Folkloori peab edendama... VOL. 2.

Jätkame siis esimeses volüümis alustatud heietustega. :)
Lugemist ja naermist jätkub ka siin.

***

Sihuke lihtne lugu siis 1987ndast. Tol ajal täitsa tavaline elu aga noorematele inimestele vast huvitav.Tartu-Nõo-Elva liin.Bussiks tavaline linnaliini Ikarus 260.Juba Tartu bussijaamas tuli peale üle normi inimesi + üks hästi volüümikas rinnakas piletimüüja-proua kel veel need piletirullid rakmega kaelas.No tädi hakkas siis bussi tagaosast pileteid müüma ja liikus ikka ettepoole - aga kuna sõitjaid oli niigi palju(nigu silgud pütis) siis oli see üsna raske.Juba tuli järgmine peatus"Kastani" ja piletimüüjal läks elu veel keerulisemaks.Siis ju vaja ära tõestada-kes kunas peale tuli ? Kastanist pealetulnutele ju pilet 5kopikat odavam. Siis tuli veel Kaare ja KEK - nii et see piletimüümine oli paras shõu Juhtus vahel nii et bussi eesotsas olijad pidid varem oma peatuses maha minema-kui pileti kätte said
Mõnikord oli sõitjaid vähem ja piletimüüja-mammil rohkem aega ringi vaadata.Küsis siis minu koolivenna käest- Kus Teie pilet? Tüüp siis näitas vilksamisi üle õla piletit.Mammile see ei meeldinud.Juhtumisi oli koolivennal tasku vanu pileteid täis ja pakkus siis neid kõiki mammile.
Oh seda matemaatikat siis(piletid 5,10,15,20kopikat jne. pluss järjenumbrid.Lõi teine käega...
Viimane meenutus sellest piletimüüja-mammist 1992.Siis rahavahetuspäeval võis sõita tasuta.Kes tahtis see andis kopikaid kellel juba oli võis anda kroonisente.Minul olid 6 verivärsket 25kroonist.Mammi soovis aga mingeid kroonisente-mida mina ega ta isegi vist veel näinud polnudki.No torises mis ta torises aga jättis rahule







***

Seitsmekümnendatel ehitas kohalik Tarbijate koperatiiv Antsla söökla esimesele korrusele baari,millele kiiresti leiti rahvasuus nimeks "Õuduste tuba".Ju vist sellepärast,et oli selline pime ja külm urgas,kus igasugused karvased ja sulelised käisid ohjeldamatult viina joomas ning kust harva sisseastunu lahkus tavaliselt sinise silmaalusega.Antsla miilitsamajas istusid vaheldumisi korravalvurid Tumanov ja Käst,kelle hüüdnimed olid belaruss ja põka.Vist sellepärast,et Tumanov oli kuskil 2m pikk, eluskaaluga vähemalt 150kg,Käst aga 1.60m kõhnapoolne, Svejgilikult heasüdamlike silmadega.Kui mõnikord õuduste toas väga jamaks läks,helistas baarmen miilitsasse.Kui Käst oli valves,siis esitas ta tavaliselt vastuküsimuse,et kas kaklejad on suurered või väikesed mehed ning kuuldes,et tegelased on suuremapoolsed,käskis neile öelda,et Tumanov kohe tuleb.Tumanovit kaagid kartsid,sest tema suur jutumees polnud - võttis paar kraaklejat teine teise käe otsa,lõi neil omavahel pead kolaki kokku ja viskas nagu tühjad jahukotid uksest välja.Ülejäänud, kellel jalad veel kandsid,panid kiiresti plagama.
Sellest"Õuduste toast" said alguse mitmed tragikoomilised sündmused.Kasutan nende tegelaste puhul edspidi varjunimesid ja küllap asjaga kursis olevad teavad,kellega tegemist.
Järgneb....

***

järg

Sõbrannad Juuli ja Maali kõndisid Antsla kesklinnas."Vaata,Sinu auto baari ees" märkas Juuli.Maali oli abikaasa saatnud pühadeks mune tooma.Nimelt suure juhi ja õpetaja nimeline kolhoos müüs tuttavatele olematu hinna eest restide kaupa mittestandartseid mune,mis olid küll pragudega kuid kõlbasid suurepäraselt koheseks tarbimiseks.
Tõepoolest,"kopikas"seisis nagu voorimehe truu hobune,munarestid tagaaknalaual,parklas ja ootas peremeest,kes oli "Õuduste tuppa"kordaläinud tehingut tähistama läinud.Daamikeste peakestes küpses mõte auto ära viia,et las siis perepea tunneb pisut hirmu ja ehk teinekord enam ei lähe autoga kõrtsi.Mõeldud,tehtud - toodi kodunt varuvõtmed ja minema.Kes seda enam teab,mispärast kodu asemel Tsooru poole sõitma mindi.
Kes ei tea,siis Antsla ja Tsooru vaheline tee on hästi kurviline,käib üle küngaste üles-alla ja selle teeääres on küla toreda nimega Litsmetsa.Seal Litsmetsa lähedal ühes pimedas kurvis sõitis oma logiseva UAZ-ga neile vastu sovhoosi tõpratohter.Eks daamikesed vist ehmusid pisut,sulgesid kätega silmad,mispeale kopikas triikis kurvi sirgeks ja lendas selili teeäärsesse pajuvõssa.
Juurdetõtanud tõpratohter,kes pisut ka inimese anatoomiat jagas,arvas esialgu,et siin pole aidata enam midagi,sest tüdrukutel ju ajud pealuude seest puha väljas juustes laiali.Suur oli tema üllatus,kui "ajudeta" tüdrukud liigutama ja häälitsema hakkasid.Selgus,et kui auto üle nina selili lendas,panid kolm restitäit mune tagaaknalt jehat ja maandusid mõlemale daamikesele otse kuklasse.
Pole teada,kas perepea edaspidi "Õuduste toas" ainult jalgsi käis.
järgneb...

***

Nüüd üks traktorimagneeto lugu.....
No ühes kohalikus kolhoositöökojas oli siis juhtunud järgmine tore lugu. Nimelt oli ühte ülemust vaevanud hirmus hambavalu. Aga sellele oli kohe vasta panna ka operatiivne ravi. Nimelt siis üks teadjam mees oli rääkinud ,et hambavalu saab nagu peoga pühitud,kui valutavale hambale natuke magneetovoolu peale lasta. Pidavat närvi rahustama..... Kuidas asi täpselt oli,mina enam ei mäleta. Teate isegi neid kuulujutte... Üks räägib,teise suust tuleb juba lausa vahtu....
Kas siis see mees,kes teadis,kuidas "ravi" välja näeb... oli sama mees,kellel hammas valutas,ei mäleta.....igal juhul oli ta kellegi omale appi kutsunud......,et too siis natuke magneetot hoida aitaks,sest teate isegi,et teine õite raske ja katsu siis veel "ravi" teha. Oli siis ütelnud töölisele,et keera natuke magneetot! Mees aga selleasemel,et natuke võllist keerata,oli tõmmanud tsirrrrr......... samalajal,kui patsient juhtmeotsa valutava hamba küljes hoidis... Ma ei mäleta enam,mis siis juhtus,kuid patsient ei olnud mitu kuud enam abistajaga rääkinud.....

***

Karjabrigadir Anette oli õitsvas keskeas silmnähtavalt suure rinnapartiiga tolle aja kohta ettevõtlik naisterahvas.Nimelt oskas ta piimale täpselt niipalju vett lisada,et see piimakombinaadis tõrgeteta vastu võeti ning väljalüps oli seetõttu tema laudas rajooni suuremaid.Vähetähtis polnud vist ka see,et paar korda kuus käis ta kombinaadi laborantidega"kohtumas".Selle tulemusena hinnati kõrgema sordiga ka need piimakoormad,kui eesrindlik lüpsja Veera vahel peale palgapäeva nagu sitasitikas lehma all selili oli ja töötav lüpsimasin sõnnikurennist kollakaspruuni vedelikku läbi torude piima hulka saatis.
Ega tunnustus jäänud tulemata - Anette võeti kuulsusrikka NLKP ridadesse,tema pilt kleebiti rajooni betoonist autahvlile ja tagatipuks eraldati talle eesrindlaste fondist Ziguli ostuluba.Ilus kirsipunane kopikas toodi õuele.Netil endal juhilubasid polnud.Abikaasa oli küll kutseline autojuht,kuid kogu töövälise aja oli ta "Õuduste toa" püsiklient.Seega kui oli tarvis kuhugi sõita kutsuti enamasti aotojuhiks naabrimees Juss,kelle taskus oli püsivalt teine võtmekomplekt.
Ühel hilissügise laupäevasel õhtupoolikul,kui Anette oli laudas õhtust väljalüpsi tõstmas kauples abikaasa Jussi sohvriks,et sõita enne saunaminekut Antsla "Õuduste tuppa"oma püsikliendi kohustusi täitma.Sel pimedal ja lörtsisel päeval tekkis aga ka Jussil tahtmine väike lahja naps teha,milleks ta valis segu nimega "Vikat".Kes ei tea,siis vikat on segu vana tallinast ja vahuveinist.Seda manustades jääb pea suht klaariks,kuid suuremas koguses tarbimisel niidab vikati kombel jalad alt.Nii juhtuski.Kui aeg oli küps tagasisõiduks Jussi tema isiklikud jalad enam ei kandnud ning olude sunnil istus Anette abikaasa ise rooli.Eks vist lõi vindise peaga välja tema rallikihk,sest nagu Juss hiljem jutustas oli kurvilisel külavaheteel pidevalt "kaks nulli spidokas ja siis äkki ikka taevas ja maa,taevas ja maa".Äraseletatult põrutasid nad külg ees külmunud küntud põllule ja käisid seal ei tea mitu korda üle katuse.
Öeldakse,et jumal joodikuid hoiab ja õige kah,sest kummalgi mehepojal polnud suuremaid traumasid,ainult sinikad ja väikesed lõikehaavad klaasikildudest,lisaks ühel ninasarviku sarvemoodi muhk otsaees ja teisel kaks klahvi eest kadunud.Seevastu ilusast kirsipunasest Zigulist oli saanud midagi Antsla rautejaama peldiku taolist.Polnud sellel vist ühtegi sirget plekki ega tervet aknaruutu.Kohalik külasepp kolkis selle pikapeale enam vähem sirgeks,määris sinna puuda pahtlit peale,värvis üle ja kui Anete selle seejärel maha müüs,siis kiitles,et olevat saanud rohkem raha,kui uuena selle eest maksis.

***

Tuli meelde selline toe lugu, et kuskil kesk-Eestis või väheke lõuna pool vedasid sõjaväelased õhtul autoga paneele. Kuidas nad neid vedasid ma ei tea, kuid üks paneel murdus pooleks ja kukkus sõiduteele. Vennikesed üritasid seda sealt siis ära lükata, kuid jõud ei hakanud peale. Lõid siis lihtsalt käega ja sõitsid minema nagu sel ajal kombeks. Paneel aga jäi tee peale vedelema. Kuna oli õhtune aeg ja sel ajal oli üldse liiklust vähem, siis terve öö jooksul ei juhtunud midagi märkimisväärset. Huvitavaks läks asi aga siis, kui hommikuse uduga üks külamees oma 2140-ga umbes sajase lauluga sinna paneeli otsa sõitis. Sillad jäid paneeli taha aga vana ise pani masinaga veel tükk maad edasi.

***

Minu kolhoosilood on vist kõiki juba ära tüüdanud,seepärast vahelduseks mõni seiklus suurelt Venemaalt.
Detsembrikuu oli juba käes,kuid sovhoosile eraldatud SAZ kallur ei jõudnud kuidagi kohale.Hiiu kaubabaasist öeldi,et Saranski tehasel on plaanitäitmisega raskusi ja kui üleüldse tahate seda saada,siis peate ise tehasesse järele sõitma.Muidugi tahtsime ja hakkasime kibekiirelt ettevalmistusi tegema.Arvestada tuli sellega,et Venes oli eriti aasta lõpupoole enamuses bensukates silt,et bensu pole ega tule,lisaks võis uus auto,eriti talvetingimustes saba anda ja sellisel juhul külmakõledas stepis oleksid tagajärjed võinud olla väga kurvad.
Saranski sõitmiseks valisime GAZ 66-e,milline oli suvel õnnestunud majandile sebida,sest vähemalt tollel ajal olid Venemaa talveteed ettearvamatud.Laadisime tendiga kaetud kasti kaks vaati bensiini,pukseerimiskolmnurga,kastitäie erinevaid tööriistu,pool siga,kümme "Vana Tallinnat" ja kaks tühja kaablipooli.Viimased olid vajalikud selleks,et teel sundkoormat peale ei pandaks.Nimelt olid lisaks GAI postidele vene magistraalteedel veel putkad(pealkiri oli vist KGP või midagi taolist),kus tühjalt sõitvatele veoautodele sundkorras mingi koorem suvalisse kohta peale sokutati.Keelduda ei olnud võimalik,sest sõiduleht ja tehniline pass korjati ära ja tagastati alles siis,kui sundkoormaga selle putka juurest uuesti läbi sõitsid.Selline kurb kogemus oli varasemast juba olemas,kui Kalininis koorem alumiiniumkahvleid Glini mingile numbritehasele saadeti.Selle kuradima kahvlikoormaga piinlesime 2 päeva,enne kui selle peale ja sellest lahti saime.
Niisiis EPT narjaad,volitus,palvekiri ja fiktiivne saateleht barabanide transpordiks Saranski väljamõeldud kaablitehasele kaasa ning teele.Sõit laabus ladusalt ning kahe ööpäevaga olime tehase väravas.Kalluritehases käis tootmine sedaviisi,et Gorkist sõidutati ilma kastita GAZ-53-d 400 km kaugusele Saranskisse,kus neile siis hüdropump ja rauast veokast peale pandi ning NSVL-i avarustesse saadeti.Jääb arusaamatuks,miks seda vahetult Gorkis ei võidud teha.
Vist 20-da detsembri varahommikul olime odtel spõta ukse taga,kus lookles juba kuskil 50.meheline autonõudlejate järjekord,kuid lõuna paiku õnnestus uksest sisse saada ning meie kõvad paberid pandi laual kõrguva suure virna otsa.Kui söandasime uurida,et millal ja kuidas kalluri kätte saame,käratas morn ametnik,et kui hästi läheb,siis 10-ne päeva pärast.
Oli reaalne oht,et seekord tuleb uus aasta kusagil Venemaa avarustes vastu võtta,rääkimata jõulupühadest.

Järgneb...

***

Panen siis oma 2 senti kah teemasse. Jutt '80 aastate teisest poolest, tegevuspaigaks Jõgeva rajoon. Tol ajal mul üks sugulane, naisterahvas, töötas piimaauto peal piimasaatjana. Piimaautod olid tol ajal kõik need kenad kollast pütiga GAZ-53, milledel ilutses kiri "молоко", hiljem ka juba lihtsalt "piim". Ja "ekipaaž" oli reeglina kaheliikmeline: autojuht + saatja. Viimase ülesandeks oli paberimajandusega tegelemine ja autojuhi abistamine koorma pealelaadimisel. Juht oli tavaliselt väljas auto juures ja majandas kraanide-voolikutega seal, saatja käis ja lülitas lauda piimaruumis pumba sisse ja keeras suure piimajahutaja küljes oleva kraani lahti. Eks mina, tollal nii 7-8 aastane poisike, olin ka tihti suvel maal ja no ikka sai ennast vahel piimaringile kaasa kaubeldud. Huvitav oli ju sellise suure autoga sõita. Kõik käis muidugi jube kiiresti kogu aeg, mingit niisama molutamist kusagil ei olnud. Kähku koorem peale, Jõgevale meiereisse, koorem maha, lõss peale (see läks lauta vasikatele), uuele ringile ja nii oligi tööpäev lõunaajaks juba läbi. Hommikul kella 5 ajal muidugi hakati peale. Mida rutem tegid, seda rutem said "õhtale". Piimaautosid oli teadagi palju, laadimiskohti meiereis mitte niipalju. Seepärast käis teel meierei poole alati paras võidusõit. Keegi ei tahtnud ju järjekorras oodata. Igatahes nägin oma silmaga ära, kuidas täiskoormaga 53 spidomeetri seier 110 peale saadi... Kui vahel üheteljeline käru ka sabas oli, siis eriti üle 90 ei tahtnud minna. Või ei tahtnud lihtsalt autojuht igaks juhuks kiiremini sõita. Reeglina jäi sellel "streetrace"-l alati viimaseks piimakoguja TA 37601, mis piimapukkide pealt erasektori piima kokku kogus. Too üle 90-95 km/h välja ei jooksnud.
Ja piimandusest üks naljakas lugu veel. Ei mäletagi enam, oli siis veel vene aeg või juba eesti aja algus. Aga igatahes oli erakordselt kuum suvi. Ja sel kuumal suvel juhtus Sihi laudas sedasi, et piimajahuti jahutusseade andis öösel saba. Aga need suured labad seal sees, mis piima segavad, töötasid ikka edasi. Ja kui siis asi hommikul avastati, oli terve suur piimajahuti piima asemel kollast kohupiima täis. Täispiimast kohupiim... Polnud ma oma elus varem ega ole ka hiljem nii head kohupiima saanud. Et ilmad olid erakordselt soojad, siis tuli see eriti kiiresti ära realiseerida. Sai omalegi koju toodud piimanõude ja plekkvannidega. Sõime ise kohupiimakooke ja -korpe ja said oma isu täis süüa koerad, sead ja kanadki.

***

Hästi reguleeritud 51 (mootori sisu tasakaalustatud, sisse- ja väljalase lihvitud) läks 60-ndatel kolmanda käiguga 80 km/h. Kasutati seda masinat rallidel, probleeme mootoriga ei olnud.

Võrdluseks: Uno Ava kunagine spetsiaal-Volga (Gaz-21) sai Lätis ühel rallil 10-kilomeetrisel sirgel lõigul olnud kiiruskatsel paigaltstardist keskmiseks kiiruseks 158 kilomeetrit tunnis... Seda originaalkarburaatori ja viilitud kaanega. (Rääkijaks Uno Aava ise). Gaz-21 mootoriga ta probleeme ei mäletanud. Selline mootor läks kuni 6700 pööret minutis.

53 puhul oli aidanud kiirust juurde saada Gaz-66 tagasilla kasutamine. Räägiti suurusjärgust 120 km/h spidomeetri järgi. Zil'dele pandi alla aga Laz'i kiired sillad, nendega saanud sõita kui sõiduautoga.


***

Kas käigukast ja tagasilla reduktor olid sel juhul originaalid? Ma olen ise küll GAZ-52-ga sõitnud, tollel oli 53 tagasild, aga kolmanda käiguga... no max. 50, siis oli juba tunne, et mootor läheb kapoti alt lendu. Samas, üks sõber, hullvaim, lasi esimese käiguga kolmekümneni. Ma olin ise kastis ja nägin läbi tagaakna. Mis häält mootor siis tegi, parem ei kommenteeri, aga sõbrale märkisin küll, et kui seda veel teed, siis kolvid-kepsud otsid ise lähema saja meetri raadiusest üles ja heinad vead seljas koju . Muidu on vanemates raamatutes 51 max. kiiruseks antud 80. Ja eks ta umbes niimoodi on ka. Mul isa, eluaegne autojuht, rääkis, et tegelikult on 51 jaoks optimaalne kiirus nii 65km/h. Kerge koorma ja heas korras autoga poleks 80 ka muidugi probleem. Ta ise olla 51-ga nii 105km/h kätte saanud, aga ütles ka, et ega kaua mootor sellist valu ei kannataks. Üks töökaaslane mul kunagi rääkis, et käinud noorest peast isa GAZ-51 assenisatsiooniautoga naistes. Saanud isegi 120km/h kätte (mille järgi mõõtis, ei tea. Spido ju kõigest 100-ni). Sõit lõppenud kraavis, või õigemini, kraavi perve peal, auto 45 kraadise nurga peal, kohe-kohe külili minemas. Läinud siis hädaga kohaliku kolhoosi töökotta, et ehk mõni traktor tuleb appi. Traktorit ei saanud, ühe keskmises joobes töökojamehe aga küll, kes külma rahuga rooli istunud, mootori käima pannud ja auto omal jõul kraavist välja manööverdanud.

***

Vedasin mürgivett pritsile. Uus korraldus- "sohver Uuno laulab" s.o.peab palgapäeva- too surnu Tallinnast ära. Omaksed ootavad sind, võta nad peale. Bensiin on sees, aadress lipikul, võti ka anti. Viigipüksid jalga ja minek- 180km sinna ja tagasi- see ju nagu juunis lumme lasta. Kuskilt Balti jaama juurest allaminek. Lõpuks läks nii kitsaks, et üks mees hüppas maha ja hakkas ees majadel õhuaknaid kinni lükkama. Nii mahtus töölisteveo kongiga veel edasi minna. Korteris soputati riiulitäied kirjandust läbi, sest kadunuke-vanapoiss oli rahaülejäägid hoiuraamatu asemel raamatutesse laiali pannud. Ja kirstu kadunukesega saime ka kuskilt peale. Nojah, Sommerlingi putkas peeti kinni, lehed,load jne. Veerib lehelt- "veos vesi- sellise kongiga?, autonumber ka ei klapi". Ptüi kurat. "Tee uks lahti!" Näitasin siis ja vaatan et hakkab näost valgeks minema, kukub veel ümbergi. Nojah omakstele oli kirstukaas lauaks- paar meetrit sardelli sinna laiali jagatud(alt paistis nagu opp käiks), nuga kaanes püsti, pudelid ka ja paar mitte enam kurba meest istumas . Päästsin oma paberid mahapillamisest ja jätsin ta keset teed toibuma. Naiste eest päästetud raha honorarist ostsin mina omale poolpiduse Jawa...

***

teemasse justkui veidi läheb, seega võtan ka sõna 53-e kiiruse kohta.
rammus veerand sajandit tagasi teenisin sohvrina kodumaad koola poolsaarel. mul oli portekastiga 53. mingil hetkel oli väeossa vaja suurem ports telliseid. a teadagi kuskilt ei saa, seega vaja varastada. kuna ma olin ka muude ametite kõrval natshalnik avtoparka, siis mõistagi majandasin putevoi listidega ise. olenegorski tellisetehasesse minekuks sai siis kuskilt svalkast leitud mingi suva numbriga tagaluuk ja massinale külge aetud. õige plekknummer sai üles väänatud, et näha poleks. paprid "vormistasin" tundmatu numbriga väeosa nimele. siis sai sõidetet olenegorski tellisetehasesse. sääl starshi käis ja "kõdistas" oma vahenditega veel valmistoodangu lao juhatajat, et see liigselt küsimusi ei esitaks ja siis tõstis kraana kaheksa alust kasti. ehk siis pikk kast oli tihkelt täis ja üle kõrgendustega külgede olid kivid veel näha. palju sääl massi oli, ei tea öelda, aga igatahes liiast. vedrud olivad ikke täitsa tagurpidi. liikuma hakkamine oli väga vaevaline. maastik säälkandis nagu lapis ikka, ehk siis sopkad üksteise järel. sõitmine nägi nii välja, et allamäge sai mindud niipalju kui tuli. ja tuli palju, väga palju. spido sai põhja juba siis kui pöörded alles inimlikud olid. ja edasi kiirendamine muudkui jätkus. kogu masin ulgus lõpuks kui tapale viidav siga. vibrad ja värinad olid samuti kohutavad. surmahirm oli tõsiselt külges. mul ei ole õrna aimugi palju kiirus olla võis, aga pöörete järgi võiks arvata pooleteise saja kanti küll. ja siis sai langus otsa ja algas tõus. kui hoog rauges siis sai ilma mingi vahegaasita raiutud järjest pisem käik sisse. viimne lõpp järgmise nuki otsa tuli esimese käiguga ja hing kinni roomates ja siis algas uus langus. väeosani oli mitukümmend versta ja vaene 53 sai ikke tõsist valu.
kohapääl oli kogu noorsõdurite isikkoosseis ootel ja kast tehti hetkega tühjaks ja kohe uuele ringile. kui õigesti mäletan, siis kolm reisu sai kindlalt kividega tuldud a võib-oola oli neljas ka. igatahes tuua oleks rohkemgi tahtnud, a mingil hetkel oli keegi tehases pihta saanud, et asi on vägagi mäda. mingi ohrana seltskond üritas meid rajalt maha võtta ja siis tuli väga jõhkralt tõkkepuid lõhkudes põgeneda. aeti meid taga ka mingi parsaga, aga kaua ei viitsitud. ju arvati, et küll numbri põhjal kindlaks teevad, kellega tegu oli. heh, tutkit brat, ega ilma asjata luugivahetust ette ei võtnud.
krt, mulle ei meeldi varastamine.
a tellised olid ausad. magnet püsis külges kinni. telliseid tehti kohaliku karjääri rikastusvabriku jääkidest. ju oli rikastuse tehnoloogia n liidus nõrk. kuuldavasti olivad mingid svenssonid tahtnud kogu rikastusjäägi ää osta ja sveamaale vedada, isegi oma kuludega raudtee plaanisivad ehitada, a loomulikult ei saand sellist asja ometigi sündida lasta. ehk teevad samast toormest kiva siiani.
"varustamisest" veel samast ajast. närusele kolkaväeosale loomulikult mingeid varuosi ei jägunud, a massinad pidivad sõitma. linnas suur autobaas. muuhulgas ka gazoonid ja zil-id täitsa olemas. palgapäevade ja suuremate pühade järgsetel öödel sai siis käidud "komandeeringus". starshi sättis ennast kas valvurite juure kostile või siis jäi kuskile niisama vahti pidama. ja mina varustaja ülesannetes ronisin üle aia ja demonteerisin kõike mida kiirelt kätte sai. sai võetud kõik vajalik ja varuks ka. mõne hilja peale jäänud sohvriga sai peitust mängitud ja mingi olukord oli koertega ka a üldiselt oli varuosabisnis seuke rahulik asi.
krt, mulle tõepoolest kohe sugugi ei meeldi varastamine.
a noh, eks sai tagasi ka antud. üks minu paljudest ametitest oli ka otvetstvennõi za gorjutshezmazotshnõje materjalõ. ehk siis võtsin väeosas vastu sissetuleva kütte ja andsin välja kõigile kel vaja. ega tarbijaid palju polnud. vodovoz ja kooliauto ja mina ise kõigi vedude masinaga ja siis ka ossobõi otdeli pervost pealiku isiklik 03. no ei saa ju tshekistile kuidagi ei öelda. kord suure lumega aga oli keik nõnna täis tuisanud, et benzovoz ei pääsenud ühegi valemiga zapravka ligi. sai siis pargis olevail masinail keik paagid kuhjaga täis pandud ja ikke oli mitu tonni hüva 76-te vaja kuskile panna. bensuvedajal oli kõigest sügavalt savi, aga punkt kell kuus õhta pidi tühja pütiga oma roodus tagasi olema. meie suured ülemad siis jätsivad asja minu lahendada. muud tarka välja ei mõeld kui sõitsime linna. sääl olivad linnaservas samasugused garaashide rivid kui siingi vene aegu ehitati. sai pütt kuskile rahvarohkemasse paika seisma jäetud ja läksin mehikesi ahistama, et kas kellelgi ehk benssu vaja põle. mehad keik ajasid mullikesi ja ei taht sugugi kütet saada. ju pelgasivad, et mingi vahele võtmise operatsioon käib. ehk oleks pidand mingi raha küsima, kasvõi kopik per liiter, a no mina seukse asja pääle ei tulnd. lõppeks oli sohvril ajalimiit lõplikult otsa saamas ja asus teine demonstratiivselt kraani lahti keerama. sel pütil oli taga seuke jäme vabajooksu kraan taga, kust siis ilma pumbata sai püti tühjaks lasta. kui pang või paar oli maha vooland siis järsku saivad kohalikud mehepojad aru, et meil mure tõsine. ja edasi käis nigu filmis. pütt tehti sama toru kaudu kiiremini tühjaks kui bens iseenese tarkusest oleks suutnud välja voolata. mehikesed tassisivad kütet teekannude ja kilekottide ja piimapudelite ja pesukaussidega, kõikvõimalikest kankudest rääkimata.
lõpp hää, keik hää. mehepojad saivad kütet, pütt jõudis õigeks ajaks "koju" tagasi ja minul ka mure kaelast läind.
mõne aja pärast muidugi tuli väga benssu kokku hoidma hakata, sest selle tarnitud kogusega pidime kogu väeosaga mitu kuud sõidetud saama.
a no siis selgus, et vähemasti zil sõitis naftaga ka väga edukalt.
a neid jutte teavad juba keik niigi.

***

Laibavedamise koha pealt meenub see, kuidas endises Kalevipoja kolhoosis kasutati veel 90. algul surnuveoks KAvZ bussi. Kirst koos kadunukesega tõsteti tagumise ukseava kaudu salongi ja see mahtus hästi kahe istmerea vahelisse käiku. Matuselisi küll sama bussiga ei sõidutatud. Tänapäeval oleks niisugune surnuveok paljudele vist häbi tipp, ent tollal näis beežika küljejoonega valge KAvZ isegi päris soliidsena, must lint veel peegli küljes.

Umbes samal perioodil viidi Viljandimaal Halliste vallas metskonna lahkunud autojuht kodust kabelisse oma tööautoga, milleks oli Nuias valmistatud MPC-1-52. Seega sohvrile igati väärikas viimane sõit. Tartu kandist olen kuulnud legendi vanas anatoomikumis praktikal olnud tudengist, kes hommikuvalve ajal kuulis laibakambrist mütsu. Asja kontrollima minnes nägi ta põrandal istuvat mehelaipa. Hiljem selgusid ka tagamaad. Nimelt visatud surnukeha lihtsalt autokasti ning paaritunnise sõit talvepakases muutis selle jääkamakaks. Kuna saadetis jõudis pärale südaööl, pandi koolnu seina äärde seisma - hilisem müts tähistas lihtsalt sulamisprotsessi lõppu.

***

Jutte tuleb nagu Vändrast saelaudu.Proovin siis oma Saranski loo järje ka siia vahele ära mahutada.
Mordva ANSV pealinn Saransk on umbes Tartu suurune ja vähemalt tol ajal oli seal üksainus gostilnitsa,kus vabu kohti loomulikult ei olnud.Ei aidanud kümnerublase liputamine ega lubadus hea kingitus tuua - tädi jäi endale kindlaks ja leebus alles siis,kui meil õnnestus kõrvalistele pilkudele nähtamatult vana tallinn üle leti sokutada.Lubas midagi välja mõelda ja käskis õhtul 10 min.enne kaheksat tagasi tulla.Seniks suundusime restorani,et üle mitme päeva korralikult süüa ja tuvusime seal neljaliikmelise grusiinide seltskonnaga,kes samamoodi olid autode järele tulnud.Saime teada,et mägede pojad olid eile saabunud,igamees 500 rubla maksnud ja juba homme pidid oma kallurid kätte saama.Siis aga tuli sanitaartund ja meid kupatati välja.Broneerisime õhtuks 6-se laua ja lubasime peale kaheksat uuesti kokku saada.
Kokkulepitud ajal tassisime adminnitädile pool seaperset ja veel ühe vanalinna.Saimegi toa LUX,mis tähendas seda,et selles oli pott ja vann,samal ajal kui tavanumbrite kliendid pidid kusemas,pesemas käima koridori lõpus paiknevas peldikus.Hinnavahe oli suur,sest kui öö tavanumbris maksis 1.80,siis LUX oli 3.50.
Õhtu restoranis möödus tormiliselt.Olime kaasa võtnud paar vanalinna,mida siis laudlina varjus ka grusiinidele kohvitassidesse valasime.Saime teada,kuidas kohtuda Niina Petrovnaga,kelle abil saab auto kättesaamist kiirendada.Orkester mängis pidevalt suliko tüüpi lugusid,sest mägede pojad lippasid iga loo järel viiekas näpus poodiumi juurde.Üritasime meiegi koos nendega gruusiapäraseid meestetantse tantsida,kuid väsimus võttis peagi võimust ja vajusime toas raskesse unne,millest ärkasime alles järgmise päeva lõunaks.
Niina Petrovna oli kena jutukas naisterahvas ja peale seda,kui olime talle koju toimetanud kolm vanalinna ning järelejäänud osa seapoolikust,oli meil väravaluba näpus.Tehases ajasid grusiinid prasjagu omi autosid käima ja pärisid,et palju meie maksime,et nii kähku sisse saime.Valetasime,et 1000,mispeale nad porisesid,et olete kuradi kapitalistid.Auto oli kätte saanud ka Kolja Kohtla -Järve komunaalettevõtete kombinaadist,kuid tema olla pidanud selleks kolm päeva värvitsehhis töötama.Kolla oli varem sõitnud sibipüti peal ja talle lubatud uus kallur tingimusel,et selle ise tehasest ära toob.Kuna päev kaldus õhtusse,meile enam autot ei jätkunud,kuid see-eest saime targemaks,kuidas järgmisel päeval toimida.
Järgmise päeva hommikul olime varakult tehaseväravas.Seal ootas meid ees kurva olemisega Kolja.Tema sai küll autoga eelmisel õhtul väravast välja,kuid kojusõidudokumendid jäid vormistamata,sest kontor oli juba tööpäeva lõpetanud.Sõitnud ta siis raudteejaama parkimisplatsile ja keeranud kabiinis magama.Hommikul ei liikunud aga auto enam paigalt,sest keegi oli öösel,kui tema õiglase und magas vaikselt kardaani ära virutanud.Kauples,et tooksime talle ükskõik mis hinna eest uue välja.
Eelmise päeva kogemustele toetudes võtsime kaasa kolmveerand ämbrit bensiini ja vanalinna.Vanalinn läks käiku selleks,et leida auto,mis oli teise turjal Gorkist siia toodud.Kuna gonsikud olid kaskadöörid võis vedav masin olla selle 400 km-ga tublisti ära hooratud.Tehasemehed oskasid paagi nii parasjagu tühjaks lüpsta,et omal jõul sõitis auto ilusasti laoplatsilt välja,kuid siis kustus.Kohe tekkisid abimehed,kes pakkusid bensiini hinnaga 3 rubla liiter või siis trossijuppi hinnaga 10 rubla.Meie valasime rõõmsalt kaasavõetud bensu paaki ja vabanenud ämbriga tassisime ka vee radikasse.Vastasel korral oleks pidanud riskima kuivalt pool kilti veevõtukohani sõita.Jäi veel Koljale kardaan sebida.
Mõningase otsimise peale leidsime tegelase,kes oli nõus 25-se eest kardaani tooma,selle juppideks võtma ja raami vahele oskuslikult ära peitma.Nagu selgus,kruvis ta selle laoplatsil rongile laadimist ootava auto alt.Põhjalikule kontrollimisele vaatamata saime väravast välja probleemideta,sest see kardaanipeitja oli ilmselt oma ala spets,kiiresti ja tõrgeteta vormistati kontoris paberid ning kojusõit võis alata.Kolja,kes meid oodates raudteejaamas autot valvas,et sellelt veel midagi pihta ei pandaks,oli meie saabudes ülimalt õnnelik,sest vahepeal oli mingi tüüp talle 100 rubla eest kardaani käinud pakkumas.
Huvitaval kombel oli Saranskis bensiini piiranguteta saada.Tankisime paagid,potsikud pilgeni täis ja Eestimaa poole ajama.Sõidurõõm ei kestnud kaua,sest mõni kilomeeter peale linnast väljajõudmist võttis see kurikuulus veoautode koormamise post meid rajalt.Kui sellega jäädi rahule,et meie 66 on tehnilise abi masin siis uus kallur saadeti linna tagasi koormat peale võtma.Linna piiril pöörasime uuesti otsad kodu poole,võtsime kallaja kolmnurgaga 66-le sappa,ja posti juures selgitasime,et mootor hakkas hirmsasti kolisema.Mattide saatel anti dokumendid tagasi ning jõululaupäeva õhtuks olime õnnelikult kodus.Ei ole teada,kuidas Koljal nende tegelastega asjaajamine läks ja millal tema koju jõudis.
Selle seikluste läbi toodud kalluri saatus ei olnud eriti roosiline.Järgmisel suvel,kui sellega märga silomassi veeti,lendas ta kallutamise ajal üle serva paari meetri sügavusse silotranzeesse,mille tulemusena raam väändus kaheksaks ning kabiin sai ka tugevasti kannatada.


***


Sovhoosi peazootehniku GAZ-69 oli täielik sara,mida pea iga päev töökojas putitada tuli.Kui muude asjadega saime veel hakkama,siis raam oli nagu Pliuhkami kapsapea,lipp lipi ja lapp lapi peal.Eraldati küll uus UAZ-469,kuid direktorihärra andis selle "pooljuhile"(loe dir.asetäitja loomakasvatuse alal),kes oli äsja tööle võetud ning oli dire kursavend.
EPT kaubabaasist saime teada,et kusagil Venemaa sügavustes tehakse veel vanatüübiliste villiste raame,sealt selle kättesaamine on aga samahästi kui võimatu.Saime umbkaudsed kordinaadid,EPT volituse,mingi narjaadi ja otsustasime ühel kuumal juulikuu päeval teele asuda.Haakisime GAZ-66-le sappa üheteljelise kutsika ja teele.
Teekond viis läbi selliste linnade,nagu Vitepsk-Smolensk-Brjansk-Orjol-Kursk-Voronezh.Kurskis plaanisime kuulsat tankilahingupaika külastada,kuid keegi kohalikest ei teadnud sellest midagi,mis on ka mõistetav,sest tänapäevaseks on selgunud,et neid lahinguid oli mitu ja need toimusid hoopis Smolenski,Orjoli kandis.
Voronezhis nägime kohutavat liiklusõnnetust,kus Ziguli oli URAL-le eest lausa keskele kõhu alla sõitnud.Terve tee oli inimliha tükke täis.Edasi viis teekond mingi aja Rostovi suunas,kuni pöörsime paremale väikesele,kui ikkagi asfaltteele.Üle kiikuva pontoonsilla ületasime Doni jõe ja edasi oli 80 km sisuliselt teedeta steppi,kus olid ainult sõidujäljed päevalillepõldude vahel,kuni jõudsime raudteeäärsesse külasse nimega Mitrofanovka.Kaasa oli meil võetud koorem kombaini podprstsikuid,mida Eestis ei kasutatud,kuid stepipõldudel küll.Kohaliku kolhoosi esimehel oli nende saamise üle kohutavalt heameel nig ta lubas aidata meil raamid tehasest kätte saada.Tehas aga oli kollektiivpuhkusel ning oht tühjalt tagasi sõita.Vana Tallinn ja esimehe tutvused tegid oma töö,ning meile tõsteti juba valmislaaditud vagunist kaks kimpu ehk 10 raami peale.
Suur oli EPT meeste üllatus,kui sellise koormaga tagasi jõudsime ning aasta pärast tegime ühe samasuguse reisi veel.Reis ise kestis rohkem kui nädala,sest iga päev oli üle 30 kraadi kuuma,sõita sai õhtu ,öö ja hommikutundidel,keskpäeval peesitasime mõne teeäärse veekogu kaldal.Kes 66-ga on sõitnud,võib ette kujutada,mis tunne on kahe mehega selle kitsukeses kabiinis üle nädala pidevalt elada.Aga noored ja tugevad sel ajal olime.

***

 Mul on kusagilt meelde jäänud lugu, kuidas kanged Maarjamaa mehed sõitsid Venemaale elektrikarjuse poste tooma. Jõudsid siis mingisse metallitehasesse kohale, aga jutt seal juba klassikaline "täna ei saa, õiget inimest pole kohal" jne. Aga laomehel, nagu näha, paras pohmakas. Sellisteks juhtudeks oli meestel juba ettenägelikult vedelat valuutat kaasa varutud ja nii tegi pudel imet seegi kord. Laomees näidanud käega mingi suvalise postivirna suunas ja öelnud, et ah, laadige sealt hunnikust koorem peale ja asi tahe. Mehed vaadanud küll, et postid jube pikad, aga no eks vajadusel saab ju alati kodus parajaks lõigata. Mingi kraana või tõstuk tõstis autokasti poste täis ja oligi kojusõit. Hiljem töökojas hakanud poste lühemaks lõikama. Ja oh üllatust! Propaanilõikur ei tee postidele midagi! Rauasaag kah peale ei hakka. Ketaslõikur kuidagi suure häda ja tohutu ketaste kuluga lõikas. Tuli välja, et harilike raudpostide asemel oli koju veetud terve koorem titaanposte. Mis edasi sai, kes seda enam täpselt teab. Ära need postid igatahes kadunud ja majandi direktorist saanud teadmata asjaoludel üleöö miljonär.

***

EPT Võru kaubabaasi varustaja teadis rääkida,et aasta lõpul saab Venemaa tehastest osta kaupa,millele eraldustega kliendid polnud järele tulnud.Kuna oli suur puudus kiilrihmadest,mootoripatjadest ja muudest kummitoodetest,otsutasime teha ühe treti Saranski kummitoodete tehasesse.Et meie poolt transport ja tema poolt kogemuslik asjaajamine.Seekord otsustasime minna PAZ bussiga,mille oli sovhoos autobaasist ostnud ja millele olime korraliku kapitaalremondi teinud.Seekordne sõit oli superlux,sest soe ja kolinavaba PAZ lendas maanteel sajaga nagu pääsukene ning meie neljaliikmeline seltskond selles oli ülimalt heas tujus.Kus palju toredaid inimesi koos tekib alati ka mitmeid häid mõtteid.Seepärast nööpisime esimese kaasavõetud vanalinna lahti juba enne Venemaa pinnale jõudmist.
Seekord pole vajadust kirjeldada,kuidas sõiduaeg möödus,kuid tehasesse jõudsime ajal,mil kontorirahvas uksed lõunapausiks oli sulgenud.Eks meiegi hakkasime kaasavõetud proviandiga einestama ja sinna kõrvale avasime järjekordse pudeli kaasavõetud piisavalt suurest varudest.Nagu lõhna peale ilmus bussi silmnähtavalt raskes pohmellis tegelane,kes pakkus pudeli viina eest kimpu Volga ventilaatoririhmasid.Ütlesime,et nii väikeste kogustega meie ei kauple,mispeale tema arvas,et võib organiseerida ka suuremaid koguseid.Jutu käigus ulatasime talle termose kaane,mille olime just täis valanud ja mille tema vene kombe kohaselt aeglaste sõõmudega tühjaks jõi.Algul läkastas küll,kuid pisut aja pärast kiitis jooki,küsis terve pudeli kaasa ning suundus kaupa organiseerima.
Seekord äri eriti hästi ei läinud.Mingid kogused meile küll välja kirjutati,kuid see oli tühine sellest,millele lootsime."Ärimees",kelle pohmelli sai ravitud oli samuti kadunud,nagu oleks maa ta neelanud.Õhtu oli käes ja hakkasme välja sõitma,kuid siis märkasime,et tuttav tegelane jookseb kätega vehkides bussile järele.Käskis tagasi pöörata ja mingi abihoone nurga taga ootama jääda.Peagi sõitis meie juurde elektrikäru,millel suur koorem rihmasid,2 kartulikotitäit GAZ-53 mootoripatju ning palju muud kummikaupa.Kogu selle varanduse hinnaks kujunes 300 rubla ja veel 2 vanalinna.Viimase pudeli andsime väravababuljale,et probleemideta sealt ruttu minema saada.

***

Aga lugu ise selline: anti talle sõita sadulaga Kamaz. Teine seda marki sadulveok, mis üldse asutusse tuli. Iga kaugvedude autojuhi unistus. Kes siis ZIL'ga enam tahtis mööda Venemaad kolistada, kui Kamza roolis tiir tehtud oli. Igatahes esimese asjana organiseeris ta oma mootorile turbo. Tehasest Kamaz ametlikult turboga ei tulnud, küll aga paigaldati neid Maz'dele ja Kamaz'dele iseseisvalt. Kuidas sellised hübriidid küll ülevaatuselt läbi said, teab vaid jumal taevas. Aga peale neid pandi. Doonoriks oli vist Kirovets, mille jõuallikal turbo peal vilistas. Läks ka kõneks olevale Kamzale peale. Kaua ta aga sõita ei saanud, plokk läks lõhki. Hädaldamist ja kisa kui palju. Oli see tehase praak või paigaldaja uljus, igatahes mootori sisu tõsteti teise ploki peale ümber.
Aga mööda Venemaad ta tiirutas. Ükskord tuleb teistpoolt Moskvat kõne: auto katki, käigud ei lähe sisse. Tulge järele. Mis seal ikka: pandi päästeekspeditsioon kokku ja sikutati Kamaz kaugelt kodu. Aeti kanalile, valmistuti käigukasti mahavõtmiseks... Siis selgus, et käigukasti hoovastikust oli üks väike metallist telg ära kadunud... selline kopikaline tükk, mida saanuks paksemast traadist või poldist teha... See sai tagasi pandud ja auto sõitis jälle... Üks teine juht sõitis Kolhiidaga. Too Zil'i mootoriga Armeenia Volvo. Kusagil kaugel Venemaal jookseb järsku jahutusvedelik silindrisse. Tööriistad välja, plokikaan maha. Viga: pragu plokikaanes. Mis teha? Kodugaraaž tuhandeid kilomeetreid eemal, lootus kusagilt uus kaan välja võluda nullilähedane. Ei midagi, aku pealt võttis tina ja hakkas seda prakku sisse sepistama. Niikaua sepistas, kuni arvas, et aitab. Mootor sai taas kokku ja käimagi, ning edukalt ka kodutee sõidetud. Ja mootorit ei võetudki enam lahti, sõitis nii kuni vanarauda minekuni...

Ja mis Venemaal peale läinud kaupadesse puutub, siis sealkandis oli väga hinnatud ka see plekist kuivainekarpide komplekt. Seegi avas uksi seal, kuhu muidu asja polnuks.

***

Nüüd üks vana lugu,mis kuuldud kunagi tundmatult bussijuhilt.
Nimelt siis oli kellegil tulnud pähe virutada sealaudast põrsaid ja sigu..... Aga millega vedada? Appi kutsuti siis kohalik bussijuht. Too aga ei teadnud vargusest midagi....... Teda kutsuti lihtsalt appi,et sead koju transportida....
Kuna buss oli ka inimeste veoks mõeldud,siis võite isegi arvata,millega asi lõppes... Meeletu hais bussis..... Pläga kõik istmevahed täis ja mis kõige hullem, bussijuht vaene mees sai alles järgmine päev teada,et sead raisad olid virutatud......
Nimelt oli kohalik miilits tulnud niiöelda juhuslikult õuest läbi ja küsinud,et ega ei tea selle varguse kohta midagi,mis hiljuti toimunud oli....?
Oli olnud näha mingi suure veoauto jälgi,mis viinud siis bussijuhi kodust mööda...... No mis sa oskad selle peale kosta.... Kõige hullem oli see,et bussijuht parasjagu pesemas oma haisvat bussi,ise ka üleni sita ja haisuga koos........ ja miilits seismas bussi kõrval. Juht oli siis hinge kinni hoidnud,et mitte naeru ja hirmu pärast turtsatada.......sest kohalik miilits olla vaikselt ära hakanud minema....... No oli see alles vedamine. Oleks miilits taibanud bussi vaadata........ oleks asi kohe selge olnud. Õnneks polnud seadusemees taibanud sitahaisu ja sigade varguse vahel seoseid luua.......ju siis seda miilitsakoolis ei õpetatud,et siga ja sitahais käivad kokku.....
Mis puutub edasist käiku,ei ole teada,kuid ise arvan,et sõidu tellija võis ikka hiljem paraja sõimu osaliseks saada......

***

Käisin ka 1989 a. detsembris Saranskist GAZ-SAZ-i toomas. Natuke varem, kui vana7. Kuu alguse poole. Kahekesi, noored maapoisid nagu me olime. Ilmaelust põhimõtteliselt midagi ei teadnud, käed püksitaskus. Ainult bensiinitalongid ja pisut raha kaasas. Esmaspäeval rongiga Tallinnasse, edasi Moskvasse ja sealt paari tunni pärast väljuvale rongile, mis viis Saranskisse. Kolmapäeva hommikuks ilusti kohal. Ilma erilise vaevata leidsime tehase kontori üles. Võtsime järjekorra sisse ja hakkasime oma autot ootama. Üllatuseks oli palju eestlasi seal. Vene keel oli teisejärguline. Eredamalt meeles Saaremaa mehed. Nende kindel soov oli saada endale kandilise kabiiniga auto. Jutust selgus, et mitu õhtut asjapulkadega joodud ja surnud seakere ära jagatud, kuid ikka veel ei tea missugune kallutaja olema saab. Meie saime enda masina lõunapaiku kätte. Nemad jäid ootama. Meie ei teagi missugusega nad ära tulid.
Uut autot vastu võttes hea tunne sees.Ikkagi uus. Hakkame ust lukust lahti keerama-võti ei keera. Andsime auto üleandjale teada, et probleem. Tehti selgeks, et need on kindlalt selle massina võtmed ja kõik. Teisi pole ette nähtud. Muukisime ukse lahti. Õnneks süütelukku sobis võti paremini. Heameel oli, et auto Saranskisse ise sõitnud polnud vaid "kukil" toodud. Tanklasse sõidul hirmus bensiini hais kabiinis. Uurime- paak katki. Sõitsime reklamatsiooni, et laseme paagi ära vahetada. Kuri natsalnik ütles: "Kui tahate uut paaki ja täna veel ära sõita siis teete ise töö ära. Ja õues, sest töökoda autosid täis". Külma 20 kraadi ja hirmus tuul, vesi radikas. Tunked selga ja tegutsema. Mis viga uuel autol paaki vahetada. Kõik poldid mutrid keeratavad. Paak vahetatud ja teele. Enne bensiinijaama tunneme, et kabiinis puhub tuul. Parempoolsed uksetihendid kerest üsna kaugel. Toppisime uksevahe tunkedega kinni. Välja käisime vasakust uksest ja nii terve tee. Esimeses suuremas asulas otsisime üles telefoni keskjaama, et kodustele märku anda meie olemasolust. Kõne tellitud, ootame vastust. Mingil hetkel astuvad keskjaama sisse kaks vene miilitsat kurjad kui kuradid. Olime tuisus ja tormis auto parkla asemel parkinud keset muruplatsi. Peale meiepoolseid seletusi saime viiekaga hakkama. Kodustega räägitud sõidame edasi Venemaa avarustes. Igas bensiinijaamas, kus bensiini oli tankisime niipalju, kui limiit lubas. Mõnes lubati ka paak täis panna. Kunagi ei teadnud kas järgmises on bensiini või ei ole. Õnneks terve tee vältel bensiin meil otsa ei saanud. Mure tekkis õliga. Õli jaoks talonge ei olnud. Otsisime majandite töökodasid. Kus aga suuremat rauahunnikut nägid, seal oli töökoda. Mingisuguste rublade eest sai alati. Kõik jagasid väidetavalt autooli. Ei tea kas õli või lihtsalt uue ja sissetöötamata mootori pärast hakkasid küünlad streikima. Jällegi aitasid mõned rublad hädast välja. Autosid koormav organ tülitas meid ühe korra ja seda hetkel, kui küünalde probleem kõige suurem oli. Paar tükki olid töölepingu lõpetanud. Kurtsime neile kurba saatust. Mõistsid meid. Miilitsatega kohtusime neljal viiel korral. Viimane oli Pihkva kandis poole nelja paiku hommikul. Keset paksu udu nägin,et keegi vehkis tee ääres. Pidasime kinni. Purupurjus miilitsaonu sooviks oli teda pisut aidata. Nimelt oli ta oma M-412 paarimeetrisest kaldast alla katuse peale ajanud. Vaja välja tõmmata. Seletasime, et tee libe, auto tühi, trossi pole ja paks udu. Kuidas seda teeme? Aru ta ei saanud. Pärast pikki vaidlusi tuli ta saata lihtsalt p......e ja sõitsime edasi. Koju jõudsime laupäeva lõunaks. Peaaegu 1900 km seljataga. Terve tee kabiinis istutud. Puhkepausid ka istudes. Tagumik taburetil istumist igatahes ei kannatanud.
Auto ise praegugi veel alles. Läbisõit alla 100 000 kilomeetri. Peal originaalmootor. All vabriku rehvid. Kabiinil ainult ninaosa värvitud.

***

Lugu kuuldud kolhoosiaegsetelt autojuhtidelt. Ja päris mitmelt erineval ajal samal kujul, seega rahvaluuleks ei peaks.
Gaz-53 piimapütiga. Roolis mees, kes nõukaaja lõpupoole veoautokrossi vms(osad allikad räägivad ka veobagist) sõitis.
Võistlusauto mootori katsetamiseks/sissesõiduks kasutatud sedasama piimapütti. Ja kui hea mootor oli, pandi võistlusautole. Kes neid mootoreid ja kui palju ehitas ja timmis, täpselt ei tea, aga edasi käisid küll uhkelt.
Olevat siis piimapütt miskisuguse miilitsaonu poolt kinni peetud, küsitud juhilt, et mis sa kihutad, ja tahetud karistama hakata.
Pütijuht vastanud, et ei see pole mingi kihutamine. Kui kihutama hakkan, siis sina mind ei püüa!
Leppisid siis miskitpidi kokku, et panevad 53 ja miilitsa kopika "joonele". Ja kui järgi ei jõua, siis asi nii jääb. Aga kui kätte saab, siis teeb seaduse täie rangusega.
Igal juhul oli tulemus selline, et miilitsal jäänud sel korral pütimees karistamatta.

***

Mul tuleb meelde lugu, kus masinal käigud liigagi hästi sees püsisid... Ammukuuldud lugu, toimunud arvatavasti millalgi '70. aastatel. Tol ajal teadupärast asus Tartu linnaliinide bussijaam seal, kus on praegune uus ja kole kaubamaja. Ja nagu ikka, bussid jäeti töötava mootoriga peatusse seisma, uksed lahti ja juht käis 5-10 minutiks ära. Seisnud siis üks vanemat tüüpi Ikarus sedasi seal peatuses. See, kes selle jutu mulle rääkis, olevat ise seisnud juhikabiini juures ja näinud, kuidas käigukang tühikäigul tiksuva mootoriga samas taktis loksunud. Kuni ühel hetkel käis kr-krr-krrromps! Käik läks ise sisse, buss sõitis juhita minema ja ei peatunud enne kui vana turuhoone sein ette jäi. Viga vist küll õnneks keegi ei saanud.

***

Nõuka aja lõpp, aasta 1989.

Olin kevadel lõpetanud TTÜ ja samasse asutusse ka tööle jäänud. Olin Moskvitš 2140 rahulolev kasutaja, kui algas esimene tõsisem bensukriis. Benssu käis jaamades kaootiliselt, peagi hakati tehnilisse passi (!) sisse kirjutama, kui palju on autole kütust väljastatud ja "normiks" oli Tallinnas vist 20 liitrit kuus...
Aga ega sedagi kätte saanud. Millegipärast veeti kütust jaamadesse laiali pealelõunal, aga selleks, et pumba alla nii jõuda, et pütist veel midagi tuli, pidi aegsalt järjekorras olema. Bensujaamu oli tollal oluliselt vähem, TTÜ-st mõistlikul kaugusel oli Kadaka tee tankla (bussipargi kõrval), praegu vist Lukoil ja teine Paldiski maanteel Loomaaia vastas, praegune Neste.
Kadaka teele sai mitmel korral auto järjekorda pandud, enamasti ulatus see järjekord piki Ehitajate teed peaaegu Õismäeni, siis tulin aga ise tööle tagasi ja peale nelja läksin autosse istuma. Ühe korra vist oli järjekord ka varem liikuma hakanud ja minu auto uhkes üksinduses maha jäänud.
Paldiski maanteel ulatus pikim järjekord, mida mäletan, kuhugi Mustjõe trollipeatuse kanti. Ega's midagi, nõukogude inimene oli kannatlik ja istus järjekorras. Et mitte ülearu järekorras seistes kütust raisata, lükkasid paljud sabatajad käterammuga autot edasi. Ja päris mitmel korral juhtus, et peale 2-3 tunnilist järjekorras seismist kütus lihtsalt lõppes ja pidi koju tagasi minema.

Ühel laupäeva varahommikul helistas mulle sõber ja küsis, kui palju mul kanistreid on. Et kraabi kõik kokku ja kähku Kohilasse, seal pidavat olema liikuvatankla, mees mingitele normidele ei vaata, annab nii palju kui tahad. No ajasime kanistreid nii palju kokku kui võimalik ja kähku Kohila tee äärde. Oligi tankla seal, autosid murdu, paljudel käru peal 200-liitriline vaat bensu jaoks kaasas. Ega ilma ei jäänud isegi

Samal sõbral oli Koplis garaažiboks. Kanal oli tihedalt plastvaate täis, kõigis bensiin. Kui seal oleks mõni säde tekkinud, oleks pauk ilmselt kaugele kostnud. Aga sealsamas bensuvaatide kohal sai autot remonditud.

***

Mul isa on rääkinud sellist asja, et kes kolhoosis oli v. kuidagi seotud sellega, siis oli bensiini kõriauguni kõigil. Näiteks mul isa ei mäleta et ta oleks kunagi pidanud tanklast bensiini ostma. Alati oli olemas garaažis varu v. sai kuskilt vajalikul hetkel tasuta. Kui mindi kuhugi (nt. Leetu) rallit vaatama, siis oli iga inimene ikka üksi oma autoga, sest bensiini oli ülearu palju. Veokamehed valasid A 76-te kraavi, et läbisõit ja küttekogus paika saada, kuna autod enamus 76 peal ei sõida(412, siksid) siis polnd seda mõtet omale ka varuda.
Miilitsa eest aeti ära vastavalt sellele, mis mootoriga ment oli. Üldjuhul miilitsa siks 1,2-1,3 konega, kui enda siksid 1,5-1,6 siis olevat saand väga edukalt eest minema. Veel tuli meelde, kuidas veneajal tosooli müüdi. Seda ei olevat olnud vabamüügis saada, aga isal v. ta tuttavatel õnnestus seda ikka piruka-mosse kongitäite kaupa saada aeg-ajalt. Olevat siis käidud seda Viljandi turul müümas, aga üks laupäev kui läksid tuli kohapeal välja, et see päev turgu polnudki. Vaatasid, et mis seal ikka sama palju kui juba sõitnud on edasi Tartusse, et lähevad siis sinna juba. Hakkasid siis Tartu turul müüma oma tosooli ja üheltmaalt ilmusid mingid tsurkad välja ja teatasid, et ega neil hästi ei lähe kui siin turgu solgivad oma poole odavama hinnaga. Kokkuvõttes ostsid antud ambaalid sama müügihinnaga neilt kogu mossetäie tosooli ära ja oligi päev korda läinud.

Ja siis autoteenindustes, kui kellegile oli ettenähtud remondi käigus vahetada mingi jupp uue vastu, siis väljakirjutatud uus jupp rändas üldjuhul oma auto v. mõne tuttava oma peale ning viimaselt saadud "poolpidune" remonditava auto külge. Eks sellist asja on tegelikkuses tänapäevalgi, et mõnes töökojas kirjutatakse autotundmatu kliendi arvele ja näidatakse ära ka juppe, mis tegelikult mehaaniku edna auto külge lähevad. On olnud mitu korda selliseid kogemusi, kus mehaanikud olematuid vigu tuvastavad.

***

Lugu salalukkudest ehk tänapäevase nimetusega ärandamise vastane süsteem.
Lugu juhtus ühe teeäärse kaupluse juures. Veokajuhid ei hakanud treppi sõitma, jätsid masinad tee servale ja sealt otsejoones poodi. Ootas teiste seas sohvrit üks MAZ-kallaja, mootor tühikäigul podisemas. Täpsustuseks noorematele lugejatele: aku oli omadega õhtal ja uus aku võrdus seitsmenda maailma imega.
Ilmselt oli poes rahvast rohkem ja masinad seisid päris pikalt. Õige varsti ilmus kohale mosse ja sellest ronis välja kulunud nahkjopega tegelane, kes hakkas järjest parkivate autode uksi katsuma. Eriti vaimustuses oli ta podisevast MAZ-kallajast. Tuleb siis viimaks sohver ka poest auto juurde ja küsib, et milles mure. Kulunud jopega tegelane oli eriti agar ja piirkonnas vihatud ühiskondlik miilitsa sõber, kes hakkas kohe vigisema teemal, et kui lihtne on suvalisel tatikal ärandada töötava mootoriga autot ja mis karistuse ta selle eest võib väänata. Kuulanud rahulikult ära miilitsa sõbra lubadused, tegi sohver ukse lahti ja ütles, et kui suudad, proovi sõita, pärast räägime karistustest. Millegi pärast ei suutnud see tegelane MAZ-iga mitte sentimeetritki liikuda. Selle peale võttis sohver kirsa (kirsa = olematu looma nahast töösaabas) säärest käigukangi ja soovitas miilitsa sõbral kiirelt hästi kaugele kaduda, istus rooli taha, pani käigukangi kohale ja aidaa

***

Sarnast lugu käigukangiga kuulasin ka kunagi oma vennalt. Tema kolleeg kolhoosipäevilt olla oma 52-e või 53-e niimoodi "lukustanud", et poe ees käigukang põrandast välja ja uksest välja minnes harjunult üle õla kasti. Poest tulles õngitseti kang kastist välja, lükati põrandasse tagasi ja aidaa!
Veel meenub Pärnu Automi kunagine õppesõidu - 2103, millel mul teisel-kolmandal sõidul käigukang pihku jäi. Ilmselt juhtus seda iga päev, sest sõiduõpetaja ei liigutanud kõrvugi. Toppisin selle sõidupealt tagasi ja olin edaspidi ettevaatlikum. Meie õpperühmas olnud näitsikul aga õnnestus ristmikul närvi minnes rool samba otsast ära tõmmata. Ka see käis ära. Tegelikult oli see auto nii logu, et kõvasti jalaga lüües oleksid vist pooled jupid küljest ära kukkunud. Aga tehtud me oma sõidud saime, kuigi oli bensukriis ja õpilased ootasid oma sõidujärjekorda kanister näpus. Ja ka eksami saime tehtud.
Mäletan veel koolieksamit. Automi eksamineerija käskis mul bussijaama juures ümber ümmarguse saare tagasipöörde teha. Viimasel hetkel muidugi. Talle ei meeldinud kui õpilased sõitsid sama kiiresti kui muu liiklusvool. Sellepärast andiski oma käsud viimasel hetkel, et saaks kiiruse pärast möliseda. Mina aga ei olnud kade, tegin selle pöörde külmalt ära. Eksamineerija-vanamees ei öelnud mulle midagi, aga sõiduõpetaja, kes oli nägemiskaugusest manöövrit näinud, vehkis meie tagasi jõudes rusikaga ja sõimas, et kes teist kolmest see kuradi rallimees oli, kes bussijaama juures papude kiunudes kurvi võttis! Ma talle veel näitan eksamisõitu!
Terve koolitusaja taoti meile pealuu sisse, et sõitke TASA! Sõitke nii aeglaselt kui vähegi võimalik! Ühel meie grupi tüdrukul oli hirmus raske jalg. Temal lasti kogu aeg sõita teise käiguga.
Kui see plika läks koolieksamil sama vanamehega sõitma, kattis sõiduõpetaja näo kätega. Kommentaariks ütles ainult, et vanamehel olla juba kaks infarkti olnud ja selle plikaga saab ta kolmanda ja viimase kätte! Kui nad tagasi jõudsid, oli vanamees näost hall ja värises, kuid siiski elus. Armatuuri sees olid küünejäljed... Vana pöördus tüdruku poole ja kuulsin, kui ta ütles: "Ma olen 30 aastat võidusõiduga tegelenud ja kiirust ma ei karda! Aga surma kardan küll!". Hiljem selgus, et tüdruk oli peaaegu kuskilt majauksest sisse kütnud.
Riigieksam oli koolieksamiga võrreldes lumme lasta. Ainuke asi, mida pahaks pandi, oli esimeste eksamineeritavate aeglane ja veniv sõit. Sõimati nägu täis, et takistate liiklust! Kui sõiduõpetaja seda kuulis, ütles ta mulle ohates:" Ma tean, et sulle meeldib "lapatsit" vajutada. Mine ja vajuta siis neile, kurat!"
Käitusin siiski ilusti, aga ei maganud ka - tol ajal oli linnakiiruseks 60. Eksamineerija muheles kõrval ja keerutas pöidlaid, ei mingit probleemi. Nii saigi B-kat tehtud.

Kui B-kat käes, kratsisin kukalt et nojah, võiks siis ju A-kat ka olla.
Ei tea kuidas praegu asi lahendatud, aga tol ajal oli nii, et "klaveri" taga antud eksam kehtis 3 kuud ja selle jooksul piisas madalama kati saamiseks eksternina tehtud sõidueksamist. Kena on.
Paraku puudus mul päris tsikliga sõidu kogemus. Endale olin ehitanud Deltast ja 125 cm3 Minski mootorist liikuri, aga sellega ei tohtinud liimitsatele näolegi anda. Olin saanud ka venna korviga K-750 proovida. Proovimise koht oli mägi-Eesti kuplitel, liivasel metsavaheteel ja olin 14-aastane kilu. Vend istus korvis ja aitas lenksu keerata kui kraavi kippusin minema. Hirmus oli!
Kauplesin siis sõbra tuttavat, kes Kaitseliidu staapi käis valvamas. Seal, Kaitseliidu staabi hoovil ma selle kuti vana Jawaga oma esimesed kaheksad tegingi. Hiljem käisime ka mujal sõitmas ja asi hakkas käppa saama. Eksamipäeva hommikul olime kõik võmmimaja juures platsil ja harjutasime igaks juhuks veel natuke. Peale meie oli veel 2 või 3 poissi oma uuemate Jawadega. Nooremale raffale teadmiseks, et tol ajal toimus tsikliga sõidueksam ainult platsil, mitte tänaval.
Kuna lubatud eksamineerijat ei tulnud ega tulnud, läks asi igavaks ja eksamisõit liiga lihtsaks. Hakkasime rallitama ja lollusi tegema. Ei mäletagi täpselt, kas kiirendasin niisama või rebisin nokka ka, kui enne võrkaeda pidurdades käis taga raksakas ja tagapidur lendas kuradile. Esimest ei olnud enam mahti kasutada, see oleks tähendanud haledat kukkumist. Püüdsin siiski enne aeda ära pöörata, külg maas kurvi võttes, aga see oli liiast. Jawa läks alt ära nii, et jäin ise vist lausa püsti. Endal süda kurgus, et sitta nad mulle load annavad, kui ma mendimaja aia segamini sõidan! Võetakse pigem needsamusedki värsked ära! Aga ei hullu midagi. Keegi ülearune meid ei näinud, kuna lisaks aiale oli liimitsamaja hoovi ja meie vahel ka rinnuni hekk. Jawa omanik oli tige nagu herilane, kuigi suurt häda tema tsiklil ei olnud. Paar kriimu ees või taga. Purunenud oli hark, mis kinnitub tagakiigele ja pidurisupordi kaasapöörlemist takistab. Ei tea selle täpset nimetust ega oska paremini kirjeldada. See detail oli juba mitmeid kordi enne katki olnud ja saamatult kokku keevitatud. Omanik oli ise harjunud ega pidanud mind vajalikuks teavitada, et tagapiduriga tuleb hellalt ringi käia. OK, Jawa-ront viidi minema ja jäin vahetult enne eksamit sõiduvahendist ilma. Viimases hädas pöördusin ühe "kaasvõitleja" poole, et kas ma saaksin tema tsikliga eksamisõidu ära teha, muidu on minuga kööga. Kutt haistis teenimisvõimalust ja küsis paraja kirvehinna. Õnneks mul niipalju raha oli, kuigi andsin viimase ära. Olgu ära öeldud, et ka "ekstra-Ärnina" eksami andmine ei olnud odav lõbu mitte.
Ei mäletagi, kas ootasime 4 või 6 tundi palava päiksese käes, aga kedagi ei tulnud. Üks poistest nägi võmmimaja hoovil liikumas oma tuttavat asjapulka ja läks jooksuga tema juurde, et äkki saab tal ise asja ära õiendada. Oldi nõus. Siis jooksime kõik tema juurde manguma, et äkki oleks nii hea ja võtaks meil kõigil eksami vastu, me juba terve päeva oodanud! "Tehke siis kähku! Jooksuga!" käratati meile peale. Eksam võttis kokku aega 2-3 minutit, siis oli kõigil tehtud. Hindamine nägi välja nii, et eksamineerija vaatas sealtsamast võmmimaja hoovi pealt, kus ta seisis, kas poisi peanupp üle heki paistab. Kui paistab, tähendab on püsti ja oskab sõita küll!
Nii sai ka A-kat tehtud.

***

Kuidas uus KamAZ-vedelgaasitsistern vastu taevast lendas.
Juhtunud lugu '80 aastate lõpul kusagil Tartu rajoonis. Nagu teada, veeti tol ajal "lahtist" vedelgaasi KamAZ ja ZIL-tsisternidega (esimesele sai vastava kaheteljelise haagise ka taha haakida), lisaks veel poolhaagistega, mida vedas harilikult ZIL või Kolhida. Vahemärkusena, harilikel ZIL-püttidel oli enamjaolt Sahaari R-6 kapoti all, kuna too olla vedelgaasi pealt paremini töötanud kui V-8. Ja vedelgaasi pealt sõitsid nad kõik, ühel ZIL-il olevat olnud koguni toru otse tagant neljatonnisest tünnist mootorisse (huvitav, kui kaugele ühe tankimisega sõita kannataks ). Balloone veeti nii harilike ZIL- porteautode kui -poolhaagistega, samuti GAZ 52 ja 53 baasil "restidega" (52-le valatud talvel butaanijääke ämbriga otse bensiinipaaki ja sõitnud küll). Aga siis ükskord autojuhid olla üritanud kusagil kõrvalises kohas väikest äri teha ja KamAZ-pütist tühje balloone täita. Idee poolest on see võimalik, ainult et ballooni täitmine isevoolu teel ilma kompressorita võtab pisut aega. Pandud siis tühi balloon vooliku otsa ja mehed läinud ise hetkeks kuhugi eemale. KamAZ ja "rest" pargitud täpselt kõrvuti. Mis seal täpselt juhtus, kes teab... Olen kuulnud versiooni nii suitsukonist, mis autode all olnud kuiva kulu süütas kui ka versiooni gaasileke+staatiline elekter. Igatahes, kui jaole saadi, siis autode all kulu põles, autod ise juba kergelt kah. Restimees hüppas oma masinale sanga, sai mootori käima ja kihutas eemale. Pütil olevat juba tagumised kummidki selleks ajaks põlenud. Aga julges sellegi juht veel rooli istuda ja sai mootorigi käima. Aga et pidurivoolikud olid juba läbi põlenud, siis suurtest pingutustest hoolimata enam autot paigalt ära ei saanud. Ja ükski kaasasolnud tulekustuti ka ei töötanud. Ega's midagi, pannud mees lõpuks auto juurest jooksuga minema ja visanud kaugemale kraavi pikali. KamAZ olevat ikka jõudnud päris kaua põleda enne, kui lõpuks pauk ära käis. Tsisternil olevat kumerad otsad minema lennanud ja keskosa olnud sirge nagu pinnalaotus. Püti esimene ots lõiganud mootori ülemise osa nagu relakaga maha, kabiini jäänused lennanud ka päris kaugele. Nagu juba mainitud, põles auto ikka päris kaua enne kui plahvatas, nii et keegi jõudis isegi tuletõrje kutsuda. Mõned aastad tagasi, kui ma seda lugu kusagil seltskonnas rääkisin, selgus, et üks mees sõitnud just tol korral tuletõrjujana sündmuskohale. Olevat olnud vast nii veel kilomeetri kaugusel metsatuka taga parasjagu, kui näinud ilusat "tuumaseent" üle puulatvade taevasse kerkimas. Aga õhkulennanud KamAZ-i maksnud süüdlased kiiresti ja nurisemata omast taskust asutusele välja ja nii see lugu lõppenudki.

***

Nüüd siis lugu sellest,kuidas ma veneajal suure kombaini kummuli ajasin....
Lugu juhtus siis õndsal veneajal,kui miilitsamunder veel ausees ja poisid naksti Zigulliga avariipaika kihutasid....
Nimelt kärutasin juba alates 85 ndast ringi oma venna VAZ 02 pikapiga. Taha viskasime klaasi peale selle Y märgi ja kui lubadega juht kõrval,võis päris päise päeva ajal ringi vurada. Tulime siis vennaga koos Luiga-Nõmme teed mööda ja jõudsime Härjakoorma bussipeatuse ligidale. Enne seda on aga teadupärast pime kurv. Kurvi tagant volksas aga välja suur Niva kombain. Kiirus polnud mul suur,vast 50 kanti. Tõmbasin kohe kiiruse maha ja jäin pea-aegu seisma.Kombain just jõudis truubi kohale. Kombainer muidugi märkas mind ja tõmbas viisakalt teeäärde. Nägin,et kombainer annab teed ja tahtsin siis vaikselt mööda sõita. Aga siis järsku vaatan-kombain hakkab järsku vajuma. Sedaviisi vaikselt ja tasa. Siis juba on külili ja järgmiseks näen,et juba on katusele maandumas. Juht aga nähes,et kombain hakkab pöörlema,keeras ka ennast vastavalt olukorrale. Lõpuks siis suure kolina ja mürinaga oli "suur sitikas" selili. No kujutage ise seda vaatepilti ette,kus truubi kohal ja mädase maaga kohta on katusele keeranud suur kombain. Rattad taevapoole!
Mees ukerdas kombainist välja ja oli ehmunud. Ma ei tea,kuid keegi kutsus miilitsad välja.....
Samal ajal,kui kombain ennast ringi pööras,tabasin järsku ära,et kurat,vahetame kähku kohad Hüppasin siis kähku tagaistmele ja vend kõrvalistmelt asemele. Mul oli tol ajal veel kiire reaktsioon ja mõtlemine.....
Nimelt tabasin ära,et parem on,kui roolis märgatakse ikka õiget lubadega juhti,mitte minusugust algajat õpipoissi..... Pärast muidugi saigi selgeks,et täitsa õige tegu... Mine tea,mis minuga siis tehtud oleks. Sa võid ju õige mees olla,kuid....
No siis kargasid nukatagant Zigulliga kiirreageerijad miilitsad välja. Olid haisu ninna saanud ja kohe ka kohal. Meie muidugi ei julenud sealt ka ära sõita. Umbes samal ajal jõudis ka kohalik osakonnajuhataja platsi. Kuna oli kiire viljakoristusaeg,oli sell ikka maruvihane..... Meie peale ei vaadatud ka heasti,kuigi süüd polnud meil kumbagil. Niigi olime siin suured kolhoosi vaenlased,sest külamutid keerasid kõik meie vasta üles,kuni kohaliku külanõukoguni välja.....
No siis Zigullist hüppasid nagu noored uhked kuked välja. Mundrid läikimas. Kes on näinud vanatehnikaüritustel uhkes mundris kasutaja Miilitsat,siis võite omale manada samasuguse välimusega mehed silme ette. Ja üks neist siis oligi lugupeetud kasutaja Miilits!!!!!!
No poisid takseerisid ka õnnetuspaika. Mõõdeti ka ära tee laius. Minuarvates oli see kõige kitsam koht sellel teel,sest see oli ka täpselt truubi koht. Vaatepilt oli vägev! Kombainer -suur mees,kes oli üsna nördinud ja õnnetu,sest tema kombain rikutud ja äri läbi.Sõimata sai jubedalt........ Peale selle oli poisil ka lõhnad juures..... Kuskilt kabiinist tuli ka välja poolik viinapudel(võis olla ka Vana Tallinn). Juhid pandi ka puhuma. Kuna vend oli kaine,ei tehtud midagi. Hiljem käis vend ka Viljandis aru andmas,kuid pääses puhtalt. Polnud ju meie süü.... lihtsalt loll juhus ja kombaineri väike möödapanek.....
Järgmises lehes siis oli avarii äramainitud ja tekstis kuldsed sõnad-" Jälle üks vihmaussitallaja vähem". Nii see lugu meiejaoks lõppes. Vaat sedasi ajasin ma kombaini kummuli!


Jätkub järgmises volüümis. :)

Folkloori peab edendama... VOL. 1.

Mis saab inimesest, kellel on väga palju aega?
No stamm-vastus oleks ilmselt, et eks sellest unelevast inimesest üks pudulojus ja muidu päevavaras ikka saa.. Aga võta näpust.
Ma pigem ütleks, et sellistest unistajast saab üks korralik kohusetundlik internetitundja, kes üritab vähekenegi kodukeelset folkloori ja kultuuri edendada ja noh, aegajalt ühe sigari ära pahvida...
Just kidding, õnneks ei armasta neid vähikepikesi.

Aga jätkame siis teemadel.
Ühel õhtul internetis surfates ja vähe nostalgitsedes jõudsin ühe tehnikafoorumi kaudu sõjafoorumisse, kust ikka aegajalt mõni pärlike tilgub ja eks ma sealt avastasingi vanema generatsiooni heietusi nõukogude teemal. Eks muidugi meenuvad ka mõned jutud enda perest, mida ma siinkohal üles tahaksin tähendada.

Minu kadunud vanaema elas Nõos juba aastast 1955. Suure vaevaga saadud korter ühes puumajas ja toona jooksis Tartu-Valga maantee (tollal veel postitee) täpselt sellest majast mööda. Olgu etteruttavalt öeldud, et mina hakkasin seal elama täpselt 30 aastat hiljem ja siis oli sellest postiteest alles ainult paar kurvi kummastki tänavaotsas ja jupike iidset asfaltkatet meie maja ees.
Rääkis siis vanaema, et olla ühel heal soojal suvehommikul tulnud Valga poolt kuuevarbaliste Gaz-51, millel porte-kast kõrgendustega ja suur õunakoorem peal, ilmselt oli suund Tartu turule õunu rahaks tegema. Aga võta näpust, kas oli lätlaste autojuht tahmane või mängis kuum ja aurav teekate sedavõrd rolli, et lätlaste krusa paar maja edasi kurvis välja kimas ja heinamaale kummuli. Terve heinamaa olla õunu täis olnud. Valged klaarid, suislepad, pirnõunad.. Kõik sedavõrd küpsed ja mahlased, et puutudes pooleks läksid. Vanaema oli tollal noorem, kui mina praegu ja koos teiste naabrilastega joosti kohe järgi. Kes siis tasuta õunast ära ütles! Liiatigi, kuna see aasta oli õunasaak ümbruskonnas eriti nigelavõitu. Lennati peale kohe igatsorti kitlite ja põlledega ja kuuldavasti läks käiku isegi ihupesu. Alasti ilmselt ei tulnud sealt keegi, kuid rõivastest kompunnitud pampusid oli rohkem, kui kandjaid.
Lätlastest niipalju, et kutsuti vaesed mehed siis end tohterdama  kohalikku med.punkti, krusa tõmmati ratastele ja sõitis omaljõul kolhoosi töökotta, kus klopsiti igatsorti käepärastest vahenditest kokku. Oli ju tollal raske üldse midagi saada ja kui midagi tahtsid, siis kast kangemat kraami oli võrdne valuutaga. Kohati isegi kallim, sest Saranskis krusavabrikus maksis üks kabiin 2 pudelit ja kolmas pudel nägusale tehasevärava neiule tagas veel nii mõnegi hüve... Aga lätlastel oli koju kiire ja juba järgmisel hommikul võisid nad pohmas peaga teele asuda. Õunte eest jäi raha saamata, kuid vähemalt ei läinud nad koju tühjade kätega. :)
Ning ka vanaema sai mitu päeva kodus õunakooki mekkida ja osa tehti moosikski. :)

Aga olgu. Kui meenub midagi, kriban juurde.

Nüüd aga jätkan sellise koerustükiga, et kriban siia mõned jutukesed vanemalt põlvkonnalt. Kohad ja nimed on päris, samuti ei puuduta ma õigekirja. Jääb täpselt nii nagu ma need leidnud/kuulnud olen. Et kogu au minu peale ei langeks, kirjutan lõppu ka juurde ka interneti-aliased. Suur aitäh neile nende vahvate mälestuste eest. :)
 Alustagem!

***
Lisaks ise ka ühe isa tuttava loo kuda neid venemasinate osi oli siis ikka jalaga segada ja uppu või ära. Siis oli ju kindlustuse värk ka ju ülilihtne miskit juhtus läksid kohale anti uus jubin kohe kätte ja pandi/kirjuatati katkisele nubinale K täht peale minumeelest oli jutt nii.
Said nad siis metsavahel kruusateel sõidetud isa sõber ise oli sigulliga ja tema ees sõitis mingi vene maatur (Niva,Uaz?) Aga selle surre rattamustri vahelt pildus muutkui kive ja kivi lendas siis mu isa tuttava 05 sigulli esiklaasi ja tekitas väikese prao. Noh mis siis ikka järgmine päev sinna kindlustusse ja sai uue esiklaasi, siis jäeti too kord K täht panemata kuna 05 sigull oli siis üsna uhke ja uus auto ja paari päeva pärast ikka sellesse katkisesse esiklaasi lendas jälle kruusateel kivi. Noh sai siis jälle mindud kindlustusse, aga vennal oli see auto meeles kuna siis veel 05 palju ei liikunud... noh anti jälle uus esiklaas aga tehti suur K täht otse akna keskele. Selle peale mu isa tuttav sõitis otsejoones metsa võttis suure kivi ja virutas selle kõigest jõust otse K tähe keskele, nii et enam aru ei saand ,et varem ka paar mõra oli olnud siis läks tagasi kindlustusse ja sai veel 3-manda klaasi ka a seeekord tõmmati katkine esiklaas maha ,et ta enam tagasi ei tuleks, sõitis siis klaasita koju ja uus klaas ette. Ja vend saigi omale tasuta 2 uut esiklaasi.(See oli ka lahe ,et kõigil sigullidel veneajal 01-07 olid ju üheseugused esi ja taguklaasid) aaa... ja lisaks veel sellise asja ka ,et kuidas vanasti mootorratastele lube tehti... minu vanaisa ajal oli asjaga nii,et tuli ainult 3x6 meetrises ruumis 8-sat sõita ilma ,et jalgu maha paneks... õppesõidu rattaks oli Jawa 175, sellel oli nii ,et timmisid karbussi nii ära ,et potsutasid peamiselt tühikäigul ja kui selle valmis said andsid oma pildi see pandi tatiga su juhiloasse kinni kirjutati paar asja juurde löödi tempel sisse ja oligi kõik. Minu isa sellel samal tuttaval oli nii ,et õhtu hilja oli käes ja ta natuke tundis ka seda meest ja seee küsisi aint kas mootorratagga sõitnud oled? Ta muidugi vastas jaatavalt ja antigi load kätte.

***

Minu kadunud isa rääkis kunagi niisuguse loo (toimumisajaks aasta 1960-61, kohaks Jõgeva autobaas). Tema oli siis just juhiloa kätte saanud ja sõitis UralZIS ammoniaagitsisterniga. Autobaasis oli muidugi terve trobikond teisi autosid ka, nende hulgas näiteks üks kastiga GAZ 63 (GAZ 51 4X4 versioon), mis oli kasutusel piimaautona (tol ajal oli piimatsisterne vähe, eratootjate piim veeti piimanõudega meiereisse, pärast viidi tühjad nõud piimapukkide peale tagasi). Tolle masina juht olnud aga mingi vanamees, kes tehnikast suurt ei taibanud. Nii siis poisid mõelnudki veidi nalja teha ja lülitanud ühel hommikul tollel GAZ\'il aeglustaja sisse ja läinud siis ise omi sõite sõitma. Harilikult jõudis piimaauto juba pärast lõunat ringilt tagasi. Tollel päeval jõudsid aga \"noored\" ise varem (teadagi, miks) ja jäid ootama... Õhtul pimedas jõudis ka siis lõpuks see piimaveoauto. Selle vanakesest juht kohe poistele kurtma, et masinal midagi viga, vist käigukast rikkis, auto kohe üldse edasi ei lähe. Noored teinud siis tarka nägu ja öelnud, et küllap pole suur viga ja et mingu vana rahulikult pudeli järele, nemad teevad selle ajaga korda. Vana läks ja tõigi pudeli. Poisid muidugi lülitasid vahepeal lihtsalt aeglustaja välja ja sellega see n.ö. rikkis käigukasti \"remont \" siis piirduski. Ja kõik olid õnnelikud ja rahul.

***

Nuujahh, kui teiste alttõmbamise teemaline lugu, siis siia ritta üks veel. Olnd vene kroonus, kuskil Moskva kandis ja vist kaheksakümnendate alul. Kellegi pomo autojuhiks saand kuratsedateabmitmelambaeest keegi tsumbukk mägedepoeg, too aga läind siis hirmus ülbeks kätte, ikkagi kõva koha peal ju. Garaazis ei sallind teda ennegi suurt keegi nüüd veel vähem. Võtnud siis kallid kaaskannatajad ühel kaunil ööl tsurbanni UAZiku käimakotil kaane lahti ja rahuldanud end anaalselt. Kakk käimaris, kruvisivad kõik kenasti kokku. Võite ette kujutada mihukesi aroome sm.polkovnik järgmine päev pidi taluma, kui käimar juba kenasti soojaks sõidetud. Sai mahmud kõvasti sõimata, küüris autot alt ja pealt aga miski ei aidanud, tehti mehike koha pealt lahti. Pandi keegi estonets asemele. Samal ööl loputasid nood, kes teadsid, käigukasti kenasti puhtaks. Polkovnikuisand olnud aga oma eestlasest autojuhiga üliväga rahul. \"Baltiiski parin roolis- auto puhas ja korras.\"

***

See ei ole nüüd kül eriti naha üle kõrvade vedamine ,aga see eest ikkagi kuda vene ajal oli võimalik sigulii luba saada ja kuda Moskvas oli.
Oli siis nii ,et minu isa töötas kunagi kolhoosis ja ta sai sealt tööautoks rohelise Mosse 426, mille käigukast oli nii läbi ,et ei olnud võimalik tagurpidi ja edsipidi sõita, siis ta lammutas käigukasti lahti seadis asja kokku nii ,et sõidab ainult edaspidi, sest edasi ikka vaja sõita... siis ta sõitis niimoodi mitu aastat ja siis tulid kolhoosi auto load siis selle kolhoosi direktorile tuli sigulii luba ja minu isale sapaka luba ,aga kuna direktoril polnud ,eriti raha siis nad vahetasid pudeli eest load ära. Siis läks mu isa veel mõne oma sõbrada(kokku 5 meest) Moskvasse omale sigulle tooma. Minu isal oli küll loal ka kirjas ,et saaks 05 ,aga talle anti aint 06, aga teised vennad said 2 meest 05-ed ja teised 2 meest 01-ed. No siis mindi seda tähistama ja jäeti autod sinna samasse selle maja ,et kust autod saadi. Olid siis seal söönud ja tegid veel ühe eestlasega juttu ja see küsis ,et lollid olete we... pole varem Moskvas käind, teie tuttuued sigullid oma ammu ära aetud. No siis vennad jooksid kohale ja ainult minu isa 06 ja ühe teise mehe 01 olid alles Hea õppetund.

***

Nu vat, sattus kord lugu Nõukogude miilitsaga. Kunagi ammu, veel sellisel ajal kui juhilubadega koos too tehniline talong käis. See sihuke lipik kuhu seltsimees inspektor eeskirja rikkumise puhul augukesi krõpsutas. Kui kolm augukest lipikus, pidi korduseksamile minema.
Saanud siis üks Pärnumaa mees kolmanda augu kaardi sisse, läinud koju, võtnud auguraua ja krõpsutanud kogu talongi serva ümbertringi auke täis. Viis tema selle talongi komissari kätte ja seletas: \"Vat juhtus lugu, ütlesin mina vist midagi pahasti seltsimehele, too solvus ja vaat, mis tegi, kõik auke täis.\" Saanud siis tolle jutu pääle täitsa uue ja värske talongi, ilma ühegi auguta...

***

Üks miilitsa lugu oli selline.
Maakaupluse juures seisis korviga mootorratas ja juht magas käed risti lenksul, sinna omakorda pea toetatud korralikku viinauima välja.Kuna seisval masinal juhti ei ole, siis pole ka kedagi karistada.Miilits jalutas esimese nurga taha ja tema abiline - ühiskondlik autoinspektor patsutas magajale õlale ise öeldes:\" Võmmid on väljas\".Motomees lõi unise peaga tsikli käima ja võristas minema, esimese nurga taga aga mundrimees ees ja sau väljas.Tsiklimees pidas kinni ja tegi võimalikult ausa mehe näo pähe.Võmm ei olnud ka naljasooneta mees, vaatas tsiklit, meest ja siis küsis:\" Miks kaassõitjal kiivrit pole?\"
Juht vaatas jobuse pilguga seljataha ja nähes kaassõitjana seal teda äratanud meest, küsis:\" Kus kurat sina siia said?\"

***

Meenub lugu mida Tönu Kark kunagi rääkis.Miilits pidas kinni. Siis olid nad M-mootoratastega.Ja kandsid selliseid pikka valge varrukaga kindaid. Käskis autost välja tulla ja uurisid autot eest ja tagant.Käskisid pagasniku lahti teha . Löpuks arvasid, et yks kumm on liialt kulnunud.. Trahv 3 rubla.Kark maksis ära ja ja löi tsekki saamise asemel käega. Löi pagasniku kinni, istus rooli ja söitis minema. Kodus teeb pagasniku lahti seal valge varrukaga kinnas kolme-rublaseid täis. 

***

Isa rääkis kunagi: Ta oli sõjaväes 1980-ndate alguses, enne sõjaväkke minekut oli ostnud Iz Planeta Spordi. Sõjaväe ajaks jäi garaazi seisma ja oli vaja vahest käivitada et mitte pärast 3 aastast seismist suuremaid probleeme poleks. Kogu suhtlemine käis siis kirjateel. Isa oli siis kirjutanud oma isale et ta lööks seda vahetevahel ikka käima ka... . Järgmine kiri mis isale tagasi tuli oli juttu ka sellest käima löömisest: Nimelt oli vanaisa läinud tsiklit käimalööma, turvasaapad jalas. Kohe kui vänta lõi, see lõi hoopis tagasi, tagasilöömine polnudki veel kõige hullem, hull oli aga hoopis see et turvasaapal on metallist põhi(teras?). Selle põhja oli löönud nii kõveraks et saabas enam jalast ära ei tulnud...

***

Mul ehitas isa kunagi 1980 aastatel mahakantud GAZ 24 normaalseks sôidukiks. Sellel ajal käis osade ja tarvikute
hankimine ainult tutvuse kaudu. Siis tegutses kuskil (koha nime ei mäleta) mingi autode kapremondi tehas. Sealsed töötajad
\"panid\" vajalikud osad (vist olid tookord ukselukud jms pudi-padi)
\"kôrvale\". Kuna avalikult juppe tehasest välja ei saanud viia,
lepiti kokku kellaaeg ning AIAPOST , mille juurde kott
detailidega ilmus. Veel üks taoline lugu.
Kui masin valmima hakkas, tuli see üle värvida.
Juhtumisi oli ülevalt naaber maaler ning probleem oligi
peaaegu lahendatud. Värviti siis auto ilusasti ära ning lükati
kuivatusahju. Pärast kuivatamist avastati kapoti pealt
värvipott ja tööd jätkus kauemakski....

***



Vanemad mehed teadsid rääkida, et bussiremondiasutustes puudusid sageli WC ja kätepesu vôimalus. Aga taiplikud
mehhaanikud kasutasid peldikuna busside käigukaste.
Pärast juhid-reisijad nuputasid, kust hais tuleb...

Vahemärkusena tähendan üles, et neid tagumiku rahuldamisejutte tuleb veelgi. :)

***

Kunagi tuttav bussijuht rääkis.
Vene ajal toodeti ühesuguseid tööriistu miljonotes ja rohkemgi,
vôib olla, et aegajalt värviti natuke erinevalt, aga muidu olid
äravahetamiseni sarnased.
Sôitis mees iga päev sama ringi, 3 korda päevas. Ükskord näeb:
teel vedelevad näpitsad. Peatus, vôttis ära. Sôidab edasi : mutrivôtmed. Korjas ära. Nii leidis veel heebli, tungraua jmt.Kui lôpuks hakkas leitut pagasiruumi teisete tööriistade juurde
paigutama tuli suur avastus...

***

Sellest, et NL ajal juhilube küllaltki vabalt jagati, annab tunnistust ka järgmine seik.
Kunagi, umbes 80 keskel, toimus Juminda raketibaasis (kus pooled \"raketid\" olid niisama plekist jurakad vaenlase luure
petmiseks) vilgas katjusade liikumine. Naaber oli just uue Ziguli ostnud ja Tapurla risti sôitnud. Tollal ühendas Juminda raketibaasi
Tapurla vahitorniga ja Hara sadamaga raudtraatidest telefoniliin.
Kogemata sattus risti ka üks raketikandja, mis oli ära eksinud,
ning pidi seetôttu ringi pöörama. Aga ônnetuseks jäi masina
teele telefonipost, mis murdus ja tômbas traatepidi kaasa järgmise ja järgmise ja järgmise.... Justkui saatuse tahtel juhtus
postide kukkumise teele jääma ka naabrimehe uus auto.
Tagaklaas purunes ja katus vajus môlki. Kui metall kohe tagasi
painutada, siis deformatsioon kaob: mees ronis autosse, vôttis
polstri laest ära ja lükkas jalgadega (ise oli selili pôrandal)
môlgi välja.
Sellel raketikandjal juhtus olema kaks kütusepaaki, milledest
ühe sisu kahjutasuks vôeti.

***

\"nõuka aja\" lõpul käidi TÜV-i asutuste autodele tegemas koha peal. Ikka kontoorasse kõiksepealt laud püsti kui äke ja siis...
Ammetiautoks oli mul Iz 2715, e tordikarp ja GAZ52. Ülevaataja oli just parasjagu konditsiooni saavutanud, vaatab mosu eest ja tagant, vaatab kanalist ja küsib : kus käsipiduritrossid on? vastus: pardatshokis, e. kindalaekas, oli piisav ja ülevaatus sai tehtud. 52-ga oli olukord natuke hullem, sel oli nimelt mootor puudu ja seisis juba pikemat aega aia ääres. selle esitasime kõige viimasena, läks läbi küll...

***

TÜV pihta meenusid kadunud vanamehe "leivanumbrid" oma Moskiito 407 ja Tiguli 2101 putitamisel.
Kuna pidurimansette polnud saada, siis võeti vanad ja kulunud enne TÜV-i välja ja "restaureeriti" pisut. Mosse kauss-mansetid pandi nädalaks bensiini sisse likku ja muditi enne sissepanekut veitsa. 01 rõngasmansetid aeti puhevile nii, et keriti õmblusniiti kolvi soone sisse.
Mõlemal masinal oli värv vana, pleekinud ja matistunud, kole nagu öö. Vahetult enne TÜV-ile sõitu ostis vanamees poest pudelikese õmblusmasina õli, vedeldas bensiiniga ja võõpas auto sellega üle. Läikis nagu pühademuna! Diiselkütus andis sama tulemuse, aga seda ei saanud kasutada, sest jäi haisema. Kui aga pärast õlitamist ja edukat TÜV-i sai tolmusele kruusateele sõitma mindud, siis... ! Aga vanal oli pohhui, TÜV oli läbitud ja sentimeetrise s***kihi sai pärast maha pesta.

***

Minusugune noor poiss aastal 80.....kuulas siis kõrv kikkis,mida vanamehed lauataga viinapudeli taga jutustasid...
Oli kuulda sellist asja,et vanasti,kui veel Pobid ringi sõitsid taksodena, tehti siinkandis nalja. Üks meiekandi mees-Söödi Jaan (Söödi oli talu nimi) ,õige nimi oli Jaan Tukk. Elas Pirmastus. Asi juhtus kusagil 50 ndate lõpus. Jaan oli linnas napsitamas. Kõrtsist tulles oli mees väge täis. Läks taksopeatusse,võttis ühe takso,käskis aga üheksal vabal taksol tühjalt järgi sõita. Viimasesse kümnendasse oli visanud oma vana kaabu istme peale. Sõitsid siis kõik kümme taksot üksteise järel Pirmastusse 10 km. Maksis kõigi taksode arved kinni! Mees oli suurejooneline vend,kui viina võttis. Taksod seisid niisama tühjalt peatuses ja mehele turgatas pähe,et mis nad siin niisama seisavad. Külamehed muidugi nägid seda taksodejoru sõitmas ja imestasid.....mis lahti on. Hiljem siis külapeal oli kuulda. Mees oli tööl ehitusbrigaadis. Oli hea jutumees,kuid töötegemine oli sellele mehele liig. Kui palki või prussi tõsteti siis jäi käte ja prussi vahele vahe sisse! Tööga ennast ei koormanud. Naljamees ja seltskonnahing oli kõva olnud. Nüüd on aastaid läinud ja..........pole enam meest.

***


 Kaheksakümnendad eelmisel sajandil.30.aprilli õhtapoolikul kihutasin 03-ga Moskva-Leningrad trassil kodu poole.Ilm oli ilus ja tee masinatest tühi.Ilmselt oli enamik sohvreid juba järgmise päeva 1.mai töörahvapüha pidamisega tõsiselt ametis,miilitsaid polnud samuti kusagil näha ning seetõttu ei kergitanud jalga gaasipedaalilt isegi rohkete teeäärsete külade läbimisel,kuni ühe Novgorodilähedase küla vahel tormas teele mundris mees,triibuline sau pikalt ees.Mööda sõita polnud mõtet,sest Novgorodi GAI putka juures oleks mind niikuinii rajalt maha võetud.Kummide vilina saatel sain täpselt võmmi juures pidama."Nu jobannõi estonets,kuhu sinul nii kiire on,et asulas vähemalt sajaga kihutad" oli tervituse asemel."Vaja kiiresti koju jõuda,et homme töörahva paraadile mitte hilineda" proovisin mõjuva põhjuse leida.See oli viga,sest järgnes piisavalt pikk mattidega vürtsitatud loeng töörahva sandist elust ja paraadide mõttetusest.Seejärel kästi auto teelt kõrvale platsile sõita ning tema juurde putkasse tulla.Kui enamik Venemaa GAI poste on vähemalt kahekorruselised kiviehitised,siis see oli umbes 3x4 m. roheliseks värvitud laudadest putka,mille esiküljele oli vabakäe pintsliga maalitud kolm kurja tähte - GAI.Sisustus oli samamoodi spartalik - lonkava jalaga laud musta telefoniga,mõned taburetid,võidunud kattega kushett ja tagaseina ääres burzuika,millel vilistas teekann.
Lahke ment oli - pakkus kenasti logiseval taburetil istet,valas teed nii endale kui mulle ja muudkui seletas,kuidas kõik "dobrõje ljudi" peavad pühi,guljaitavad,peavad pikniku ja joovad viina.Ainult teda kamandati siia tühjale trassile korda pidama.Liigne on vist lisada,et kogu see jutt oli vürtsitatud mahlaka venepärase ropendamisega.
Mina muidugi kibelesin oma trahvi saama,et saaks ometi edasi sõita,kuid vihjed sellele ei andnud tulemusi(juhiload ja teh.pass olid tema käes).
Lõpuks kuulutati siis otsus - kuna rikkumine on väga tõsine,pean trahviks teda pisut külavahel sõidutama,sest tal on vaja kellegi Tatjana juures kontrollimas käia.Mis teha - tuli sõita,sest dokumendid olid tema taskus.Kohapel küsis viis rubla "laenuks" ja käskis kaks minutit oodata,et siis tagasi sõita.Kahest minutist sai loomulikult vähemalt pool tundi ja kui ta siis koos Tatjanaga autosse ronis,oli näol äraseletatud ilme ning põu kahtlaselt punnis.Sõitsime tagasi putka juurde ja avaldasin arvamust,et nüüd,kui olen karistuse kätte saanud,võiksin ka oma paberid tagasi saada,et teekonda jätkata.Seepeale hakkas ta mulle selgitama,kui ohtlik on öösel väsinuna sõita ja võiksin hoopistükis koos nendega hommikuni putkas "puhata",mispeale põuest ilmus lauale pirakas pudel.
Ei hakka kirjeldama,mismoodi ma paari tunni pärast dokumendid kätte sain,järgmises teeäärses parklas pisut magasin,kuid järgmise päeva keskhommikuks olin kenasti kodus.
No olid ajad.

***

Lugu siis nõuka-aja lõpust(1989) ja minu enda seiklused.
Sõitsime sõbraga (mõlematel Voshodid) mööda nn.Tartu-Valga maanteed.Kõik oli tore seni kui ühe eravärvis(valge) 05-e aknast lehvitati mingi saua vms.junniga peatumismärguannet.Kuna sõber oli minust tagapool siis sai ta varem asjale pihta ja keeras külavaheteele.
Mina samuti saua nähes tegin kannaka ja külavaheteele.Mõtlesin siis imekiiresti et 175-sega ikka 05-e vastu saa ja keerasin üldse põllu peale.
See oli aga vale arvestus ja mentide(ühiskondlike)05 võttis kõrvale ja surus mind vaikselt kraavi Kuna oli juba hämar siis jälitajad maandusid samuti ninapidi kraavis. Tegin putket ja üritasin end peita ühes vanas(Mosse401)keres mis seal kõrval ühes augus pooleldi vee sees.Krt.kätte saivad. Siis kukuti uurima et juhiload ja dokumendid,miks põgenesid jne.Kuna mul midagi esitada polnud siis jäi peamiseks mureks - kuda 05 kraavist kätte saada??? No mina kohalikuna näitasin et vot seal elab lähim traktorist - kes võiks aidata.Sammusime siis sinnapoole.Üks vend hoidis ikka kõvasti mul jope kraest kinni. Enne uksele koputamist lasti mind siiski lahti ja rääkisin mure lühidalt ära. Edasi arutasid nad juba omaette ja mina hiilisin samm-sammult eemale. Andsin siis päkkadele valu ja otse üle koduvalvuri(hundikoera) territooriumi. Koer vist ei jagand kohe matsu ära - et mis toimub !!! Mina sain minema aga ment kelle taskulambivalgustki tagant nägin- võeti lõrinal rajalt maha
No maandusin siis ühes kraavis ja peitsin end truupi ära.Kuulasin mis edasi saab? No mis ikka:traktor pandi käima ja 05 aidati kraavist välja - siis kuulsin viimast korda oma Voshodi häält.Kuigi oli küliti kraavis vedelend aga ikkagi paugupill. Maha jäi veel korralik kiiver. Käisin hiljem Tartus Mai tn.parklas oma "ratsut"vaatamas.Oli teine ketiga kokku tõmmatud teiste sama saatuse ja avariiliste tsiklitega.
Selgituseks ka et miks ära põgenesin: Lube polnud,tsikli dokumente samuti mitte(ostsingi ilma 200rbl.eest),tehniliselt mitte korras(esituligi ei põlenud),mittepeatumine,põgenemine jne. blä-blä-blä. Trahvi ja peavalu oleks saand rohkem kui see asi väärt.
Mõtetes lubasin siis"elupäästja"Pontule vorstipärja kaela riputada
Kahju veitse oli aga siis tuli muretseda uus tsikkel - Jawa.

***


See lugu juhtus siis,kui olin Tartus tudeng.Ühel meie kursuse poistest oli M-72 - tänapäeval tõeline uunikumtsikkel.Enamusaega tuli selle remondiga tegeleda,kuid kui liikuma sai,oli linnavahel mõnus kimada.
Korra tulime vastavatud Kaunase kõrtsist - kõik kolmekesi kenasti viinased ja tsikliomanik kõige rohkem.Tassisime tema siis külgkorvi ja lenksud võttis pihku sõber,kes kunagi varem polnud külgkorviga rattaga sõitnud.Tol ajal oli Tartus üksainus valgusfoor Riia-Turu ristmikul ja foori all keset ristmikku umbes meetrise läbimõõduga betoonist ringikujuline alus kõrgusega kuskil 20-30cm.Sellel seisis vahel liiklust reguleeriv miilits,sest foor oli alatihti rikkis.Eks siis see kogenematu tsiklijuht sattus kurvi võttes pisut paanikasse ja põrutas täiega selle postamendi otsa.Kuna kiirus polnud suur,siis midagi katastroofilist ei juhtunud.Punnisime ratta posti otsast alla,kuid mootor keeldus käivitumast.Korvis pisut tukkunud tsikliomanik roomas nüüd ise sadulasse ja meie kahekesi üritasime ratast käima lükata.Samal ajal sõitis mööda miilitsa kong(GAZ-51 furgooniga,millesse korjati linnapealt joodikuid kainerisse viimiseks),peatus meie juures ja juht küsis,et kas abi pole vaja.Ütlesime,et aitähh,aga saame ise hakkama.Vaatamata sellele tulid mõlemad mendid meile appi tsiklit käima lükkama,mis mõnekümne meetri läbides ka õnnestus.
Jääb arusaamatuks,kuidas nad ei märganud,et me kõik kolmekesi olime täis nagu templielevandid ning halvemal juhul oleks asi meile võinud lõppeda platepeale viimisega ja koolist väljaviskamisega.

***

et siis lugusid ikka oleks siis üts lugu ka Kuusalu mailt,meil Kuusalu ja Kiiu vahel kuulus koolimaja-Rihumäe rist kus alatihti oli õhtati miilits passimas,no ja tuligi üks zili mees Kuusalu poolt õhtuhämaruses haltuura pealt,et autoga Kiiust läbi Valklasse jõuda,aga oh äda Rihumäe ristis sau ees,et aga zilli mees paraja auru all siis ka juttu oli ka kohe varuks,kui paluti tal load esitada tuli juhi suust päris soravalt,just praegu võttis Kraus(see oli siinkandis üks tuntumaid võmme)mult load ära ja käskis auto ettevaatlikult garaazi ära panna,et tol ajal veel moblasid polnud siis ei saand seda ka kontrollida ja võmmid uskusidki seda juttu ja laususid veel peale,et ära siis kusagile mujale sõida peale garaazi. 

***

Sovhoosi,kus remonditöökoja juhatajana töötasin osteti geoloogidelt ZIL-131 -selline kolmesillaveoga krokodill,mis tuli töökojas ümber ehitada metsaveoautoks.Fiskars tõstuk pidi ka kohe,kohe saabuma.Kuigi üle 10.aasta vana,oli masina seisukord päris hea,sest enamus oma eluteest seisis see paigal ning puuris auke maakerasse.Mahakantud Kolhiida poolhaagis OdAZ sai rängalt tugevamaks keevitatud,sellele tugevamad LAZ-bussi kummid pandud ning sadulaga ZIL-le selga istutatud.
Nende tööde käigus haistsin head teenimise võimalust tulevikus ja kirjutasin avalduse,et palun vabastada töökojajuhataja ametist ja üle viia autojuhiks sellesamusele ZIL-le.Olgu mainitud,et töökojajuhataja palk oli 140 rubla,mille võis tõstukiga metsaveoautol haltuurat tehes teenida paari päevaga.
Tagasilöök saabus siis,kui selgus,et lubatud tõstukit ei tulegi.Metsa sai muidugi tasapisi veetud,kuid sel moel,et autokraana sõitis sabas.Niiviisi ähvardas nälg uksele koputada ning tuli midagi välja mõelda.Kombineerisin poolhaagisele täiendavalt kaheteljelise kutsika sappa,et piisavalt korralikke koormaid vedada.Tasapisi leidsin otsad,et näiteks paberipuu Tallinna ja silikaattellis tagasikoormaks.Kui tavaliselt ZIL-d tõid 4-5 alusetäit silikaate,siis minu krokudillirong oli võimeline 12 alust korraga ära tooma.Maksti tonnkilomeetrite eest ja kuigi oli võimalik vaid koorem või paremal juhul kaks nädalas teha kujunes teenistus paremaks töökojajuhataja omast.Vähetähtis polnud ka see,et kokkuhoitud bensiiniga sõitsid prekonna kaks autot ning seda jätkus sõpradele müügikski.Mäletamist mööda oli selle auto kütuse kulunorm üle 40 l/100km + 2l iga 100.tonnkilomeetri eest,aga tonnkilomeetreid tuli ühe Tallinnareisi kohta vähemalt 20 000.Tõsi,ega sellise 20.kuni 25.tonnise koormaga ZIL eriti kiiresti edasi ei liikunud,kuid välja aitasid käiguaeglusi ja kolmesillavedu.
Tallinnast tagasiteel sai tavaliselt Võhmasse sisse pööratud.Võhma oli tollel ajal nagu oaas kõrbes.Kui mujal ilutsesid toidupoodide riiulitel vaid merekapsa konservid,siis Võhma poes oli vähemalt keeduvorst pidevalt letis.Mõnikord õnnestus mõne lihakombinaadi töölise poolt virutatud suitsuvorstigi althõlma osta.
Kui ühe järjekordse varustusreisi ajal üle tee parklasse auto poole astusin,näpus latt vorsti ja kaks pudelit õlut "Kuldne oder",ootas mind ees kohalik miilitsa piirkonnavolinik Tomson."Kuriteo" akt sai üsna karm - marshruudilt kõrvalekaldumine,tööajal poodlemine ja mis kõige hullem,õlle ehk alkohoolse joogi ostmine tööajal.Kusjuures "alkohoolne jook"oli akti kirjutatud suurte rasvaste tähtedega,sest äsja oli välja tulnud NSVL alkoholi vastu võitlemise seadus ning lõunapoolsetes liiduvabariikides käis hoogne viinamarjaistanduste maharaiumine.
Koduteel mõtlesin,kuidas sandist olukorrast enmvähem puhtalt välja tulla. Läksin siis majandi raamatupidamisse avaldusega lubada autot 3km ulatuses isiklikuks otstarbeks kasutada,maksin kassase selle eest paar rubla,ning järgmiste reiside käigus põikasin nagu õige mees alati Võhmasse sisse.Piirkonnainspektor Tomson porises küll,et neetud möödasõitjad ostavad ära kohalikele mõeldud vorsti,kuid paberite vastu ei saa ja kuna õlut enam ei ostnud,siis vähemalt mind ta rohkem ei tülitanud.

***

Tervist!Kaheksakümnendate keskel eelmisel sajandil juhtus selline lugu.Kuna töötasin Tartus ehitusorganisatsioonis varustajana,oli pikendatud kabiiniga gaz-53 koos ühesillalise järelhaakega minu kasutada.Auto juhtimise eest sain 110 rubla palgale lisaks.Nädalas korra ikka olin Tallinnas kauba järel.Kaup koos asusin õhtu eel tagasiteele.Kuna kaupa korjasid üle linna mitmest laost siis iga ladu väljastas kauba kohta saatelehed kolmes eksemplaris.Päeva lõpus võis olla saatelehti üle paarikümne.Tavaliselt nii oligi.Oli aprilli algus ja ilm kuramus sula ning tee üsna lopane.Sommerlingi bensiinijaama juures võmm ees ja pidas kinni.Oli teine nooremleitnandi auastmes ja kroomikud läikisid kalifeede peal.Kena vaadata kohe.Nooruke teine,ilmselt äsja kooli lõpetanu.Jooksis kohe juurde ja nõudis peale esitlemist dokumendid enda kätte.Toon oli selline üleolev ja hakkas kohe vastu.Andsin siis kõik koorma saatelehed ja teekonna lehe ka tema kätte.Vaene mehike tuhlas saatelehtedes ja ilmselt ei saanud millesti aru. Oma silm on kuningas ja nii ta tahtiski kasti kiigata.Tõmbasin presendi ääre lahti ja mul oli tehtud vinklist kasti esiääre külge selline aste,et lihtsam kasti ronida.Vaesekesel libises kroomik selle lopaga ja ilmselt sai haiget ka.Aga jäi püsti.Kasti sisu jäigi nägemeta.Käratas siis hirmsa häälega,et miks nii palju saatelehti?Mina küsisin vastu, et kuda sa miilitsaks said et sedagi ei tea?Siis oli vist tal mõõt täis.Ta lausa röögatas estakaadi peale,kuna see oli seal olemas.Teadsin et masin on korras ja norida pole suurt midagi.Ta tahtis näha kas spido tross on plommitud.Ma veel õpetasin eest poolt et vasakult näeb paremini.Selle peale käratati,et tean ise ka.Aga loppa tilkus igalt poolt ja kui ta alt välja tuli,polnud välimus mitte kiita.Ilmselt oli süda nii täis, et ei osanud midagi öelda.Surus selle paberipaki mulle pihku ja sülitas.Nii ta vaikides eemale astus.Mina tossutasin vaikselt kodu poole ja pidasin peenikest naeru.Vot nii.

***

Seda lugu rääkis mulle üks ETKVL koondis "Auto" autojuht. Nimelt olla neil tööl olnud üks vana auto-elektrik, kes oli ka kõva napsumees. Temale meeldis uute tulejatega kasti viina peale kihla vedada, et tema annab tilli otsast sädet. Eks neid sõlmijaid olla omajagu olnud. Kui kihlvedu sõlmitud, siis pandi vanale molule (Gaz-51) hääled sisse, mees kruvis ühe küünla piibu lahti ja võttis selle kätte. Teise käega võttis püksist tilli välja ja andis tilli otsast vastu stanget sädet. Olla niimoodi päris palju kihlvedusid võitnud, sest ega noored tulijad ei uskunud, et selline asi võimalik on.

***

vene ajast ja miiilitsaonudest. üks tolleaegne töökaaslane sõitis oma null-kolmega ringi mingi kõrgema miilitsaohve furashka taga aknal vedelemas. kui kinni peeti siis sõitis inspektorist alati mööda, nii et too pidi tagantpoolt lähenema. kuuldavasti sooviti pooltel juhtudel esimese asjana head reisi.
teine meetod oli tal ka. kui mõni sauamehike vehkis oma pulgaga, siis kodanik lehvitas talle tormiliselt ja sõitis rahumeeli edasi. harva kui järgi tuldi ja siis piisas ka seletusest, et ai pagan, ajas naabrimehega sassi.

omal seuke kogemus, et moskva ja piiteri vahelisel trassil on küla küla otsa. enam-vähem pidev kuuekümne ala, vahel harva paarsada meetrit asulavälist ja jälle auulid reas. pea igas "asulas" patrull. koju tahaks kähku saada ja kiirus ikke nii umbes sada kogu aeg. üsna pea sai selgeks, et pole vaja iga peataja peale isegi hoogu maha võtta. kolmeste pakk käeulatuses ja iga vehkija juures tuli üks roheline aknast lendu lasta. hää oli peeglist vaadata kuis sinised mehikesed lendlevat lehte püüdsid...


Jätkub VOL. 2's. :)

Buongiorno, io sono Mario...

Vähemasti nii ma alustaksin vestlust itaalia keeles, Itaalias, itaallasega... Siia juurde soe käepigistus ja siiras silmavaade vestluskaaslasele ja ilmselt ongi interkulturaalne diskussioon alguse saanud.

Jah, olen viimasel ajal laisk olnud mitmel rindel, kooliaasta lõpp võttis kogu energia ja sai pingeliselt ajusid ragistatud, et ka SEE kooliaasta lõpetada keskmise hindega 5.0. Õnnestus raip!
Üldiselt ma enda saba ei liputa väga, kuid on asju, mille üle uhke olla. See on üks nendest.

Kõik sai alguse miski paar kuud tagasi, kui kursusejuhataja helistas ja ütles, et mina ja mu kursavend läheme Itaaliasse ja muud valikut ei antudki. Mis seal ikka, natuke nuputamist ja paberite täitmist ning paar aega hiljem tuli positiivne vastus, a la "poisid, pange nüüd piip ja prillid valmis, te lähete pasta kultuuri nautima". Isiklikult pole mul midagi selle vastu, kuid peale seda, kui teada sain, et italian breakfast on capuccino ja croissant ja veel mitu võõrapärast sõna, siis tekkis veidi nukrusenoot hinge, et mina, kui matslik eestlane, armastan hommikul kõhu korralikult täis parkida. Aga sellest pole hullu, natuke kergem oleks elada, kui mõne kilo õllemusklist minema saaks kihutada. Olgu siinkohal siiski märgitud, et õlut joon ikka suhteliselt harva ja kanget alkoholi ei tarvita üldse, seega õnneks ei saa ma kirjutada öistest eskapaadidest Itaalia baarides, joomingutest varajaste hommikutundideni ja siis sellest pohmakast, mis 3 päeva järgneb. Jumal tänatud selle eest, eksole. Eks igaüks tõmbab mõne šnabilivopsti enne magama suundumist hinge alla, kuid mitte selle mõttega, et end auti lakkuda, vaid pigem hea une pärast. Seda julgen küll väita, et kui ülevalolek muutub piinavaks, siis 3 pudelit heledat õlut tagab hea une ja peale 5 tundi magamist, nagu beebi, oled jälle nagu uuesti sündinud. True story, bro.

Anywhoo, Itaaliani on jäänud veel ligi kuu aega... Millalgi sõbrapäevakuu 27ndamal päeval peaksime sinna minema hakkama või jõudma, see on veel lahtine.. Aga ootusärevus on hingemattev. Kaamerad ja akud ja mälukaartid ja muud kulinad ja mulinad on ka valmis pandud ning kindlasti maha ei jää.

Niiet siis hetkel buonanotte ja uute blogimisteni. :)

Vanapeeru seiklused Norramaal...

Et kõike ausalt ära rääkida, pean kahjuks alustama algusest.

Kõik sai alguse ühel heal ilusal ..mingi.. kuu, vist oktoober, päeval, kui sm. Kõps ulatas kuldse pileti, mida alguses küll pisut naljaks pidasin, kuid mis osutus tõesemaks, kui vanaisa vanad Marati dressid mu riidekapis.

Sain võimaluse kaasa minna seiklusele, mis algas Pärnust ja lõppes Bodø's - maagiliselt maagilises linnakeses, mis oma õigused sai juba aastal 1816 ja mis nüüdseks suuruselt teine linn Nordlandi regioonis, ehkki rahvahulk selles vahvas linnas on ligikaudselt võrdne meie Pärnu rahvaga. Selle suure numbri sisse jääb vähemalt üks majatäis vahvaid eestlasi. Siiski, Bodø kirjeldusest veidi hiljem. Tähtsad asjad kõigepealt.




Algas see novembrikuu kolmandama päeva lõuna ajal, kui kokku said pakitud sokid, trussikud, särgid, naljaviluks - maisitõlvikud. Kaameral aku täis laaditud ja sülearvuti kotis, asusime kõigepealt Pärnu poole teele. Oli ju tarvis veel ka buss ette valmistada - hoiatus Norrast, et tundra võib jääs olla - pole muret, buss sai krõbisevad jalavarjud ja sellega sai ühele poole. Siis avastas Kõps, et õlivahetus on ukse ees. Kerge jalakeerutus lähimas varuosade kaupluses lahendas sellegi mure - rahakotis auk, mootoris uus õli. Mis saakski enam kaunim olla, kui nurruva mootori saatel sügiseses Pärnus .. köhh-köhh... Kamazi tomu nautida..

Enivei, meid ootas järgmise peatusena Kaubamajakas, sest kuna buss oli selline mahukas, otsustasid teised head inimesed meid, häid inimesi, ära kasutada ning bussi ilmus eikusagilt 6-7 ostukäru jagu söögikraami. Pidavat olema ehituspoisid ja saatsid meiega Norra ära oma pooleteistkuu söögivaru, ehk siis neil oli tarvis vastu pidada veel umbes täpselt jõuludeni, kuni jälle koju lastakse käima.

Mõeldud-tehtud, bussi põrand ära jagatud, ootas meid veel üks poetiir ning õhtu võis alata.

Otsustasin siis müüti murda ja ära proovida Kõpsi teooria, et õhtul 3 õlut hinge alla ja magad nagu beebi. Starõi Melnik Svetloje oli tõesti tasemel, ning uni saabus juba enne, kui jõudsin pea padjale toetada. Oli selline mõnus, õnnis tunne hommikul ärgates. Selle müüdimurdmise käigus avastas Kõps omale uue margi - The Cream of Dublin, mille mekk oli tõesti selline kreemikas ja esmakordselt, mulle hakkas tume õlu meeldima.

Ja uneaeg võis alata.




Päev 1.




Kuigi on raske määratleda, kustmaalt algab päev või öö, siis olgu lihtsalt see pealkiri siin.

Ega väga enam aega molutada polnudki, kiire hambapesu, näoloputus ning padavai autosse. Hommik algas kenasti, jätkus meeldivalt ning jõudsime päris kenasti väikese ajavaruga sadamasse.

Ma polnud kunagi sadama terminaale siitpoolt sedasi näinud ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Nojah, ainult need alko-turistid kippusid veidi silma kriipima, kui meie kõrvale veeres suhteliselt uus Peugeot', autos kaks matsakat Soome-tädi ning toonimata tagaakendest vaatasid vastu hunnitud plokid viina, veini, õlut ja sigarette. Lühidalt öeldes lihtsa matsi keeles - sitaks pappi pandi mandi alla, et õhtul kodus kõva kräu maha panna.

Siiski ma arvan, et eks osa oli ka ilmselt tellimustöö - ei maksa ju see ülekäimine eriti palju, autosse mahub rohkem, kui käsipagasisse ning Tallinnas on ka muid vaatamisväärsusi peale Super-Alko ja Norde Centrumi alkoholipoe. Siinkohal meenus juhus, kui ülikooli ajal käisime Kumu't külastamas ja pärast seda sisaldas reis veel Norde keskuse külastust, mistõttu ma juhtusin peale, kui kaks soomlast läksid kaklema ühe tühise viinapudeli pärast, mis niiehknaa kellelegi oleks "vene roosiks" saanud, varem või hiljem. Masendav. Aga no kuidagi peab ju pensionär aega sisustama. Miks siis mitte minna naaberriiki lärmama ja lagastama ja oma rahvuse mainet täis tegema.

Sadamas ootejärjekorras järsku avastas Kõps, et kaasavõetud voolumuunduri jaoks puudub vajalik juhtme jupp. Sai siis tuuseldatud igasugu taskuid ja laekaid, kuid mida pole, seda ei võlu ka varblase perssest. Sai siis pisut leiutatud ning Kõps leidis lahenduse, mis rahuldas mõlemat osapoolt - meid, et saime autolt voolu ning autot, et me oma leiutamisega midagi maha ei põletanud.

Mõned kümned minutid hiljem lasti kõiki laevale. Olles auto ära parkinud, suundusime üles, lounge alasse, sättisime end mugavalt sisse, vaatasin eemaldumas Tallinna siluetti ning avasin rüperaali kaane...




Kaks tagumikku vägistavat tundi hiljem, tõmbasime joped selga ning suundusime jälle B1 autodekile. Enne laeva täielikku põkkumist ja rambi avamist on ideaalne võimalus keha kinnitada. Nii me ka tegime. Kaasa ostetud salatid leidsid kohe rakendust, hea pehme Fazeri Kodusai kõrvale ning saigi kõhu täis mugida. Soome turistid, kes nüüd kodumaale suundusid, jalutasid meie kaubikust mööda ja vaatasid, kuidas kaks näljas Viro poissi kahe suupoolega kartulisalatit sisse vehkisid. Kerge magustoit sinna otsa ning peagi nägi jälle ilmavalgust.

Peab mainima, et laevasõitu olen ma alati kerge umbusuga suhtunud, kuid näha on, et tehnika on tasemel, meeskond teab, mida teeb ning eks paljuski ole kinni ka reisija enda psühholoogias.




Soome Länsisatama oli justkui kättemaks sõja eest. Kõikjal teekate üles võetud, ehitatud suured ja laiad liikluseaeglustajad, mille mõttest ma hetkeks aru nagu ei saanudki, et milleks need, kui isegi üle 5km/h seal eriti kiiruseid arendada ei saa. Aga need seljataha jäetud, sadama väravatest väljas, hakkasin lõpuks seda Helsinki ilu nägema. Paljuski meenutas Tallinnat, samas sellest totaalselt erinev. Tänavad on ilusad puhtad, munakiviteed ei raputa proteese lahti ning liiklus üllatavalt sujuv. Isegi hulkuvad kassid olid kultuursed ja ei teinud seda vana-inimeste asja keset tänavat ning koerad käisid oma asja ajamas ilmselt Soome lahte, sest linn oli puhas, aga sadamas lämmatas kergelt seisnud vee lehk. Kõps koputas mitu korda vastu lõhnakuuske, et see oma tööd tegema hakkaks.

Mõned pöörded siia-sinna-tänna ja oligi kiirtee meie jaoks avali.




Kiirtee polnud üldsegi mitte selline, nagu ma uhketest Jänkistani filmidest olen harjunud nägema, et sõiduteed on 82-rajalised ja ühe koera tee ületamisest saaks terve aasta jagu loodusfilme... Soome kiirtee oli kaherealine, kus kiiremad said nautida teist rada, kuhu aegajalt ka mõni vanaema oma ratastel poekotiga ära eksis. Ei saa ju pahaks panna siiski, sest mammi pressis reipalt oma Peugeot'st 110 välja. Kahjuks olime meie oma Hüppajaga tubakamad ja viisakad põhjamaalased hoidsid aeglaste ritta.

Paraku ilm ei soosinud meid väga, sestap sai juba üsna varakult hakatud nautima skandinaavia päritolu vihma.
Oma väikses roosas maailmas olin alati mõelnud, milline on Soome, millised on soomlased ja kas seal lõhnab ka Soomele iseloomulikult.. Pfff.. Pean kahjuks lootjaid kurvastama. Peer haiseb seal ikka samamoodi, eriti, kui see pärineb lihasalatist, kuhu on poetatud ka paar punast uba... Diisel oli väheke diislisema hõnguga ning põõsastes haukusid trollid. Aga õhk, kui selline seal üldse olla saab, oli tõesti kargem. Kasvõi fakt, et näiteks kui Kõps tahtis kopsuvähki toita, avas ta akna ning kogu vine jõudis ka minuni. Samas Eestis jällegi, ma võisin ta kõrval ka istuda, ei ühtegi vingukübetki. Seega ma oletan, et rõhkkond on teine ja kuidagi mõnus oli ninasõõrmetesse seda kõike tõmmata.

Tegime paari tunni järel jälle ühe peatuse, sest keresse tõmmatud Tarhun tahtis nüüd oma teed minna ja mina ei kannatanud ka kaua enam.. Loodusega pole mõtet vaielda.
Peatusime selleks ettenähtud kohas, kuhu oli isegi prügikast paigutatud. Saime ka osa pahna autost minema lennutada ning mul tekkis jalasirutuseks ruumi. Kõps etendas jälle tulepesuri rolli, mina nosisin saiakest ja tee võis jätkuda. Navigaator Pirx Kõpsi telefonis näitas veel 1000 kilomeetrist rännakut... Jätkasime üksteise lõbustamist anekdootide näol.

Vahepeal vilgatasid taamal tuled ja kimasime läbi nii mõnestki asulast. Eriti toredad olid valgustatud kaljuseinad ning uuristatud maanteed, sest võis arvatagi, et miljoneid aastaid tagasi oli selle koha peal kivimite kogum ja etteruttavalt saab väita, et ka Norras ja Rootsis esines vulkaanilist kivimit, millest tuima näoga ilmselt teed läbi uuristati... Igal juhul oli seda huvitav jälgida ja kaamerasilm tabas paar võtet. Maagiliselt maagiline.

Üks eriti tavaline, samas omapärane silt jäi silma ühes kohas - Pihkuri Hotell. Ma tükk aega veel tagantjärgi mõtlesin ja arutlesin, kuniks kohale jõudis, mis selle sildiga öelda taheti. Avaldasin oma mõttekäigu ka Kõpsile ja naerulaginat oli kabiin täis. Pagana ropud soomlased, vähemalt suutsid nad jälle ühe niši luua pihkurite jaoks mõeldud hotelli näol. Pole midagi paremat ühe pihkuri jaoks, kui eraldatud soe ruum, süüa antakse takkaotsa ning terve õhtu on ainult sinu ja su käte päralt. Kuradi randmeraundiräpparid.

Kuna bussiistmel oli soe ja hubane, võtsin lonksu Tarhuni, sättisin sisse leboasendi ning silm vajus kinni ise-enesest. Lasin Kõpsil rahus sõita.




***




Oma päris mitu aega hiljem... Paganamas, enam ei mäletagi täpselt.. Aga üks paar tundi hiljem äratas Kõps ning näitas järjest kiiremini lähenevale teeviidale - "SVERIGE". Olime jõudnud Haparanda. Olime jõudnud Rootsi Soome või Soome Rootsi.. Kudapidi nüüd võtta... Parkisime end Shelli tanklasse ja jäime puhkama hetkeks.

Seal käis ka igatsorti rahvast. Enamjaolt Soome numbrimärgiga ja enamjaolt mersud. Soome noortel polnud ilmselt muud tarka reede õhtuti teha, kui hops! üle piiri Rootsi minna ja seal tanklas läbustada.

Sõime parasjagu oma kergelt liisunud lihasalatit ja tuli auto. Autost väljus terve jalgpallimeeskonna jagu rahvast, ise veel imestasime, kas see auto äkitsi hoopis kummist pole.. Ja läksid nad siis tanklasse sisse, tulid välja, Red Bulli purgid käes, jäid meil bussi ees seisma, kulistasid kogu sisu omale sisse, niiet kõrisõlm käis nagu litsimaja lift üles-alla-alla-üles. Purk lendas seejärel kauge kaarega eemale ja siis nad tõmblesid, nagu oleks just langetõve saanud sealt purgist. Fui. A ehk olengi mina juba lihtsalt liiga vanaks jäänud ja ei erutu enam sellise vaba-aja veetmise peale.

Kui need nagamannid läinud olid, tuli uus auto - sedapuhku Volvo, millel tagaots maani. Olgu etteruttavalt öeldud, et kõik autod, mida me seal nägime, tundusid lowrider'id olema, aga paraku eksisime - matsakad mammid venitasid lihtsalt autol kõhu maani.

Niisiis, tuli Volvo, jäi tankla ette ülbelt seisma, sealt väljus 2x3m tädi, kes paistis veel täitsa teismeeas olevat. Suits ees, emolik välimus ja vasakus käes KOFF'i purk. Selged pildid, Sommid peavad kuskil läheduses labrakat. Samal ajal teine osa seltskonnast käis tanklas, ilmselt millegi varusid täiendamas ja vaene Volvo-juht, tuli korra autost välja, vaatas nukralt oma autot ja läks sama nukralt rooli taha tagasi. Ilmselt oli siis kaine juht oma autoga.

Tanklast lendas väljas veel üks purjutaja, toetas oma suure joogiklaasi auto tagaotsale ning tuli tankla nurga taha, kus seisime meie, oma põie sisu tühjendama. Ta oli seal ikka oma hulk aega. Suur mees, järelikult suur põis. Ja seda ta oli ka. Kui ma siis ajaviiteks mõtlesin bussil klaasid puhtaks pesta, siis ust avades oli paras ookean bussi taha tekkinud. Haises ka samamoodi.

Aga mind see ei takistanud.

Volvo läinud, tuli selle asemele miski mersu, kust välja tuli üsna kahvatu olemisega tütarlaps, kellel riided rippusid nii nagu jumal juhatas, soeng oli säänne, nagu oleks äsja saama pealt tulnud ja ega tal need kõverad jalad ka kuigi sirgelt püsinud... Seelik oli ka üsna ülesse tõmmatud ja tüüp, kes rooli taga oli, vahtis meid päris kurja pilguga. Kui see pilk oleks tapnud, oleksime vist oma 23 korda surnud juba olnud. Ilmselgelt oli siis peale seksi sigaretipuudus ja tehti kiirkäik tanklasse. Aga meil oli sellest üsna pohlad.

Siis vaatasin Kõpsi poole, see tukkus juba magusasti, lasin ise ka saapad jalast ja tegin olemise mugavaks.

Ühel hetkel Kõps virgus ja küsis mu enesetunde kohta ning kobis siis minu asemele puhkama. Paak sai uuesti täis pandud ja meie teekond Rootsis sai jätkuda.




Päev 2.




Kuigi ma juba mainisin, et see päevade süsteem on selles päevikus üsna ähmane, siis las ta stiili mõttes jällegi olla.. Sest kesköö oli ammu möödas Eesti aja järgi ja pime ida-Rootsi avaldas oma mõjusid.

Peaks mainima ka seda, et, esmakordselt Skandinaaviasse sattununa, oli päris lihtne navigeerida. Kui teadsid enamvähem linnade nimesid, võis päris kenast hakkama saada. Väiksemate kohtade tarbeks peaks hankima endale teedekaarti ja kes päris karumustikas tahavad ära käia, need peaksid hankima kas Ovi Maps'i või TomTom'i. Meil oli antud juhul mõlemad olemas ja Nokiat võis natuke rohkem usaldada täpsuse osas, sest TomTom kippus kohati arvama, et me sõidame teest väga mööda.

Rootsi teed enam nii laiad ei olnud, nagu Soomes. Kiirteedega oli ka üsna kitsikus, kuid kohati oldi lahked ja sai mõne kilomeetri vältel ikka kahte sõidurida nautida. Kui Soomes olid maanteed 90% ulatuses valgustatud, et vahest ei pidanud kaugtulesid lausa mitu tundi lülitama, siis Rootsis valitses pilkane pimedus. Vaid asulate algused ja lõpud oli valgustatud. Samuti käis teerada üles-alla alla-üles. Aga see-eest sõidukiirus oli suurem ja me il oli päris hea tempo ülesse kruvitud. Ei saanud mina siis ju Kõpsile alla jääda. Sel ajal, kui tema põõnas, sain ka mina päris korralikku kiirust arendada.

Luleà juurest keerasime ära paremale, suunaga Arvidsjaur'i peale ning peale Arvidsjauri sain jälle rooli tagasi ulatada. Kõps vaatas juba päris erksate silmadega mulle vastu ja minul oli jällegi raskusi silmi lahti hoida.

Sellest kohast polnud enam kaugel ka Arjeplog ning polaarjoon.

Kuna meel oli ärev veel äsjasest roolimisest, siis mu unest ei tulnud eriti midagi välja. Natuke aega tukkusin ja meenutasin, mida ma pimedas Rootsis juba näinud olin. Metsad olid mehised, teed mõnusalt siledad, hästi kaunid loodusvaated, kui kuu paistis ja peegeldus järvel... Ei tahagi teada, mis siis veel valges võiks kõik nähtaval olla. Ja nii ma siis tukkusingi mõne aja ja jõudsin enne polaarjoone ületamist jälle ärgata.

Tähistatud on see joon hoiatustuledega, tõkkepuuga ning isegi oli laagriplats selleks puhuks - Camp Polarcirkeln. Igati muhe ju, tuled kaugelt maalt, kaasas telk ja padi, viskad ennast küliti ja saad nautida öötaevast.

Meil selliseks romantikaks aega polnud, tuli edasi rühkida. Jällegi sai kaameraga klõpsutatud omajagu ööpilte ning meenus hetkeks Soome, mis tõesõna, ongi 1000 järve maa. Siin, kus me olime, oli samuti veesilm iga väikese maa tagant, kuni lõpuks ükskord algas Tundra.

Tundrasse jõudsime juba, kui väljas oli valge, ma olin jälle vahepeal märkamatult unemaal käinud ja pilgutasin silmi selle lume peale, mis silma säras nii rõõmsalt.

Buss vajas ka vahepeal jälle seda kallist elunestet ja korraldasime tugevas tundratuules manuaalse tankimise. Sinna ma oma teksapüksid jätsingi.

Jõudsime peale tankimist ka veidike lumesõda pidada ning ütlesin Kõpsile, et oleks vaid Hents praegu siin, see hull läheks kohe pöördesse, nähes et "drift on maas". Peaks mainima ka, et pagana külm oli ja pagana kõva tuul, mis ei lubanud väga kaua värsket õhku ja vaadet suure ja laia lageda peal nautida. See vähenegi võttis näpud kõvaks juba. Viimased kiired klõpsud pildiaparaadiga ja minekit.

Tundra tee oli salakavalalt sinka-vonka ja läikis kahtlaselt. Kuigi bussi krõbisevad jalavarjud ei lubanud kordagi aimata jäist surmahingust, siis oma sõidukogemus lubas arvata, et küllap see teepind ikka libe oli ka.

Tundra oli värskelt läbitud, kui eikuskilt ilmus tollipunkt ja Norra piir saigi ületatud. Kui õigesti mäletan, siis Eesti aeg mu käekellal veel kehtis ja miskit seitsmendat hommikutundi ta mulle näitas. Igasugu JokkMokk'id ja Kvikkjokk'id jäid seljataha ning Norske Saltfjellet tervitas meid.

Nimi lubas arvata, et me jõuame soolaväljadele. Ilmselgelt oli tegu petukaubaga.

Junkerdali turismikeskus jäi meist maha ning järgmised mitusada kilomeetrit ei toimunud eriti miskit. Alles siis, kui Saltfjorden läbitud, algasid teetunnelid ja Bodø oli käega katsuda.

Millised vapustavad ja vaimustavad vaated algasid. Päike oli ilmselgelt meie poolel ja mööda mägiteid tõustes ja laskudes saime kaameratesse oivalisi hetki. See oli maaliline.

Johann Köler oleks ilmselt seal maalinud aasta otsa järjest.

Ja sel hetkel ma mõistsin, et need unetud ööd, mis olid ja tulevad, on täiega seda väärt, et näha fjordi tipus päikesekiiri laskumas veepinnale. Ja justkui tellitult - järgmise tipu taga ootas meid vikerkaar. Seda juhtub harva, et sa näed vikerkaare algust ja lõppu korraga. Ja veel kahte vikerkaart kõrvuti! Keegi tark kunagi teadis öelda, et vikerkaare otsas ootavat kullapott. Aga siinkohal me siiski leppisime sellega, et saime kauni looduse abiga kogemuste võrra rikkamaks ja sellest rikkusest meile piisas. Enam polnud palju jäänud ja ühel hetkel jõudsime Bodø kommuuni ning taamal oli Norra mere kaldal asuv linnake juba paistmas.




***




Linna sisse sõitmine võttis ka omajagu aega.. Ilmselgelt oli sellel linnal ka oma eeslinn, mis oli nii hajali, kui vähegi olla sai.. Majake siin, hütike seal, kuur siin, peldik seal.. Kuna maastik oli ka üpris künklik, siis polnud harvad ka juhused, kus teede ääres olid taskud tehtud, ja trepp viis künkast üles ja seal oli selline majade kobar. Mõne sellise kobara juurde viis ka täitsa tee, aga kui nüüd kõdistada ajukurdusid ja meenutada seda, et ma kõvemal talvel ei saanud Tartus Narva maantee tõusustki üles, siis see oli veel jõhkrama kaldega, millest ehk vaid eriti karm maastur üles ronib. Aga ju siis seal keegi ei kurda. Minu, kui väheteadja eestlase jaoks igatahes tundus see müstiliselt müstiline, kuidas need inimesed seal rahulikult oma igapäeva toimetusi tegid. Aga majad olid ju ilusad!

Peale sinkavonka läbimist jõudsime lõpuks majani, kus Kõpsi isa ja tema meeskond elas. Vastuvõtt kodus oli äärmiselt soe. Esimese asjana tahtsin teada, kuidas maitseb mäestiku vesi - mmm.. see viis keele alla. Kodune kaevuvesi on ka paras solk selle kõrval. Isegi Jacobsi lahustuv kohv mekkis kohvi moodi, mitte ei tekitanud keemilist reaktsiooni, nagu need lahustuvad kohvid tavaliselt mul teevad, et peale tassitäie kummutamist hakkab kõhus pidu ja tunne, et kõik on sinna peole kutsutud.

Võileiba libistades järsku ehmatasin, akna taha hüppas kass. Kollane kass. Suur kass. Sama suur peaaegu nagu minu volask. Aga siledama karvaga. Talle pidavat meeldima autode all jahutusvedelikku limpsida. Meie buss seda rõõmu õnneks ei pakkunud ja kass nõudis valjuhäälselt tuppa saamist.

Peale väikest korralikku kehakinnitust saime loa minna linna peale uudistama. Kõps, kes sõitis linnas nagu vana kala, tema jaoks polnud mingit muret, minul aga uudistamist küll. Ja nii me siis käisimegi ühes suures kaubamajas, mille nimegi ma enam ei mäleta ja mis tundus suurem, kui 10 Ülemiste keskust kokku.

Igatsorti elektroonika kauplused, riiete butiigid, ehteärid, kulinate-mulinate putkad.. Silmad võttis kirjuks ja eks norrakeelsed sildid andsid oma panuse, et prillid uduseks võtaks. Aga osa silte tundusid täitsa tuttavad ja eks needki asutused said läbi käidud.

Elektroonika kauplus oli muidugi hämmastav. Palju ilusaid vidinaid, mis uhket tehnoloogiat täis topitud. Palju kära ja palju müra. Ah et mis hinnad seal olid? Nooo... Läksime siis sülearvuti leti ette. Vaatasin, pisike netiarvuti - no need pisikesed 10" plastikust märkmikud, mida meil netbook'i nime all müüakse.. Igatahes oli seal siis pisike Asus, 10" ekraan, hinnalipik 3600NOK. No olgu peale, oleks Eesti kontekstis, siis poleks ju hinnal väga vigagi. Eriti, kuna tegu on korraliku Asusega. Aga võta näpust! Et ettekujutust saada, tuleks taskust võtta NOK - EEK kursisuhe, mis kahjuks kaks korda meie kahjuks oli, siis vana raha järgi oleks ta maksnud 7200 EEKi. Thanks, but no thanks!

Et siis lähed poodi, hinnad justkui meie kroonides, kuid õige hinna saamiseks korruta kõik kahega. Vinge! Suured plasmatelekad, mis meil maksid krooni ajal veel sinna 50 000 kanti, olid Norras sama numbriga. Ei aitäh, 6000€ teleka eest on juba liig, selle eest saaks kodumaal mitu sõitvat autot ja veel mitu varuosadeks, või siis teemasse jäädes, saaksid oma neljatoalisesse Lasnamjä igasse tuppa ja vannituppa ja peldikusse suured ekraanid. Et kui peldikus läheb laevade uputamiseks, saaksid ikka potil istudes Reporterit jälgida.

Siis käisime veel mööda korruseid ja otsisime midagi ilusat ja hingelähedast, mida koju kingituseks viia. Kui Kõps veel midagigi leidis, siis minu saagiks jäi taskumõõtu taskulamp, millega töö juures hea auto alla ringi roomata. Olge mureta, ostutšeki juba raamisin kodus ära! Ikkagi esimene ost Norras!

Ja siis käisime veel natuke ringi, ning kell hakkas näitama teist lõunatundi ja väljas hakkas hämarduma.

Oli tarvis kiirelt tagasi jõuda, et hakata bussi täis pakkima, sest arvata oligi, et seda paari tunniga kokku ei lappa. Ja nii ka oli.

Bussi ajasime ukse ette ning hakkas see asjade peale vedamine ja klapitamine. Olgu neetud need Miele insenerid, kes selle pesumasina nii raskeks projekteerisid!

Kokkuvõttes müttasime mudas ja pimedas ligi 5-6 tundi ning kogu huumor, mis selle asja juurde käis, on lihtsalt liiga hea, et seda sõnadesse panna. Mõnda asja ei saagi kirjeldada...

Parajalt läbi võttis see küll. Samas, päris hea jõusaal. Ei ole igav pommi loopimine või kangi rebimine. Ikka korralikult suured ja rasked asjad, mida ka kahekesi ägisedes vedasime, nii et junn poolenisti tagant väljas. Aga ära vedasime!

Peab jälle ütlema, et ilmaga meil ei vedanud. Norras on vist tavaline, et 24h jooksul on 10 minutit päikest, 20 minutit vihmavaba ja ülejäänud aeg ainult ladistab. Märjaks saime, kuid töökäigus eraldus niipalju soojust, et vahepeal riided kuivasid lausa seljas ära. Eriti hea oli seda kinnastest aru saada. Õhukesed kindad kuivasid maru kähku. Siinkohal tänud Raivo'le, kes mulle need uhked kindad koolis maha äris!




Ja saabuski õhtupimedus, viimased asjad said peale, buss vajutas oma tagumendi mugavalt mudasse. Kõpsil oli tükk tegu, et minema saada ja pühkis tagasilla talaga tee nii siledaks, et lausa lust oli jalutada. Buss sai ära pargitud, läksime tuppa end kasima.




Isa pani kana ahju, me tegelesime oma puhastamisega, istusime maha ja alles siis lõi selga valu, nagu keegi lohistaks raudkappi mööda selgroogu. Mitte, et ma teaks seda tunnet, aga kuna see on nii absurdne, siis ma selle võrdluseks võtsingi.

Pehme diivan ei ole vist kunagi armas olnud, kui tol õhtul.

Aga see ei takistanud meil rõõmus olemast. Kõps surfas netis ja mina surfasin netis ja saabus keha kinnitamise hetk.

Samal saabusid ka teised töölised peolt koju ja köögis läks lahti autopedede vestlusring. Siinkohal mainin ära, et seekord oli ikka juttu Autodest. Ja terve vestluse jooksul jäi ikka kõlama see, kui kehvad autod on BMW'l ja tekkis kahetsus, et Opelitest nii kergekäeliselt on loobutud.
Samuti saime kuulda nalja, kuidas Eesti mehel auto rikki läks ja odavam tuli Eestist treiler Norramaale järgi kutsuda, treileriga auto Eestisse viia, Eestist varuosad osta, Eestis ära remontida ning Norrasse tagasi sõita, kui et lasta Norras ära remontida. Masendav! Meil tuli Kõpsiga hea idee, et teeme seal töökoja, teeme poole odvaamalt, kui teised, ja me ikka supleksime raha sees kõrvuni. Nüüd on vaja ainult veidi geniaalsust, nutti, annet ja õlut, et see asi ükskord käima panna. Te ei kujuta ette, kui palju õlut kulub mõtlemisele! Issand-issand.

Aga siis saidki kõhud täis, istusime, vaatasime Eesti telekanaleid, "Päästke Willy" oli veel minuarust.. Igatahes seal üks vaalaline ujus läbi leekide ja lapsed päästeti helikopteriga...

Ja siis polnudki muud, kui Une-Kati hakkas madratsi peale meelitama ja eks ma ühel hetkel andsin kiusatusele vastu ja vedasin end ülemisele korrusele, kuhu voodi oli tehtud, ja viskasin pikali. Samal hetkel jõudsin veel mõelda, et kas ma näen und nüüd norrakeelsena või näen hoopistükkis trolle?




***




Päev 3.




Pühapäev.

Nüüd sai juba selgemalt päevi eristada, ärkasin Eesti aja järgi 9.30. Kõps, kes poole ööni veel mu kõrval telefoni piinas, tegi ka silmad lahti, sirutas-ringutas ja otsustasime minna hommikusööki luurama. Väljasõiduni oli jäänud vähem, kui paar tundi.

Peale hommikusööki luges isa veel Kõpsile teelemineku sõnad peale ja hakkas kottide autosse vedamine.

Kõps läks välja, pani bussi sooja ja tuli tuppa tagasi. Mina läksin siis oma märssidega trepist alla, vaatan, et bussil tuled põlevad, aga et diisli kohta eriti maruvaikselt käib. Jõudsin lähemale - tuktit! Seisab. Läksin siis tuppa, ise naersin, et Kõps, sa unustasid vist võtit keerata, ta vaatas mulle suurte silmadega otsa, et misasja?! Ja hakkaski see jant pihta, et buss oli ilmselgelt solvunud, et me talle 2.5 tonni nänni peale ladusime. Ükskõik, kui palju me ka ei proovinud, peale igat käivitust "ERROR 404 - TURBO NOT FOUND!".. Ehk siis miski hoidis ära selle, et turbo saaks jõudu hakata puhuma. Kuna bussil oli see häda juba eelmisel reisil välja löönud, siis alguses pidasime seda kõrgmäestiku haiguseks. Lubasime ta alpimajakesse viia jne. kuid tulutult. Mootorituli säras punaselt nagu viisnurk nõukaajal ning pöördeid üle 2300 meile ei antud.

Katsusime üle kõik vaakumvoolikud. Lõikusime, vandusime, naersime, nutsime, vandusime, ligunesime vihma käes.

Ja nii see aeg läks lennates. Kuniks peale 2 tundi mõttetut sebimist olime ikka tulemuseta, siis ohates alustasime ikkagi teekonda Helsingisse. Õhtul broneeritud laev väljus hommikul 7.30, mis tähendas, et me pidime Länsisatama väravast hiljemalt 6.59 sisse jõudma, et veel check-in läbitud saaks. See tähendas, et meil oli aega veel 16 ja pool tundi. No kamoon - kui buss laseb sul tunnis läbida ainult 75 kilomeetrit ja sedagi ideaaltingimustes, siis meil tekkis kahtlus, kas me lõunase laeva pealegi jõuame. Aga midagi pole parata. Soolapähklipakid rändasid armatuurile, Kõps veel tegi kavalalt silma, et meil läheb neid vaja.

Ja nii see kõik algas.

Linnast saime välja, algas see mägedes ronimine. Aga no mida sa ronid, kui tõusul sureb ka teise käiguga ära. Peab siiski mainima, et üliraske buss ronis ilma turbota päris kenasti. Kuna sileda maa peal kiirust eriti üle 75 ei saanudki, siis Kõps leiutas taskunoa taskust püsikiirushoidja, mis ideaalselt armatuuri ja pedaali vahele mahtus. Võtsime sisse rätsepa poosid ja kulgesime edasi. Natuke aega pidasin vastu, siis mõnus soojus ja pähklid tegid oma töö ja tudiski tuli vägisi peale. Uskumatu, kui hea toiteväärtus on soolapähklitel!




Avasin silmad, kui olime sõitnud ligi 300km ehk siis liiklesime tundras juba ja sel hetkel tuli meil mõlemal põiekas. No kohe selline, et ei kannata enam istuda. Kõps noogutas arusaadavalt, tõmbas äärde ning tükk aega elu üle mõeldes, jättis bussi seisma. Vaatas korra veel mulle otsa, et läheb paneb õhulugeja pistiku ka tagasi, millepeale mina vastasin, et ma panin selle juba alguses tagasi. Tegin pokkerinäo pähe ja tulin välja nagu boss. Ütlesin, et mulle lahtised asjad ei meeldinud ja panin tagasi. Selge, üks liigutus vähem ja läksime bussi kõrvale mõõkasid lehvitama.




Ja nüüd hakkas kino saama.

Istusime peale lühikest külmetamist ja kopsuvähi toitmist tagasi sooja bussi, Kõps võttis julguse rindu ja keeras võtit. Nii. Buss käivitus. Mootorituli kustus. Ja pöörded olid olemas! HALLO KOSMOS, HALLO MAA! SIIT ME TULEMEEEEEEEE!!!

Korraks oli meil "fuck yeah!" ja turbo, mis siiani oli tegevusetult kaasa töllerdanud, sai sellist piina, et ta vist mõne hetkega meil hõõguma hakkas.




Peale sellist juramist olime ikka megahüpersupergigarõõmsad, et mootor otsustas tööle hakata. Nüüdseks olime veelgi raisanud väärtuslikku aega ja selleks, et järelejäänud 1000km veel kuidagigi läbida, pidime hoidma vähemalt 96km/h keskmist kiirust. Mis aga omakorda tähendas,et eriti alla 120 sõita ei tohi, sest vahele pidi jääma 2 tankimist ja iga tankimine röövis meilt vähemalt 6 minutit. Oh seda põrgut, mis siis lahti läks. Kõps oli ikka täiega sillas ja mina bussil kiirust eriti alla 130 ei näinudki. Ühel hetkel teatas Kõps rõõmsalt, et ta on juba üle tunni tagasi sõitnud. Mega! Seal kus märki polnud, lasime tallagaasiga, seal, kus oli 80 märk, seal oli 120 ja 60 alas eriti alla 100 ei võtnud. Aeg oli raha, raha oli otsa saamas.

Möödus tunnike-paar, lahkusime Norrast. Teepeale jäänud kaalumisjaamast läksime ka läbi - üllatus oli suur kaalu peale sõites. Kui eelmised reisid on olnud rasked, siis ilmselt seekord tegime rekordi - 4.26 tonni koos meiega. Ma laususin seletuseks, et minu paks perse on ilmselt suuremaks läinud. Väike naerupahvak ja kaalu pealt astusime maha, näitas buss 4.10. Ikkagi liiga raske legaalse piiri jaoks. Väike peatus ning rühkisime edasi. Natuke aega hiljem olime juba Rootsi piirigi läbinud ning jõudsime Tornio'sse, kus toimus tankimine, laevade uputamine väga ultramoodsas kaubanduskeskuse peldikus. Oleks me vaid varem juba turbo tagasi saanud, oleksime veel ehk Prismassegi jõudnud. Paraku olime 2h liiga hilja kohal. 23.00 näitas kell, kui Torniost lahkusime.


Päev 4.




Vahepeal vahetus kuupäev ning bussis võtsid maad jälle negatiivsed emotsioonid, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks. Kõps oli ilmselgelt juba väsinud (no kamoon! üle poole teekonnast ise roolida!) ning tema negatiivset vastust ma ei tahtnud üldse kuuldagi. Pealegi TomTom ja Nokia mõlemad näitasid järjest paremaid aegu. "Me jõuame! Usu mind, sõber, me jõuame!" Kõps oli valmis juba broneeringut edasi lükkama. Aga siis ta väsis, me vahetasime kohad. Ning võidusõit ajaga võis jätkuda!

Selleks hetkeks, kui mina rooli asusin, oli kohalejõudmise aeg 7.34. Ehk siis üle poole tunni oli vaja veel tagasi sõita ja minule näitas TomTom veel 404 kilomeetrit sihtpunktini.

Kõps jäi kohe magama. Minule jäi ülesanne nüüd see 404 kilomeetrit kiiresti läbida.

Algus oli paljutõotav. Kütust oli veel gramm alla poole paagi, hoidsin kiirust 110 kandis, sest nii ma leidsin, et aeg tiksub endiselt sama hooga tagasi, samal ajal säästan kütust. Paar tunnikest hiljem, Kõps korraks ringutas vasakut silma, piilus numbreid ja imestas, et tohho tillae! Mul oli ikka veel kütust ja selleks ajaks olin pea pool tundi tagasi võtnud. Kuid endiselt oli vaja vähemalt 20 minutit tagasi veel tagasi sõita, et saaks linnas ka seigelda. Arvestama pidi ju sellega ka, et Helsingi on varahommikul ilgelt kärarikas. Etteruttavalt võin öelda, et nii ka oli.

Et ausalt ära rääkida, siis ma kartsin neid Soome kiiruskaameraid, kuid hiljem kuulsin, et need 90% ajast ei töötagi, need toimivad oma süsteemi järgi, mitte nii nagu kodumaal, et kaamera iga kilomeetri takka ja 100% ajast rakendatud. Mõttetu ju. Soomes lülitakse kaamera järgi vaid siis, kui antud teelõigul kasvab ohtlikkus või toimub palju avariisid. Seega ma siiski suhtusin nendesse ettevaatlikkusega ja põrutasin vähemalt need kohad piirkiirusega läbi.

Siis hakkas kütusenäidik minu meelt mõruks tegema ja ma olin sunnitud tegema hädapeatuse, et sisse valada viimased 25 liitrit, mis meil taga veel varuks olid.
Raske südamega ohkasin ning tegin kiire arvutuse. Selleks hetkeks olin tagasi teinud nii palju, et meil jäi veel varuaega natuke. Kohale jõudmise aeg 6.51. Siiski oli kütust veel alla poole paagi ning ligi 200km veel sõita.

Tõmbasin kopsud varahommikuse Soome hõngu täis, keerasin võtit ning võistlus ajaga sai jätkuda!

Kõps, kes selle melu kestel oli magusasti und näinud, virgus ka nüüd väheke ja jälgis minu ökorallit.

"Sa saad selle kütusega hämmastavalt hästi läbi. Paremini, kui mina oleks saanud", tõdes ta reipalt. Ma võtsin seda kui komplimenti ja õnneks pimedas pole näha, kui keegi punastab. Soome kiirtee hakkas elavnema juba peale viiendat hommikutundi. Alguses vähe hõredamalt, siis läks liiklus järjest tihedamaks. Oli aru saada, et Helkkar pole enam kaugel (75 kilomeetrit oli veel jäänud). Isegi minul tuli eluvaim tagasi. No kui sa küllalt kaua monotoonselt sõidad 140 piirimail, siis tekib see nii-nimetatud teehüpnoos, et 110 tundus kohati lausa seismajäämisena.

Mõned kilomeetrid lasin veel Kõpsil puhata ja siis tegime hädapeatuse, sest oli tarvis arvutist kätte saada broneeringu number ja nüüd lasin Kõpsil ise sõita, sest Helkkar on minu jaoks veel piisavalt uus, et seal ise mitte jalus koperdada. Ütlesin ka, et kütust on veel täpselt nii palju, et parimal juhul jõuame nii, et hoiatustuli ei põle, halvemal juhul juba põleb. Etteruttavalt võin öelda, et ma olen üks kuradi hea ennustaja! Kilomeeter enne sadamaväravaid tuluke süttis! Ma olin endaga sitaks rahul.

Aga kiirtee sujus üpriski rahulikult. Kiirustajad kiirustasid, me võtsime neile sappa ja jõudsime sedasi, et meil oli veel 15 minutit sadamani. Kahjuks oli linn juba enne seitsmendat hommikutundi piisavalt rahvarikas, et me saime istuda ummikutes nagu suurlinnades valgekraedele kohane. Aga kuna me polnud valgekraed, siis meil oli sügavalt poogen. Länsisatama sildid hakkasid peagi silma ning aeg hakkas tiksuma juba ähvardavalt.

Paganama sommid olid vahepeal kõvasti teeremonti alustanud, siis sadamasse saamine oli paras kino. Me sattusime korraga sinna, kus me ei oleks pidanud olema - nimelt naaberkail. Ja meid ning laeva ähvardas küllalt lai veeriba, et bussiga mitte Hazzardi kihutajaid etendada. Ilmselt olime selle tiitli juba ilmselgelt ennist linnavahel saanud, sest kõigi pead pöördusid, kui üks valge Jumper tuimalt neist mööda lasi. Ei aidanud kaasa ka sadamas liikluse rahustamiseks ehitatud "lamavad politseinikud". Neid oli tihedalt ja need olid nii kõrged, et kui buss üle läks, siis veokonks koos talaga käis tuimalt vastu maad. Ei imesta, kui taga oli sädemetest ilutulestik.

Jäänud olid veel loetud minutid ja Kõps läks närvi, et ta ei tea, mida kõike ta ära teeb, kui me maha nüüd peaksime jääma. Samal hetkel leidsime õige tee otsa ja check-in'i jõudes jäi meil veel 1 minut varu!

Ei jätkunud mul enam sõnu ning ega polekski vist raske ära arvata, millised meie näod olid, kui me bussi ilusti B1 autodekile ära parkisime! Rahuolu oli hinges täiega. Minul hea meel, et ma suutsin õigesti arvestada nii aega, kui kiirust ja Kõps oli lihtsalt õnnelik, et kogu see jama võiduka lõpu sai.

Peale väikest hingetõmmet laeval, helistas Kõps isale. Isa muidugi arvas, et me tiksume kuskil Kesk-Soomes veel.. Isegi mina kuulsin seda imestust, kui Kõps ütles, et me oleme laeval. See oli lihtsalt müstiliselt maagiline ebareaalne kihutamine ajaga võidu, mille võitsime seekord meie. Aga ega sa saatust kaua narrida ei saa ning seegi kord polnud erand.




***

Jätan endale vabaduse kõrvale jätta sündmused laeval. Ega seda seal eriti polnudki. See koht, kus me tulles oma tagumikud istutasime, tegi keegi rasket pohmaka und ning me läksime laeva ninaossa, kus oli Sunset Bar ja vaade otse merele. Noh, umbes nagu istuda kahekorruselise bussi ülemisel korrusel eesotsas. Vägev vaatepilt.

Ja nii me seda vaadet nautides tukkuma jäimegi.

Äratus kolises taskus natuke peale üheksandat hommikutundi. Tallinna siluett paistis. Togisin Kõpsi, kuid ta vist nägi nii head und, et keeras mulle vaid selja. No heakene küll, las poiss põõnab. Niigi on vaja veel Pärnusse jõuda ja kaupa laadida...

Sadam juba väga lähedale jõudma hakkas, tonksasin teda ikka niikaua, kuni ta silmad lahti tegi. Läks temalgi sama kaua aega nagu minulgi, et aru saada, mis toimub. Ega ei olekski imestanud, kui ta oleks küsinud, et kes ma olen selline.

Pakkisime end jopedesse ja läksime autodekile. Ja siis hakkas kino-košmaar pihta.

Selgus, et bussile ei meeldi maha jahtuda, mistap ta turbo jälle ära unustas. Kitsipung selline. Kogu selle jama kestel saime esialgu süüdistada kütusefiltrit, sest juba tagasiteelgi ta kippus tõusude peal ära surema kohati, samas järgmise tõusu peal hoidis kenasti või isegi kiirendas. Nüüd aga oli mootor jälle külm ja kütusefilter soga täis. Kõps käias ja käias ja käias. Üks laevatööline tuli lähemale, Kõps jõudis vaid sosistada, et "pane tähele, kohe saame sõimata!". Õnneks oli mõistev inimene ja seekord ei pidanud ütlema "moottoripaska" vaid küsis selges eesti keeles, et milles viga. Oli tõesti mõistev ja pakkus isegi abi lükkamisel, aga kuna me ei tahtnud avaldada bussi tegelikku raskust, siis ütlesime, et täislast ja niiehknaa ei jaksa lükata. Kui maha sõiduramp tühjaks hakkas jääma, saime bussile hääle sisse ja vähemalt vaba hooga saime lõpuks rambist alla. Tere tulemast, Edgariaania! Vähemalt nüüd oli suurem peavalu möödas, oli vaja vaid tankima saada. Küll see Statoil on ikka vägev asi seal sadama juures. Jõudsime viimase kütusevaruga sinna ning busski hakkas normaalselt käima, ei koolenud vähemalt iga nurga peal maha enam. Kuid ilma turbota sõitmine jätkus ja alles kuskil poolel teel Tallinn-Pärnu, kui sai tehtud uus metsaväetamise peatus, alles siis tuli turbo jälle järgi ning ratsutamine võis alata.




Jõudsime väsinuna, kuid ometi õnnelikena Pärnusse. Ladusime kauba maha ning paar tunnikest hiljem lõppes seiklus minu jaoks Säreveres, kust me 4 õhtut tagasi alustasime.




Kokkuvõte.




Kõps, kes on juba vana kala sellel marsruudil, sõitis stabiilselt stoilise rahuga. Minu jaoks oli see seiklus esmakordne ning see vähenegi uni oli ikka täiega seda väärt. Eriti, kui jõudsime esimeses pooles Norra mäestikeni.

Mida oli uut minu jaoks?

Khm. Kas rumalat küsimust on olemas? Ilmselgelt mitte. Kõik oli minu jaoks uus juba autoga laevale sõitmise hetkest alates. Need imelised vaated, need hinnanumbrid, mida skandinaavlased kaupadele kirjutavad, need emotsioonid, mis valdasid reisi kestel. Lisaks hämmastas mind, et Norras on võimalik täitsa umbkeelsena hakkama saada. Elektroonika poes, kust me omale nänni soetasime, sai keelt oskamata ikkagi viimse mohikaanlase moel käte ja jalgade abiga selgeks tehtud, mis on meie soov. Võeti vastu ka meie Swedbanki pangakaart ja tehing võis toimuda probleemivabalt.

Samuti pole ma elu sees varem sõitnud Soome kiirteedel ega Rootsis. Mägiteed jäid Kõpsi kanda, kuid eks sealgi oleks oma kogemus jälle juurde tulnud. Ei murdnud mind ka see kauba laadimine vihmas. Ma olin küll mudane, kuid õnnelik. Ja ilmselt Kõps oli ka rahul, et sai ise ka normaalselt puhata. Minu panus sellesse sõitu oli küll tühised 800km, kuid parasjagu, et me jõudsime oma sihtpunktidesse elusate ja tervetena.

Olen selle vahva sõidu eest ülimalt tänulik Kõpsile ning loodan, et ehk see seiklus ei jäänud Vanapeerule viimaseks.




Mis aga bussi puutub, siis esimesel võimalusel vahetatakse ta võimsama vastu, sest kuigi see prantslaste 2.2 HDI on tubli mootor, siis kütusekulu ja jõu suhe jääb siiski suuremate mootorite eeliseks. Et ma ei imestaks üldse, kui Kõps varsti mõned aastad uuema bussiga juba ringi uhab. :)




Ja oligi kõik. Nii palju mul öelda oligi. Sõbrad-tuttavad näevad NäoRaamatust pildimaterjali ka, teised peavad leppima minu kirjeldusega.

Kummituslood. Vol 1.

Kui päris aus olla, tuleks alustada päris algusest...
Olen eluaeg paranormaalsust armastanud. Õigemini, mitte armastanud, pigem mind ei häirinud igasugu tondid ja asjad.. No seda ehk mürsikueast alates..

Väiksed lapsed näevad ikka asju. Mäletan isegi, et nägin inimesi, keda emme ja teised ei näinud. Nüüdseks on need mälestused hajunud. On vaid mälestus mälestusest, mis on ka omakorda mälestus mälestusest.
Internetis surfates, võib leida, et väikelapsed ja loomad tajuvad kõike palju tugevamalt, ehk isegi näevad.
Mäletan oma sünnipäeva millalgi põhikooli alguses, kui kõik olid läinud, hakkas kohv kannus loksuma ning ma olin piisavalt tattnina, et ise seda loksutada. Kartsin sellest rääkida ning lihtsalt unustasin ära hiljem.
Edaspidi hakkas asi võimenduma juba peale kooli.
Läksin aega teenima Võrru. Seal on teada-tuntud Ohvitseride maja (nüüdseks renoveeritud), mis minu ajal oli paras lobudik ning linnalahingut pidades võis seal aegajalt kuulda imelikke hääli ja tunda teistlaadi hingust. Olgugi, et väljas oli juba miinuskraadi valitsus, siis oli see ikka hästi tuntav. Pigistasin ka seal silma kinni. Keskmise kasarmu keldris oli jõusaal. Ühel õhtul, kui olin vastutav ja pidime saali koristama, siis kuulsin tagaotsas samme. Kõik teised olid juba lahkunud ja ma käisin veel  saali üle kaemas, et öösel üllatusi ei oleks.. Siis kuskil taga pimedas osas oli kuulda maadlusmati müdinat ja samme. Kustutasin tuled ja läksin ruttu minema.
Siis oli jälle tükk aega suhtkoht vaikus. Ei näinud, ei kuulnud, ei tundund miskit. Kuniks Tartusse kolisime..
Meie elamise eelmised omanikud olid juba väga vanad ja oli aru saada, et kauaks neid pole. Paar aastat hiljem tuligi teade, et peremees on surnud. Matusele me ei läinud, sest ei olnud nii head tuttavad. Küll aga hakkasin öösiti korteris kuulma laminaadi naksumist ning kui keset ööd unise peaga vetsu läksin, siis pimedas oli näha tume kogu istumas tugitoolis. Ja seda ikka mitmeid kordi järjest vahel. Ema olevat ka seda  meest näinud, kui oli ühekorra koristanud ja keeras ringi, oli mustas ülikonnas pikk mees tal selja taga... Aga noh, arvestades seda, et mu ema armastab süüa tehes ja koristades veini trimbata, siis enamik panustaks sellele. Paraku mina mitte. Nähtud, tehtud, seega kinnitan. Seetõttu ma ei maga kunagi lahtiste ustega, mind häirib, kui keegi vahib. Paraku oma toas ma seda ei tunneta, küll aga minu tüdruksõber, kes on eriti tundlik selles suhtes. Ta ikka räägib mulle vahest hommikuti, kes teda jälgimas käis. Seetõttu ta mul Tartus eriti külas ei tahagi käia. Ei saa süüdistada, mina ka ei taha, et keegi mind vahib. :)

Nüüd aga lähemalt. Mu tüdruku õde ja õemees ostsid 10.a tagasi omale maja Tartu valda ühte alevikku.. No hea küll, Varale. Ajalugu Vara mõisaga ulatub juba nii kaugele, kui keskaega. Vahepeal on omanud seda paika erinevad aadlid ja muidu mustpersed. Kuni I maailmasõjani omas seda keegi kodanik Sivers, siis mõisahoone võõrandati ning läks suure tõenäosusega sõjaväe kasutusse. Edasine ajalugu vaikib, kuid seda on külarahvalt kuulda olnud, et teise ilmasõja ajal tegutses mõisas NKVD piinakamber ja mõisa juurest läheb 2.5km pikkune allee, mille ääres suured kõrged pärnad on näinud nii mõndagi, millest ehk teadagi ei tahaks. Nimelt, kes jäid millegagi silma, hukati. Kuulu järgi pandi inimesed näoga vastu puud ja kõmmutati kuul pähe. Neid hukkamisi seal ikka on olnud. Ja kui mõisahoone veel püsti oli, siis seal keldrites olid ahelad ja muud piinamisvärgid kõik alles olnud. Seda juttu rääkis mulle tüdruk ise, ta oli veel siis tattnina ja käis igal pool kahtlastes kohtades. :) Ilmselt sellest on ka aegajalt nägemused, kui tulen Vara poolt mõisasse, et keegi justkui jookseb üle põllu tee peale. Ja jumala selgelt nägin ning keerasin ise kraavi. Ja hoplaa! Mitte kedagi polnud läheduses ka mitte. Ühe korra oli vastupidi, kui mina ei näinud kedagi, aga tüdruk kisas kõrvalistmel, et õu õu, tõmba hoogu maha, keegi jookseb üle tee. Siis oli kergelt hämar ka, kuid tõesti, mina ei näinud midagi ja ei lasknud isegi gaasi maha. :)
Üks tähelepanek veel - kui väljas oli 30+ soojakraadi, siis allee on külm ja mitte ühtegi sääske ei lenda. Minu auto temp. andur on laiskvorst aga kälimehe Fabia registreerib kiiremini ning iga kord kui mõisast ja alleest mööda sõita, kukub välistemperatuuri näit 2-3 kraadi võrra. Maja juurde jõudes jälle näitab nii nagu peab. Samuti on mõnel ööl, kui kuu paistab, kuulda allee poolt plaksatusi ja summutatud karjeid. Ilmselt sõja ajal tehtud hukkamised. Jäänukenergia, nagu interneedus mulle väidab. Lihtsalt väike tähelepanek. :)

Niisiis, osteti maja ära. Maja oli suhtkoht maltsa ja putke sisse kasvanud, põrandad ära mädanenud, sita ja kuse hais käis aiva üle pea.. Kälimees rääkis üsna graafiliselt, kuidas ta sõna otseses mõttes sitta välja rookis majast, et siin vähemalt kinniste akendega hingatagi saaks. Mees ise on ligi 2m pikk ja ikka olid maltsad üle pea. Ütles, et trimmer jõudis 4 korda remondis käia, enne kui maja esine puhtaks sai. Algselt palkmaja, on ehitatud millaski enne II ilmasõda. Sõja ajal toimunud küüditamise ajal tuldi pererahva juurde, kamandati pererahvas hoovi, kes keeldus Siberisse minemast, kõmmutati sealsamas maja ees tamme najal maha. Selle tamme lõikas kälimees eelmisel suvel maha, kuna hakkas segama kõrvalhoone ehitust. Selle puu tüvest saime tehtud sellise istumispaiga. Jäme osa lauaks ja kitsamad tüvepakud istumiseks. Mahe.
Paraku on aga alust arvata, et kuna pererahvas keeldus Siberisse kolimast, on nende veri selle tamme peal ja nende hinged majas alles.
Nõnda.
Algas siis majas remont. Kälimees on osav ja algselt lihtlabane pööning sai ära koristatud ja tehtud teine korrus elamisväärseks. Samal ajal võeti ka koer ja kass majja ja algas igaöine klaperjaht...
Nagu ma ennist mainisin, siis loomadel on võime näha asju paremini.. Kuues meel või mis see neil oligi...
Igatahes, olgu see puudel nii tark kui tahes, inimesel ja "inimesel" ta vahet ei tee.. Kõik sai alguse ühel ilusal pärastlõunal, kui allkorrusel oli kaks kõrvuti tuba valmis ja pererahvas istus maha, et telekat vaadata. Koer oli aga hommikust saati närviline olnud ja sel ajal, kui kõik istusid diivanil, oli koer ukse peal ja haukus paaniliselt teise toa poole. Ei läinud pikalt aega, kui kälimehe arvutihiir laua pealt koerale nina pihta visati. Vot sulle.
Kassiga oli lugu veidi kehvem. Paistis, et koduvaimule ei meeldi kassid ning suhtkoht peale seda, kui kass majja toodi, hakkas täiesti lambist kass tuppa pissima ja peitis end igale poole kuhu sai. Nüüd ise mõeldes, siis mul Tartu kodus on ka kass ja see peidab ka end vahel igale poole voodi alla ja jumalteabkuhu. Ühe korra puges mu läpaka kotti.
Siin majas aga ilmselt asjalood kehvemad ja edaspidi kassi majja ei lastud. Vaene Murka. Õhtuti vaatan ID kanali pealt Kummituslaborit ja Kummitusi, siis seal on ka osades lugudes vägivalda koduloomade suhtes. Enamikul siiski suretas koduvaim lemmiklooma välja...
Ja peale seda on koduvaim end ikka aegajalt ilmutanud, kas siis varjuna või häältena või loobib asju. :)
Minu esimesed kokkupuuted olid isegi suht sõbralikud. Millalgi enne jõule, kui ma siin pikemalt viibisin, siis samuti kellegi vanamuti hääl sosistas mulle kõrva: "mine ära, see ei ole sinu kodu".. ma ütlesin kõva häälega mutile vastu, et pistku oma arvamus sinnasamusesse. Peale seda minuga enam ei ole ülbitsetud, küll aga näen varje ja kuulen hääli.
Siis mingil hetkel jälle Nässik hakkas toas närveldama. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem. Eks ta ikka välja tahtis, aga tal kaval komme, nii kui pääseb, nii kohe naabri koera rautab. Mõtlesin, et piiran veidike Nässiku seksielu ja jätan ta tuppa. Teised läksid poodi. Istusin rahulikult diivanil, arvuti süles, juhtmeta hiir minu kõrval.  Näss muudkui haukus ja haukus jälle ukse poole ja järsku pabahh! Hiir mu kõrvalt pani koera suunas lendu. Lahe. Jälle saan uue hiire osta. Seda hiire-värki juhtus paar korda veel. On ka visatud saapaga ja on ka Nässik lihtsalt minema hirmutatud, et haugub haugub ja siis järsku jookseb saba jalge vahel teise tuppa.
Viimasem suurem vahejuhtum oli nüüd, kui ma olin raskelt haige voodis. Teised olid väljas, nautisid päikest ja tegid aiatöid, siis mina olin toas, üritasin tukastada. Järsku tunnen, keegi istub voodi serval. Tahtsin tekki veel rohkem peale tõmmata, no ei saa. Keegi paks istub peal. Olin kindel, et Nässik jälle mulle jalutsisse roninud, kuid võta näpust. Samal hetkel kuulsin Nässiku haukumist väljas ja ilmselt ajas ta jälle hanesid taga.
Ja nii ikka juhtus mitmeid kordi, siis ma nägin oma silmaga, kuidas voodi äär kergelt vajub ja pepukanni jäljed selgelt eristatavad.
Siis kui me tüdrukuga kahekesi maja valvame, siis on öösiti kuulda teisest toast, kuidas trepi astmed naksuvad ja kuna teise korruse põrand on lakitud laud, siis see ka kriiksub teatud kohtades. Ja kuna me oleme kahekesi vaid ja Nässik magab meie toas, siis on loogiline, et keegi lihast ja luust neid laudu ei kääksuta. :) Ja on kuulda olnud ka lapsehääli.

Ühekorra ma tegin telefoniga pilte majast.. Õigemini tegin edevaid pilte autodest ja mõne koha peal jäi maja aken peale ja siis paari pildi peale jäi ka koduvaim ise. Siuke 40ndates mees lodumütsiga kardina vahelt piilumas.. Kahjuks neid pilte mul enam pole, kuna pea hakkas alati nii kõvasti valutama neid pilte vaadates, siis seostasin sellega ja peavalud kadusid kohe, kui pildid ära kustutasin.
Samuti meeldib meie koduvaimule TV6. Ükskõik, mida ma õhtuti digiboksist vaatan, reeglina ID või History, siis hommikul ärgates on TV6. :) Väga harvad korrad, kui kanal jääb tõesti ID või History või millegi muu peale, mida enne uinumist vaatasin.

Siis kui siin soojad ilmad tulid, lumi oli läinud, t-särgi ilmad käisid täie hooga, tulid külla sugulased Türilt. Õigemini siis tüdruku vend koos naise ja lastega. Vend siis tuli minu juurde, et oh, ma lähen panen sulle hea loo käima, läksime istusime autosse, tümm põhja, aknad alla, tšillisime. Ikkagi minu remonditud Scorpio ju. :)
Ja mu tüdruk tuleb siis majast välja, jääb trepil seisma ja vaatab nagu kummitust oleks näinud. Siis kogus ennast ja tuli rääkima. Alles õhtul teki all tunnistas, et nägi oma venna tagaistmel ammusurnud vanaisa, keda keegi ei sallinud. Seda ta rääkis järgmisel hommikul ka õele. Terve perekond on juba harjunud sellega, ma vaatan. Ämmamamma on mul eriti vahva. Ta ütles mulle, et mina ei tohiks neid üldse näha, et minu energia on väga tugev ja mul on hea energia. Vaimud armastavad nõrkasid iseloomusid ja ammutavad oma energiat sealt. Samuti on neile energiaallikaks vesi ja veesooned. Vist on asjakohane mainida, et maja on ehitatud kahe veesoone peale.

***

Aga jutt ei piirdu ainult sellega.
Nähtamatud olendid olid ka täitsa ühiselamus olemas. Ma elasin nüüd esimene õppeaasta ühiselamus nr.3. Mis on ühtlasi üks vanimaid kõrvalhooneid Särevere kooli linnakus.
Õhtuti, kui öörahu oli, oli kuulda koridorides samme, kolksatusi, lohisevaid samme, paaril korral õnnestus minul ka varjusid näha, kuid need libisevad nii kiiresti. Ja vahel oli koridoris kõndides raske olek, justkui keegi kõnniks sinust läbi. Oma tüdruku ma ühikast leidsingi ja tema elas üle koridori. Ja tundis kõike sedasama. Paraku tema on nõrgem ja nad hakkasid teda ära kasutama. Päris tihti oli nii, et teda  püüti ära hüpnotiseerida. See tähendab siis seda, et inimene tegelikult magab, kuid ta näeb kõike reaalselt. Ma läksin ühel hommikul tundi, tema jäi magama ning pani minu selja taga ukse lukku. Ta oli näinud unes, kuidas ma astun tuppa, teda laubale suudlen ja ütlen, et "kõik on korras. ma olen nüüd siin" ja hakkasin teda kallistama. Alles siis ta oli aru saanud, et teda püütakse ära nõiduda ja hakkas end unes kõigutama ja lükkas end voodist maha. Sel hetkel ta ärkas üles, voodis kusjuures, ning tundis kuidas see külg täiega valutas, mille peale ta unes oli kukkunud... Peale kõiki neid vahejuhtumeid sai komandandiga ka veidi juttu puhutud ja tõesti, tolles ühiselamus oli nii mõnigi endale käe külge pannud, kes poos end oma tuppa, kes trepikotta trepikäsipuu külge, kes hüppas aknast alla... Variante mitmeid. :)

Üldiselt, niipalju kui uurimine on näidanud, on tegu sõbraliku vaimuga õnneks. Kahjuks on kälimehel plaan alumine korrus avaramaks teha, mis tähendab ühe seina maha võtmist. Siiski võib see ka ühtlasi tähendada seda, et kui vaim/hing on salvestunud kindlasse asjasse, siis selle hävimisel/muutmisel hing aktiveerub ja võib alata uus paranormaalne nähtus. Et targemad soovitasid seina maha võtta, siis oodata ja siis maja ära puhastada täielikult. Et ehk on mõni hing jäänud veel siia, kes pole teispoolsusesse siirdunud.
Ma ei ole mingi ekspert. Kõik teadmised ja muu nõu-hau on omandatud  telerist ja internetist. Küll on aga tegu väga põneva värgiga, kes kummitusi ei karda, võiks isegi neid salvestada. Ise püüan samuti veel mõne EVP lindistada, enne kui maja ära puhastatakse. Ehk saab vastuseid, miks need hinged siia on jäänud veel.

PS. Üks tundemärk, kuidas aru saada vaimu kohalolust - kas külm hingus või siis põhjuseta tõusevad ihukarvad kas käel või jalal. Samuti võivad osad elektroonikaseadmed tuvastada magnetvälja muutust. On olemas täitsa spetsjomm seadmed, kui tuluke vilkuma hakkab, on miskit nihu. :) tv.blinkx listis on Ghost Lab täitsa olemas. Kes tahab, saab veebis esimest hooaega vaadata, saab veidi aimu asjadest.

Tuleb veel kindlasti veel mõni postitus, kui peaks midagi toredat juhtuma. :)
Seniks,
BÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ!