pühapäev, 5. detsember 2010

Semestri lõpp ja praks..

Mina olen M. ja mul on tähelepanuvajadus..
Pole tükk aega olnud mahti miskit tarka kirjutada.. Elu on viimasel ajal kiire olnud. Seda igas mõttes.
No ilmselt esimese asjana tuleks ära mainida ikka põhimine - koolkoolkool... :D
Semestri lõpp oli suhteliselt stressirohke - kas ikka saavad hinded sisse, kas hinded on positiivsed.. Noh, see mure on vist lahendatud - keskmise hindega 5.0 :)
Eks seda jooksmist ja siplemist oli, nagu mustlasel, kes omal ajal mädasse kinni jäi ja klišeeks sai. Ei saa öelda, et ma rahul ei ole, täpselt see, mida ma alati tahtnud olen - teha seda, mis mulle väga meeldib. Ja jällegi jõuan tõdemuseni, et see otsus oleks võinud sündida juba umbestäpselt 7 aastat tagasi. Ehk oleksin juba olnud kusagil omadega, kasvõi poole mäe peal... Ei tohi nuriseda - when life gives you lemons, make lemonade or throw them fuck out!
Siis saabuski lõpuks viimane nädal, kui algas otsade kokkutõmbamine, asjade kokkusättimine, peavalu, ja takkaotsa midagi väga erilist ja kaunist, mida poleks unes ka osanud arvata. :)


Poisid meil olid suhteliselt rahutud juba, pinge langeb, tahaks teha miskit... Aga mida? Noh, eks siis tehti pummelung, seda kahjuks või õnneks mitu õhtut jutti. Ei saanud nad õigupoolest veel ühte silmaluukigi lahti, kui juba jälle pudel suu äärde tõusis ja jälle järgmise hommikuni ringi maurati. Viimasel õhtul läksid poisid välja, selleks käidi šoppamas, auto topiti paksult õlut ja viina täis ja nii nad kadusid.. Mind see väga ei kõigutanud, ma viibisin sel hetkel teises kohas. Küll aga oli öösel kuulda, kui läks lahti tramburai.
Kell võis näidata juba miskit teist hommikutundi (poolunine silm võis veidi valetada), kui matsuga löödi kinni ühika välisuks ja märul hakkas pihta. Käidi ja prõmmiti läbi kõik uksed, ühe mehe toauks lendas lausa koos piitadega, ning seejärel korraldati pasteerimisorgia, et kui ma järgmisel hommikul teisele korrusele kõplasin, siis avanes kohutav kaoslik vaatepilt. Justkui oleks Nigeeria näljahädalised üle käinud. Samuti üks mees käis ja otsis oma saapaid taga.. No nii kasti annab end vist panna, et enam ei mäleta absoluutselt, kuhu jäid kamassid.. No igatahes valelt korruselt käis ta neid otsimas. :)
Kuna pidin juba eelmisel õhtul oma toavõtme loovutama komale, siis viibisin üleüldse teises toas ja see jäi mul märkamata, millal selle rüsina sees Hentsi voodi üles korrusele rändas, et kui ta hommikul alla tuli ja mu tuppa lasi, siis vaatasin, et WTF, voodi ka läinud.. Ahjaa, kas ma juba mainisin, et eelmisel õhtul lõhuti mu voodi totaalselt ära? Urmz tuli ja toetas oma suure tagumendi mu voodi nukale ja polnudki palju vaja - järgnes kõva ragin ja voodi oli ühe nurgaga põrandal. Ma olen enam kui kindel, et kiikvoodis keegi magada ei oleks tahtnud niivõinaa.
Siis algaski haavade lappimine - kes ärkas tuumapohmelliga, kes ei ärganud üldse.. Vähemalt mitte hommikul. Olin abiks ja tõime Hentsi auto ära, mis seisis teise õppemaja ees, kõrval oli ka Kõpsi "bõmvõ" ning autode ümber ilusa järjepideva ringina kollane lumi ja tsinkmetallist korgid, teadagi, mis seal sündis - pudelist manustatav kraam töödeldi ümber looduslikuks väetiseks. :)
Puhusime siis autole hääle sisse ning tegin vanade aegade meenutuseks ühe tiiru ümber kooli.. Peab ütlema et päris äge oli vahelduseks RWD'ga lume sees hullata.
Seejärel vutavuta tagasi dormi, asjad miuhmauh auto kuuti, jooksujalu sai käidud veel inglise keele tunnis ning siis jooksuga tagasi ühikasse ja ei läinudki enam palju aega mööda, kui pisarsilmil uksest välja astusin. See ei olnud nii rõõmus pisar, kui see, mis Ferru mootori häält kuuldes oli... Aga siiski liigutav hetk. Vähemalt lohutan end sellega, et juba veebruaris seiklus taas jätkub..

Mis siis vahepeal sündinud on?

Juba teist nädalat olen kodus, käin usinalt seal, kus ma käima pean - praktikal. Esimene nädal mind ära ei kohutanud, ütleme nii, et ootuspärane - teha lubatakse piisavalt. Kuigi esimest korda, kui riided selga tõmbasin ja tekkis kartus, et esmakursuslane mõnitust kuulma hakkab, siis juhtus vastupidine. Mind võeti hästi vastu ja küsiti isegi arvamust osade asjade kohta. Tekkis uhke tunne. Nii ma siis saingi endale Mardi, kes mind kohe üht nelivedust bemmi hooldama pani. Igati uhke oli seista ja härdalt paitada autot, mis maksab uuest peast ligi 2 milli.
Kuulates teisi, kes on esimesed päevad ainult koristada ja muud jura teha saanud siis peaksin vist isegi õnnelik olema. :)
Inimesi on küll igat sorti, sellest ma olen nüüd aru saanud, miskipärast need, kellel on suured uhked maasturid, on ülbemad. Ühes autos hoomasin isegi kurikat laes ning vastava riigi tähistusi. Kuulu järgi olevat ta kellelegi maanteel tagant sisse kütnud ning siis seejärel haaranud oma kurika ja teisele mehele turpi kütnud, et too julges pidurdada. Milline ebaõnn, kui hommikul lähed tööle, teed hädapidurduse ja mingi ahv sõidab sajaga selga ning tuleb annab lõuga ka veel. :D Aga elu ongi seiklus ju. Kuigi mina vähemasti eelistan tööle minna ja koju tagasi jõuda ikka terve nahaga. Aga noh, Georgi lint ütleb kõik.
Samuti on olemas sellise mentaliteediga inimesed - mul on pappi, ma nõuan.
Ehk siis, kuigi su autol pole näiteks eelsoojendit küljes, siis inimene helistab hommikul kell 8 juba, et "õu neegrid, mu tutikas Seitsmesajane ei lähe külmaga käima, vist on Webasto katki.. Tehke korda, rsk".. Noh, ja jõuab see Seitsmesajane meile, mis selgub - Webastot pole sellele autole kunagi pandudki. Ehk siis inimene kujutas jälle ette, selle 1.5 milku eest, mis ta auto alla ladus, sai ta kõik eluks mugavad lisad.. Aga noh, jõle hea on ju telefon haarata ja kõigil nägu täis sõimata selle eest, et naine õhtul kätte ei andnud. :)
See on sellise elu üks paratamatu osa, kuigi tõmmates paralleele eelnevaga, siis sinise propelleriga autode omanikud on ikkagi rohkem rahul, kui näiteks mõne jaapanlase või VAGi omanikud. Nad ei kurda eriti millegi üle ning kõik on nende jaoks loomulik. Et kui juhtub, et auto tuleb just hooldusest ja viskab mootoritule ikka põlema, siis nad ei karju, vaid ootavad rahulikult, millal korda tehakse. Toyota omanik suudab eelnevalt tuhat korda kisada, karjuda, isegi Tarbijakaitsega ähvardada, sest Toyota tootis nii kehva auto, et esimese külmaga külmus tagaluuk kinni, kuna omanik pesi päevake varem autot ning jättis tihendid ja asjad õlitamata. Muidugi, alati on tootja selles süüdi, eksole. :D
Vähemalt hetkel olen rahul, kõik sujub.

Ja siinkohal tervitused kõige kallimale. :)

Kommentaare ei ole: