esmaspäev, 23. aprill 2012

Võtame siis Itaalia kokku... Väga kokku...

Nonii nonii noniiiiiii.....
Kõlas reipalt, eks?

No ma lõpuks sain mahti, et võtta kokku kõik, mis Itaaliast vähegi meeldis ja mis oli sitasti. Eee, õigemini, selle viimase, haisva ja paha osa ma olen juba kokku võtnud, oleks aeg nüüd mõni positiivsem sõna ka öelda, seda enam, et nüüd olen kodus oma teki all ja oma padja peal end korralikult välja puhanud ja jälle koduse rütmiga harjunud...
Jah, nagu te kõik juba teate, või siis ei teagi veel... Meie tagasisõit ei alanud just kõige roosilisemalt ja eks neid okkaid oli veelgi rännaku käigus.

No viieteistkümnendama aprilli varahommikul, peale väsitavat ööd, ärkasime kõik kerge erutusega. No see väsitav öö oli selle mõttega öeldud, et laupäeva õhtul lätlased korkisid köögis jälle suure Absoluti lahti ja pidu käis. Meie kahjuks. Täpselt sellel hetkel, kui oleks magama jäänud, hakkasid nemad lällama ja mul ei jäänudki muud üle, kui pooled episoodid "Nu pogodi!" seeriast ära vaadata. Ja lõpuks uinusin, kõrvaklapid kõrvas ja muusika mängimas..

Aga et siis hommik.. Oma arust panin isegi äratuse varaseks - 7.04. Aga enne seitset juba virgusin ja oooo! Sander juba istus köögis nagu munk ja vorpis juustusaiu teha. Sõime kõik neljakesti viimase hommikusöögi Itaalias, jõime viimased sõõmud Itaalia vett ja mahla ja kokat ning siis käisime kõik vetsus ja tegime kõik viimase Itaalia karutapmise.

Ootasime endiselt Luigit, aga teda ei tulnud, ega tulnud, ega tulnud. Muutusin murelikuks ja saatsin vajalikesse kohtadesse SMSid ning jäime ootama. Veerand 9 oli lubatud meile buss otse lennujaama ja sinna oli veel natuke jäänud... Aga kell tiksus armutult, panime oma kodinad kokku ja asusime minekule. Kaua sa ikka ootad ja ootus oli nii tugev, et oli savi see 50 eurost ilma jäämine. Tee peal sai suheldud õnneks vajalike inimestega ja Luigi pidi meile järgi tulema Lameziasse.
Olime just bussist maha astunud, kui Luigi helistas, et kus oleme ning lubas pikemaid puid alla visata ja kimas kibekähku kohale. Või noh, kui kiiresti seda 70 km ikka läbib, aga kuskil poole tunniga ta kohal oli kah. Silmad punased ja viinaaurud veel üle pea käimas, võttis meie allkirjad, soovis meile kõike paremat.
Nähtavasti oli meie sõbrake oma jalkasemudega poole ööni jommarit pannud ja "unustas" mõne "tähtsa" "asja". Aga see selleks. Meie tuju tõusis, et saime oma papi tagasi ning lennukile astumine polnud ka enam kaugel.
Ja nii see algaski.
Õhkutõus, maandumine..Õhkutõus, pea 3 tundi lendu (tegelikult 4, kuna siis muutus ka ajavöönd) ning maandumine Riias. Oli kodu lõhna juba tunda ning käega katsutavgi.
Aga siis meie rõõm hetkeks katkes. Nimelt, enne lennukilt väljumist, kapten ütles, et lend Tallinna läheb väravast B17. Mis seal ikka, jooksime siis kohe sinna ning juhtumisi kohtusin ühe oma vana tuttavaga, kellel juhtumisi oli sama istekoht, mis minul. Siis tekkis väike segadus, et millal meie lend minema peaks. Ahjaa - 19.35 alles. Olime tund aega varem juba kohal ja noh, eks suurest erutusest läheb ka kõige targemal pea sassi. Soovisin sõbrale head lendu ja lonkisime nukralt oma väravasse, milleks oli B4 ja siis täpselt sel hetkel, kui Sander jõudis Näoraamatusse postitada, et "blablabla...peagi kodus", siis tuli ragisevast kõlarist vigane inglisekeelne jutt, et 19.35 väljuma pidanud lennuk on kuskil teises linnas tormi käes ja lend on 3 tundi!! edasi lükatud. See nüüd küll hea uudis ei olnud. Internetis natuke surfates, selgus, et airBaltic on täitsa mitu-mitu lendu ära tühistanud, meie oma oli üks nendest. Kurb lugu küll. In the middle of nowhere, next to nothing...
Aga kuidagi saime hakkama. Sõber internet vähemalt hoolitses meie eest ja kuna kõht oli nõnda tühi, siis sõime Ragnariga kumbki ühe suure ja kalli pitsa. Aga vähemalt kõht sai täis. Lisaks oli terve lennujaam kurje eestlasi täis, sest kuigi airBaltic andis hüvituseks vautšereid, ei kehtinud need vist pooltes lennujaama poodides, kaasa arvatud seesama pitsabaar, seega, ei tea kas nad muutusid veel vihasemaks? :D
Igatahes lõpuks saabus oodatud aeg - 22.55, kui algas pardale minek, ning nüüd ei saanud küll enam miski viltu minna. Täpselt südaööl maandusime Tallinnas ning ööpimeduses Tallinn on väärt vaatepilt. Rocca-al-Mare on kõrgele taevasse nähtav, lisaks ka muud suured keskused... Lausa pisar tuli silma, et kas tõesti kodu?

Peale maandumist ootasime kõik kenasti oma kohvreid, mina tegelesin samal ajal projektivärgiga, korjasin kõigi piletid kokku, soovisime üksteisele head ja paremat ja nii me laiali kõik läksimegi. Kõik igasse ilmakaarde.

Nüüd siis tuleb see jutt, mida ilmselt kõik on ammu oodanud.
Pean tunnistama, et olen väga õnnelik, et sain sellise võimaluse osaleda sellises projektis. Ilmselt sellist võimalust kunagi enam ei avane, et saaksin minna välisriiki tegema seda, mida ma hästi teen. Kui just tööandja ei kostita.
Sellises projektis peaksid osalema kõik, kellele vähegi võimalus antakse. Kindlasti peaks eelnevalt juba kodus alustama keelekursustega, sest vähemalt Itaalias, peale kontori omade, ei rääkinud keegi inglise keelt ning meil tuli omal vägisi ära õppida vähemalt aru saaminegi, et saaks kuidagigi tööd teha. Aga kassanäed! Ära tegime!
Tagasiside ilmselt tuleb vähe sisukam, kui me ise praegu oskame üldse öelda. Me olime alguses tõelised jobud, sest ei saanud mütsigi aru, ei osanud midagi rääkida. Ajapikku käte ja jalgade abil saime oma suhtlused tehtud ning meid võeti nagu omasid juba. Itaallased on iseloomult hästi soojad ja sõbralikud ning üllatavalt lähedased. Nojah, pole ime, kui perekond on 15-liikmeline ja kõik elavad 2-toalises korteris. Enam lähedasemaks vist on raske saada siis.
Tõsijutt.
Aga tegelikult jah, meie eest kanti hästi hoolt, tutvustasime oma riiki, oma rahvast, oma töövõtteid, oma kultuuri. Kuigi Estonia on seal tundmatu nimetus, siis vähemalt nüüd juba teatud seltskond seal Rende linnas midagi ikka teab.
Eks see sapp ja pahameel, mis meid siin aegajalt valdas ja mille ajel nii mõnigi halb postitus ehk sündis, oli asjata. Kuigi jah, ega hetkel ei mõtle vaid tegutsed. Mõtlema hakkad alles siis, kui kõik on öeldud ja sõna tagasi võtta ei saa. Kuigi jah, Itaalia kontori kohta ei saa küll midagi positiivset öelda. Meisse suhtuti nagu jalanartsudesse, nende jaoks aina vingusime. Et siis see lugu esimese korteriga, kus juhtmed vannikohal rippusid - selle peale küsiti ainult, et mis ei meeldigi või??
Tuju läks alati heaks õhtuti kell 7, Mare Lunas. Seal tervitas meid laia naeratusega sinjoor, kes tõi alati head-paremat pidurooga lauale. Ühekorra küll sattus mu hamba alla hallitanud riisikook, aga no ümbert kõlbas ju veel nosida. Egas ma ka sita pealt riisutud pole ja sõin mitte-rohelise ala ära. :)
Muidu oli söögivalik ja kvaliteet ikka tipptopp ja kõht oli nii täis, et oli raske veel õhtul magamagi minna.
Poleks see elujärg nii kallis seal Itaalias, oleks täitsa vahva olnud. Aga kohati 2.10€ 0.5L koka eest tundus küll liig. Ja noh, üle euro maksta saiapätsi eest ka nagu ei tundu õige. Samas apelsinid olid mahlased ja magusad ja kõik muu oli samuti kohalik. Tööstus ikka toimib. Mitte nagu meil, kus Hispaania kurki on odavam Eestisse tuua ja müüa, kui Luunja kurki. Kasumiahned raiped, ma ütlen.
Aga muidu on seal ilus ja nüüd siis kindlasti ka palav, et palju õnne Timmole ja Sanderile, kes sinna nüüd teid läksid ehitama, et nende elu läheb päris kibedaks. :)
Mõned uued sõbrad saime, avastasime enda jaoks palju uut. Mägine vaatepilt on vapustav, lisaks oli õhk nii puhas, et seda hingaks lõputult. Olid vahvad ja toredad 7 nädalat, kuid kodus, oma teki all, oma kassi silitades, on ikka kõige parem.
Sellega saigi vist enamvähem kõik öeldud. 7 gigabaiti pilte on arvutis, terve hunnik mälestusi, jutte, nalju, seiklusi. Asjad, mida on hea kunagi jälle neljakesi õllekruusi taga meenutada ja oma lastele, lastelastelegi rääkida. Meie Sander saab kindlasti rääkida, kuidas ta mägedes matkates 7€ eest kondoome ostis. Kallis Sander, siinkohal tahaks öelda, et kondoomid ei kaitse sind eriti. Sõber näed ka kasutas ja ikka jäi bussi alla. Kardan su tervise pärast ja sündimata laste pärast.
Aga see selleks jällegist. Olen rahul selle kogemusega ja õppisin õige vähe ja õpetasin ka omaltpoolt natuke. On ikka mõni asi küll, mida nüüd Eestis ettevõttes ära kasutada, kuigi - kahetunnisest lõunast ja kohustuslikust veinipudelist lõuna ajal, tunnen endiselt puudust.

Kes tahab, võib selle blogi kaudu minu käest lisa küsida, võib mulle kirjutada ja joonistada aadressil mario.late@gmail.com - toimib ka msni jaoks. Telefoninumbrit ma ei jaga igaks juhuks, mõni arvab, et on vahva kell 3 öösel helistada ja uurida, kas ma õlut juurde tahaksin. Aga muidu niisama rääkida võib ikka. :)

Jätkan oma blogi nüüd jälle tavapärases rütmis ja kasutan seda muu jampsi ajamiseks. Kes tahab, võib edaspidi ka lugeda. Ei pea kahetsema ma usun ja folkloori jutukesed on kohustuslik kirjandus. :)

Arrivederci, Italia!

Postita kommentaar