laupäev, 23. veebruar 2008

Elujõutorn

Nii nad arvasid... Otsekui põline tamm mäekingul, on ta kõrgumas üle teiste ja on jälginud ning jälgib inimeste toimetusi. On jaganud nendega nii rõõme kui muresid. On ta astmetel astunud nii peremehest paruni jalg ning rääkimata teistest.
Võib arvata, et mõisavalitsejad tundsid seal rõõmu, nähes kõrgelt oma lokkavaid viljapõlde ja neil töötavaid töölisi. Hea enesetunde sai tornis nii mures, kui ka tervisest pakatav inimene...
Angela

Avanev vaatepilt, on fantastiline. Kaugustesse ulatuv pilk - Põllud, metsad, aasad - Nii kaugele, kui silm ulatub - puhas loodus ainult.
Nautides seda vaadet, mis avaneb, sa lausa tunned, kuidas sinusse voolab energiat ja jõudu. Hoolimata aastaajast on vaade alati hurmav ja kaasakiskuv.
Talvel naudid valget, sätendavat loodust. Hiilgus, mis ümber on, teeb lausa sõnatuks.
Sügisel, kui loodus on maalitud eri värvidega või suvel, kui päike loojub, laotades oma punaseid kiiri kõikjale. Lummav?
Raile

Nüüd, kui taas vajan su tuge, astun su poole tundmaks järjest rohkem hingepugevat meelerahu ja saabuvat kindlustunnet. Tean, et sa pole enam kaugel, sa juba ootad mind. Ootad, sest tunnetad läbi lähenevate sammude nendesse peitunud nõrkust ja jõuetust. Ma astun vaevaliselt - Ja ma väga vajan su abi.
Ja nii ma muudkui sammun, mõtlen äkitselt - ega miski muutunud ei ole, ega keegi teine meie dialoogi sekkuda ei taha?! See on nõrkus, mis juhib mu meeli. See peab lõppema, see jõuetus - ma tean. Ja tead sinagi, sest tunned ju mind ja mina usaldan sind, mu elujõutorn.
Taaskohtumisel tõden, et kõik on endine. Seal sa oled oma uhkuses, oma vapustavas julguses ja elujõulisuses. Oh, kuidas küll suudad olla nii vankumatult mõjus?! Mind valdab su rõkkav lummus. Ma naeratan ja ühtäkki tahaks ju jäädagi siia su juurde, et olla läbinisti õnnelik.
Oo, kui võimalusterohke maailm!
Jaanika

Kust inimene võtab selle jõu ja energia, et vaatamata ebaõnnestumistele jätkata? Kõige paremini on vist jõu suhted paigas looduses - toimib rütm, pidev muutumine, sünd, surm, kohanemine. Nagu puu, mis juurtega mulda on kinnitunud ja võimsaid harusid taeva poole viipab, tõestades leherohelisuses, õite lõhnas, lehtede kullas oma jõudu, ilu ja sära, sirutab inimene oma elu luues ja korraldades enda võimaluste piire, otsides ikka edasi, püüeldes unistuste täitumise poole.
Luua kaosest korda, keskenduda enda jõud ja tähelepanu ühele ja peamisele - see on väljakutse. Muuta oma ideed nähtavaks ehk materialiseerida soove, on paljude jaoks igapäevane küsimus. Ometi sõltub elu arhitektuuri teostamine igast üksikust ja paikapandud kivist ja sellest, kuidas need on laotud. Kes kord katuseni välja jõudnud, ei tahaks sealt küll alla kukkuda, kuid võiks kõik ponnistused iseeneste pärast unustada ja lipu kasvõi sellepärast heisata, et anti võimalus oma elutorn püstitada.
Krista

Igal maakivil on oma energia ja kui nendest torn ehitada, tekib suur energiaväli, mis saab energiat taevalt ja maalt. Igale inimesele ei mõju see energia, kui see inimene on negatiivse poolusega, aga suuremale osale annab ta siiski energiat, mis on vajalik inimese energia kaitsekilbile.
Ülle

Uksed olid alati avatud. Inimesed tulid nii lähedalt, kui kaugelt. Kes targemaks saama, kes abielluma, kes tähti uurima, kes teatrisse või kontserdile, kes lähiümbrusele uut vaatenurka saama, kes tööle. Kõigil oli seal hea olla.Valitses loomulik ja heatahtlik õhkkond.
Kadri

see torn, need seinad, need kivid! Iga kivi on maalt saanud kaasa energia ja välja, on tunda nende ladujate meisterlikkust ja käte tugevust.
Tõustes torni, tuleb mõtteid koondada ja mõelda, kui palju on inimesi, kui palju on kive. Aga kui vähesed valiti välja selle torni jaoks, need olid erilised kivid - jõuduandvad. Kõik ei sobinud, kõike ei toodud kohalegi. Igast kivist kiirgab positiivset energiat torni tippu tõusja poole. Igasugune tõusmine on positiivne, tipu lähenedes tõusevad ka tõusja emotsioonid ja enesetunne, paranenud on tuju ja olemegi kohal ELUJÕUTORNIS.
. Koondada uuesti mõtteid : palju on inimesi, palju on kive? Aga ainult need, kes on tõusnud torni, saavad teada, mis tunne on tunda end kindlana, nagu LOSSI ELUJÕUTORN. paneb tegutsema ja teod on suured nagu TORN ja LOSS.
Ene

Mäe all massiivsetest maakividest kõrguv värav, mis paistab nii jõuline. Lossi trepi ette jõudes on tunne, nagu oleks see tipp, kuid ei - kõik on alles ees.
See suur ehitis, mis seisab mu ees, õhkab erilist aukartust nii oma välimuse, kui ka suuruse poolest. Üles vaadates näen torni. See on nii kummaline : mul on tunne, nagu kutsutaks mind sinna.
Lossi sisenedes tervitab mind eriline hõng, mis tundub sellele lossile nii omane. Trepist üles minnes kuulen, kuidas taldade all, iga sammu astudes, astmed nagisevad. Astmete nagin jutustab igast inimesest, kes on nendel kõndinud. Seda peab oskama kuulata, sest see on lossi salamuusika.
Mida kõrgemale ma jõuan, seda kergem mul hakkab ja ikka valdab mind tunne, et mind ootab üleval miski, mis on kõigile vajalik.
Jalgades on küll juba väsimus, kuid ma ei jäta, lähen ikka edasi - kuni lossi torni tippu. Ka see trepp mu jalgade all räägib läbi naginate oma lugusid. Kivid seintel jutustavad oma hiilguses, et on olnud pea sajand seal, kus ma neid näen.
Üles jõudes ootab mind ees avar ja valgusküllane ruum, mis näitab suure uhkusega kõike, mida silmapiir ulatab nägema. See on tõeline elujõu ammutamise koht, sest seal näen, kui palju ilu meid ümbritseb ja see loodus - see võtab lausa hingetuks. Just selline on minu vaade tornist, mis aitab tunda end rahulikuna.
Pärast sellist elamust ning kaunist vaadet pargile, on mul jõudu edasi elada ning seda jõudu ka teistega jagada.
Age

Ikka samm sammu järel kõrgemale, vahel astmeid vahele jättes, vahel seisatades just kui järele mõeldes olnule ja samas tehes tulevikuplaane. Kohale jõudes avaneb imeline vaade, läbi aastaaegade, tagasi elule.
Tõusva päikese kiired kumavad läbi rohetavate puulatvade, kerge uduloor hõljub vee kohal, õhus on tunda värskust ja ainuke tajutav heli on lindude muretu sädin. Aeg ja ruum on kaotanud tähenduse, on ainult tohutu elurõõm.
Pääsukeste rõõmus sagin toob keskpäeva leitsakusse täiskasvanute luituma hakkava suve. Soe vihmahoog peseb tolmu ja toob tagasi säravad värvid. Ritsikate mahe sirin kuulutab peatselt saabuvat rahuaega.
Aeg täis küpsust ja mõistmist pakub lahkelt oma ande. Ka nukras kirjususes peitub oma soojus ja võlu.
Veripunaselt loojuva päikese kiirtes jätavad puud oma tumedad varjud külmale sinakale lumele. On lõpu ja alguse aeg.
Anneli

Meid kannustab see teistsugusus, mis peaks üleval ootama? Ta ootabki. Jõudes üles, on kõik see, mis alla jäi, nii kaugel, nii väike, nii vähetähtis. Kas või hetkeks, aga need mured ja mõtted, mis all meid ahistasid, on ununenud! Ümberringi laiub valge avarus, silmapiir, puuladvad, katused? Laske see kõik enda sisse - see ilu, see vabadus, see avarus ja valgus. See on vaade teisest küljest, see kinnitab, et alati on asjadel-olukordadel rohkem, kui üks külg ja tuleb leida enda jaoks see kõige meeldivam. Osake hinnata seda, mis meeldib, mis tekitab positiivseid emotsioone. Osake sellest koguda elujõudu - see polegi nii raske.
Otsige üles oma torn, hoidke ja kasutage seda.
Postita kommentaar