Ajaviide

Viimasest postitusest on nüüd tükk aega mööda, osa negatiivset on lahtunud või asendunud kergelt roosa prilliga.
No mida siin veel arvata, kui peagi on stipisaamise aeg käes ning rahanumbrid hakkavad silma ees jooksma. Chi-ching, chi-ching!
Kui ma siin nädalapäevi tagasi olin veidi pettunud, et pidin oma uhke ülikonna ehitustolmu sisse kastma ja 30 miljoni eest isegi ei anta seebialust, siis no hea küll, kui kuskil tekib probleem, siis Universum pakub!
Ühesõnaga, päris nii ei saa, nagu eelmistel aastatel, et Säästukast tassime hunniku kaste kokku ja lükkame voodi alla, sest voodid on nii madalad, et kärbes peab tolmu sisse sitale minekuks lausa kükitama. Seega ei jäänud muud varianti, kui olemasolevad pinnad käiku lasta. Raivo oli ka lahke, pakkis oma Omegasse kirjutuslaua ja väikse kapi. Koma lasi alt ka "pätsata" paar tooli, seega asi väheke paranes...
Elu on paremaks läinud, esimesed hinded ka taskus juba.. Kursused käivad kiirelt, 28 ainetundi ja 28 praktilist lähevad nagu nuusates. Rünne Rein on juba üsna nukker, et meie sõprus peagi läbi saama hakkab, ega ei imesta, endal on sama probleem juba. Kisub silma niiskeks selle lõpetamise koha pealt, selliste õpetajate juurest on raske lahkuda. Ei tea küll teisi, aga autoasjanduse õppejõud on küll suutnud minusugusele lollile kõik vajaliku peakolusse toppida.
Kui nüüd võtta enda seis mingi 5-6a tagasi, kus minu remondioskus päädis lihtsamate asjadega, siis tänaseks pole probleemi, millega ei julgeks silmitsi seista - tuleb välja, et mootor on veel see kõikse lihtsam agregaat omas mahlas. Praegu ragistan ajusid õhkpiduritega ja vat see hakkab pinget alles pakkuma, kuna palju erinevaid klappe ja tööpõhimõtteid. Paraku on kahju, et taskus pole C-kategooriat, aga Kaitseliidu DAFi õnnestub ehk roolida küll, nagu lubati.

Hetkel on enesetunne vähe vilets aind. Täna oli plaanis minna Eestit avastama ja ühtlasi käia Rakveres autole varuosi toomas, kuid käru ja musklit laenata lubanud semu oli tänasel hommikul tabamatu ja nii ei jäänud muud üle, kui üle keenud emotsioonid valla lasta. Seda enam, et kütuseks olid magamata ööd, nohu ja palavik. See va parem jalg läks iseenesest sirgu ja 136 hobust sirutasid end 200km/h. Siis tegin väikse peatuse tiigi ääres, loopisin veidi kive ja läksin ämmale järgi.
Olemine oli suht saast, silme ees vaid peavalurohud ja soe voodi, laksasin sisse ka paar lonksu igast raviteesid ja siirupeid, et olemine ikka päris "kivist" oleks. Takkatippu veel kallis pruut vihastas, kuna ma ei tahtnud minna ta õe saunapeole, vaid tahtsin minna üle pika aja koju, et end korralikult terveks ravida. Kaks külma sõna sõnumis ei tee samuti tuju paremaks.
Vähemalt on mul ühikas puhur ja soe vatitekk, et peale seda nohutuuri vast niipea enam uuesti tatistama ei tohiks hakata...

Ahjah, väike õpetussõna köhasiirupite kohta, kuigi silt ei ütle, et autojuhile ei sobi või tekitab unisust, nagu enamik ravimifirmasid ikka viitsib oma lipakatele trükkida, siis täna sai valusalt selgeks, et peale gripiteed ja köhasiirupit ei maksa minna poodi viinamarju ostma. Need viinamarjad läksid päris kalliks maksma, aga hea küll, vähemalt üks valus õppetund, et alkohol, mis muidu tervist hävitab, on ka üks tervise ehitamise alustalasid ja miks muidu joodikud on kõva hingeõhuga, et isegi vikatimees ei julge nende läheduses suitsu ette panna?
Juhtub ikka.
Järgmine nädal ostan siis autole uued rehvid ka. Need jäid ka ikka hambusse. Selgus, et legaalne piir on mul siiski juba natuke ületatud, ühel rehvil 1mm mustrit. Noh, seda oligi karta. See rehv oli mind oma 1 millimeetriga juba niigi 3 suve teeninud. Ma ei mõista inimesi, kes igaks hooajaks uued rehvid ostavad.. Ühest küljest saan aru - raha on ropult ja ohutus ennekõike. Eks ise teeks ka nii, kui raha pole enam kuhugi panna, aga teisest küljest, loodus reostub ning kulutatud raha võiks näiteks laste ülikoolifondi panna või miskit, et järeltulijast ei tuleks selline kaak, nagu meil see nädal Särkus oli, kus ühel autol löödi klaas sisse, kuna juht keeldus olemas kaine juht kohalike gängile, vaid et sellest noorest saaks tulevikuvaatega kodanik. Tjah, ma ei väidagi, et miinimumnõuetega rehvid oleksid maru turvalised, vahel vihmaga sõites võtab ikka otsaesise higiseks, kuid mis teha, pole rikast papat-mammat, kes poja Mersule või Portšele uued papud ostaks...
Niisiis, käin mina rõõmsalt mööda teatud asutusi, et jälle teise mehe vana enda uueks teha. Ei, seekord ei räägi ma naistest. :)

Aga okei, aeg minna teki alla higistama.