Mina olen M. ja mul on tähelepanuvajadus..
Pole tükk aega olnud mahti miskit tarka kirjutada.. Elu on viimasel ajal kiire olnud. Seda igas mõttes.
No ilmselt esimese asjana tuleks ära mainida ikka põhimine - koolkoolkool... :D
Semestri lõpp oli suhteliselt stressirohke - kas ikka saavad hinded sisse, kas hinded on positiivsed.. Noh, see mure on vist lahendatud - keskmise hindega 5.0 :)
Eks seda jooksmist ja siplemist oli, nagu mustlasel, kes omal ajal mädasse kinni jäi ja klišeeks sai. Ei saa öelda, et ma rahul ei ole, täpselt see, mida ma alati tahtnud olen - teha seda, mis mulle väga meeldib. Ja jällegi jõuan tõdemuseni, et see otsus oleks võinud sündida juba umbestäpselt 7 aastat tagasi. Ehk oleksin juba olnud kusagil omadega, kasvõi poole mäe peal... Ei tohi nuriseda - when life gives you lemons, make lemonade or throw them fuck out!
Siis saabuski lõpuks viimane nädal, kui algas otsade kokkutõmbamine, asjade kokkusättimine, peavalu, ja takkaotsa midagi väga erilist ja kaunist, mida poleks unes ka osanud arvata. :)
Poisid meil olid suhteliselt rahutud juba, pinge langeb, tahaks teha miskit... Aga mida? Noh, eks siis tehti pummelung, seda kahjuks või õnneks mitu õhtut jutti. Ei saanud nad õigupoolest veel ühte silmaluukigi lahti, kui juba jälle pudel suu äärde tõusis ja jälle järgmise hommikuni ringi maurati. Viimasel õhtul läksid poisid välja, selleks käidi šoppamas, auto topiti paksult õlut ja viina täis ja nii nad kadusid.. Mind see väga ei kõigutanud, ma viibisin sel hetkel teises kohas. Küll aga oli öösel kuulda, kui läks lahti tramburai.
Kell võis näidata juba miskit teist hommikutundi (poolunine silm võis veidi valetada), kui matsuga löödi kinni ühika välisuks ja märul hakkas pihta. Käidi ja prõmmiti läbi kõik uksed, ühe mehe toauks lendas lausa koos piitadega, ning seejärel korraldati pasteerimisorgia, et kui ma järgmisel hommikul teisele korrusele kõplasin, siis avanes kohutav kaoslik vaatepilt. Justkui oleks Nigeeria näljahädalised üle käinud. Samuti üks mees käis ja otsis oma saapaid taga.. No nii kasti annab end vist panna, et enam ei mäleta absoluutselt, kuhu jäid kamassid.. No igatahes valelt korruselt käis ta neid otsimas. :)
Kuna pidin juba eelmisel õhtul oma toavõtme loovutama komale, siis viibisin üleüldse teises toas ja see jäi mul märkamata, millal selle rüsina sees Hentsi voodi üles korrusele rändas, et kui ta hommikul alla tuli ja mu tuppa lasi, siis vaatasin, et WTF, voodi ka läinud.. Ahjaa, kas ma juba mainisin, et eelmisel õhtul lõhuti mu voodi totaalselt ära? Urmz tuli ja toetas oma suure tagumendi mu voodi nukale ja polnudki palju vaja - järgnes kõva ragin ja voodi oli ühe nurgaga põrandal. Ma olen enam kui kindel, et kiikvoodis keegi magada ei oleks tahtnud niivõinaa.
Siis algaski haavade lappimine - kes ärkas tuumapohmelliga, kes ei ärganud üldse.. Vähemalt mitte hommikul. Olin abiks ja tõime Hentsi auto ära, mis seisis teise õppemaja ees, kõrval oli ka Kõpsi "bõmvõ" ning autode ümber ilusa järjepideva ringina kollane lumi ja tsinkmetallist korgid, teadagi, mis seal sündis - pudelist manustatav kraam töödeldi ümber looduslikuks väetiseks. :)
Puhusime siis autole hääle sisse ning tegin vanade aegade meenutuseks ühe tiiru ümber kooli.. Peab ütlema et päris äge oli vahelduseks RWD'ga lume sees hullata.
Seejärel vutavuta tagasi dormi, asjad miuhmauh auto kuuti, jooksujalu sai käidud veel inglise keele tunnis ning siis jooksuga tagasi ühikasse ja ei läinudki enam palju aega mööda, kui pisarsilmil uksest välja astusin. See ei olnud nii rõõmus pisar, kui see, mis Ferru mootori häält kuuldes oli... Aga siiski liigutav hetk. Vähemalt lohutan end sellega, et juba veebruaris seiklus taas jätkub..
Mis siis vahepeal sündinud on?
Juba teist nädalat olen kodus, käin usinalt seal, kus ma käima pean - praktikal. Esimene nädal mind ära ei kohutanud, ütleme nii, et ootuspärane - teha lubatakse piisavalt. Kuigi esimest korda, kui riided selga tõmbasin ja tekkis kartus, et esmakursuslane mõnitust kuulma hakkab, siis juhtus vastupidine. Mind võeti hästi vastu ja küsiti isegi arvamust osade asjade kohta. Tekkis uhke tunne. Nii ma siis saingi endale Mardi, kes mind kohe üht nelivedust bemmi hooldama pani. Igati uhke oli seista ja härdalt paitada autot, mis maksab uuest peast ligi 2 milli.
Kuulates teisi, kes on esimesed päevad ainult koristada ja muud jura teha saanud siis peaksin vist isegi õnnelik olema. :)
Inimesi on küll igat sorti, sellest ma olen nüüd aru saanud, miskipärast need, kellel on suured uhked maasturid, on ülbemad. Ühes autos hoomasin isegi kurikat laes ning vastava riigi tähistusi. Kuulu järgi olevat ta kellelegi maanteel tagant sisse kütnud ning siis seejärel haaranud oma kurika ja teisele mehele turpi kütnud, et too julges pidurdada. Milline ebaõnn, kui hommikul lähed tööle, teed hädapidurduse ja mingi ahv sõidab sajaga selga ning tuleb annab lõuga ka veel. :D Aga elu ongi seiklus ju. Kuigi mina vähemasti eelistan tööle minna ja koju tagasi jõuda ikka terve nahaga. Aga noh, Georgi lint ütleb kõik.
Samuti on olemas sellise mentaliteediga inimesed - mul on pappi, ma nõuan.
Ehk siis, kuigi su autol pole näiteks eelsoojendit küljes, siis inimene helistab hommikul kell 8 juba, et "õu neegrid, mu tutikas Seitsmesajane ei lähe külmaga käima, vist on Webasto katki.. Tehke korda, rsk".. Noh, ja jõuab see Seitsmesajane meile, mis selgub - Webastot pole sellele autole kunagi pandudki. Ehk siis inimene kujutas jälle ette, selle 1.5 milku eest, mis ta auto alla ladus, sai ta kõik eluks mugavad lisad.. Aga noh, jõle hea on ju telefon haarata ja kõigil nägu täis sõimata selle eest, et naine õhtul kätte ei andnud. :)
See on sellise elu üks paratamatu osa, kuigi tõmmates paralleele eelnevaga, siis sinise propelleriga autode omanikud on ikkagi rohkem rahul, kui näiteks mõne jaapanlase või VAGi omanikud. Nad ei kurda eriti millegi üle ning kõik on nende jaoks loomulik. Et kui juhtub, et auto tuleb just hooldusest ja viskab mootoritule ikka põlema, siis nad ei karju, vaid ootavad rahulikult, millal korda tehakse. Toyota omanik suudab eelnevalt tuhat korda kisada, karjuda, isegi Tarbijakaitsega ähvardada, sest Toyota tootis nii kehva auto, et esimese külmaga külmus tagaluuk kinni, kuna omanik pesi päevake varem autot ning jättis tihendid ja asjad õlitamata. Muidugi, alati on tootja selles süüdi, eksole. :D
Vähemalt hetkel olen rahul, kõik sujub.
Ja siinkohal tervitused kõige kallimale. :)
pühapäev, 5. detsember 2010
neljapäev, 7. oktoober 2010
Maalo ja kakao kakofoonia.
Kell on juba.. eeem... hilja õhtul.. Kuulan makilindilt Stingi tütre esituses üht lugu, mida on natuke "tuunitud" ja polegi nii paha..
Otsustasin siis olla tubli jälle üle tüki aja ning oma laguneva mehaanika kiuste, läksin trenni tegema. Need kuramuse teravad lauanurgad seal koolimajas ma siiski ära "tuunin", sest nagu näha, neist eriti kasu ei ole, peale selle, et rebestavad su uusi äsjaostetud pükse, millega sa tahtsid just klassiõele muljet avaldada, kuna need teevad su riista suuremaks, kui tegelikult on ning see, et nende otsa on vägagi meeldiv koperdada ja saada kauamängiv trauma, minu puhul siis peaaegu terve nädal.. Ei ei, mul ei ole selliseid "pikendavaid" pükse, pole lihtsalt tarvis, pigem just see, et teksadega on valus millegi terava otsa sattuda... Ja nii ma siis mänguhoos panin täie lauluga mauhti! lauanurga otsa oma põlvega... Nüüd, peale lugematu hulga aega hiljem ma saan juba normaalselt ringi tuterdada, kuid nüüd on uus häda - F1. Noh, lahkama ma seda asja ei hakka, kes teab, see teab. olgu vihjeks öeldud higi kanni vahel ja sellega käimine... Nüüd on tõesti selline tunne, et keegi on öösel näpu pistnud sinna, kuhu seda vaja ei ole.. Ehk siis saamislugu sai alguse sellest, et kursavend viitsis 3km kauguselt siia sportida ja siis leidsime veel kompanjone ja läksime sportima. Olgu see siis Välguklubi esimene spordipäev. :)
Kuigi jooksma minnes oli selge, et teeme paar kiriet raksu spordisaalis ja siis edasi jõusaali kangutama, kuid... Andsime endast parima, kuid välja kukkus nagu tavaliselt. :D Ehk siis jooksmine tõmbas korraks kopsu kinni, vigane põlv andis endast märku ning toaukse võti kippus koguaeg märjast pihust ära libisema, kuniks ma ta tuugalt ümber randme tõmbasin.
Kiiremad ringid möödas, läksime spordisaali piiluma ukse peale, et kus siis need higised noored neiud on.. Aga tutkit Vasja! Tühjus! mis seal ikka, võtsime pallid (mitte enda omad) pihku ja platsile.. Kuskilt ilmusid välja 2 väga noort neiukest võrkpalliga ja siis tegiime 3:3 mängu, ja nii see rahvas aina kogunes ja kogunes.. Lõpuks oli juba meeskond 8 inimest .. Aga selle peale olin ma juba parajalt märg.. urrr.. ja tühi kõht hakkas endast järjest rohkem märku andma ja siis ma peale mitmesetmendat tundi andsin alla, sport võitis seekord. Ja tegin sammud ühika poole, kus terendas silme ees juba kuum dušš ja soe makaroniroog.
Andy ja Raivz tulid ka koos minuga ära, Kaits jäi veel naistega hullama.. Õige kauaks jäi, peaks mainima. :D
Sai siis tuppa tuldud, voodi peale istutud, iluprotseduurid tehtud, vaatasin,et ohoo, peeglist vaatab päris ponks poiss vastu.. ja jäin rahulolevalt voodi peale viltu sätitud padjale lösutama ning hakkasin arvutist vaatama Jeff Dunhami stand-up comedy't.. 3 täispikka filmi, väärt vaatamist kindla peale.. Ja siis tulin mõttele, et ohoo, hakkaks kakaod tegema.
Niisiis, kakao.. My new best friend. Kuna kohvi on viimasel ajal perse valutama pannud, siis ma mõtlesin väikese vahelduse peale ja nädala sees saigi selle tarbeks toodud poest pakk piima... Tegin siis seekord labasema variandi, kuid.. Olles endiselt läbi nagu lõunanaabrite rahatäht, siis ma vaatan seda segadust oma laua peal - avatud piimapakk, avatud kakaopakend ning tassi sees piim.. Kuna mul kruusid on kõik kas kõrvadeta või lihtsalt ilma katkised, siis seekord läks espressoklaas koos piimaga ahju.. No muidugi suutsin juba enne valamistoiminguid paki maha pillata ja laud sai piimaseks.. Või piim lauaseks.. Võtke kuidas tahate.. Igatahes pidin välja otsima hunniku kaltsu, et seda jama likvideerima hakata...
Sain vaevalt laua puhtaks, kukkus kakaopulber ümber.. Nu bljät. Hakkasin siis seda laua pealt noaga maha kaapima. Õnneks kasutatav kraam, mina ei nurise.
Panin siis lõpuks piima mikrouuni, aeg peale ning ise piilusin msni aegajalt, kas ehk on seal miskit elu tekkinud vahepeal - noup, endiselt vaikus igatepidi. Sõbranna mahitab mind Pärnusse 2 Staadioni jooksule, kuid praegu oma valutava põlve ja persega vist väga kaugele ei jõua, kuigi see 5km on parasjagu soojaks joosta end. :D EGOLAKS... :D
Eks näis..
Vahepeal tegi uun juba piiiiiiiiiiks ja võtsin klaasi kapist välja, jaiks! tuline oli va raibe.. Ja siis kui kallasin pulbri sisse ja hakkasin segama, siis loooomulikult pidi osa pulbrit jälle üle ääre lendama ja klaviatuur muutus ka korraks täitsa pruuniks. Ei ole midagi, mida tolmuimeja ei aita, kuid paraku aitas ta ka kahel klahvil minema minna ja eks ma siis veetsin veel veerand tundi oma tolmuimeja kallal, et kätte saada need jumpstükid, muidu ma hetkel kirjutaks seda teksti ilma I ja N täheta. :D
Aga esimene lonks oli justkui taevalik kingitus, siiski on üks asi parem veel, kuid jätan nimetamata, muidu tuleb pärast kommentaaridesse igast kahtlast teksti. See harmoonia killis ära selle kakofoonia, mis selle valmistamisega ette tuli.. Elan üle.
Kakao on hea, tuju on hea, uni on veel heam ja nüüd ma siis kõrvetatud näppudega tipin viimased read ning lähen unenägusid vaatama.. Täna lubati 3D graafikas..
;)
Otsustasin siis olla tubli jälle üle tüki aja ning oma laguneva mehaanika kiuste, läksin trenni tegema. Need kuramuse teravad lauanurgad seal koolimajas ma siiski ära "tuunin", sest nagu näha, neist eriti kasu ei ole, peale selle, et rebestavad su uusi äsjaostetud pükse, millega sa tahtsid just klassiõele muljet avaldada, kuna need teevad su riista suuremaks, kui tegelikult on ning see, et nende otsa on vägagi meeldiv koperdada ja saada kauamängiv trauma, minu puhul siis peaaegu terve nädal.. Ei ei, mul ei ole selliseid "pikendavaid" pükse, pole lihtsalt tarvis, pigem just see, et teksadega on valus millegi terava otsa sattuda... Ja nii ma siis mänguhoos panin täie lauluga mauhti! lauanurga otsa oma põlvega... Nüüd, peale lugematu hulga aega hiljem ma saan juba normaalselt ringi tuterdada, kuid nüüd on uus häda - F1. Noh, lahkama ma seda asja ei hakka, kes teab, see teab. olgu vihjeks öeldud higi kanni vahel ja sellega käimine... Nüüd on tõesti selline tunne, et keegi on öösel näpu pistnud sinna, kuhu seda vaja ei ole.. Ehk siis saamislugu sai alguse sellest, et kursavend viitsis 3km kauguselt siia sportida ja siis leidsime veel kompanjone ja läksime sportima. Olgu see siis Välguklubi esimene spordipäev. :)
Kuigi jooksma minnes oli selge, et teeme paar kiriet raksu spordisaalis ja siis edasi jõusaali kangutama, kuid... Andsime endast parima, kuid välja kukkus nagu tavaliselt. :D Ehk siis jooksmine tõmbas korraks kopsu kinni, vigane põlv andis endast märku ning toaukse võti kippus koguaeg märjast pihust ära libisema, kuniks ma ta tuugalt ümber randme tõmbasin.
Kiiremad ringid möödas, läksime spordisaali piiluma ukse peale, et kus siis need higised noored neiud on.. Aga tutkit Vasja! Tühjus! mis seal ikka, võtsime pallid (mitte enda omad) pihku ja platsile.. Kuskilt ilmusid välja 2 väga noort neiukest võrkpalliga ja siis tegiime 3:3 mängu, ja nii see rahvas aina kogunes ja kogunes.. Lõpuks oli juba meeskond 8 inimest .. Aga selle peale olin ma juba parajalt märg.. urrr.. ja tühi kõht hakkas endast järjest rohkem märku andma ja siis ma peale mitmesetmendat tundi andsin alla, sport võitis seekord. Ja tegin sammud ühika poole, kus terendas silme ees juba kuum dušš ja soe makaroniroog.
Andy ja Raivz tulid ka koos minuga ära, Kaits jäi veel naistega hullama.. Õige kauaks jäi, peaks mainima. :D
Sai siis tuppa tuldud, voodi peale istutud, iluprotseduurid tehtud, vaatasin,et ohoo, peeglist vaatab päris ponks poiss vastu.. ja jäin rahulolevalt voodi peale viltu sätitud padjale lösutama ning hakkasin arvutist vaatama Jeff Dunhami stand-up comedy't.. 3 täispikka filmi, väärt vaatamist kindla peale.. Ja siis tulin mõttele, et ohoo, hakkaks kakaod tegema.
Niisiis, kakao.. My new best friend. Kuna kohvi on viimasel ajal perse valutama pannud, siis ma mõtlesin väikese vahelduse peale ja nädala sees saigi selle tarbeks toodud poest pakk piima... Tegin siis seekord labasema variandi, kuid.. Olles endiselt läbi nagu lõunanaabrite rahatäht, siis ma vaatan seda segadust oma laua peal - avatud piimapakk, avatud kakaopakend ning tassi sees piim.. Kuna mul kruusid on kõik kas kõrvadeta või lihtsalt ilma katkised, siis seekord läks espressoklaas koos piimaga ahju.. No muidugi suutsin juba enne valamistoiminguid paki maha pillata ja laud sai piimaseks.. Või piim lauaseks.. Võtke kuidas tahate.. Igatahes pidin välja otsima hunniku kaltsu, et seda jama likvideerima hakata...
Sain vaevalt laua puhtaks, kukkus kakaopulber ümber.. Nu bljät. Hakkasin siis seda laua pealt noaga maha kaapima. Õnneks kasutatav kraam, mina ei nurise.
Panin siis lõpuks piima mikrouuni, aeg peale ning ise piilusin msni aegajalt, kas ehk on seal miskit elu tekkinud vahepeal - noup, endiselt vaikus igatepidi. Sõbranna mahitab mind Pärnusse 2 Staadioni jooksule, kuid praegu oma valutava põlve ja persega vist väga kaugele ei jõua, kuigi see 5km on parasjagu soojaks joosta end. :D EGOLAKS... :D
Eks näis..
Vahepeal tegi uun juba piiiiiiiiiiks ja võtsin klaasi kapist välja, jaiks! tuline oli va raibe.. Ja siis kui kallasin pulbri sisse ja hakkasin segama, siis loooomulikult pidi osa pulbrit jälle üle ääre lendama ja klaviatuur muutus ka korraks täitsa pruuniks. Ei ole midagi, mida tolmuimeja ei aita, kuid paraku aitas ta ka kahel klahvil minema minna ja eks ma siis veetsin veel veerand tundi oma tolmuimeja kallal, et kätte saada need jumpstükid, muidu ma hetkel kirjutaks seda teksti ilma I ja N täheta. :D
Aga esimene lonks oli justkui taevalik kingitus, siiski on üks asi parem veel, kuid jätan nimetamata, muidu tuleb pärast kommentaaridesse igast kahtlast teksti. See harmoonia killis ära selle kakofoonia, mis selle valmistamisega ette tuli.. Elan üle.
Kakao on hea, tuju on hea, uni on veel heam ja nüüd ma siis kõrvetatud näppudega tipin viimased read ning lähen unenägusid vaatama.. Täna lubati 3D graafikas..
;)
laupäev, 18. september 2010
Ühikaelu jätkub, kokkuvõtted.
Nonnehh..
Nüüd siis juba tükimat aega maitsnud ühikaroti elu, mis btw ei maitse sugugi nagu saia peal oleks mesi.. Pigem nagu Vene põrgu, kus pead iga päev sööma 2 ämbritäit sitta.. Aga minu ja meie õnneks, on nagu Vene põrgus ikka, küll on sitt otsas ja küll on ämbrid ära varastatud...
Eelnevalt on põgusalt olnud juttu sellest, mis elu meid ÜE. nr.3 katuse all ootas, nüüd oleks aeg natuke rääkida inimestest, kes on mu ümber..
see ütelus pidavat paika, et igas seltskonnas on oma must lammas.. Võimalik, et neid on lausa 2..
Esimese septembri motsioone uuesti mälus tagasi keerates, siis peaksin ilmselt alustama algusest...Noh, nii vähemasti teeks Agu Sihvka oma tagasihoidliku maneeriga..
1. septembri hommik, kui olin just üle elanud esimese öö Ühiselamus nr.3, algas üsna meeldivalt. Kui välja arvata see juustu ja seksi hais, mille eelmised asunikud sinna jätnud olid... Peale väikest turgutust siis asusime siis toanaabriga end ilusaks sättima.. Noh, naiste jaoks peab ilus välja nägema ju.. Hahaa.
Esimene tund pidi olema kursusejuhataja tund, mis pidi siis olema niiöelda tutvustav sissejuhatus sellesse, mis hakkab ees ootama.. Peaukse juures oleva stendi pealt leidsin omale vajalikud numbrid üles ja hakkasin juba tuttavat treppi mõõtma..
Klassis oli umbestäpselt koos minuga 15 inimest.. Kuna NäoRaamat on tore asi, siis vähemalt sissevõetute nimekirja järgi oli lihtne nimesid sisse toksida ja vaadata, kes on kes.. Meeldiva üllatusena tuli see, et 2 naisolevuse asemel oli neid 3...
Poisid olid kohe suht sõbralikud, suht koheselt saime jutu peale ja sõbralik koostöö võis alata. Meil on siis kursusel üks itimees, 2 õppinud kokka, üks laevamehaanik, üks professionaalne suusataja, üks õppinud sosssepp ehitaja ning neiud soovisid rohkem teada autodest.. Ülejäänutest pole veel suutnud väga sotti saada, enamik on tulnud otse keskkoolist ning väljalaske aastad jäävad 89 ja 91 vahele, mistap tunnen ma end veidi vanana, kuid kuna korra on pakutud juba 19, siis noh, kõik polegi veel läbi ju...
Oma arvamust olen pidanud korduvalt muutma mõningate suhtes.. Nooh, lohutuseks, kes lugema juhtub, et ikka paremuse poole. Alguses arvasin, et tulevad kokku rullnokad, keda huvitavad ainult, kuidas sportsummutit teha ning kuidas puust kolbi teha ja kuidas ketsi lasta tibide ees, samal ajal ise rooli taga burksi nosides.. Reaalsuses on meil viisakad noormehed, enamikul on siiski ettekujutus mida auto endas sisaldab, keegi ei hakka summutisse auke puurima, et häält isasemaks saada ja keegi ei hakka õhuvõtust liiva sisse kallama, et sedasi koldeid lihvida seestpoolt..
Kursus on meil üldiselt äge.. Nalja on nabani päevast päeva. kui jätta välja fakt, et reedesed päevad on suht üheülbalised ja ainuke põnevus on see, kui lähed joonistustunnist ühika poole ja hobumajanduse tüdrukud sulle üle palkaia kelmikalt naeratavad.. It's just like walking on a catwalk.. All eyes are on you.. Siiani pole peale "tere" julenud miskit öelda..
Nalja all siis mõtlesin tegelikult seda, et kui keskkooli ajast kangastub selline olukord, kus isegi omaette muiet loeti pinginaabriga suhtlemiseks ja karistuseks oli kodune lisaülesanne, siis siin on asi vastupidi.. Pigem ootavad õppejõud just suhtlemist ja asjakohased kommentaarid on alati oodatud. Samuti ei saa keegi vastu pead, kui naabriga arutad, kuidas Opelil vahetatakse klapisääretihendeid või millises esinduses on naismehaanikud.. :) Üle mitme-setme aasta on koolis fun! Pole absoluutselt miskit vaenulikku pinget. Tunnid lähevad kui lennates ja füüsika on jälle armsaks saanud.. Või annab mulle innustust kiitused, noh, kes neid ei tahaks, olgem ausad.. :) Pikk pai ja soe sõna aitavad ilmselt enam, kui see, et sind mõnitatakse tunnist tundi ja öeldakse, kui loll sa oled..
Nii aga nüüd on teema läinud veidi rappa.. Pidin ju siiski oma kaaslastest juttu tegema.. Meil on tegijad poisid, peaks üldiselt mainima.. Sai isegi väike foorum tekitatud, adminn Andy käest peab küsima, kui suureks seda kommuuni ajada võib.. Ega internet ka kummist ole ju.. Minugi sõnad võtavad olulist ruumi ära niigi vähenevast kogumist.. Kuid sellegipoolest oleks äge mingi traditsioon käima lükata, et näituseks käia oma kursusega kasvõi koos kuskil bowlingus regulaarselt..
Juba mainisin, et me oleme tegijad.. Jah, kes on suutnud millegagi ikka juba hakkama saada, olgu see siis kas vana auto üles putitamine, luhta läinud abielu või siis sihitult siiani läbi elu liuelnud ja kooli tulnud vaid kellegi mahitusel, et muidu vanaema jätab pärandusest ilma.. Ma leian, et peaks koolis käima ikka eelkõige enda pärast.. Nagu üks neiu, kes just lõpetas hobuste majandamise samas koolis ja nagu näha, siis ei vii ka kõrge haritus kuhugi - isegi kunagised EMÜlased istuvad kodus, koristavad peldikuid või õpivad juba muud asja, kuna oma erialaselt tööd lihtsalt polegi siin Banaanias. Sama lugu kehtib ka meie lõbusate kokapoiste kohta, kes ootasid oma valget laeva.. Ning alles 1.septmebri eelõhtul said tööpakkumise laevale.. Epic career fail.. Aga no vähemalt poisse huvitab tehnika ja õpivad ikka midagi kasulikku edasi.
Ja kuna enamik meie kursusest on ka minu korrusel, siis tundideväline sotsiaalelu lokkab täie rauaga. Küll istume kellegi toas ninapidi koos, räägime anekaid, räpaseid lugusid, vaatame liikuvaid naisi pildimasinast, piilume plikasid akna pealt või käime koos jõusaalis raskusi kangutamas, staadionil jooksmas, jne. Huumoripuudust meil koridori peal igatahes pole.. Kui nüüd välja jätta koma, kes ikka käib ja hoolitseb, et meil oleksid käed teki peal ja tuled kustus. Turvamehe ideest ma pole siiani aru saanud.. Tüüp sõidab lihtsalt ümber kampuse, teeb autos suitsu, jätab maha konid, mida MEIE peame koguaeg ära kraamima ja siis muudkui kitub meie peale, et näe-näe, tuba 29 ikka tuli põleb peale keskööd.. Õnneks käib toa uks lukku ja salaja hiilime plikade juurde kaarte mängima.. Mis toobki meid järgmise punkti juurde - NAISED.
Ennevanasti olla olnud selles ühikas bordu-elu.. Mehed ja naised segamini.. Tegelikult vist olnud igas ühikas, kuniks siis otsustati üks ära remontida euronõuete järgi ja siis tehtud see puhtalt naiste omaks. Niiet, kui ma oma nina ukse vahelt sisse pistsin, siis sain juba nagu tuppa pissinud kass, et mida ma otsin sellest majast.. No daaa, naisi loomulikult!
Meie korrusel, kohe minu toa vastas on kaks vahvat neidu, kuulu järgi viimasel kursusel põllumajandajad.. Igati toredad, isegi saia küpsetasid meile hommikuks. Vedasid meid ka ühel sumedal õhtul õunaraksu, kuid paraku taliõunad veel na hapud nosimiseks, kuid kuda sa ütled ära, kui see sulle ilusate suurte silmadega ulatatakse.. See oli ühtlasi ka see kord, kui üks nende kursaõde üritas vist külge lüüa, kuid kui teada sai, kes ma olen, kust tulen, mida õpin ja kui vana olen, mind otsekohe maha kandis ja minema jooksis.. :) Aga jah, ses suhtes on meil toanaabriga vedanud...
Ja endiselt teised kutid küsivad minult - seleta ära fenomen, et miks naised sulle end lausa külge kleebivad, et milles on keiss.. Ma ei oska nagu miskit vastata, kehitan õlgu ja sügan keelega kulmu..
Teistel korrustel on veel naisi, kuigi jah, neid ei peaks tegelikult siin üldse olema, vähemalt nii koma meile seletas, kuid kuna naistemaja on juba ülerahvastatud, siis poisid peavad leppima.. :D Ofkoors, kuidas siis teisiti? Meie ju külalislahkus ise. :)
Aga siiani pole veel päriselt kõigiga päris sõbraks saanud. Eriti üks neiu meie kursalt, kes on sama müstiline nagu kuuvarjutus ning teda näeb osades tundides samuti kuni lõunani, siis on tool jälle tühi.. Ta küll kuulab poiste jutte pealt, kuid sõnagi sekka ei ütle, seevastu teised 2 neidu on agarad, Rellul on isegi auto, mille kallal ta juba näppu harjutab. :P
Peaks miski tutvumisõhtu-laadse ürituse orgunnima, saab ehk ka need vaiksed hiired rääkima... Meile tuli ka üks uus poiss, kes samuti eriti midagi kaasa ei räägi, kuid poisis paistab potentsiaali olevat, et ilmselt sama teema nagu mul esimene kord oli, et huvitav, kui kergesti omaks võetakse... Samas meil on nii vahvad inimesed koos, et oleks patt jätta kampa löömata..
Niiet seekordsed tervitused lähevadki siis Andy'le, Urmole ja Villule, Kaidole ning toanaaber Henry'le "üle-tänava" Merkale ja Kerlile :D (aka ÜE nr.3 Pornoparunid) :D
Nüüd siis juba tükimat aega maitsnud ühikaroti elu, mis btw ei maitse sugugi nagu saia peal oleks mesi.. Pigem nagu Vene põrgu, kus pead iga päev sööma 2 ämbritäit sitta.. Aga minu ja meie õnneks, on nagu Vene põrgus ikka, küll on sitt otsas ja küll on ämbrid ära varastatud...
Eelnevalt on põgusalt olnud juttu sellest, mis elu meid ÜE. nr.3 katuse all ootas, nüüd oleks aeg natuke rääkida inimestest, kes on mu ümber..
see ütelus pidavat paika, et igas seltskonnas on oma must lammas.. Võimalik, et neid on lausa 2..
Esimese septembri motsioone uuesti mälus tagasi keerates, siis peaksin ilmselt alustama algusest...Noh, nii vähemasti teeks Agu Sihvka oma tagasihoidliku maneeriga..
1. septembri hommik, kui olin just üle elanud esimese öö Ühiselamus nr.3, algas üsna meeldivalt. Kui välja arvata see juustu ja seksi hais, mille eelmised asunikud sinna jätnud olid... Peale väikest turgutust siis asusime siis toanaabriga end ilusaks sättima.. Noh, naiste jaoks peab ilus välja nägema ju.. Hahaa.
Esimene tund pidi olema kursusejuhataja tund, mis pidi siis olema niiöelda tutvustav sissejuhatus sellesse, mis hakkab ees ootama.. Peaukse juures oleva stendi pealt leidsin omale vajalikud numbrid üles ja hakkasin juba tuttavat treppi mõõtma..
Klassis oli umbestäpselt koos minuga 15 inimest.. Kuna NäoRaamat on tore asi, siis vähemalt sissevõetute nimekirja järgi oli lihtne nimesid sisse toksida ja vaadata, kes on kes.. Meeldiva üllatusena tuli see, et 2 naisolevuse asemel oli neid 3...
Poisid olid kohe suht sõbralikud, suht koheselt saime jutu peale ja sõbralik koostöö võis alata. Meil on siis kursusel üks itimees, 2 õppinud kokka, üks laevamehaanik, üks professionaalne suusataja, üks õppinud sosssepp ehitaja ning neiud soovisid rohkem teada autodest.. Ülejäänutest pole veel suutnud väga sotti saada, enamik on tulnud otse keskkoolist ning väljalaske aastad jäävad 89 ja 91 vahele, mistap tunnen ma end veidi vanana, kuid kuna korra on pakutud juba 19, siis noh, kõik polegi veel läbi ju...
Oma arvamust olen pidanud korduvalt muutma mõningate suhtes.. Nooh, lohutuseks, kes lugema juhtub, et ikka paremuse poole. Alguses arvasin, et tulevad kokku rullnokad, keda huvitavad ainult, kuidas sportsummutit teha ning kuidas puust kolbi teha ja kuidas ketsi lasta tibide ees, samal ajal ise rooli taga burksi nosides.. Reaalsuses on meil viisakad noormehed, enamikul on siiski ettekujutus mida auto endas sisaldab, keegi ei hakka summutisse auke puurima, et häält isasemaks saada ja keegi ei hakka õhuvõtust liiva sisse kallama, et sedasi koldeid lihvida seestpoolt..
Kursus on meil üldiselt äge.. Nalja on nabani päevast päeva. kui jätta välja fakt, et reedesed päevad on suht üheülbalised ja ainuke põnevus on see, kui lähed joonistustunnist ühika poole ja hobumajanduse tüdrukud sulle üle palkaia kelmikalt naeratavad.. It's just like walking on a catwalk.. All eyes are on you.. Siiani pole peale "tere" julenud miskit öelda..
Nalja all siis mõtlesin tegelikult seda, et kui keskkooli ajast kangastub selline olukord, kus isegi omaette muiet loeti pinginaabriga suhtlemiseks ja karistuseks oli kodune lisaülesanne, siis siin on asi vastupidi.. Pigem ootavad õppejõud just suhtlemist ja asjakohased kommentaarid on alati oodatud. Samuti ei saa keegi vastu pead, kui naabriga arutad, kuidas Opelil vahetatakse klapisääretihendeid või millises esinduses on naismehaanikud.. :) Üle mitme-setme aasta on koolis fun! Pole absoluutselt miskit vaenulikku pinget. Tunnid lähevad kui lennates ja füüsika on jälle armsaks saanud.. Või annab mulle innustust kiitused, noh, kes neid ei tahaks, olgem ausad.. :) Pikk pai ja soe sõna aitavad ilmselt enam, kui see, et sind mõnitatakse tunnist tundi ja öeldakse, kui loll sa oled..
Nii aga nüüd on teema läinud veidi rappa.. Pidin ju siiski oma kaaslastest juttu tegema.. Meil on tegijad poisid, peaks üldiselt mainima.. Sai isegi väike foorum tekitatud, adminn Andy käest peab küsima, kui suureks seda kommuuni ajada võib.. Ega internet ka kummist ole ju.. Minugi sõnad võtavad olulist ruumi ära niigi vähenevast kogumist.. Kuid sellegipoolest oleks äge mingi traditsioon käima lükata, et näituseks käia oma kursusega kasvõi koos kuskil bowlingus regulaarselt..
Juba mainisin, et me oleme tegijad.. Jah, kes on suutnud millegagi ikka juba hakkama saada, olgu see siis kas vana auto üles putitamine, luhta läinud abielu või siis sihitult siiani läbi elu liuelnud ja kooli tulnud vaid kellegi mahitusel, et muidu vanaema jätab pärandusest ilma.. Ma leian, et peaks koolis käima ikka eelkõige enda pärast.. Nagu üks neiu, kes just lõpetas hobuste majandamise samas koolis ja nagu näha, siis ei vii ka kõrge haritus kuhugi - isegi kunagised EMÜlased istuvad kodus, koristavad peldikuid või õpivad juba muud asja, kuna oma erialaselt tööd lihtsalt polegi siin Banaanias. Sama lugu kehtib ka meie lõbusate kokapoiste kohta, kes ootasid oma valget laeva.. Ning alles 1.septmebri eelõhtul said tööpakkumise laevale.. Epic career fail.. Aga no vähemalt poisse huvitab tehnika ja õpivad ikka midagi kasulikku edasi.
Ja kuna enamik meie kursusest on ka minu korrusel, siis tundideväline sotsiaalelu lokkab täie rauaga. Küll istume kellegi toas ninapidi koos, räägime anekaid, räpaseid lugusid, vaatame liikuvaid naisi pildimasinast, piilume plikasid akna pealt või käime koos jõusaalis raskusi kangutamas, staadionil jooksmas, jne. Huumoripuudust meil koridori peal igatahes pole.. Kui nüüd välja jätta koma, kes ikka käib ja hoolitseb, et meil oleksid käed teki peal ja tuled kustus. Turvamehe ideest ma pole siiani aru saanud.. Tüüp sõidab lihtsalt ümber kampuse, teeb autos suitsu, jätab maha konid, mida MEIE peame koguaeg ära kraamima ja siis muudkui kitub meie peale, et näe-näe, tuba 29 ikka tuli põleb peale keskööd.. Õnneks käib toa uks lukku ja salaja hiilime plikade juurde kaarte mängima.. Mis toobki meid järgmise punkti juurde - NAISED.
Ennevanasti olla olnud selles ühikas bordu-elu.. Mehed ja naised segamini.. Tegelikult vist olnud igas ühikas, kuniks siis otsustati üks ära remontida euronõuete järgi ja siis tehtud see puhtalt naiste omaks. Niiet, kui ma oma nina ukse vahelt sisse pistsin, siis sain juba nagu tuppa pissinud kass, et mida ma otsin sellest majast.. No daaa, naisi loomulikult!
Meie korrusel, kohe minu toa vastas on kaks vahvat neidu, kuulu järgi viimasel kursusel põllumajandajad.. Igati toredad, isegi saia küpsetasid meile hommikuks. Vedasid meid ka ühel sumedal õhtul õunaraksu, kuid paraku taliõunad veel na hapud nosimiseks, kuid kuda sa ütled ära, kui see sulle ilusate suurte silmadega ulatatakse.. See oli ühtlasi ka see kord, kui üks nende kursaõde üritas vist külge lüüa, kuid kui teada sai, kes ma olen, kust tulen, mida õpin ja kui vana olen, mind otsekohe maha kandis ja minema jooksis.. :) Aga jah, ses suhtes on meil toanaabriga vedanud...
Ja endiselt teised kutid küsivad minult - seleta ära fenomen, et miks naised sulle end lausa külge kleebivad, et milles on keiss.. Ma ei oska nagu miskit vastata, kehitan õlgu ja sügan keelega kulmu..
Teistel korrustel on veel naisi, kuigi jah, neid ei peaks tegelikult siin üldse olema, vähemalt nii koma meile seletas, kuid kuna naistemaja on juba ülerahvastatud, siis poisid peavad leppima.. :D Ofkoors, kuidas siis teisiti? Meie ju külalislahkus ise. :)
Aga siiani pole veel päriselt kõigiga päris sõbraks saanud. Eriti üks neiu meie kursalt, kes on sama müstiline nagu kuuvarjutus ning teda näeb osades tundides samuti kuni lõunani, siis on tool jälle tühi.. Ta küll kuulab poiste jutte pealt, kuid sõnagi sekka ei ütle, seevastu teised 2 neidu on agarad, Rellul on isegi auto, mille kallal ta juba näppu harjutab. :P
Peaks miski tutvumisõhtu-laadse ürituse orgunnima, saab ehk ka need vaiksed hiired rääkima... Meile tuli ka üks uus poiss, kes samuti eriti midagi kaasa ei räägi, kuid poisis paistab potentsiaali olevat, et ilmselt sama teema nagu mul esimene kord oli, et huvitav, kui kergesti omaks võetakse... Samas meil on nii vahvad inimesed koos, et oleks patt jätta kampa löömata..
Niiet seekordsed tervitused lähevadki siis Andy'le, Urmole ja Villule, Kaidole ning toanaaber Henry'le "üle-tänava" Merkale ja Kerlile :D (aka ÜE nr.3 Pornoparunid) :D
kolmapäev, 8. september 2010
Seeniori teine koolinädal..
Nonneehh..
Võtame siis ette teise koolinädala.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis alguse sai see juba pühapäeva hommikul.
Ärkasin tegelikult suht hilja, või noh, päris kell 5 ei ärganud, et minna lauta lehma lüpsma, kuid kell 9 on selline paras minu jaoks. Sirutasin oma kanged jalad teki alt välja, sügasin silmi, seejärel vaatasin kassiga tõtt. Oli teine mu öökapi peale ennast sisse sättinud mugavalt ja pervas mind, kui ma teki alt tõusin. Vastik pervo.
Hommikused toimingud tehtud, läksin poodi.
Tuli mõte, et teeks saiakesi ühikasse kaasa. Kuna mälusopist ujus üles uuesti pilt pommivarjendi-laadsest köögist, siis tuli hetkeks külmavärin ning läksin taigna riiuli ette. Tuli isu kaneelisaiade järgi. Seda enam, et pole enne teinud..Helistasin kiirelt ka toanaabrile, et kas külmkapi värk on jõus.. Oli. Sai siis kiirelt krabatud ka piimatooteid..
Vajalikud osised olemas, kiire kassa ning padavai koju. Võtsin esivanema käekõrvale ning hakkasime voolima, rullima, tampima, laduma, lakkima.. Selle käigus ei puudnud ka kukkumised, lödistamised ning vandesõnad. Aga olgem ausad, mina, kelle kokaoskus siiani piirdub kohupiimakoogi, muffinite, kreemide ja iirise keetmisega, siis kaneelisai oli midagi uut. Said päris head. Pea pooled said kohe kõhtu topitud, siis avastasin, et ei kurat! Peab ikka õhtuks ka jätma.
Niisiis, ootasin pikisilmi õhtut, mil toanaaber oma valge unelmaga kohale veereb ning oodatud kõne ei viibinudki kaua. Kähku pakid kokku ning Sirku juurde jooksu. Mul oli oma 40kg kraami seljas, jooksed nagu templielevant.. Eem, higistasin ka umbes sama palju. Aga siis võis sõit alata.
Esimene sihtpunkt Olustvere. Valge unelm oli piripardani täis topitud, mina ja Henri ees, sõbrapoiss veel taga oma arvutikasti silitamas, et midagi ei juhtuks. Viljandi maantee kulges suht motsioonitult, kui välja arvata, et vaene Lada 1.2-liitrine sai 140km/h sisse. Erutav.
Viljandi sai läbitud suht iisilt, endiselt vedrud viimase vindi peal, võtsime rehvide kiunudes mõned pöörded ning juba linnast välja Olustvere poole.. Ei saanudki väga kaugele, kui Karksi ristis meie ees sõtinud Audi 80 sai kitsega lähemalt tuttavaks. Vaatepilt oli mega. Kits lendas nagu põhukott üle auto ja meie ette maha.
Rehvid said peaaegu kanti pidurdatud, südamed põksumas nagu naabrimehe vana Belarus - tugevalt ja peaaegu seisma jäämas. Tõmbasime ka siis kõrvale. Õnneks audimehel vedas, kits sai vastu larhvi kõrvalistuja peegliga. Vaene loomake siples tükk aega tee peal. Ilmselt nägi oma eelnevat elu kinolindina jooksmas silme ees, kuid oletan, et see elu oli suht lühike, kuna ta suht kiirelt jäi paikseks ja siis mõnda aega korises. Seejärel telefonid pihku ja abi otsima. Mõne aja pärast hakkas loomake jälle liigutama, hingas sügavalt ja siis sai ta tee pealt eest ära lohistatud, ma ei viitsinud enam liiklusdispetšerit mängida. :)
Muljetasime siis audi rahvaga seal tee ääres veel natuke aega, kuid kuna poolteist tundi oli juba nagu õhku kadunud, siis aeg hakkas meie kahjuks juba tiksuma... Seda enam, et sõbrapoiss oli vaja Olustverre ruttu saada.
Rehvide kiunudes, 120km/h mööda alled tuisata, lehti lendab kahele poole.. mmm.. Sügis on saabumas... Mõned seelikud tiirlesid Olustveres uue ühika ümber, keerasime ka Colin McRae stiilis parklasse ning kõigi pilgud meie peal. jälle Valge Ratsu tähelepanu keskmes, Sai siis sõbrapoiss tuppa aidatud, sain ka uut ühikat seestpoolt kaeda, pole paha. Võrreldes minu akommodatsiooni võimalustega, siis pidin kurvalt ohkama... Naisi voolas igast uksest välja. sel hetkel olin sõbra peale kade. :)
aga välja minnes, mis ma näen - kõik tibividinad maja nurga taha suitsu kimuma kogunenud.. See on ikka tõsine turn-off minu jaoks. Miks peaks ilus näolapp enda elu ära rikkuma mingi valge pulgaga, millest peale suitsuhaisu ja kopsuvähi muud kasu pole? Samuti see väljas külmetamine ei tule eriti kasuks, eriti, kui seelik pole palju paksem niudevööst ja roosa aluspesu paistab ka hämaras miilide kaugusele.
Tagurpidi käik sisse, gaasi. Käik sisse, gaasi ja siduri mäng ning suitsupilve saatel lahkusime Olustverest.
Teekond jätkus. Läbi Võhma põrutasime Särka poole. Rehvide kiunudes ja kõrgetel pööretel läbi Võhma ning sajapasaga edasi läbi vihmasaju.
Jutuhoos panime ka õigest teeotsast mööda, lõpuks leidsime end Kabalast läbi murdmas. Külmkapp taga oli küll rihmaga kinni, kuid siiski käis edasi-tagasi nagu külakiik rahvapeol.. Korraks tekkis kartus, et läheb ümber, hakkab lekkima.. Kohale jõudsime natuke enne sulgemise aega, tassisime autost asjad tuppa ning jõudsime isegi Türile minna raha luristama..
Paraku ei olnud sealt midagi võtta, õlleriiulist pidin nukra näoga mööduma, no ei saa seda head vedelikku manustada. Vaatasin pudeleid nagu impotent vaatab naisi - saaks kui tahaks, kuid kui kätte saan, ei oska midagi peale hakata. Võtsime roomie'ga paar lihavärki veel ja tagasi ühikasse.
Tulime siis tuppa, lasime veel külmikul natsa seista, tegime tuulutused (ilge pahnott lõi ukse peal vastu), koristasime ning seejärel lükkasime kapi ka järgi. Olime ikka tainad.. takkajärgi hea naerda.. Vaatasime siis, et ah, sitta kah, ei tööta. Henri helistas isale, sõimas, et kurat! kapp ei tööta. Mina olen kõht kõveras kõrval.. Jätsime asja sinnapaika, vaatasime arvutist filmi ning tegime Une-Katiga vaikselt tutvust... Paraku tegime seda tutvust liiga valjusti. Kell 23.38 astus tuppa kõva häälega koma ning saime toanaabriga mõlemad nagu tuppa pissinud kassipojad.. Peale lühikest keelitamist pääsesime siiski ettekandest ja tõotasime lehma lellepoegade nimel, et enam me sellise kahtlase tegevusega ei tegele..
Järgmine hommik.
Äratus nagu ikka.. Esmaspäeva hommikul kohustusi ei ole nagu eriti. Kool algab alles kell 10, vaikselt lesisime juba miski alates 8st, kumbi ei viitsi voodist tõusta, et vesi keema panna, et kohvi teha.. Eks ma siis hakkasin vaikselt varbaid teki alt sirutama.. Prrrr.. Eriti külm öö oli, lisaks veel piiksuv faking katlamaja alarm ning krääksuv-kolisev aiavärav .. Kujutage siis ette seda kakofooniat kell 2 öösel, kui kõige märjem unenägu parasjagu on kõige erutavama koha peal.. Teed silmad lahti, siis on selline tunne, et NO EI OLE VÕIMALIK!!! :)
Hommikul siis kohvi taga tuli hea mõte, et paneks ikka külmiku järgi. Ootasime veidi aega, endiselt ei häältki. No ei osanud arvatagi, et sellel jurakal kompressorit pole. Mingi kolmveerand tundi hiljem siis Henri läheb ikka kangutab, et no kurat, kuskil peab ju see elekter külmaks minema.. Paneb siis käe tagaseinale - kuuuuuule, soe on! Ja tegi ukse lahti, mineeee pekki, ongi külm. Jipikajee! Lihad, õlled (khm, limonaadid) külma ja säuhh kooli.
Õhtupoole siis hakkasime Valgel Unelmal tiivapeal olevat suunatuld vahetama, kuigi jah, vähe teadsime, mis ajukepp ees on ootamas.. Seda võib vist võrrelda ajuoperatsiooniga läbi selle augu, mis igapäev valgust ei näe. Tundus kõige loogilisem läheneda eestpoolt, kuna altpoolt oleks küll ehk lihtsam olnud, kuid see sisaldas endas ratta eemaldamist, logari maha võtmist, mis seal liigagi hästi istus, et hakkas kahju... Ning siis ikkagi jäi variant, et võtame esitule maha. See tegevus tehtud, selgus, et eelmine omanik on suksut usinasti õlitanud ja koopas oli paks õlikiht, niiet esimese hooga ei aimanud ära, kus üldse midagi on, siis juhtme järgi hakkasime ajama, kuniks ma olin juba küünarnukini miski TAD-17 laadse asjaga koos ning peale rõveda tõlkimatu sõimu ei tulnud kummagi suust midagi arukat. Pool tundi müramist ja loobusime. Hakkasin selle asemel jagajat sättima, kuna oli tunda, et Valgeke kippus kiiremal stardil väheke kõri kinni pooma. Tehtud prooviring tõi muige näole ja rahulolevalt võis tuppa minna.
Järgnev päev algas positiivselt.
Tundub, et eelnevate ööde piiksumised ja kääksumised on lõpuks kellegi ajusid ergutanud ja majas on soe vesi! Suudad sa seda uskuda. Hoolimata sellest, et duširuum ei käi hästi lukku ja kes tahab, võib mida iganes tulla sinna tegema, siis sooja vee üle oli hea meel. Saab ennast jälle inimlikult tunda. Saigi siis plaani võetud pesupäev...
Väike vahepala -
Mehed on ehituse peal tööl. Ehitus on alles poolik. Üks mees on plätudega ehitusel. Noh, teate küll neid lohvalohvasid.. No ja plätumehel läheb kivi talla alla. Toetab siis mehike vastu ühte seina, kus elektrikapp parasjagu koostamisel oli. Noh, käsi vastu seina, üks jalg õhku ja raputama... Kaugelt üks kolleeg näeb, et tüüp on kogemata kappi jäänud ja voolu all. Täielik šokk. Tüüp haarab suvalise pika prussi ja läheb äsab kutile, et teda kapist eemale saada, kuid oh õnnetust..
Oh seda seletamist siis pärast. :) Plätumees sai kahjuks lahti ka paarist ribist. Täielik kaastunne plätumehele.
Niisiis, teisipäevased päevad on meil sanitaarpäevad. tehakse tubade üldkontrolli ja koinitakse niisama. Ka see, et prügikastis on 3 eset, on eraldi välja toodud. Sai siis mitu õhtut tuba koristatud, lakutud, poleeritud. Ma usun, et mõni ei poleeri oma raketti ka nii usinalt, kui meie oma tuba.. Kõik säras, läikis. Läksime siis vahepeal kätt puhkama, et kohaliku tankla parklas pidavat miski kiirendus aset leidma.. Ehh.. Pealtvaajad olid kohal, puudu olid vaid kiirendajad. Nojah, mõistan, kui eelmisel õhtul veel 5l paagis oli peale engine swapi proovitiirule mindi ja siis kepsud kotti lasti. :) Et noh, juhtub ikka. :)
Tulin siis sama targalt tagasi ühikasse, võtsin oma 7 asja ja läksin toimetama. Soe vesi mu kehal oli hää. Seisin tükk aega vee all, pea norus.. Pesi minema kõik halva. Vähemalt ma usun põletava vee mõjusse.
Nii ma siis sättisin end tagasi üles tuppa, rätik ümber piha, läksin trepist üles..
Toakontroll seisis ukse peal juba. :) No mis seal siis ikka, ega ma väga ei kummardanud, õnneks pandi hindeks "5" ja jäeti meid rahule. Äge oli vaadata üle koridori plikse, kes viimases paanikahoos tuba koristasid, kotid lendasid, sõnavara kostus ka säärane, et kui ei teaks, et seal on noored neiud, siis pakuks, et seal elavad kohitud meremehed.
Aga loo point saabus õhtul, kui toanaaber otsustas Saksa mööbliliigutamist, also known as German Porn, vaatama hakata. No mida hekki?
Kes nüüd siis niiviisi magama saab jääda? Ütleks veel vähe ropumalt, kuid siis kardan, et vähemalt siia päevikusse enam kirjutada ei lasta edaspidi. Ühesõnaga, aeg on hiline, et talle korralik keretäis anda. :D Vähemalt seekord ma halastan.
See kord..
Halastan..
Ah persse.
Seenior raporteerib peatselt!
Võtame siis ette teise koolinädala.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis alguse sai see juba pühapäeva hommikul.
Ärkasin tegelikult suht hilja, või noh, päris kell 5 ei ärganud, et minna lauta lehma lüpsma, kuid kell 9 on selline paras minu jaoks. Sirutasin oma kanged jalad teki alt välja, sügasin silmi, seejärel vaatasin kassiga tõtt. Oli teine mu öökapi peale ennast sisse sättinud mugavalt ja pervas mind, kui ma teki alt tõusin. Vastik pervo.
Hommikused toimingud tehtud, läksin poodi.
Tuli mõte, et teeks saiakesi ühikasse kaasa. Kuna mälusopist ujus üles uuesti pilt pommivarjendi-laadsest köögist, siis tuli hetkeks külmavärin ning läksin taigna riiuli ette. Tuli isu kaneelisaiade järgi. Seda enam, et pole enne teinud..Helistasin kiirelt ka toanaabrile, et kas külmkapi värk on jõus.. Oli. Sai siis kiirelt krabatud ka piimatooteid..
Vajalikud osised olemas, kiire kassa ning padavai koju. Võtsin esivanema käekõrvale ning hakkasime voolima, rullima, tampima, laduma, lakkima.. Selle käigus ei puudnud ka kukkumised, lödistamised ning vandesõnad. Aga olgem ausad, mina, kelle kokaoskus siiani piirdub kohupiimakoogi, muffinite, kreemide ja iirise keetmisega, siis kaneelisai oli midagi uut. Said päris head. Pea pooled said kohe kõhtu topitud, siis avastasin, et ei kurat! Peab ikka õhtuks ka jätma.
Niisiis, ootasin pikisilmi õhtut, mil toanaaber oma valge unelmaga kohale veereb ning oodatud kõne ei viibinudki kaua. Kähku pakid kokku ning Sirku juurde jooksu. Mul oli oma 40kg kraami seljas, jooksed nagu templielevant.. Eem, higistasin ka umbes sama palju. Aga siis võis sõit alata.
Esimene sihtpunkt Olustvere. Valge unelm oli piripardani täis topitud, mina ja Henri ees, sõbrapoiss veel taga oma arvutikasti silitamas, et midagi ei juhtuks. Viljandi maantee kulges suht motsioonitult, kui välja arvata, et vaene Lada 1.2-liitrine sai 140km/h sisse. Erutav.
Viljandi sai läbitud suht iisilt, endiselt vedrud viimase vindi peal, võtsime rehvide kiunudes mõned pöörded ning juba linnast välja Olustvere poole.. Ei saanudki väga kaugele, kui Karksi ristis meie ees sõtinud Audi 80 sai kitsega lähemalt tuttavaks. Vaatepilt oli mega. Kits lendas nagu põhukott üle auto ja meie ette maha.
Rehvid said peaaegu kanti pidurdatud, südamed põksumas nagu naabrimehe vana Belarus - tugevalt ja peaaegu seisma jäämas. Tõmbasime ka siis kõrvale. Õnneks audimehel vedas, kits sai vastu larhvi kõrvalistuja peegliga. Vaene loomake siples tükk aega tee peal. Ilmselt nägi oma eelnevat elu kinolindina jooksmas silme ees, kuid oletan, et see elu oli suht lühike, kuna ta suht kiirelt jäi paikseks ja siis mõnda aega korises. Seejärel telefonid pihku ja abi otsima. Mõne aja pärast hakkas loomake jälle liigutama, hingas sügavalt ja siis sai ta tee pealt eest ära lohistatud, ma ei viitsinud enam liiklusdispetšerit mängida. :)
Muljetasime siis audi rahvaga seal tee ääres veel natuke aega, kuid kuna poolteist tundi oli juba nagu õhku kadunud, siis aeg hakkas meie kahjuks juba tiksuma... Seda enam, et sõbrapoiss oli vaja Olustverre ruttu saada.
Rehvide kiunudes, 120km/h mööda alled tuisata, lehti lendab kahele poole.. mmm.. Sügis on saabumas... Mõned seelikud tiirlesid Olustveres uue ühika ümber, keerasime ka Colin McRae stiilis parklasse ning kõigi pilgud meie peal. jälle Valge Ratsu tähelepanu keskmes, Sai siis sõbrapoiss tuppa aidatud, sain ka uut ühikat seestpoolt kaeda, pole paha. Võrreldes minu akommodatsiooni võimalustega, siis pidin kurvalt ohkama... Naisi voolas igast uksest välja. sel hetkel olin sõbra peale kade. :)
aga välja minnes, mis ma näen - kõik tibividinad maja nurga taha suitsu kimuma kogunenud.. See on ikka tõsine turn-off minu jaoks. Miks peaks ilus näolapp enda elu ära rikkuma mingi valge pulgaga, millest peale suitsuhaisu ja kopsuvähi muud kasu pole? Samuti see väljas külmetamine ei tule eriti kasuks, eriti, kui seelik pole palju paksem niudevööst ja roosa aluspesu paistab ka hämaras miilide kaugusele.
Tagurpidi käik sisse, gaasi. Käik sisse, gaasi ja siduri mäng ning suitsupilve saatel lahkusime Olustverest.
Teekond jätkus. Läbi Võhma põrutasime Särka poole. Rehvide kiunudes ja kõrgetel pööretel läbi Võhma ning sajapasaga edasi läbi vihmasaju.
Jutuhoos panime ka õigest teeotsast mööda, lõpuks leidsime end Kabalast läbi murdmas. Külmkapp taga oli küll rihmaga kinni, kuid siiski käis edasi-tagasi nagu külakiik rahvapeol.. Korraks tekkis kartus, et läheb ümber, hakkab lekkima.. Kohale jõudsime natuke enne sulgemise aega, tassisime autost asjad tuppa ning jõudsime isegi Türile minna raha luristama..
Paraku ei olnud sealt midagi võtta, õlleriiulist pidin nukra näoga mööduma, no ei saa seda head vedelikku manustada. Vaatasin pudeleid nagu impotent vaatab naisi - saaks kui tahaks, kuid kui kätte saan, ei oska midagi peale hakata. Võtsime roomie'ga paar lihavärki veel ja tagasi ühikasse.
Tulime siis tuppa, lasime veel külmikul natsa seista, tegime tuulutused (ilge pahnott lõi ukse peal vastu), koristasime ning seejärel lükkasime kapi ka järgi. Olime ikka tainad.. takkajärgi hea naerda.. Vaatasime siis, et ah, sitta kah, ei tööta. Henri helistas isale, sõimas, et kurat! kapp ei tööta. Mina olen kõht kõveras kõrval.. Jätsime asja sinnapaika, vaatasime arvutist filmi ning tegime Une-Katiga vaikselt tutvust... Paraku tegime seda tutvust liiga valjusti. Kell 23.38 astus tuppa kõva häälega koma ning saime toanaabriga mõlemad nagu tuppa pissinud kassipojad.. Peale lühikest keelitamist pääsesime siiski ettekandest ja tõotasime lehma lellepoegade nimel, et enam me sellise kahtlase tegevusega ei tegele..
Järgmine hommik.
Äratus nagu ikka.. Esmaspäeva hommikul kohustusi ei ole nagu eriti. Kool algab alles kell 10, vaikselt lesisime juba miski alates 8st, kumbi ei viitsi voodist tõusta, et vesi keema panna, et kohvi teha.. Eks ma siis hakkasin vaikselt varbaid teki alt sirutama.. Prrrr.. Eriti külm öö oli, lisaks veel piiksuv faking katlamaja alarm ning krääksuv-kolisev aiavärav .. Kujutage siis ette seda kakofooniat kell 2 öösel, kui kõige märjem unenägu parasjagu on kõige erutavama koha peal.. Teed silmad lahti, siis on selline tunne, et NO EI OLE VÕIMALIK!!! :)
Hommikul siis kohvi taga tuli hea mõte, et paneks ikka külmiku järgi. Ootasime veidi aega, endiselt ei häältki. No ei osanud arvatagi, et sellel jurakal kompressorit pole. Mingi kolmveerand tundi hiljem siis Henri läheb ikka kangutab, et no kurat, kuskil peab ju see elekter külmaks minema.. Paneb siis käe tagaseinale - kuuuuuule, soe on! Ja tegi ukse lahti, mineeee pekki, ongi külm. Jipikajee! Lihad, õlled (khm, limonaadid) külma ja säuhh kooli.
Õhtupoole siis hakkasime Valgel Unelmal tiivapeal olevat suunatuld vahetama, kuigi jah, vähe teadsime, mis ajukepp ees on ootamas.. Seda võib vist võrrelda ajuoperatsiooniga läbi selle augu, mis igapäev valgust ei näe. Tundus kõige loogilisem läheneda eestpoolt, kuna altpoolt oleks küll ehk lihtsam olnud, kuid see sisaldas endas ratta eemaldamist, logari maha võtmist, mis seal liigagi hästi istus, et hakkas kahju... Ning siis ikkagi jäi variant, et võtame esitule maha. See tegevus tehtud, selgus, et eelmine omanik on suksut usinasti õlitanud ja koopas oli paks õlikiht, niiet esimese hooga ei aimanud ära, kus üldse midagi on, siis juhtme järgi hakkasime ajama, kuniks ma olin juba küünarnukini miski TAD-17 laadse asjaga koos ning peale rõveda tõlkimatu sõimu ei tulnud kummagi suust midagi arukat. Pool tundi müramist ja loobusime. Hakkasin selle asemel jagajat sättima, kuna oli tunda, et Valgeke kippus kiiremal stardil väheke kõri kinni pooma. Tehtud prooviring tõi muige näole ja rahulolevalt võis tuppa minna.
Järgnev päev algas positiivselt.
Tundub, et eelnevate ööde piiksumised ja kääksumised on lõpuks kellegi ajusid ergutanud ja majas on soe vesi! Suudad sa seda uskuda. Hoolimata sellest, et duširuum ei käi hästi lukku ja kes tahab, võib mida iganes tulla sinna tegema, siis sooja vee üle oli hea meel. Saab ennast jälle inimlikult tunda. Saigi siis plaani võetud pesupäev...
Väike vahepala -
Mehed on ehituse peal tööl. Ehitus on alles poolik. Üks mees on plätudega ehitusel. Noh, teate küll neid lohvalohvasid.. No ja plätumehel läheb kivi talla alla. Toetab siis mehike vastu ühte seina, kus elektrikapp parasjagu koostamisel oli. Noh, käsi vastu seina, üks jalg õhku ja raputama... Kaugelt üks kolleeg näeb, et tüüp on kogemata kappi jäänud ja voolu all. Täielik šokk. Tüüp haarab suvalise pika prussi ja läheb äsab kutile, et teda kapist eemale saada, kuid oh õnnetust..
Oh seda seletamist siis pärast. :) Plätumees sai kahjuks lahti ka paarist ribist. Täielik kaastunne plätumehele.
Niisiis, teisipäevased päevad on meil sanitaarpäevad. tehakse tubade üldkontrolli ja koinitakse niisama. Ka see, et prügikastis on 3 eset, on eraldi välja toodud. Sai siis mitu õhtut tuba koristatud, lakutud, poleeritud. Ma usun, et mõni ei poleeri oma raketti ka nii usinalt, kui meie oma tuba.. Kõik säras, läikis. Läksime siis vahepeal kätt puhkama, et kohaliku tankla parklas pidavat miski kiirendus aset leidma.. Ehh.. Pealtvaajad olid kohal, puudu olid vaid kiirendajad. Nojah, mõistan, kui eelmisel õhtul veel 5l paagis oli peale engine swapi proovitiirule mindi ja siis kepsud kotti lasti. :) Et noh, juhtub ikka. :)
Tulin siis sama targalt tagasi ühikasse, võtsin oma 7 asja ja läksin toimetama. Soe vesi mu kehal oli hää. Seisin tükk aega vee all, pea norus.. Pesi minema kõik halva. Vähemalt ma usun põletava vee mõjusse.
Nii ma siis sättisin end tagasi üles tuppa, rätik ümber piha, läksin trepist üles..
Toakontroll seisis ukse peal juba. :) No mis seal siis ikka, ega ma väga ei kummardanud, õnneks pandi hindeks "5" ja jäeti meid rahule. Äge oli vaadata üle koridori plikse, kes viimases paanikahoos tuba koristasid, kotid lendasid, sõnavara kostus ka säärane, et kui ei teaks, et seal on noored neiud, siis pakuks, et seal elavad kohitud meremehed.
Aga loo point saabus õhtul, kui toanaaber otsustas Saksa mööbliliigutamist, also known as German Porn, vaatama hakata. No mida hekki?
Kes nüüd siis niiviisi magama saab jääda? Ütleks veel vähe ropumalt, kuid siis kardan, et vähemalt siia päevikusse enam kirjutada ei lasta edaspidi. Ühesõnaga, aeg on hiline, et talle korralik keretäis anda. :D Vähemalt seekord ma halastan.
See kord..
Halastan..
Ah persse.
Seenior raporteerib peatselt!
laupäev, 4. september 2010
Seenior läks kooli..
Niisiis.. 31.august, kell 10.01 hakkas minu jaoks uus elu.. Või noh, vähemalt ma ise arvan nii. Maised varad läinud, jäänud vaid *rõve tõlkimatu sõim* ja tühi hing. Tead, ega sellest tühjast hingest ka palju jäänud pole, seega jääb veel see esimene variant. Aga no lootused on ikka lolli lohutuseks...
Ühesõnaga, kell 9.59 keerasin süütevõtit, 136 hobust ärkasid ellu, ning sõit võis alata. Jätsin käigupealt veel hüvasti mõnega ja 108km teekonda võis alata.
Jõudsin Särkasse miski natuke peale poolt 11 ja keerasin mõisahoone ette. Vähe ma teadsin, mis mind ees ootab, või kuhu minema peab. Igaks juhuks käisin vaatasin peahoonesse sisse, et leida üles nimekirjad, ja selle järgi leida oma majutus.
Tulin siis välja, ja hakkasin mööda kampust ringi tuhlama, kõigepealt jäin renoveeritud maja kõrvale, vaatasin, kuidas natuke minid ja natuke vähem minid seelikud trepist üles ja alla käisid.. OOOOOKEEEEEI, see siis pidi olema naiste ühikas. Liikusin edasi.
Valge maja. Ahaa, see on siis see "juntsude" maja. Hellitavalt Valge Maja.
Ja siis kolmas, Ühiselamu No.3. Pealtnäha laguneva krohviga mudapruuni tooniga maha. Öeldakse ikka, et Don't judge the book by its cover, but in this case, it wasn't the case... Aga sellest natu hiljem. :)
Ukse ees seisis vana hirvega Volga. Võiks hetkeks arvata, et sattusin jälle aastasse 65, kui see maja väidetavalt valmis ja selline nostalgia puhang lõi sära silma.
Hakkasin siis otsima, et kus on tädi, kellega ma rääkima pidin.. Vahepeal jooksid igasugu karvased ja sulelised ustest ja akendest, mõtlesin, et tohhoo tonti, kuhu ma nüüd sattunud olen. Aga vähemalt kirjade järgi, olin siiski õiges kohas. Tädi lõpuks leitud, leping sõlmitud, juhatati mind toani.. Noo, ma ei tea, palju on keegi näinud Tšernobõlist hilisemaid pilte, siis siin oli ka nagu tuumasõda olnud. Koridorid sulavad.
Minu üllatuseks oli tuba esimesel korrusel, vähemalt seegi hea, et noh, kui on plaan põgeneda või smugeldada sisse kodanikke, kes sinna ei kuulu... Aga jah, sain siis võtme ja keerasin ukse lahti..
No kurat, esimese hooga link osutas vastupanu - keegi on kunagi sinna sisse murdnud ja ukse vastus oli kõver.. andis trügida aga sisse sain...Kiire ülevaade - oh, polegi väga hull.. tuba oli suht viisakas. Meenutas televiisori vahendusel nähtud "Ühikarotid" seriaali. Siiski ehk mitte nii hull. Üsna korralikud seinad, kobrutav aknalaud.. Aknaklaasid olid sama läbipaistvad kui joodiku pilk esmaspäeva hommikul, kuid väike vesi ja lapp ja jälle võis päike sisse paista. Üleüldse oli koristamist omajagu. Kuna ma olin seal enne, siis võtsin vabaduse voodeid katsetada ning valisin parema koiku, teine tundus väga vedrune olema. Lisaks oli minu oma sutsu kõrgem.
Sättisin siis ennast korralikult sisse, pakkisin asju lahti, olin niisama muhe, tutvusin majaga (selleni jõuan hiljem).. Et siis pakkisin siis asju lahti, panin arvuti käima, vaatasin, wifi ka täitsa olemas, JESS.. Aga siis selgus kurb tõde, et Firefuck ei lase mind sisse täna. Mis seal ikka, kehva päeva lihtsalt järelikult. Mind pisiasjad väga ei morjenda (kuigi ju lubasin ühele inimesele, et annan ikka aegajalt endast märku). Panin siis tümaka peale ning asusin asju sättima kappi.. Tegin kõigepealt siis lahti vasakpoolse kapi, esimese asjana jäi silma suure rasvase markeriga kribatud kiri - KUSTAV ON MUNN! .. nojah, tühja mul sellest Kustavist ja veel vähem tema m*nnist, viskasin prahti kapist välja ja siis avastasin, et keegi on tahtnud vist läbi seina minna.. Mõnus suuuuuuur aku on seinas.. Kahe paneeli vahe ka täpselt.. Kiirelt uks kinni ja teise kapi kallale.. sama lugu - KUSTAV ON VEEL SUUREM MUNN!
Keerasin siis selle plaadi teisipidi ja jätkasin koristamisega.. Sain enamvähem inimlikuks asja, viisin taara välja ja sai asjad sisse visatud. Riiuleid muidugi pole, see on paha.. Põmst kaks suurt vene aegset riidekappi on kõrvuti - maast laeni venitatud ja pane või elevant kappi peitu, kuid jah, pesu peab ikka kotis hoidma. Ohjah.. Sain siis oma toimetused lõpuks tehtud - mis edasi? Midagi teha ei ole, kellegi numbreid ka pole õieti, helistada ka ei saa.. Jätsin ka filmid koju kiiruga aga siis mõtlesin, et ah, homme saab netti nagunii.. a tutkit Vasja... Järgmine päev selgus kurvem tõde.
Läksin siis välja, kedagi ei tea ka eriti, paari nägu teadsin, aga need kadusid ka ära vahepeal, tuiasin siis mööda kampust ringi.. Tutvusin ümbrusega.. Päike paistis, hea oli olla..
Naisteühika juurest tulid ka erinevad hääled, kaesin seal siis seda elukest, rõdusid polnud vist pooled näinud, sest rõdud olid kohe täis nägusid ja kilkamine ja kisa ja möll kajas üle platsi minu majani. Kes mängis seal kulli ja kes lolli.. Aga noh, ikka VÄÄÄÄÄGA noorekesed olid seal.. Kõrvu kostuvad jutud käisid enamjaolt - a la kes kellega magas suvel ja oh, see oli äge pidu kas teadääää...Rääkijad ise paistsid mingi 16-17-aastased, kuid kõvad joodikud.
Siis parasjagu toodi hobused tallist välja, vaatasin, kuda neiud ratsutasid staadionil - uus staadion oli... Päris normaalne, uue kattega. Kui ma nüüd botased jälle maha ei jäta, siis saan vast esimesed sammud seal teha.
Tulin siis tuppa tagasi, endiselt kass peal.. Panin musa uuesti peale, hakkasin Sudokusid tegema.. Et noh, arendaks siis taipu või nii.. Sain mingi päris mitu lk ära tehtud, päike paistis ka otse lagipähe juba, siis kolisin voodi peale ja hakkasin seal mõnnama, kuniks uks lahti lendas ja komandant tuli suurte silmadega, et: "Kes kurat sa oled!?" Naljaga õnneks. No siis tutvustasin ka ennast, kes ma olen ja kust ma tulen.. Ja saingi endale hetk hiljem toanaabri, kes, nagu hiljem selgus, on lapsepõlves kaudselt sõber ning siis oli juttu pikalt üle kesköö.
Aga kuna ma enne maja polnud väga näinud, siis käisime kõik nurgatagused läbi.. Oeh. masendav köök oli. Keldrikorrusel on siis kõik kokku pakitud - üks elusitane pliit, mis läheb ilmselt sellest rasvakogusest iseeneslikult põlema, kui mõnda nuppu näppida. Selgus, et ilma oma pannita pole ka midagi teha ning ainuke munadepraadimine toimub toas kõval toolil istudes. Külmkapp oli ka selline kahtlane ning täis kraami, mis seal oli võibolla juba sm. Brežnevi ajast. Karjus kah veel nagu tapamajja viidud siga, kompressor viimaseid hingetõmbeid tegemas, loobusin.. Ja ega peale poollagunenud söögilaua seal muud eriti polnud ka..Ok, mõne suurema tolmurulli otsa sai ka komistatud, söögitegemise isu vähemasti kadus sama kiirelt, kui see mõte tekkis. Mikrouunid ja need muud vidinad on seal vaid paras fantaasia, millest keegi pole undki näinud. Ma vähemalt võtsin targasti kodust kiirkeetja kaasa. Hea on hommikul kohvi lürpida ja saia nosida..
Siis edasi..
Duširuumid. Siin on nüüd suur naerukoht.
Oli siis köögist edasi üks koridor ja väike eesruum - selgus, et see vildaka mittekäiva uksega ruum ongi riietusruum. Noh, mis seal ikka, mul pole midagi häbeneda, vaevalt mul midagi üleliigset on, mida enne nähtud pole ja siis on järgmine ukseava, kust läks pesuruum - paar otsikut on seinas ja ei mingeid vaheseinu ka, et jamh, seepi ei tasu pillata.
Ja siis pirn saabus õhtul, mingi 8 paiku, tuli majja komandant ja hakkas veel majutust üle vaatama.. selgus, et naiste ühikas on puupüsti täis ja 8 neiut ootavad tuba.. Paar neist on mul kohe üle koridori, 2 on teisel ja 2 kolmandamal korrusel.. Aga ei ole veel päris sotti saanud, mis loomadega tegu on.
Aktuse hommik algas ilusti. Ärkasin enne äratust, panin ilusti viksid viisakad riided selga, viksisin kingad ära, habe aetud, lõhnasin hästi ja liikusin välja. Tuttavaid oli õnneks juba rohkem, motsioon oli laes. Leidsin oma klassi ka üles ja sain oma kursaga ka tuttavaks. Nimekirjas 18, kohal reaalselt 15 ja esialgse 2 neiu asemel oli nüüd 3.. Aga üks hängib nende poppide kuttidega, üks on vaikne kui sukk ja kolmas on selline "ei liha ega kala", ehk siis meie kursuse naised on suht tagasihoidlikud ja vaiksed. Aga kursusejuhataja lubas arvata, et naised võivad silmad ette teha. Et kui põhikoolibaasil neiud tulid siia rohkem mehi piiluma, siis keskkoolibaasil... Torkasin kiirelt vahele: "et siis on vastupidi?" Naer. Minu arust igati positiivne, et naised tahavad näppu õliseks teha.
Ülejäänud päevad möödusid, kui linnutiivul. Põnevad tunnid panevad aja lendama. Kui poleks neid fricken' rullnokke ka oma bemmidega akna all tuuritamas, oleks päris mõnus olemine. Viimane öö oligi paras piin, keset ööd lükati pumbajaamad järgi ja siis tuli bassilaine läbi niigi hõredate akende päris valusasti.
Vahepeal selgus, et kuna minu ühika ja peamaja vahel on katlamaja, siis netivõrgu võrgutamine on suht mõttetu tegevus. Silita seda arvutit palju jaksad, miskit ei muutu. Ei jäänud muud varianti, kui tuua pisike jumpstükk ja läbi selle pulga saingi lõpuks jälle taas inimeste sekka. Justkui oleks mitu päeva veetnud pommiaugus. Võrreldav eelmise aasta suvega, kui käisin kordusõppustel ja 2 nädalat oli totaalne leviauk.
"Hea" uudis oli ka veel see, et tasuta sööki saavad vaid juntsud. Alguses lubati pudrumägesid ja piimajõgesid, siis tuli karm ülelask.. Kuid ei morjenda ka seegi. Kuivtoiduga eksperimenteerimine ongi huvitavam. Kui hambad suhu ja näpud terveks jäävad, on kõik kombes. :)
Hoolimata kõigest, olen siiski õnnelik, kõik kiidavad ja kannustavad ja teevad pai ja panevad nurruma. :)
Nöps.
Jätkub.. kunagi.
Ühesõnaga, kell 9.59 keerasin süütevõtit, 136 hobust ärkasid ellu, ning sõit võis alata. Jätsin käigupealt veel hüvasti mõnega ja 108km teekonda võis alata.
Jõudsin Särkasse miski natuke peale poolt 11 ja keerasin mõisahoone ette. Vähe ma teadsin, mis mind ees ootab, või kuhu minema peab. Igaks juhuks käisin vaatasin peahoonesse sisse, et leida üles nimekirjad, ja selle järgi leida oma majutus.
Tulin siis välja, ja hakkasin mööda kampust ringi tuhlama, kõigepealt jäin renoveeritud maja kõrvale, vaatasin, kuidas natuke minid ja natuke vähem minid seelikud trepist üles ja alla käisid.. OOOOOKEEEEEI, see siis pidi olema naiste ühikas. Liikusin edasi.
Valge maja. Ahaa, see on siis see "juntsude" maja. Hellitavalt Valge Maja.
Ja siis kolmas, Ühiselamu No.3. Pealtnäha laguneva krohviga mudapruuni tooniga maha. Öeldakse ikka, et Don't judge the book by its cover, but in this case, it wasn't the case... Aga sellest natu hiljem. :)
Ukse ees seisis vana hirvega Volga. Võiks hetkeks arvata, et sattusin jälle aastasse 65, kui see maja väidetavalt valmis ja selline nostalgia puhang lõi sära silma.
Hakkasin siis otsima, et kus on tädi, kellega ma rääkima pidin.. Vahepeal jooksid igasugu karvased ja sulelised ustest ja akendest, mõtlesin, et tohhoo tonti, kuhu ma nüüd sattunud olen. Aga vähemalt kirjade järgi, olin siiski õiges kohas. Tädi lõpuks leitud, leping sõlmitud, juhatati mind toani.. Noo, ma ei tea, palju on keegi näinud Tšernobõlist hilisemaid pilte, siis siin oli ka nagu tuumasõda olnud. Koridorid sulavad.
Minu üllatuseks oli tuba esimesel korrusel, vähemalt seegi hea, et noh, kui on plaan põgeneda või smugeldada sisse kodanikke, kes sinna ei kuulu... Aga jah, sain siis võtme ja keerasin ukse lahti..
No kurat, esimese hooga link osutas vastupanu - keegi on kunagi sinna sisse murdnud ja ukse vastus oli kõver.. andis trügida aga sisse sain...Kiire ülevaade - oh, polegi väga hull.. tuba oli suht viisakas. Meenutas televiisori vahendusel nähtud "Ühikarotid" seriaali. Siiski ehk mitte nii hull. Üsna korralikud seinad, kobrutav aknalaud.. Aknaklaasid olid sama läbipaistvad kui joodiku pilk esmaspäeva hommikul, kuid väike vesi ja lapp ja jälle võis päike sisse paista. Üleüldse oli koristamist omajagu. Kuna ma olin seal enne, siis võtsin vabaduse voodeid katsetada ning valisin parema koiku, teine tundus väga vedrune olema. Lisaks oli minu oma sutsu kõrgem.
Sättisin siis ennast korralikult sisse, pakkisin asju lahti, olin niisama muhe, tutvusin majaga (selleni jõuan hiljem).. Et siis pakkisin siis asju lahti, panin arvuti käima, vaatasin, wifi ka täitsa olemas, JESS.. Aga siis selgus kurb tõde, et Firefuck ei lase mind sisse täna. Mis seal ikka, kehva päeva lihtsalt järelikult. Mind pisiasjad väga ei morjenda (kuigi ju lubasin ühele inimesele, et annan ikka aegajalt endast märku). Panin siis tümaka peale ning asusin asju sättima kappi.. Tegin kõigepealt siis lahti vasakpoolse kapi, esimese asjana jäi silma suure rasvase markeriga kribatud kiri - KUSTAV ON MUNN! .. nojah, tühja mul sellest Kustavist ja veel vähem tema m*nnist, viskasin prahti kapist välja ja siis avastasin, et keegi on tahtnud vist läbi seina minna.. Mõnus suuuuuuur aku on seinas.. Kahe paneeli vahe ka täpselt.. Kiirelt uks kinni ja teise kapi kallale.. sama lugu - KUSTAV ON VEEL SUUREM MUNN!
Keerasin siis selle plaadi teisipidi ja jätkasin koristamisega.. Sain enamvähem inimlikuks asja, viisin taara välja ja sai asjad sisse visatud. Riiuleid muidugi pole, see on paha.. Põmst kaks suurt vene aegset riidekappi on kõrvuti - maast laeni venitatud ja pane või elevant kappi peitu, kuid jah, pesu peab ikka kotis hoidma. Ohjah.. Sain siis oma toimetused lõpuks tehtud - mis edasi? Midagi teha ei ole, kellegi numbreid ka pole õieti, helistada ka ei saa.. Jätsin ka filmid koju kiiruga aga siis mõtlesin, et ah, homme saab netti nagunii.. a tutkit Vasja... Järgmine päev selgus kurvem tõde.
Läksin siis välja, kedagi ei tea ka eriti, paari nägu teadsin, aga need kadusid ka ära vahepeal, tuiasin siis mööda kampust ringi.. Tutvusin ümbrusega.. Päike paistis, hea oli olla..
Naisteühika juurest tulid ka erinevad hääled, kaesin seal siis seda elukest, rõdusid polnud vist pooled näinud, sest rõdud olid kohe täis nägusid ja kilkamine ja kisa ja möll kajas üle platsi minu majani. Kes mängis seal kulli ja kes lolli.. Aga noh, ikka VÄÄÄÄÄGA noorekesed olid seal.. Kõrvu kostuvad jutud käisid enamjaolt - a la kes kellega magas suvel ja oh, see oli äge pidu kas teadääää...Rääkijad ise paistsid mingi 16-17-aastased, kuid kõvad joodikud.
Siis parasjagu toodi hobused tallist välja, vaatasin, kuda neiud ratsutasid staadionil - uus staadion oli... Päris normaalne, uue kattega. Kui ma nüüd botased jälle maha ei jäta, siis saan vast esimesed sammud seal teha.
Tulin siis tuppa tagasi, endiselt kass peal.. Panin musa uuesti peale, hakkasin Sudokusid tegema.. Et noh, arendaks siis taipu või nii.. Sain mingi päris mitu lk ära tehtud, päike paistis ka otse lagipähe juba, siis kolisin voodi peale ja hakkasin seal mõnnama, kuniks uks lahti lendas ja komandant tuli suurte silmadega, et: "Kes kurat sa oled!?" Naljaga õnneks. No siis tutvustasin ka ennast, kes ma olen ja kust ma tulen.. Ja saingi endale hetk hiljem toanaabri, kes, nagu hiljem selgus, on lapsepõlves kaudselt sõber ning siis oli juttu pikalt üle kesköö.
Aga kuna ma enne maja polnud väga näinud, siis käisime kõik nurgatagused läbi.. Oeh. masendav köök oli. Keldrikorrusel on siis kõik kokku pakitud - üks elusitane pliit, mis läheb ilmselt sellest rasvakogusest iseeneslikult põlema, kui mõnda nuppu näppida. Selgus, et ilma oma pannita pole ka midagi teha ning ainuke munadepraadimine toimub toas kõval toolil istudes. Külmkapp oli ka selline kahtlane ning täis kraami, mis seal oli võibolla juba sm. Brežnevi ajast. Karjus kah veel nagu tapamajja viidud siga, kompressor viimaseid hingetõmbeid tegemas, loobusin.. Ja ega peale poollagunenud söögilaua seal muud eriti polnud ka..Ok, mõne suurema tolmurulli otsa sai ka komistatud, söögitegemise isu vähemasti kadus sama kiirelt, kui see mõte tekkis. Mikrouunid ja need muud vidinad on seal vaid paras fantaasia, millest keegi pole undki näinud. Ma vähemalt võtsin targasti kodust kiirkeetja kaasa. Hea on hommikul kohvi lürpida ja saia nosida..
Siis edasi..
Duširuumid. Siin on nüüd suur naerukoht.
Oli siis köögist edasi üks koridor ja väike eesruum - selgus, et see vildaka mittekäiva uksega ruum ongi riietusruum. Noh, mis seal ikka, mul pole midagi häbeneda, vaevalt mul midagi üleliigset on, mida enne nähtud pole ja siis on järgmine ukseava, kust läks pesuruum - paar otsikut on seinas ja ei mingeid vaheseinu ka, et jamh, seepi ei tasu pillata.
Ja siis pirn saabus õhtul, mingi 8 paiku, tuli majja komandant ja hakkas veel majutust üle vaatama.. selgus, et naiste ühikas on puupüsti täis ja 8 neiut ootavad tuba.. Paar neist on mul kohe üle koridori, 2 on teisel ja 2 kolmandamal korrusel.. Aga ei ole veel päris sotti saanud, mis loomadega tegu on.
Aktuse hommik algas ilusti. Ärkasin enne äratust, panin ilusti viksid viisakad riided selga, viksisin kingad ära, habe aetud, lõhnasin hästi ja liikusin välja. Tuttavaid oli õnneks juba rohkem, motsioon oli laes. Leidsin oma klassi ka üles ja sain oma kursaga ka tuttavaks. Nimekirjas 18, kohal reaalselt 15 ja esialgse 2 neiu asemel oli nüüd 3.. Aga üks hängib nende poppide kuttidega, üks on vaikne kui sukk ja kolmas on selline "ei liha ega kala", ehk siis meie kursuse naised on suht tagasihoidlikud ja vaiksed. Aga kursusejuhataja lubas arvata, et naised võivad silmad ette teha. Et kui põhikoolibaasil neiud tulid siia rohkem mehi piiluma, siis keskkoolibaasil... Torkasin kiirelt vahele: "et siis on vastupidi?" Naer. Minu arust igati positiivne, et naised tahavad näppu õliseks teha.
Ülejäänud päevad möödusid, kui linnutiivul. Põnevad tunnid panevad aja lendama. Kui poleks neid fricken' rullnokke ka oma bemmidega akna all tuuritamas, oleks päris mõnus olemine. Viimane öö oligi paras piin, keset ööd lükati pumbajaamad järgi ja siis tuli bassilaine läbi niigi hõredate akende päris valusasti.
Vahepeal selgus, et kuna minu ühika ja peamaja vahel on katlamaja, siis netivõrgu võrgutamine on suht mõttetu tegevus. Silita seda arvutit palju jaksad, miskit ei muutu. Ei jäänud muud varianti, kui tuua pisike jumpstükk ja läbi selle pulga saingi lõpuks jälle taas inimeste sekka. Justkui oleks mitu päeva veetnud pommiaugus. Võrreldav eelmise aasta suvega, kui käisin kordusõppustel ja 2 nädalat oli totaalne leviauk.
"Hea" uudis oli ka veel see, et tasuta sööki saavad vaid juntsud. Alguses lubati pudrumägesid ja piimajõgesid, siis tuli karm ülelask.. Kuid ei morjenda ka seegi. Kuivtoiduga eksperimenteerimine ongi huvitavam. Kui hambad suhu ja näpud terveks jäävad, on kõik kombes. :)
Hoolimata kõigest, olen siiski õnnelik, kõik kiidavad ja kannustavad ja teevad pai ja panevad nurruma. :)
Nöps.
Jätkub.. kunagi.
reede, 27. august 2010
Mazda 787/787B olid C-klassi võistlusmasinad, mis ehitati spetsiaalselt Le Mans'i 24-tunni sõiduks. Nende eelkäijaks oli juba sel hetkel tuntud Mazda 767.
Jõuallikas oli spetsiaalselt ehitatud 4-kambriline rootormootor R26B, mis tootis 522kW/üle 700hj.
Esmakordselt osales 787 1990-nda aasta Le Mans'i võistlusel, kuid kuna masinat kimbutasid veel erinevad mehaanilised vead ja elektroonika nöökis, siis sõideti hoopistükkis veel 767-ga.
1991.a uuendati süsteeme ning tekkis mudel 787B. Nüüd osaleti täies mahus maailma karikasarjas, puhtalt kogemuse eesmärgil.
Le Mans'i sõidul võideti üllatusena esikoht - mitte ainult esimene ja ainus võit Jaapani autotootjana, vaid ka esimene ja ainus võit vankelmootoriga autoga. seda autot võib lugeda Mazda läbimurdeks vankelmootorite juures.
1990 24 Hours of Le Mans
1990.a, kui Le Mans'i raja ehitust veel lõpetati alles, selgus kurb tõsiasi, et spordiorganisatsioonid FISA ja ACO on pankrotistunud ning sellega sai Le Mans'i etapist mittekarikaetapp (non-championship). Mercedes Benz, kes eelneval aastal oli võtnud siin võidu Sauberi nime all, hoidis nüüd protesti märgiks kõrvale, eelistades kontsentreeruda hoopis WSPC-le (Prototüüpide karikasari).
Mazda kahjuks enam välja astuda ei saanud ning nii osaleti sunniviisiliselt mudeliga 767, mille kapoti alla ehitati R26B. Auto oli ehitatud monokok-raamile, palju komposiitmaterjalist detaile, klaasplastist kere (oli saamas tol ajal võistlusautode seas kohustuslikuks elemendiks) ning 5-käiguline käigukast oli valminud koostöös Porschega. Nagu ka eelnevad mudelid peale 737-t, ehitati ka see mudel Derbyshire'is Inglismaal. Ehitajateks noored üliõpilased, keda toetamas Advanced Composite Technology teadlased. Disaineriks inglane Nigel Stroud.
787 sarnanes väga Porsche 965-le, kuna ka selle disainis Nigel Stroud 1984.a.
Telje laiust kahandati 50mm võrra, et parandada aerodünaamikat ning vastukaaluks suurtele hobujõududele, suurendati pidurikettad 360mm-ni.
Suurim muutus toimus mootori juures ja eriti just selle võistluse tarbeks - uus R26B oli kergem, väiksem ja ökonoomsem, kui tema eelkäija. Väga suure eelise andis varieeruv sisselaskesüsteem - mis optimeeris õhuvõttu erinevatel kiirustel. Kaks koonusjat õhusisselaske toru paigutati tagaspoilerist pisut ettepoole.
Samuti osutus kasulikuks igale kambrile lisatud süüteküünal, ehk siis igal kambril nüüd kolm küünalt. Mootor muutus ökonoomsemaks ning süüde oli parem. Auto ninasse paigutati õlijahuti ning aerodünaamilised elemndid lisati külgedele ning auto katusele.
Nagu ka eelmised Mazda võistlusmootorid, oli ka siia paigaldatud periferaalsed pordid, mis kõrgetel pööretel andis jõudu juurde.
Mootori pöörded hoiti nimme allpool, et säilitada vastupidavus, mis sellises võistluses oli olulisem, kui kiirus. R26B punane ala algas 9000rpm, kuid üks inseneridest paljastas, et R26B jõud kasvas dramaatiliselt peale 9000 märki - ehk siis 930hj/10500rpm. Märgiti ära ka oluline punkt, et pärast 24-tunni sõitu võeti mootor pulkadeks ning kulumisjälgi praktiliselt ei olnudki, seega oleks see mootor kestnud veel vähemalt 2 24-tunni sõitu.
Et võisltus möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta, otsustati katsesõidu kasuks - Fuji, Silverstone'i ja Estorili rajal sõites kogunes masinale 2900 miili, kuni mootor lõpuks väsimuse märke ilmutas.
Kui eelneval aastal läks kõik viltu, siis selleks aastaks palgati legendaarne Jackie Ickx endale konsultandiks. Võidusõitjateks Jaapani enda rallimehed Takashi Yorino, Yoshimi Katayama, Yojiro Terada ning mõned mitte-jaapanlased - Volker Weidler, Bertrand Gachot, Johnny Herbert, Stefan Johansson, David Kennedy ja Pierre Dieudonné.
Auto nr. 201 värviti valgeks, ning seda kaunistasid lisaks mitmed sponsorreklaamid. Nr. 202 ja 203 värvit neoonoranžiks segatuna ka neoonroheline. Ning samuti hulganisti sponsorreklaame.
Auto nr. 202 alustas kvalifikatsioonisõitu 22-lt positsioonilt, tema järel kohe 201. Koos saadi jagu mitmest Nissanist ning eratiimide autodest. Lõpetades napilt enne C2-klassi autosid.
Öösel, umbes kella 2 paiku katkestas käigukasti rikke tõttu sõidu Porsche, mis oli oma klassis esikohta hoidnud juba viimased 4 tundi, jättes koha vabaks Mazdale. Kuid kella 3 ja 5 vahel langesid mõlemad 787-d õlilekke ohvriks ning lisaks ka järjekordsed elektriprobleemid, jättes klassi võidu vanale 767-le, mis lõpetas üldjärjestuses 20-ndal kohal.
Mõlema masina õlileke tekkis kehvast õlijahutusest, mistõttu R26B keraamiline kest hakkas kooruma ning kuumusest murenesid ära kambrite seinad.
Järgmisel aastal osaleti juba 787B mudeliga, mis loodetavasti oli saanud jagu eelnevatest vigadest.
Hooaeg 1991.
Kuna reglemente muudeti pidevalt, siis 91.a võistlus algas pisut teisiti. Klasse oli nüüd vaid 2 - kuna alles hiljuti esitleti uut 3.5liitrise mootoriga vormelit, kui C1, siis 787B oli sunnitud taanduma teise klassi, mis tähendas ka startimist tagantpoolt. Sõit pidi kulgema kütusesäästlikult, et pikendada tankimiste vaheaegasid. Lisaks uute reeglite kohaselt said C2 klassi tiimid kindla koguse kütust, millega pidi toime tuldama. Samal ajal C1 klassil oli piiramatult kütust.
Et näidata Mazda tõsiseid võidukavatsusi, sai Mazdaspeed'i meeskond Mazda tehase täieliku servise ja toetuse. Igasugune reklaam oli tollal vajalik.
Et raha oli nüüd natuke rohkem, Jackie Ickx vahetas välja tuuningufirma, kelleks sai nüüd Prantsuse kapitalil põhinev Oreca. Ickx saavutas nende abiga mitu tiitlit Lada Samaral ning lootis sama ka nüüd. Nende abiga loodeti masina kallu vähendada, kuna Ickx tundis, et masin on C2 klassi jaoks liiga raske. seega masin kaalus nüüd 170kg vähem kui 1000kg ning FIA andis eriloa stardiks.
Mazda jätkas ka vana 787 kasutamist, sedapuhku need masinad jäid kodumaa pinnale - Jaapanisse, kus nad osalesid karikasarjades Mazdaspeedi'i võistkonnas.
Šassii nr. 1 ja 3 olid kasutusel Jaapanis, nr. 2 anti Paul Ricardi kätte testimiseks ning ei kasutatud enne kui alles Le Mans'is.
Et üldse 91.a võistlust võita, pidid Mazda insenerid likvideerima mõned pisiasjad - aasta tagasi muudeti üks pikk 3-miiline sirge kahe šikaani abil kolmeks lõiguks. See vähendas küll tippkiirusi 370km/h -> 338km/h ning ülekuumenevad pidurid võis tulla probleemiks, aga hea oli see, et väiksem kiirus välistas tihedad rehvilõhkemised. Esmakordselt sai masin süsinikust pidurikettad.
Mazda võit saabus ootamatuls viimasel tunnil, kui Johnny Herbert tegi veel viimase sööstu, möödus mõnest konkurendist ning võttis esikoha - olles sõitnud 362 ringi, kokku 4932km.
Peale võistlust arvati, et Mazda edusaladus peitus heas mootoris - kuna võistluse jooksul loobuti konservatiivsest taktikast ning piloodid said käsu anda täiega. Lisaks Mazda inseneride ja sponsorite järjekindlus, kuna koostöö samade meestega oli kestnud juba aastaid.
Elu pärast Le Mans'i
Pärast suurt võitu, võitnud masin saadeti pensionile, samas kui teised 2 masinat jätkasid võistlemist. Kolmandad ja neljandad kohad tulid riburadamisi, küll kodus, küll võõrsil, kuid võitu ei suudetud korrata.
Hooaja lõpus keelustas FIA ametlikult vankelmootori kasutamise ringrajal.
Mazda üritas küll uuesti proovida mudeliga MXR-01, mis põhines suuresti Jaguar XJR-14-l, kuid ilma erilise eduta taanduti võidusõidust.
Mazda jätkas R26B kasutamist. Mootor istutati nüüd mudelile RX-792P, ning enamjaolt võisteldi Gran Turismo sarjades, kahjuks küll mõningase eduga vaid. 1995.a naaseti Le Mans'i rajale, kuid ikkagi ilma eriliste saaavutusteta saadeti 1999.a Mazdaspeed'i meeskond pensionile.
Tänaseks päevaks on saanud Mazda 787B autoentusiastide seas legendiks. Kaasa arvatud ka mänguasjatootjad ja mudelistid väljaspool Jaapanit.
Kõige populaarsem mudel, mis ilmus ka mitmes arvutimängus. Kõik lõikasid kasumit.
Võitnud autot hoitakse hetkel Mazda muuseumis Hiroshima linnas. Tehas tootis ka 4 replica't, mis kingiti Le Mans'i muuseumile. Autot näidatakse tavaliselt suurematel autonäitustel ja kogunemistel. Samuti 1999.a Mazda Fiestal, kui üks autoajakirjanik auto talitsemisega toime ei tulnud ning raja äärde põllule kimas, vigastades spoilereid ning tagatulesid ning lõhkudes siduri.
Spetsifikatsioon:
* Body construction: Kevlar/carbonfibre composite
* Wheels: 18 in x 12 in front/18 in x 14.75 in rear Volk Racing Magnesium Alloy (17 in x 12 in front/17 in x 14.75 in rear)
* Brakes: Carbon Industries outboard ventilated 14inch carbon discs and callipers (Brembo steel)
* Lighting: 2 Cibie headlights on each side
Mootor:
* Spark plugs: 3, NGK
* Fuel system: Nippon Denso electronic fuel injection
* Battery: Pulsar
* Maximum Power: 700 hp/9000 rpm
* Maximum Torque: 448 ft.lb/6500 rpm
Pähh...
"I´m gonna go down on you, make you real happy
and then slowly come back up and f*ck you!
Yours truly,
Gas prices"
Einohh, tänks, oskan ma selle peale öelda ainult.. Inimlikust seisukohast võetuna, on see väga paha, et eluks olulised asjad on nii mõttetult kalliks kruvitud. Mäletan oma esimest tankimist, kui olin äsja loa taskusse saanud, auto oli persse all ja sai käidud klassivendadega kuskil Saadjärve taga joomapidudel ja terve ilm sai risti-põiki läbi vuratud. Polnud ka ime, tankuri püstolit täiteavasse toppides venis suu kõrvuni - 95E maksis tollal vaid 8.90 liiter.. Oh jah, praegusel ajal ma saaksin paagitäie 500 krooniga ja ma ei paneks ööseks ka autot kinni vist. :D Isa meenutuste kohaselt oli veel 94.a lausa 3.60 liiter. Ulme.
Nüüdsel ajal enam nii ei saa. British Petroleum keeras ka naftapuurimisega endale käru ja tänu sellele saame peatselt jälle ohkida. Alles eelmisel nädalal käisin Viljandis, just võtsin Tartust paraja koguse elunestet, et auto mu kenasti tagasi ka tooks ja vandusin tulist kurja. Viljandisse jõudes aga selgus, et sealsed kodanikud said ikka megaodavat kütet nautida.. Ulme.
Tänu muidugi kütusehinna yo-yo'le on ka kõik muud hinnad lakke löödud. Transamehed ohivad, et "näe, kütet kulub palju ja autoremont on kallis", põllumehed ohivad, et "PRIA ei tambi kütet kinni, tehnika laguneb.." Ja see kõik omakorda mõjutab piimapaki ja juustukera hinda, millest on pagana kahju, kuna ma tarbin keskmiselt 1.5L piima päevas ja juustu nosin söögi alla ja söögi peale.. Pean hakkama vist sügisõunu talveks kuivatama ja leivakanne kuivikuteks muundama.. Vett veel õnneks tuleb.
Aga mille pagana pärast on siis vaja tuua tomateid kuskilt Hispaaniast, arbuuse kuskilt Mägi-Karabahhiast, või kirsse Mehhikost? Nojah, arbuusidega on meil kehvad lood, peab leppima kõrvitsaga, samas kõik muu aga kasvab eduliselt, miks peaks andma raha ära oma taskust mingile Vasjale, kui saaks selle kõik suunata millegi kasuliku arendamisse ja teha kõik kohapeal.. Kodune tomat, sibul ja õun on palju maitsvamad, kui miski mürki täis topitud Poola õun, mis näeb pagana ilus riiulis välja. :)
Samas mõistan aga firma seisukohta - töötajad tahavad palka, firmat vaja üleval hoida, tehnika rent on kirves.. Pole ime, et paljud loobuvad ja visatakse riistad nurka, või siis ostetakse tugevama tegija poolt üles. Mis pole ka paha variant, kuid siis juhtub see, et paari aastakümnega on tekkinud paar suuremat firmamärki - a la Durex toodab lisaks kondoomidele ka šokolaadi, trükib raamatuid ja pakendab juurvilju või siis tekivad Statoili märgi alla hüppersuppermegagiga-kaubamajad, kust saad kõike alates arbuusist kuni zooloogiaõpikuteni. :D :D Kas me sellist Eestit/Maailma siis tahtsimegi. :D
Aga vähemalt niikaua, kuni ära ei aeta, jään siia, hambad ristis punnin vastu ja jään ellu. :)
reede, 20. august 2010
Otsisin elu... :D
No ei ole elu noh..
Juba mitu päeva jutti, hommikul ärgates, on esimene mõte, et JESS! täna otsin endale elu. A tutkit, Vasja..
Mõtlesin siis ühel hommikul, et läheks linna peale kolama, üle tüki sattusin jälle kodulinna ja nüüd üritasin mälusopist üles otsida kõik keerulised liiklussõlmed, koledad tänavad, põnevad kohad, kuhu mentide eest redutama põgeneda.. :D
Sõitsin mööda peatänavat kesklinna poole, aknad all, ossi tümm karjumas makist, tuul sasimas siilipead ja karvast lõuga. Mõtlesin, mis saaks olla veel ilusam, kui ÄKKI, arvas üks päevinäinud romuga kodanik, et võiks tühjast kohast end minu ette joonistada. Jalg automaatselt pressis pedaali, pidurid krigisesid, krigisesid, ja .... Sain napilt pidama. Viisaka inimesena tuututasin mitu korda ja saatsin paar viisakat näpunäidet läbi klaasi, millele vastati samuti standardse näpunäitega.
Mis seal siis ikka, teekond võis jätkuda. Käisin kõik tuttavad burksiputkad läbi, nägin tuttavaid, meeleolu oli juba tõusmas. Mõtlesin, et käiks siis selles vahvas suures Lõunakeskuses ka. Paraku ma parklast väga kaugemale ei jõudnudki, parasjagu silmasin üht toredat parklakohta ja nii kui käigu alla vahetasin, käis kõva jõmakas ja tagumine rehv oli ribadeks.. Käisin siis sees ära, pistsin paar asja sinna, kuhu neid pistma peab ja tõttasin tagasi parklasse. Parajasti hakkas vihma sadama ja katsu siis seal ukerdada... Poolmärjana sain lõpuks ühele poole ja tusaselt hakkasin kodu poole sõitma.
Maja ette pöörates laiutas ukse ees üks suur tumedate klaasidega BMW. Ossid vist, mõtlesin. Ootasin paar minutit, siis mõtlesin, et ikka trügiks mööda, kuid kuhu sa trügid, kui jalakäijalegi ruumi nappis. Jällegi sõber pasun tuli appi. Rooli taga lösutanud rasvalõug pani parasjagu burksi näpust ja krudis paar korda rooli ja tegi tee vabaks. Seekord olin jälle viisakas ja tegin näpunäite ilma näputa.
Kuna eelmisest päevast oli meelde jäänud, et üks seltsimees peaks tööpäeva lõpetama, et siis burksi putka ees tšillida, kuid jällegi ei juhtunud.. Pärast selgus, et tema oli oodanud burksi putka ees mind ja mina ootasin kodus teda.. Epic friendship fail.. Zen on tore kõnekaart muideks, oskab x ajal kõneaega nullida. Oleks taht ka koos temaga Taevakarva Kutsus hängida ja tisse piiluda...
Ja nii see päev õhtusse läkski. KÕik minu püüdlused elu leida, luhtusid. Elu läks eest ära napilt või siis ei tahtnud, et ma teda leiaks. Peab siis jälle virtuaalselt mõnda aega läbi ajama.
Aga suht kindlasti läheb see üritus kordamisele. :D
Juba mitu päeva jutti, hommikul ärgates, on esimene mõte, et JESS! täna otsin endale elu. A tutkit, Vasja..
Mõtlesin siis ühel hommikul, et läheks linna peale kolama, üle tüki sattusin jälle kodulinna ja nüüd üritasin mälusopist üles otsida kõik keerulised liiklussõlmed, koledad tänavad, põnevad kohad, kuhu mentide eest redutama põgeneda.. :D
Sõitsin mööda peatänavat kesklinna poole, aknad all, ossi tümm karjumas makist, tuul sasimas siilipead ja karvast lõuga. Mõtlesin, mis saaks olla veel ilusam, kui ÄKKI, arvas üks päevinäinud romuga kodanik, et võiks tühjast kohast end minu ette joonistada. Jalg automaatselt pressis pedaali, pidurid krigisesid, krigisesid, ja .... Sain napilt pidama. Viisaka inimesena tuututasin mitu korda ja saatsin paar viisakat näpunäidet läbi klaasi, millele vastati samuti standardse näpunäitega.
Mis seal siis ikka, teekond võis jätkuda. Käisin kõik tuttavad burksiputkad läbi, nägin tuttavaid, meeleolu oli juba tõusmas. Mõtlesin, et käiks siis selles vahvas suures Lõunakeskuses ka. Paraku ma parklast väga kaugemale ei jõudnudki, parasjagu silmasin üht toredat parklakohta ja nii kui käigu alla vahetasin, käis kõva jõmakas ja tagumine rehv oli ribadeks.. Käisin siis sees ära, pistsin paar asja sinna, kuhu neid pistma peab ja tõttasin tagasi parklasse. Parajasti hakkas vihma sadama ja katsu siis seal ukerdada... Poolmärjana sain lõpuks ühele poole ja tusaselt hakkasin kodu poole sõitma.
Maja ette pöörates laiutas ukse ees üks suur tumedate klaasidega BMW. Ossid vist, mõtlesin. Ootasin paar minutit, siis mõtlesin, et ikka trügiks mööda, kuid kuhu sa trügid, kui jalakäijalegi ruumi nappis. Jällegi sõber pasun tuli appi. Rooli taga lösutanud rasvalõug pani parasjagu burksi näpust ja krudis paar korda rooli ja tegi tee vabaks. Seekord olin jälle viisakas ja tegin näpunäite ilma näputa.
Kuna eelmisest päevast oli meelde jäänud, et üks seltsimees peaks tööpäeva lõpetama, et siis burksi putka ees tšillida, kuid jällegi ei juhtunud.. Pärast selgus, et tema oli oodanud burksi putka ees mind ja mina ootasin kodus teda.. Epic friendship fail.. Zen on tore kõnekaart muideks, oskab x ajal kõneaega nullida. Oleks taht ka koos temaga Taevakarva Kutsus hängida ja tisse piiluda...
Ja nii see päev õhtusse läkski. KÕik minu püüdlused elu leida, luhtusid. Elu läks eest ära napilt või siis ei tahtnud, et ma teda leiaks. Peab siis jälle virtuaalselt mõnda aega läbi ajama.
Aga suht kindlasti läheb see üritus kordamisele. :D
esmaspäev, 16. august 2010
Vana mees ja varsa aru..
Õigupoolest, mida see sõnakõlks tähendabki? Kui hakata ette kujutama seda füüsiliselt, siis näeks see üsna groteskne, kui mitte öelda halenaljakas, välja.. Kujutage ise ette soliidses eas härrat, habe nagu Tšaikovskil, must sonimüts katmas kiilakat pealage, pikk maani sinel, kuid kupli all... khm..
kuhu ma jäingi.. ahjah.. et siis kupli all ei ole muud, kui mõtted sellest, kuidas aasa peal muru nosida ja ringi kepsutada.. Jeah, näeks välja tõesti nagu lammas hundi nahas. :D
Noh, minul just pea veel ei kiilane ja habet piiran hoolega, kuid varsa aru on olnud juba viimased veerandsajandit. Olgu faktiliselt kirjas, et veerandsada on ühtlasi ka mu füüsiline vanus.
Noh, mida ma siis selle 25 aasta jooksul saavutanud olen?
Kui mind kahekümnenda novembri hommikul emaüsast välja sunniti kolima, siis peale selle nagu eriti millegile linnukest teha polegi.. "Hello world, here i am!"
Jumala poolt antud hea mälu tagas head hinded koolis ja päris heade tulemustega sai läbi lennatud ka keskkoolist, kuid siis... Siis muutus kõik, kui mängu tuli pahe, nimega RAHA.
Kõik oli ilus kena, kuniks elamine hakkas üha enam seda krabisevat nõudma.. Küll vaja osta seda, toda, kolmandamatki asja.. Polnud enam suure toa põrmandul sentimeetrikti vaba ruumi, kõikjal vaid asjad..
Tihtilugu juhtus ka nii, et öösel olin tööl, hommikul koolis magasin ja peale kooli šoppasin nagu heroiinilaksu all pubekas, kes on äsja halba seent söönud. Ja nii ta läks. Minutist minutisse, tunnist tundi.. Kuniks päevadest said nädalad, kuud..
Oma osa ka selles nendel tissidega olevustel, kes end naisteks kutsuvad.. Aga olgu see teisejärguline probleem. Olles kui üksik ratsanik, kes oma kaasat otsib, ei saa kaua olla üksi ning ilmselt seetõttu ka siiani pole olnud seda edasiviivat tõuget, kuni alles nüüd.. Pagana pikad juhtmed, et see tõuge alles nüüd kohale jõudis..
Kuna üleüldine kõhulahtisus, nimega Majandussurutis, on teinud kõvasti kahju nii moraalsel kui ka ebamoraalsel tasandil, teinud rikkuritest vallasandid, lossid muutnud peldikuteks, lastetud rasedaks ja imekombel impotendid on jälle panomehed..
Enihuu, et mitte tekitada offtopic'ut, siis peale viimast raksu, kui olin jälle töötu paljude endasuguste seast, siis tekkis lootusekiir, et poiss, mine kooli, teeme sulle koha. See oli liikumapanev jõud. Telefoni kõlarist voogas kühvlitäitega energiat ja uut mõtet. Ja nii ma siis kevadel oma hallis ajurakus otsustasin, et 2010. aasta on muudatuste aasta.. Noh, saame näha. Siiani kõik on vähemalt pead silitanud ja takka kiitnud, et näe, poisil on mõistus pähe tagasi tulnud peale seitset aastat ringi aelemist.. Aga no tegelt ka ju - tööga on viimasel ajal suht sitad lood.. Räägivad küll, et töötute armee väheneb, kuid enamik neist on nagu mina eelmisel aastal - juhutöödel või hooajasulased, mistap tasuks tibusid alles sügisel lugeda, kui kõik on jälle morni näoga kodus, et mis see statistika siis ütleb.. Ah pohhui, juhtub ikka.
Hetkel olen õnnelik, et mind vähemalt üks haridusasutus vastu võttis.. Eks nii mõnigi kirtsutas nina, kui kuulis minu professiooni valikust, kuid sorri, majandusteadus või urruaugufiloloogia ei ole minu jaoks. Olen humanitaar, mind kotivad reaalselt vaid keeled või oskuslik näputöö.. Valisingi viimase, kuna viimasel ajal olen tihkelt olnud seotud jälle autodega, siis oleks tagumine aeg neid litsentseeritult näppima hakata. I sincerely hope that this doesn't kick me hard in the nuts.
Niiet siis pika jutu kokkuvõte - oled sa noor või vana või lausa muld, siis õppida pole muidugi hilja. Kahju, et mul see lugematu arv õlut, lugematu arv unetuid öid, lugematu arv liitreid bensiini ja lugematu arv närvirakke hiljem alles pähe lõi.
Kurb, aga tõsi. Loodan peatselt raporteerida "seeniori seiklused Imedemaal". :D
Head ööd.
kuhu ma jäingi.. ahjah.. et siis kupli all ei ole muud, kui mõtted sellest, kuidas aasa peal muru nosida ja ringi kepsutada.. Jeah, näeks välja tõesti nagu lammas hundi nahas. :D
Noh, minul just pea veel ei kiilane ja habet piiran hoolega, kuid varsa aru on olnud juba viimased veerandsajandit. Olgu faktiliselt kirjas, et veerandsada on ühtlasi ka mu füüsiline vanus.
Noh, mida ma siis selle 25 aasta jooksul saavutanud olen?
Kui mind kahekümnenda novembri hommikul emaüsast välja sunniti kolima, siis peale selle nagu eriti millegile linnukest teha polegi.. "Hello world, here i am!"
Jumala poolt antud hea mälu tagas head hinded koolis ja päris heade tulemustega sai läbi lennatud ka keskkoolist, kuid siis... Siis muutus kõik, kui mängu tuli pahe, nimega RAHA.
Kõik oli ilus kena, kuniks elamine hakkas üha enam seda krabisevat nõudma.. Küll vaja osta seda, toda, kolmandamatki asja.. Polnud enam suure toa põrmandul sentimeetrikti vaba ruumi, kõikjal vaid asjad..
Tihtilugu juhtus ka nii, et öösel olin tööl, hommikul koolis magasin ja peale kooli šoppasin nagu heroiinilaksu all pubekas, kes on äsja halba seent söönud. Ja nii ta läks. Minutist minutisse, tunnist tundi.. Kuniks päevadest said nädalad, kuud..
Oma osa ka selles nendel tissidega olevustel, kes end naisteks kutsuvad.. Aga olgu see teisejärguline probleem. Olles kui üksik ratsanik, kes oma kaasat otsib, ei saa kaua olla üksi ning ilmselt seetõttu ka siiani pole olnud seda edasiviivat tõuget, kuni alles nüüd.. Pagana pikad juhtmed, et see tõuge alles nüüd kohale jõudis..
Kuna üleüldine kõhulahtisus, nimega Majandussurutis, on teinud kõvasti kahju nii moraalsel kui ka ebamoraalsel tasandil, teinud rikkuritest vallasandid, lossid muutnud peldikuteks, lastetud rasedaks ja imekombel impotendid on jälle panomehed..
Enihuu, et mitte tekitada offtopic'ut, siis peale viimast raksu, kui olin jälle töötu paljude endasuguste seast, siis tekkis lootusekiir, et poiss, mine kooli, teeme sulle koha. See oli liikumapanev jõud. Telefoni kõlarist voogas kühvlitäitega energiat ja uut mõtet. Ja nii ma siis kevadel oma hallis ajurakus otsustasin, et 2010. aasta on muudatuste aasta.. Noh, saame näha. Siiani kõik on vähemalt pead silitanud ja takka kiitnud, et näe, poisil on mõistus pähe tagasi tulnud peale seitset aastat ringi aelemist.. Aga no tegelt ka ju - tööga on viimasel ajal suht sitad lood.. Räägivad küll, et töötute armee väheneb, kuid enamik neist on nagu mina eelmisel aastal - juhutöödel või hooajasulased, mistap tasuks tibusid alles sügisel lugeda, kui kõik on jälle morni näoga kodus, et mis see statistika siis ütleb.. Ah pohhui, juhtub ikka.
Hetkel olen õnnelik, et mind vähemalt üks haridusasutus vastu võttis.. Eks nii mõnigi kirtsutas nina, kui kuulis minu professiooni valikust, kuid sorri, majandusteadus või urruaugufiloloogia ei ole minu jaoks. Olen humanitaar, mind kotivad reaalselt vaid keeled või oskuslik näputöö.. Valisingi viimase, kuna viimasel ajal olen tihkelt olnud seotud jälle autodega, siis oleks tagumine aeg neid litsentseeritult näppima hakata. I sincerely hope that this doesn't kick me hard in the nuts.
Niiet siis pika jutu kokkuvõte - oled sa noor või vana või lausa muld, siis õppida pole muidugi hilja. Kahju, et mul see lugematu arv õlut, lugematu arv unetuid öid, lugematu arv liitreid bensiini ja lugematu arv närvirakke hiljem alles pähe lõi.
Kurb, aga tõsi. Loodan peatselt raporteerida "seeniori seiklused Imedemaal". :D
Head ööd.
Tellimine:
Postitused (Atom)