pühapäev, 25. märts 2012

25. marzo. Domenica.

Buongiorno.

Mõtlesin, et jätkan traditsiooni ja üritan oma kevadväsimuse juures produtseerida vähemalt 3 jutukest nädalas. Noh, et oleksin pop ja noortepärane ja näiksin  jõle asjaliku tegelasena. Tegelikult olen nagu siil udus.
Lihtsalt väsimus võtab võimust aegajalt ja hommikuti on ärkamisega jõle raskusi. Poleks Kaidot jalaga persse tagumas, siis magaks vist terve elu maha. Pidin olema oma isasse sellega. :)
Nojah, alles ilmus artikkel ja puha, kus oli mitu erinevat viisi kevadväsimuse peletamiseks, ja olgem ausad, kõige huvi pakkuvam variant ei tule ka hetkel kõne alla, sest elukaaslane on kodumaal ja seal on veel mätas märg ja külmakraadid, seega avatud akendega voodis nühkimine jääb ära. Anyway, tänase stoori peategelaseks ei ole teps mitte see artikkel.

Tegelikult oli lugu sedasi, et kõike ausalt ära rääkides, pean alustama algusest...

Meil tuli mõte juba nädalapäevad tagasi, kui leedukad läksid Tropea'sse seiklema, et noh, meie küll nii rikkad pole, kuid Paola's käime ikka ära. Jutt oli selle koha kohta ilus ja meie esimene Paola-kogemus oli kahekümne kuuendama veebruari hilisõhtul, vihmaga, kui vahetasime ronge.
Mis seal ikka, tehtud-mõeldud-tehtud. :)
Reede õhtul sai rongiajad üle uuritud ja laupäeva hommikul asusime rongijaama poole teele. Rongipilet taskus, astusime rongi peale ja 26km pikkune sõit võis alata. Seekord olime elevil, et eelmine kord ei näinud läbi vihma ja pimeduse mitte midagi, et nüüd ehk näeme palju põnevat loodust...

Tutkit Vasjakene!
Jaamast lahkusime, nägime jõe ääres veel kodutuid jõkke sittumas ja siis järsku algas pimedus. Tunnel läbi mäe.
No kauaks  seda tunnelit ikka on? Oi, see oleks pidanud rohkem retooriline küsimus olema, sest tunnelit oli selle 27 minuti jooksul ehk miski veerand tundi.. Aga pole hullu, meil oli pimedas rongis ka põnev ja huvitav.

Paola'sse jõudsime siis ligi poole tunnise sõidu järel. Rongist tulime maha ja suundusime kõigepealt paremale poole. Sest tundus nagu loogilisem, kuna rannajoon paistis pikk ja kauguses justkui oli rannal möll...
Aga no siis oli kaine mõistus kiirem - praegu on ju märts! Kui juba Kaido sai lühikeste pükste eest märkuse, et "mees, kas sa oled peast põrund? Et alles on ju märts!?" Siis polnud midagi imestada enam. Rand oli suht inimtühi, kõigest kalamehed rannal ja paadiga merel.
Aga esimese asjana tundsime ikka hoopis mõnusamat õhku. Selline pehme ja... Kirjeldamatu. Eks igaüks peab seda ikka ise tunda saama. :)
 Alustasime siis oma jalutamist ja läksimegi mööda rannaäärt oma mitu head kilomeetrit, lootuses leida pehme liivaga randa.. Paraku tundus see olema lumeinimese tüüpi - ehk siis kõik teavad, et ta on olemas kuskil, aga keegi pole näinud. Seega jäi vaid endal avastamise rõõm. Aga seda me oma jalutuskäigu jooksul ei näinudki. Tühja sellest, selle asemel nägime jälle palju muud huvitavat. Jalutasime paar kilomeetrit ära ja siis jõudsime rannaliiva lõppu ning keerasime ära linna sisse.


Ngime igatsorti pahna inimestel kodus vedelemas. Kellel oli praht, kellel mingid tänavasildid, kellel hunnik puidurisu... Mõned korralikud majad olid ka, kus täitsa tahaks elada.
Ja siis linna ääres ühes tootmishoone aias vedeles selline egiptuse stiilis pea. Mis eesmärki see pea on täitnud, jäi meie jaoks arusaamatuks, igatahes tundus ta seal olema justkui karistuseks. Selline räsitud ja hüljatud.
Aga selliseid karnevalilaadseid vidinaid nägime veel teisigi.



Kesklinn oli päris kena. Palju majasid, palju ärisid, butiike, kohvikuid. Palju idiootseid noori. Rollerid on siin riigis jätkuvalt popid ja siin linna(kese)s oli neid hulgim. Meie lõngarollerite fännide paradiis täielikult. :)
Aga meie olime juba tülpinud ja väsinud sellest trampimisest ja kui jõudsime lõpuks tagasi rongijaama juurde, siis võtsime sihi teisele poole ja kindla sooviga vette pääseda. Ja ei tulnudki kaua enam vantsida. Olime kohal.


Nagu pildiltki näha, siis siin on osaliselt tegu räige sarkasmiga interneti pihta, kuna seal olevad pildid ei kattu kuidagi sellega, mida me nägime. aga pole hullu, Eesti meest ei morjenda see väike pisiasi, et pehme liiva asemel oli kiviklibu. Me tegime ikkagi kõik, et oleks terve päev lahedat äraolemist.
Esimese asjana tuli muidugi vesi ära proovida. See oli veidi jahe küll, kuid ei häirinud ja seega saab 24. märtsi kirjutada ajalukku, kui kõige varasem ujumaskäik.
Ookeani vesi oli ikka maru soolane. On ju Vahemeri seotud ookeaniga. Aga kui poliitiliselt korrektne olla, siis me suplesime Türreeni meres. :)
Ei täitsa vahva oli. Tarvitasime ära kõik kaasa võetud janukustutamise vahendid ja tegime ka väikese snäkipeatuse lõuna paiku. Sander ja Kaido käisid kauplust avastamas.
Päeva lõpuks olime küll kõik ära põlenud kenasti ja särgid ei tahtnud kuidagi enam selga minna, aga meeleolu oli siiski ülev.

Loodus oli maru kena siiski ja palju pilte sai jälle tekitatud pildialbumisse.

Kõige huvitavama osa jätsin välja - kui me lõpuks olime randa jõudnud ja end ära parkinud, siis me avastasime meie lähedal kivide vahel oli üks paarike, kes kiimles seal usinalt. Naine nokkis mehe seljalt midagi ja siis mees toppis oma käe naisele püksi ja tegi seal kahtlaseid liigutusi. Seejärel vahetasid nad suu kaudu kehavedelikke ja läksid minema, ilmselt sai neil kõrini, et me olime neil liiga lähedal ja läksid koju loodetavasti, oma suurte inimeste asja lõpule viima. :)

Aga see ei ole veel kõik!

Meist teisele poole jäid ühed topless-päevitajad, kes häbenesid meid vist, sest nad viskasid end ruttu kõhuli, kui me mööda jalutasime.
Midagi väga erilist seal ei olnudki, vanemad naised mõlemad.
Aga pärast, kui Kaido ja Sander poe poole kadusid, tekkis sportlik huvi, sest nad hüppasid ja kargasid seal ja tundus, et nad tegid üksteisest pilte ja siis nad hullasid mööda randa, nagu nad oleksid kahekesi ja tegid endast veel ropu sisuga pilte ja siis rahunesid maha jälle. Kaidol oli hea suumiga kaamera, pidin kohe kurjasti ära kasutama, paraku loodetud tulemus jäi kehvaks ja tissipildid eriti kriitikat ei kannata. Seda enam, et kohalikud naised ainult meenutavad naisi. Väga üksikud kaunid eksemplarid eksivad ära selle krokodillimere sekka. Karmid sõnad vist mõne jaoks, aga nii see on. Kahjuks.

Õhtupoolikul pakkisime end kokku ja asusime rongi peale kõndima. Tagasisõit oli sama sisutihe, nagu siiatulek oli, ning tulime rutuga koju seda soolakihti maha pesema. Sest keelega üle käe tõmmates oli maitse ikka väga soolane. Selle veega võiks seal vabalt kartuleid keeta ilma soola lisamata. Või siis käid paar korda ujumas ja lähed kohvikusse, siis sool on omast käest võtta. :)

Ei aga väga vahva oli. Tänaseks hommikuks on valu taandunud ja punetused on muutunud pruuniks jumeks. Olen päris rahul.

Tegime tunnike tagasi ka korraliku koristustuuri jälle korteris, nagu me ikka tavaliselt teeme, ning tunneme end veel hetkel lahedasti. Ei mahu pähe ainult mõte, kuidas siia korterisse järgmisel nädalal veel 3 inimest ära majutatakse. Selles osas on päris nukker olla. Meie ilus idüll rikutakse ära. Siin on korter täpselt paras 4 inimese, hea küll, maksimum 5 inimese,  jaoks. Ja siis on ka köögis parajalt raske, et kõik mahuksid sööma ja käima. Külmkapp on ka pisike nagu vanaema vana Saraatov. Neile jääb siis lihtsalt sügavkülma osa. Ja nedaipohh, kui keegi mu asjade, rahakoti, seljakoti, söögi kallal käib.
Eks loodame parimat. Minu ja Kaido tuppa kohe kindlasti kedagi ei mahu ja Sanderi tuba on ka üsna pisike. Ragnar elab ainsana suures toas, suures abieluvoodis. :) Noh ja sahver on ka veel saadaval.
Voodeidki pole nii palju, kui nemad siin tahavad inimesi ära majutada.. Masendav.
Aga mis me ikka nutame, loodame, et saame oma 50€ lõpus tagasi ja tuleme rõõmuga ära koju, sest vähemalt siiani tundub, et kui töö ja muu elu on justkui tipp-topp, siis see korralduse pool lonkab mõlemat jalga.
Ei hooli meist siin keegi, peale meie endi. Nõutakse, et me ikka teeks pilte ja annaks neid siis kontorilegi, aga kuidas sa annad, kui tööajad ei klapi meil kontori omaga ja internet on siin nii nõrguke, et juba ainuüksi selle blogi tekitame võtab varakult peast halliks.
Siis lihtsalt pakutakse võimalust tulla kontorisse internetti, aga kuidas sa seda kasutad, kui meil töö algab kell 9 ja kontor avatakse kell 9 ning õhtul, kui meie lõpetame kell 7, siis kontor on suletud juba kella 6st. Ja lõuna ajal samuti kinni. Tööjuures on mul traadita nett olemas, aga sedagi saan telefonis kasutada ainult korraks. :)
Pesumasin on endiselt nahkas ja ilmselt jääbki nahka tegema, kuna 2 nädala jooksul pole keegi viitsinud rohkem vaeva näha.
Saame ainult sõimata ja sõimata mitte millegi eest ja hambad ristis ootame juba ärasõidu päeva. Vähemalt on muud inimesed siin lahked ja vähemalt korra tahaks veel Paola's ära käia, kuigi suur veekogu nii kiiresti ei soojene ja kardan, et 3 nädala pärast on samasugune ikka. Eks näis.
Stipp tuli ka reedel üle ja nüüd on mõneks ajaks jälle söögiraha. Saiapätsi eest üle euro välja käia on muidugi paras narrimine, aga midagi pole teha, elada on vaja. :)


Egas midagi. Järjekordne "südamelt ära" hetk on läbi ja ootame uut nädalat. :)
Minu poolt "Ciao" ja Kaido poolt 2 pöialt!

Kommentaare ei ole: