esmaspäev, 17. märts 2008

Autozam AZ-1 - Kei-klass


1992. oktoober - 1994.

Autozam AZ-1, raamikoodi järgi PG6SA, nägi ilmavalgust 1992.a oktoobris. Auto liigitati Kei klassi (low tax cars). Keskmootoriga ning avanevate ustega kaheistmeline auto leidis aset tegelikult Suzuki peakorteris, kuid litsents müüdi Mazdale. Saadaval oli ka siiski Suzuki Kara nime all, eraldusmärgiks udutuled Suzuki masinal.

Jõuallikana kasutati Suzuki 657cc turbolaadimisega mootorit, mis tootis 47kW/64hj @6500 rpm ning väändejõudu 85Nm@4000rpm.

AZ-1 oli teoorias olemas juba 1985, kui Suzuki alustas RS/1 nimelise masina masstootmist. Sellel oli ainult 1.3liitirne G13A mootor ning kaalujaotus 45/55. Sellele järgnes ka RS/3, mis oli eelkäija edasiarendus ning turvameetmed olid lisatud. Kahjuks masinat kaua ei toodetud, otsustati kabrio-mudeli kasuks.

1992.a Mazda disainitiim, eesotsas Toshiko Hirai(vastutav MX-5 eest), võttis projekti üle ning hoolimata limiteeritud rahast, viidi alustatu lõpuni.

Uuendatud toruraam koos põhjavannidega, alumiiniumist poolraam ning 3 erinevat plastkere kujundust. Masinate tegemisel jälgiti rangelt Kei klassi nõudeid - pikkus max. 320cm, mootorimaht 550cc. Mudelinimi muutus AZ-550 Sports.

Keretüübid.
Type A - klapptuled (BG 323F-ilt), ferraripunane värv, õhuvõtt auto ninaosas, Ferrari Testarossalt "laenatud" küljelaiendid, kuid kõige tähtsam - gull-wing uksed.

Type B - "High-tuned". Tegu siis tipptuunitud mudeliga. Katus meenutas kasvuhoonet kohati, kuid kaardus kuni tagaotsani, seega C-piilar, kui selline, puudus. Salong meenutas ralliautot ning varustus spartalik. Ainuke mudel, millel uks avanes valge mehe moodi. Ninaosas 2 suurt punnis tulesilma ning taga topeltväljalase.

Type C - Meenutas grupp-C sportautot, nagu Mazdale omane. Iseloomulik värvitoon valge-sinine. Mootorile tehti suurem sisselase, ette radiaatorile kaks ventilaatorit, samuti ka jahutuselemendid esirataste kohal. Voolujoonelised küljepeeglid ning pidurikettaid jahutavad BBS veljed.

Võrreldes B-mudeliga, oli C veel spartalikum. Varustuses sisaldus vaid juhtimiseks vajalik.

Autod leidsid sooja vastuvõtu, Mazda juhtkond suurendas tootmismahtusid. Kuigi Type C meeldis kõige rohkem, toodeti Type A rohkem, kuna eeldati, et enamik ostjaid ei ole rallisõitjad. Tehti pisike kosmeetiline uuendus - klapptuled asendati tavalistega - puhtalt kerejäikuse nimel. Muudeti ka raami struktuuri - jällegi jäikuse nimel.

1992. olid autod saadaval vaid kahes värvitoonis - Siberian Blue ja Classic Red, mõlematel kaasnes Venetian Gray vööjoon.

Kahjuks tuli auto müüki natuke valel ajal - Jaapanis maksis Eunos Roadster vaid pisut rohkem ning loodetud müüginumber, 800 autot kuus, jäi saavutamata.

Arvestades seda, kui palju müüdi Suzuki Cara't või Honda Beat'i, sai AZ-1 kõige haruldasemaks Kei klassi autoks.
Müümata jäänud laoseis saadeti kiirelt tuunijatele, kes ehitasid nendest "erimudelid". Esmaselt pakuti L-varustust - kätkes endas kvaliteetset helisüsteemi (subwoofer pagasiruumis), väliseid muudatusi ei tehtud.

Teine erimudel tuli Mazdaspeed'i tiimilt. Välimus muutus spoilerite näol, muudetud kapott, uus tagumine antitiib. Auto värviti üleni ühte värvi. Valida sai endale ka muudetava jäikusega amordid, sportvedrud, strutbar'id ette ja taha, mehaaniline LSD, muudetud õhufilter, roostevaba/keraamiline summuti. Samuti olid erilised valuveljed ning Goodyeari parimad rehvid.

Eriversioonid.

M2 1015.
Autot müüdi vaid läbi M2 diilerite ja ainult Jaapani turule.

Disainilt sarnanes Lamborghini Cheetah'le. Lisadena pakuti ka ralliauto "nänni" - suured lisatuled integreeritud kapoti sisse, mootori osad, ja palju muudki.

M2 1015B.
Eemaldatav plastist paneelkatus. Tuuningfirma RE Amemiya istutas aiste vahele 20B vankelmootori, veidi pikendas ning laiendas keret. Ainsa originaalse asjana jäeti gullwing-uksed.

Veel üks versioon sellest tehti 1996.a, kui tuntud autoentusiast Shiro Kosaka, kes kogus Abarthi mudeleid, kulutas ligi 2 miljonit jeeni, et AZ raamile istutada Abarthi sarnane kere.

Sinine SWAT

Erimudel SWAT ehitati vaid Jaapani armee tarvis. Kasutati luureautona. Auto eritunnuseks oli väljaspoole keret ehitatud turvapuur, palju kasutati titaani, kerepaneelid ning klaasid muudeti kuulikindlateks. Jõuallikana kasutati gaasiturbiini, mis suutis auto tippkiiruseks 312km/h.
Postita kommentaar