kolmapäev, 8. september 2010

Seeniori teine koolinädal..

Nonneehh..

Võtame siis ette teise koolinädala.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis alguse sai see juba pühapäeva hommikul.
Ärkasin tegelikult suht hilja, või noh, päris kell 5 ei ärganud, et minna lauta lehma lüpsma, kuid kell 9 on selline paras minu jaoks. Sirutasin oma kanged jalad teki alt välja, sügasin silmi, seejärel vaatasin kassiga tõtt. Oli teine mu öökapi peale ennast sisse sättinud mugavalt ja pervas mind, kui ma teki alt tõusin. Vastik pervo.
Hommikused toimingud tehtud, läksin poodi.
Tuli mõte, et teeks saiakesi ühikasse kaasa. Kuna mälusopist ujus üles uuesti pilt pommivarjendi-laadsest köögist, siis tuli hetkeks külmavärin ning läksin taigna riiuli ette. Tuli isu kaneelisaiade järgi. Seda enam, et pole enne teinud..Helistasin kiirelt ka toanaabrile, et kas külmkapi värk on jõus.. Oli. Sai siis kiirelt krabatud ka piimatooteid..
Vajalikud osised olemas, kiire kassa ning padavai koju. Võtsin esivanema käekõrvale ning hakkasime voolima, rullima, tampima, laduma, lakkima.. Selle käigus ei puudnud ka kukkumised, lödistamised ning vandesõnad. Aga olgem ausad, mina, kelle kokaoskus siiani piirdub kohupiimakoogi, muffinite, kreemide ja iirise keetmisega, siis kaneelisai oli midagi uut.  Said päris head. Pea pooled said kohe kõhtu topitud, siis avastasin, et ei kurat! Peab ikka õhtuks ka jätma.
Niisiis, ootasin pikisilmi õhtut, mil toanaaber oma valge unelmaga kohale veereb ning oodatud kõne ei viibinudki kaua. Kähku pakid kokku ning Sirku juurde jooksu. Mul oli oma 40kg kraami seljas, jooksed nagu templielevant.. Eem, higistasin ka umbes sama palju. Aga siis võis sõit alata.
Esimene sihtpunkt Olustvere. Valge unelm oli piripardani täis topitud, mina ja Henri ees, sõbrapoiss veel taga oma arvutikasti silitamas, et midagi ei juhtuks. Viljandi maantee kulges suht motsioonitult, kui välja arvata, et vaene Lada 1.2-liitrine sai 140km/h sisse. Erutav.
Viljandi sai läbitud suht iisilt, endiselt vedrud viimase vindi peal, võtsime rehvide kiunudes mõned pöörded ning juba linnast välja Olustvere poole.. Ei saanudki väga kaugele, kui Karksi ristis meie ees sõtinud Audi 80 sai kitsega lähemalt tuttavaks. Vaatepilt oli mega. Kits lendas nagu põhukott üle auto ja meie ette maha.
Rehvid said peaaegu kanti pidurdatud, südamed põksumas nagu naabrimehe vana Belarus - tugevalt ja peaaegu seisma jäämas. Tõmbasime ka siis kõrvale. Õnneks audimehel vedas, kits sai vastu larhvi kõrvalistuja peegliga. Vaene loomake siples tükk aega tee peal. Ilmselt nägi oma eelnevat elu kinolindina jooksmas silme ees, kuid oletan, et see elu oli suht lühike, kuna ta suht kiirelt jäi paikseks ja siis mõnda aega korises. Seejärel telefonid pihku ja abi otsima. Mõne aja pärast hakkas loomake jälle liigutama, hingas sügavalt ja siis sai ta tee pealt eest ära lohistatud, ma ei viitsinud enam liiklusdispetšerit mängida. :)
Muljetasime siis audi rahvaga seal tee ääres veel natuke aega, kuid kuna poolteist tundi oli juba nagu õhku kadunud, siis aeg hakkas meie kahjuks juba tiksuma... Seda enam, et sõbrapoiss oli vaja Olustverre ruttu saada.
Rehvide kiunudes, 120km/h mööda alled tuisata, lehti lendab kahele poole.. mmm.. Sügis on saabumas... Mõned seelikud tiirlesid Olustveres uue ühika ümber, keerasime ka Colin McRae stiilis parklasse ning kõigi pilgud meie peal. jälle Valge Ratsu tähelepanu keskmes, Sai siis sõbrapoiss tuppa aidatud, sain ka uut ühikat seestpoolt kaeda, pole paha. Võrreldes minu akommodatsiooni võimalustega, siis pidin kurvalt ohkama... Naisi voolas igast uksest välja. sel hetkel olin sõbra peale kade. :)
aga välja minnes, mis ma näen - kõik tibividinad maja nurga taha suitsu kimuma kogunenud.. See on ikka tõsine turn-off minu jaoks. Miks peaks ilus näolapp enda elu ära rikkuma mingi valge pulgaga, millest peale suitsuhaisu ja kopsuvähi muud kasu pole? Samuti see väljas külmetamine ei tule eriti kasuks, eriti, kui seelik pole palju paksem niudevööst ja roosa aluspesu paistab ka hämaras miilide kaugusele.
Tagurpidi käik sisse, gaasi. Käik sisse, gaasi ja siduri mäng ning suitsupilve saatel lahkusime Olustverest.
Teekond jätkus. Läbi Võhma põrutasime Särka poole. Rehvide kiunudes ja kõrgetel pööretel läbi Võhma ning sajapasaga edasi läbi vihmasaju.
Jutuhoos panime ka õigest teeotsast mööda, lõpuks leidsime end Kabalast läbi murdmas. Külmkapp taga oli küll rihmaga kinni, kuid siiski käis edasi-tagasi nagu külakiik rahvapeol.. Korraks tekkis kartus, et läheb ümber, hakkab lekkima.. Kohale jõudsime natuke enne sulgemise aega, tassisime autost asjad tuppa ning jõudsime isegi Türile minna raha luristama..
Paraku ei olnud sealt midagi võtta, õlleriiulist pidin nukra näoga mööduma, no ei saa seda head vedelikku manustada. Vaatasin pudeleid nagu impotent vaatab naisi - saaks kui tahaks, kuid kui kätte saan, ei oska midagi peale hakata. Võtsime roomie'ga paar lihavärki veel ja tagasi ühikasse.
Tulime siis tuppa, lasime veel külmikul natsa seista, tegime tuulutused (ilge pahnott lõi ukse peal vastu), koristasime ning seejärel lükkasime kapi ka järgi. Olime ikka tainad.. takkajärgi hea naerda.. Vaatasime siis, et ah, sitta kah, ei tööta. Henri helistas isale, sõimas, et kurat! kapp ei tööta. Mina olen kõht kõveras kõrval.. Jätsime asja sinnapaika, vaatasime arvutist filmi ning tegime Une-Katiga vaikselt tutvust... Paraku tegime seda tutvust liiga valjusti. Kell 23.38 astus tuppa kõva häälega koma ning saime toanaabriga mõlemad nagu tuppa pissinud kassipojad.. Peale lühikest keelitamist pääsesime siiski ettekandest ja tõotasime lehma lellepoegade nimel, et enam me sellise kahtlase tegevusega ei tegele..
Järgmine hommik.
Äratus nagu ikka.. Esmaspäeva hommikul kohustusi ei ole nagu eriti. Kool algab alles kell 10, vaikselt lesisime juba miski alates 8st, kumbi ei viitsi voodist tõusta, et vesi keema panna, et kohvi teha.. Eks ma siis hakkasin vaikselt varbaid teki alt sirutama.. Prrrr.. Eriti külm öö oli, lisaks veel piiksuv faking katlamaja alarm ning krääksuv-kolisev aiavärav .. Kujutage siis ette seda kakofooniat kell 2 öösel, kui kõige märjem unenägu parasjagu on kõige erutavama koha peal.. Teed silmad lahti, siis on selline tunne, et NO EI OLE VÕIMALIK!!! :)
Hommikul siis kohvi taga tuli hea mõte, et paneks ikka külmiku järgi. Ootasime veidi aega, endiselt ei häältki. No ei osanud arvatagi, et sellel jurakal kompressorit pole. Mingi kolmveerand tundi hiljem siis Henri läheb ikka kangutab, et no kurat, kuskil peab ju see elekter külmaks minema.. Paneb siis käe tagaseinale - kuuuuuule, soe on! Ja tegi ukse lahti, mineeee pekki, ongi külm. Jipikajee! Lihad, õlled (khm, limonaadid) külma ja säuhh kooli.
Õhtupoole siis hakkasime Valgel Unelmal tiivapeal olevat suunatuld vahetama, kuigi jah, vähe teadsime, mis ajukepp ees on ootamas.. Seda võib vist võrrelda ajuoperatsiooniga läbi  selle augu, mis igapäev valgust ei näe. Tundus kõige loogilisem läheneda eestpoolt, kuna altpoolt oleks küll ehk lihtsam olnud, kuid see sisaldas endas ratta eemaldamist, logari maha võtmist, mis seal liigagi hästi istus, et hakkas kahju... Ning siis ikkagi jäi variant, et võtame esitule maha. See tegevus tehtud, selgus, et eelmine omanik on suksut usinasti õlitanud ja koopas oli paks õlikiht, niiet esimese hooga ei aimanud ära, kus üldse midagi on, siis juhtme järgi hakkasime ajama, kuniks ma olin juba küünarnukini miski TAD-17 laadse asjaga koos ning peale rõveda tõlkimatu sõimu ei tulnud kummagi suust midagi arukat. Pool tundi müramist ja loobusime. Hakkasin selle asemel jagajat sättima, kuna oli tunda, et Valgeke kippus kiiremal stardil väheke kõri kinni pooma. Tehtud prooviring tõi muige näole ja rahulolevalt võis tuppa minna.
Järgnev päev algas positiivselt.
Tundub, et eelnevate ööde piiksumised ja kääksumised on lõpuks kellegi ajusid ergutanud ja majas on soe vesi! Suudad sa seda uskuda. Hoolimata sellest, et duširuum ei käi hästi lukku ja kes tahab, võib mida iganes tulla sinna tegema, siis sooja vee üle oli hea meel. Saab ennast jälle inimlikult tunda. Saigi siis plaani võetud pesupäev...
Väike vahepala -
Mehed on ehituse peal tööl. Ehitus on alles poolik. Üks mees on plätudega ehitusel. Noh, teate küll neid lohvalohvasid.. No ja plätumehel läheb kivi talla alla. Toetab siis mehike vastu ühte seina, kus elektrikapp parasjagu koostamisel oli. Noh, käsi vastu seina, üks jalg õhku ja raputama... Kaugelt üks kolleeg näeb, et tüüp on kogemata kappi jäänud ja voolu all. Täielik šokk. Tüüp haarab suvalise pika prussi ja läheb äsab kutile, et teda kapist eemale saada, kuid oh õnnetust.. 
Oh seda seletamist siis pärast. :) Plätumees sai kahjuks lahti ka paarist ribist. Täielik kaastunne plätumehele.

Niisiis, teisipäevased päevad on meil sanitaarpäevad. tehakse tubade üldkontrolli ja koinitakse niisama. Ka see, et prügikastis on 3 eset, on eraldi välja toodud. Sai siis mitu õhtut tuba koristatud, lakutud, poleeritud. Ma usun, et mõni ei poleeri oma raketti ka nii usinalt, kui meie oma tuba.. Kõik säras, läikis. Läksime siis vahepeal kätt puhkama, et kohaliku tankla parklas pidavat miski kiirendus aset leidma.. Ehh.. Pealtvaajad olid kohal, puudu olid vaid kiirendajad. Nojah, mõistan, kui eelmisel õhtul veel 5l paagis oli peale engine swapi proovitiirule mindi ja siis kepsud kotti lasti. :) Et noh, juhtub ikka. :)
Tulin siis sama targalt tagasi ühikasse, võtsin oma 7 asja ja läksin toimetama. Soe vesi mu kehal oli hää. Seisin tükk aega vee all, pea norus.. Pesi minema kõik halva. Vähemalt ma usun põletava vee mõjusse.
Nii ma siis sättisin end tagasi üles tuppa, rätik ümber piha, läksin trepist üles..
Toakontroll seisis ukse peal juba. :) No mis seal siis ikka, ega ma väga ei kummardanud, õnneks pandi hindeks "5" ja jäeti meid rahule. Äge oli vaadata üle koridori plikse, kes viimases paanikahoos tuba koristasid, kotid lendasid, sõnavara kostus ka säärane, et kui ei teaks, et seal on noored neiud, siis pakuks, et seal elavad kohitud meremehed.
Aga loo point saabus õhtul, kui toanaaber otsustas Saksa mööbliliigutamist, also known as German Porn, vaatama hakata. No mida hekki?
Kes nüüd siis niiviisi magama saab jääda? Ütleks veel vähe ropumalt, kuid siis kardan, et vähemalt siia päevikusse enam kirjutada ei lasta edaspidi. Ühesõnaga, aeg on hiline, et talle korralik keretäis anda. :D Vähemalt seekord ma halastan.
See kord..
Halastan..

Ah persse.

Seenior raporteerib peatselt!
Postita kommentaar