Jah, nii kõlab Jacksoni laul... Hea lugu on. Kahju, et mees ise vanaks on jäänud.
Istun mõtlikult töö juures oma laua taga. Sittagi ei oska peale hakata. Akna taga toimetavad prügikasti kallal kratid, kes otsivad igat viimast raasukest. Kahju. Siit nad sööki ei leia, ainult hunnik pappi. Kasutage seda, kollid.
Sunshine, moonlight, good times, boogie..
Jah, kus on päikest, sinna järgneb romantiline kuuvalgus.. Meenuvad head ajad.. Ehk isegi ka vägevad tantsud Travolta saatel.
Nüüd olen üksi. Täiesti üksi. Ihuüksi. Siin suures maailmas. Kus loota võid vaid iseendale. Ja ka siis ei maksa liialt usaldada. Miks peab kõik nii julmalt lõppema? Ühel hetkel on sul keegi, teisal jälle oled endamisi. Justkui illusioon kõrbes - alguses on loss, siis printsess, siis kaamel.. Kuni kaob loss, kaob printsess, ja jäädki oma kaameliga üksi.
Mõte ei jookse täna kudagi. Kohvi kaob tass tassi järel kõrist alla. Kuid paremaks ei muutu midagi. Pigem vastupidi.
Vastikusega tõusen laua tagant ja astun uksest välja. Istun autosse ja sõidan minema. Lasen kõik aknad alla, et tuulutada end pisut.. Makil tümakas põhja ja ainult gaasi..
Oh kus tahaks, lennata ära.. Jätaks maha kõik. Ja hakkaks pihta puhta lehena.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar