21. märts. Itaalia kogemus poole peal.

Nii...
Mis me siis seekord pajatame?
Tööd on vahepeal jälle usinasti vehitud teha. Nüüd on tavaks saanud iga lõuna paiku minna jooksujalu välja, istuda äärekivi peale maha, mis asub ühe suure tellisehunniku taga, visata särk seljast ja nautida koos söögiga seda imelist lõunamaa päikest, mis isegi läbi sudu võtab suhteliselt kõvasti.

Juuresolev pilt pole küll tekkinud tööjuures, kuid Kaido ja Sander tulid õllekruusi taga hiilgavale ideele, et läheks matkama... No nemad kahekesi läksidki, minu ja Ragnari jaoks oli sellise palavaga matkamine Mission Impossible asemel Mission Fucking Crazy. :) Pealegi pühapäevahommikune uni oli eriti magus, et ma alles kohaliku aja järgi kell 11 (Eesti aja järgi 12) kargud alla ajasin ja silmi hakkasin lahti kangutama, sest Ragnar tegi köögis sööki ja lõhnad tungisid vägisi ninna...

Tagasi tulid mehepojad alles õhtul pimedas, näost punased nagu kõhukinnisuse all kannatav kojamees Volodja ja jalad ei tahtnud ka neid kudagi kanda. Sanderi jalad lausa röökisid - t*ra, värdjas, istu maha juba!!!

Ise-enesest mõistetav ka ju. 40 km ei ole naljaasi. Aga Redipianos nad ära käisid ja pea kilomeetri kõrgusel veepinnast, seega respekt minu poolt vähemasti. Eks näis, paar nädalavahetust veel ongi jäänud, järgmisel viikendil tahaks ära käia Paolas rannas sulistamas, et näha ära, mis see Vahemeri siis endast ka kujutab ja soovijatele natuke loodusnänni kaasa vedada. Sain siin sõbra emaga kaubale, et mina viin talle huvitavaid kive, sõber laenab keevitust korraks. :) Äss ju.

Töö juures pole ka miskit väga huvitavat-põrutavat juhtunud. Ehk see, et me juba teist korda lõuna ajal arvutist pornot pidime vaatama.. Noh, 50-aastane itaalia mees on ka veel täkk, anname andeks. :) Eks väike vaheldus kulub jah marjaks ära, kuigi mitte meile, kes me 7 nädalat kodust eemal oleme. 
Hooldame aga hoolega autosid, meile on usaldatud ka autode pesemisi, neid ma sain ikka vehkida, enne kui täna pesuri voolik pauguga-plärtsuga puruks läks. No kohe täitsa purukatski oli. :) Ja selle parandamine võttis ka täpselt nii kaua aega, kui kiiresti seda vaja läks - ehk siis lõigati katkise koha pealt voolik puru ja minu teada vedeleb see siiamaani seal nii. Ehk homme hommikuks on parandatud, kuigi tänane õhtupoolik möödus riiulite ehitamise tähe all. Nägime ära ka Rende ühe rikkama mehe, kelle esinduses me töötame. :) Asjalik taat, aga itaalia keele jutuvadast noppisin välja ainult ropud sõnad, teised on siiani müstika. :) Loogiline ju, ennem pead ikka selgeks saama, et kas sind hoopis mitte ei narrita. Muud asjad tulevad hiljem. Seega on meil kõik karvased ja sulelised sõnad juba peaaegu teada ja kodus võime rahulikult vanduda, et keegi nagunii aru ei saaks. :)

Vahel eksib ära ka selline masin. :)

Aga üldiselt on kõik molto buono. Söök võiks odavam olla ja kohviga on siin ikka tuuga. Muidu võiks täitsa siin juba end kodusemalt tunda.






Seniks jälle saupakaa.