laupäev, 4. september 2010

Seenior läks kooli..

Niisiis.. 31.august, kell 10.01 hakkas minu jaoks uus elu.. Või noh, vähemalt ma ise arvan nii. Maised varad läinud, jäänud vaid *rõve tõlkimatu sõim* ja tühi hing. Tead, ega sellest tühjast hingest ka palju jäänud pole, seega jääb veel see esimene variant. Aga no lootused on ikka lolli lohutuseks...
Ühesõnaga, kell 9.59 keerasin süütevõtit, 136 hobust ärkasid ellu, ning sõit võis alata. Jätsin käigupealt veel hüvasti mõnega ja 108km teekonda võis alata.

Jõudsin Särkasse miski natuke peale poolt 11 ja  keerasin mõisahoone ette. Vähe ma teadsin, mis mind ees ootab, või kuhu minema peab. Igaks juhuks käisin vaatasin peahoonesse sisse, et leida üles nimekirjad, ja selle järgi leida oma majutus.
Tulin siis välja, ja hakkasin mööda kampust ringi tuhlama, kõigepealt jäin renoveeritud maja kõrvale, vaatasin, kuidas natuke minid ja natuke vähem minid seelikud trepist üles ja alla käisid.. OOOOOKEEEEEI, see siis pidi olema naiste ühikas. Liikusin edasi.
Valge maja. Ahaa, see on siis see "juntsude" maja. Hellitavalt Valge Maja.
Ja siis kolmas, Ühiselamu No.3. Pealtnäha laguneva krohviga mudapruuni tooniga maha. Öeldakse ikka, et Don't judge the book by its cover, but in this case, it wasn't the case... Aga sellest natu hiljem. :)
Ukse ees seisis vana hirvega Volga. Võiks hetkeks arvata, et sattusin jälle aastasse 65, kui see maja väidetavalt valmis ja selline nostalgia puhang lõi sära silma.
Hakkasin siis otsima, et kus on tädi, kellega ma rääkima pidin.. Vahepeal jooksid igasugu karvased ja sulelised ustest ja akendest, mõtlesin, et tohhoo tonti, kuhu ma nüüd sattunud olen. Aga vähemalt kirjade järgi, olin siiski õiges kohas. Tädi lõpuks leitud, leping sõlmitud, juhatati mind toani.. Noo, ma ei tea, palju on keegi näinud Tšernobõlist hilisemaid pilte, siis siin oli ka nagu tuumasõda olnud. Koridorid sulavad.
Minu üllatuseks oli tuba esimesel korrusel, vähemalt seegi hea, et noh, kui on plaan põgeneda või smugeldada sisse kodanikke, kes sinna ei kuulu... Aga jah, sain siis võtme ja keerasin ukse lahti..
No kurat, esimese hooga link osutas vastupanu - keegi on kunagi sinna sisse murdnud ja ukse vastus oli kõver.. andis trügida aga sisse sain...Kiire ülevaade - oh, polegi väga hull.. tuba oli suht viisakas. Meenutas televiisori vahendusel nähtud "Ühikarotid" seriaali. Siiski ehk mitte nii hull. Üsna korralikud seinad, kobrutav aknalaud.. Aknaklaasid olid sama läbipaistvad kui joodiku pilk esmaspäeva hommikul, kuid väike vesi ja lapp ja jälle võis päike sisse paista. Üleüldse oli koristamist omajagu. Kuna ma olin seal enne, siis võtsin vabaduse voodeid katsetada ning valisin parema koiku, teine tundus väga vedrune olema. Lisaks oli minu oma sutsu kõrgem. 
Sättisin siis ennast korralikult sisse, pakkisin asju lahti, olin niisama muhe, tutvusin majaga (selleni jõuan hiljem).. Et siis pakkisin siis asju lahti, panin arvuti käima, vaatasin, wifi ka täitsa olemas, JESS.. Aga siis selgus kurb tõde, et Firefuck ei lase mind sisse täna. Mis seal ikka, kehva päeva lihtsalt järelikult. Mind pisiasjad väga ei morjenda (kuigi ju lubasin ühele inimesele, et annan ikka aegajalt endast märku). Panin siis tümaka peale ning asusin asju sättima kappi.. Tegin kõigepealt siis lahti vasakpoolse kapi, esimese asjana jäi silma suure rasvase markeriga kribatud kiri - KUSTAV ON MUNN! .. nojah, tühja mul sellest Kustavist ja veel vähem tema m*nnist, viskasin prahti kapist välja ja siis avastasin, et keegi on tahtnud vist läbi seina minna.. Mõnus suuuuuuur aku on seinas.. Kahe paneeli vahe ka täpselt.. Kiirelt uks kinni ja teise kapi kallale.. sama lugu - KUSTAV ON VEEL SUUREM MUNN!
Keerasin siis selle plaadi teisipidi ja jätkasin koristamisega.. Sain enamvähem inimlikuks asja, viisin taara välja ja sai asjad sisse visatud. Riiuleid muidugi pole, see on paha.. Põmst kaks suurt vene aegset riidekappi on kõrvuti - maast laeni venitatud ja pane või elevant kappi peitu, kuid jah, pesu peab ikka kotis hoidma. Ohjah.. Sain siis oma toimetused lõpuks tehtud - mis edasi? Midagi teha ei ole, kellegi numbreid ka pole õieti, helistada ka ei saa.. Jätsin ka filmid koju kiiruga aga siis mõtlesin, et ah, homme saab netti nagunii.. a tutkit Vasja... Järgmine päev selgus kurvem tõde.
Läksin siis välja, kedagi ei tea ka eriti, paari nägu teadsin, aga need kadusid ka ära vahepeal, tuiasin siis mööda kampust ringi.. Tutvusin ümbrusega.. Päike paistis, hea oli olla..
Naisteühika juurest tulid ka erinevad hääled, kaesin seal siis seda elukest, rõdusid polnud vist pooled näinud, sest rõdud olid kohe täis nägusid ja kilkamine ja kisa ja möll kajas üle platsi minu majani. Kes mängis seal kulli ja kes lolli.. Aga noh, ikka VÄÄÄÄÄGA noorekesed olid seal.. Kõrvu kostuvad jutud käisid enamjaolt - a la kes kellega magas suvel ja oh, see oli äge pidu kas teadääää...Rääkijad ise paistsid mingi 16-17-aastased, kuid kõvad joodikud. 
Siis parasjagu toodi hobused tallist välja, vaatasin, kuda neiud ratsutasid staadionil - uus staadion oli... Päris normaalne, uue kattega. Kui ma nüüd botased jälle maha ei jäta, siis saan vast esimesed sammud seal teha.
Tulin siis tuppa tagasi, endiselt kass peal.. Panin musa uuesti peale, hakkasin Sudokusid tegema.. Et noh, arendaks siis taipu või nii.. Sain mingi päris mitu lk ära tehtud, päike paistis ka otse lagipähe juba, siis kolisin voodi peale ja hakkasin seal mõnnama, kuniks uks lahti lendas ja komandant tuli suurte silmadega, et: "Kes kurat sa oled!?" Naljaga õnneks. No siis tutvustasin ka ennast, kes ma olen ja kust ma tulen.. Ja saingi endale hetk hiljem toanaabri, kes, nagu hiljem selgus, on lapsepõlves kaudselt sõber ning siis oli juttu pikalt üle kesköö.
Aga kuna ma enne maja polnud väga näinud, siis käisime kõik nurgatagused läbi.. Oeh. masendav köök oli. Keldrikorrusel on siis kõik kokku pakitud - üks elusitane pliit, mis läheb ilmselt sellest rasvakogusest iseeneslikult põlema, kui mõnda nuppu näppida. Selgus, et ilma oma pannita pole ka midagi teha ning ainuke munadepraadimine toimub toas kõval toolil istudes. Külmkapp oli ka selline kahtlane ning täis kraami, mis seal oli võibolla juba sm. Brežnevi ajast. Karjus kah veel nagu tapamajja viidud siga, kompressor viimaseid hingetõmbeid tegemas, loobusin.. Ja ega peale poollagunenud söögilaua seal muud eriti polnud ka..Ok, mõne suurema tolmurulli otsa sai ka komistatud, söögitegemise isu vähemasti kadus sama kiirelt, kui see mõte tekkis. Mikrouunid ja need muud vidinad on seal vaid paras fantaasia, millest keegi pole undki näinud. Ma vähemalt võtsin targasti kodust kiirkeetja kaasa. Hea on hommikul kohvi lürpida ja saia nosida..
Siis edasi..
Duširuumid. Siin on nüüd suur naerukoht.
Oli siis köögist edasi üks koridor ja väike eesruum - selgus, et see vildaka mittekäiva uksega ruum ongi riietusruum. Noh, mis seal ikka, mul pole midagi häbeneda, vaevalt mul midagi üleliigset on, mida enne nähtud pole ja siis on järgmine ukseava, kust läks pesuruum - paar otsikut on seinas ja ei mingeid vaheseinu ka, et jamh, seepi ei tasu pillata.
Ja siis pirn saabus õhtul, mingi 8 paiku, tuli majja komandant ja hakkas veel majutust üle vaatama.. selgus, et naiste ühikas on puupüsti täis ja 8 neiut ootavad tuba.. Paar neist on mul kohe üle koridori, 2 on teisel ja 2 kolmandamal korrusel.. Aga ei ole veel päris sotti saanud, mis loomadega tegu on.
Aktuse hommik algas ilusti. Ärkasin enne äratust, panin ilusti viksid viisakad riided selga, viksisin kingad ära, habe aetud, lõhnasin hästi ja liikusin välja. Tuttavaid oli õnneks juba rohkem, motsioon oli laes. Leidsin oma klassi ka üles ja sain oma kursaga ka tuttavaks. Nimekirjas 18, kohal reaalselt 15 ja esialgse 2 neiu asemel oli nüüd 3.. Aga üks hängib nende poppide kuttidega, üks on vaikne kui sukk ja kolmas on selline "ei liha ega kala", ehk siis meie kursuse naised on suht tagasihoidlikud ja vaiksed. Aga kursusejuhataja lubas arvata, et naised võivad silmad ette teha. Et kui põhikoolibaasil neiud tulid siia rohkem mehi piiluma, siis keskkoolibaasil... Torkasin kiirelt vahele: "et siis on vastupidi?" Naer. Minu arust igati positiivne, et naised tahavad näppu õliseks teha.
Ülejäänud päevad möödusid, kui linnutiivul. Põnevad tunnid panevad aja lendama. Kui poleks neid fricken' rullnokke ka oma bemmidega akna all tuuritamas, oleks päris mõnus olemine. Viimane öö oligi paras piin, keset ööd lükati pumbajaamad järgi ja siis tuli bassilaine läbi niigi hõredate akende päris valusasti.
Vahepeal selgus, et kuna minu ühika ja peamaja vahel on katlamaja, siis netivõrgu võrgutamine on suht mõttetu tegevus. Silita seda arvutit palju jaksad, miskit ei muutu. Ei jäänud muud varianti, kui tuua pisike jumpstükk ja läbi selle pulga saingi lõpuks jälle taas inimeste sekka. Justkui oleks mitu päeva veetnud pommiaugus. Võrreldav eelmise aasta suvega, kui käisin kordusõppustel ja 2 nädalat oli totaalne leviauk.
"Hea" uudis oli ka veel see, et tasuta sööki saavad vaid juntsud. Alguses lubati pudrumägesid ja piimajõgesid, siis tuli karm ülelask.. Kuid ei morjenda ka seegi. Kuivtoiduga eksperimenteerimine ongi huvitavam. Kui hambad suhu ja näpud terveks jäävad, on kõik kombes. :)
Hoolimata kõigest, olen siiski õnnelik, kõik kiidavad ja kannustavad ja teevad pai ja panevad nurruma. :)
Nöps.

Jätkub.. kunagi.
Postita kommentaar