reede, 4. jaanuar 2008

Ä möh?

Roosa elevant hõljub mu toas lae all, lagi lainetab ning mummud vilguvad sini-puna-roheliselt...Üks virrvarr on silme ees. Jube. Ma leban selili voodis, üritan mõelda, kuid liiga valus on. Üritan silmi liigutada, valus on. Üritan pead tõsta, valus on. Miski minu sees peatub hetkeks ja torkab valusalt. Valu on meeletu. Tahan juua.
Tõusen istukile, mõnus surin käib läbi. Kuidagimoodi komberdan kööki, keeran kraanist vee jooksma, pesen nägu ja joon tubli sõõmu. Uskuge mind, hakkas parem. Peavalu on tappev ning allpool vööd on valvelseisang. Edaspidiseks jätan meelde, et rohud ja alkohol sobivad vaid siis, kui eluisu lõplikult kadunud on.
Vaatan peeglisse - nägu mis mulle sealt vastu vaatab, ei ole enam mina. Kadunud on sära, rõõm, elujõud, alles jäänud vaid muremõtted, väsimus, habe ja tühi hing. Saagem tuttavaks, olen M.

Aastavahetuseni on veel loetud tunnid... Istun üksi kodus. Ei ole küll suur, ka mitte mugav, aga siiski oma. Mul on suur köök ja kaks suurt tuba. Polegi rohkem vaja. Arvuti ja teler ning mikrouun on mu parimad sõbrad siiani. Jürka oli ka, kuni ta mu armastusega jalga lasi, rohkem pole taht temast miskit kuulda. Võibolla on see põhjuseks, miks ma olen nii masenduses ja trotsi täis.
Istun tugitoolis, vaatan kardina vahelt aknast välja. Ausalt öeldes, sittagi pole muutunud. Valelikud ja vaesed jalutavad tänavail. Õhk on ka jahedam, võib loota, et ehk tuleb lumi isegi maha veel selle viimase paari tunni jooksul. Eilse vihmasajuga tekkinud lombid on endale jääteki peale tõmbanud. Arvuti klaviatuur keeldub minuga suhtlemast. Ehk on see sellest, et ma sinna kogemata aperitiivi peale valasin? Igatahes teatud klahvid on justkui nätsuga kinni. Pagan!
Poed on ka kinni, ning viimane vein kapis. Korgin lahti ning naudin oma veini teleka ees tugitoolis mõnuledes. Klõpsin mõtlikult puldinuppe, kuid leidmata sobivat kanalit, lükkan hoopis DVD peale ning Bruce Willis, welcome to my home. Ülikõva.
Telefon lauanurgal vaikib nagu haud. Paras talle. Sõpru mul õnneks ei ole, seega rahu on garanteeritud.
See-eest naaberkorteris käib kõva pidu. Seina tagant kostuvad kolksud vastu seina, ilmselt ülemeelik paarike. Ah, pohhui.
Viimasel ajal olen märganud end muust elust irduvat. Järjest rohkem istun kodus arvuti taga, aeg-ajalt satun ka autoga loodusesse. Loodus mulle meeldib, paljugi on veel avastamata. Oh, oleks vaid seda aega.
Alles mõnda aega tagasi olin seltskonnalõvi, käisime sõpradega pubides, lällasime poole ööni, käisime naistes kambaga. Vahest mõnel ööl ei jõudnudki koju. Peolt otse tööle ja töölt jälle pidusse. Oh, olid ajad, olid rajad... Ja seda kõike, kuni armusin... Kuid paraku jäin ka sellest ilma. Lubasin endale, et enam seda endaga juhtuda ei lase ning lõpetasin päevapealt. Hakkasin hoopis kodus patja nutma ning üritasin inimesi vältida niipalju kui võimalik. Selle kõige tõttu kaotasin söögiisu, kaotasin kaalu kohutava kiirusega. Tänu oma õele, kes oli mõistev ja hoolitsev, sain tagasi oma tervise ning enesekindluse. Võtsingi telefoni ning helistasin talle, ammu polnud ju näinud.

Uue aastani oli jäänud veel mõned minutid. Tõmbasin mantli selga, müts silmini pähe ning jooksin trepist alla õue. Palju rahvast oli tänavaile tulnud. Peale suurt pauku hakkas üks kätlemine ja jutupada. Suu väsis ära. Naabridki, kes tavaliselt toas kükitasid, olid välja tulnud ning hakkasid mingeid raketimoodustisi lumme sättima. Jah, just nimelt lumme. Paari viimase tunniga oli kenake lumi maha tulnud. Vaadates mõne mehe pürotehnikaoskust, siis meenus mulle mõne aasta tagune juhtum, kus üks ilutulestikurakett ootamatult taevasse lennates suunda muutis, ning ühe kolmanda korruse lahtisest aknast sisse tuhises, otse noorpaari voodisse. Maha põlesid nii kolmas korrus, kui ka mõne mehe uhkes, muahahaa. Ei üldiselt on lahe.
Tegin ka kiire tiiru mööda linna, eriti midagi vaadata polnudki, ehted olid küll ilusad, kuid needsamad betoonkastid, mida niigi juba palju kirutud, seisid endiselt hallid mordad ees. Pähh.
Sean sammud kodupoole tagasi. Ühes kõrvaltänavas põrkasin kokku ühe noore neiuga. Vabandasin kohmetusest, vaatasime üksteisele põgusalt silma ning jätkasime kumbki oma teed.
Alles kodus mantlit seljast võttes, turgatas pähe, et tuttav nägu oli. ja alles nüüd hakkas mind painama enim küsimus - kes ta oli? Kuna kohtumine oli kiire, ei suutnud muud meenutada, kui ilusad näojooned, sinised silmad ning heledad juuksed. Kahjuks küll ei leidnud oma fotoalbumist ühtki sarnase joonega nägu, kuid lootus kaob viimasena. Võtsin veel klaasikese veini, mängisin arvutis kaarte mõne partii ning läksin voodisse. Isegi uinuda ei saanud. See nägu painas mind.
Kohutav. Ma läksin endaga tülli, et kas ma peaks teda otsima või hoopis eluga edasi minema, et nagunii pole minu tüüp.
Oehh. Eks aega annab arutust. Lülitasin telefoni välja, keerasin raadio unelainele ning magus uni võis tulla.
Postita kommentaar