Minu võit!

Leidsin oma 7 aasta tagusest blogist ühe sissekande poolkogemata...

Hommik algas juba niigi raskelt. Sõidan kesklinnas. Lisan gaasi. Tea, kas ikka jõuan? No peaks ikka jõudma küll. Vahetan kiiresti rida. Fooris hakkab roheline juba kergelt vilkuma.
Noh, semud anname nüüd talda.
Vahetan veelkord rida. Noh, gaasi, gaasi, mees. Mingi taksojobu venib täna ekstra aeglaselt. Ei no muidugi. Ja lasebki rohelise käest! Täitsa pekkis!
Seisan selle piduri taga, trummeldan muusika rütmis roolirattale -  "Le-gen-daarne, le-le-gendaar-ne"...
Vahin tuimalt foori. Kohe peaks süttima roheline. Vajutan juba vaikselt gaasi. Mida? Ei no see mees magab, konkreetselt. Roheline on juba tükk aega peal. Lõpuks leiab oma käigukangi üles. No on kuradi tigu, ma ütlen. Rida ka vahetada ei kannata – kõrval käib ilgelt tihe sebimine, kõik kütavad puid alla. No ja see venib täpselt just MINU ees. Gaasipedaal on paremalt esimene, mees... Mis nüüd? Jälle see pagana kollakas meeldetuletus. Kolmas kord juba täna. Ei no peab ikka tanklas ära käima siis. Nõme oleks tühja paagiga seisma tuksuda. Oh, näe statikas ongi siinsamas, peaks mingi snäki ka võtma. Rahustab ehk närve. Nii, lõpuks saab sellest taksost mööda. Äkiline gaasivajutus tõmbab külje ägedalt ette. Ikkagi kolmeliitrine turboga diisel. Sakslaste viimane sõna. Mõnusa mörina saatel jõuan veel taksistile nägusid teha. Nii, kus see diisli kolonka on? Poe esiküljel paistavad ainult bensu omad. Kuradi ahistajad, ma ütlen. Diisel on jälle maja taha topitud... No egas midagi. Vajutan gaasi, et efektselt ümber nurga keerata. No kurat, mida ma näen. Taksojuht, va tropp, on minust ette jõudnud. Sätib, raisk, juba toruotsa paaki. Jään teisele poole kolonkat seisma ja kostitan teda "nihhujaa sjebe" pilguga. Vend on sissesõidu keelu märgi alt lõdva randmega läbi veerenud. Või kohe selline pohhuist, vaata aga vaata. Ilm on ikka sitaks tatine, juba hommikust saati, seega istun autos ja heidan veelkord sapiseid pilke takso suunas. Tüübil on parem käsi kipsis. Ei tea, kas lõi vastu käigukangi sodiks. Kuradi tropp.
No nii, hakkab vist lõpetama. Ronin väärika aeglusega autost välja. Taksopede tilgutab viimast. Võid peldikus oma peenikest pigistada, ehk aitab juba, mees. Saabki oma viimase pisara lõpuks kätte. Raksatan püstoli lõpuni sisse ja vaatan pead vangutades lahkuvat taksojuhti. Nii, nüüd läheb väheke aega. Paak on üsna tühi, siia mahub oma seitsekend kuus litra sisse. Jalutan ümber auto. Äkki peaks vingemad "Emm" veljed ostma. Vaatan teise nurga alt. Ei, need on ka ikka täitsa šefid, las olla. Vaatan jooksvaid numbreid kolonkal. Täpselt nagu kasiinos. Seisan auto taga. Panen tähele, et ümmargune logo pagasiluugil koosneb meie koduvabariigi kolmest rahvusvärvist. Muigan. Korraga lendab nurga tagant välja mingi hõbehall mersu. Tuleb sellise hooga, et hetkeks kardan end murtud sääreluudega kahe auto vahele jäävat. Paar tolli enne mind saab siiski pidurite vilinal seisma. Tõbras. Ma ei vaata tema poole. Paak saab täis. Rahulikult astun ligi. Võtan püstoli pooleldi välja ja ootan kuni viimnegi piisk paagisuhu sulpsab. Tunnetan mersus teatud rahutut nihelemist. Lükkan püstoli selleks ettenähtud kohta. Keeran korgi kinni ja sulgen luugi. Tõmban pool rulli paberit ja nühin põhjalikult oma käsi, justkui ajades iga viimast kui bakteripoju taga. Aegluubis heidan paberi hooletu kaarega prügiurni ja keeran poe poole minema. Nii aeglaselt, kui vähegi suudan. Äkki kostub kolm nõudlikku signaali. Mine vittu, mees! Ta suhtleb minuga signaalitades! Seisatan käed taskus, vaatan tema poole ükskõikse pilguga. See värdjas vehib aktiivselt kätega, annab mõista, et ma autot edasi nihutaks, et ta tankida saaks. Pilk millega teda kostitan, muutub seepeale eriti ükskõikseks. Keeran minema. Sell rapsib ja laseb uue signaali valangu. Näitan talle käigu pealt, et varsti tuleb taksojuht ja ta võib tolle kohalt imeda palju süda lustib. Astun minema jättes tõpra punase näoga mulle järele vahtima. Poes on palju rahvast. Faking tipptund. Bensuostjaid on diislimeestest kordades rohkem. Kurat, diislimeestel võiks lausa oma kassa olla. Kolonka on eraldi, siis võiks kassa kah olla. Võtan sappa. Vaatan huviga ringi, et kus siis kipskäsi kah on. Ei näe kusagil. Minust eespool olev tädi hakkab liikluskindlustust tegema. Hell jee. Nad võiksid siin veel pesumasinaid ka hakata müüma, siis oleks ikka täielik tase. Sada vihast autojuhti ootamas, kuni müüjaonu mõnele tädikesele Zanussi viimaseid vigureid ette näitab. Sihukest zanussi tahaks ikka näha küll, raisk, ma ütlen. Arvuti jookseb kinni. Kindlustusega on sitad lood. Nagu ka kõigi sabas seisjatega. Vaikset mõminat on kuulda, kuid muidu on kõik tropid üsna viisaka olemisega. Harjunud kannatama, värdjad voonakesed. Restart, uus andmete sisestamine ja närvilised naeratused võtavad oma aja. Möödub terve aasta. Lõpuks saab tädi oma paberi ja ta lahkub silmad häbist põrandal. Õige kah, kurat. Üks korralik mutt oleks kindlustuse lasknud oma kindlustusmaakleril ära õiendada. No vähemalt ei tellinud ta hot dogi. Selle oleks mõni karmim rekkamees talle küll kannikate vahele susanud. Sinep ja tšillikaste libestusaine asemel. Nii, minu kord lõpuks ometi. Nimetan tankuri numbri ja annan kaardi. Küsib koodi. Sisestan. Ootan. Müüjaonu palub enteri nuppu vajutada. Persse, nad ise ei oska vajutada või. Vajutan ENTER. Kas midagi veel, küsib. Tellin närvide rahustuseks ühe kõige suurema kuuma võileiva. Pesto või singiga? tra, mis vahet seal on, peaasi, et kuum ja suur. Singiga. Sellega läheb aega. Teame, pasapea, teame. Astun haigutades ajakirjade leti äärde. Võtan Kroonika. Samal ajal kostub peldikust teate küll, mis hääl ja arvake ära, kes sealt välja astub? Õige! Tundub, et kipskäel on ka miskit muud kipsis. Teistmoodi seda sitamaja maratoni seletada ei oska. Või oli äkki triatlon? Mehike näeb tõesti kuidagi räsitud välja, nagu oleks just Pariis – Dakari rallilt naasnud. Pikalt siiski tema junniseiklustele mõelda ei viitsi – mulle tehakse ju võileiba. Vana võtab sappa, millest järeldan, et häda pidi ikka põrgulik olema, kui isegi raha ei jõudnud maksta. Meenub tige mersumees. Tuju läheb vaikselt paremaks. Lappan Kroonikat. Väga vähe tisse seekord. Pikk halav lugu luuserist poliitiku magamistoast. Mõttetu leht. Täispask. Haaran Õhtulehe. Nii, kus siin koomiksid on. Ahah. Ernie ja muud saurused. Muigan mõnuga. Kipskäsi on oma diisli- ja muu pasa ära klaarinud ning loivab välja. Saadan teda üleolevalt kaastundliku pilguga. Loen nalju. Kolmanda klassi anekdoodid. Tuju need paremaks ei tee. Suskan lehe tagasi riiulisse. Võtaks Äripäeva. Ei viitsi. Keda see äripask huvitab. Ärimehed! Imege üks, teate-küll-mis-asi. Kurat, igav on. Kus mu võileib on? Müüja märkab mu uudistavat ilmet. Keerab rösteri poole. Vist hakkabki okas saama. Suur singi sändvitš, hüüab. Teeb otsivat nägu, nagu ei teaks, kes tellis. Tulen, tulen, persevest. Trügin kassa juurde, mutid ja onklid tõmbavad koomale. Sirutan näljase kämbla välja ning kuulen kuidas poekese uks lahti paisatakse ja mingi pühvel hingeldab üle kõigi teiste letti, otse minu selja taha. No nii, Knight Rider on saabunud. Viiesajase nutsakas lendab üle mu õla letile. Müüjale möiratakse, et paarkend liitrit diislit, tagasiraha võib püksi pista. Mida üks Jakobson teise mehe püksis küll teeb, mõtlen. Pedede imbumine ühiksonda ületab piirid, raisk. Sell keerab ringi ja marsib korisedes ära. Müüja silmad pilguvad kortsus viiesajasel, nagu närvihaigel neitsil. Ametijuhendis sellist olukorda ei kirjeldata ju. Nüüd on küll lühis. Põgeneval mersutüübil on jalad nii harkis, et kahtlustan mingit munandite traumat. Nojah. Haaran oma kuuma võileiva. See polegi enam nii kuum. A pohhui, parem ongi. Keeran ringi. Saba mu selja taga on viisakalt kahte leeri lahku löönud. Eest ära, Mooses tuleb. Nokitsen paberit lahti. vittu, nad on selle hermeetiliselt kinni keevitanud. Kurat, kas ma olen mingi Gagarini nägu või? Rebin hammastega krabisevast paberist tüki, edasi läheb libedamalt. Shutup sandwitch! Head isu, gängster! Sammun auto poole ja nosin singisaia. Taksojuht on läinud. Adjöö, invaliid. Mersu pervo nõksutab naaberristmikul rohelist oodates. Mölakas. Avan puldist uksed. Vaatan veel kord velgi. Kurat, kusagil oleks nagu vingemaid näinud. Peab vähe meenutama. Istun sisse, käivitan. Kurat, mõnus hääl on, midagi pole teha, err kuus on ikka err kuus. Mida vittu see siis on - kojamehe all on mingi paberilipakas. Haukan mehise suutäie ja astun välja. Sikutan papüüruse välja. Loen: FUCK YOU! ja selle all mobla number. Mine munni mees! Vangutan etteheitvalt pead. Pole ilus, raisk. No ei ole ilus, ma ütlen. Langetan käed ja otsin taevast abi. Mõtlen. Helistan kõneposti ja loen sisse uue tervitussõnumi. Te ei taha seda kuulda. Haukan uue suutäie. Mälun. Siis toksin valmis sõnumi, mille saadan oma uuele fännile. Avan siis peopesa, et sõber tuul saaks paberilipaka minema lennutada. Mälun ja jälgin taevast. Pilved ajavad üksteist taga. Nende liikumises on lapsikut hasarti. Aga pointi ei ole. Telefon heliseb. Seiran tuttavat numbrit. Lasen tükk aega heliseda. Hammustan, mälun, heliseb. Hammustan, mälun, heliseb. Lõpuks tirin lõpeb.
Tere tulemast postkasti!
Minu võit, perssevest.