laupäev, 13. oktoober 2012

Suured valed meie elus..

Tere jälle, kallid kuulajad.
Seekord võtame huumorist kerge taimaudi ja mõtlesin, et kirjutan ka natuke, mis mulle internetist on silma jäänud...
Nimelt mõnda aega juba on huvi pakkunud ajaloolised sündmused ja nende usutavus. Okei, õigemini koperdasin selle otsa ühel ilusal hommikul, kui ma parasjagu nautisin mahedat hommikukohvi. Ja kus mujal, kui ikka 9GAGis. Ärge öelge, et huumorilehed ei ole kasulikud.
Aga et siis võtsin sabast kinni ja lugesin kõige kohta ja püüan teha kodukeelse kokkuvõtte kogu pahnast.

1. Piltdown'i mees.
Peale seda, kui 1859 ilmus Charles Darwini sulest kuulus evolutsiooni teooria, hakkasid kõik teadlased kibekähku siblima ja otsima siis käekatsutavaid tõendeid inimkonna eellastest, lihtsamalt öeldes, püüdsid nad leida tõendeid ürginimestest. 1910 kuulutas keegi härra Charles Darwin, et ta on leidnud puuduva lüli ajateljel ning teadlased alustasid uurimist.
Mis värk oli siis?
1912.a talvel toimus Londoni Geoloogia Ühingu koosviibimine. Charles Darwin esitles oma kuulsat ürgmehe kolju fragmente.
See oli tegelikult siis tükid koljust ja lõualuus ja Dawson väitis need olema fossiilsed leiud. Tema väiteid tõendas ka tuntud paleontoloog A.S Woodward, kes jäi oma sõnadele kindlaks kuni oma elupäevade lõpuni. Olgugi, et juhtum sai üle maailma tuntuks, hakati asja siiski uurima, kui üht suurimat valet.
1950ndate alguseks oli teadlastel kasutada ka fluoriiditest, mis välistas igasuguse fossiilse päritolu ning teadlased tõstsid "Piltdowni mehe" ajajoonelt maha.
1953.a tuli lõpuks tõde päevavalgele. 3 teadlast suutsid ära tõestada, et kolju on pärit keskaja inimeselt, lõualuu on 500-aasta vanuselt Sarawaki orangutanilt ning hambad pärit šimpansilt. Kroomhappe ja raualahuse abiga oli keegi tükke vanutanud ning viiliga hoolsalt töödelnud, et sobida inimese profiiliga.
Pettus oli seda usutavam, et 1914 ilmus sarnane kolju välja ka Austraalias, aasta hiljem Sheffieldis, ning tollal võttis see kõiki ahhetama, et leitud on uusi asitõendeid varasest inimesest. Teadusmaailm sai valusa hoobi.
Kahtlusaluseid selle osava tüki taga on mitmeid, kaasa arvatud ka Dawson ise. Kuid kõik märgid osutavad toonase muuseumivabatahtliku Martin Hintoni poole, kelle nimetähtedega kohvrist leiti teisigi sarnasel moel töödeldud konte. Võimalik, et noormees soovis häbistada oma tööandjat A.S. Woodwardi, kes keeldus talle iganädalaselt palka maksmast.

Kes inglite keelt oskab - http://en.wikipedia.org/wiki/Piltdown_Man

2. Trooja Hobuse mõistatus.
Palju on jutte liikvel, et kreeklased kinkisid puuhobuse troojalastele, samas on jutte, kus kreeklased jätsid suure puuhobuse meelega Trooja linna uste taha vedelema, teesklesid taandumist ning troojalased vedasid suure müraka oma linna...
Tegelik lugu sai alguse, nagu ikka, armastusest. Armastusest mehe ja naise vahel. Kahjuks oli see armastus keelatud.
Kui Trooja noormees, nimega Paris, paaritus Sparta kuninga naise Heleniga ning Helen jättis kuninga maha. Sellest puhkes sellest skandaal ja 10-aastane tulemusteta sõda Trooja ja Sparta vahel.
Ja just siis, kui troojalased tundsid kreeklaste üle võitu saavat, tuli kreeklastel kaval idee. Nad ehitasid SUURE ratastel puuhobuse, kuhu mahtusid parimad sõdalased koos oma juhi Odüsseusega.
Hobune veeretati seejärel Trooja linna väravate taha ning troojalased, arvates, et tegu on kreeklaste miskise püha jumalaga, võtsid anni, kui kreeklaste sõjamoona, rõõmsalt vastu. Nende arvates oli sõda justkui lõppenud sellega. Korraldati pidustus.
Aga südaöösel, kui linn magas, avanes hobune, sõjardid hiilisid tasakesi välja, avasid linnaväravad kreeklastele ning julm tapatöö leidis aset - tapeti kõik mehed, naised, lapsed. Majad põletati ja väärtesemed rööviti. Kreeklaste arvates oli Trooja nüüd karistatud selle eest, et Helenit tagasi ei andnud.

Trooja sõda paelus jällegi mütoloogia ajaloolasi ning 19.sajandi keskpaigas kohtus Saksa arheoloog H. Schliemann ühe Inglise arheoloogiga, kes veenas Schliemanni, et endine Trooja on praegu Türgis asuv Hissarliki asula. Schliemann võttis üle inglase kaevamised ning avastas mitmes kohas üksteise peal asuvate linnade varemed. Aga paraku oma suures kaevandamise tuhinas, et leida kõige vanem kiht (Trooja oli olemas juba ju 2500 e.Kr,), suutis ta hävitada suurema osa varemetest, kaasa arvatud ka Trooja omad. :)
Kuigi Homerose eeposes mainitu ja Aenease ning Laokooni poeemid kattuvad, siis teadlased ei ole ka praegu eriti kindlad, kas see kõik ka tõele vastab. Asukoha suhtes oleks asi justkui paigas, kuid arvatakse, et tegu võis siiski olla ka näiteks suure rammijaga, mis, teatud määral, võis meenutada ka hobust. Õli valab tulle ka fakt, et toona kasutasid assüürlased kõikide oma sõjamasinate puhul loomanimesid.
Samuti pakuvad skeptikud, et Trooja sõja ajal toimus hoopis maavärin, mis linnamüüre nõrgestas. On leitud tõendeid, et maavärin tõepoolest aset leidis. Kõike võib olla, aga kas seda ka võib uskuda?

3. Kolumbus ja tema maadeavastamine.
1492.a suutis Kolumbus lõpuks veenda oma riiki ja kirikut, et need rahastaksid tema maadeavastamist. Toetaval osapoolel oli teatav kahtlus, et noormees mitte ei hävine, sest maapind teati olevat tasapinnaline ja Kolumbuse suund viib ta lõpuks maailma äärele ja ta kukub hiiglasliku kilpkonna suhu, mis Maad toetab. Selline uskumus siis tollel ajal.
Kolumbus tõesti hävis, sest tema tegelik sihtpunkt oli ida-Aasia, selmet avastas ta hoopiski Ameerika.
Maapinna tasapinnalisuse oli paika pannud kunagi Pythagoras, 2000 aastat enne Hispaaniat. Ja see teadmine kestis kuni 15-nda sajandini, ometi Kolumbuse navigeerimine põhines peamiselt ikkagi sellel, et Maa on sfääriline.
Hispaania keeldus siiski Kolumbusele raha saatmast ja sellel polnud miskit tegu maakera kujuga, vaid et Kolumbus ISE tegi valearvestusi ja kõik teadsid seda.
Siiski suutis maadeavastaja ise kuidagi tagasiteeks raha leida ja seda sündmust tähistatakse siiani nii Ameerikas, kui ka Hispaanias.

Millest siis müüt?
1838.a kirjutas keegi kirjanikus ninatark Washington Irving romaani Kolumbuse merereisidest. 99% sellest oli suhteliselt väljamõeldis, kuid osa sellest ilmus siiski õpikutesse ja ilmselt kuskil keegi kaval toimetaja arvas, et kesse igavat saasta nagunii lugeda tahaks, et vürtsitame siis värki väheke.

4. Einstein oli matemaatikas nõrk.
Motivatsioonilonegute pidajad armastavad rääkida kõigile, kellel on veidi probleeme enesekindluse ja enesesse uskumisega, seda lugu ühest Saksa poisist, kellel oli koolis raskusi ja kes töötas koolikõrvalt lihttöölisena. Temast sai Einstein ja kui tema suudab, siis suudad sinagi!
Aga paraku mitte.
Einstein oli matemaatiline geenius ja juba 12-aastaselt oli ta võimeline koolis tunde andma.
See müüt, et ta koolis halvasti õppis, tuleneb ehk 1935.a Robert Ripley "Usu või ära usu!" artiklitest. Kuulus ebatavalisuse uurija Ripley mitte kunagi ei viidanud oma allikatele. Kõik artiklid ja faktid olid kas siis kusagilt loetud või kuuldud või lihtsalt perssest välja tõmmatud. Tema artikkel oleks võinud samahästi olla ka "Usu või ära usu, palka saan ikka, jobukakid!"
Kui teadusmehele endale lõpuks näidati seda "fakti", siis väidetavalt ta lihtsalt naeris selle peale. Ja suure tõenäosusega lahendas veel mõne kvantfüüsilise probleemi enne õhtusööki.

5. Isaac Newton ja õun.
Kõik on kindlasti kuulnud seda vahvat luuletust, anekdooti, romaani, kuidas Newton õunapuu all lõunauinakut tegi, sai õunaga pähe ning kirjutas kohe oma kuulsad teoreemid? Ta avastas energja jäävuse, liikumise, hääle kiiruse, soojuse ning pani selle kõik arvutustesse. Tekib küsimus, et kas enne Newtonit keegi üldse midagi mõtles?
Tema kõige kuulsam lugu on siis gravitatsioon, mille ta pani kirja väidetavalt peale õunaga pähe saamist.
Et kui keegi juhtumisi saaks õunaga pähe, siis vannuks end siniseks, aga Newton, vaat see mees võttis kohe paberi ja pliiatsi ja kirjutas sellised seadused, et neid ei ole keegi suutnud ületada viimased 200 aastat.
Tegelikult ei ole Newton kunagi maininud intsidenti õunaga, seda juttu levitas 60 aastat hiljem peale väidetavat sündmust keegi John Conduitt. Ja ka siis oli see lugu kergelt öeldes ähmane, et jääbki selgusetuks, kas Newton tegelikult ka nägi õuna või kasutati õuna kui metafoori, et kirjeldada füüsikat ka veidi rumalamatele inimestele.
Newton paraku suri üksinda elavhõbeda mürgitusse suurte paberihunnikute vahel, seega jääb teadmatuks, mis tegelikult juhtus.

6. Benjamin Franklin ja tema tuulelohe eksperiment.
Üks tuntud ameeriklane, kelle nägu ehib ka ühte Ameerika rahatähte, on samuti saanud legendi staatuse.
Ben Franklin leiutas paljud asjad ning kõige enam huvitas teda elekter. Hoolimata oma kolleegide skeptitsismist, et välgunool on puhas elekter, legendi kohaselt Franklin korraldas spektaakli koos tuulelohega, et tõestada oma väidet.

Franklin siis olla läinud äikesetormiga õue, käes tuulelohe, selle küljes piksevarras. Nööri külge sidus ta võtme. Et siis kui lohe taevajumalat piisavalt närvi ajab, suunab ta  oma välgunoole lohe pihta ja elekter läbib lohet. Et kui ta siis võtit puudutab, tekib seal salvestunud energiast staatiline löök ning elekter ongi avastatud. Vähemalt midagi sellist see müüt meile pajatab.

Tegelikkus?
Franklin just KÕIGE VÄHEM soovitas seda lohe-ideed. Samas ühtegi kindlat allikat pole, et ta seda siiski tegi. Peaks ikka peast päris kuiv olema, et sellise lollusega tegeleda.
Paljud usuvad, et Franklini müüt levis tugevamalt peale seda, kui Walt Disney näitas multifilmi "Ben ja mina", kus Ben mitte ainult ei lennutanud lohet, vaid oli ikka tõeline jobukakk.
Keegi ei taha seda teooriat siiski ümber ka lükata, kuna keegi ei julge äikese ajal minna enam lohet lennutama. Igal juhul, kui välk peaks tabama, on seal väikses piirkonnas kõik kutud, või äärmisel juhul kiilaka peaga. Seetõttu levitavad paljud õpikud ka veidi vääralt seda infot ja julgustavad õpilasi seda järgi tegema, kuna see pole mitte eluohtlik, vaid hoopis teaduslik lõbu!
Keegi oleks võinud siiski levitada müüti, mis oleks paremini sobinud tema iseloomuga. Kasvõi see, et Franklin oli kõva kepivend ja rahuldas 6 naist korraga?
Hea küll, seegi on ilmselge vale, kuid ümber lükata suht raske ja kui seda piisavalt igal pool kuulutada, jõuab see ehk 2050.a õpikutesse. Elame-näeme!

Loodan, et teil oli ajalooga sama lõbus, kui minul just oli. :)

Postita kommentaar