Ja ongi ootamatult lõppenud kolmas nädal siin riigis.
Vahekokkuvõtteid olen ikka teinud, aga peab vist homme ikka ühe english-versiooni ka tekitama, muidu projekti partnerid vaatavad, et no on ragazzid...
Täna oli siin linnas ikka eriti rõvedalt palav päev ja eriti kibedalt kahetsen, et lühkarid koju jäid. Magasin lõunani magusat und, teised mehed läksid juba linna peale. Ma juba vana, võin lubada endale üht pikka hommikut küll. Mõtlesin, et valetan poistele, et ma ei igavlenud, vaid käisin sebisin naisi ja pidasin maha korraliku orgia. Aga selleks oleks pidanud ka liiga palju energiat kulutama, seega ärkasin, tegin omale pastarooga, einestasin ning hakkasin pesu pesema. Käsitsi. Sest pesuaparaat on endiselt seal pimedas kohas.
Aga ei olnudki kõige hullem. Back to the roots... Nagu öeldakse.. Nii nagu esivanemad kunagi jõe ääres, sain ka mina voolava vee all riided puhtaks ja õhtul oli midagi jälle kappi panna. :)
Aga lõunaks oli siis toimetus tehtud, mõtlesin, et lähen ka jalutan veidi ja tuulutan. Aga palju väga jalutada ei saanudki. Läksin vanalinna poole, siis keerasin siia ja sinna ja leidsin end jälle mägedest. Aga kõikse kurvem asja juures, et pole ammu nii intensiivse päikesega harjunud ja enesetunne halvenes oluliselt. Tundsin, et päike pistab rõõmuga. Ja hakkasin kiirelt tagasi sammuma.
Koju jõudes võtsin dressid jalast, ui juudas, need olid jalgevahelt päris märjad.. Ei vaja vist rohkem sõnu, et mõista, et kuuma lõõskava päikesega on mustad dressid totaalselt OUT. Siis edasise õhtu veetsin rõdu peal, mekkisin seda veinikest, mis eile poest sai võetud (meil siin väike veinipäevik käimas, et katsetame odavaid marke, iga mees erinevat). Ja tuul veidi liigahtas ja niiviisi oli päris hea rõdu peal hängida. Meil on hea suur rõdu.
Õhtusöögi aeg hakkas lähenema ja siis vedasin ka ennast restosse. Ootasin poisse, kes olid ikka veel linna peal. Lõpuks nad tulid, näost punased kui vähjad ja jalad sama surnud, kui Elvis Presley. Aga vaprus oli neil silmis ja kaamera paksult häid kaadreid täis. No ikka juhtub. Minu kaamera otsustas hakata patareisid sööma, seega loobun sellest käkerdisest ja klõpsutan telefoniga edasi. Selle 5 megapikslit on piisavalt pädevad ilusaid pilte tootma.
Praeguse seisuga siis 4 nädalat veel. Sander hakkab vaikselt kalendrisse kriipsutama, Ragnar on endiselt surnud tursa näoga, teda ei koti miski absull, kui just õliste kätega šokolaadimehike välja arvata. Ragnar sai sellel nädalal kätte ka oma tunked, mis jõudsid Eestist siiani kuskil 1.5 nädalaga. Pole siiski paha, vähemalt jõudsid ja Ragnar ei pea päkapiku riideid kandma.
Mis minusse ja Kaidosse puutub, siis me jätkame oma tegemisi Spizzirri's sama innukalt ja loodame, et vast lõpus päris laastavat hinnangut ei anta meie puuduliku keele pärast. :)
Seniks saupakaa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar