Ajalootund: Mazda RX-7/ Efini RX-7 (1978-2002)

Mazda RX-3 asendus - RX-7, samuti ka Èfini RX-7, püsis tootmises 1978-2002 ning kokku toodeti seda suurepärast masinat 811 634 eksemplari.

Otses konkurentsis oli RX-7 tollal Datsun Fairlady Z-ga. Disaini poolest sarnanes Lotus Elan'ile. Südameks oli jällegi NSU litsentsiga wankelmootor. Auto mootor oli hästi häälestatud ning oli tee peale lausa liimitud. Kompaktne ning kerge wankelmootor asetses veidi esisillast tagapool, andes parema kaalujaotuse ning rooli tundlikkus paranes.
RX-7-t pakuti USAs ainult kaheistmelise kupeena, ülejäänud maailm sai seda osta ka nelja-kohalisena.

Tollal kehtestati uued heitgaasi- ja turvanõuded. seetõttu nägid uued autod välja nagu kastid, ning kõike teistsugust kardeti. Kuid dekaadi lõpupoole, kui väiksed sportautod turule ilmusid, muutus kõik. Ja üks õnnelikest oli RX-7.

Olgu öeldud, et sel ajal, kui esimene RX-7 ilmus, olid nii Mazda ise, kui rootormootor USAs suure põlu all ning palju puudunud, et oleks keelu saanud. Põhjusteks ikka seotus Korea sõjaga ja ei meeldinud ameeriklastele ka ilmselt liiga pisike töömaht. Kuid wankelmootor oli USAs kui tehnoloogia. Peale RX-7 tulekut, kõik rootoriga autod lausa nurrusid, samal ajal kui silindermootorid kõlasid nagu keegi üritaks blenderiga voodivedrusid purustada. Ning RX-7 väljus põlu alt.

Nüüd hakkas painama wankeli keskmisest suurem kütusekulu. Paljud ei saanud aru, milleks osta väike Mazda, millel hea dünaamika, kuid keskmine kütusekulu, kui samal ajal sai hoopis pisikese Honda, mis kütusega hoopis säästlikumalt ringi käis.

Kuid peale 1978.aastat, kui müüdi viimased RX-3 ja RX-4-d, peale RX-7 ja RX-8, on Mazda kõik mudelid olnud silindermootoriga.

Esimene põlvkond SA/FB.


* Series 1 (1979-1980), mida nimetatakse ka SA22C (sassii nr. P642). Selle seeria mudelil oli tagumine numbrimärk kõrgemal asetsev ning sissepressitult. Werner Buhrer, kuulus kriitik, ütles sellepeale "Depressioon barokist" ning esitas oma nägemuse auto tagaosa kohta.

* Series 2 (1981-1983). Sellel mudelil on integreeritud stanged, paksud kummeeritud küljeliistud, külje peale ulatuvad tagatuled ning mootori juhtplokk sai uuendatud. GSL pakett sisaldas endas ketaspidureid kõigil ratastel, LSD.
USAs nõuti VIN-koodi ümbertegemist, samas mujal maailmas on 1981-85.a mudel endiselt SA22C.

* Series 3 (1984-1985). Sellel mudelil on nüüd ninaosa madalamal ning keskkonsool sai pisut teistsugune - S3 RX-7 on ainuke, millel pole tahhomeeter keskel GSL paketti pakuti ka sellele versioonile, kuid Mazda tutvustas ka veel GSL-SE mudelit. Masinal oli sissepritsega 1.3L 13B RE-EGI mootor - 101 kW/135 hj. Ning nüüdsest ka uus veljevalem - 4x114.3 (4Jx4.5"). Vedrustus sai uuenduse jäigemate vedrude ja amortide näol.
Keskmine kütusekulu oli 10.2L/100 km kohta.
Kiirendas 0-80 6.3 sekundiga.

Oma käitumise ja kurvistabiilsuse poolest ei olnud talle vastast. Selle põlvkonna RX-7 omas 4-lülilist "Live axle" tagavedrustust, koos Watti süsteemiga; 50/50 kaalujaotus; kaal 1180 kg - kergeim RX-7 üldse.
12A mootoriga kiirendas RX-7 0-100-ni 9.2 sekundiga. 12A mootoril oli 75kW@6000rpm, mis lubas autole tippkiiruseks 190 km/h. Kuna rootori liikumine on sujuv, siis suurel kiirusel oli vibratsioon minimaalne ning lubas kiiret sõitu nautida, seega paigaldati tahhomeetrile piiks, mis andis märku 7000rpm-ni jõudmisest, et säästa mootorit, sest teoreetiliselt oli mootor enamaks võimeline.

Erinevates riikides olid lisad erinevad. Armatuuri näidikuteosa muudeti pisut vaid Põhja-Ameerikas, lisaks sai vaid Põhja-Ameerikast endale soetada esimese põlvkonna RX-7, millel 13B pritsega mootor.
Turboga, kuid ilma vahejahutita, 12A mootor oli saadaval vaid S3 mudelil Jaapanis.

Müük oli hea - 474 565 1.Gen mudelit üldse toodeti ning ainuüksi USA sai endale 377 878 autot.

Teine põlvkond FC.


* Series 4 (1986–1988) oli saadaval vabalthingavana, sissepritsega 13B-VDEI mootor, mis tootis 108kW. Samuti oli ka turboga varustet mudel - Turbo II, millel 141kW.

* Series 5 (1989–1992). Uuendatud disain ja parem mootorijuhtaju. Samuti ka kergem rootor ning surveaste 9.7:1. Vabalthingav S5 FC tootis 119kW ning Turbo 147kW.

VIN-koodi algus JM1FC3 või JMZFC1. Seda tunti ka kui Savanna RX-7. Savanna mudel kopeeris Porsche 944, sest uus mudel oli suunatud pigem Ameerika turule ja seal oli hetke hitt Porsche.

Sel ajal kui SA22/FB oli rohkem puhas sportauto, siis FC kippus juba sinna pehmema sportliku poole peale. Ülejuhitavust suudeti parandada - rool oli täpsem (tigugloboid asendati hammaslatiga).
Ketaspidurid said standardiks, osadel mudelitel isegi 4-silindrilised pidurisadulad. Valikuline lisa oli ka tagaiste, mida on väga vähestel.

1988.a ilmus ka lahtine kereversioon, millel ka turbomootor. Seda tutvustati vingete reklaamidega USA turule. Kaasatud olid ka tuntud Hollywoodi näitlejad, kes vabast ajast rallit sõitsid. Suure promoga kaasnes ka suur nõudlus, mistõttu hinnad tõusid 5000USD võrra ning endiselt oli soovijaid. Arvatakse, et umbes 5000 mudelit toodi USAsse, ning järgmise 3 mudeliaasta jooksul järjest vähem. Nüüdseks saanud siis kollektsionääride objektiks.

Üldiselt osutus 2.Gen hästimüüvaks artikliks.

Kolmas põlvkond.

* Series 6 (1992–1995). Müüdi edukalt üle terve maailma ning müüginumbrid olid kõrgeimad. Jaapanis müüdi seda Efini brändi all. 1993-95.a mudeleid müüdi ainult USAs ja Kanadas.

* Series 7 (1996–1998). Selle seeria mudeli juures muudeti autot kõigest pisut, mootor sai 16-bit ECU, mis andis lisa 10 hj. Jaapanis müüdi S7 mudelit Mazda nime all, ning ainult vasakpoolse liikluse jaoks


* Series 8 (January 1999– August 2002). Viimane seeria, mida sai ainult Jaapanist. Paigaldatud oli veelgi tõhusam turbo, parem vahejahuti ning radiaator. Muudeti ka rooli, istmeid, esi- ning tagatulede väljanägemist. Tagatiiba sai nüüdsest reguleerida oma soovi järgi ning tippmudel Type RS sai Bilsteini amortisaatorid ning 17" veljed. Kaal kahanes 1280kg-ni.
Jõudu oli masinal küllaga - 208kW 276hj ning 330 Nm väänet. Teoreetiliselt oli mootor võimeline ka 220-230kW välja andma. Type RZ sai kõik RS-i lisad, kuid kere oli 10kg kergem ning uued BBS veljed olid relvakarva hallid.
Edasine upgrade sisaldas endas vaid ECU ja ABS-i täiustamist. ABS toimis nüüd iseseisvalt k~igil neljal rattal, mis lubas suurtel kiirustel ka kurvis pidurdada.
Viimased 1500 "Spirit R" RX-7 mudelit said kõikvõimalikud lisad ning need masinad müüdi ära vähem kui paari päevaga.

"Spirit R" mudeleid oli kolme tüüpi - A, B ja C. A mudelil oli 5-käiguline käigukast ning väidetavalt parima esitusega tervest seeriast. B mudelil oli 2+2 isteskeem. C mudelil oli samuti 2+2 isteskeem, kuid sellele seeriale paigaldati 3-käiguline automaatkast.

Oli olemas ka "Touring" mudel. Lisatud oli katuseluuk, Bose stereosüsteem. Seda mudelit arendati siis ka võistluste jaoks.

Kolmas RX-7 põlvkond oli Jaapani standardite järgi kõige õnnestunum sportauto. Suurepärane aerodünaamika, futuristlik keredisain. Samuti ei saa kõrvale jätta 13B-REW mootorit, mis oli esimene masstootmises olev mootor, millel kaskaadturbo ning võimsus kasvas 255 hj (1993) kuni 276hj (2002)

FD mudel sai ka palju auhindu. Kaasa arvatud Playboy oma. 1993.a korraldas Playboy autotesti, kus teiseks masinaks valiti DOdge Viper. Neist kahest parimaks tunnistati Jaapani toodang, samuti oli RX-7 Car&Driver ajakirja esikúmnes 3 aastat järjest (1993-95)

Kaskaadturbo on väga keeruline süsteem. Sündis see koostöös Hitachi'ga ning kasutati esialgu kodusel JC Cosmo mootoritel (1990-95). Koosneb siis kahest järjestikusest turbolaadurist, millest esimene annab väändemomendi madalatel pööretel, teine on samal ajal ooteasendis ning aktiveerub alles kõrgematel pööretel, andes lisajõudu. Esimene andis välja 10psi @ 1800rpm ning teine laadur aktiveerus alles 4000rpm juures, andes samuti 10 psi, tagades hea väändemomendi terves pöördevahemikus.

Stabiilus oli võrreldav maailmaklassi autodega ning on seda siiani. 50/50 kaalujaotus ja madal raskuskese tagasid neutraalse juhitavuse ka kriitilistes situatsioonides.

Väga populaarne modifikatsioon selle põlvkonna masinast oli selline, et Eunos Cosmo pealt laenati 2-liitirine 20B 3-rootoriga mootor. Samuti olid saadaval aftermarket perfoormans komplektid. 20B mootor andis sellisel juhul välja 550hj ning tippkiirus üle 320 km/h. kriitikud siiski váidavad, et ka 13B saaks viia sama tasemeni, kuid siis muutuvad küsitavaks tema igapäevased sõiduomadused, seetõttu jääb siin peale ikkagi 20B mootor.

Mazda RX-7 R1 FD3S

Autozam AZ-1 - Kei-klass

1992. oktoober - 1994.

Autozam AZ-1, raamikoodi järgi PG6SA, nägi ilmavalgust 1992.a oktoobris. Auto liigitati Kei klassi (low tax cars). Keskmootoriga ning avanevate ustega kaheistmeline auto leidis aset tegelikult Suzuki peakorteris, kuid litsents müüdi Mazdale. Saadaval oli ka siiski Suzuki Kara nime all, eraldusmärgiks udutuled Suzuki masinal.

Jõuallikana kasutati Suzuki 657cc turbolaadimisega mootorit, mis tootis 47kW/64hj @6500 rpm ning väändejõudu 85Nm@4000rpm.

AZ-1 oli teoorias olemas juba 1985, kui Suzuki alustas RS/1 nimelise masina masstootmist. Sellel oli ainult 1.3liitirne G13A mootor ning kaalujaotus 45/55. Sellele järgnes ka RS/3, mis oli eelkäija edasiarendus ning turvameetmed olid lisatud. Kahjuks masinat kaua ei toodetud, otsustati kabrio-mudeli kasuks.

1992.a Mazda disainitiim, eesotsas Toshiko Hirai(vastutav MX-5 eest), võttis projekti üle ning hoolimata limiteeritud rahast, viidi alustatu lõpuni.

Uuendatud toruraam koos põhjavannidega, alumiiniumist poolraam ning 3 erinevat plastkere kujundust. Masinate tegemisel jälgiti rangelt Kei klassi nõudeid - pikkus max. 320cm, mootorimaht 550cc. Mudelinimi muutus AZ-550 Sports.

Keretüübid.
Type A - klapptuled (BG 323F-ilt), ferraripunane värv, õhuvõtt auto ninaosas, Ferrari Testarossalt "laenatud" küljelaiendid, kuid kõige tähtsam - gull-wing uksed.

Type B - "High-tuned". Tegu siis tipptuunitud mudeliga. Katus meenutas kasvuhoonet kohati, kuid kaardus kuni tagaotsani, seega C-piilar, kui selline, puudus. Salong meenutas ralliautot ning varustus spartalik. Ainuke mudel, millel uks avanes valge mehe moodi. Ninaosas 2 suurt punnis tulesilma ning taga topeltväljalase.

Type C - Meenutas grupp-C sportautot, nagu Mazdale omane. Iseloomulik värvitoon valge-sinine. Mootorile tehti suurem sisselase, ette radiaatorile kaks ventilaatorit, samuti ka jahutuselemendid esirataste kohal. Voolujoonelised küljepeeglid ning pidurikettaid jahutavad BBS veljed.

Võrreldes B-mudeliga, oli C veel spartalikum. Varustuses sisaldus vaid juhtimiseks vajalik.

Autod leidsid sooja vastuvõtu, Mazda juhtkond suurendas tootmismahtusid. Kuigi Type C meeldis kõige rohkem, toodeti Type A rohkem, kuna eeldati, et enamik ostjaid ei ole rallisõitjad. Tehti pisike kosmeetiline uuendus - klapptuled asendati tavalistega - puhtalt kerejäikuse nimel. Muudeti ka raami struktuuri - jällegi jäikuse nimel.

1992. olid autod saadaval vaid kahes värvitoonis - Siberian Blue ja Classic Red, mõlematel kaasnes Venetian Gray vööjoon.

Kahjuks tuli auto müüki natuke valel ajal - Jaapanis maksis Eunos Roadster vaid pisut rohkem ning loodetud müüginumber, 800 autot kuus, jäi saavutamata.

Arvestades seda, kui palju müüdi Suzuki Cara't või Honda Beat'i, sai AZ-1 kõige haruldasemaks Kei klassi autoks.
Müümata jäänud laoseis saadeti kiirelt tuunijatele, kes ehitasid nendest "erimudelid". Esmaselt pakuti L-varustust - kätkes endas kvaliteetset helisüsteemi (subwoofer pagasiruumis), väliseid muudatusi ei tehtud.

Teine erimudel tuli Mazdaspeed'i tiimilt. Välimus muutus spoilerite näol, muudetud kapott, uus tagumine antitiib. Auto värviti üleni ühte värvi. Valida sai endale ka muudetava jäikusega amordid, sportvedrud, strutbar'id ette ja taha, mehaaniline LSD, muudetud õhufilter, roostevaba/keraamiline summuti. Samuti olid erilised valuveljed ning Goodyeari parimad rehvid.

Eriversioonid.

M2 1015.
Autot müüdi vaid läbi M2 diilerite ja ainult Jaapani turule.

Disainilt sarnanes Lamborghini Cheetah'le. Lisadena pakuti ka ralliauto "nänni" - suured lisatuled integreeritud kapoti sisse, mootori osad, ja palju muudki.

M2 1015B.
Eemaldatav plastist paneelkatus. Tuuningfirma RE Amemiya istutas aiste vahele 20B vankelmootori, veidi pikendas ning laiendas keret. Ainsa originaalse asjana jäeti gullwing-uksed.

Veel üks versioon sellest tehti 1996.a, kui tuntud autoentusiast Shiro Kosaka, kes kogus Abarthi mudeleid, kulutas ligi 2 miljonit jeeni, et AZ raamile istutada Abarthi sarnane kere.

Sinine SWAT

Erimudel SWAT ehitati vaid Jaapani armee tarvis. Kasutati luureautona. Auto eritunnuseks oli väljaspoole keret ehitatud turvapuur, palju kasutati titaani, kerepaneelid ning klaasid muudeti kuulikindlateks. Jõuallikana kasutati gaasiturbiini, mis suutis auto tippkiiruseks 312km/h.

Don't blame it on the sunshine, don't blame it on the moonlight, don't blame it on the good times, blame it on the boogie...

Jah, nii kõlab Jacksoni laul... Hea lugu on. Kahju, et mees ise vanaks on jäänud.
Istun mõtlikult töö juures oma laua taga. Sittagi ei oska peale hakata. Akna taga toimetavad prügikasti kallal kratid, kes otsivad igat viimast raasukest. Kahju. Siit nad sööki ei leia, ainult hunnik pappi. Kasutage seda, kollid.
Sunshine, moonlight, good times, boogie..
Jah, kus on päikest, sinna järgneb romantiline kuuvalgus.. Meenuvad head ajad.. Ehk isegi ka vägevad tantsud Travolta saatel.
Nüüd olen üksi. Täiesti üksi. Ihuüksi. Siin suures maailmas. Kus loota võid vaid iseendale. Ja ka siis ei maksa liialt usaldada. Miks peab kõik nii julmalt lõppema? Ühel hetkel on sul keegi, teisal jälle oled endamisi. Justkui illusioon kõrbes - alguses on loss, siis printsess, siis kaamel.. Kuni kaob loss, kaob printsess, ja jäädki oma kaameliga üksi.
Mõte ei jookse täna kudagi. Kohvi kaob tass tassi järel kõrist alla. Kuid paremaks ei muutu midagi. Pigem vastupidi.
Vastikusega tõusen laua tagant ja astun uksest välja. Istun autosse ja sõidan minema. Lasen kõik aknad alla, et tuulutada end pisut.. Makil tümakas põhja ja ainult gaasi..

Oh kus tahaks, lennata ära.. Jätaks maha kõik. Ja hakkaks pihta puhta lehena.

Elujõutorn

Nii nad arvasid... Otsekui põline tamm mäekingul, on ta kõrgumas üle teiste ja on jälginud ning jälgib inimeste toimetusi. On jaganud nendega nii rõõme kui muresid. On ta astmetel astunud nii peremehest paruni jalg ning rääkimata teistest.
Võib arvata, et mõisavalitsejad tundsid seal rõõmu, nähes kõrgelt oma lokkavaid viljapõlde ja neil töötavaid töölisi. Hea enesetunde sai tornis nii mures, kui ka tervisest pakatav inimene...
Angela

Avanev vaatepilt, on fantastiline. Kaugustesse ulatuv pilk - Põllud, metsad, aasad - Nii kaugele, kui silm ulatub - puhas loodus ainult.
Nautides seda vaadet, mis avaneb, sa lausa tunned, kuidas sinusse voolab energiat ja jõudu. Hoolimata aastaajast on vaade alati hurmav ja kaasakiskuv.
Talvel naudid valget, sätendavat loodust. Hiilgus, mis ümber on, teeb lausa sõnatuks.
Sügisel, kui loodus on maalitud eri värvidega või suvel, kui päike loojub, laotades oma punaseid kiiri kõikjale. Lummav?
Raile

Nüüd, kui taas vajan su tuge, astun su poole tundmaks järjest rohkem hingepugevat meelerahu ja saabuvat kindlustunnet. Tean, et sa pole enam kaugel, sa juba ootad mind. Ootad, sest tunnetad läbi lähenevate sammude nendesse peitunud nõrkust ja jõuetust. Ma astun vaevaliselt - Ja ma väga vajan su abi.
Ja nii ma muudkui sammun, mõtlen äkitselt - ega miski muutunud ei ole, ega keegi teine meie dialoogi sekkuda ei taha?! See on nõrkus, mis juhib mu meeli. See peab lõppema, see jõuetus - ma tean. Ja tead sinagi, sest tunned ju mind ja mina usaldan sind, mu elujõutorn.
Taaskohtumisel tõden, et kõik on endine. Seal sa oled oma uhkuses, oma vapustavas julguses ja elujõulisuses. Oh, kuidas küll suudad olla nii vankumatult mõjus?! Mind valdab su rõkkav lummus. Ma naeratan ja ühtäkki tahaks ju jäädagi siia su juurde, et olla läbinisti õnnelik.
Oo, kui võimalusterohke maailm!
Jaanika

Kust inimene võtab selle jõu ja energia, et vaatamata ebaõnnestumistele jätkata? Kõige paremini on vist jõu suhted paigas looduses - toimib rütm, pidev muutumine, sünd, surm, kohanemine. Nagu puu, mis juurtega mulda on kinnitunud ja võimsaid harusid taeva poole viipab, tõestades leherohelisuses, õite lõhnas, lehtede kullas oma jõudu, ilu ja sära, sirutab inimene oma elu luues ja korraldades enda võimaluste piire, otsides ikka edasi, püüeldes unistuste täitumise poole.
Luua kaosest korda, keskenduda enda jõud ja tähelepanu ühele ja peamisele - see on väljakutse. Muuta oma ideed nähtavaks ehk materialiseerida soove, on paljude jaoks igapäevane küsimus. Ometi sõltub elu arhitektuuri teostamine igast üksikust ja paikapandud kivist ja sellest, kuidas need on laotud. Kes kord katuseni välja jõudnud, ei tahaks sealt küll alla kukkuda, kuid võiks kõik ponnistused iseeneste pärast unustada ja lipu kasvõi sellepärast heisata, et anti võimalus oma elutorn püstitada.
Krista

Igal maakivil on oma energia ja kui nendest torn ehitada, tekib suur energiaväli, mis saab energiat taevalt ja maalt. Igale inimesele ei mõju see energia, kui see inimene on negatiivse poolusega, aga suuremale osale annab ta siiski energiat, mis on vajalik inimese energia kaitsekilbile.
Ülle

Uksed olid alati avatud. Inimesed tulid nii lähedalt, kui kaugelt. Kes targemaks saama, kes abielluma, kes tähti uurima, kes teatrisse või kontserdile, kes lähiümbrusele uut vaatenurka saama, kes tööle. Kõigil oli seal hea olla.Valitses loomulik ja heatahtlik õhkkond.
Kadri

see torn, need seinad, need kivid! Iga kivi on maalt saanud kaasa energia ja välja, on tunda nende ladujate meisterlikkust ja käte tugevust.
Tõustes torni, tuleb mõtteid koondada ja mõelda, kui palju on inimesi, kui palju on kive. Aga kui vähesed valiti välja selle torni jaoks, need olid erilised kivid - jõuduandvad. Kõik ei sobinud, kõike ei toodud kohalegi. Igast kivist kiirgab positiivset energiat torni tippu tõusja poole. Igasugune tõusmine on positiivne, tipu lähenedes tõusevad ka tõusja emotsioonid ja enesetunne, paranenud on tuju ja olemegi kohal ELUJÕUTORNIS.
. Koondada uuesti mõtteid : palju on inimesi, palju on kive? Aga ainult need, kes on tõusnud torni, saavad teada, mis tunne on tunda end kindlana, nagu LOSSI ELUJÕUTORN. paneb tegutsema ja teod on suured nagu TORN ja LOSS.
Ene

Mäe all massiivsetest maakividest kõrguv värav, mis paistab nii jõuline. Lossi trepi ette jõudes on tunne, nagu oleks see tipp, kuid ei - kõik on alles ees.
See suur ehitis, mis seisab mu ees, õhkab erilist aukartust nii oma välimuse, kui ka suuruse poolest. Üles vaadates näen torni. See on nii kummaline : mul on tunne, nagu kutsutaks mind sinna.
Lossi sisenedes tervitab mind eriline hõng, mis tundub sellele lossile nii omane. Trepist üles minnes kuulen, kuidas taldade all, iga sammu astudes, astmed nagisevad. Astmete nagin jutustab igast inimesest, kes on nendel kõndinud. Seda peab oskama kuulata, sest see on lossi salamuusika.
Mida kõrgemale ma jõuan, seda kergem mul hakkab ja ikka valdab mind tunne, et mind ootab üleval miski, mis on kõigile vajalik.
Jalgades on küll juba väsimus, kuid ma ei jäta, lähen ikka edasi - kuni lossi torni tippu. Ka see trepp mu jalgade all räägib läbi naginate oma lugusid. Kivid seintel jutustavad oma hiilguses, et on olnud pea sajand seal, kus ma neid näen.
Üles jõudes ootab mind ees avar ja valgusküllane ruum, mis näitab suure uhkusega kõike, mida silmapiir ulatab nägema. See on tõeline elujõu ammutamise koht, sest seal näen, kui palju ilu meid ümbritseb ja see loodus - see võtab lausa hingetuks. Just selline on minu vaade tornist, mis aitab tunda end rahulikuna.
Pärast sellist elamust ning kaunist vaadet pargile, on mul jõudu edasi elada ning seda jõudu ka teistega jagada.
Age

Ikka samm sammu järel kõrgemale, vahel astmeid vahele jättes, vahel seisatades just kui järele mõeldes olnule ja samas tehes tulevikuplaane. Kohale jõudes avaneb imeline vaade, läbi aastaaegade, tagasi elule.
Tõusva päikese kiired kumavad läbi rohetavate puulatvade, kerge uduloor hõljub vee kohal, õhus on tunda värskust ja ainuke tajutav heli on lindude muretu sädin. Aeg ja ruum on kaotanud tähenduse, on ainult tohutu elurõõm.
Pääsukeste rõõmus sagin toob keskpäeva leitsakusse täiskasvanute luituma hakkava suve. Soe vihmahoog peseb tolmu ja toob tagasi säravad värvid. Ritsikate mahe sirin kuulutab peatselt saabuvat rahuaega.
Aeg täis küpsust ja mõistmist pakub lahkelt oma ande. Ka nukras kirjususes peitub oma soojus ja võlu.
Veripunaselt loojuva päikese kiirtes jätavad puud oma tumedad varjud külmale sinakale lumele. On lõpu ja alguse aeg.
Anneli

Meid kannustab see teistsugusus, mis peaks üleval ootama? Ta ootabki. Jõudes üles, on kõik see, mis alla jäi, nii kaugel, nii väike, nii vähetähtis. Kas või hetkeks, aga need mured ja mõtted, mis all meid ahistasid, on ununenud! Ümberringi laiub valge avarus, silmapiir, puuladvad, katused? Laske see kõik enda sisse - see ilu, see vabadus, see avarus ja valgus. See on vaade teisest küljest, see kinnitab, et alati on asjadel-olukordadel rohkem, kui üks külg ja tuleb leida enda jaoks see kõige meeldivam. Osake hinnata seda, mis meeldib, mis tekitab positiivseid emotsioone. Osake sellest koguda elujõudu - see polegi nii raske.
Otsige üles oma torn, hoidke ja kasutage seda.

Ä möh?

Roosa elevant hõljub mu toas lae all, lagi lainetab ning mummud vilguvad sini-puna-roheliselt...Üks virrvarr on silme ees. Jube. Ma leban selili voodis, üritan mõelda, kuid liiga valus on. Üritan silmi liigutada, valus on. Üritan pead tõsta, valus on. Miski minu sees peatub hetkeks ja torkab valusalt. Valu on meeletu. Tahan juua.
Tõusen istukile, mõnus surin käib läbi. Kuidagimoodi komberdan kööki, keeran kraanist vee jooksma, pesen nägu ja joon tubli sõõmu. Uskuge mind, hakkas parem. Peavalu on tappev ning allpool vööd on valvelseisang. Edaspidiseks jätan meelde, et rohud ja alkohol sobivad vaid siis, kui eluisu lõplikult kadunud on.
Vaatan peeglisse - nägu mis mulle sealt vastu vaatab, ei ole enam mina. Kadunud on sära, rõõm, elujõud, alles jäänud vaid muremõtted, väsimus, habe ja tühi hing. Saagem tuttavaks, olen M.

Aastavahetuseni on veel loetud tunnid... Istun üksi kodus. Ei ole küll suur, ka mitte mugav, aga siiski oma. Mul on suur köök ja kaks suurt tuba. Polegi rohkem vaja. Arvuti ja teler ning mikrouun on mu parimad sõbrad siiani. Jürka oli ka, kuni ta mu armastusega jalga lasi, rohkem pole taht temast miskit kuulda. Võibolla on see põhjuseks, miks ma olen nii masenduses ja trotsi täis.
Istun tugitoolis, vaatan kardina vahelt aknast välja. Ausalt öeldes, sittagi pole muutunud. Valelikud ja vaesed jalutavad tänavail. Õhk on ka jahedam, võib loota, et ehk tuleb lumi isegi maha veel selle viimase paari tunni jooksul. Eilse vihmasajuga tekkinud lombid on endale jääteki peale tõmbanud. Arvuti klaviatuur keeldub minuga suhtlemast. Ehk on see sellest, et ma sinna kogemata aperitiivi peale valasin? Igatahes teatud klahvid on justkui nätsuga kinni. Pagan!
Poed on ka kinni, ning viimane vein kapis. Korgin lahti ning naudin oma veini teleka ees tugitoolis mõnuledes. Klõpsin mõtlikult puldinuppe, kuid leidmata sobivat kanalit, lükkan hoopis DVD peale ning Bruce Willis, welcome to my home. Ülikõva.
Telefon lauanurgal vaikib nagu haud. Paras talle. Sõpru mul õnneks ei ole, seega rahu on garanteeritud.
See-eest naaberkorteris käib kõva pidu. Seina tagant kostuvad kolksud vastu seina, ilmselt ülemeelik paarike. Ah, pohhui.
Viimasel ajal olen märganud end muust elust irduvat. Järjest rohkem istun kodus arvuti taga, aeg-ajalt satun ka autoga loodusesse. Loodus mulle meeldib, paljugi on veel avastamata. Oh, oleks vaid seda aega.
Alles mõnda aega tagasi olin seltskonnalõvi, käisime sõpradega pubides, lällasime poole ööni, käisime naistes kambaga. Vahest mõnel ööl ei jõudnudki koju. Peolt otse tööle ja töölt jälle pidusse. Oh, olid ajad, olid rajad... Ja seda kõike, kuni armusin... Kuid paraku jäin ka sellest ilma. Lubasin endale, et enam seda endaga juhtuda ei lase ning lõpetasin päevapealt. Hakkasin hoopis kodus patja nutma ning üritasin inimesi vältida niipalju kui võimalik. Selle kõige tõttu kaotasin söögiisu, kaotasin kaalu kohutava kiirusega. Tänu oma õele, kes oli mõistev ja hoolitsev, sain tagasi oma tervise ning enesekindluse. Võtsingi telefoni ning helistasin talle, ammu polnud ju näinud.

Uue aastani oli jäänud veel mõned minutid. Tõmbasin mantli selga, müts silmini pähe ning jooksin trepist alla õue. Palju rahvast oli tänavaile tulnud. Peale suurt pauku hakkas üks kätlemine ja jutupada. Suu väsis ära. Naabridki, kes tavaliselt toas kükitasid, olid välja tulnud ning hakkasid mingeid raketimoodustisi lumme sättima. Jah, just nimelt lumme. Paari viimase tunniga oli kenake lumi maha tulnud. Vaadates mõne mehe pürotehnikaoskust, siis meenus mulle mõne aasta tagune juhtum, kus üks ilutulestikurakett ootamatult taevasse lennates suunda muutis, ning ühe kolmanda korruse lahtisest aknast sisse tuhises, otse noorpaari voodisse. Maha põlesid nii kolmas korrus, kui ka mõne mehe uhkes, muahahaa. Ei üldiselt on lahe.
Tegin ka kiire tiiru mööda linna, eriti midagi vaadata polnudki, ehted olid küll ilusad, kuid needsamad betoonkastid, mida niigi juba palju kirutud, seisid endiselt hallid mordad ees. Pähh.
Sean sammud kodupoole tagasi. Ühes kõrvaltänavas põrkasin kokku ühe noore neiuga. Vabandasin kohmetusest, vaatasime üksteisele põgusalt silma ning jätkasime kumbki oma teed.
Alles kodus mantlit seljast võttes, turgatas pähe, et tuttav nägu oli. ja alles nüüd hakkas mind painama enim küsimus - kes ta oli? Kuna kohtumine oli kiire, ei suutnud muud meenutada, kui ilusad näojooned, sinised silmad ning heledad juuksed. Kahjuks küll ei leidnud oma fotoalbumist ühtki sarnase joonega nägu, kuid lootus kaob viimasena. Võtsin veel klaasikese veini, mängisin arvutis kaarte mõne partii ning läksin voodisse. Isegi uinuda ei saanud. See nägu painas mind.
Kohutav. Ma läksin endaga tülli, et kas ma peaks teda otsima või hoopis eluga edasi minema, et nagunii pole minu tüüp.
Oehh. Eks aega annab arutust. Lülitasin telefoni välja, keerasin raadio unelainele ning magus uni võis tulla.

Terv...

Uusaasta edukalt vastu võetud.. nüüd võib hakata elama :)
Minu uus Netikodu asub siin.. ja hakkab sisaldama minu kirjatöid.. loodetavasti :D

cheers,
M.