Õigupoolest, mida see sõnakõlks tähendabki? Kui hakata ette kujutama seda füüsiliselt, siis näeks see üsna groteskne, kui mitte öelda halenaljakas, välja.. Kujutage ise ette soliidses eas härrat, habe nagu Tšaikovskil, must sonimüts katmas kiilakat pealage, pikk maani sinel, kuid kupli all... khm..
kuhu ma jäingi.. ahjah.. et siis kupli all ei ole muud, kui mõtted sellest, kuidas aasa peal muru nosida ja ringi kepsutada.. Jeah, näeks välja tõesti nagu lammas hundi nahas. :D
Noh, minul just pea veel ei kiilane ja habet piiran hoolega, kuid varsa aru on olnud juba viimased veerandsajandit. Olgu faktiliselt kirjas, et veerandsada on ühtlasi ka mu füüsiline vanus.
Noh, mida ma siis selle 25 aasta jooksul saavutanud olen?
Kui mind kahekümnenda novembri hommikul emaüsast välja sunniti kolima, siis peale selle nagu eriti millegile linnukest teha polegi.. "Hello world, here i am!"
Jumala poolt antud hea mälu tagas head hinded koolis ja päris heade tulemustega sai läbi lennatud ka keskkoolist, kuid siis... Siis muutus kõik, kui mängu tuli pahe, nimega RAHA.
Kõik oli ilus kena, kuniks elamine hakkas üha enam seda krabisevat nõudma.. Küll vaja osta seda, toda, kolmandamatki asja.. Polnud enam suure toa põrmandul sentimeetrikti vaba ruumi, kõikjal vaid asjad..
Tihtilugu juhtus ka nii, et öösel olin tööl, hommikul koolis magasin ja peale kooli šoppasin nagu heroiinilaksu all pubekas, kes on äsja halba seent söönud. Ja nii ta läks. Minutist minutisse, tunnist tundi.. Kuniks päevadest said nädalad, kuud..
Oma osa ka selles nendel tissidega olevustel, kes end naisteks kutsuvad.. Aga olgu see teisejärguline probleem. Olles kui üksik ratsanik, kes oma kaasat otsib, ei saa kaua olla üksi ning ilmselt seetõttu ka siiani pole olnud seda edasiviivat tõuget, kuni alles nüüd.. Pagana pikad juhtmed, et see tõuge alles nüüd kohale jõudis..
Kuna üleüldine kõhulahtisus, nimega Majandussurutis, on teinud kõvasti kahju nii moraalsel kui ka ebamoraalsel tasandil, teinud rikkuritest vallasandid, lossid muutnud peldikuteks, lastetud rasedaks ja imekombel impotendid on jälle panomehed..
Enihuu, et mitte tekitada offtopic'ut, siis peale viimast raksu, kui olin jälle töötu paljude endasuguste seast, siis tekkis lootusekiir, et poiss, mine kooli, teeme sulle koha. See oli liikumapanev jõud. Telefoni kõlarist voogas kühvlitäitega energiat ja uut mõtet. Ja nii ma siis kevadel oma hallis ajurakus otsustasin, et 2010. aasta on muudatuste aasta.. Noh, saame näha. Siiani kõik on vähemalt pead silitanud ja takka kiitnud, et näe, poisil on mõistus pähe tagasi tulnud peale seitset aastat ringi aelemist.. Aga no tegelt ka ju - tööga on viimasel ajal suht sitad lood.. Räägivad küll, et töötute armee väheneb, kuid enamik neist on nagu mina eelmisel aastal - juhutöödel või hooajasulased, mistap tasuks tibusid alles sügisel lugeda, kui kõik on jälle morni näoga kodus, et mis see statistika siis ütleb.. Ah pohhui, juhtub ikka.
Hetkel olen õnnelik, et mind vähemalt üks haridusasutus vastu võttis.. Eks nii mõnigi kirtsutas nina, kui kuulis minu professiooni valikust, kuid sorri, majandusteadus või urruaugufiloloogia ei ole minu jaoks. Olen humanitaar, mind kotivad reaalselt vaid keeled või oskuslik näputöö.. Valisingi viimase, kuna viimasel ajal olen tihkelt olnud seotud jälle autodega, siis oleks tagumine aeg neid litsentseeritult näppima hakata. I sincerely hope that this doesn't kick me hard in the nuts.
Niiet siis pika jutu kokkuvõte - oled sa noor või vana või lausa muld, siis õppida pole muidugi hilja. Kahju, et mul see lugematu arv õlut, lugematu arv unetuid öid, lugematu arv liitreid bensiini ja lugematu arv närvirakke hiljem alles pähe lõi.
Kurb, aga tõsi. Loodan peatselt raporteerida "seeniori seiklused Imedemaal". :D
Head ööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar