teisipäev, 18. detsember 2012

Jõulurahu.

Heakene küll, kes arvas, et ma siin nüüd jõulurahust ja muust magusast jahuma hakkan..... siis ega see inimene palju mööda ei panegi, kuigi pigem siiski üritan hoida sellist soliidsemat joont...

Viimast postitust ma enam väga ei mäletagi, aga päris palju on kirjutada ja näidata..

Noh, seda ila pole vist mõtet enam korrata, et LUMI ON MAAS! Aga ma teen seda ikkagi - LUMI ON MAAS! TÄIEGA! Olengi jõudnud ära unustada, milline see õige talv oli, sest eelmine talv jäi poolikuks ja siis kui siin täiega lund viskas, olime mina ja Kaido juba lõunasse lennanud..

Säreveres on ikka selline talv kallal, et autogagi on raske liigelda juba. Viimane kord siin müttasin ühiselamu kõrval nagu mustlane mudas - siple mis sa sipled, mida rohkem sipled, seda sügavamale vajud. Rallimees Simmi on meil selline, kes kohe parema jala sirgeks vajutab, kui auto 2mm juba liigub. 9000 pööret ja VTEC ning kinni ta ongi. Nii ikka ei tohiks, teab ju iga kogenud autojuht, et tasa sõuad, kaugemale jõuad. Ehk siis pikem maa traktori järgi. Eriti veel sellise lögailmaga.. Õnneks nüüd on stabiilselt hoidnud jahedat ja kohati on selline mõnus lumetolm, mis toob kohe meelde 80ndate talved, kui naabrimehe Pobeda ei paistnud hangest väljagi ja mina koos naabrilastega sealt pealt liugu lasime... Olid ajad... Katsu sa nüüd kuskil hanges möllata - üks asi see, et koerad on lume kollaseks värvinud, lisaks on see veel soolamaitseline ning pole harvad juhud, kui keegi on talveks oma Lexuse unustanud garaaži viia ja siis on teede ääres tundmatud kühmud, mida esialgu arvaks, et sahamees on nahka teinud. Aga hoopiski on seal kellegi lowrider peidus, et siis kogemata hanges joostes võid kellegi autosse sisse astuda läbi katuseluugi...

Õnneks keegi kuskil ikka on, et vähemalt nüüd on meil koolis ka sahamees. Viimati liikus lausa sellise pilliga -




























Sellisel suurel aparaadil on juhtumisi sama nimi antud, kui minu elukaaslasel, aga see ei tähenda, et mu elukaaslane samat mõõtu oleks. :)

Tulles nüüd tagasi viimase aja sündmusteni, siis miski paar nädalat tagasi sain ühe huvitava kirja, kus paluti mind tulla pidulikule vastuvõtule pealinna, kuna ma olla kirjutanud miski essee ja ma olla saanud preemia selle eest. No heakene küll, auhinnad mulle meeldivad ja üle tüki aja saab jälle lipsu kanda. Hooray!
Kahjuks mul pole videot ega pilti, mis seal täpselt toimus, kuid 13.detsembri hommikul ma päälinna poole teele asusin ja sattusin siis ühele vahvale SA Archimedes poolt korraldatud aastalõpuseminarile. Muu hulgas olid vahvad loengud meie väärtustest ja alustest ning piiramatu kogus kohvi ja suupisteid. Hea küll, piirang tuli siis, kui kohv otsa sai lõpuks.
Peale väikest aperitiivi fuajees algas lõpuks ka see niiöelda pidulik osa ning meid paluti tagasi laudadesse. Üks meeldiv noormees mängis marimba-nimelist riistapuud. Asjatundmatum inimene ütleks, et see on hunnik ahjupuid nööriga vetsutoru peale tõmmatud, mida mängitakse hundinuiadega, aga tegelikult on marimba päris oskust nõudev instrument, mille mängimisega igaüks, k.a mina, hakkama ei saakski.
Peale muusikalist osa said auhinnatud kõik koostööpartnerid, kes seda väärisid ning auhinnati ka projektide abil välispraktikal käinuid.
Minu süda tahtis rinnust välja karata, kui välja anti kolmas ja kaks teist kohta... Ei olnud elus ma arvanud, et ma olen midagi võitnud!
Igatahes värisevate jalgade ja põksuva südamega ma sinna ette astusin. Soojad käepigistused asjaosalistelt ning läksin tagasi lauda. Selgus, et sain auhinna ka pildivõistluselt, seega topeltvõit justkui. Auhinnaraha oli viisakas vähemalt. 650€, 2 diplomit ning elupuu kasvandik.





















Selline vahva 13. detsember oli mul. Siinkohal kõigile hääletajale tänu, kes mu jutustust pidasid millegi vääriliseks.
Archimedes on oma kodulehel ka nüüdseks kõik avalikustanud, saan ka siinkohal eku-keku teha. Kõik lugemist väärt materjal:
http://www2.archimedes.ee/hkk/index.php?leht=8#

Lisaks muidugi, et lõpus tehti ka võitjatega pilti, aga need pole veel kuhugi lekkinud, samuti ei näe ka videosid veel interneeduses.

Aga sellega mu nädal ei lõppenud, järgmine päev oli jälle tarvis päälinnas tolkneda. Sedapuhku oli meil ühe õppejõuga ekskursioon Järve Amservis. Peale mida me rõõmsalt läksime tühjade kõhtudega Räägupesa putka juurde ja mähkisin ühe suure topelt-"räägupesa" endale sisse. Peale seda tuli Raivo auto tagaistmel ikka säänne uni, et hakkasime ruttu Fantat jooma, et oleks põhjust metsapeatust nõuda.
Njaa, selliselt me Tallinnaga hüvasti jätsimegi - 90km/h külg ees!

Väike peatus Kosel ja peale seda tuli seltskonnal mõte, et läheks hoopis kelgutama.
No ja nii me siis tegime "Tunne oma kodumaad" kuskil Rapla maakonnas.





Raivo käis all ära, siis proovisin mina ka. Päris FUN oli oldschool-kelguga libistada.
Andy ka just kade mees ei olnud.












Ei suhtkoht huvitav lõpp töökale nädalale. Sain oma praktika ka kaitstud kooliväliselt ja nüüd võib jääda eksameid ootama valvelseisangus. Vaja veel mõned jõulukingid hankida, kuna seegi tähtpäev ei ole enam mägede taga. Siis on mõnda aega madalseis, seda igas mõttes - pole raha, pole tuju... Õnneks on õppematerjalidega aeg sisustatud, polekski aega nagunii seda rahahunnikut kulutada.

Ja noh, pika mula kokkuvõtteks - eile sai käidud kuusejahil. Tõime ära ühe vahva pisikese, nüüd on meil ka jõulumeeleolu ühikas. Ehtisime muidugi käepäraste vahenditega - Push Upi kassett, toruklambrid, mp3-mängija ning muud nänni, mida möödakäijad peale laotavad.


Ah, heakene küll..

Pikk jutt, sitt jutt.
Kui ma enne ei kirjuta, siis soovin kõigile head pühkimist ja palju kingitusi. :)
Postita kommentaar