esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Väljavõte Felixi päevikust...

Kallis päevik!
Minu vangistuse 859. päev. Minu vangistajad jätkuvalt loobivad mulle mingeid ümaraid karvaseid esemeid, mingi pika peenikese asja otsas ripuvad samuti needsamad ümarad objektid, kuid, mingil müstilisel kombel on see kõik nii hüpnotiseeriv, ma justkui automaatselt viskun nende suunas, jooksen neile järgi, üritan käpaga haarata...
Nad vahetpidamata nosivad punast liha, mingit vedelat lurri, samal ajal minule ja veel paarile vangile ilmselgelt toidetakse mingit kuiva kräppi. Kuigi ma alati häälekalt annan märku toidukoguse suuruse kohta, seda miskipärast ei arvestata ja nii mul kõht koguaeg tühi ongi ja koguaeg pean sööma midagi, et jõud ja sitkus säiliks... Kuigi iga 5 minuti järel on selline õõnes tunne sees ning jälle tekib ürginstinkt.

Ainus asi, mis mind hetkel tõsiselt elus hoiab, on põgenemissoov. Ma näen seda nii selgelt oma silme ees, kuidas ma jooksen uksest välja ja põgenen. Põgenen! Laia maailma. Ja veel kord oksendan paar korda suure toa vaiba peale, otse diivani ette.
Ühtlasi õnnestus mul siin neetud majas kinni püüda üks hiir. Ma raksasin tal ühe korraga pea otsast ning vedasin selle "peata ratsaniku" vangistajate jalge ette, et näidata, milleks ma tegelikult võimeline olen ja ühtlasi külvab see ehk nendesse hirmu. Aga oh ei! Selle asemel nad hoopis tegid põlastavaid märkusi, kui hea jahimees ma ikka olen ja silitasid mind. Värdjad!

Pärastpoole toimus üks kogunemine teiste kahejalgsete kaasosalistega. Mind pandi selleks ajaks üksikkongi kinni. Ma siiski ukse alt kuulsin hääli ja tundsin seda hõrku, magusat toidu lõhna, kuid see jäi püüdmatuks. Alles pärast kuulsin, et minu eraldamine oli seotud "allergiaga". Ma pean nüüd teada saama, mis see tähendab ja kuidas ma saan seda enda kasuks pöörata...

Täna mul peaaegu õnnestus üks vangistajatest rajalt maha võtta - nimelt ma ootasin hetke, mil ta kõnnib minu söögikausi poole, siis ma hakkasin kiirest ja tihedalt ümber jalgade ja jalgade vahelt jooksma. Peab seda üritust kordama, aga sedapuhku siis prooviks seda trepil.

Ma olen nüüdseks üsna veendunud, et teised vangistajad on parajalt libedad sellid ja nuhid. Koerale on antud mingit sorti eriõigused - ta lastakse regulaarselt vabadusse ja minu jaoks senimaani arusaamatu, miks ta tahab nii väga alati tagasi tulla.. Vist on veel alaarenenud.
Samuti lind, kes elab üleval korrusel, on kindlasti informaator. Ma jälgin igat tema liigutust ja ta suhtleb liigagi tihti mu vangistajatega ning ma olen kindel, et ta kannab ette kõik minu käimised ja tegemised. Mu valvurid on kasutusse võtnud karmimad meetmed ja pannud ta puuri, kus ta on ohutus kohas. No praeguseks...
Ja mu vangistaja võttis mu sülle ja silitas mind ja mul oli nii hea olla..... Värdjas!

NURRRRRRRRR........
Postita kommentaar