Maalo esitleb: Hyundai ix35.

Alustame siis seda juttu vähe rõõmsamalt, kuigi eelmine postitus kogus 200 vaatamist päevas...

Aga täna siis räägin teile sellisest beebimaasturist nagu Hyundai ix35.
Paraku siinkohal, numbripededele, 35 ei tähista töömahtu. Ausalt öelda, jään isegi võlgu, miks just 35, aga kuna i10 on pisike nagu põrnikas, i ja ix20 juba endise Getzi järglased, i30 juba tuntud headuses ning i40 võttis äsja üle Sonata töökohustused, siis suure Santa Fe järglane on ix55, mis on tõesti üüratu ja odavam, kui mõne mehe länkar.
Ja siis nii ilmselt sattuski ix35 sinna väike-keskauto lähedusse, kuna tegu ei ole just vahmiilia-autoga, kuid siiski lisavarustet neliveoga ja laheda äraolemisega.

Selline see nunnu siis välja näebki.
Mõõtmetelt pole väga suur - grammike üle 4.4 meetri, kuid ääretult elav ja isegi pagasiruum on piisav, et neelata sisse suuremad poekotid ja jõulukingid. Riputuskonkse võiks rohkem olla, et kotid ka püsti jääksid, hulganisti on võimalik need siiski kuidagi ebamääraselt sinna panna, kuid lahtise kaanega hapukurgipurki ära koti sisse jäta.

Esmamulje on esimest korda sisse istudes väga hea. Kõik justkui on omal kohal ja üsna loogilise asetusega, samas, inimesed on erinevad. Nupud on normaalse suurusega, et ka maamees laia pöidlaga saaks pihta ning erk valgustus hõlbustab nende lugemist.
Spidomeetri plokis on kõik vajalik info kuvatud ning nupuvajutusega saab näite muuta oma soovi järgi, et kas on vajalik just näha, palju on hetkel kütusekulu või kui palju on auto sõitnud tundides või kui palju saab veel paagisoleva kütusega läbida.

Kui autot tellima minna, siis tasuks ennekõike läbi mõelda, missuguseid lisasid endal eelkõige vaja oleks, et pärast oleks võimalikult lihtne järelturul maha müüa ja noh, olgem ausad, rohkem lisasid teeb ka endal tuju heaks. Päris odava versiooni saab kätte juba 16 700€ eest, kuid seal on ilmselgelt alamõõduline 1.6 liitrine mootor, mis jääb selle kere jaoks suhteliselt nõrgaks ning ei saa rääkida ka eriti lisadest, isegi helisüsteem on suht juust, mis meenutab 90ndate alguse papist kõlaritega jaapani autosid. Seda miinust ei kaalu üles ka konsoolis asetsev AUX sisend. Aga vaat, kõrgema taseme juures suure ekraaniga helipea, vaat see on juba mahlasem tubakas. Heli on rikas, isegi kui hästi välja sättida, on võimalik mõne loo puhul eristada selgesti kõik instrumendid. No ja siis tulevad helipeded, kes topivad oma üüratu 3-kilovatise vuufri sinna pisikesse pagasiruumi ja hoidke alt jalakäijad! Sama hästi võiks naelaga kõrva sügada.
Üks väga hea lisa on automaatkäigukast. Ta on sujuv, ta on ökonoomne ning see sobib keskkonsooli nagu valatult. Sõna otseses mõttes. Kui ei usu, vaata pilti uuesti.
Head mõnusad lisad on ka veokonks ja tagurduskaamera. Kehvemale parkijale on see kindlasti veidi abiks, eriti veel esimest korda sellist autot roolides, kuna esimese korraga ei hoomagi kõiki nurki, aga küljepeeglid on mõnusad lätakad ja alati abivalmis juhendama.
Ülejäänu on juba maitseasi. Nahkpolsterdus on samuti mõnusalt pehme ja ei tekita allergiat ka paljale nahale. Tagaiste on sel puhul eriti mõnus, istuks nagu memme süles. Juhile on samuti mõeldud ja kõrgemate varustustasemete puhul on juhil ka nimmelüli tugi ning lausa seadistatav! Pikkadel reisidel kindlasti suureks abiks. Tean, mida räägin, olen ise ka aegajalt seljavalu-deemoni küüsis.
Ning siis jääb veel välimuse küsimus...
Eks seda bling-blingi saab alati Automaailma riiulilt autole juurde osta, võimsust see küll ei tõsta, kuid juhi debiilsust kindlasti. Kui tunned, et tahaksid endale V12 4x4 Racing TDI leegitseva draakoni embleemiga autot, siis paarikümne euro eest saad sellegi. Valuveljed on tehasepoolt, alati saab osta oma maitse järgi sobivamad ning sama kehtib muude kroomosade kohta. Iga asi on maitsekalt läbi mõeldud ja lisab hinnalipikule kindlasti märkimisväärse numbri, mistap tekib küsimus, kas on vaja kõike seda blingbingi?

Seda mudelit saab tellida nii esi- kui ka neliveolisena. Paraku ei ole ta küll lülitatav, vaid viskosiduri abil käitatav, kuid suuremates hangedes probleeme pole ning kruusateel on ta kindlapeale stabiilsem, kui esiveoline. Rattamõõt on sõbralik ja kütusekulule tuleb see ainult kasuks.
Numbripededele saan jälle lajatada - 1.7CRDi kulutab keskmisel 5.2L 100km kohta ja see ei ole naljaasi, 1.7 diisel on meil ka kõikse levinuim valik, kuigi kiirendusvõime on pakutavast mootorireast kõige kehvem. Pole ka imestada, 115 hobujõudu. Hoiab ka kindlustusmakse veidi madalal. 2-liitrine diisel pakub 136hj (manuaalina) ning 184hj (automaat). Kütusekulu on automaadi kahjuks linnas lausa 2.4 liitrit, aga mugavus pidi ka miskit maksma, samas üldine keskmine on vaid 1.4 liitrit rohkem, kui 136hj versioonis, mina eelistaksin võimsamat. Sest kui tarvis vedada lisaks 4 täiskasvanule ka katuseboksi ja järelhaagist, siis ma kardan, et see 1.6 liitrine bensiinimootor viskab küll poole maa peal kepsu külje pealt välja. 2-liitrine bensiinimootor on kütusekulu osas samas augus võimsaima diisliga, kuid diisli väände vastu ei saa siiski.
Ülalpidamiskulude osas väga vahet pole. Samuti on nüüd ju meil ka kütused suht ühe hinnaga. Ning kuna uued bensiinimootorid on ka otsepritse toitega, siis kaob ära seegi eelis, et bensiinimootorit on odav remontida. Sugugi mitte alati ei ole nii. Ja Hyundai diiselmootor on üsnagi töökindel ja sitke.
Mistõttu sõiduomadused on üsna tasemel. Ainuke tõrvalärakas on liigselt võimendatud rool, kuid siiski on aru saada, mis teel toimub ning autoga harjumine võtab veidi aega, eriti kui harjunud hüdraulilise võimendiga, mis igast muhust ja kühmust alati juhile teada andis. Elektrilise võimendi eelised on jällegi kaaluvõit, ei väsita juhi kätt, ei koorma mootorit ning hooldusvabadus. Noh, kui lähebki rikki, siis garantii puhul vahetatakse lihtsalt välja.

Minu otsus: tasub vaatamist-katsumist. Hinna poolest pole samuti paha pakkumine ja edasimüüjaid peaks jaguma. On ka masinaid järelturul ja kehtiva garantiiga. Läbisõidud on neil reeglina ka dokumenteeritud ja Eestist ostetud autoga vähemalt probleeme ei tohiks olla.
Hea mugav noorepere auto.