tegelikult oli lugu sedasi, et kõike ausalt ära rääkides, pean alustama algusest...

Meil tuli mõte juba nädalapäevad tagasi, kui leedukad läksid Tropea'sse seiklema, et noh, meie küll nii rikkad pole, kuid Paola's käime ikka ära. Jutt oli selle koha kohta ilus ja meie esimene Paola-kogemus oli kahekümne kuuendama veebruari hilisõhtul, vihmaga, kui vahetasime ronge.
Mis seal ikka, tehtud-mõeldud-tehtud. :)
Reede õhtul sai rongiajad üle uuritud ja laupäeva hommikul asusime rongijaama poole teele. Rongipilet taskus, astusime rongi peale ja 26km pikkune sõit võis alata. Seekord olime elevil, et eelmine kord ei näinud läbi vihma ja pimeduse mitte midagi, et nüüd ehk näeme palju põnevat loodust...

Tutkit Vasjakene!
Jaamast lahkusime, nägime jõe ääres veel kodutuid jõkke sittumas ja siis järsku algas pimedus. Tunnel läbi mäe.
No kauaks  seda tunnelit ikka on? Oi, see oleks pidanud rohkem retooriline küsimus olema, sest tunnelit oli selle 27 minuti jooksul ehk miski veerand tundi.. Aga pole hullu, meil oli pimedas rongis ka põnev ja huvitav.

Paola'sse jõudsime siis ligi poole tunnise sõidu järel. Rongist tulime maha ja suundusime kõigepealt paremale poole. Sest tundus nagu loogilisem, kuna rannajoon paistis pikk ja kauguses justkui oli rannal möll...
Aga no siis oli kaine mõistus kiirem - praegu on ju märts! Kui juba Kaido sai lühikeste pükste eest märkuse, et "mees, kas sa oled peast põrund? Et alles on ju märts!?" Siis polnud midagi imestada enam. Rand oli suht inimtühi, kõigest kalamehed rannal ja paadiga merel.
Aga esimese asjana tundsime ikka hoopis mõnusamat õhku. Selline pehme ja... Kirjeldamatu. Eks igaüks peab seda ikka ise tunda saama. :)

 Alustasime siis oma jalutamist ja läksimegi mööda rannaäärt oma mitu head kilomeetrit, lootuses leida pehme liivaga randa.. Paraku tundus see olema lumeinimese tüüpi - ehk siis kõik teavad, et ta on olemas kuskil, aga keegi pole näinud. Seega jäi vaid endal avastamise rõõm. Aga seda me oma jalutuskäigu jooksul ei näinudki. Tühja sellest, selle asemel nägime jälle palju muud huvitavat. Jalutasime paar kilomeetrit ära ja siis jõudsime rannaliiva lõppu ning keerasime ära linna sisse.

Ngime igatsorti pahna inimestel kodus vedelemas. Kellel oli praht, kellel mingid tänavasildid, kellel hunnik puidurisu... Mõned korralikud majad olid ka, kus täitsa tahaks elada.
Ja siis linna ääres ühes tootmishoone aias vedeles selline egiptuse stiilis pea. Mis eesmärki see pea on täitnud, jäi meie jaoks arusaamatuks, igatahes tundus ta seal olema justkui karistuseks. Selline räsitud ja hüljatud.
Aga selliseid karnevalilaadseid vidinaid nägime veel teisigi.



Kesklinn oli päris kena. Palju majasid, palju ärisid, butiike, kohvikuid. Palju idiootseid noori. Rollerid on siin riigis jätkuvalt popid ja siin linna(kese)s oli neid hulgim. Meie lõngarollerite fännide paradiis täielikult. :)
Aga meie olime juba tülpinud ja väsinud sellest trampimisest ja kui jõudsime lõpuks tagasi rongijaama juurde, siis võtsime sihi teisele poole ja kindla sooviga vette pääseda. Ja ei tulnudki kaua enam vantsida. Olime kohal.

Nagu pildiltki näha, siis siin on osaliselt tegu räige sarkasmiga interneti pihta, kuna seal olevad pildid ei kattu kuidagi sellega, mida me nägime. aga pole hullu, Eesti meest ei morjenda see väike pisiasi, et pehme liiva asemel oli kiviklibu. Me tegime ikkagi kõik, et oleks terve päev lahedat äraolemist.
Esimese asjana tuli muidugi vesi ära proovida. See oli veidi jahe küll, kuid ei häirinud ja seega saab 24. märtsi kirjutada ajalukku, kui kõige varasem ujumaskäik.
Ookeani vesi oli ikka maru soolane. On ju Vahemeri seotud ookeaniga. Aga kui poliitiliselt korrektne olla, siis me suplesime Türreeni meres. :)
Ei täitsa vahva oli. Tarvitasime ära kõik kaasa võetud janukustutamise vahendid ja tegime ka väikese snäkipeatuse lõuna paiku. Sander ja Kaido käisid kauplust avastamas.

Päeva lõpuks olime küll kõik ära põlenud kenasti ja särgid ei tahtnud kuidagi enam selga minna, aga meeleolu oli siiski ülev.

Loodus oli maru kena siiski ja palju pilte sai jälle tekitatud pildialbumisse.

Kõige huvitavama osa jätsin välja - kui me lõpuks olime randa jõudnud ja end ära parkinud, siis me avastasime meie lähedal kivide vahel oli üks paarike, kes kiimles seal usinalt. Naine nokkis mehe seljalt midagi ja siis mees toppis oma käe naisele püksi ja tegi seal kahtlaseid liigutusi. Seejärel vahetasid nad suu kaudu kehavedelikke ja läksid minema, ilmselt sai neil kõrini, et me olime neil liiga lähedal ja läksid koju loodetavasti, oma suurte inimeste asja lõpule viima. :)

Aga see ei ole veel kõik!

Meist teisele poole jäid ühed topless-päevitajad, kes häbenesid meid vist, sest nad viskasid end ruttu kõhuli, kui me mööda jalutasime.
Midagi väga erilist seal ei olnudki, vanemad naised mõlemad.
Aga pärast, kui Kaido ja Sander poe poole kadusid, tekkis sportlik huvi, sest nad hüppasid ja kargasid seal ja tundus, et nad tegid üksteisest pilte ja siis nad hullasid mööda randa, nagu nad oleksid kahekesi ja tegid endast veel ropu sisuga pilte ja siis rahunesid maha jälle. Kaidol oli hea suumiga kaamera, pidin kohe kurjasti ära kasutama, paraku loodetud tulemus jäi kehvaks ja tissipildid eriti kriitikat ei kannata. Seda enam, et kohalikud naised ainult meenutavad naisi. Väga üksikud kaunid eksemplarid eksivad ära selle krokodillimere sekka. Karmid sõnad vist mõne jaoks, aga nii see on. Kahjuks.

Õhtupoolikul pakkisime end kokku ja asusime rongi peale kõndima. Tagasisõit oli sama sisutihe, nagu siiatulek oli, ning tulime rutuga koju seda soolakihti maha pesema. Sest keelega üle käe tõmmates oli maitse ikka väga soolane. Selle veega võiks seal vabalt kartuleid keeta ilma soola lisamata. Või siis käid paar korda ujumas ja lähed kohvikusse, siis sool on omast käest võtta. :)

Ei aga väga vahva oli. Tänaseks hommikuks on valu taandunud ja punetused on muutunud pruuniks jumeks. Olen päris rahul.

Tegime tunnike tagasi ka korraliku koristustuuri jälle korteris, nagu me ikka tavaliselt teeme, ning tunneme end veel hetkel lahedasti. Ei mahu pähe ainult mõte, kuidas siia korterisse järgmisel nädalal veel 3 inimest ära majutatakse. Selles osas on päris nukker olla. Meie ilus idüll rikutakse ära. Siin on korter täpselt paras 4 inimese, hea küll, maksimum 5 inimese,  jaoks. Ja siis on ka köögis parajalt raske, et kõik mahuksid sööma ja käima. Külmkapp on ka pisike nagu vanaema vana Saraatov. Neile jääb siis lihtsalt sügavkülma osa. Ja nedaipohh, kui keegi mu asjade, rahakoti, seljakoti, söögi kallal käib.
Eks loodame parimat. Minu ja Kaido tuppa kohe kindlasti kedagi ei mahu ja Sanderi tuba on ka üsna pisike. Ragnar elab ainsana suures toas, suures abieluvoodis. :) Noh ja sahver on ka veel saadaval.
Voodeidki pole nii palju, kui nemad siin tahavad inimesi ära majutada.. Masendav.
Aga mis me ikka nutame, loodame, et saame oma 50€ lõpus tagasi ja tuleme rõõmuga ära koju, sest vähemalt siiani tundub, et kui töö ja muu elu on justkui tipp-topp, siis see korralduse pool lonkab mõlemat jalga.
Ei hooli meist siin keegi, peale meie endi. Nõutakse, et me ikka teeks pilte ja annaks neid siis kontorilegi, aga kuidas sa annad, kui tööajad ei klapi meil kontori omaga ja internet on siin nii nõrguke, et juba ainuüksi selle blogi tekitame võtab varakult peast halliks.
Siis lihtsalt pakutakse võimalust tulla kontorisse internetti, aga kuidas sa seda kasutad, kui meil töö algab kell 9 ja kontor avatakse kell 9 ning õhtul, kui meie lõpetame kell 7, siis kontor on suletud juba kella 6st. Ja lõuna ajal samuti kinni. Tööjuures on mul traadita nett olemas, aga sedagi saan telefonis kasutada ainult korraks. :)
Pesumasin on endiselt nahkas ja ilmselt jääbki nahka tegema, kuna 2 nädala jooksul pole keegi viitsinud rohkem vaeva näha.
Saame ainult sõimata ja sõimata mitte millegi eest ja hambad ristis ootame juba ärasõidu päeva. Vähemalt on muud inimesed siin lahked ja vähemalt korra tahaks veel Paola's ära käia, kuigi suur veekogu nii kiiresti ei soojene ja kardan, et 3 nädala pärast on samasugune ikka. Eks näis.
Stipp tuli ka reedel üle ja nüüd on mõneks ajaks jälle söögiraha. Saiapätsi eest üle euro välja käia on muidugi paras narrimine, aga midagi pole teha, elada on vaja. :)


Egas midagi. Järjekordne "südamelt ära" hetk on läbi ja ootame uut nädalat. :)
Minu poolt "Ciao" ja Kaido poolt 2 pöialt!

21. märts. Itaalia kogemus poole peal.

Nii...
Mis me siis seekord pajatame?
Tööd on vahepeal jälle usinasti vehitud teha. Nüüd on tavaks saanud iga lõuna paiku minna jooksujalu välja, istuda äärekivi peale maha, mis asub ühe suure tellisehunniku taga, visata särk seljast ja nautida koos söögiga seda imelist lõunamaa päikest, mis isegi läbi sudu võtab suhteliselt kõvasti.

Juuresolev pilt pole küll tekkinud tööjuures, kuid Kaido ja Sander tulid õllekruusi taga hiilgavale ideele, et läheks matkama... No nemad kahekesi läksidki, minu ja Ragnari jaoks oli sellise palavaga matkamine Mission Impossible asemel Mission Fucking Crazy. :) Pealegi pühapäevahommikune uni oli eriti magus, et ma alles kohaliku aja järgi kell 11 (Eesti aja järgi 12) kargud alla ajasin ja silmi hakkasin lahti kangutama, sest Ragnar tegi köögis sööki ja lõhnad tungisid vägisi ninna...

Tagasi tulid mehepojad alles õhtul pimedas, näost punased nagu kõhukinnisuse all kannatav kojamees Volodja ja jalad ei tahtnud ka neid kudagi kanda. Sanderi jalad lausa röökisid - t*ra, värdjas, istu maha juba!!!

Ise-enesest mõistetav ka ju. 40 km ei ole naljaasi. Aga Redipianos nad ära käisid ja pea kilomeetri kõrgusel veepinnast, seega respekt minu poolt vähemasti. Eks näis, paar nädalavahetust veel ongi jäänud, järgmisel viikendil tahaks ära käia Paolas rannas sulistamas, et näha ära, mis see Vahemeri siis endast ka kujutab ja soovijatele natuke loodusnänni kaasa vedada. Sain siin sõbra emaga kaubale, et mina viin talle huvitavaid kive, sõber laenab keevitust korraks. :) Äss ju.

Töö juures pole ka miskit väga huvitavat-põrutavat juhtunud. Ehk see, et me juba teist korda lõuna ajal arvutist pornot pidime vaatama.. Noh, 50-aastane itaalia mees on ka veel täkk, anname andeks. :) Eks väike vaheldus kulub jah marjaks ära, kuigi mitte meile, kes me 7 nädalat kodust eemal oleme. 
Hooldame aga hoolega autosid, meile on usaldatud ka autode pesemisi, neid ma sain ikka vehkida, enne kui täna pesuri voolik pauguga-plärtsuga puruks läks. No kohe täitsa purukatski oli. :) Ja selle parandamine võttis ka täpselt nii kaua aega, kui kiiresti seda vaja läks - ehk siis lõigati katkise koha pealt voolik puru ja minu teada vedeleb see siiamaani seal nii. Ehk homme hommikuks on parandatud, kuigi tänane õhtupoolik möödus riiulite ehitamise tähe all. Nägime ära ka Rende ühe rikkama mehe, kelle esinduses me töötame. :) Asjalik taat, aga itaalia keele jutuvadast noppisin välja ainult ropud sõnad, teised on siiani müstika. :) Loogiline ju, ennem pead ikka selgeks saama, et kas sind hoopis mitte ei narrita. Muud asjad tulevad hiljem. Seega on meil kõik karvased ja sulelised sõnad juba peaaegu teada ja kodus võime rahulikult vanduda, et keegi nagunii aru ei saaks. :)

Vahel eksib ära ka selline masin. :)

Aga üldiselt on kõik molto buono. Söök võiks odavam olla ja kohviga on siin ikka tuuga. Muidu võiks täitsa siin juba end kodusemalt tunda.






Seniks jälle saupakaa.

Kolmanda nädala lõpp...

Ja ongi ootamatult lõppenud kolmas nädal siin riigis.
Vahekokkuvõtteid olen ikka teinud, aga peab vist homme ikka ühe english-versiooni ka tekitama, muidu projekti partnerid vaatavad, et no on ragazzid...

Täna oli siin linnas ikka eriti rõvedalt palav päev ja eriti kibedalt kahetsen, et lühkarid koju jäid. Magasin lõunani magusat und, teised mehed läksid juba linna peale. Ma juba vana, võin lubada endale üht pikka hommikut küll. Mõtlesin, et valetan poistele, et ma ei igavlenud, vaid käisin sebisin naisi ja pidasin maha korraliku orgia. Aga selleks oleks pidanud ka liiga palju energiat kulutama, seega ärkasin, tegin omale pastarooga, einestasin ning hakkasin pesu pesema. Käsitsi. Sest pesuaparaat on endiselt seal pimedas kohas.
Aga ei olnudki kõige hullem. Back to the roots... Nagu öeldakse.. Nii nagu esivanemad kunagi jõe ääres, sain ka mina voolava vee all riided puhtaks ja õhtul oli midagi jälle kappi panna. :)
Aga lõunaks oli siis toimetus tehtud, mõtlesin, et lähen ka jalutan veidi ja tuulutan. Aga palju väga jalutada ei saanudki. Läksin vanalinna poole, siis keerasin siia ja sinna ja leidsin end jälle mägedest. Aga kõikse kurvem asja juures, et pole ammu nii intensiivse päikesega harjunud ja enesetunne halvenes oluliselt. Tundsin, et päike pistab rõõmuga. Ja hakkasin kiirelt tagasi sammuma.
Koju jõudes võtsin dressid jalast, ui juudas, need olid jalgevahelt päris märjad.. Ei vaja vist rohkem sõnu, et mõista, et kuuma lõõskava päikesega on mustad dressid totaalselt OUT. Siis edasise õhtu veetsin rõdu peal, mekkisin seda veinikest, mis eile poest sai võetud (meil siin väike veinipäevik käimas, et katsetame odavaid marke, iga mees erinevat). Ja tuul veidi liigahtas ja niiviisi oli päris hea rõdu peal hängida. Meil on hea suur rõdu.

Õhtusöögi aeg hakkas lähenema ja siis vedasin ka ennast restosse. Ootasin poisse, kes olid ikka veel linna peal. Lõpuks nad tulid, näost punased kui vähjad ja jalad sama surnud, kui Elvis Presley. Aga vaprus oli neil silmis ja kaamera paksult häid kaadreid täis. No ikka juhtub. Minu kaamera otsustas hakata patareisid sööma, seega loobun sellest käkerdisest ja klõpsutan telefoniga edasi. Selle 5 megapikslit on piisavalt pädevad ilusaid pilte tootma.

Praeguse seisuga siis 4 nädalat veel. Sander hakkab vaikselt kalendrisse kriipsutama, Ragnar on endiselt surnud tursa näoga, teda ei koti miski absull, kui just õliste kätega šokolaadimehike välja arvata. Ragnar sai sellel nädalal kätte ka oma tunked, mis jõudsid Eestist siiani kuskil 1.5 nädalaga. Pole siiski paha, vähemalt jõudsid ja Ragnar ei pea päkapiku riideid kandma.

Mis minusse ja Kaidosse puutub, siis me jätkame oma tegemisi Spizzirri's sama innukalt ja loodame, et vast lõpus päris laastavat hinnangut ei anta meie puuduliku keele pärast. :)

Seniks saupakaa.

15.marzo. Selle töönädala viimane neljapäev...

Tegelt mõtlesin, et alustaks seekord blogi vähe teisest kandist... Noh, nagu mul ikka tavaks õllekruusi taga, et vaja muljetada ja heietada kõigest muust aga mitte käesolevast teemast...

Et siis siin maal hakkab täis saama kolmas nädal, ega muidu ei märkaksi, poisid hommikusöögilauas loendavad päevi juba.

Ma siin vaatan seda ilmaelu ja hindasid poes, siis hakkab väike korrelatsioon asjades tekkima. Nimelt, kuna söök on siin kallis, siis järelikult inimesed hindavad siin maitseelamusi ja tõepoolest - poeletil on igat sorti juustu, vorsti, piimatooteid, saiatooteid, millest mõni isegi süüa kõlbab.. Ehk siis kohalik toidutööstus teenib ka ikka kopika, et viitsib vaeva näha oma rahva jaoks. Eesti valitsusel ja rahval oleks siit natuke mõndagi õppida ja oleksid meilgi kõik kultuurid jälle au sees.
Ilmselt põhiosa palgast, mis alles jääb, kulubki toidule, sest riided ja muu olmetehnika on siin eluodav.
Ostsin omale uue nutitelefoni raha eest, millega Eestis poleks midagi teha, pane teist samapalju juurde, et samavääre soetada. Samuti muu koduelektroonika on odav. Ilmselt on kõik see vaid tarbimiseks ja ei oma suurt väärtust. Sama lugu ka autode puhul - see on kõigest tarbeese ja need on odavad. Loll eestlane põrutab siia, maailma otsa, ostab odavalt romud kokku ja müüb Eestis kallilt selle pasa rahvale maha ja teda nimetatakse ettevõtjaks.
Riided on siin samuti odavad. Bränditooted, mille eest meie poodides küsitakse käsi ja jalg ja vahest lisaks ka kõrv, on siin sigaodavad ikka. Teksapükse saad 7€ mitu paari ja Puma moekad tossud alla 20€. Säästan kojusõidu ajaks raha, et siit veel üks paar tosse kaasa vedada. :) Sussid mul ju on nüüd, miks mitte siis tossud ka kotti pista. :)
Aga see-eest ohkima võtab kütuse hind. Kuigi, lugedes viimased uudiseid kodumaalt, kus usinad tanklaketid lausa 2 korda nädalas hindasid tõstavad, ei tundugi kohalik kraam nii kohutavalt kallina.

Seda enam, et diisel on siin tumekollane ja lõhnab tugevalt ja bensiin on selline rohekas ja lõhnab ikka bensiini moodi. Eesti susserdajatest kütusemüüjad müüvad nii rohelisest kui mustast püstolist ühesugust vesist pläga, mida nad veel kütuseks julgevad nimetada. Siin riigis on kõik diislid, heal juhul 100st 2 autot on bensiinimootoriga ja siis ka pead pöörduvad, et vahi rikkurit. Hoolimata sellest, kas tegu oli vana Fiatiga või Porsche Cayenne'ga. Et siin ei olegi tähtis, kas sul on Lexus või Lada, kuni see on diisel. :)
Isegi tööjuures, ajasime Vincenzoga juttu ja küsis Eesti kohta ja siis tegi suured silmad, kui kuulis, et meil on diisleid vähe ja kõigil on bensiiniautod ja minul veel 2-liitrine mürakas. Et Itaalias on eelistatud väikesed autod eelkõige seetõttu, et maksud on väiksemad (rollerautod võivad pea tasuta liigelda), ruumi vajavad vähem ja on tihti ka odavamad remontida. Suuremad autod on juba iseteadlikele, kes tahavad end mugavalt tunda, sest pole väga meeldiv, kui sõidad Smartiga kesklinnas ja järsku tahab külje pealt suur Hummer tuppa tulla.
Seega, kuigi mulle on need väiksed punnid meeldima hakanud, tahan ma siiski omada suuremat autot ja täna tuli tööjuurde uus valget Chrysler 300C universaal ning mida rohkem vaatasin, seda rohkem märjaks läks. Seega keerasin otsa ringi ja läksin tööpostile tagasi. :)
Ei aga üldiselt - la vita è bella.

Aga elada on siiski siin normaalne. Inimesed saavad palka ikka kuu lõikes, mitte tehtud tundide järgi ja see annab kindluse, et sa saad normaalselt oma liisinguid maksta, mitte higistada, kas ma järgmine kuu ikka saan piisavalt palka...

Aga tulles teemasse, siis meeleolu on meil jätkuvalt timmis.
Õhtusöögid on ka mõnusad, iga päev midagi uut. Ei ole siiani veel midagi kordunud, kui pühapäev välja arvata, siis on ettenähtud pitsaratas. A vähemalt on karbid lõbusad.

Aga see paganama pesumasin on ikka persses!

8. marzo, giovedi..

Tere kallis kodumaa!

8. märts! Noh, teada värk ju, et hommikul ärkad tund aega varem, hiilid vaikselt pidžaama väel autosse, hääled sisse ja põristad lähimasse ostukeskusesse lilli ostlema, endal veel jalas toasussid ja seljas flanellist hommikumantel.. Been there, done that! Juhul, kui keegi teist kahtleb. :)
Igatahes, hiilid välja, hangid lilled, hiilid koju tagasi, teed käbe kohvi valmis ja paned saiakesed kandikule ritta magususe järjekorras ja viid selle killavoori siis kõik magamistuppa naisele, kes alles ärkab, silma sügab ja siis sind vaatab nagu debiilikut. :)
Noh, igatahes kahjuks või õnneks, meie, 4 eestlase, tänane hommik algas Itaaliale ebakohaselt vihmaga ja lõppes samamoodi. Ainuke rõõm oli vaid õrnemale soole sõnumeid saata siitpoolt Euroopa otsast.
Ei muidu oli täitsa tipp-topp päev. Eile ei viitsinud blogisse suurt kirjutada, mis sa ikka igast mutri kukkumisest ja vetsus vee tõmbamisest pajatad...

Praegu läheb meil siin päris heasti. Spizzirri Motori võtab meid igal hommikul kõva hääle ja suure naeratusega vastu. Neid ei koti, et me keelt ei valda, me saame suheldud, kõik saavad kõigest ja kõigist aru ja nad õpetavad meile järjest uusi sõnu. Ei saa salata, vahel ka roppusi.

Kuna siin on veinikultuur kõva, siis loomulikult on vein üliodav ja lõunaks tuuakse meile samuti singisai ja kõrvale väike veinipakk. Promilliga juhtimine on siin lubatud, seega pole midagi ebaseaduslikku töökojas väike 12% vino rosso sisse keerata ja siis tööd jätkata. :) Hakka või kurask, ära harjuma!
Ei aga, olen olnud ebaviisakas ja jätnud vahepeal kiitmata, kui lahked inimesed on itaallased. Umbes nagu meie maal need õiged venelased. Savi, kas oled oma või ei, ikka pakutakse süüa, juua.. Nii ka siin - lõuna tehakse meile välja, kõike saab, mida vaja. Isegi kohvi tehakse meile, olgugi, et kahepeale, aga noh, ma ei oskagi eriti sellest ühest kangest kohvilonksust väga lugu pidada.. Kuigi jah, südame alt teeb soojaks see žest. Vahel võtab šeff meid linnapeale kaasa, siis alati sisaldab see ka kohvipoes käiku. Neil pole millestki kahju. Ilmselgelt, eksole. :)
Et jah, isekeskis siin mõtlesime Kaidoga, et viimasel päeval teeme neile tordi välja ja peame väikse kõne omalt poolt, et nad edaspidigi julgeks eestlasi võtta enda juurde. Kuigi miskipärast kõik arvavad, et Eesti on muinasjutt ja alati kõik jahuvad Lithuania'st...

Aga noh, me suudame kehakeele ja numbrite ja sõnade abil kenasti selgeks teha kõik ja näiteks rääkisime täna palkadest ja muidu elust. Vincenzo on meiega hästi kannatlik olnud ja paistab, et tal on endal ka huvi. Ikka imestab igasugu asjade üle, mis meil on nii tavaline ja vastupidi, meie imestame nende elu üle. :) Et siis asi on vastastikune. Aga midagi pole parata...

Ja olgem ausad, mitu töökoda on Eestis, suurt autoesinduse töökoda, kus on alasti (ilusate) neidude kalendrid seinas ja mehaanikud vaatavad lõunapausi ajal erootikat? :)
Ja just mõtlesin, et 7 nädala jooksul ei aeta ihu imelikuks. :) :)

Ah, mis ma siin ikka jauran. Nädalavahetusel peaks ühe inglisekeelse vahekokkuvõtte ka tegema. :)

Ciao, senikaua.

5. märts :)

5. marza. Lunedi.

Tänane päev algas päris ilusalt. Päike jällegi säras kõrges taevas juba kell 8 ja kohe üldse ei tahtnud silm lahti tulla ja hääl oli ka ööga jällegi kuhugi kadunud.
Peale väikest hommiku-võikut seadsime sammud kontorisse, et sisse nõuda uued bussipiletid.
Tehtud!
Tööle jõudsime päris hea tujuga ja meid võeti jällegi rõõmsalt vastu.
Seekord oli tööpõld üsna kesine, natuke ühte, natuke teist... Vahepeal õppisime jälle paar uut sõna selgeks - nookur ja tõukur, sest oli üks diisel-Alfa sees, millel vist oli hamba üle visanud või mingi muu viga, igatahes kolmandal silindril oli üks sisselaske klapi nookur puruks. Mootor puterdas seetõttu. Mehaanik katkus maha kõik vajaliku ning uue detaili saamisel kõik jälle vastupidiselt kokku tagasi.
Siis saabus lõuna, olin veidi nukker, et Vincenzo't hommikul polnud, aga polnud viga, ta tuli lõunast. :)
Bruno tõi meile lõunat isegi. Vahetasime küll igaks juhuks riided ja jõudsime juba peaaegu Sanderi ja Ragnari töökoha juurde, kui Bruno meid keset tihedat liilklust peale korjas ja töökotta tagasi viis. Kummalegi meile oli 2 singisaia ja kokakoola. :)
Siis avastasin töökojas paroolita wifi ja sai telefoniga veidi netis müratud. Siis hakkas tööd ka tulema.
Kaido ja mina aitasime ühel uuel Audi A6'l paagi tasemeandureid maha koukida. 3.0 diisel, armatuuris ei näidanud taset. Pärast seda, kui Brunoga käisime esinduses ja tõime uued andurid, selgus, et viga polnudki nendes, vaid nendes totrates kiirühendustes, noh teate küll, pistad juhtme vahele ja pigistad kokku..
Sellest siiski ei piisanud. Tuli panna korralikud pistikud. Ja asi sai korda.
Bruno võttis mu proovisõidule kaasa ja kiirteel sirutas jala 200km/h'ni. :) Oli ülev tunne. Ja see 3.0 diisel võttis selle arutu kihutamise peale ainult 11.2 sajale. :)
Nüüd ma hakkan sellest diislist aru saama, kuid hooldus on ikkagi ajuvaba ja üle mõistuse. Ehk siis - mida ei tunne, seda ära osta, seda ära näpi!
Ja õhtu viskas ta meid Kaidoga jälle kenasti Metropolise juurde. Küll on kahju, et pole netti koguaeg võtta, et sõnu õppida. :( Vähemalt õppisin ühe fraasi ära - Grazie per il passaggio, elik meie keeli - tänud küüdi eest!

Sellega lõppes teise nädala viimane esmaspäev.

Igatahes keegi, kes seda netti haldab siin, on paras tainaaju, vaja pea lõhki lüüa saamatuse eest.

1. marzo. Giovedi.

Täna oli juba tõsiselt parem päev.
Algas küll murelikult, sest eilne peaga vastu keelebarjääri seina jooksmine ei teinud just eriti kasu. Karta võis, et tänane tööpäev tuleb sama muserdav, kui eilnegi. Eks ilmselt töömeestel oli ka kodus hea rääkida ja mõnitada, et näe, tahtsime töömehi, saadeti hoopis 2 tölli.
Et me siis ka töllid oleks olnud, oh ei.. Kargasime ringi, vaatasime küsivate nägudega ringi.. Motika osakonna mees Andrè oli maru äge, teda ei kottinud üldse, et me aru ei saanud, muudkui seletas, õpetas ühe sõna selgeks jälle ja aitasime Kaidoga tal rollereid üles korrusele lükata.
Hommikupoole sai siis lõpule viidud eilne lammutustöö. Mootor lahkus kerest, võtsime välja ka istmed ja muu peenike pudi, mis kõlvas kasutada, ladustasime lattu, veeretasime selle "käru" välja ja kõik oli va bene.

Seejärel "kogemata" eksisime järgmise mehaaniku juurde, kes eile aitas meid keelega veidi. Küsisin, kas ta räägib inglise keelt, ta näitas, et vähe, aga meile sellest piisas. Õppisime paar sõna jälle selgeks ja ta lasi meil Honda maasturil esisillast loks üles leida. Leidsime!

Muidu oli igati tipptopp. Bruno küsis veel, kas me vene keelt ka räägime, vastasin et jaa, aga sinnapaika see jäigi. Praegu tuleb vene keeles rääkimine niiiiiiii hästi välja ju. :)

Aga üldiselt olid kõik rõõmsad, Vincenzo näitas jälle käega ja rääkis sinna juurde, aga mis sa hing ikka tahad, puudulik sõnavara... Vähemalt lubas meil rehve vahetada ja sellega tegelesime kuni bussini, kui Bruno lõpuks tuli ja üle töökoja hõikas - Ragazzi! L'autobus! ja näitas näpuga kella. "Si, si!" ja tõttasime Kaidoga riideid vahetama.

Söögikohta jõudsime ka normaalsel ajal ja kõik tundus hetkeks hästi. Ragnar on meil veel natuke pessimistlik oma tuleviku suhtes, kuid küll me tedagi toetame ja aitame. Homseks on vaja keeletunniks kodutöö ära teha, lubati lausa jäätis välja teha, kui ära teeme. Seega naeratus on hetkel näos.
Ei ole kerge see autotehniku elu siin, kui keel piirdub mõne sõna ja käeviibetega. Aga näed, saame hakkama!

Praeguseks side lõpp, homme on selle nädala viimane reede, tuju tõuseb!

Ciao!