Seenior läheb kooli... JÄLLE!

Hei hopsti kallid lugejad!

Jah, nüüd mõneks hetkeks teen autodest pausi. Vaja ju muud elu ka elada, kui päevast päeva mutreid ja polte (puruks) keerata ning pukse pressida...
Täna oli siis ametlikult selle suve viimane tööpäev. Aga kuna vanarahavas oli tark ja teadis, et tibusid loetakse sügisel, siis jäin minagi ametlikust käepigistusest ilma, kuna ülemused, va silindrinahad, olid puhkama läinuvad. Eks ma siis tilgun esmasba uuesti kontori manu ja saan kõik lubatud jutud kätte. Ehk siis eelmisel nädalal sai ülemusega firma arhiivi korrastatud, uued laoriiulid tekitatud, selle koristuse käigus sai pahn välja ja kasulik kraam sisse ning ofkoors, kuna see olen ju MINA, siis ei saanud ka ilma vigastusteta - lõikasin omal ühe klaasitahvliga peaaegu näpu otsast. Luu paistis, aga sõrm jäeti siiski alles. Jumal tänatud.
Aga siis ülemus ütleski, et kui arhiiv valmis, siis ta alles vaatab, mis ma tööpassi omale hindeks saan. :) Aga vat siis, minu üldse ära unustanu.
Pole siiski hullu. Ma saan ka nüüd puhata mõnda aega.
Aga küsite, et miks ma siis nädalat lõpuni ei tee? Sest see olen ju mina!
Ma ei ärka kunagi stamp-kellaajal. Minu äratus on näiteks kas 6.57 või 7.11 või 7.28.. Või siis lepin inimestega kokku, et näiteks kell 13.12 olen seal parklas.. Selline ma olen. :) Ajaga mängimine on vahva.
Sõjaväes õppisin ära selle, et ka 2 minutit võib olla terve sajand. Näiteks jõudsin ma alati enne hommikuäratust selle 2 minuti jooksul veel vägevat und näha, ja alles siis kibekähku riietuma...
Ja seetõttu mõtlesin ka, et sitta kah, reede on hea päev vabaks tegemiseks. Lisaks on reedel veel keskkooli kokkutulek ja ma ei viitsi õlisena sinna ilmuda. Mulle on öeldud, et mul on päris tugev töökoja hõng alati kaasas. No pole ka ime, kui autode insenerid on lollpealuud ja disainivad õlipunni sedasi, et kui ma selle eest ära keeran, et mitte ei lähe sirinal otse tünni, vaid peab tivolit tegema hakkama, et kõik kõrvalseisjad oleksid ka ülepeakaela õlised. Bensiinimootori õli pole väga hull, selle peseb isegi naha pealt maha, aga diislist väljunud õli on lisaks veel põlemisjääkide ja tahmaga, ning see sööb nii vahvasti end nahasse, et ma pean õhtul oma käsi lausa relakaga küürima. Õnneks kiire diisliga loputamine enne kraani alla minekut aitab.

Ausalt öeldes, ootan kooli juba väga. Eelmisel nädalavahetusel käisin Türil, põrkasin ka oma kursusejuhataja juurde, oli veidi häbi küll tühjade kätega minna, kuna ma ei arvestanud üldse, et ta kodus võib olla. :)
Aga hea oli juttu ajada ja see andis uueks kooliaastaks indu juurde. Noh, mul on ju keskmine hinne hetkel 5.0 ja võimalus medaliga lõpetada see jura. Kui väga auk pähe räägitakse õppejõudude poolt, siis läheb veel 1.5 aastat sinna otsa. Vaja ju ikka teada saada, kuidas suits juhtmes jookseb... Ah et küsite, et miks ma juhtmest suitsu otsin? No aga... Kuidas siis teie arvates üks elektroonikaseade töötab? Ikka ju suitsu pealt. Suitsu välja lased, siis ta enam ei tööta ju... Või mis?
Vot vot, nii see käibki.

Sellel aastal  on siis minu ja minu kursusekaaslaste elamuks eelmistel aastatel tüdrukute ühikaks olnud hoone. Kuna Säreveres toimuvad muutused, siis naised ongi enamik kõik ära Paide kooli osasse üle viidud. Kallis kursavend oli mures, et mis nüüd saab, et jaanuaris lubati segaühikat, nüüd on jälle vorstipidu... Aga tühja sest. Jõusaal on keldris ja jutud. Isegi rõdu on ehk.
Ei elu saab ilus olema. Ikkagi lõpukursus ju.

Siinkohal ongi paslik tervitada kõiki kaasõpilasi, kellel algab samuti kolmandamal septembrikuupäeval orjus pihta. Ning ofkoors tervitan ka oma Itaalia kaaslasi. :)

Seeniori poolt hetkel side lõpp...