neljapäev, 26. juuli 2012

Sport massidesse..

Hahaa, kas läksite virmalise õnge eelmine kord? :)
No seekord ei pea väga pettuma.
Vaatan, et viimasel ajal on popp ja noortepärane kirjutada olümpiast. Olympiablog, olümpia mehed ja naised.. Artikleid tuleb uksest ja aknast ja Delfis lausa suur osa pühendet atleetidele.
Mitte et selles midagi halba oleks. Ei ei, vastupidi ikka. Lihtsalt vahest viskab üle küll, kuidas tuleb mitu päeva jutti nuttu ja hala, kuidas vesi on kallis, elamine on olümpiakülas kallis, perverdid ahistavad ja vägistajad vägistavad ööpimeduses, et kreeklannad jälle saaksid Twitterisse säutsuda oma "vallutustest". Või midagi sarnast.
Viimasel ajal on mul rohkem tubane sport - tõstan õllepurki suu äärde ja öösiti käib jõle maraton. Noo, kalorid peavad ju tasakaalus olema, või kuidas see oligi?
Õnneks joon ma õlut vaid saunapäeval ja muul ajal lähevad need lahjad joogid paremini. Hoopis naiseõe kokakunst on see, mis mul nunnu-punu tekitab. Pane või endast ka pildid sinna võistlusele üles... Aga et siis seda liha ja kooki tasakaalus hoida, loobin ma töö juures 20-kiloseid vedrupakke ja kangutan 300liitriseid õlivaate. Muskel kasvab, isu kasvab. Kõvaks läheb kõrvakuulmine ja tõuseb vererõhk.
Eriti veel nüüd nende ilmadega, mis järsku keegi tagataskust välja võttis - "oo, mul on sahtlis paar kuumalainet. laseks õige valla.."
Ja siin me nüüd sureme. Elusalt praetakse ära. Kui ikka töökojas on auto kõrval sipeldes 32 kraadi sooja ja 85% õhuniiskust, siis sorri, vaan. Andke hapnikku.
Aga tegelikult ju ei olegi nii halb meie laiuskraadil. Suurem osa aastast on ikka elamisväärne ja linnapildis need seelikud... Ai kurja, need seelikud. Juba ainuüksi hommikul ja õhtul tööle ja koju sõit on seda loksumist väärt. Mitte, et ma mingi eriline pleikar mõmmi oleksin. Oh ei. Aga tore, et oma ilu ikka jagada osatakse. Itaaliaga jälle võrdlus on siinkohal paslik - kui meil on isegi mehed naiselikud, siis seal naised ainult meenutasid naisi, mingi nurga alt, kui neil habe aetud oli. Ühest ei saanudki me sotti, olid nagu tissid ja ei olnud ka. Oli nagu kann, ja nagu ei olnud ka. Ja nende kahe vahele jäi ilge suur kurgitünn ning jalad olid nagu kasepakud. Aga rääkis nii mesimagusa häälega. Üldiselt lätlased ostsid selle "naise" käest oma õlled ära ja läksime läbi ööpimeda kodu poole tagasi... Olid mälestused..

Aga lühijutu kokkuvõtteks seekord - kui vähegi ilma, tõmmake rullikad jalga ja radadele. Ratta peaks ka korda sättima, pole teist juba 4 aastat keldris liigutanud. Tea, kas töötabki enam, viimati vajas uut rummu taha ja uusi hammakaid...

Aga seniks head ööd, vaatan nüüd, kuidas naabermajas viiendal korrusel keegi naisolevus napis riides tuba koristab.
Lehva lehva.
Postita kommentaar