Viimasest postitusest on nüüd tükk aega mööda, osa negatiivset on lahtunud või asendunud kergelt roosa prilliga.
No mida siin veel arvata, kui peagi on stipisaamise aeg käes ning rahanumbrid hakkavad silma ees jooksma. Chi-ching, chi-ching!
Kui ma siin nädalapäevi tagasi olin veidi pettunud, et pidin oma uhke ülikonna ehitustolmu sisse kastma ja 30 miljoni eest isegi ei anta seebialust, siis no hea küll, kui kuskil tekib probleem, siis Universum pakub!
Ühesõnaga, päris nii ei saa, nagu eelmistel aastatel, et Säästukast tassime hunniku kaste kokku ja lükkame voodi alla, sest voodid on nii madalad, et kärbes peab tolmu sisse sitale minekuks lausa kükitama. Seega ei jäänud muud varianti, kui olemasolevad pinnad käiku lasta. Raivo oli ka lahke, pakkis oma Omegasse kirjutuslaua ja väikse kapi. Koma lasi alt ka "pätsata" paar tooli, seega asi väheke paranes...
Elu on paremaks läinud, esimesed hinded ka taskus juba.. Kursused käivad kiirelt, 28 ainetundi ja 28 praktilist lähevad nagu nuusates. Rünne Rein on juba üsna nukker, et meie sõprus peagi läbi saama hakkab, ega ei imesta, endal on sama probleem juba. Kisub silma niiskeks selle lõpetamise koha pealt, selliste õpetajate juurest on raske lahkuda. Ei tea küll teisi, aga autoasjanduse õppejõud on küll suutnud minusugusele lollile kõik vajaliku peakolusse toppida.
Kui nüüd võtta enda seis mingi 5-6a tagasi, kus minu remondioskus päädis lihtsamate asjadega, siis tänaseks pole probleemi, millega ei julgeks silmitsi seista - tuleb välja, et mootor on veel see kõikse lihtsam agregaat omas mahlas. Praegu ragistan ajusid õhkpiduritega ja vat see hakkab pinget alles pakkuma, kuna palju erinevaid klappe ja tööpõhimõtteid. Paraku on kahju, et taskus pole C-kategooriat, aga Kaitseliidu DAFi õnnestub ehk roolida küll, nagu lubati.
Hetkel on enesetunne vähe vilets aind. Täna oli plaanis minna Eestit avastama ja ühtlasi käia Rakveres autole varuosi toomas, kuid käru ja musklit laenata lubanud semu oli tänasel hommikul tabamatu ja nii ei jäänud muud üle, kui üle keenud emotsioonid valla lasta. Seda enam, et kütuseks olid magamata ööd, nohu ja palavik. See va parem jalg läks iseenesest sirgu ja 136 hobust sirutasid end 200km/h. Siis tegin väikse peatuse tiigi ääres, loopisin veidi kive ja läksin ämmale järgi.
Olemine oli suht saast, silme ees vaid peavalurohud ja soe voodi, laksasin sisse ka paar lonksu igast raviteesid ja siirupeid, et olemine ikka päris "kivist" oleks. Takkatippu veel kallis pruut vihastas, kuna ma ei tahtnud minna ta õe saunapeole, vaid tahtsin minna üle pika aja koju, et end korralikult terveks ravida. Kaks külma sõna sõnumis ei tee samuti tuju paremaks.
Vähemalt on mul ühikas puhur ja soe vatitekk, et peale seda nohutuuri vast niipea enam uuesti tatistama ei tohiks hakata...
Ahjah, väike õpetussõna köhasiirupite kohta, kuigi silt ei ütle, et autojuhile ei sobi või tekitab unisust, nagu enamik ravimifirmasid ikka viitsib oma lipakatele trükkida, siis täna sai valusalt selgeks, et peale gripiteed ja köhasiirupit ei maksa minna poodi viinamarju ostma. Need viinamarjad läksid päris kalliks maksma, aga hea küll, vähemalt üks valus õppetund, et alkohol, mis muidu tervist hävitab, on ka üks tervise ehitamise alustalasid ja miks muidu joodikud on kõva hingeõhuga, et isegi vikatimees ei julge nende läheduses suitsu ette panna?
Juhtub ikka.
Järgmine nädal ostan siis autole uued rehvid ka. Need jäid ka ikka hambusse. Selgus, et legaalne piir on mul siiski juba natuke ületatud, ühel rehvil 1mm mustrit. Noh, seda oligi karta. See rehv oli mind oma 1 millimeetriga juba niigi 3 suve teeninud. Ma ei mõista inimesi, kes igaks hooajaks uued rehvid ostavad.. Ühest küljest saan aru - raha on ropult ja ohutus ennekõike. Eks ise teeks ka nii, kui raha pole enam kuhugi panna, aga teisest küljest, loodus reostub ning kulutatud raha võiks näiteks laste ülikoolifondi panna või miskit, et järeltulijast ei tuleks selline kaak, nagu meil see nädal Särkus oli, kus ühel autol löödi klaas sisse, kuna juht keeldus olemas kaine juht kohalike gängile, vaid et sellest noorest saaks tulevikuvaatega kodanik. Tjah, ma ei väidagi, et miinimumnõuetega rehvid oleksid maru turvalised, vahel vihmaga sõites võtab ikka otsaesise higiseks, kuid mis teha, pole rikast papat-mammat, kes poja Mersule või Portšele uued papud ostaks...
Niisiis, käin mina rõõmsalt mööda teatud asutusi, et jälle teise mehe vana enda uueks teha. Ei, seekord ei räägi ma naistest. :)
Aga okei, aeg minna teki alla higistama.
laupäev, 15. september 2012
esmaspäev, 3. september 2012
3. september... justkui kooli algus??
Nooooniiiiiii.....
Eile hommikul siis pakkisin oma asjad-kulinad-mulinad-vidinad kõik autosse ühte punti kokku ja asusin kooli poole.
Särevereni jõudsin soodsa taganttuule ja mõnusa madallennuga... ääm... jätan siiski saladuseks, kui kiiresti, igatahes Jõgevalt Põltsamaale sõitsin natuke üle 5 minuti, edasi arvutab igaüks ise.
Jõudsin lõpuks ühika ette.
Uhke ja hää.
Parklas ruumi nagu putru, kuigi, parkisin ära, tegin ukse lahti ja .. ääm... Kuhu ruum kadus? Minu auto ei ole küll eriti suur, aga olgem ausad, korralikult joontevahele end suruda, siis ega ikka uksega väga lehvitada ei saa. No ok, ma ei tulnudki parklasse elama siiski.
Astusin siis uutest (rasketest) ustest sisse ja fuajees ootas meid vastuvõtukomisjon, kes ka võtmeid jagas.
Boksi number 28. Toa number 1. Algus on paljutõotav.
Teema siis selline, et igas boksis on 3 tuba. Igas toas 2 matsi. Hetkel ajutiselt, kuna maja nummer 3 on ikka remondis, siis meie praegused voodid lähevad sinna ja siis on siin toad 3sed, mitte nagu praegu, sest ühes seinas on persetäis pistikuid, ning teises seinas on 2 lampi vahedega lae poole. See annab aimu, et seal peaks nari olema. Olgu etteruttavalt öeldud, et seinas olevast netipistikust võibki netti otsima jääda. Ennem läheb siga sõjaväkke. Saame natukese aja pärast näha, kas läkski.
Tegin siis oma boksiukse lahti:
Jah, see suur hall raske uks.. Selle kõige jaoks on mul vaja vaid üht võtit - see avab oma boksi ning oma tuba, ei ühtegi teist boksi, ega teist tuba. Nutikas värk, mu saladused jäävad luku taha. Huhh, problem avoided. :)
Nii, aga siis jätkakem..
Järgmised sammud elamises näitasid, et asjal polegi väga tegelikult. Euroremonditud, okei, oleks vist korrektsem öelda, et taasehitatud, elamine.
Lõhna järgi juba võiks öelda, et siin on viimistlus lõppenud alles päevad tagasi, isegi külmkapp, mis pildil on näha heledast puidust uste taga, isegi selles olid kleepsud veel sees ning uksed tolmused. No mina ka ei pühi vot!
Kursavennad, kes juba saabunud olid, need olid ofkoors paremad palad ära võtnud, lohistanud laua söögitoast kööki ning Kõps sättis end seal sisse. Iseenesest mõistetav ka, laua taga on ju mugav ja ainuke laud elamises. Et päris nutune ei oleks, siis ma naljaka osa kirjutan pärast juurde.
Igatahes siis käisin üle ka kõik teised toad, minu toal on ainsana kaheosaline aken. Aga lohutus pole seegi, ükski aken lahti ei käi, vaid tuulutusasendisse. Suitsumeestel elu kibe - kuhu minna tobitama? Õnneks on pliidikubu hea tõmbega ja pole haisugi majas, kuniks teha korralikult seal all. See on küll ilmselt avalik saladus, aga no parem ikka, kui hommikul trepi peale konide otsa oma jalad ära murda...
Järgmiseks:
Vannituba.
Polnudki väga hull. Isegi põrandasoojendus on ja puha. Paraku on see ka ainuke soojendus majas, sest ventilatsioon on nii vägev, et vaheuksed kolisesid terve öö ja toas oli ehk 18 kraadi maksimaalselt. Suht jahe ja mul on kurk kare nüüd tänu sellele.
Aga vannitoas on mõnus olla, kuigi meil on kitsam kuut, kui nt. teisel meie kursuse boksil. Neil oli köök ka suurem, kui meil.
Aga ei saa nuriseda, teisel pool seina on valge limusiin, kus ma tõmban vett ja tänan taevast, et sain lahti suurest vaevast.
Säänne see limusiin on. :)
Järgmisena tsekkisin veel kööki, näppisin keraamilist pliiti ning siis kolistasin oma kodinatega tahaotsa, kuna minu "pesa" uks asus söögitoas.
Kingad on näha. Jätsin oma porised kamassid ukse taha igaks juhuks, kuigi vaipa pole nagunii, linoleum on ümberringi. Ilmselt oleks voodikate ka linoleumist, kui saaks.
Ja selliseks ta muutus peale asjade paigutamist.
Kuna kappide-riiulite puudumine oli tõsiseks tagasilöögiks, siis mu uhke ülikond sai ehitustolmuga kokku ja nii olin sunnitud ta pisarsilmil kotti tagasi pakkima, sest ei õnnestunud teda enam pesta ega kuivatada. Nagisse sai paar hilpu ja arvuti paigutasin ka kuidagi strateegiliselt, et oleks natukenegi interneedust siinpool, sest minu aknad ei ole mitte parkla poole, vaid mul on 5 meetrit aknast kõrged kuused ja võsa.
Aga ei hullu, esialgu saab hakkama.
Küsimise peale, et kuna siis mööblit juurde saab - "noo, enne jõule peaks saabuma"... Olgu siis veelkord mainitud, et jõuluks on ka ÜE.3 valmis ja siis piltidel olevad uued raamvoodid kolivad sinna. Ja siia tulevad päris uued narid ja voodid. vaesed inimesed, siin on juba kahekesi suht kitsas tegelikult, arvestades, et lauda ja kappe pole veel. A vähemalt on meil punane ruloo!!! See on väärt vähemalt viit kilo respekti.
Aga et siis täna oli aktus ja puha. Vihmavalinguga ja puha. Kõik ligunesid. Küll on tore, et mul oli kapuutsiga hoodie seljas, muidu oleks küll pealaest kellakottideni märg olnud.
Sellega meenus üks tore lugu. Me siis läksime oma kursaga ära oma kohale, Urve rääkis veel viimaseid asju, mis me tegema peame ja siis tuli direktor ka meie juurde. Kiitis, et kui ilusad dressipluusid meil ikka on, et kui me lõpetama hakkame, siis ta lubas ka osta ilusa dressika, teeb paar triipu lisaks ja on ka lahe. Siis loomulikult uuris ka elamise kohta. Eks me ikka ütlesime, et külm oli, sooja vett pole ja mööblit pole.
"Nojah, Eesti inimene on alati positiivne olnud. Me kulutasime 30 miljonit krooni ja ikka pole keegi rahul!"
Õnneks ma sain seekord mokad kinni hoida, et kui selle 30 miljoni krooni eest oleks mööbel ka sisse pandud, poleks ma oma ülikonda ära määrinud ja oleksin aktusel olnud kenasti viks ja viisakas. Parem on mõnikord vaiki olla. Et minupärast võib ta dressides meie lõpetamisele tulla küll, me läheme tunkedes igatahes.
Ja ses suhtes, et ülikond oleks läbi vettinud ja kus ma teda kuivatanud oleks? Karjun ta peale nii kaua, kuni vesi välja nõriseb? Loogika error kergelt, aga las ta jääda.
Praeguse seisuga peaksime varsti juba kaheks kuuks praktikale minema, elan üle mööblipuuduse, kuigi kui sooja vett peagi ei ilmu, siis ma ilmselt hakkan inimesi eemale peletama. :)
Ja 30 miljonit krooni ning vannitoas peeglit ikka pole raisk!!
Peace out!
Eile hommikul siis pakkisin oma asjad-kulinad-mulinad-vidinad kõik autosse ühte punti kokku ja asusin kooli poole.
Särevereni jõudsin soodsa taganttuule ja mõnusa madallennuga... ääm... jätan siiski saladuseks, kui kiiresti, igatahes Jõgevalt Põltsamaale sõitsin natuke üle 5 minuti, edasi arvutab igaüks ise.
Jõudsin lõpuks ühika ette.
Uhke ja hää.
Parklas ruumi nagu putru, kuigi, parkisin ära, tegin ukse lahti ja .. ääm... Kuhu ruum kadus? Minu auto ei ole küll eriti suur, aga olgem ausad, korralikult joontevahele end suruda, siis ega ikka uksega väga lehvitada ei saa. No ok, ma ei tulnudki parklasse elama siiski.
Astusin siis uutest (rasketest) ustest sisse ja fuajees ootas meid vastuvõtukomisjon, kes ka võtmeid jagas.
Boksi number 28. Toa number 1. Algus on paljutõotav.
Teema siis selline, et igas boksis on 3 tuba. Igas toas 2 matsi. Hetkel ajutiselt, kuna maja nummer 3 on ikka remondis, siis meie praegused voodid lähevad sinna ja siis on siin toad 3sed, mitte nagu praegu, sest ühes seinas on persetäis pistikuid, ning teises seinas on 2 lampi vahedega lae poole. See annab aimu, et seal peaks nari olema. Olgu etteruttavalt öeldud, et seinas olevast netipistikust võibki netti otsima jääda. Ennem läheb siga sõjaväkke. Saame natukese aja pärast näha, kas läkski.
Tegin siis oma boksiukse lahti:
Nii, aga siis jätkakem..
Järgmised sammud elamises näitasid, et asjal polegi väga tegelikult. Euroremonditud, okei, oleks vist korrektsem öelda, et taasehitatud, elamine.
Lõhna järgi juba võiks öelda, et siin on viimistlus lõppenud alles päevad tagasi, isegi külmkapp, mis pildil on näha heledast puidust uste taga, isegi selles olid kleepsud veel sees ning uksed tolmused. No mina ka ei pühi vot!
Kursavennad, kes juba saabunud olid, need olid ofkoors paremad palad ära võtnud, lohistanud laua söögitoast kööki ning Kõps sättis end seal sisse. Iseenesest mõistetav ka, laua taga on ju mugav ja ainuke laud elamises. Et päris nutune ei oleks, siis ma naljaka osa kirjutan pärast juurde.
Igatahes siis käisin üle ka kõik teised toad, minu toal on ainsana kaheosaline aken. Aga lohutus pole seegi, ükski aken lahti ei käi, vaid tuulutusasendisse. Suitsumeestel elu kibe - kuhu minna tobitama? Õnneks on pliidikubu hea tõmbega ja pole haisugi majas, kuniks teha korralikult seal all. See on küll ilmselt avalik saladus, aga no parem ikka, kui hommikul trepi peale konide otsa oma jalad ära murda...
Järgmiseks:
Vannituba.
Polnudki väga hull. Isegi põrandasoojendus on ja puha. Paraku on see ka ainuke soojendus majas, sest ventilatsioon on nii vägev, et vaheuksed kolisesid terve öö ja toas oli ehk 18 kraadi maksimaalselt. Suht jahe ja mul on kurk kare nüüd tänu sellele.
Aga vannitoas on mõnus olla, kuigi meil on kitsam kuut, kui nt. teisel meie kursuse boksil. Neil oli köök ka suurem, kui meil.
Aga ei saa nuriseda, teisel pool seina on valge limusiin, kus ma tõmban vett ja tänan taevast, et sain lahti suurest vaevast.
Järgmisena tsekkisin veel kööki, näppisin keraamilist pliiti ning siis kolistasin oma kodinatega tahaotsa, kuna minu "pesa" uks asus söögitoas.
Ja selliseks ta muutus peale asjade paigutamist.
Kuna kappide-riiulite puudumine oli tõsiseks tagasilöögiks, siis mu uhke ülikond sai ehitustolmuga kokku ja nii olin sunnitud ta pisarsilmil kotti tagasi pakkima, sest ei õnnestunud teda enam pesta ega kuivatada. Nagisse sai paar hilpu ja arvuti paigutasin ka kuidagi strateegiliselt, et oleks natukenegi interneedust siinpool, sest minu aknad ei ole mitte parkla poole, vaid mul on 5 meetrit aknast kõrged kuused ja võsa.
Aga ei hullu, esialgu saab hakkama.
Küsimise peale, et kuna siis mööblit juurde saab - "noo, enne jõule peaks saabuma"... Olgu siis veelkord mainitud, et jõuluks on ka ÜE.3 valmis ja siis piltidel olevad uued raamvoodid kolivad sinna. Ja siia tulevad päris uued narid ja voodid. vaesed inimesed, siin on juba kahekesi suht kitsas tegelikult, arvestades, et lauda ja kappe pole veel. A vähemalt on meil punane ruloo!!! See on väärt vähemalt viit kilo respekti.
Aga et siis täna oli aktus ja puha. Vihmavalinguga ja puha. Kõik ligunesid. Küll on tore, et mul oli kapuutsiga hoodie seljas, muidu oleks küll pealaest kellakottideni märg olnud.
Sellega meenus üks tore lugu. Me siis läksime oma kursaga ära oma kohale, Urve rääkis veel viimaseid asju, mis me tegema peame ja siis tuli direktor ka meie juurde. Kiitis, et kui ilusad dressipluusid meil ikka on, et kui me lõpetama hakkame, siis ta lubas ka osta ilusa dressika, teeb paar triipu lisaks ja on ka lahe. Siis loomulikult uuris ka elamise kohta. Eks me ikka ütlesime, et külm oli, sooja vett pole ja mööblit pole.
"Nojah, Eesti inimene on alati positiivne olnud. Me kulutasime 30 miljonit krooni ja ikka pole keegi rahul!"
Õnneks ma sain seekord mokad kinni hoida, et kui selle 30 miljoni krooni eest oleks mööbel ka sisse pandud, poleks ma oma ülikonda ära määrinud ja oleksin aktusel olnud kenasti viks ja viisakas. Parem on mõnikord vaiki olla. Et minupärast võib ta dressides meie lõpetamisele tulla küll, me läheme tunkedes igatahes.
Ja ses suhtes, et ülikond oleks läbi vettinud ja kus ma teda kuivatanud oleks? Karjun ta peale nii kaua, kuni vesi välja nõriseb? Loogika error kergelt, aga las ta jääda.
Praeguse seisuga peaksime varsti juba kaheks kuuks praktikale minema, elan üle mööblipuuduse, kuigi kui sooja vett peagi ei ilmu, siis ma ilmselt hakkan inimesi eemale peletama. :)
Ja 30 miljonit krooni ning vannitoas peeglit ikka pole raisk!!
Peace out!
laupäev, 1. september 2012
Koolimõtted veelkord.
Plahvatuslikult suurenev külaliste arv mu blogis sunnib jälle näppe ragistama ja ajurakke loksutama.
Vihmase ilmaga ju muud ei saagi, kui toas olla, kiruda sitta netiühendust ning vaadata neli korda jutti ära filmid, mis on arvutis filmikausta kogunenud. Minu puhul, saame rääkida vaid mõnest.
Järjest rohkem tegelikult süveneb peas tunne, et homme peab jälle kogunema kooli ning vastu võtma aasta alguse näopeksud. Tekib täielik 50ndate tunne, kui oled vang ja sind lohistatakse läbi traatvõrgust ehitatud koridori ning lävepeal valab mingi jõmikas sulle puidust kurikaga seitse korda näkku ja makku.
Antud juhul siis tähendab see seda, et me läheme kooli ja esimesel päeval juba hakkame tarkust saama. Mulle meeldib.
Viimati valdas mind tunne, et kool võiks kesta veel ja veel.. Jäänud ongi ju vaid veel loetud kuud, siis on eksamid ja lähemegi jälle kõik laiali.. Meil on sigakõva kursus ja hetkel ka hinnetepoolest kooli üks parimaid. Noh, ülipüüdlikud perssepugejad kodumajanduse ja koristusteenuse neiud kõrvale jättes, siis mehistest aladest olemegi parimad. The best of the best of the rest. :)
Kahjuks ei tulnud ka sel aastal keskkoolibaasil õppivaid autotehnikuid piisavalt ja kursust ei avatud. Mistap jällegi kord oleme ilma mantlipärijateta.
Aga no see-eest oleme pikaks ajaks meeles ja eeskujuks. Ka meie 3 naisõppurit, kes on siiani tublid olnud.
Et jah, bäkk tu skuul.
Mis omakorda jällegi tähendab rohkelt uisapäisa jooksvaid lapsi.. Või kas siiski?
Alles siin ükspäev õhtul linnas sõites oli situatsioon Annelinnas, kus minu ees tegi pööret üks suurem auto ja kuna ma pole siiani metallist läbinägemise võimet omandanud, siis peale auto ära pööramist oli kohe ülekäigurada ja mingi tibin, või noh, päris tibin ta enam ei olnudki, ootas vist ülekäigurajal võimalust, tormas korra rajale, siis kui ma pidurdasin, siis ta tõmbas tagasi, ootas, mina lisasin gaasi, siis ta jooksis julgemalt ja nägi, et ma ei pidurda, siis hüppas tagasi.. Mina korraks ikkagi pidurdasin ja vehkisin kätega ja panin edasi... Saa siis aru. Ei teagi, et kas üle tee oli siis odav lõngamüük, kasutatud pulmakleidid poole hinnaga või tahtis mõni meesolevus oma Volvo kapotil püksata kätekõverdusi teha... Igatahes pilk oli tal küll nagu hullul ja slaava boogu, et ta minu kapotile ei maandunud. Et kui lapsed peaksid sellest eeskuju võtma, siis on see küll äärmiselt pask eeskuju.
Üleüldse läheb see liiklus meil käest ära. 50 alas jääd juba 60ga ka kõigile jalgu, hea kui foori taga hambad alles jäävad. Aga no las seegi jääda sinnapaika. Küürakat ei paranda haud ka ja kuigi vahel isegi natuke teen lollusi ja hullan, siis ma vähemalt ei hakka kellegi kallal mölisema, et "krt, gaasipedaal on parempoolne".
Igatahes asjad on koos, pakitud, autossegi topitud, homme keeran võtit ja kiman Eesti keskmesse.
Enam ei ole vähemalt sellist elevust nagu 2 aastat tagasi, kui sai veel ühe näitsikuga metsas jooksmas käidud, kuid selgus, et neiu oli lihtsalt lõdva kummiga ja mina olin kooliaktusel nigu puujalg. :)
Juhtub.
Vihmase ilmaga ju muud ei saagi, kui toas olla, kiruda sitta netiühendust ning vaadata neli korda jutti ära filmid, mis on arvutis filmikausta kogunenud. Minu puhul, saame rääkida vaid mõnest.
Järjest rohkem tegelikult süveneb peas tunne, et homme peab jälle kogunema kooli ning vastu võtma aasta alguse näopeksud. Tekib täielik 50ndate tunne, kui oled vang ja sind lohistatakse läbi traatvõrgust ehitatud koridori ning lävepeal valab mingi jõmikas sulle puidust kurikaga seitse korda näkku ja makku.
Antud juhul siis tähendab see seda, et me läheme kooli ja esimesel päeval juba hakkame tarkust saama. Mulle meeldib.
Viimati valdas mind tunne, et kool võiks kesta veel ja veel.. Jäänud ongi ju vaid veel loetud kuud, siis on eksamid ja lähemegi jälle kõik laiali.. Meil on sigakõva kursus ja hetkel ka hinnetepoolest kooli üks parimaid. Noh, ülipüüdlikud perssepugejad kodumajanduse ja koristusteenuse neiud kõrvale jättes, siis mehistest aladest olemegi parimad. The best of the best of the rest. :)
Kahjuks ei tulnud ka sel aastal keskkoolibaasil õppivaid autotehnikuid piisavalt ja kursust ei avatud. Mistap jällegi kord oleme ilma mantlipärijateta.
Aga no see-eest oleme pikaks ajaks meeles ja eeskujuks. Ka meie 3 naisõppurit, kes on siiani tublid olnud.
Et jah, bäkk tu skuul.
Mis omakorda jällegi tähendab rohkelt uisapäisa jooksvaid lapsi.. Või kas siiski?
Alles siin ükspäev õhtul linnas sõites oli situatsioon Annelinnas, kus minu ees tegi pööret üks suurem auto ja kuna ma pole siiani metallist läbinägemise võimet omandanud, siis peale auto ära pööramist oli kohe ülekäigurada ja mingi tibin, või noh, päris tibin ta enam ei olnudki, ootas vist ülekäigurajal võimalust, tormas korra rajale, siis kui ma pidurdasin, siis ta tõmbas tagasi, ootas, mina lisasin gaasi, siis ta jooksis julgemalt ja nägi, et ma ei pidurda, siis hüppas tagasi.. Mina korraks ikkagi pidurdasin ja vehkisin kätega ja panin edasi... Saa siis aru. Ei teagi, et kas üle tee oli siis odav lõngamüük, kasutatud pulmakleidid poole hinnaga või tahtis mõni meesolevus oma Volvo kapotil püksata kätekõverdusi teha... Igatahes pilk oli tal küll nagu hullul ja slaava boogu, et ta minu kapotile ei maandunud. Et kui lapsed peaksid sellest eeskuju võtma, siis on see küll äärmiselt pask eeskuju.
Üleüldse läheb see liiklus meil käest ära. 50 alas jääd juba 60ga ka kõigile jalgu, hea kui foori taga hambad alles jäävad. Aga no las seegi jääda sinnapaika. Küürakat ei paranda haud ka ja kuigi vahel isegi natuke teen lollusi ja hullan, siis ma vähemalt ei hakka kellegi kallal mölisema, et "krt, gaasipedaal on parempoolne".
Igatahes asjad on koos, pakitud, autossegi topitud, homme keeran võtit ja kiman Eesti keskmesse.
Enam ei ole vähemalt sellist elevust nagu 2 aastat tagasi, kui sai veel ühe näitsikuga metsas jooksmas käidud, kuid selgus, et neiu oli lihtsalt lõdva kummiga ja mina olin kooliaktusel nigu puujalg. :)
Juhtub.
neljapäev, 23. august 2012
Seenior läheb kooli... JÄLLE!
Hei hopsti kallid lugejad!
Jah, nüüd mõneks hetkeks teen autodest pausi. Vaja ju muud elu ka elada, kui päevast päeva mutreid ja polte (puruks) keerata ning pukse pressida...
Täna oli siis ametlikult selle suve viimane tööpäev. Aga kuna vanarahavas oli tark ja teadis, et tibusid loetakse sügisel, siis jäin minagi ametlikust käepigistusest ilma, kuna ülemused, va silindrinahad, olid puhkama läinuvad. Eks ma siis tilgun esmasba uuesti kontori manu ja saan kõik lubatud jutud kätte. Ehk siis eelmisel nädalal sai ülemusega firma arhiivi korrastatud, uued laoriiulid tekitatud, selle koristuse käigus sai pahn välja ja kasulik kraam sisse ning ofkoors, kuna see olen ju MINA, siis ei saanud ka ilma vigastusteta - lõikasin omal ühe klaasitahvliga peaaegu näpu otsast. Luu paistis, aga sõrm jäeti siiski alles. Jumal tänatud.
Aga siis ülemus ütleski, et kui arhiiv valmis, siis ta alles vaatab, mis ma tööpassi omale hindeks saan. :) Aga vat siis, minu üldse ära unustanu.
Pole siiski hullu. Ma saan ka nüüd puhata mõnda aega.
Aga küsite, et miks ma siis nädalat lõpuni ei tee? Sest see olen ju mina!
Ma ei ärka kunagi stamp-kellaajal. Minu äratus on näiteks kas 6.57 või 7.11 või 7.28.. Või siis lepin inimestega kokku, et näiteks kell 13.12 olen seal parklas.. Selline ma olen. :) Ajaga mängimine on vahva.
Sõjaväes õppisin ära selle, et ka 2 minutit võib olla terve sajand. Näiteks jõudsin ma alati enne hommikuäratust selle 2 minuti jooksul veel vägevat und näha, ja alles siis kibekähku riietuma...
Ja seetõttu mõtlesin ka, et sitta kah, reede on hea päev vabaks tegemiseks. Lisaks on reedel veel keskkooli kokkutulek ja ma ei viitsi õlisena sinna ilmuda. Mulle on öeldud, et mul on päris tugev töökoja hõng alati kaasas. No pole ka ime, kui autode insenerid on lollpealuud ja disainivad õlipunni sedasi, et kui ma selle eest ära keeran, et mitte ei lähe sirinal otse tünni, vaid peab tivolit tegema hakkama, et kõik kõrvalseisjad oleksid ka ülepeakaela õlised. Bensiinimootori õli pole väga hull, selle peseb isegi naha pealt maha, aga diislist väljunud õli on lisaks veel põlemisjääkide ja tahmaga, ning see sööb nii vahvasti end nahasse, et ma pean õhtul oma käsi lausa relakaga küürima. Õnneks kiire diisliga loputamine enne kraani alla minekut aitab.
Ausalt öeldes, ootan kooli juba väga. Eelmisel nädalavahetusel käisin Türil, põrkasin ka oma kursusejuhataja juurde, oli veidi häbi küll tühjade kätega minna, kuna ma ei arvestanud üldse, et ta kodus võib olla. :)
Aga hea oli juttu ajada ja see andis uueks kooliaastaks indu juurde. Noh, mul on ju keskmine hinne hetkel 5.0 ja võimalus medaliga lõpetada see jura. Kui väga auk pähe räägitakse õppejõudude poolt, siis läheb veel 1.5 aastat sinna otsa. Vaja ju ikka teada saada, kuidas suits juhtmes jookseb... Ah et küsite, et miks ma juhtmest suitsu otsin? No aga... Kuidas siis teie arvates üks elektroonikaseade töötab? Ikka ju suitsu pealt. Suitsu välja lased, siis ta enam ei tööta ju... Või mis?
Vot vot, nii see käibki.
Sellel aastal on siis minu ja minu kursusekaaslaste elamuks eelmistel aastatel tüdrukute ühikaks olnud hoone. Kuna Säreveres toimuvad muutused, siis naised ongi enamik kõik ära Paide kooli osasse üle viidud. Kallis kursavend oli mures, et mis nüüd saab, et jaanuaris lubati segaühikat, nüüd on jälle vorstipidu... Aga tühja sest. Jõusaal on keldris ja jutud. Isegi rõdu on ehk.
Ei elu saab ilus olema. Ikkagi lõpukursus ju.
Siinkohal ongi paslik tervitada kõiki kaasõpilasi, kellel algab samuti kolmandamal septembrikuupäeval orjus pihta. Ning ofkoors tervitan ka oma Itaalia kaaslasi. :)
Seeniori poolt hetkel side lõpp...
Jah, nüüd mõneks hetkeks teen autodest pausi. Vaja ju muud elu ka elada, kui päevast päeva mutreid ja polte (puruks) keerata ning pukse pressida...
Täna oli siis ametlikult selle suve viimane tööpäev. Aga kuna vanarahavas oli tark ja teadis, et tibusid loetakse sügisel, siis jäin minagi ametlikust käepigistusest ilma, kuna ülemused, va silindrinahad, olid puhkama läinuvad. Eks ma siis tilgun esmasba uuesti kontori manu ja saan kõik lubatud jutud kätte. Ehk siis eelmisel nädalal sai ülemusega firma arhiivi korrastatud, uued laoriiulid tekitatud, selle koristuse käigus sai pahn välja ja kasulik kraam sisse ning ofkoors, kuna see olen ju MINA, siis ei saanud ka ilma vigastusteta - lõikasin omal ühe klaasitahvliga peaaegu näpu otsast. Luu paistis, aga sõrm jäeti siiski alles. Jumal tänatud.
Aga siis ülemus ütleski, et kui arhiiv valmis, siis ta alles vaatab, mis ma tööpassi omale hindeks saan. :) Aga vat siis, minu üldse ära unustanu.
Pole siiski hullu. Ma saan ka nüüd puhata mõnda aega.
Aga küsite, et miks ma siis nädalat lõpuni ei tee? Sest see olen ju mina!
Ma ei ärka kunagi stamp-kellaajal. Minu äratus on näiteks kas 6.57 või 7.11 või 7.28.. Või siis lepin inimestega kokku, et näiteks kell 13.12 olen seal parklas.. Selline ma olen. :) Ajaga mängimine on vahva.
Sõjaväes õppisin ära selle, et ka 2 minutit võib olla terve sajand. Näiteks jõudsin ma alati enne hommikuäratust selle 2 minuti jooksul veel vägevat und näha, ja alles siis kibekähku riietuma...
Ja seetõttu mõtlesin ka, et sitta kah, reede on hea päev vabaks tegemiseks. Lisaks on reedel veel keskkooli kokkutulek ja ma ei viitsi õlisena sinna ilmuda. Mulle on öeldud, et mul on päris tugev töökoja hõng alati kaasas. No pole ka ime, kui autode insenerid on lollpealuud ja disainivad õlipunni sedasi, et kui ma selle eest ära keeran, et mitte ei lähe sirinal otse tünni, vaid peab tivolit tegema hakkama, et kõik kõrvalseisjad oleksid ka ülepeakaela õlised. Bensiinimootori õli pole väga hull, selle peseb isegi naha pealt maha, aga diislist väljunud õli on lisaks veel põlemisjääkide ja tahmaga, ning see sööb nii vahvasti end nahasse, et ma pean õhtul oma käsi lausa relakaga küürima. Õnneks kiire diisliga loputamine enne kraani alla minekut aitab.
Ausalt öeldes, ootan kooli juba väga. Eelmisel nädalavahetusel käisin Türil, põrkasin ka oma kursusejuhataja juurde, oli veidi häbi küll tühjade kätega minna, kuna ma ei arvestanud üldse, et ta kodus võib olla. :)
Aga hea oli juttu ajada ja see andis uueks kooliaastaks indu juurde. Noh, mul on ju keskmine hinne hetkel 5.0 ja võimalus medaliga lõpetada see jura. Kui väga auk pähe räägitakse õppejõudude poolt, siis läheb veel 1.5 aastat sinna otsa. Vaja ju ikka teada saada, kuidas suits juhtmes jookseb... Ah et küsite, et miks ma juhtmest suitsu otsin? No aga... Kuidas siis teie arvates üks elektroonikaseade töötab? Ikka ju suitsu pealt. Suitsu välja lased, siis ta enam ei tööta ju... Või mis?
Vot vot, nii see käibki.
Sellel aastal on siis minu ja minu kursusekaaslaste elamuks eelmistel aastatel tüdrukute ühikaks olnud hoone. Kuna Säreveres toimuvad muutused, siis naised ongi enamik kõik ära Paide kooli osasse üle viidud. Kallis kursavend oli mures, et mis nüüd saab, et jaanuaris lubati segaühikat, nüüd on jälle vorstipidu... Aga tühja sest. Jõusaal on keldris ja jutud. Isegi rõdu on ehk.
Ei elu saab ilus olema. Ikkagi lõpukursus ju.
Siinkohal ongi paslik tervitada kõiki kaasõpilasi, kellel algab samuti kolmandamal septembrikuupäeval orjus pihta. Ning ofkoors tervitan ka oma Itaalia kaaslasi. :)
Seeniori poolt hetkel side lõpp...
teisipäev, 21. august 2012
Maalo esitleb: Hyundai ix35.
Alustame siis seda juttu vähe rõõmsamalt, kuigi eelmine postitus kogus 200 vaatamist päevas...
Aga täna siis räägin teile sellisest beebimaasturist nagu Hyundai ix35.
Paraku siinkohal, numbripededele, 35 ei tähista töömahtu. Ausalt öelda, jään isegi võlgu, miks just 35, aga kuna i10 on pisike nagu põrnikas, i ja ix20 juba endise Getzi järglased, i30 juba tuntud headuses ning i40 võttis äsja üle Sonata töökohustused, siis suure Santa Fe järglane on ix55, mis on tõesti üüratu ja odavam, kui mõne mehe länkar.
Ja siis nii ilmselt sattuski ix35 sinna väike-keskauto lähedusse, kuna tegu ei ole just vahmiilia-autoga, kuid siiski lisavarustet neliveoga ja laheda äraolemisega.
Selline see nunnu siis välja näebki.
Mõõtmetelt pole väga suur - grammike üle 4.4 meetri, kuid ääretult elav ja isegi pagasiruum on piisav, et neelata sisse suuremad poekotid ja jõulukingid. Riputuskonkse võiks rohkem olla, et kotid ka püsti jääksid, hulganisti on võimalik need siiski kuidagi ebamääraselt sinna panna, kuid lahtise kaanega hapukurgipurki ära koti sisse jäta.
Esmamulje on esimest korda sisse istudes väga hea. Kõik justkui on omal kohal ja üsna loogilise asetusega, samas, inimesed on erinevad. Nupud on normaalse suurusega, et ka maamees laia pöidlaga saaks pihta ning erk valgustus hõlbustab nende lugemist.
Spidomeetri plokis on kõik vajalik info kuvatud ning nupuvajutusega saab näite muuta oma soovi järgi, et kas on vajalik just näha, palju on hetkel kütusekulu või kui palju on auto sõitnud tundides või kui palju saab veel paagisoleva kütusega läbida.
Kui autot tellima minna, siis tasuks ennekõike läbi mõelda, missuguseid lisasid endal eelkõige vaja oleks, et pärast oleks võimalikult lihtne järelturul maha müüa ja noh, olgem ausad, rohkem lisasid teeb ka endal tuju heaks. Päris odava versiooni saab kätte juba 16 700€ eest, kuid seal on ilmselgelt alamõõduline 1.6 liitrine mootor, mis jääb selle kere jaoks suhteliselt nõrgaks ning ei saa rääkida ka eriti lisadest, isegi helisüsteem on suht juust, mis meenutab 90ndate alguse papist kõlaritega jaapani autosid. Seda miinust ei kaalu üles ka konsoolis asetsev AUX sisend. Aga vaat, kõrgema taseme juures suure ekraaniga helipea, vaat see on juba mahlasem tubakas. Heli on rikas, isegi kui hästi välja sättida, on võimalik mõne loo puhul eristada selgesti kõik instrumendid. No ja siis tulevad helipeded, kes topivad oma üüratu 3-kilovatise vuufri sinna pisikesse pagasiruumi ja hoidke alt jalakäijad! Sama hästi võiks naelaga kõrva sügada.
Üks väga hea lisa on automaatkäigukast. Ta on sujuv, ta on ökonoomne ning see sobib keskkonsooli nagu valatult. Sõna otseses mõttes. Kui ei usu, vaata pilti uuesti.
Head mõnusad lisad on ka veokonks ja tagurduskaamera. Kehvemale parkijale on see kindlasti veidi abiks, eriti veel esimest korda sellist autot roolides, kuna esimese korraga ei hoomagi kõiki nurki, aga küljepeeglid on mõnusad lätakad ja alati abivalmis juhendama.
Ülejäänu on juba maitseasi. Nahkpolsterdus on samuti mõnusalt pehme ja ei tekita allergiat ka paljale nahale. Tagaiste on sel puhul eriti mõnus, istuks nagu memme süles. Juhile on samuti mõeldud ja kõrgemate varustustasemete puhul on juhil ka nimmelüli tugi ning lausa seadistatav! Pikkadel reisidel kindlasti suureks abiks. Tean, mida räägin, olen ise ka aegajalt seljavalu-deemoni küüsis.
Ning siis jääb veel välimuse küsimus...
Eks seda bling-blingi saab alati Automaailma riiulilt autole juurde osta, võimsust see küll ei tõsta, kuid juhi debiilsust kindlasti. Kui tunned, et tahaksid endale V12 4x4 Racing TDI leegitseva draakoni embleemiga autot, siis paarikümne euro eest saad sellegi. Valuveljed on tehasepoolt, alati saab osta oma maitse järgi sobivamad ning sama kehtib muude kroomosade kohta. Iga asi on maitsekalt läbi mõeldud ja lisab hinnalipikule kindlasti märkimisväärse numbri, mistap tekib küsimus, kas on vaja kõike seda blingbingi?
Seda mudelit saab tellida nii esi- kui ka neliveolisena. Paraku ei ole ta küll lülitatav, vaid viskosiduri abil käitatav, kuid suuremates hangedes probleeme pole ning kruusateel on ta kindlapeale stabiilsem, kui esiveoline. Rattamõõt on sõbralik ja kütusekulule tuleb see ainult kasuks.
Numbripededele saan jälle lajatada - 1.7CRDi kulutab keskmisel 5.2L 100km kohta ja see ei ole naljaasi, 1.7 diisel on meil ka kõikse levinuim valik, kuigi kiirendusvõime on pakutavast mootorireast kõige kehvem. Pole ka imestada, 115 hobujõudu. Hoiab ka kindlustusmakse veidi madalal. 2-liitrine diisel pakub 136hj (manuaalina) ning 184hj (automaat). Kütusekulu on automaadi kahjuks linnas lausa 2.4 liitrit, aga mugavus pidi ka miskit maksma, samas üldine keskmine on vaid 1.4 liitrit rohkem, kui 136hj versioonis, mina eelistaksin võimsamat. Sest kui tarvis vedada lisaks 4 täiskasvanule ka katuseboksi ja järelhaagist, siis ma kardan, et see 1.6 liitrine bensiinimootor viskab küll poole maa peal kepsu külje pealt välja. 2-liitrine bensiinimootor on kütusekulu osas samas augus võimsaima diisliga, kuid diisli väände vastu ei saa siiski.
Ülalpidamiskulude osas väga vahet pole. Samuti on nüüd ju meil ka kütused suht ühe hinnaga. Ning kuna uued bensiinimootorid on ka otsepritse toitega, siis kaob ära seegi eelis, et bensiinimootorit on odav remontida. Sugugi mitte alati ei ole nii. Ja Hyundai diiselmootor on üsnagi töökindel ja sitke.
Mistõttu sõiduomadused on üsna tasemel. Ainuke tõrvalärakas on liigselt võimendatud rool, kuid siiski on aru saada, mis teel toimub ning autoga harjumine võtab veidi aega, eriti kui harjunud hüdraulilise võimendiga, mis igast muhust ja kühmust alati juhile teada andis. Elektrilise võimendi eelised on jällegi kaaluvõit, ei väsita juhi kätt, ei koorma mootorit ning hooldusvabadus. Noh, kui lähebki rikki, siis garantii puhul vahetatakse lihtsalt välja.
Minu otsus: tasub vaatamist-katsumist. Hinna poolest pole samuti paha pakkumine ja edasimüüjaid peaks jaguma. On ka masinaid järelturul ja kehtiva garantiiga. Läbisõidud on neil reeglina ka dokumenteeritud ja Eestist ostetud autoga vähemalt probleeme ei tohiks olla.
Hea mugav noorepere auto.
Aga täna siis räägin teile sellisest beebimaasturist nagu Hyundai ix35.
Paraku siinkohal, numbripededele, 35 ei tähista töömahtu. Ausalt öelda, jään isegi võlgu, miks just 35, aga kuna i10 on pisike nagu põrnikas, i ja ix20 juba endise Getzi järglased, i30 juba tuntud headuses ning i40 võttis äsja üle Sonata töökohustused, siis suure Santa Fe järglane on ix55, mis on tõesti üüratu ja odavam, kui mõne mehe länkar.
Ja siis nii ilmselt sattuski ix35 sinna väike-keskauto lähedusse, kuna tegu ei ole just vahmiilia-autoga, kuid siiski lisavarustet neliveoga ja laheda äraolemisega.
Selline see nunnu siis välja näebki.
Mõõtmetelt pole väga suur - grammike üle 4.4 meetri, kuid ääretult elav ja isegi pagasiruum on piisav, et neelata sisse suuremad poekotid ja jõulukingid. Riputuskonkse võiks rohkem olla, et kotid ka püsti jääksid, hulganisti on võimalik need siiski kuidagi ebamääraselt sinna panna, kuid lahtise kaanega hapukurgipurki ära koti sisse jäta.
Esmamulje on esimest korda sisse istudes väga hea. Kõik justkui on omal kohal ja üsna loogilise asetusega, samas, inimesed on erinevad. Nupud on normaalse suurusega, et ka maamees laia pöidlaga saaks pihta ning erk valgustus hõlbustab nende lugemist.
Spidomeetri plokis on kõik vajalik info kuvatud ning nupuvajutusega saab näite muuta oma soovi järgi, et kas on vajalik just näha, palju on hetkel kütusekulu või kui palju on auto sõitnud tundides või kui palju saab veel paagisoleva kütusega läbida.
Üks väga hea lisa on automaatkäigukast. Ta on sujuv, ta on ökonoomne ning see sobib keskkonsooli nagu valatult. Sõna otseses mõttes. Kui ei usu, vaata pilti uuesti.
Head mõnusad lisad on ka veokonks ja tagurduskaamera. Kehvemale parkijale on see kindlasti veidi abiks, eriti veel esimest korda sellist autot roolides, kuna esimese korraga ei hoomagi kõiki nurki, aga küljepeeglid on mõnusad lätakad ja alati abivalmis juhendama.
Ülejäänu on juba maitseasi. Nahkpolsterdus on samuti mõnusalt pehme ja ei tekita allergiat ka paljale nahale. Tagaiste on sel puhul eriti mõnus, istuks nagu memme süles. Juhile on samuti mõeldud ja kõrgemate varustustasemete puhul on juhil ka nimmelüli tugi ning lausa seadistatav! Pikkadel reisidel kindlasti suureks abiks. Tean, mida räägin, olen ise ka aegajalt seljavalu-deemoni küüsis.
Ning siis jääb veel välimuse küsimus...
Eks seda bling-blingi saab alati Automaailma riiulilt autole juurde osta, võimsust see küll ei tõsta, kuid juhi debiilsust kindlasti. Kui tunned, et tahaksid endale V12 4x4 Racing TDI leegitseva draakoni embleemiga autot, siis paarikümne euro eest saad sellegi. Valuveljed on tehasepoolt, alati saab osta oma maitse järgi sobivamad ning sama kehtib muude kroomosade kohta. Iga asi on maitsekalt läbi mõeldud ja lisab hinnalipikule kindlasti märkimisväärse numbri, mistap tekib küsimus, kas on vaja kõike seda blingbingi?
Seda mudelit saab tellida nii esi- kui ka neliveolisena. Paraku ei ole ta küll lülitatav, vaid viskosiduri abil käitatav, kuid suuremates hangedes probleeme pole ning kruusateel on ta kindlapeale stabiilsem, kui esiveoline. Rattamõõt on sõbralik ja kütusekulule tuleb see ainult kasuks.
Numbripededele saan jälle lajatada - 1.7CRDi kulutab keskmisel 5.2L 100km kohta ja see ei ole naljaasi, 1.7 diisel on meil ka kõikse levinuim valik, kuigi kiirendusvõime on pakutavast mootorireast kõige kehvem. Pole ka imestada, 115 hobujõudu. Hoiab ka kindlustusmakse veidi madalal. 2-liitrine diisel pakub 136hj (manuaalina) ning 184hj (automaat). Kütusekulu on automaadi kahjuks linnas lausa 2.4 liitrit, aga mugavus pidi ka miskit maksma, samas üldine keskmine on vaid 1.4 liitrit rohkem, kui 136hj versioonis, mina eelistaksin võimsamat. Sest kui tarvis vedada lisaks 4 täiskasvanule ka katuseboksi ja järelhaagist, siis ma kardan, et see 1.6 liitrine bensiinimootor viskab küll poole maa peal kepsu külje pealt välja. 2-liitrine bensiinimootor on kütusekulu osas samas augus võimsaima diisliga, kuid diisli väände vastu ei saa siiski.
Ülalpidamiskulude osas väga vahet pole. Samuti on nüüd ju meil ka kütused suht ühe hinnaga. Ning kuna uued bensiinimootorid on ka otsepritse toitega, siis kaob ära seegi eelis, et bensiinimootorit on odav remontida. Sugugi mitte alati ei ole nii. Ja Hyundai diiselmootor on üsnagi töökindel ja sitke.
Mistõttu sõiduomadused on üsna tasemel. Ainuke tõrvalärakas on liigselt võimendatud rool, kuid siiski on aru saada, mis teel toimub ning autoga harjumine võtab veidi aega, eriti kui harjunud hüdraulilise võimendiga, mis igast muhust ja kühmust alati juhile teada andis. Elektrilise võimendi eelised on jällegi kaaluvõit, ei väsita juhi kätt, ei koorma mootorit ning hooldusvabadus. Noh, kui lähebki rikki, siis garantii puhul vahetatakse lihtsalt välja.
Minu otsus: tasub vaatamist-katsumist. Hinna poolest pole samuti paha pakkumine ja edasimüüjaid peaks jaguma. On ka masinaid järelturul ja kehtiva garantiiga. Läbisõidud on neil reeglina ka dokumenteeritud ja Eestist ostetud autoga vähemalt probleeme ei tohiks olla.
Hea mugav noorepere auto.
esmaspäev, 20. august 2012
R.I.P Urmas Oja, huumorimees, autoajakirjanik ja entusiast.
Minu 50. blogipostitus läheb seekord pühendusega ühele järjekordselt manalateele läinud Eesti autoinimesega, kelle eestvõttel loodi TopGear Eesti.
Paljud siunasid teda aastaid tagasi, kui ta veel veebis videosid avaldas, et küll ta räägib imelikult ja naljakalt ja neid sõnu on paljugi veel... Mõne jaoks lähenes ta asjale palju huvitavama nurga alt, et mitte öelda läbi lillede kui kole miski on, vaid tuues välja mõne asja positiivne külg, et kuigi auto armatuur on kole nagu öö, on auto siiski odav ja kättesaadav.. A noh, kriitika ongi see, mis elus edasi viib.
Lihtsalt kurb oli täna Delfit lugeda, ja avastada, et vähemalt minu üks lemmikuid sõnaseppasid, on nüüd parematel jahimaadel. Põhjuste üle, miks avarii toimus, võib jäädagi spekuleerima, aga oodakem ära ametliku teadaande. Viimasel ajal on neid õnnetuid ikka hulganisti olnud...
Seega, loodan, et vähemalt keegi asjalik võtab TGE tegemised üle ja ajakiri väljaandmine jätkuks.. :)
Allikas:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-tallinnas-laagna-teel-hukkus-soidukijuht.d?id=64844908#!/14562311/pilt.delfi.ee
Paljud siunasid teda aastaid tagasi, kui ta veel veebis videosid avaldas, et küll ta räägib imelikult ja naljakalt ja neid sõnu on paljugi veel... Mõne jaoks lähenes ta asjale palju huvitavama nurga alt, et mitte öelda läbi lillede kui kole miski on, vaid tuues välja mõne asja positiivne külg, et kuigi auto armatuur on kole nagu öö, on auto siiski odav ja kättesaadav.. A noh, kriitika ongi see, mis elus edasi viib.
Lihtsalt kurb oli täna Delfit lugeda, ja avastada, et vähemalt minu üks lemmikuid sõnaseppasid, on nüüd parematel jahimaadel. Põhjuste üle, miks avarii toimus, võib jäädagi spekuleerima, aga oodakem ära ametliku teadaande. Viimasel ajal on neid õnnetuid ikka hulganisti olnud...
Seega, loodan, et vähemalt keegi asjalik võtab TGE tegemised üle ja ajakiri väljaandmine jätkuks.. :)
Allikas:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/fotod-tallinnas-laagna-teel-hukkus-soidukijuht.d?id=64844908#!/14562311/pilt.delfi.ee
kolmapäev, 8. august 2012
Maalo esitleb: Hyundai Veloster
Kuna lähiajal midagi põrutavamat peale uue mälupulga soetamist pole toimunud, siis mõtlesin, et kasutan ära oma ametistaatust ja kommenteeriks ka paari sõnaga siis uuemaid autosid, mis meil esinduses käib...
Esimesena võtaks ette Hyundai Velosteri.
Kuna meil oli mõni aeg tagasi Hyundai sõidukoolitus Tartus, siis sai ka seda pilli pildistatud ja kallistatud ja perssega nühitud...
Nii. Näeb tõsiselt kompu välja, eksju?
Asjal on väike kiiks ka - tegemist ei ole kupeega, vaid kolme(!) uksega luukpäraga. Justnimelt, rõhutan veelkord sõna uks. Siinkohal luuki ukseks ei loeta. Juhi poolel on üks suur uks, reisijate poolel kaks väiksemat, kustkaudu edukalt mahub tagaistmele asju ajama.
Tagumise ukse link on aknaraami sees. :)
Aga et siis muljed...
Hmm...
Kui arvestada, et Hyundai on viimasel ajal tõsiseks konkurendiks tõusnud ka lausa Saksa nimekatele markidele, siis mina ütleks, et see on pigem asjade loomulik käik. Tjah, kui ka meil oleks kasutada selline mees nagu Peter Schreyer, oleks asjad vist ikka suht pekkis. Nimelt kodanik Schreyer on endine Audi peadisainer, kes kolis üle Kiasse ning Kia hakkas hoobilt ilusaid autosid väljutama.. Viimane ülikompu masin neilt on Optima sedaan. Miks ma seda räägin? Sest Hyundai ja Kia on tehniliselt samad ja erinevadki tegelikult vaid väliskujus... Paraku Kia kommipaber on viimasel ajal ilusam olnud, aga ma olen uhke, sest seal on 1.7 liitrine Hyundai diisel-möiraahv, mis röögatab sedasi, et ka saksa lambakoeral jääb koeraküpsis kurku kinni.
Jah, nii on, Hyundai=Kia. Paraku väikseid Kiasid liigub vähe ja Picanto mudel ei võrdu Getziga. Getzi enam pole ja Picanto on. Cee'd ja i30 on omavahel õde-venda.
Aga nüüd läks vähe teemast välja.
Nimelt siis see Veloster.. Peale seda, kui nad Soome treilerilt maha laaditi, hakkas süda põksuma. Küll mitte nii põksuma, kui Genesis välja tuli, aga huvitav loom on seegi. Ja ma sain seda katsuda.
Päris rinda paljaks ei kiskunud, nagu rokk-kontserdil kombeks, aga tagumiku istutasin autosse küll.
Esmamulje on pigem positiivne, kuid eks igal meepotil on oma tõrvaplärakas.
Istun sisse, sätin istet. Leian isegi oma pikkusele suhteliselt mugava isteasendi. Üldiselt, peale seda, kui ma ise Mazda kupeega sõitsin, tekkis väike eelarvamus nendesse kupeelaadsetesse asjadesse. Esiteks, pole ruumi - ei juhile, ei naisega tagaistmele ronimiseks. Puudub praktilisus - pole kohta, kuhu ämma, koera ja kotte panna. Seda suvalises järjekorras. Samuti ei suuda see pagasiruum 2x3m kipsplaati vastu võtta. Milline kahju.
Aga peale istmesse maandumist eelarvamus väheke hajus. Juht leiab siin päris rahuldava istumise. Kõik on enamvähem käe-jala juures. Kuna tegu on nagunii suure GM-kontserni väikse mutriga, siis auto peaks tegelikult jagama platvormi koos Opel Astraga ja salongidki on sarnased.
Kõik näidikud on kenasti loetavad, sportlikud istmed võiksid isegi teoorias olla toekad ka vähe kiiremal sõidul, kuigi Veloster pole otseselt mõeldud ringrajale. Vedrustus juba on piisavalt pehme, et kurvis peegel vastu maad toetada.
Meeldis ka see, et ka kõrval istuja ei pea piinlema, vaid saab päris mugava istumise omale sättida. Esmapilgul tahab otsevaade väheke harjumist, sest armatuur on kõrge ja istumine madal - see my problem now?
Kes alles autokoolist tuleb, sellel on kindlasti veidi raske, sest auto nina ei näe ja gabariite on algul raske tunnetada. Lisaks veel, kui lisada algaja juhi kannatamatule närvile veel hunnik nuppe:
Mina sain oma juhtimisõiguse juba milleeniumi algul ja siis tundus vana Lada 06 juba kosmoselaevana.
Aga Velosteri näidikud on head ja selged ja värvitoon, kuigi tundub värdjas sinine, on tegelikult päris huvitav ja mahe ja päevavalguses ei näe seda niiehknaa.
Koostekvaliteet on hakanud ka paranema. Järjest vähem naginaid on polstrites, elektroonika nöökimisi pole üldse, samas, Veloster on meie maal üldse uus asi. Aga vähemalt on korealased millegi korralikuga hakkama saanud.
Aga nüüd siis see tõrvatilk.
Mootor. Valikus on neid tegelikult 3, aga töömaht on üks. Esimene neist mõeldud ainult teatud turule ja sellest rohkem ei räägigi. Teine on siis muule maailmale -1.6 vabalthingav GDI. Viimane on turboga variant.
Meile toodud kollane liblikas oli siis ilma turbota. Manuaalkastiga. Tellida saab ka ofkoors labadega käiguvahetuse roolilt. Et siis saad tunda end Ülemiste ringteel kui Mihhael Shuumahher. Kõik vaatavad. Ausalt.
Aga tundub, et asi on veel selles, et autol on sissesõitki tegemata sisuliselt. Ei tahtnud see auto kohe üldse liikuda. Ütleks, et minu 13 aastane jaapanlane on vist küll pooled hobused minema lasknud, kuid ikka suudab istmesse tõmmata. Ja olgugi, et Velosteri 140 hobust on vaid 3 hobust rohkem minu omast. Aga paraku see pisike mahlapakk, mida nad mootoriks nimetavad, ei suuda väga väänet toota ja peab seda pööret üpris kõrgel hoidma, et välja teenida Kollase Kärbse tiitel. Teoretiseerin, et kusagil teise hoolduse kandis peaks mootor juba lahti olema. Siis võiks juba uuesti proovida, sportlikust huvist. Et näha, kas need EPSid, ABSid ja muud SRSid ning tuhanded teised pisikesed robotid oma tööd teevad ikka...
Lisan siia veel natuke tuld juurde. Ka rehvimüra võiks vähema olla siiski. Siis, kui teised õppisid oma vigadest ja hakkasid müra summutama ka koobaste kohalt ja ustest, siis Hyundai uneles mõtetega mujal ja jäi maha. Ebatasasel teel hakkab rehviklobin kohati üle käima ka helisüsteemi olematust jõust. Kes ikkagi on helipede, sellele soovitan hoopis i40 koos Infinity audioga.
Aga üldiselt, päris äge putukas.
Kütusekulu on ka loogiline tegelikult - olematu jõuga on vaja liikuda, siis kulub ka kütust. Ametlik number on linnatsüklis 8.4, maanteel 5.9 liitrit 100km kohta. Pole tegelikult paha. Aga sama suudab ka minu pereauto ja see suudab sektsioonkappi ka endasse võtta, kui vaja. Pere teiseks autoks sobiks ta küll, või äärmisel juhul noore pere autoks. Lapseiste on sinna täitsa mahutatav, ning pagasiruumi mahub ka mähkmepakk ja ongi sõiduks valmis. Siiski, kui tagaiste kokku klappida, saab täpselt 1000 liitrit kaubaruumi. Tavaoludes, kui ämm ka taga istub, siis on 320 liitrit. Need numbrid siis numbripededele, kes mahlapakkides arvutavad.
Hinnalipik paraku samuti muiet näole ei mana. Alustatakse siis hindamist 22 000 euro juurest. Siin on siis sees ka BlueDrive. Ilma BljuuDraivita on hind 1500€ kõrgem.
Aga küsite, et mis see BlueDrive on?
See on Hyundai uus "roheline" liin. Tehnoloogia, mis on mõeldud siis vähem saastama. Alustades rehvidest, lõpetades veermiku, mootori ja start-stopp süsteemiga. Et siis lolli matsi keeles - roheline olla on odavam, kui osta tavaline auto ilma lisa-vidinateta. Noh, ise võtaks ikkagi selle tavalise. Meeldib ise autot juhtida, mitte et auto juhib mind.
Ausalt öeldes, saab selle raha eest hoopis ix35 (alghind 16 700€) koos elementaarse varustusega, mis on juba beebimaastur koos diiselmootori ja neliveoga ja saad nädalavahetusel lisaks ämmale ka oma koera autosse mahutada. Veloster on siiski rohkem nišitoode.
Aga sellest parketimaasturist siis juba järgmisel korral ja loodan, et mõni teist ikka Velosteri endale ostab. :)
Esimesena võtaks ette Hyundai Velosteri.
Kuna meil oli mõni aeg tagasi Hyundai sõidukoolitus Tartus, siis sai ka seda pilli pildistatud ja kallistatud ja perssega nühitud...
Nii. Näeb tõsiselt kompu välja, eksju?
Asjal on väike kiiks ka - tegemist ei ole kupeega, vaid kolme(!) uksega luukpäraga. Justnimelt, rõhutan veelkord sõna uks. Siinkohal luuki ukseks ei loeta. Juhi poolel on üks suur uks, reisijate poolel kaks väiksemat, kustkaudu edukalt mahub tagaistmele asju ajama.
Tagumise ukse link on aknaraami sees. :)
Aga et siis muljed...
Hmm...
Kui arvestada, et Hyundai on viimasel ajal tõsiseks konkurendiks tõusnud ka lausa Saksa nimekatele markidele, siis mina ütleks, et see on pigem asjade loomulik käik. Tjah, kui ka meil oleks kasutada selline mees nagu Peter Schreyer, oleks asjad vist ikka suht pekkis. Nimelt kodanik Schreyer on endine Audi peadisainer, kes kolis üle Kiasse ning Kia hakkas hoobilt ilusaid autosid väljutama.. Viimane ülikompu masin neilt on Optima sedaan. Miks ma seda räägin? Sest Hyundai ja Kia on tehniliselt samad ja erinevadki tegelikult vaid väliskujus... Paraku Kia kommipaber on viimasel ajal ilusam olnud, aga ma olen uhke, sest seal on 1.7 liitrine Hyundai diisel-möiraahv, mis röögatab sedasi, et ka saksa lambakoeral jääb koeraküpsis kurku kinni.
Jah, nii on, Hyundai=Kia. Paraku väikseid Kiasid liigub vähe ja Picanto mudel ei võrdu Getziga. Getzi enam pole ja Picanto on. Cee'd ja i30 on omavahel õde-venda.
Aga nüüd läks vähe teemast välja.
Nimelt siis see Veloster.. Peale seda, kui nad Soome treilerilt maha laaditi, hakkas süda põksuma. Küll mitte nii põksuma, kui Genesis välja tuli, aga huvitav loom on seegi. Ja ma sain seda katsuda.
Päris rinda paljaks ei kiskunud, nagu rokk-kontserdil kombeks, aga tagumiku istutasin autosse küll.
Esmamulje on pigem positiivne, kuid eks igal meepotil on oma tõrvaplärakas.
Istun sisse, sätin istet. Leian isegi oma pikkusele suhteliselt mugava isteasendi. Üldiselt, peale seda, kui ma ise Mazda kupeega sõitsin, tekkis väike eelarvamus nendesse kupeelaadsetesse asjadesse. Esiteks, pole ruumi - ei juhile, ei naisega tagaistmele ronimiseks. Puudub praktilisus - pole kohta, kuhu ämma, koera ja kotte panna. Seda suvalises järjekorras. Samuti ei suuda see pagasiruum 2x3m kipsplaati vastu võtta. Milline kahju.
Aga peale istmesse maandumist eelarvamus väheke hajus. Juht leiab siin päris rahuldava istumise. Kõik on enamvähem käe-jala juures. Kuna tegu on nagunii suure GM-kontserni väikse mutriga, siis auto peaks tegelikult jagama platvormi koos Opel Astraga ja salongidki on sarnased.
Meeldis ka see, et ka kõrval istuja ei pea piinlema, vaid saab päris mugava istumise omale sättida. Esmapilgul tahab otsevaade väheke harjumist, sest armatuur on kõrge ja istumine madal - see my problem now?
Kes alles autokoolist tuleb, sellel on kindlasti veidi raske, sest auto nina ei näe ja gabariite on algul raske tunnetada. Lisaks veel, kui lisada algaja juhi kannatamatule närvile veel hunnik nuppe:
Mina sain oma juhtimisõiguse juba milleeniumi algul ja siis tundus vana Lada 06 juba kosmoselaevana.
Aga Velosteri näidikud on head ja selged ja värvitoon, kuigi tundub värdjas sinine, on tegelikult päris huvitav ja mahe ja päevavalguses ei näe seda niiehknaa.
Koostekvaliteet on hakanud ka paranema. Järjest vähem naginaid on polstrites, elektroonika nöökimisi pole üldse, samas, Veloster on meie maal üldse uus asi. Aga vähemalt on korealased millegi korralikuga hakkama saanud.
Aga nüüd siis see tõrvatilk.
Mootor. Valikus on neid tegelikult 3, aga töömaht on üks. Esimene neist mõeldud ainult teatud turule ja sellest rohkem ei räägigi. Teine on siis muule maailmale -1.6 vabalthingav GDI. Viimane on turboga variant.
Meile toodud kollane liblikas oli siis ilma turbota. Manuaalkastiga. Tellida saab ka ofkoors labadega käiguvahetuse roolilt. Et siis saad tunda end Ülemiste ringteel kui Mihhael Shuumahher. Kõik vaatavad. Ausalt.
Aga tundub, et asi on veel selles, et autol on sissesõitki tegemata sisuliselt. Ei tahtnud see auto kohe üldse liikuda. Ütleks, et minu 13 aastane jaapanlane on vist küll pooled hobused minema lasknud, kuid ikka suudab istmesse tõmmata. Ja olgugi, et Velosteri 140 hobust on vaid 3 hobust rohkem minu omast. Aga paraku see pisike mahlapakk, mida nad mootoriks nimetavad, ei suuda väga väänet toota ja peab seda pööret üpris kõrgel hoidma, et välja teenida Kollase Kärbse tiitel. Teoretiseerin, et kusagil teise hoolduse kandis peaks mootor juba lahti olema. Siis võiks juba uuesti proovida, sportlikust huvist. Et näha, kas need EPSid, ABSid ja muud SRSid ning tuhanded teised pisikesed robotid oma tööd teevad ikka...
Lisan siia veel natuke tuld juurde. Ka rehvimüra võiks vähema olla siiski. Siis, kui teised õppisid oma vigadest ja hakkasid müra summutama ka koobaste kohalt ja ustest, siis Hyundai uneles mõtetega mujal ja jäi maha. Ebatasasel teel hakkab rehviklobin kohati üle käima ka helisüsteemi olematust jõust. Kes ikkagi on helipede, sellele soovitan hoopis i40 koos Infinity audioga.
Aga üldiselt, päris äge putukas.
Kütusekulu on ka loogiline tegelikult - olematu jõuga on vaja liikuda, siis kulub ka kütust. Ametlik number on linnatsüklis 8.4, maanteel 5.9 liitrit 100km kohta. Pole tegelikult paha. Aga sama suudab ka minu pereauto ja see suudab sektsioonkappi ka endasse võtta, kui vaja. Pere teiseks autoks sobiks ta küll, või äärmisel juhul noore pere autoks. Lapseiste on sinna täitsa mahutatav, ning pagasiruumi mahub ka mähkmepakk ja ongi sõiduks valmis. Siiski, kui tagaiste kokku klappida, saab täpselt 1000 liitrit kaubaruumi. Tavaoludes, kui ämm ka taga istub, siis on 320 liitrit. Need numbrid siis numbripededele, kes mahlapakkides arvutavad.
Hinnalipik paraku samuti muiet näole ei mana. Alustatakse siis hindamist 22 000 euro juurest. Siin on siis sees ka BlueDrive. Ilma BljuuDraivita on hind 1500€ kõrgem.
Aga küsite, et mis see BlueDrive on?
See on Hyundai uus "roheline" liin. Tehnoloogia, mis on mõeldud siis vähem saastama. Alustades rehvidest, lõpetades veermiku, mootori ja start-stopp süsteemiga. Et siis lolli matsi keeles - roheline olla on odavam, kui osta tavaline auto ilma lisa-vidinateta. Noh, ise võtaks ikkagi selle tavalise. Meeldib ise autot juhtida, mitte et auto juhib mind.
Ausalt öeldes, saab selle raha eest hoopis ix35 (alghind 16 700€) koos elementaarse varustusega, mis on juba beebimaastur koos diiselmootori ja neliveoga ja saad nädalavahetusel lisaks ämmale ka oma koera autosse mahutada. Veloster on siiski rohkem nišitoode.
Aga sellest parketimaasturist siis juba järgmisel korral ja loodan, et mõni teist ikka Velosteri endale ostab. :)
Tellimine:
Postitused (Atom)