Jõulurahu.

Heakene küll, kes arvas, et ma siin nüüd jõulurahust ja muust magusast jahuma hakkan..... siis ega see inimene palju mööda ei panegi, kuigi pigem siiski üritan hoida sellist soliidsemat joont...

Viimast postitust ma enam väga ei mäletagi, aga päris palju on kirjutada ja näidata..

Noh, seda ila pole vist mõtet enam korrata, et LUMI ON MAAS! Aga ma teen seda ikkagi - LUMI ON MAAS! TÄIEGA! Olengi jõudnud ära unustada, milline see õige talv oli, sest eelmine talv jäi poolikuks ja siis kui siin täiega lund viskas, olime mina ja Kaido juba lõunasse lennanud..

Säreveres on ikka selline talv kallal, et autogagi on raske liigelda juba. Viimane kord siin müttasin ühiselamu kõrval nagu mustlane mudas - siple mis sa sipled, mida rohkem sipled, seda sügavamale vajud. Rallimees Simmi on meil selline, kes kohe parema jala sirgeks vajutab, kui auto 2mm juba liigub. 9000 pööret ja VTEC ning kinni ta ongi. Nii ikka ei tohiks, teab ju iga kogenud autojuht, et tasa sõuad, kaugemale jõuad. Ehk siis pikem maa traktori järgi. Eriti veel sellise lögailmaga.. Õnneks nüüd on stabiilselt hoidnud jahedat ja kohati on selline mõnus lumetolm, mis toob kohe meelde 80ndate talved, kui naabrimehe Pobeda ei paistnud hangest väljagi ja mina koos naabrilastega sealt pealt liugu lasime... Olid ajad... Katsu sa nüüd kuskil hanges möllata - üks asi see, et koerad on lume kollaseks värvinud, lisaks on see veel soolamaitseline ning pole harvad juhud, kui keegi on talveks oma Lexuse unustanud garaaži viia ja siis on teede ääres tundmatud kühmud, mida esialgu arvaks, et sahamees on nahka teinud. Aga hoopiski on seal kellegi lowrider peidus, et siis kogemata hanges joostes võid kellegi autosse sisse astuda läbi katuseluugi...

Õnneks keegi kuskil ikka on, et vähemalt nüüd on meil koolis ka sahamees. Viimati liikus lausa sellise pilliga -

Sellisel suurel aparaadil on juhtumisi sama nimi antud, kui minu elukaaslasel, aga see ei tähenda, et mu elukaaslane samat mõõtu oleks. :)

Tulles nüüd tagasi viimase aja sündmusteni, siis miski paar nädalat tagasi sain ühe huvitava kirja, kus paluti mind tulla pidulikule vastuvõtule pealinna, kuna ma olla kirjutanud miski essee ja ma olla saanud preemia selle eest. No heakene küll, auhinnad mulle meeldivad ja üle tüki aja saab jälle lipsu kanda. Hooray!
Kahjuks mul pole videot ega pilti, mis seal täpselt toimus, kuid 13.detsembri hommikul ma päälinna poole teele asusin ja sattusin siis ühele vahvale SA Archimedes poolt korraldatud aastalõpuseminarile. Muu hulgas olid vahvad loengud meie väärtustest ja alustest ning piiramatu kogus kohvi ja suupisteid. Hea küll, piirang tuli siis, kui kohv otsa sai lõpuks.
Peale väikest aperitiivi fuajees algas lõpuks ka see niiöelda pidulik osa ning meid paluti tagasi laudadesse. Üks meeldiv noormees mängis marimba-nimelist riistapuud. Asjatundmatum inimene ütleks, et see on hunnik ahjupuid nööriga vetsutoru peale tõmmatud, mida mängitakse hundinuiadega, aga tegelikult on marimba päris oskust nõudev instrument, mille mängimisega igaüks, k.a mina, hakkama ei saakski.
Peale muusikalist osa said auhinnatud kõik koostööpartnerid, kes seda väärisid ning auhinnati ka projektide abil välispraktikal käinuid.
Minu süda tahtis rinnust välja karata, kui välja anti kolmas ja kaks teist kohta... Ei olnud elus ma arvanud, et ma olen midagi võitnud!
Igatahes värisevate jalgade ja põksuva südamega ma sinna ette astusin. Soojad käepigistused asjaosalistelt ning läksin tagasi lauda. Selgus, et sain auhinna ka pildivõistluselt, seega topeltvõit justkui. Auhinnaraha oli viisakas vähemalt. 650€, 2 diplomit ning elupuu kasvandik.

Selline vahva 13. detsember oli mul. Siinkohal kõigile hääletajale tänu, kes mu jutustust pidasid millegi vääriliseks.
Archimedes on oma kodulehel ka nüüdseks kõik avalikustanud, saan ka siinkohal eku-keku teha. Kõik lugemist väärt materjal:
http://www2.archimedes.ee/hkk/index.php?leht=8#

Lisaks muidugi, et lõpus tehti ka võitjatega pilti, aga need pole veel kuhugi lekkinud, samuti ei näe ka videosid veel interneeduses.

Aga sellega mu nädal ei lõppenud, järgmine päev oli jälle tarvis päälinnas tolkneda. Sedapuhku oli meil ühe õppejõuga ekskursioon Järve Amservis. Peale mida me rõõmsalt läksime tühjade kõhtudega Räägupesa putka juurde ja mähkisin ühe suure topelt-"räägupesa" endale sisse. Peale seda tuli Raivo auto tagaistmel ikka säänne uni, et hakkasime ruttu Fantat jooma, et oleks põhjust metsapeatust nõuda.

Njaa, selliselt me Tallinnaga hüvasti jätsimegi - 90km/h külg ees!

Väike peatus Kosel ja peale seda tuli seltskonnal mõte, et läheks hoopis kelgutama.
No ja nii me siis tegime "Tunne oma kodumaad" kuskil Rapla maakonnas.

Raivo käis all ära, siis proovisin mina ka. Päris FUN oli oldschool-kelguga libistada.

Andy ka just kade mees ei olnud.












Ei suhtkoht huvitav lõpp töökale nädalale. Sain oma praktika ka kaitstud kooliväliselt ja nüüd võib jääda eksameid ootama valvelseisangus. Vaja veel mõned jõulukingid hankida, kuna seegi tähtpäev ei ole enam mägede taga. Siis on mõnda aega madalseis, seda igas mõttes - pole raha, pole tuju... Õnneks on õppematerjalidega aeg sisustatud, polekski aega nagunii seda rahahunnikut kulutada.

Ja noh, pika mula kokkuvõtteks - eile sai käidud kuusejahil. Tõime ära ühe vahva pisikese, nüüd on meil ka jõulumeeleolu ühikas. Ehtisime muidugi käepäraste vahenditega - Push Upi kassett, toruklambrid, mp3-mängija ning muud nänni, mida möödakäijad peale laotavad.


Ah, heakene küll..

Pikk jutt, sitt jutt.
Kui ma enne ei kirjuta, siis soovin kõigile head pühkimist ja palju kingitusi. :)

Kammbäkk.

Kui oled tõbine, siis on raske millestki väga kribada, aga kui tõmmata paar lonksu Jägerit sisse, nuusutada aroomikaid paaripäevaseid saapas haudunud sokke ning juua maasikamoosi, siis on tunne, et "I have places to go and people to meet!"

No ma seekord meelemürke ei tarbi, kuigi varsti võib maks koola joomisest streikima hakata, kesse ikka niipalju keemiat jõuab läbi filtreerida.

Aga et siis eile sai tehtud üks konstruktiivne ekskursioon, teemal "Tunne Eestimaad". Säreverest oli start ning auto viis mind mööda maanteid Raplasse, sealt Kohilasse, kust semu ja seltsimees Rallimees Andy näitas oma kurvilist õpperada. See viis meid Keilale veidi lähemale, kuigi oli ilgelt treppis ja Läti rekkamees laiutas nii mis kole, aga näed, mööda lasi ikka lõpuks. Kahju oli vaid sellest sahamehest, kes täis tuisanud tee peal sahka üleval hoidis...
Jõudsime oma rännakuga Keilasse. Lennuki peal jäi käimata, kuid Rõõmu Kaubamaja ei jäänud ning tulime sealtki välja rõõmsatena, lisaks janukustutusvahendid ning kopsuvähi toitmise abiseadmed taskus. Teekond viis edasi Leholasse, kus oli tarvis käia oma plekist liisule varusosasid toomas. Õigemini, mu autot painavad erinevad kotermannid, millest muidu jagu ei saa, kui lõika õkvalt haige koht välja ja õmble uus asemele..
Eks ma siis saingi neid kulinaid ja nudinaid hulgim.
Kulinad käes, seadsime sihi päälinna - Räägupesa ja Staap. Ai kurja, kui maitsvad kohad. Räägus sai oma väsinud kere maha ka parkida, et nautida grillburgerit ja piimaga kahvi hea seltskonna saatel. Aga no otseloomulikult ei pääsenud Staabistki ja seal sai vats ikka piripardani täis tuubitud, et isegi peerupoeg ka välja ei mahtunud. Aga hea oli ju!
Sealtmaalt sai meie seiklus otsakorrale ja asusime siis mööda Tartu trassi tagasiteele. Tee oli libe ja lõpuks ärkasid ka meie põied. Seepärast saigi maantee äärde lumevalli otsa kolm suurt kollast autogrammi jäetud.
Natuke aega hiljem nägime tee peal vilkuvaid tulesid, no mis see muu ikka saab olla, kui mõni sinises tunkes onku kellegi ausa inimese jälle rajalt maha võtnud, aga võta näpust, üks suhteliselt uus bemm leidnud oma otsa. Nina oli väändunud kõhu alla, justkui oleks Chuck Norris toetanud kapotiäärele, kuid põhjus oli tegelikult palju proosalisem - metsanotsu ja auto teekonnad ristusid ja eks kaks kõva sattusid kokku. Notsu paistis noor veel olema, oli alles varsa mõõtu, kui sussid siruli siiski. Endal kogemus põdraga, kuid teadjamad räägivad, et metsanotsule otsasõit on nagu betoonseina rammimine. Selle vahega, et see betoonsein võib veel minema jalutada.

No ja tunnike jäiseid teid hiljem olimegi jälle mõnusalt oma ühikatoas, muljetasime, sõime, jõime... Kaits jäi ära tuttu, me jäime Rallimehega veel rummi lammutama ja noh, ideed sünnivadki lambist ja nii me tegime ühe proovika, mille esimeseks katsejäneseks oli paraku Kaits, aga ehk ta leiab oma südames  natuke ruumi ja andestab meile meie patud.
Videosüüdistus:

Tegelased ei tohiks võõrad olla enam. :)






Eks meil mõlgub nii mõnigi mõte sellega seoses, et viimasel nädalal ei tohiks keegi ilma jääda. Millal siis veel, kui mitte nüüd? :)





Aga jah, hakkab läbi saama see õnnis kooliaeg. Natuke veel ponnistada, võib juba 10 nädala pärast mingit tulemust näha ehk. :)

Piiss äut.