Viimase nädala algus..

Kojusõidumõtted endiselt jätkuvad.
Osaliselt ajendas mind kirjutama ka see, et eilsest saati ei ole eriti päikest ka näha olnud ja tänane äratus oli eriti tormiline. Seda sõna otseses mõttes. Välk ja pauk ja mul oli paugupealt uni lännu.. Nu mis lännu, tu lännu, kõik puud um kõrd kännu...
Ja siis muidugi avastasime, et ohoo, internet on saabunud! Pidupäev. Sander, kes tavaliselt põõnab ka poole päevani, ajas kargu alla, lükkas silmarullid üles ja sirutas käe läpatsi järgi, mis oli eile õhtul nukralt voodi alla lükatud... Ja netitarbimine sai alata.

Eilsest ei olegi eriti midagi suurt mäletada. Võibolla see, et hinge jäi kriipima Sanderi kulul tehtud nali naistemeheks olemise kohta. Hea küll, parandan oma vea, enne kui tal kodus jamad tekivad.. Mi scusi, Sander. :)
Ega siin polegi midagi sebida. Olen ka enne kirjutanud, et naised siin maal ainult meenutavad naisi ja pole siis midagi imestada, kui siinsed rikkad härrad eksivad põhja-Euroopasse, et sinisilmseid blonde oma rahakotiga hullutada. Meenutagem siinkohal seda printsessi saadet härra di Silvestriga. :)
Aga hoopis õige naistemees on Kaido, kes siin hommikul vara juba itaalia neiusid feissbuugis sõbraks lisab ja neilt poppe kohalikke lugusid välja pinnib. No küsiks siis neiult hoopis õhtuste plaanide kohta... aga eih... :)
Aga mis sa siin enam sebidki, meie seiklus saab juba vähem, kui nädala pärast, otsa ning eks siis ununevad juba näodki, kellega sai klubipõrandal koos tantsu vihutud. Aga siiski keele säilitamise mõttes oleks tore nendega suhelda. Peab mainima, et kuigi keeleõpet oleme saanud vaid 10 tundi ja minul isiklikult oli itaalia keelt ainult nii palju, kui Eurotripi filmis nähtud-kuuldud, siis oleme kõik suutnud keele piisavalt rahuldavalt endale selgeks teha, et vähemalt saad aru, kui sinust selja taga räägitakse, aga kahjuks on siin ka erinevaid murrakuid, et selline sõna nagu laupäev - kõlab siin samuti erinevalt, nagu meil öeldakse laupäev või laubaq... võrokad, raisk.
Et jah, mõnes kohas vaatad otsa tuima näoga, et mäsasja sa nüüd sokid?
Kahjuks pole ka rohkem internetti meile antud, et saaks asjasse vähe rohkem süveneda. Pealegi, seekord on lihavõtted, hea, kui elektritki meile antakse.

Sellest tuligi päeval mõte, et tavai seltsimehed, lähme poodi toiduvarusid täiendama. Aga upsi! Jõudsime poeni - suletud, ruloodki ette tõmmatud. No hea küll, ots ringi ja kesklinna poole, Metropolis on ikka ehk lahti ju?
Aga tutkit Vasjakene. Kõik oli suletud. Isegi tankla oli lukus, seega edukat autolükkamist, kui unustasid eelmisel õhtul tankida. :)
Ja jõudsime tagasi koju täpselt gramm enne järgmise paduka algust. Üks läti neiu soovis vihmavarju, kuna ta sai hommikul läbimärjaks. Aga ei saanud ka vihmavarju. Kahju.

Võtsime siis kapi otsast alla suure pitsakarbi, mis peaks olema meie 4 peale, kuid ka selles olev pitsa oli kõvem, kui tallanahk ja ega seda väga järada ei tahtnudki. Ütleme nii, et need pitsad on parimad täpselt siis, kui need tulevad kuuma plaadi pealt. Edasine on juba looduslik nähe nimega termokahanevus - ehk siis soe pitsa müstilisel kombel kodus karbist välja võttes on 2x väiksemaks muutunud. Kerge sõimusõna kokaonu nõiduse aadressil ja eks sööd ikka kurvastusest selle püksirihma ära, sest kõht tahab täitmist, ei saa tema sellest aru, kui sa ütled, et sorri, vaan, otsas on.

Aga siis tuli ukse peale läti neiu Aiva ja kutsus meid ootamatult kõiki kiirelt kööki. Mõtlesime, et mis nüüd siis... Kuulsime küll neid enne köögis kolistavat, aga ei osanud elus arvata, et nad nii lahked on ja laua katavad. Keeduriis, kana, salat.. Õlu ja Limoncè ning lõpuks ka muffinit meenutav saiatükk, mis mekkis tegelikult väga hea ja oli õhuline. Sellest oletan, et see imiteeris kohalikku keeksi. Mina olen harjunud kodust keeksi närima ikka mootorsae ja puulõhkujaga.. Seda viilukest pidi igast kandist toetama, muidu vajub su silme ees laiali.
Aga söök oli päris hea. Järgnes kerge kaartimäng, mõned ringid turakat ja siis hakkasid nad jälle lällama ning tulin tagasi meie tuppa. Vaatasime Sanderiga filmi edasi, mida ta enne üritas Kaido kõvaketta pealt näpata, kuid arvuti teatas jonnakalt, et "Ahtil sai ruum otsa kahjuks!" No siis võtame mõned filmid ainult, ega elu sellepärast seisma jää, et Ahtil ruum otsa sai. :) Tervitused siis Sanderi vanematele.

Teen väikese kõrvalpõike meie sisekliimasse - kuigi alguses tundus lahe, et oo, lätlastel on palju raha, ostavad iga õhtu kilekoti kaupa õlut, Absoluti ja mida kõike muud paska.. Ja siis laamendavad alati poole ööni. Õnneks asi rahunes maha, kui nad kõik oma töökohad said, siis vähemalt öösiti oli natukene rahu. Kuid nädalavahetusi hakka või kartma juba. Eelmine kord ka algas kaartimäng lihtsalt paari õllega, kuni grappa kõiki kostitama hakkas ja siis läks asi käest ära. Tundub, et kas nad ongi kodus ilged joodikud, või on siin vaja see 3200€ maha juua, mis nad said kuuks ajaks. Ajab ilgelt närvi, sest me ei saa endale saia ega juustugi lubada. :(
Täna siis küsisime, et mis projektiga nemad tulid siia, selgus, et täpselt sama Leonardo da Vinci programm. Aga põhjus, miks nemad rohkem raha said, oli selles, et nemad on nagu põhikoolijärgsed meie mõistes. Ja meie oleme siis justkui iseseisvamad.  Aga ometi on nad kõik sama vanad või vanemadki, kui nt. Sander. Mis meie siis vähem/rohkem iseseisvamad oleme? Selles suhtes on ikka mõru mekk veel hiljemgi. Kodus ei tahagi eriti kellelegi enam rääkida, mis  Itaalias oli ja mis me nägime. Me peame rügama kaheksast hommikul kuni õhtul seitsmeni tööd teha, saime õhtusöögi ja siis koju kotile. Kodus loe igat senti, et saaks pätsi saiagi osta ja samal ajal lätakad elavad nagu kuninga kassid - käivad 4 tundi päevas tööl, elavad siin kuu aega ja lasevad 3200€ kõrist alla.

Eks aeg parandab kõik haavad ja me juba kartsime, et tagasiside lehele polegi midagi kirjutada. Aga kaua ma ikka oma kibestunud meelt teistele jagan. Kahjuks kõige rohkem teeb haiget see, et ühel reedel toimus suur Euroformi pidu, millest meile ei rääkinudki keegi ja alles pärast selgus, et see oli Linda sünnipäev. Lätlaste õpetaja tuli meie juurde ja küsis, et kas me peole ei lähegi, et suur Euroformi pidu toimub. Meil olid suured silmad, et mäsasja!? Kuskil on pidu?? Nad olid imestunud, et me ei teagi midagi. See oli vast ehk tunnike enne peo algust või midagi. Mina olin liiga väsinud niigi, pikk töönädal seljataga, aga Sander ja Kaido läksid, kuid jäi pidu neilgi leidmata... Kurb. Samas, keegi oleks võinud siis meile facebooki teate saata.. Aga oijah, kas meil on netti siin või??

Siin on olnud palju ilusaid hetki, mida kodust ei saaks kindlapeale. Juba ainuüksi kohvi või jäätis on siin hoopis teistsuguse kontseptsiooniga, kui meie oleme harjunud aru saama. Kui ma ikka võtan hommikul pooleliitrise kruusi, kallan aparaadi kannu sinna tühjaks, viskan 4 kulbitäit suhkrut sisse (isegi mu elukaaslane on öelnud, et kas poleks lihtsam kohv juba suhkrutoosi kallata?) ja hakkan võikusid tegema. Siin on kohv selline 2 pisikest lonksu sama pisikeses topsis. Mõni mees paneb selle ühe raksuga kõrist alla ja ongi 2 euro maitse suus. :) Meil tööjuures on ka kohviaparaat, 40 senti on kohv, õnneks avastasime kakao, mis on seal tõesti hea ja seda tuleb peaaegu kolmveerand topsi. Olgu öeldud, et kohv on sama hinnaga ja heal juhul katab ära veerandi sellest topsist. Kakao laseb kauem nautida tööluusi.
No ja kui juba siin hetkedest juttu oli, siis no rannaskäik ja Türreeni meres ujumine keset märtsi jääb kindlasti meelde. Ja veel see, kuidas Ragnar end beebiõli abiga "pannil praadis" ja selle tulemina poolest seljanahast ilma jäi. Ning loomulikult ei saa unustada ka linnas jalutamisi ja ülemusega koos ringisõitmist, kui on vaja varuosi tuua.
Ühekorra oli vaja käia siin-seal ning viia paar vidinat parandusse, siis see aeg, mis pidime ootama, sõitsime mööda linna, Bruno tuututas iga kena neiu peale, nügis mind jälle, et "Mario, guarda!" "Ciao, bella donna, come stai?" Mõtlesin, et kurivaim peksab varsti mul ribid sisse juba, kui peame veel kaua linna peal tiirutama. Õnneks viis ta mind siis ühte kohvikusse Cosenzas, kus baarineiu oli selline päris korralikult päevitanud nahaga, suure dekoltee ja ofkoors päris pirakate tissidega. Ei tea, kas meil mõlemal oli seal lõbus istuda ja kohvi lüristada üle huulte? :)
Kiire lonks ja siis kohe minekut.
Itaalia naiste kohta on ka mu sõbrad-semud uurinud, aga no ei oska ju midagi tarka öelda, kui pole ühtegi meeldivat isendit kohanud ja need, kes päeval ringi käivad, kas imevad vähipulka või siis vaatavad meid nagu võõramaalasi.. Ei oot, me olemegi ju välismaalased. DOH!
Aga jah, mõni kenam eksemplar jääb ikka silma mõne Guido kõrval. Kutt on üleni ära kreemitatud, geelitatud, lõhnastatud. Näha on, et meeste seas on siin populaarne isepruunistav kreem. Vahel tuleb mõni vastu, selline kergelt porgandikarva või sutsu tumedam ja siis silmade ümber on vahva valge sõõr ja tumedamad kohad ongi vaid need, kuhu sõrmed ulatavad kreemi määrima. Värdjalik mööd. Kui parföngi liigse vägistamise võib veel andeks anda, siis selline tegumood ei kõlba küll kuhugi, aga olen suht kindel, et Eestist leiab ikka mõne põhupea blondi, kellele selline Guido peale läheb.

Nalja peab ka tegema siin ikka, muidu oleks päris nadi olla, õnneks on ka hunnik muusikat kuulamata ja omandasin ka mõned kohalikud hitid, mida on päris hea kuulata.
Siiski käib mul hetkel taustaks "Traffic - NASA", mida vist olen selle kirjutamise ajal kuulanud juba oma 120x ning läheb veel mõned ringid puid alla, sest hea lugu on hea lugu, ei pane tähelegi, et väljas juba hämar ja vihma sajab täie rauaga.
Aga muidu "Biagio Antonacci - Ti dedico tutto" on kah kuulamist väärt.

Ja vist selleks korraks aitabki. Ei saa lugejaid üle ka piinata, kuigi Bloggeri andmetel on mul keskmiselt 9 külastajat päevas. Aitüma teile.

Kirjutatud kaheksandamal aprillikuu päeva õdakul kell 21 eestimaise aja järgi, istudes põrandal, prillid ees ja selg vastu seina ja kuulates Trafficu head lugu Nasast. :)
Pean kurbusega teatama ainult, et Eros Ramazotti on nüüdseks ajalugu mu arvutis. Tena asemele kolis Jovanotti,

Ciao.