laupäev, 7. aprill 2012

Kojusõidu mõtetes...

Ah, kirjutame ajaviiteks jälle natuke...

Noh, mis teha, tunnen end kui pensionär - midagi teha pole, siis hakkan igast asju välja mõtlema, leiutama, luuletama... Vanainimese asi, teadagi.
Ega siin ilma internetita väga midagi ei teegi. Arveid maksta ei saa, kirju lugeda ei saa, kurask, täna võeti isegi telefoni levi ära siin. Pidin 3G peale üle minema, et üldse sõnumeidki saata. Masendav riik, mul on kodumaal telefonis ka kiirem nett, kui siin hädapärast jagatakse. Ah, kurat temaga..

Tegelikult on meil see töönädal üsna tegusalt alanud. Tööjuures muidugi kummivenitamine käib, aga mis sellest. See meie head ja mugavat rütmi ei sega ju. :)
Lätlased said ka lõpuks omale work placement'id ja nüüd on need ka kodukanadest sirgunud valgeteks neegriteks. Nojah, tissidega olevused välja arvata. Gita on Holiday Innis ettekandja ja üks poistest on seal kokk, teine neiu Aiva (vist kirjutasin õigesti, tundus olema nagu rohkem AIWA) on ititüdrik ja elab samuti meie korteris oma poifrendiga, kes on samuti itimees ja nimeks on Mairis. Hellitusnimed on meil ka, aga neid ei hakka siinkohal ette loetlema. :)
Meie toast siis tassiti Ragnari lai voodi ära ja asemele toodi mingi kitsekeel. Raks ladus sinna natuke riiuleid madratsi alla ja kiitis takka, et ehitaja haridus ei jookse mööda külge alla. Ilmselt küll vist. Igatahes Ragnari voodi vist läks asja ette, kui nüüd kõrv ei petnud, siis ühel öösel võis kuulda vedrude kääksumist. Ma arvan, et igatahes kaarte seal voodi peal küll ei mängitud.

Ahjah, sai siin mainitud töönädalat... Päike on meil ka ära jooksnud jälle, lätlased on oma viinalaadungiga ära hirmutanud vististi.. Aga vihm ei tee Eesti mehele liiga, oligi täna hea töökoda pesta ja seenevihma käes selga sirutada, meenutas meie suve. Kohalikud muidugi pakkisid end juba vatijopedesse uuesti. Aga hakkavad arglikult ilmuma ka esimesed seelikud ja põlved nende all.
Üldiselt on päris mõnus.

Teisipäeval tuli boss meie juurde, ja pakkus varianti, et keegi meist kahest saab temaga kaasa sõita, reisi sihiks Napoli ja Rooma ja lastiks mitte soolaheering, vaid Chrysler Voyageri automaatkast ja tagasiteel elektriauto...
Noh, kuna ma olen teada-tuntud laiskur ja juba Tartust Särku sõitmine väsitab ära, siis ma loobusin Kaido kasuks ja soovisin talle edukat istmemaitset. Ja ega ma väga eksinudki, 1200km ainult tunneleid, kiirteid ja 2 maanteelitsi.
Siiski siiski, etteruttavalt ütlen, et lähipäevil saan bossuga Napolisse ikkagi kaasa minna. Käigukasti järele.

Aga et siis lühikirjeldus selle nädala kolmandamast päevast, kui tööl üksi pidin olema...
Läksin siis ikka oma tavapärasel ajal kodunt välja, kõndisin päikesepaistel, isegi üks kena neiu vana Fiatiga tuututas ja lehvitas, ei tea küll miks, aga tuju tegi heaks... Jõudsin tööle ja hakkasin siis rõõmsalt tööga pihta, õigemini, hakkasin aktiivsemalt kotte sügama, kui tavaliselt, sest sel päeval polnud mitte midagi teha lihtsalt.
Siis päeva peale kobatas ja enne lõunat sai ikka tehtud üht-koma-teist ja vihastatud selle käigus korduvalt.
Nimelt siin vahepeal olen ikka märganud, et mehaanikud lasevad meil ka isepäi tegutseda ja meel läks heaks selles suhtes. Aga no vahepeal ka oli päevi, kus ära tee midagi. No et siis see kolmapäev oli jälle üks neist.
Algas see autopesuga ja ei saanudki nuustikut kätte võtta, kui Andrea tuli ja näo täis sõimas, miks ma nuustikutega valesti ringi käin. Kurat, ise ta õpetas meid teisel nädalal, et väike nuustik on alumise osa jaoks ja suur nuustik ülemise osa jaoks. No mis seal keerulist sai olla, igatahes poolest jutust ma aru ei saanudki ja mõtlesin omaette, et las lällab, teeb tuju äkki tal paremaks. Tutkit, brat.
No sain auto pestud, läksin järgmise asja juurde - tuli mingi auto, et sillastend vaja teha kihkukähku ja siis lapata rattaid ringi. Vincenzo muidugi oli tarkmees jälle. Ma vihkan seda itaallaste Ravaglioli või Raviooli, või mis see firma ongi nüüd, toodangut, sest see on nii iganenud ja Eestis ei taha keegi Raviooli asjadest kuuldagi, kuigi rehvipink on küll ülimõnna.. No ja siis ma läksin närvi nende töövõtete peale, mind on õpetatud ikka maast-madalast, et sillastendi ajal rattaid ei näpita, aga no see taat sul nii teeb.. Kangutas rattaid ja mässas ja lõpuks kuidagi vist sai jonksu kah. Isegi asi pole selles, et seda ei tohtinud teha, lihtsalt see aparaat ise on juba selline, et minu jaoks ei saa teoreetiliselt ka asi paika.. Aga las ta olla. Minu käsi seda ei puutu lihtsalt. No ja muidugi eeltöö, kus peab rattamõõturite hoidjad külge panema, need olid ka parajad nikatsid ja ei tahtnud veljest kinni haarata, no igatahes pusisin seal nendega ja siis kuulsin, kuidas Vince omaette pobises, et kuradi eestlane, m*nnigi ei oska. Jah, nii ütleski. Minu süü ei ole, et Raviooli paska teeb.
Aga egas siis asi sellega lõppend... Mul ajas harja punaseks järgmine asi, kui samal autol tuli ära vahetada lamp ja siis tuli valgusvihud paika keerata. Ega keegi siis ei lähe teisest töökoja otsast aparaati tooma, vaid keerab ikka tunde järgi. Nagu venelased muiste. Ehk siis see, mis näitas ülespoole, loeti OK olevaks ja teine keerati ka üles.
Mul pohlad.
Siis tuli vahepeal lõuna, sain päikest ja saiakesi ja külma Fantat nautida. Ja mõtlesin, et lähen külastan Sanderit ja Ragnarit. TUlin tagasi 5 minutit enne lõuna lõppu ja oi kus läks kisa lahti, et kus ma niikaua olin! Jessas, lõuna on isegi 2 tundi, keegi ei näita nägugi sel ajal töö juurde ja see, et me seal vahest oleme pesud ära teinud ja natuke muid asju aidanud, ei tähenda, et ma pean nagu ori olema. Igatahes rahunes asi maha ja siis läksin appi ühte autot kokku panema. Ei olnudki väga palju enam, kui oli jäänud vaid radiaatoreid toetav ülemine tala, kuhu kapott lukustub. Aga ei tahtnud see asi kuidagi paika istuda. Siis Vince võttis kruvikeeraja ja kukkus plekki kangutama, et saaks ikka võimalikult palju värvi maha kratsida. Pleki painutamine tulemust ei toonud, siis võeti appi heebel ja läks sellega radikate vahele sakutama. Ei tea, kas radika ribid läksid kõveraks?
No ja see ei toonud ka loodetud tulemit, siis läks natukeseks minema. Ma jäin seda asja seal tudeerima. Olgem ausad, Chrysler PT Cruiserit katsusin ma üleüldse esimest korda.
Vince tuli tagasi, saime kahekesi kuidagi tala enamvähem kohale, poldid sisse. Ja siis uus probleem - ei saa kummilutusid aukudesse toppida, et radikad ei loksuks. Need tuli peale surudes keerata. Aga no ei lähe nii palju alla. Siis läks jälle heebel käiku ja see vahekord heebli ja radikaga jätkus. Kergelt muigasin kõrval.
Lõpuks, kui veerand tundi ähkimist, ohkimist ja itaaliakeelset podinat sai mööda, siis üks läks paika, aga teine endiselt tõrkus, siis lendas heebel vastu põrandat ja taat hakkas lähemalt vaatama - oijah, kas ühel radiaatoril ei olnud alumine äär paigas? :D Oli raske naerule vastu võidelda.
Ja peale selle vea kõrvaldamist läks kõik ludinal. Kuni siis lõpuks tuli kliima ka ära täita, kuna torud võeti lahti. Suur ülemus oli ka kõrval, kui aparaat piiksus ja Vince lasi torud lahti. Üks ventiil jäi susisema. Sain aru, et suur ülemus ka küsis, et kas see on katki, et miks niiviisi susiseb? Vince võttis korgi, keeras peale ja susin jäi vait. Vaatasime ülemusega üksteisele otsa ja muigasime. Hea odav remont ju. Kardan lihtsalt, et vaene klient, kelle kliima enam ei tööta, sest pool gaasi kadus juba töökojas ära. :)
Et jah, kino sai igat sorti. Lõpuks puhkasin närvi tagaruumis ja surfasin telefoniga netis. Meid on õnneks tööjuures õnnistatud wifiga.
Siis aitasin Maurol CRV'le silla alla tõsta ja hoidsin ühest äärest ja mingi vanamees, kes meil seal ikka õhtuti vahest targutamas käib... See koputas mu sõrmede peale koguaeg ja vehkis näpuga, mõtlesin, et taat, kui sa seda koputamist ja vehkimist järele ei jäta, siis murran selle sõrme sul ära ja pistan perssest sisse. Õnneks sai ühele poole asjaga. No vahest lihtsalt on nii, et kõik asjad käivad pinda ja siis see ainult kuhjub ja kuhjub.. Ja siis pauk! ja rahu majas. :)

Ja õnneks saigi kell 18.40, läksin riideid vahetama ja tõmbasin tuld kiiremas korras.

Täna oli vähe edulisem päev, isegi Vince kiitis mind.
Kaido ja Bruno olid siis eelmisel päeval läinud oma ringreisule, olid naasnud siis elektriautoga, mida me Junniks nimetame, mis tegelikult on mõeldud selleks, et kui klient toob auto hooldusesse, siis ta saab selle Junni vastu, et ta ei peaks kannatama. Ja noh, ülemusel nägu säras, et "no benzina" :D Ei pea kütuse eest plekkima. Täna sai sellega tiiru ka teha ja ütlemata äge punn on.
Ülemusele räägiti ka siis minu ja Vince vägikaika vedamisest ja see vaatas mulle otsa ja naeris, et see peabki nii olema. Mida iganes. :D
Igatahes täna oli Vince sünnipäev ja 52-aastaseks saanud mees oli üsna lahke. Kommi ja saiakesi oli küll ja veel. Lisaks saime Kaidoga rihmavahetusega ühele poole ja siis Vince patsutas õlale, et näed, eile ei tahtnud sa tööd teha, täna olid tubli. Nagu WTF? Eile lihtsalt kõik olid kõvad õpetama...

Täna sai siis Kaitsiga muljetatud kaubikureisist ja lasime moppidega mööda põrandaid ja olime niisama lahedad. Päev lõppes hästi ja see teeb alati tuju heaks koju minnes, eriti kui raadiost lastakse Jovanotti lugulaule. Peaks hankima need kuskilt.

Oot, ma kuulen tagatoast jälle kahtlaseid hääli.. Annaks jumal, et nad seal voodi peal Justin Bieberit ei kuulaks..

Aga et siis, tulekul on lihavõtted (Pasqua), käivad jutud pidusöökidest ja meil on esmaspäev ka õnneks vaba, ongi jäänud veel sisuliselt 5 päeva tööd ja siis on kõik. Nädalavahetus ilmselt kolan mööda linna veel, kahjuks turistinänni siin linnas ei müüda ja kõik kodused peavad kurvastama, mul pole mitte midagi kaasa osta. Vb Rooma lennujaamas ehk on miskit... Vähemalt sai Vahemerest kive korjatud. Kivi aknasse mõnele. :)


Aga vot, saigi otsa see lugu. Kirjutatud viiendamal aprillikuu päeval, õdakul kell 22 kohaliku aja järgi, Eestis peaks olema juba 23. Hea meelega laseks selle netti ka kohe, kuid OIJAH, KAS MEIL ON NETTI VÕI??

Ciao.
Postita kommentaar