.... Ma vaatasin, kuidas Temake magab. See on taevalik. Kell on juba kaugelt üle südaöö, silm hästi ei seleta, vist näitas juba seitsmendama hommikutunni poole. Temake ei tea, et ma üleval olen. Ta ei oska seda aimatagi. Aga ma olen ärkvel, ma olen õnnelik. Tõusen istukile, taevakaarel kergelt hahetab, õhk tundub välimuse järgi karge, kuid minul on teki all hea soe. Kuum keha on kõrval. Temake on justkui aku, mis minult soojuse endasse võtab. See on imeline.
Täiesti uskumatu on see tunne, kui ma vaatan Temakest - pea on kergelt ära pööratud, teise korruse laevalgusti kuma peegeldub ta näolt... Ma vaatan Temakest lähemalt. Ma tunnen Ta lõhna. Ma vaatan, kuidas valgus murdub vaikuses tuhandeks killuks ja sajab pärlitena taas Tema palgele..
Ma silitan Temakest vaikselt, vaikselt. Ma ei taha häirida Tema rahu, kuid kiusatus on suur, et sellele vastu panna. Ma libistan oma sõrmedega üle Tema põskede, üle armsa lõuajoone, mööda kaela allapoole.. Käsi libiseb teki all üle Tema vallatute kurvide, mööda kõhtu ikka allapoole.... Hetkeks käsi peatub ja süda teeb oma tööd - pumpab verd sinna, kuhu vaja. On tarvis üht adrenaliinisööstu.
Käsi liigub üles. Vaikselt Tema särgi alla. Üle vallatute kurvide, taaskord maandub sinna, kus on kõige pehmem. Ja Temake viibib ikka unemaal.
Ja ma vaatan Teda uuesti.
Libistan oma kuumi huuli tasakesi üle Tema lauba... Ja käsi endiselt puhkamas pehme rinna peal, ma laskun Tema kõrvale. Ma sätin Tema juukseid ning kohendan tekki ning põimin oma jalad Tema omadega ühte..
Ja Tema endiselt ei aima...
Ma võtan Temast tasahilju kõvasti kinni, hoides justkui väike laps suurt kommikotti, ma tasakesi naeratan ja tunnen jälle seda sooja armastuseleeki oma südames, mille sütitas säde kahe silmapaari vahel kõigest veidi aega tagasi... See kaunis säde, mille tõi ingel paljajalu läbi lume. See, mis ei pane sind hoolima külmast ja kurjast.. See, mis su tuju rõõmsaks teeb, kui oled oma inglist kaugel...
Jah, hea meelega saadaksin ma mõne ingli Temakest valvama, kuid ma kipun unustama, et inglid ei üksteist valvata saa...
Ma olen õnnelik, et mul oled just Sina, ka siis, kui ma viibin Sinust kaugel, oled Sina mul lähedal. Minu jõuluime.
Ja niimoodi mõtiskledes, fantaseerides, ma vaatan veelkord Temakese puhkavat palet ning panen oma pea Tema pea kõrvale padjale, et anda edasi seda südamesoojust, mida Tema nii väga vajab ning hoida Teda igavesti oma südames.
Ning mõned hetked hiljem, kui olen jõudnud endamisi naeratada, ma ühinen Temaga unenägudes...
Ma Armastan Sind. Armastan Sind. Sind. Armastan. Ma...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar