Nonnehh..
Nüüd siis juba tükimat aega maitsnud ühikaroti elu, mis btw ei maitse sugugi nagu saia peal oleks mesi.. Pigem nagu Vene põrgu, kus pead iga päev sööma 2 ämbritäit sitta.. Aga minu ja meie õnneks, on nagu Vene põrgus ikka, küll on sitt otsas ja küll on ämbrid ära varastatud...
Eelnevalt on põgusalt olnud juttu sellest, mis elu meid ÜE. nr.3 katuse all ootas, nüüd oleks aeg natuke rääkida inimestest, kes on mu ümber..
see ütelus pidavat paika, et igas seltskonnas on oma must lammas.. Võimalik, et neid on lausa 2..
Esimese septembri motsioone uuesti mälus tagasi keerates, siis peaksin ilmselt alustama algusest...Noh, nii vähemasti teeks Agu Sihvka oma tagasihoidliku maneeriga..
1. septembri hommik, kui olin just üle elanud esimese öö Ühiselamus nr.3, algas üsna meeldivalt. Kui välja arvata see juustu ja seksi hais, mille eelmised asunikud sinna jätnud olid... Peale väikest turgutust siis asusime siis toanaabriga end ilusaks sättima.. Noh, naiste jaoks peab ilus välja nägema ju.. Hahaa.
Esimene tund pidi olema kursusejuhataja tund, mis pidi siis olema niiöelda tutvustav sissejuhatus sellesse, mis hakkab ees ootama.. Peaukse juures oleva stendi pealt leidsin omale vajalikud numbrid üles ja hakkasin juba tuttavat treppi mõõtma..
Klassis oli umbestäpselt koos minuga 15 inimest.. Kuna NäoRaamat on tore asi, siis vähemalt sissevõetute nimekirja järgi oli lihtne nimesid sisse toksida ja vaadata, kes on kes.. Meeldiva üllatusena tuli see, et 2 naisolevuse asemel oli neid 3...
Poisid olid kohe suht sõbralikud, suht koheselt saime jutu peale ja sõbralik koostöö võis alata. Meil on siis kursusel üks itimees, 2 õppinud kokka, üks laevamehaanik, üks professionaalne suusataja, üks õppinud sosssepp ehitaja ning neiud soovisid rohkem teada autodest.. Ülejäänutest pole veel suutnud väga sotti saada, enamik on tulnud otse keskkoolist ning väljalaske aastad jäävad 89 ja 91 vahele, mistap tunnen ma end veidi vanana, kuid kuna korra on pakutud juba 19, siis noh, kõik polegi veel läbi ju...
Oma arvamust olen pidanud korduvalt muutma mõningate suhtes.. Nooh, lohutuseks, kes lugema juhtub, et ikka paremuse poole. Alguses arvasin, et tulevad kokku rullnokad, keda huvitavad ainult, kuidas sportsummutit teha ning kuidas puust kolbi teha ja kuidas ketsi lasta tibide ees, samal ajal ise rooli taga burksi nosides.. Reaalsuses on meil viisakad noormehed, enamikul on siiski ettekujutus mida auto endas sisaldab, keegi ei hakka summutisse auke puurima, et häält isasemaks saada ja keegi ei hakka õhuvõtust liiva sisse kallama, et sedasi koldeid lihvida seestpoolt..
Kursus on meil üldiselt äge.. Nalja on nabani päevast päeva. kui jätta välja fakt, et reedesed päevad on suht üheülbalised ja ainuke põnevus on see, kui lähed joonistustunnist ühika poole ja hobumajanduse tüdrukud sulle üle palkaia kelmikalt naeratavad.. It's just like walking on a catwalk.. All eyes are on you.. Siiani pole peale "tere" julenud miskit öelda..
Nalja all siis mõtlesin tegelikult seda, et kui keskkooli ajast kangastub selline olukord, kus isegi omaette muiet loeti pinginaabriga suhtlemiseks ja karistuseks oli kodune lisaülesanne, siis siin on asi vastupidi.. Pigem ootavad õppejõud just suhtlemist ja asjakohased kommentaarid on alati oodatud. Samuti ei saa keegi vastu pead, kui naabriga arutad, kuidas Opelil vahetatakse klapisääretihendeid või millises esinduses on naismehaanikud.. :) Üle mitme-setme aasta on koolis fun! Pole absoluutselt miskit vaenulikku pinget. Tunnid lähevad kui lennates ja füüsika on jälle armsaks saanud.. Või annab mulle innustust kiitused, noh, kes neid ei tahaks, olgem ausad.. :) Pikk pai ja soe sõna aitavad ilmselt enam, kui see, et sind mõnitatakse tunnist tundi ja öeldakse, kui loll sa oled..
Nii aga nüüd on teema läinud veidi rappa.. Pidin ju siiski oma kaaslastest juttu tegema.. Meil on tegijad poisid, peaks üldiselt mainima.. Sai isegi väike foorum tekitatud, adminn Andy käest peab küsima, kui suureks seda kommuuni ajada võib.. Ega internet ka kummist ole ju.. Minugi sõnad võtavad olulist ruumi ära niigi vähenevast kogumist.. Kuid sellegipoolest oleks äge mingi traditsioon käima lükata, et näituseks käia oma kursusega kasvõi koos kuskil bowlingus regulaarselt..
Juba mainisin, et me oleme tegijad.. Jah, kes on suutnud millegagi ikka juba hakkama saada, olgu see siis kas vana auto üles putitamine, luhta läinud abielu või siis sihitult siiani läbi elu liuelnud ja kooli tulnud vaid kellegi mahitusel, et muidu vanaema jätab pärandusest ilma.. Ma leian, et peaks koolis käima ikka eelkõige enda pärast.. Nagu üks neiu, kes just lõpetas hobuste majandamise samas koolis ja nagu näha, siis ei vii ka kõrge haritus kuhugi - isegi kunagised EMÜlased istuvad kodus, koristavad peldikuid või õpivad juba muud asja, kuna oma erialaselt tööd lihtsalt polegi siin Banaanias. Sama lugu kehtib ka meie lõbusate kokapoiste kohta, kes ootasid oma valget laeva.. Ning alles 1.septmebri eelõhtul said tööpakkumise laevale.. Epic career fail.. Aga no vähemalt poisse huvitab tehnika ja õpivad ikka midagi kasulikku edasi.
Ja kuna enamik meie kursusest on ka minu korrusel, siis tundideväline sotsiaalelu lokkab täie rauaga. Küll istume kellegi toas ninapidi koos, räägime anekaid, räpaseid lugusid, vaatame liikuvaid naisi pildimasinast, piilume plikasid akna pealt või käime koos jõusaalis raskusi kangutamas, staadionil jooksmas, jne. Huumoripuudust meil koridori peal igatahes pole.. Kui nüüd välja jätta koma, kes ikka käib ja hoolitseb, et meil oleksid käed teki peal ja tuled kustus. Turvamehe ideest ma pole siiani aru saanud.. Tüüp sõidab lihtsalt ümber kampuse, teeb autos suitsu, jätab maha konid, mida MEIE peame koguaeg ära kraamima ja siis muudkui kitub meie peale, et näe-näe, tuba 29 ikka tuli põleb peale keskööd.. Õnneks käib toa uks lukku ja salaja hiilime plikade juurde kaarte mängima.. Mis toobki meid järgmise punkti juurde - NAISED.
Ennevanasti olla olnud selles ühikas bordu-elu.. Mehed ja naised segamini.. Tegelikult vist olnud igas ühikas, kuniks siis otsustati üks ära remontida euronõuete järgi ja siis tehtud see puhtalt naiste omaks. Niiet, kui ma oma nina ukse vahelt sisse pistsin, siis sain juba nagu tuppa pissinud kass, et mida ma otsin sellest majast.. No daaa, naisi loomulikult!
Meie korrusel, kohe minu toa vastas on kaks vahvat neidu, kuulu järgi viimasel kursusel põllumajandajad.. Igati toredad, isegi saia küpsetasid meile hommikuks. Vedasid meid ka ühel sumedal õhtul õunaraksu, kuid paraku taliõunad veel na hapud nosimiseks, kuid kuda sa ütled ära, kui see sulle ilusate suurte silmadega ulatatakse.. See oli ühtlasi ka see kord, kui üks nende kursaõde üritas vist külge lüüa, kuid kui teada sai, kes ma olen, kust tulen, mida õpin ja kui vana olen, mind otsekohe maha kandis ja minema jooksis.. :) Aga jah, ses suhtes on meil toanaabriga vedanud...
Ja endiselt teised kutid küsivad minult - seleta ära fenomen, et miks naised sulle end lausa külge kleebivad, et milles on keiss.. Ma ei oska nagu miskit vastata, kehitan õlgu ja sügan keelega kulmu..
Teistel korrustel on veel naisi, kuigi jah, neid ei peaks tegelikult siin üldse olema, vähemalt nii koma meile seletas, kuid kuna naistemaja on juba ülerahvastatud, siis poisid peavad leppima.. :D Ofkoors, kuidas siis teisiti? Meie ju külalislahkus ise. :)
Aga siiani pole veel päriselt kõigiga päris sõbraks saanud. Eriti üks neiu meie kursalt, kes on sama müstiline nagu kuuvarjutus ning teda näeb osades tundides samuti kuni lõunani, siis on tool jälle tühi.. Ta küll kuulab poiste jutte pealt, kuid sõnagi sekka ei ütle, seevastu teised 2 neidu on agarad, Rellul on isegi auto, mille kallal ta juba näppu harjutab. :P
Peaks miski tutvumisõhtu-laadse ürituse orgunnima, saab ehk ka need vaiksed hiired rääkima... Meile tuli ka üks uus poiss, kes samuti eriti midagi kaasa ei räägi, kuid poisis paistab potentsiaali olevat, et ilmselt sama teema nagu mul esimene kord oli, et huvitav, kui kergesti omaks võetakse... Samas meil on nii vahvad inimesed koos, et oleks patt jätta kampa löömata..
Niiet seekordsed tervitused lähevadki siis Andy'le, Urmole ja Villule, Kaidole ning toanaaber Henry'le "üle-tänava" Merkale ja Kerlile :D (aka ÜE nr.3 Pornoparunid) :D
laupäev, 18. september 2010
kolmapäev, 8. september 2010
Seeniori teine koolinädal..
Nonneehh..
Võtame siis ette teise koolinädala.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis alguse sai see juba pühapäeva hommikul.
Ärkasin tegelikult suht hilja, või noh, päris kell 5 ei ärganud, et minna lauta lehma lüpsma, kuid kell 9 on selline paras minu jaoks. Sirutasin oma kanged jalad teki alt välja, sügasin silmi, seejärel vaatasin kassiga tõtt. Oli teine mu öökapi peale ennast sisse sättinud mugavalt ja pervas mind, kui ma teki alt tõusin. Vastik pervo.
Hommikused toimingud tehtud, läksin poodi.
Tuli mõte, et teeks saiakesi ühikasse kaasa. Kuna mälusopist ujus üles uuesti pilt pommivarjendi-laadsest köögist, siis tuli hetkeks külmavärin ning läksin taigna riiuli ette. Tuli isu kaneelisaiade järgi. Seda enam, et pole enne teinud..Helistasin kiirelt ka toanaabrile, et kas külmkapi värk on jõus.. Oli. Sai siis kiirelt krabatud ka piimatooteid..
Vajalikud osised olemas, kiire kassa ning padavai koju. Võtsin esivanema käekõrvale ning hakkasime voolima, rullima, tampima, laduma, lakkima.. Selle käigus ei puudnud ka kukkumised, lödistamised ning vandesõnad. Aga olgem ausad, mina, kelle kokaoskus siiani piirdub kohupiimakoogi, muffinite, kreemide ja iirise keetmisega, siis kaneelisai oli midagi uut. Said päris head. Pea pooled said kohe kõhtu topitud, siis avastasin, et ei kurat! Peab ikka õhtuks ka jätma.
Niisiis, ootasin pikisilmi õhtut, mil toanaaber oma valge unelmaga kohale veereb ning oodatud kõne ei viibinudki kaua. Kähku pakid kokku ning Sirku juurde jooksu. Mul oli oma 40kg kraami seljas, jooksed nagu templielevant.. Eem, higistasin ka umbes sama palju. Aga siis võis sõit alata.
Esimene sihtpunkt Olustvere. Valge unelm oli piripardani täis topitud, mina ja Henri ees, sõbrapoiss veel taga oma arvutikasti silitamas, et midagi ei juhtuks. Viljandi maantee kulges suht motsioonitult, kui välja arvata, et vaene Lada 1.2-liitrine sai 140km/h sisse. Erutav.
Viljandi sai läbitud suht iisilt, endiselt vedrud viimase vindi peal, võtsime rehvide kiunudes mõned pöörded ning juba linnast välja Olustvere poole.. Ei saanudki väga kaugele, kui Karksi ristis meie ees sõtinud Audi 80 sai kitsega lähemalt tuttavaks. Vaatepilt oli mega. Kits lendas nagu põhukott üle auto ja meie ette maha.
Rehvid said peaaegu kanti pidurdatud, südamed põksumas nagu naabrimehe vana Belarus - tugevalt ja peaaegu seisma jäämas. Tõmbasime ka siis kõrvale. Õnneks audimehel vedas, kits sai vastu larhvi kõrvalistuja peegliga. Vaene loomake siples tükk aega tee peal. Ilmselt nägi oma eelnevat elu kinolindina jooksmas silme ees, kuid oletan, et see elu oli suht lühike, kuna ta suht kiirelt jäi paikseks ja siis mõnda aega korises. Seejärel telefonid pihku ja abi otsima. Mõne aja pärast hakkas loomake jälle liigutama, hingas sügavalt ja siis sai ta tee pealt eest ära lohistatud, ma ei viitsinud enam liiklusdispetšerit mängida. :)
Muljetasime siis audi rahvaga seal tee ääres veel natuke aega, kuid kuna poolteist tundi oli juba nagu õhku kadunud, siis aeg hakkas meie kahjuks juba tiksuma... Seda enam, et sõbrapoiss oli vaja Olustverre ruttu saada.
Rehvide kiunudes, 120km/h mööda alled tuisata, lehti lendab kahele poole.. mmm.. Sügis on saabumas... Mõned seelikud tiirlesid Olustveres uue ühika ümber, keerasime ka Colin McRae stiilis parklasse ning kõigi pilgud meie peal. jälle Valge Ratsu tähelepanu keskmes, Sai siis sõbrapoiss tuppa aidatud, sain ka uut ühikat seestpoolt kaeda, pole paha. Võrreldes minu akommodatsiooni võimalustega, siis pidin kurvalt ohkama... Naisi voolas igast uksest välja. sel hetkel olin sõbra peale kade. :)
aga välja minnes, mis ma näen - kõik tibividinad maja nurga taha suitsu kimuma kogunenud.. See on ikka tõsine turn-off minu jaoks. Miks peaks ilus näolapp enda elu ära rikkuma mingi valge pulgaga, millest peale suitsuhaisu ja kopsuvähi muud kasu pole? Samuti see väljas külmetamine ei tule eriti kasuks, eriti, kui seelik pole palju paksem niudevööst ja roosa aluspesu paistab ka hämaras miilide kaugusele.
Tagurpidi käik sisse, gaasi. Käik sisse, gaasi ja siduri mäng ning suitsupilve saatel lahkusime Olustverest.
Teekond jätkus. Läbi Võhma põrutasime Särka poole. Rehvide kiunudes ja kõrgetel pööretel läbi Võhma ning sajapasaga edasi läbi vihmasaju.
Jutuhoos panime ka õigest teeotsast mööda, lõpuks leidsime end Kabalast läbi murdmas. Külmkapp taga oli küll rihmaga kinni, kuid siiski käis edasi-tagasi nagu külakiik rahvapeol.. Korraks tekkis kartus, et läheb ümber, hakkab lekkima.. Kohale jõudsime natuke enne sulgemise aega, tassisime autost asjad tuppa ning jõudsime isegi Türile minna raha luristama..
Paraku ei olnud sealt midagi võtta, õlleriiulist pidin nukra näoga mööduma, no ei saa seda head vedelikku manustada. Vaatasin pudeleid nagu impotent vaatab naisi - saaks kui tahaks, kuid kui kätte saan, ei oska midagi peale hakata. Võtsime roomie'ga paar lihavärki veel ja tagasi ühikasse.
Tulime siis tuppa, lasime veel külmikul natsa seista, tegime tuulutused (ilge pahnott lõi ukse peal vastu), koristasime ning seejärel lükkasime kapi ka järgi. Olime ikka tainad.. takkajärgi hea naerda.. Vaatasime siis, et ah, sitta kah, ei tööta. Henri helistas isale, sõimas, et kurat! kapp ei tööta. Mina olen kõht kõveras kõrval.. Jätsime asja sinnapaika, vaatasime arvutist filmi ning tegime Une-Katiga vaikselt tutvust... Paraku tegime seda tutvust liiga valjusti. Kell 23.38 astus tuppa kõva häälega koma ning saime toanaabriga mõlemad nagu tuppa pissinud kassipojad.. Peale lühikest keelitamist pääsesime siiski ettekandest ja tõotasime lehma lellepoegade nimel, et enam me sellise kahtlase tegevusega ei tegele..
Järgmine hommik.
Äratus nagu ikka.. Esmaspäeva hommikul kohustusi ei ole nagu eriti. Kool algab alles kell 10, vaikselt lesisime juba miski alates 8st, kumbi ei viitsi voodist tõusta, et vesi keema panna, et kohvi teha.. Eks ma siis hakkasin vaikselt varbaid teki alt sirutama.. Prrrr.. Eriti külm öö oli, lisaks veel piiksuv faking katlamaja alarm ning krääksuv-kolisev aiavärav .. Kujutage siis ette seda kakofooniat kell 2 öösel, kui kõige märjem unenägu parasjagu on kõige erutavama koha peal.. Teed silmad lahti, siis on selline tunne, et NO EI OLE VÕIMALIK!!! :)
Hommikul siis kohvi taga tuli hea mõte, et paneks ikka külmiku järgi. Ootasime veidi aega, endiselt ei häältki. No ei osanud arvatagi, et sellel jurakal kompressorit pole. Mingi kolmveerand tundi hiljem siis Henri läheb ikka kangutab, et no kurat, kuskil peab ju see elekter külmaks minema.. Paneb siis käe tagaseinale - kuuuuuule, soe on! Ja tegi ukse lahti, mineeee pekki, ongi külm. Jipikajee! Lihad, õlled (khm, limonaadid) külma ja säuhh kooli.
Õhtupoole siis hakkasime Valgel Unelmal tiivapeal olevat suunatuld vahetama, kuigi jah, vähe teadsime, mis ajukepp ees on ootamas.. Seda võib vist võrrelda ajuoperatsiooniga läbi selle augu, mis igapäev valgust ei näe. Tundus kõige loogilisem läheneda eestpoolt, kuna altpoolt oleks küll ehk lihtsam olnud, kuid see sisaldas endas ratta eemaldamist, logari maha võtmist, mis seal liigagi hästi istus, et hakkas kahju... Ning siis ikkagi jäi variant, et võtame esitule maha. See tegevus tehtud, selgus, et eelmine omanik on suksut usinasti õlitanud ja koopas oli paks õlikiht, niiet esimese hooga ei aimanud ära, kus üldse midagi on, siis juhtme järgi hakkasime ajama, kuniks ma olin juba küünarnukini miski TAD-17 laadse asjaga koos ning peale rõveda tõlkimatu sõimu ei tulnud kummagi suust midagi arukat. Pool tundi müramist ja loobusime. Hakkasin selle asemel jagajat sättima, kuna oli tunda, et Valgeke kippus kiiremal stardil väheke kõri kinni pooma. Tehtud prooviring tõi muige näole ja rahulolevalt võis tuppa minna.
Järgnev päev algas positiivselt.
Tundub, et eelnevate ööde piiksumised ja kääksumised on lõpuks kellegi ajusid ergutanud ja majas on soe vesi! Suudad sa seda uskuda. Hoolimata sellest, et duširuum ei käi hästi lukku ja kes tahab, võib mida iganes tulla sinna tegema, siis sooja vee üle oli hea meel. Saab ennast jälle inimlikult tunda. Saigi siis plaani võetud pesupäev...
Väike vahepala -
Mehed on ehituse peal tööl. Ehitus on alles poolik. Üks mees on plätudega ehitusel. Noh, teate küll neid lohvalohvasid.. No ja plätumehel läheb kivi talla alla. Toetab siis mehike vastu ühte seina, kus elektrikapp parasjagu koostamisel oli. Noh, käsi vastu seina, üks jalg õhku ja raputama... Kaugelt üks kolleeg näeb, et tüüp on kogemata kappi jäänud ja voolu all. Täielik šokk. Tüüp haarab suvalise pika prussi ja läheb äsab kutile, et teda kapist eemale saada, kuid oh õnnetust..
Oh seda seletamist siis pärast. :) Plätumees sai kahjuks lahti ka paarist ribist. Täielik kaastunne plätumehele.
Niisiis, teisipäevased päevad on meil sanitaarpäevad. tehakse tubade üldkontrolli ja koinitakse niisama. Ka see, et prügikastis on 3 eset, on eraldi välja toodud. Sai siis mitu õhtut tuba koristatud, lakutud, poleeritud. Ma usun, et mõni ei poleeri oma raketti ka nii usinalt, kui meie oma tuba.. Kõik säras, läikis. Läksime siis vahepeal kätt puhkama, et kohaliku tankla parklas pidavat miski kiirendus aset leidma.. Ehh.. Pealtvaajad olid kohal, puudu olid vaid kiirendajad. Nojah, mõistan, kui eelmisel õhtul veel 5l paagis oli peale engine swapi proovitiirule mindi ja siis kepsud kotti lasti. :) Et noh, juhtub ikka. :)
Tulin siis sama targalt tagasi ühikasse, võtsin oma 7 asja ja läksin toimetama. Soe vesi mu kehal oli hää. Seisin tükk aega vee all, pea norus.. Pesi minema kõik halva. Vähemalt ma usun põletava vee mõjusse.
Nii ma siis sättisin end tagasi üles tuppa, rätik ümber piha, läksin trepist üles..
Toakontroll seisis ukse peal juba. :) No mis seal siis ikka, ega ma väga ei kummardanud, õnneks pandi hindeks "5" ja jäeti meid rahule. Äge oli vaadata üle koridori plikse, kes viimases paanikahoos tuba koristasid, kotid lendasid, sõnavara kostus ka säärane, et kui ei teaks, et seal on noored neiud, siis pakuks, et seal elavad kohitud meremehed.
Aga loo point saabus õhtul, kui toanaaber otsustas Saksa mööbliliigutamist, also known as German Porn, vaatama hakata. No mida hekki?
Kes nüüd siis niiviisi magama saab jääda? Ütleks veel vähe ropumalt, kuid siis kardan, et vähemalt siia päevikusse enam kirjutada ei lasta edaspidi. Ühesõnaga, aeg on hiline, et talle korralik keretäis anda. :D Vähemalt seekord ma halastan.
See kord..
Halastan..
Ah persse.
Seenior raporteerib peatselt!
Võtame siis ette teise koolinädala.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis alguse sai see juba pühapäeva hommikul.
Ärkasin tegelikult suht hilja, või noh, päris kell 5 ei ärganud, et minna lauta lehma lüpsma, kuid kell 9 on selline paras minu jaoks. Sirutasin oma kanged jalad teki alt välja, sügasin silmi, seejärel vaatasin kassiga tõtt. Oli teine mu öökapi peale ennast sisse sättinud mugavalt ja pervas mind, kui ma teki alt tõusin. Vastik pervo.
Hommikused toimingud tehtud, läksin poodi.
Tuli mõte, et teeks saiakesi ühikasse kaasa. Kuna mälusopist ujus üles uuesti pilt pommivarjendi-laadsest köögist, siis tuli hetkeks külmavärin ning läksin taigna riiuli ette. Tuli isu kaneelisaiade järgi. Seda enam, et pole enne teinud..Helistasin kiirelt ka toanaabrile, et kas külmkapi värk on jõus.. Oli. Sai siis kiirelt krabatud ka piimatooteid..
Vajalikud osised olemas, kiire kassa ning padavai koju. Võtsin esivanema käekõrvale ning hakkasime voolima, rullima, tampima, laduma, lakkima.. Selle käigus ei puudnud ka kukkumised, lödistamised ning vandesõnad. Aga olgem ausad, mina, kelle kokaoskus siiani piirdub kohupiimakoogi, muffinite, kreemide ja iirise keetmisega, siis kaneelisai oli midagi uut. Said päris head. Pea pooled said kohe kõhtu topitud, siis avastasin, et ei kurat! Peab ikka õhtuks ka jätma.
Niisiis, ootasin pikisilmi õhtut, mil toanaaber oma valge unelmaga kohale veereb ning oodatud kõne ei viibinudki kaua. Kähku pakid kokku ning Sirku juurde jooksu. Mul oli oma 40kg kraami seljas, jooksed nagu templielevant.. Eem, higistasin ka umbes sama palju. Aga siis võis sõit alata.
Esimene sihtpunkt Olustvere. Valge unelm oli piripardani täis topitud, mina ja Henri ees, sõbrapoiss veel taga oma arvutikasti silitamas, et midagi ei juhtuks. Viljandi maantee kulges suht motsioonitult, kui välja arvata, et vaene Lada 1.2-liitrine sai 140km/h sisse. Erutav.
Viljandi sai läbitud suht iisilt, endiselt vedrud viimase vindi peal, võtsime rehvide kiunudes mõned pöörded ning juba linnast välja Olustvere poole.. Ei saanudki väga kaugele, kui Karksi ristis meie ees sõtinud Audi 80 sai kitsega lähemalt tuttavaks. Vaatepilt oli mega. Kits lendas nagu põhukott üle auto ja meie ette maha.
Rehvid said peaaegu kanti pidurdatud, südamed põksumas nagu naabrimehe vana Belarus - tugevalt ja peaaegu seisma jäämas. Tõmbasime ka siis kõrvale. Õnneks audimehel vedas, kits sai vastu larhvi kõrvalistuja peegliga. Vaene loomake siples tükk aega tee peal. Ilmselt nägi oma eelnevat elu kinolindina jooksmas silme ees, kuid oletan, et see elu oli suht lühike, kuna ta suht kiirelt jäi paikseks ja siis mõnda aega korises. Seejärel telefonid pihku ja abi otsima. Mõne aja pärast hakkas loomake jälle liigutama, hingas sügavalt ja siis sai ta tee pealt eest ära lohistatud, ma ei viitsinud enam liiklusdispetšerit mängida. :)
Muljetasime siis audi rahvaga seal tee ääres veel natuke aega, kuid kuna poolteist tundi oli juba nagu õhku kadunud, siis aeg hakkas meie kahjuks juba tiksuma... Seda enam, et sõbrapoiss oli vaja Olustverre ruttu saada.
Rehvide kiunudes, 120km/h mööda alled tuisata, lehti lendab kahele poole.. mmm.. Sügis on saabumas... Mõned seelikud tiirlesid Olustveres uue ühika ümber, keerasime ka Colin McRae stiilis parklasse ning kõigi pilgud meie peal. jälle Valge Ratsu tähelepanu keskmes, Sai siis sõbrapoiss tuppa aidatud, sain ka uut ühikat seestpoolt kaeda, pole paha. Võrreldes minu akommodatsiooni võimalustega, siis pidin kurvalt ohkama... Naisi voolas igast uksest välja. sel hetkel olin sõbra peale kade. :)
aga välja minnes, mis ma näen - kõik tibividinad maja nurga taha suitsu kimuma kogunenud.. See on ikka tõsine turn-off minu jaoks. Miks peaks ilus näolapp enda elu ära rikkuma mingi valge pulgaga, millest peale suitsuhaisu ja kopsuvähi muud kasu pole? Samuti see väljas külmetamine ei tule eriti kasuks, eriti, kui seelik pole palju paksem niudevööst ja roosa aluspesu paistab ka hämaras miilide kaugusele.
Tagurpidi käik sisse, gaasi. Käik sisse, gaasi ja siduri mäng ning suitsupilve saatel lahkusime Olustverest.
Teekond jätkus. Läbi Võhma põrutasime Särka poole. Rehvide kiunudes ja kõrgetel pööretel läbi Võhma ning sajapasaga edasi läbi vihmasaju.
Jutuhoos panime ka õigest teeotsast mööda, lõpuks leidsime end Kabalast läbi murdmas. Külmkapp taga oli küll rihmaga kinni, kuid siiski käis edasi-tagasi nagu külakiik rahvapeol.. Korraks tekkis kartus, et läheb ümber, hakkab lekkima.. Kohale jõudsime natuke enne sulgemise aega, tassisime autost asjad tuppa ning jõudsime isegi Türile minna raha luristama..
Paraku ei olnud sealt midagi võtta, õlleriiulist pidin nukra näoga mööduma, no ei saa seda head vedelikku manustada. Vaatasin pudeleid nagu impotent vaatab naisi - saaks kui tahaks, kuid kui kätte saan, ei oska midagi peale hakata. Võtsime roomie'ga paar lihavärki veel ja tagasi ühikasse.
Tulime siis tuppa, lasime veel külmikul natsa seista, tegime tuulutused (ilge pahnott lõi ukse peal vastu), koristasime ning seejärel lükkasime kapi ka järgi. Olime ikka tainad.. takkajärgi hea naerda.. Vaatasime siis, et ah, sitta kah, ei tööta. Henri helistas isale, sõimas, et kurat! kapp ei tööta. Mina olen kõht kõveras kõrval.. Jätsime asja sinnapaika, vaatasime arvutist filmi ning tegime Une-Katiga vaikselt tutvust... Paraku tegime seda tutvust liiga valjusti. Kell 23.38 astus tuppa kõva häälega koma ning saime toanaabriga mõlemad nagu tuppa pissinud kassipojad.. Peale lühikest keelitamist pääsesime siiski ettekandest ja tõotasime lehma lellepoegade nimel, et enam me sellise kahtlase tegevusega ei tegele..
Järgmine hommik.
Äratus nagu ikka.. Esmaspäeva hommikul kohustusi ei ole nagu eriti. Kool algab alles kell 10, vaikselt lesisime juba miski alates 8st, kumbi ei viitsi voodist tõusta, et vesi keema panna, et kohvi teha.. Eks ma siis hakkasin vaikselt varbaid teki alt sirutama.. Prrrr.. Eriti külm öö oli, lisaks veel piiksuv faking katlamaja alarm ning krääksuv-kolisev aiavärav .. Kujutage siis ette seda kakofooniat kell 2 öösel, kui kõige märjem unenägu parasjagu on kõige erutavama koha peal.. Teed silmad lahti, siis on selline tunne, et NO EI OLE VÕIMALIK!!! :)
Hommikul siis kohvi taga tuli hea mõte, et paneks ikka külmiku järgi. Ootasime veidi aega, endiselt ei häältki. No ei osanud arvatagi, et sellel jurakal kompressorit pole. Mingi kolmveerand tundi hiljem siis Henri läheb ikka kangutab, et no kurat, kuskil peab ju see elekter külmaks minema.. Paneb siis käe tagaseinale - kuuuuuule, soe on! Ja tegi ukse lahti, mineeee pekki, ongi külm. Jipikajee! Lihad, õlled (khm, limonaadid) külma ja säuhh kooli.
Õhtupoole siis hakkasime Valgel Unelmal tiivapeal olevat suunatuld vahetama, kuigi jah, vähe teadsime, mis ajukepp ees on ootamas.. Seda võib vist võrrelda ajuoperatsiooniga läbi selle augu, mis igapäev valgust ei näe. Tundus kõige loogilisem läheneda eestpoolt, kuna altpoolt oleks küll ehk lihtsam olnud, kuid see sisaldas endas ratta eemaldamist, logari maha võtmist, mis seal liigagi hästi istus, et hakkas kahju... Ning siis ikkagi jäi variant, et võtame esitule maha. See tegevus tehtud, selgus, et eelmine omanik on suksut usinasti õlitanud ja koopas oli paks õlikiht, niiet esimese hooga ei aimanud ära, kus üldse midagi on, siis juhtme järgi hakkasime ajama, kuniks ma olin juba küünarnukini miski TAD-17 laadse asjaga koos ning peale rõveda tõlkimatu sõimu ei tulnud kummagi suust midagi arukat. Pool tundi müramist ja loobusime. Hakkasin selle asemel jagajat sättima, kuna oli tunda, et Valgeke kippus kiiremal stardil väheke kõri kinni pooma. Tehtud prooviring tõi muige näole ja rahulolevalt võis tuppa minna.
Järgnev päev algas positiivselt.
Tundub, et eelnevate ööde piiksumised ja kääksumised on lõpuks kellegi ajusid ergutanud ja majas on soe vesi! Suudad sa seda uskuda. Hoolimata sellest, et duširuum ei käi hästi lukku ja kes tahab, võib mida iganes tulla sinna tegema, siis sooja vee üle oli hea meel. Saab ennast jälle inimlikult tunda. Saigi siis plaani võetud pesupäev...
Väike vahepala -
Mehed on ehituse peal tööl. Ehitus on alles poolik. Üks mees on plätudega ehitusel. Noh, teate küll neid lohvalohvasid.. No ja plätumehel läheb kivi talla alla. Toetab siis mehike vastu ühte seina, kus elektrikapp parasjagu koostamisel oli. Noh, käsi vastu seina, üks jalg õhku ja raputama... Kaugelt üks kolleeg näeb, et tüüp on kogemata kappi jäänud ja voolu all. Täielik šokk. Tüüp haarab suvalise pika prussi ja läheb äsab kutile, et teda kapist eemale saada, kuid oh õnnetust..
Oh seda seletamist siis pärast. :) Plätumees sai kahjuks lahti ka paarist ribist. Täielik kaastunne plätumehele.
Niisiis, teisipäevased päevad on meil sanitaarpäevad. tehakse tubade üldkontrolli ja koinitakse niisama. Ka see, et prügikastis on 3 eset, on eraldi välja toodud. Sai siis mitu õhtut tuba koristatud, lakutud, poleeritud. Ma usun, et mõni ei poleeri oma raketti ka nii usinalt, kui meie oma tuba.. Kõik säras, läikis. Läksime siis vahepeal kätt puhkama, et kohaliku tankla parklas pidavat miski kiirendus aset leidma.. Ehh.. Pealtvaajad olid kohal, puudu olid vaid kiirendajad. Nojah, mõistan, kui eelmisel õhtul veel 5l paagis oli peale engine swapi proovitiirule mindi ja siis kepsud kotti lasti. :) Et noh, juhtub ikka. :)
Tulin siis sama targalt tagasi ühikasse, võtsin oma 7 asja ja läksin toimetama. Soe vesi mu kehal oli hää. Seisin tükk aega vee all, pea norus.. Pesi minema kõik halva. Vähemalt ma usun põletava vee mõjusse.
Nii ma siis sättisin end tagasi üles tuppa, rätik ümber piha, läksin trepist üles..
Toakontroll seisis ukse peal juba. :) No mis seal siis ikka, ega ma väga ei kummardanud, õnneks pandi hindeks "5" ja jäeti meid rahule. Äge oli vaadata üle koridori plikse, kes viimases paanikahoos tuba koristasid, kotid lendasid, sõnavara kostus ka säärane, et kui ei teaks, et seal on noored neiud, siis pakuks, et seal elavad kohitud meremehed.
Aga loo point saabus õhtul, kui toanaaber otsustas Saksa mööbliliigutamist, also known as German Porn, vaatama hakata. No mida hekki?
Kes nüüd siis niiviisi magama saab jääda? Ütleks veel vähe ropumalt, kuid siis kardan, et vähemalt siia päevikusse enam kirjutada ei lasta edaspidi. Ühesõnaga, aeg on hiline, et talle korralik keretäis anda. :D Vähemalt seekord ma halastan.
See kord..
Halastan..
Ah persse.
Seenior raporteerib peatselt!
laupäev, 4. september 2010
Seenior läks kooli..
Niisiis.. 31.august, kell 10.01 hakkas minu jaoks uus elu.. Või noh, vähemalt ma ise arvan nii. Maised varad läinud, jäänud vaid *rõve tõlkimatu sõim* ja tühi hing. Tead, ega sellest tühjast hingest ka palju jäänud pole, seega jääb veel see esimene variant. Aga no lootused on ikka lolli lohutuseks...
Ühesõnaga, kell 9.59 keerasin süütevõtit, 136 hobust ärkasid ellu, ning sõit võis alata. Jätsin käigupealt veel hüvasti mõnega ja 108km teekonda võis alata.
Jõudsin Särkasse miski natuke peale poolt 11 ja keerasin mõisahoone ette. Vähe ma teadsin, mis mind ees ootab, või kuhu minema peab. Igaks juhuks käisin vaatasin peahoonesse sisse, et leida üles nimekirjad, ja selle järgi leida oma majutus.
Tulin siis välja, ja hakkasin mööda kampust ringi tuhlama, kõigepealt jäin renoveeritud maja kõrvale, vaatasin, kuidas natuke minid ja natuke vähem minid seelikud trepist üles ja alla käisid.. OOOOOKEEEEEI, see siis pidi olema naiste ühikas. Liikusin edasi.
Valge maja. Ahaa, see on siis see "juntsude" maja. Hellitavalt Valge Maja.
Ja siis kolmas, Ühiselamu No.3. Pealtnäha laguneva krohviga mudapruuni tooniga maha. Öeldakse ikka, et Don't judge the book by its cover, but in this case, it wasn't the case... Aga sellest natu hiljem. :)
Ukse ees seisis vana hirvega Volga. Võiks hetkeks arvata, et sattusin jälle aastasse 65, kui see maja väidetavalt valmis ja selline nostalgia puhang lõi sära silma.
Hakkasin siis otsima, et kus on tädi, kellega ma rääkima pidin.. Vahepeal jooksid igasugu karvased ja sulelised ustest ja akendest, mõtlesin, et tohhoo tonti, kuhu ma nüüd sattunud olen. Aga vähemalt kirjade järgi, olin siiski õiges kohas. Tädi lõpuks leitud, leping sõlmitud, juhatati mind toani.. Noo, ma ei tea, palju on keegi näinud Tšernobõlist hilisemaid pilte, siis siin oli ka nagu tuumasõda olnud. Koridorid sulavad.
Minu üllatuseks oli tuba esimesel korrusel, vähemalt seegi hea, et noh, kui on plaan põgeneda või smugeldada sisse kodanikke, kes sinna ei kuulu... Aga jah, sain siis võtme ja keerasin ukse lahti..
No kurat, esimese hooga link osutas vastupanu - keegi on kunagi sinna sisse murdnud ja ukse vastus oli kõver.. andis trügida aga sisse sain...Kiire ülevaade - oh, polegi väga hull.. tuba oli suht viisakas. Meenutas televiisori vahendusel nähtud "Ühikarotid" seriaali. Siiski ehk mitte nii hull. Üsna korralikud seinad, kobrutav aknalaud.. Aknaklaasid olid sama läbipaistvad kui joodiku pilk esmaspäeva hommikul, kuid väike vesi ja lapp ja jälle võis päike sisse paista. Üleüldse oli koristamist omajagu. Kuna ma olin seal enne, siis võtsin vabaduse voodeid katsetada ning valisin parema koiku, teine tundus väga vedrune olema. Lisaks oli minu oma sutsu kõrgem.
Sättisin siis ennast korralikult sisse, pakkisin asju lahti, olin niisama muhe, tutvusin majaga (selleni jõuan hiljem).. Et siis pakkisin siis asju lahti, panin arvuti käima, vaatasin, wifi ka täitsa olemas, JESS.. Aga siis selgus kurb tõde, et Firefuck ei lase mind sisse täna. Mis seal ikka, kehva päeva lihtsalt järelikult. Mind pisiasjad väga ei morjenda (kuigi ju lubasin ühele inimesele, et annan ikka aegajalt endast märku). Panin siis tümaka peale ning asusin asju sättima kappi.. Tegin kõigepealt siis lahti vasakpoolse kapi, esimese asjana jäi silma suure rasvase markeriga kribatud kiri - KUSTAV ON MUNN! .. nojah, tühja mul sellest Kustavist ja veel vähem tema m*nnist, viskasin prahti kapist välja ja siis avastasin, et keegi on tahtnud vist läbi seina minna.. Mõnus suuuuuuur aku on seinas.. Kahe paneeli vahe ka täpselt.. Kiirelt uks kinni ja teise kapi kallale.. sama lugu - KUSTAV ON VEEL SUUREM MUNN!
Keerasin siis selle plaadi teisipidi ja jätkasin koristamisega.. Sain enamvähem inimlikuks asja, viisin taara välja ja sai asjad sisse visatud. Riiuleid muidugi pole, see on paha.. Põmst kaks suurt vene aegset riidekappi on kõrvuti - maast laeni venitatud ja pane või elevant kappi peitu, kuid jah, pesu peab ikka kotis hoidma. Ohjah.. Sain siis oma toimetused lõpuks tehtud - mis edasi? Midagi teha ei ole, kellegi numbreid ka pole õieti, helistada ka ei saa.. Jätsin ka filmid koju kiiruga aga siis mõtlesin, et ah, homme saab netti nagunii.. a tutkit Vasja... Järgmine päev selgus kurvem tõde.
Läksin siis välja, kedagi ei tea ka eriti, paari nägu teadsin, aga need kadusid ka ära vahepeal, tuiasin siis mööda kampust ringi.. Tutvusin ümbrusega.. Päike paistis, hea oli olla..
Naisteühika juurest tulid ka erinevad hääled, kaesin seal siis seda elukest, rõdusid polnud vist pooled näinud, sest rõdud olid kohe täis nägusid ja kilkamine ja kisa ja möll kajas üle platsi minu majani. Kes mängis seal kulli ja kes lolli.. Aga noh, ikka VÄÄÄÄÄGA noorekesed olid seal.. Kõrvu kostuvad jutud käisid enamjaolt - a la kes kellega magas suvel ja oh, see oli äge pidu kas teadääää...Rääkijad ise paistsid mingi 16-17-aastased, kuid kõvad joodikud.
Siis parasjagu toodi hobused tallist välja, vaatasin, kuda neiud ratsutasid staadionil - uus staadion oli... Päris normaalne, uue kattega. Kui ma nüüd botased jälle maha ei jäta, siis saan vast esimesed sammud seal teha.
Tulin siis tuppa tagasi, endiselt kass peal.. Panin musa uuesti peale, hakkasin Sudokusid tegema.. Et noh, arendaks siis taipu või nii.. Sain mingi päris mitu lk ära tehtud, päike paistis ka otse lagipähe juba, siis kolisin voodi peale ja hakkasin seal mõnnama, kuniks uks lahti lendas ja komandant tuli suurte silmadega, et: "Kes kurat sa oled!?" Naljaga õnneks. No siis tutvustasin ka ennast, kes ma olen ja kust ma tulen.. Ja saingi endale hetk hiljem toanaabri, kes, nagu hiljem selgus, on lapsepõlves kaudselt sõber ning siis oli juttu pikalt üle kesköö.
Aga kuna ma enne maja polnud väga näinud, siis käisime kõik nurgatagused läbi.. Oeh. masendav köök oli. Keldrikorrusel on siis kõik kokku pakitud - üks elusitane pliit, mis läheb ilmselt sellest rasvakogusest iseeneslikult põlema, kui mõnda nuppu näppida. Selgus, et ilma oma pannita pole ka midagi teha ning ainuke munadepraadimine toimub toas kõval toolil istudes. Külmkapp oli ka selline kahtlane ning täis kraami, mis seal oli võibolla juba sm. Brežnevi ajast. Karjus kah veel nagu tapamajja viidud siga, kompressor viimaseid hingetõmbeid tegemas, loobusin.. Ja ega peale poollagunenud söögilaua seal muud eriti polnud ka..Ok, mõne suurema tolmurulli otsa sai ka komistatud, söögitegemise isu vähemasti kadus sama kiirelt, kui see mõte tekkis. Mikrouunid ja need muud vidinad on seal vaid paras fantaasia, millest keegi pole undki näinud. Ma vähemalt võtsin targasti kodust kiirkeetja kaasa. Hea on hommikul kohvi lürpida ja saia nosida..
Siis edasi..
Duširuumid. Siin on nüüd suur naerukoht.
Oli siis köögist edasi üks koridor ja väike eesruum - selgus, et see vildaka mittekäiva uksega ruum ongi riietusruum. Noh, mis seal ikka, mul pole midagi häbeneda, vaevalt mul midagi üleliigset on, mida enne nähtud pole ja siis on järgmine ukseava, kust läks pesuruum - paar otsikut on seinas ja ei mingeid vaheseinu ka, et jamh, seepi ei tasu pillata.
Ja siis pirn saabus õhtul, mingi 8 paiku, tuli majja komandant ja hakkas veel majutust üle vaatama.. selgus, et naiste ühikas on puupüsti täis ja 8 neiut ootavad tuba.. Paar neist on mul kohe üle koridori, 2 on teisel ja 2 kolmandamal korrusel.. Aga ei ole veel päris sotti saanud, mis loomadega tegu on.
Aktuse hommik algas ilusti. Ärkasin enne äratust, panin ilusti viksid viisakad riided selga, viksisin kingad ära, habe aetud, lõhnasin hästi ja liikusin välja. Tuttavaid oli õnneks juba rohkem, motsioon oli laes. Leidsin oma klassi ka üles ja sain oma kursaga ka tuttavaks. Nimekirjas 18, kohal reaalselt 15 ja esialgse 2 neiu asemel oli nüüd 3.. Aga üks hängib nende poppide kuttidega, üks on vaikne kui sukk ja kolmas on selline "ei liha ega kala", ehk siis meie kursuse naised on suht tagasihoidlikud ja vaiksed. Aga kursusejuhataja lubas arvata, et naised võivad silmad ette teha. Et kui põhikoolibaasil neiud tulid siia rohkem mehi piiluma, siis keskkoolibaasil... Torkasin kiirelt vahele: "et siis on vastupidi?" Naer. Minu arust igati positiivne, et naised tahavad näppu õliseks teha.
Ülejäänud päevad möödusid, kui linnutiivul. Põnevad tunnid panevad aja lendama. Kui poleks neid fricken' rullnokke ka oma bemmidega akna all tuuritamas, oleks päris mõnus olemine. Viimane öö oligi paras piin, keset ööd lükati pumbajaamad järgi ja siis tuli bassilaine läbi niigi hõredate akende päris valusasti.
Vahepeal selgus, et kuna minu ühika ja peamaja vahel on katlamaja, siis netivõrgu võrgutamine on suht mõttetu tegevus. Silita seda arvutit palju jaksad, miskit ei muutu. Ei jäänud muud varianti, kui tuua pisike jumpstükk ja läbi selle pulga saingi lõpuks jälle taas inimeste sekka. Justkui oleks mitu päeva veetnud pommiaugus. Võrreldav eelmise aasta suvega, kui käisin kordusõppustel ja 2 nädalat oli totaalne leviauk.
"Hea" uudis oli ka veel see, et tasuta sööki saavad vaid juntsud. Alguses lubati pudrumägesid ja piimajõgesid, siis tuli karm ülelask.. Kuid ei morjenda ka seegi. Kuivtoiduga eksperimenteerimine ongi huvitavam. Kui hambad suhu ja näpud terveks jäävad, on kõik kombes. :)
Hoolimata kõigest, olen siiski õnnelik, kõik kiidavad ja kannustavad ja teevad pai ja panevad nurruma. :)
Nöps.
Jätkub.. kunagi.
Ühesõnaga, kell 9.59 keerasin süütevõtit, 136 hobust ärkasid ellu, ning sõit võis alata. Jätsin käigupealt veel hüvasti mõnega ja 108km teekonda võis alata.
Jõudsin Särkasse miski natuke peale poolt 11 ja keerasin mõisahoone ette. Vähe ma teadsin, mis mind ees ootab, või kuhu minema peab. Igaks juhuks käisin vaatasin peahoonesse sisse, et leida üles nimekirjad, ja selle järgi leida oma majutus.
Tulin siis välja, ja hakkasin mööda kampust ringi tuhlama, kõigepealt jäin renoveeritud maja kõrvale, vaatasin, kuidas natuke minid ja natuke vähem minid seelikud trepist üles ja alla käisid.. OOOOOKEEEEEI, see siis pidi olema naiste ühikas. Liikusin edasi.
Valge maja. Ahaa, see on siis see "juntsude" maja. Hellitavalt Valge Maja.
Ja siis kolmas, Ühiselamu No.3. Pealtnäha laguneva krohviga mudapruuni tooniga maha. Öeldakse ikka, et Don't judge the book by its cover, but in this case, it wasn't the case... Aga sellest natu hiljem. :)
Ukse ees seisis vana hirvega Volga. Võiks hetkeks arvata, et sattusin jälle aastasse 65, kui see maja väidetavalt valmis ja selline nostalgia puhang lõi sära silma.
Hakkasin siis otsima, et kus on tädi, kellega ma rääkima pidin.. Vahepeal jooksid igasugu karvased ja sulelised ustest ja akendest, mõtlesin, et tohhoo tonti, kuhu ma nüüd sattunud olen. Aga vähemalt kirjade järgi, olin siiski õiges kohas. Tädi lõpuks leitud, leping sõlmitud, juhatati mind toani.. Noo, ma ei tea, palju on keegi näinud Tšernobõlist hilisemaid pilte, siis siin oli ka nagu tuumasõda olnud. Koridorid sulavad.
Minu üllatuseks oli tuba esimesel korrusel, vähemalt seegi hea, et noh, kui on plaan põgeneda või smugeldada sisse kodanikke, kes sinna ei kuulu... Aga jah, sain siis võtme ja keerasin ukse lahti..
No kurat, esimese hooga link osutas vastupanu - keegi on kunagi sinna sisse murdnud ja ukse vastus oli kõver.. andis trügida aga sisse sain...Kiire ülevaade - oh, polegi väga hull.. tuba oli suht viisakas. Meenutas televiisori vahendusel nähtud "Ühikarotid" seriaali. Siiski ehk mitte nii hull. Üsna korralikud seinad, kobrutav aknalaud.. Aknaklaasid olid sama läbipaistvad kui joodiku pilk esmaspäeva hommikul, kuid väike vesi ja lapp ja jälle võis päike sisse paista. Üleüldse oli koristamist omajagu. Kuna ma olin seal enne, siis võtsin vabaduse voodeid katsetada ning valisin parema koiku, teine tundus väga vedrune olema. Lisaks oli minu oma sutsu kõrgem.
Sättisin siis ennast korralikult sisse, pakkisin asju lahti, olin niisama muhe, tutvusin majaga (selleni jõuan hiljem).. Et siis pakkisin siis asju lahti, panin arvuti käima, vaatasin, wifi ka täitsa olemas, JESS.. Aga siis selgus kurb tõde, et Firefuck ei lase mind sisse täna. Mis seal ikka, kehva päeva lihtsalt järelikult. Mind pisiasjad väga ei morjenda (kuigi ju lubasin ühele inimesele, et annan ikka aegajalt endast märku). Panin siis tümaka peale ning asusin asju sättima kappi.. Tegin kõigepealt siis lahti vasakpoolse kapi, esimese asjana jäi silma suure rasvase markeriga kribatud kiri - KUSTAV ON MUNN! .. nojah, tühja mul sellest Kustavist ja veel vähem tema m*nnist, viskasin prahti kapist välja ja siis avastasin, et keegi on tahtnud vist läbi seina minna.. Mõnus suuuuuuur aku on seinas.. Kahe paneeli vahe ka täpselt.. Kiirelt uks kinni ja teise kapi kallale.. sama lugu - KUSTAV ON VEEL SUUREM MUNN!
Keerasin siis selle plaadi teisipidi ja jätkasin koristamisega.. Sain enamvähem inimlikuks asja, viisin taara välja ja sai asjad sisse visatud. Riiuleid muidugi pole, see on paha.. Põmst kaks suurt vene aegset riidekappi on kõrvuti - maast laeni venitatud ja pane või elevant kappi peitu, kuid jah, pesu peab ikka kotis hoidma. Ohjah.. Sain siis oma toimetused lõpuks tehtud - mis edasi? Midagi teha ei ole, kellegi numbreid ka pole õieti, helistada ka ei saa.. Jätsin ka filmid koju kiiruga aga siis mõtlesin, et ah, homme saab netti nagunii.. a tutkit Vasja... Järgmine päev selgus kurvem tõde.
Läksin siis välja, kedagi ei tea ka eriti, paari nägu teadsin, aga need kadusid ka ära vahepeal, tuiasin siis mööda kampust ringi.. Tutvusin ümbrusega.. Päike paistis, hea oli olla..
Naisteühika juurest tulid ka erinevad hääled, kaesin seal siis seda elukest, rõdusid polnud vist pooled näinud, sest rõdud olid kohe täis nägusid ja kilkamine ja kisa ja möll kajas üle platsi minu majani. Kes mängis seal kulli ja kes lolli.. Aga noh, ikka VÄÄÄÄÄGA noorekesed olid seal.. Kõrvu kostuvad jutud käisid enamjaolt - a la kes kellega magas suvel ja oh, see oli äge pidu kas teadääää...Rääkijad ise paistsid mingi 16-17-aastased, kuid kõvad joodikud.
Siis parasjagu toodi hobused tallist välja, vaatasin, kuda neiud ratsutasid staadionil - uus staadion oli... Päris normaalne, uue kattega. Kui ma nüüd botased jälle maha ei jäta, siis saan vast esimesed sammud seal teha.
Tulin siis tuppa tagasi, endiselt kass peal.. Panin musa uuesti peale, hakkasin Sudokusid tegema.. Et noh, arendaks siis taipu või nii.. Sain mingi päris mitu lk ära tehtud, päike paistis ka otse lagipähe juba, siis kolisin voodi peale ja hakkasin seal mõnnama, kuniks uks lahti lendas ja komandant tuli suurte silmadega, et: "Kes kurat sa oled!?" Naljaga õnneks. No siis tutvustasin ka ennast, kes ma olen ja kust ma tulen.. Ja saingi endale hetk hiljem toanaabri, kes, nagu hiljem selgus, on lapsepõlves kaudselt sõber ning siis oli juttu pikalt üle kesköö.
Aga kuna ma enne maja polnud väga näinud, siis käisime kõik nurgatagused läbi.. Oeh. masendav köök oli. Keldrikorrusel on siis kõik kokku pakitud - üks elusitane pliit, mis läheb ilmselt sellest rasvakogusest iseeneslikult põlema, kui mõnda nuppu näppida. Selgus, et ilma oma pannita pole ka midagi teha ning ainuke munadepraadimine toimub toas kõval toolil istudes. Külmkapp oli ka selline kahtlane ning täis kraami, mis seal oli võibolla juba sm. Brežnevi ajast. Karjus kah veel nagu tapamajja viidud siga, kompressor viimaseid hingetõmbeid tegemas, loobusin.. Ja ega peale poollagunenud söögilaua seal muud eriti polnud ka..Ok, mõne suurema tolmurulli otsa sai ka komistatud, söögitegemise isu vähemasti kadus sama kiirelt, kui see mõte tekkis. Mikrouunid ja need muud vidinad on seal vaid paras fantaasia, millest keegi pole undki näinud. Ma vähemalt võtsin targasti kodust kiirkeetja kaasa. Hea on hommikul kohvi lürpida ja saia nosida..
Siis edasi..
Duširuumid. Siin on nüüd suur naerukoht.
Oli siis köögist edasi üks koridor ja väike eesruum - selgus, et see vildaka mittekäiva uksega ruum ongi riietusruum. Noh, mis seal ikka, mul pole midagi häbeneda, vaevalt mul midagi üleliigset on, mida enne nähtud pole ja siis on järgmine ukseava, kust läks pesuruum - paar otsikut on seinas ja ei mingeid vaheseinu ka, et jamh, seepi ei tasu pillata.
Ja siis pirn saabus õhtul, mingi 8 paiku, tuli majja komandant ja hakkas veel majutust üle vaatama.. selgus, et naiste ühikas on puupüsti täis ja 8 neiut ootavad tuba.. Paar neist on mul kohe üle koridori, 2 on teisel ja 2 kolmandamal korrusel.. Aga ei ole veel päris sotti saanud, mis loomadega tegu on.
Aktuse hommik algas ilusti. Ärkasin enne äratust, panin ilusti viksid viisakad riided selga, viksisin kingad ära, habe aetud, lõhnasin hästi ja liikusin välja. Tuttavaid oli õnneks juba rohkem, motsioon oli laes. Leidsin oma klassi ka üles ja sain oma kursaga ka tuttavaks. Nimekirjas 18, kohal reaalselt 15 ja esialgse 2 neiu asemel oli nüüd 3.. Aga üks hängib nende poppide kuttidega, üks on vaikne kui sukk ja kolmas on selline "ei liha ega kala", ehk siis meie kursuse naised on suht tagasihoidlikud ja vaiksed. Aga kursusejuhataja lubas arvata, et naised võivad silmad ette teha. Et kui põhikoolibaasil neiud tulid siia rohkem mehi piiluma, siis keskkoolibaasil... Torkasin kiirelt vahele: "et siis on vastupidi?" Naer. Minu arust igati positiivne, et naised tahavad näppu õliseks teha.
Ülejäänud päevad möödusid, kui linnutiivul. Põnevad tunnid panevad aja lendama. Kui poleks neid fricken' rullnokke ka oma bemmidega akna all tuuritamas, oleks päris mõnus olemine. Viimane öö oligi paras piin, keset ööd lükati pumbajaamad järgi ja siis tuli bassilaine läbi niigi hõredate akende päris valusasti.
Vahepeal selgus, et kuna minu ühika ja peamaja vahel on katlamaja, siis netivõrgu võrgutamine on suht mõttetu tegevus. Silita seda arvutit palju jaksad, miskit ei muutu. Ei jäänud muud varianti, kui tuua pisike jumpstükk ja läbi selle pulga saingi lõpuks jälle taas inimeste sekka. Justkui oleks mitu päeva veetnud pommiaugus. Võrreldav eelmise aasta suvega, kui käisin kordusõppustel ja 2 nädalat oli totaalne leviauk.
"Hea" uudis oli ka veel see, et tasuta sööki saavad vaid juntsud. Alguses lubati pudrumägesid ja piimajõgesid, siis tuli karm ülelask.. Kuid ei morjenda ka seegi. Kuivtoiduga eksperimenteerimine ongi huvitavam. Kui hambad suhu ja näpud terveks jäävad, on kõik kombes. :)
Hoolimata kõigest, olen siiski õnnelik, kõik kiidavad ja kannustavad ja teevad pai ja panevad nurruma. :)
Nöps.
Jätkub.. kunagi.
Tellimine:
Postitused (Atom)