esmaspäev, 3. september 2012

3. september... justkui kooli algus??

Nooooniiiiiii.....

Eile hommikul siis pakkisin oma asjad-kulinad-mulinad-vidinad kõik autosse ühte punti kokku ja asusin kooli poole.
Särevereni jõudsin soodsa taganttuule ja mõnusa madallennuga... ääm... jätan siiski saladuseks, kui kiiresti, igatahes Jõgevalt Põltsamaale sõitsin natuke üle 5 minuti, edasi arvutab igaüks ise.
Jõudsin lõpuks ühika ette.
Uhke ja hää.
Parklas ruumi nagu putru, kuigi, parkisin ära, tegin ukse lahti ja .. ääm... Kuhu ruum kadus? Minu auto ei ole küll eriti suur, aga olgem ausad, korralikult joontevahele end suruda, siis ega ikka uksega väga lehvitada ei saa. No ok, ma ei tulnudki parklasse elama siiski.
Astusin siis uutest (rasketest) ustest sisse ja fuajees ootas meid vastuvõtukomisjon, kes ka võtmeid jagas.
Boksi number 28. Toa number 1. Algus on paljutõotav.
Teema siis selline, et igas boksis on 3 tuba. Igas toas 2 matsi. Hetkel ajutiselt, kuna maja nummer 3 on ikka remondis, siis meie praegused voodid lähevad sinna ja siis on siin toad 3sed, mitte nagu praegu, sest ühes seinas on persetäis pistikuid, ning teises seinas on 2 lampi vahedega lae poole. See annab aimu, et seal peaks nari olema. Olgu etteruttavalt öeldud, et seinas olevast netipistikust võibki netti otsima jääda. Ennem läheb siga sõjaväkke. Saame natukese aja pärast näha, kas läkski.

Tegin siis oma boksiukse lahti:
Jah, see suur hall raske uks.. Selle kõige jaoks on mul vaja vaid üht võtit - see avab oma boksi ning oma tuba, ei ühtegi teist boksi, ega teist tuba. Nutikas värk, mu saladused jäävad luku taha. Huhh, problem avoided. :)

Nii, aga siis jätkakem..
Järgmised sammud elamises näitasid, et asjal polegi väga tegelikult. Euroremonditud, okei, oleks vist korrektsem öelda, et taasehitatud, elamine.
Lõhna järgi juba võiks öelda, et siin on viimistlus lõppenud alles päevad tagasi, isegi külmkapp, mis pildil on näha heledast puidust uste taga, isegi selles olid kleepsud veel sees ning uksed tolmused. No mina ka ei pühi vot!
Kursavennad, kes juba saabunud olid, need olid ofkoors paremad palad ära võtnud, lohistanud laua söögitoast kööki ning Kõps sättis end seal sisse. Iseenesest mõistetav ka, laua taga on ju mugav ja ainuke laud elamises. Et päris nutune ei oleks, siis ma naljaka osa kirjutan pärast juurde.

Igatahes siis käisin üle ka kõik teised toad, minu toal on ainsana kaheosaline aken. Aga lohutus pole seegi, ükski aken lahti ei käi, vaid tuulutusasendisse. Suitsumeestel elu kibe - kuhu minna tobitama? Õnneks on pliidikubu hea tõmbega ja pole haisugi majas, kuniks teha korralikult seal all. See on küll ilmselt avalik saladus, aga no parem ikka, kui hommikul trepi peale konide otsa oma jalad ära murda...


Järgmiseks:

Vannituba.
Polnudki väga hull. Isegi põrandasoojendus on ja puha. Paraku on see ka ainuke soojendus majas, sest ventilatsioon on nii vägev, et vaheuksed kolisesid terve öö ja toas oli ehk 18 kraadi maksimaalselt. Suht jahe ja mul on kurk kare nüüd tänu sellele.
Aga vannitoas on mõnus olla, kuigi meil on kitsam kuut, kui nt. teisel meie kursuse boksil. Neil oli köök ka suurem, kui meil.
Aga ei saa nuriseda, teisel pool seina on valge limusiin, kus ma tõmban vett ja tänan taevast, et sain lahti suurest vaevast.
Säänne see limusiin on. :)































Järgmisena tsekkisin veel kööki, näppisin keraamilist pliiti ning siis kolistasin oma kodinatega tahaotsa, kuna minu "pesa" uks asus söögitoas.
Kingad on näha. Jätsin oma porised kamassid ukse taha igaks juhuks, kuigi vaipa pole nagunii, linoleum on ümberringi. Ilmselt oleks voodikate ka linoleumist, kui saaks.
Ja selliseks ta muutus peale asjade paigutamist.


Kuna kappide-riiulite puudumine oli tõsiseks tagasilöögiks, siis mu uhke ülikond sai ehitustolmuga kokku ja nii olin sunnitud ta pisarsilmil kotti tagasi pakkima, sest ei õnnestunud teda enam pesta ega kuivatada. Nagisse sai paar hilpu ja arvuti paigutasin ka kuidagi strateegiliselt, et oleks natukenegi interneedust siinpool, sest minu aknad ei ole mitte parkla poole, vaid mul on 5 meetrit aknast kõrged kuused ja võsa.
Aga ei hullu, esialgu saab hakkama.
Küsimise peale, et kuna siis mööblit juurde saab - "noo, enne jõule peaks saabuma"... Olgu siis veelkord mainitud, et jõuluks on ka ÜE.3 valmis ja siis piltidel olevad uued raamvoodid kolivad sinna. Ja siia tulevad päris uued narid ja voodid. vaesed inimesed, siin on juba kahekesi suht kitsas tegelikult, arvestades, et lauda ja kappe pole veel. A vähemalt on meil punane ruloo!!! See on väärt vähemalt viit kilo respekti.

Aga et siis täna oli aktus ja puha. Vihmavalinguga ja puha. Kõik ligunesid. Küll on tore, et mul oli kapuutsiga hoodie seljas, muidu oleks küll pealaest kellakottideni märg olnud.
Sellega meenus üks tore lugu. Me siis läksime oma kursaga ära oma kohale, Urve rääkis veel viimaseid asju, mis me tegema peame ja siis tuli direktor ka meie juurde. Kiitis, et kui ilusad dressipluusid meil ikka on, et kui me lõpetama hakkame, siis ta lubas ka osta ilusa dressika, teeb paar triipu lisaks ja on ka lahe. Siis loomulikult uuris ka elamise kohta. Eks me ikka ütlesime, et külm oli, sooja vett pole ja mööblit pole.
"Nojah, Eesti inimene on alati positiivne olnud. Me kulutasime 30 miljonit krooni ja ikka pole keegi rahul!"
Õnneks ma sain seekord mokad kinni hoida, et kui selle 30 miljoni krooni eest oleks mööbel ka sisse pandud, poleks ma oma ülikonda ära määrinud ja oleksin aktusel olnud kenasti viks ja viisakas. Parem on mõnikord vaiki olla. Et minupärast võib ta dressides meie lõpetamisele tulla küll, me läheme tunkedes igatahes.
Ja ses suhtes, et ülikond oleks läbi vettinud ja kus ma teda kuivatanud oleks? Karjun ta peale nii kaua, kuni vesi välja nõriseb? Loogika error kergelt, aga las ta jääda.
Praeguse seisuga peaksime varsti juba kaheks kuuks praktikale minema, elan üle mööblipuuduse, kuigi kui sooja vett peagi ei ilmu, siis ma ilmselt hakkan inimesi eemale peletama. :)

Ja 30 miljonit krooni ning vannitoas peeglit ikka pole raisk!!

Peace out!






Postita kommentaar