kolmapäev, 5. detsember 2012

Kammbäkk.

Kui oled tõbine, siis on raske millestki väga kribada, aga kui tõmmata paar lonksu Jägerit sisse, nuusutada aroomikaid paaripäevaseid saapas haudunud sokke ning juua maasikamoosi, siis on tunne, et "I have places to go and people to meet!"

No ma seekord meelemürke ei tarbi, kuigi varsti võib maks koola joomisest streikima hakata, kesse ikka niipalju keemiat jõuab läbi filtreerida.

Aga et siis eile sai tehtud üks konstruktiivne ekskursioon, teemal "Tunne Eestimaad". Säreverest oli start ning auto viis mind mööda maanteid Raplasse, sealt Kohilasse, kust semu ja seltsimees Rallimees Andy näitas oma kurvilist õpperada. See viis meid Keilale veidi lähemale, kuigi oli ilgelt treppis ja Läti rekkamees laiutas nii mis kole, aga näed, mööda lasi ikka lõpuks. Kahju oli vaid sellest sahamehest, kes täis tuisanud tee peal sahka üleval hoidis...
Jõudsime oma rännakuga Keilasse. Lennuki peal jäi käimata, kuid Rõõmu Kaubamaja ei jäänud ning tulime sealtki välja rõõmsatena, lisaks janukustutusvahendid ning kopsuvähi toitmise abiseadmed taskus. Teekond viis edasi Leholasse, kus oli tarvis käia oma plekist liisule varusosasid toomas. Õigemini, mu autot painavad erinevad kotermannid, millest muidu jagu ei saa, kui lõika õkvalt haige koht välja ja õmble uus asemele..
Eks ma siis saingi neid kulinaid ja nudinaid hulgim.
Kulinad käes, seadsime sihi päälinna - Räägupesa ja Staap. Ai kurja, kui maitsvad kohad. Räägus sai oma väsinud kere maha ka parkida, et nautida grillburgerit ja piimaga kahvi hea seltskonna saatel. Aga no otseloomulikult ei pääsenud Staabistki ja seal sai vats ikka piripardani täis tuubitud, et isegi peerupoeg ka välja ei mahtunud. Aga hea oli ju!
Sealtmaalt sai meie seiklus otsakorrale ja asusime siis mööda Tartu trassi tagasiteele. Tee oli libe ja lõpuks ärkasid ka meie põied. Seepärast saigi maantee äärde lumevalli otsa kolm suurt kollast autogrammi jäetud.
Natuke aega hiljem nägime tee peal vilkuvaid tulesid, no mis see muu ikka saab olla, kui mõni sinises tunkes onku kellegi ausa inimese jälle rajalt maha võtnud, aga võta näpust, üks suhteliselt uus bemm leidnud oma otsa. Nina oli väändunud kõhu alla, justkui oleks Chuck Norris toetanud kapotiäärele, kuid põhjus oli tegelikult palju proosalisem - metsanotsu ja auto teekonnad ristusid ja eks kaks kõva sattusid kokku. Notsu paistis noor veel olema, oli alles varsa mõõtu, kui sussid siruli siiski. Endal kogemus põdraga, kuid teadjamad räägivad, et metsanotsule otsasõit on nagu betoonseina rammimine. Selle vahega, et see betoonsein võib veel minema jalutada.

No ja tunnike jäiseid teid hiljem olimegi jälle mõnusalt oma ühikatoas, muljetasime, sõime, jõime... Kaits jäi ära tuttu, me jäime Rallimehega veel rummi lammutama ja noh, ideed sünnivadki lambist ja nii me tegime ühe proovika, mille esimeseks katsejäneseks oli paraku Kaits, aga ehk ta leiab oma südames  natuke ruumi ja andestab meile meie patud.
Videosüüdistus:
Tegelased ei tohiks võõrad olla enam. :)






Eks meil mõlgub nii mõnigi mõte sellega seoses, et viimasel nädalal ei tohiks keegi ilma jääda. Millal siis veel, kui mitte nüüd? :)





Aga jah, hakkab läbi saama see õnnis kooliaeg. Natuke veel ponnistada, võib juba 10 nädala pärast mingit tulemust näha ehk. :)

Piiss äut.

Kommentaare ei ole: