pühapäev, 13. november 2011

Vanapeeru seiklused Norramaal...



Et kõike ausalt ära rääkida, pean kahjuks alustama algusest.

Kõik sai alguse ühel heal ilusal ..mingi.. kuu, vist oktoober, päeval, kui sm. Kõps ulatas kuldse pileti, mida alguses küll pisut naljaks pidasin, kuid mis osutus tõesemaks, kui vanaisa vanad Marati dressid mu riidekapis.

Sain võimaluse kaasa minna seiklusele, mis algas Pärnust ja lõppes Bodø's - maagiliselt maagilises linnakeses, mis oma õigused sai juba aastal 1816 ja mis nüüdseks suuruselt teine linn Nordlandi regioonis, ehkki rahvahulk selles vahvas linnas on ligikaudselt võrdne meie Pärnu rahvaga. Selle suure numbri sisse jääb vähemalt üks majatäis vahvaid eestlasi. Siiski, Bodø kirjeldusest veidi hiljem. Tähtsad asjad kõigepealt.




Algas see novembrikuu kolmandama päeva lõuna ajal, kui kokku said pakitud sokid, trussikud, särgid, naljaviluks - maisitõlvikud. Kaameral aku täis laaditud ja sülearvuti kotis, asusime kõigepealt Pärnu poole teele. Oli ju tarvis veel ka buss ette valmistada - hoiatus Norrast, et tundra võib jääs olla - pole muret, buss sai krõbisevad jalavarjud ja sellega sai ühele poole. Siis avastas Kõps, et õlivahetus on ukse ees. Kerge jalakeerutus lähimas varuosade kaupluses lahendas sellegi mure - rahakotis auk, mootoris uus õli. Mis saakski enam kaunim olla, kui nurruva mootori saatel sügiseses Pärnus .. köhh-köhh... Kamazi tomu nautida..

Enivei, meid ootas järgmise peatusena Kaubamajakas, sest kuna buss oli selline mahukas, otsustasid teised head inimesed meid, häid inimesi, ära kasutada ning bussi ilmus eikusagilt 6-7 ostukäru jagu söögikraami. Pidavat olema ehituspoisid ja saatsid meiega Norra ära oma pooleteistkuu söögivaru, ehk siis neil oli tarvis vastu pidada veel umbes täpselt jõuludeni, kuni jälle koju lastakse käima.

Mõeldud-tehtud, bussi põrand ära jagatud, ootas meid veel üks poetiir ning õhtu võis alata.

Otsustasin siis müüti murda ja ära proovida Kõpsi teooria, et õhtul 3 õlut hinge alla ja magad nagu beebi. Starõi Melnik Svetloje oli tõesti tasemel, ning uni saabus juba enne, kui jõudsin pea padjale toetada. Oli selline mõnus, õnnis tunne hommikul ärgates. Selle müüdimurdmise käigus avastas Kõps omale uue margi - The Cream of Dublin, mille mekk oli tõesti selline kreemikas ja esmakordselt, mulle hakkas tume õlu meeldima.

Ja uneaeg võis alata.




Päev 1.




Kuigi on raske määratleda, kustmaalt algab päev või öö, siis olgu lihtsalt see pealkiri siin.

Ega väga enam aega molutada polnudki, kiire hambapesu, näoloputus ning padavai autosse. Hommik algas kenasti, jätkus meeldivalt ning jõudsime päris kenasti väikese ajavaruga sadamasse.

Ma polnud kunagi sadama terminaale siitpoolt sedasi näinud ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Nojah, ainult need alko-turistid kippusid veidi silma kriipima, kui meie kõrvale veeres suhteliselt uus Peugeot', autos kaks matsakat Soome-tädi ning toonimata tagaakendest vaatasid vastu hunnitud plokid viina, veini, õlut ja sigarette. Lühidalt öeldes lihtsa matsi keeles - sitaks pappi pandi mandi alla, et õhtul kodus kõva kräu maha panna.

Siiski ma arvan, et eks osa oli ka ilmselt tellimustöö - ei maksa ju see ülekäimine eriti palju, autosse mahub rohkem, kui käsipagasisse ning Tallinnas on ka muid vaatamisväärsusi peale Super-Alko ja Norde Centrumi alkoholipoe. Siinkohal meenus juhus, kui ülikooli ajal käisime Kumu't külastamas ja pärast seda sisaldas reis veel Norde keskuse külastust, mistõttu ma juhtusin peale, kui kaks soomlast läksid kaklema ühe tühise viinapudeli pärast, mis niiehknaa kellelegi oleks "vene roosiks" saanud, varem või hiljem. Masendav. Aga no kuidagi peab ju pensionär aega sisustama. Miks siis mitte minna naaberriiki lärmama ja lagastama ja oma rahvuse mainet täis tegema.

Sadamas ootejärjekorras järsku avastas Kõps, et kaasavõetud voolumuunduri jaoks puudub vajalik juhtme jupp. Sai siis tuuseldatud igasugu taskuid ja laekaid, kuid mida pole, seda ei võlu ka varblase perssest. Sai siis pisut leiutatud ning Kõps leidis lahenduse, mis rahuldas mõlemat osapoolt - meid, et saime autolt voolu ning autot, et me oma leiutamisega midagi maha ei põletanud.

Mõned kümned minutid hiljem lasti kõiki laevale. Olles auto ära parkinud, suundusime üles, lounge alasse, sättisime end mugavalt sisse, vaatasin eemaldumas Tallinna siluetti ning avasin rüperaali kaane...




Kaks tagumikku vägistavat tundi hiljem, tõmbasime joped selga ning suundusime jälle B1 autodekile. Enne laeva täielikku põkkumist ja rambi avamist on ideaalne võimalus keha kinnitada. Nii me ka tegime. Kaasa ostetud salatid leidsid kohe rakendust, hea pehme Fazeri Kodusai kõrvale ning saigi kõhu täis mugida. Soome turistid, kes nüüd kodumaale suundusid, jalutasid meie kaubikust mööda ja vaatasid, kuidas kaks näljas Viro poissi kahe suupoolega kartulisalatit sisse vehkisid. Kerge magustoit sinna otsa ning peagi nägi jälle ilmavalgust.

Peab mainima, et laevasõitu olen ma alati kerge umbusuga suhtunud, kuid näha on, et tehnika on tasemel, meeskond teab, mida teeb ning eks paljuski ole kinni ka reisija enda psühholoogias.




Soome Länsisatama oli justkui kättemaks sõja eest. Kõikjal teekate üles võetud, ehitatud suured ja laiad liikluseaeglustajad, mille mõttest ma hetkeks aru nagu ei saanudki, et milleks need, kui isegi üle 5km/h seal eriti kiiruseid arendada ei saa. Aga need seljataha jäetud, sadama väravatest väljas, hakkasin lõpuks seda Helsinki ilu nägema. Paljuski meenutas Tallinnat, samas sellest totaalselt erinev. Tänavad on ilusad puhtad, munakiviteed ei raputa proteese lahti ning liiklus üllatavalt sujuv. Isegi hulkuvad kassid olid kultuursed ja ei teinud seda vana-inimeste asja keset tänavat ning koerad käisid oma asja ajamas ilmselt Soome lahte, sest linn oli puhas, aga sadamas lämmatas kergelt seisnud vee lehk. Kõps koputas mitu korda vastu lõhnakuuske, et see oma tööd tegema hakkaks.

Mõned pöörded siia-sinna-tänna ja oligi kiirtee meie jaoks avali.




Kiirtee polnud üldsegi mitte selline, nagu ma uhketest Jänkistani filmidest olen harjunud nägema, et sõiduteed on 82-rajalised ja ühe koera tee ületamisest saaks terve aasta jagu loodusfilme... Soome kiirtee oli kaherealine, kus kiiremad said nautida teist rada, kuhu aegajalt ka mõni vanaema oma ratastel poekotiga ära eksis. Ei saa ju pahaks panna siiski, sest mammi pressis reipalt oma Peugeot'st 110 välja. Kahjuks olime meie oma Hüppajaga tubakamad ja viisakad põhjamaalased hoidsid aeglaste ritta.

Paraku ilm ei soosinud meid väga, sestap sai juba üsna varakult hakatud nautima skandinaavia päritolu vihma.
Oma väikses roosas maailmas olin alati mõelnud, milline on Soome, millised on soomlased ja kas seal lõhnab ka Soomele iseloomulikult.. Pfff.. Pean kahjuks lootjaid kurvastama. Peer haiseb seal ikka samamoodi, eriti, kui see pärineb lihasalatist, kuhu on poetatud ka paar punast uba... Diisel oli väheke diislisema hõnguga ning põõsastes haukusid trollid. Aga õhk, kui selline seal üldse olla saab, oli tõesti kargem. Kasvõi fakt, et näiteks kui Kõps tahtis kopsuvähki toita, avas ta akna ning kogu vine jõudis ka minuni. Samas Eestis jällegi, ma võisin ta kõrval ka istuda, ei ühtegi vingukübetki. Seega ma oletan, et rõhkkond on teine ja kuidagi mõnus oli ninasõõrmetesse seda kõike tõmmata.

Tegime paari tunni järel jälle ühe peatuse, sest keresse tõmmatud Tarhun tahtis nüüd oma teed minna ja mina ei kannatanud ka kaua enam.. Loodusega pole mõtet vaielda.
Peatusime selleks ettenähtud kohas, kuhu oli isegi prügikast paigutatud. Saime ka osa pahna autost minema lennutada ning mul tekkis jalasirutuseks ruumi. Kõps etendas jälle tulepesuri rolli, mina nosisin saiakest ja tee võis jätkuda. Navigaator Pirx Kõpsi telefonis näitas veel 1000 kilomeetrist rännakut... Jätkasime üksteise lõbustamist anekdootide näol.

Vahepeal vilgatasid taamal tuled ja kimasime läbi nii mõnestki asulast. Eriti toredad olid valgustatud kaljuseinad ning uuristatud maanteed, sest võis arvatagi, et miljoneid aastaid tagasi oli selle koha peal kivimite kogum ja etteruttavalt saab väita, et ka Norras ja Rootsis esines vulkaanilist kivimit, millest tuima näoga ilmselt teed läbi uuristati... Igal juhul oli seda huvitav jälgida ja kaamerasilm tabas paar võtet. Maagiliselt maagiline.

Üks eriti tavaline, samas omapärane silt jäi silma ühes kohas - Pihkuri Hotell. Ma tükk aega veel tagantjärgi mõtlesin ja arutlesin, kuniks kohale jõudis, mis selle sildiga öelda taheti. Avaldasin oma mõttekäigu ka Kõpsile ja naerulaginat oli kabiin täis. Pagana ropud soomlased, vähemalt suutsid nad jälle ühe niši luua pihkurite jaoks mõeldud hotelli näol. Pole midagi paremat ühe pihkuri jaoks, kui eraldatud soe ruum, süüa antakse takkaotsa ning terve õhtu on ainult sinu ja su käte päralt. Kuradi randmeraundiräpparid.

Kuna bussiistmel oli soe ja hubane, võtsin lonksu Tarhuni, sättisin sisse leboasendi ning silm vajus kinni ise-enesest. Lasin Kõpsil rahus sõita.




***




Oma päris mitu aega hiljem... Paganamas, enam ei mäletagi täpselt.. Aga üks paar tundi hiljem äratas Kõps ning näitas järjest kiiremini lähenevale teeviidale - "SVERIGE". Olime jõudnud Haparanda. Olime jõudnud Rootsi Soome või Soome Rootsi.. Kudapidi nüüd võtta... Parkisime end Shelli tanklasse ja jäime puhkama hetkeks.

Seal käis ka igatsorti rahvast. Enamjaolt Soome numbrimärgiga ja enamjaolt mersud. Soome noortel polnud ilmselt muud tarka reede õhtuti teha, kui hops! üle piiri Rootsi minna ja seal tanklas läbustada.

Sõime parasjagu oma kergelt liisunud lihasalatit ja tuli auto. Autost väljus terve jalgpallimeeskonna jagu rahvast, ise veel imestasime, kas see auto äkitsi hoopis kummist pole.. Ja läksid nad siis tanklasse sisse, tulid välja, Red Bulli purgid käes, jäid meil bussi ees seisma, kulistasid kogu sisu omale sisse, niiet kõrisõlm käis nagu litsimaja lift üles-alla-alla-üles. Purk lendas seejärel kauge kaarega eemale ja siis nad tõmblesid, nagu oleks just langetõve saanud sealt purgist. Fui. A ehk olengi mina juba lihtsalt liiga vanaks jäänud ja ei erutu enam sellise vaba-aja veetmise peale.

Kui need nagamannid läinud olid, tuli uus auto - sedapuhku Volvo, millel tagaots maani. Olgu etteruttavalt öeldud, et kõik autod, mida me seal nägime, tundusid lowrider'id olema, aga paraku eksisime - matsakad mammid venitasid lihtsalt autol kõhu maani.

Niisiis, tuli Volvo, jäi tankla ette ülbelt seisma, sealt väljus 2x3m tädi, kes paistis veel täitsa teismeeas olevat. Suits ees, emolik välimus ja vasakus käes KOFF'i purk. Selged pildid, Sommid peavad kuskil läheduses labrakat. Samal ajal teine osa seltskonnast käis tanklas, ilmselt millegi varusid täiendamas ja vaene Volvo-juht, tuli korra autost välja, vaatas nukralt oma autot ja läks sama nukralt rooli taha tagasi. Ilmselt oli siis kaine juht oma autoga.

Tanklast lendas väljas veel üks purjutaja, toetas oma suure joogiklaasi auto tagaotsale ning tuli tankla nurga taha, kus seisime meie, oma põie sisu tühjendama. Ta oli seal ikka oma hulk aega. Suur mees, järelikult suur põis. Ja seda ta oli ka. Kui ma siis ajaviiteks mõtlesin bussil klaasid puhtaks pesta, siis ust avades oli paras ookean bussi taha tekkinud. Haises ka samamoodi.

Aga mind see ei takistanud.

Volvo läinud, tuli selle asemele miski mersu, kust välja tuli üsna kahvatu olemisega tütarlaps, kellel riided rippusid nii nagu jumal juhatas, soeng oli säänne, nagu oleks äsja saama pealt tulnud ja ega tal need kõverad jalad ka kuigi sirgelt püsinud... Seelik oli ka üsna ülesse tõmmatud ja tüüp, kes rooli taga oli, vahtis meid päris kurja pilguga. Kui see pilk oleks tapnud, oleksime vist oma 23 korda surnud juba olnud. Ilmselgelt oli siis peale seksi sigaretipuudus ja tehti kiirkäik tanklasse. Aga meil oli sellest üsna pohlad.

Siis vaatasin Kõpsi poole, see tukkus juba magusasti, lasin ise ka saapad jalast ja tegin olemise mugavaks.

Ühel hetkel Kõps virgus ja küsis mu enesetunde kohta ning kobis siis minu asemele puhkama. Paak sai uuesti täis pandud ja meie teekond Rootsis sai jätkuda.




Päev 2.




Kuigi ma juba mainisin, et see päevade süsteem on selles päevikus üsna ähmane, siis las ta stiili mõttes jällegi olla.. Sest kesköö oli ammu möödas Eesti aja järgi ja pime ida-Rootsi avaldas oma mõjusid.

Peaks mainima ka seda, et, esmakordselt Skandinaaviasse sattununa, oli päris lihtne navigeerida. Kui teadsid enamvähem linnade nimesid, võis päris kenast hakkama saada. Väiksemate kohtade tarbeks peaks hankima endale teedekaarti ja kes päris karumustikas tahavad ära käia, need peaksid hankima kas Ovi Maps'i või TomTom'i. Meil oli antud juhul mõlemad olemas ja Nokiat võis natuke rohkem usaldada täpsuse osas, sest TomTom kippus kohati arvama, et me sõidame teest väga mööda.

Rootsi teed enam nii laiad ei olnud, nagu Soomes. Kiirteedega oli ka üsna kitsikus, kuid kohati oldi lahked ja sai mõne kilomeetri vältel ikka kahte sõidurida nautida. Kui Soomes olid maanteed 90% ulatuses valgustatud, et vahest ei pidanud kaugtulesid lausa mitu tundi lülitama, siis Rootsis valitses pilkane pimedus. Vaid asulate algused ja lõpud oli valgustatud. Samuti käis teerada üles-alla alla-üles. Aga see-eest sõidukiirus oli suurem ja me il oli päris hea tempo ülesse kruvitud. Ei saanud mina siis ju Kõpsile alla jääda. Sel ajal, kui tema põõnas, sain ka mina päris korralikku kiirust arendada.

Luleà juurest keerasime ära paremale, suunaga Arvidsjaur'i peale ning peale Arvidsjauri sain jälle rooli tagasi ulatada. Kõps vaatas juba päris erksate silmadega mulle vastu ja minul oli jällegi raskusi silmi lahti hoida.

Sellest kohast polnud enam kaugel ka Arjeplog ning polaarjoon.

Kuna meel oli ärev veel äsjasest roolimisest, siis mu unest ei tulnud eriti midagi välja. Natuke aega tukkusin ja meenutasin, mida ma pimedas Rootsis juba näinud olin. Metsad olid mehised, teed mõnusalt siledad, hästi kaunid loodusvaated, kui kuu paistis ja peegeldus järvel... Ei tahagi teada, mis siis veel valges võiks kõik nähtaval olla. Ja nii ma siis tukkusingi mõne aja ja jõudsin enne polaarjoone ületamist jälle ärgata.

Tähistatud on see joon hoiatustuledega, tõkkepuuga ning isegi oli laagriplats selleks puhuks - Camp Polarcirkeln. Igati muhe ju, tuled kaugelt maalt, kaasas telk ja padi, viskad ennast küliti ja saad nautida öötaevast.

Meil selliseks romantikaks aega polnud, tuli edasi rühkida. Jällegi sai kaameraga klõpsutatud omajagu ööpilte ning meenus hetkeks Soome, mis tõesõna, ongi 1000 järve maa. Siin, kus me olime, oli samuti veesilm iga väikese maa tagant, kuni lõpuks ükskord algas Tundra.

Tundrasse jõudsime juba, kui väljas oli valge, ma olin jälle vahepeal märkamatult unemaal käinud ja pilgutasin silmi selle lume peale, mis silma säras nii rõõmsalt.

Buss vajas ka vahepeal jälle seda kallist elunestet ja korraldasime tugevas tundratuules manuaalse tankimise. Sinna ma oma teksapüksid jätsingi.

Jõudsime peale tankimist ka veidike lumesõda pidada ning ütlesin Kõpsile, et oleks vaid Hents praegu siin, see hull läheks kohe pöördesse, nähes et "drift on maas". Peaks mainima ka, et pagana külm oli ja pagana kõva tuul, mis ei lubanud väga kaua värsket õhku ja vaadet suure ja laia lageda peal nautida. See vähenegi võttis näpud kõvaks juba. Viimased kiired klõpsud pildiaparaadiga ja minekit.

Tundra tee oli salakavalalt sinka-vonka ja läikis kahtlaselt. Kuigi bussi krõbisevad jalavarjud ei lubanud kordagi aimata jäist surmahingust, siis oma sõidukogemus lubas arvata, et küllap see teepind ikka libe oli ka.

Tundra oli värskelt läbitud, kui eikuskilt ilmus tollipunkt ja Norra piir saigi ületatud. Kui õigesti mäletan, siis Eesti aeg mu käekellal veel kehtis ja miskit seitsmendat hommikutundi ta mulle näitas. Igasugu JokkMokk'id ja Kvikkjokk'id jäid seljataha ning Norske Saltfjellet tervitas meid.

Nimi lubas arvata, et me jõuame soolaväljadele. Ilmselgelt oli tegu petukaubaga.

Junkerdali turismikeskus jäi meist maha ning järgmised mitusada kilomeetrit ei toimunud eriti miskit. Alles siis, kui Saltfjorden läbitud, algasid teetunnelid ja Bodø oli käega katsuda.

Millised vapustavad ja vaimustavad vaated algasid. Päike oli ilmselgelt meie poolel ja mööda mägiteid tõustes ja laskudes saime kaameratesse oivalisi hetki. See oli maaliline.

Johann Köler oleks ilmselt seal maalinud aasta otsa järjest.

Ja sel hetkel ma mõistsin, et need unetud ööd, mis olid ja tulevad, on täiega seda väärt, et näha fjordi tipus päikesekiiri laskumas veepinnale. Ja justkui tellitult - järgmise tipu taga ootas meid vikerkaar. Seda juhtub harva, et sa näed vikerkaare algust ja lõppu korraga. Ja veel kahte vikerkaart kõrvuti! Keegi tark kunagi teadis öelda, et vikerkaare otsas ootavat kullapott. Aga siinkohal me siiski leppisime sellega, et saime kauni looduse abiga kogemuste võrra rikkamaks ja sellest rikkusest meile piisas. Enam polnud palju jäänud ja ühel hetkel jõudsime Bodø kommuuni ning taamal oli Norra mere kaldal asuv linnake juba paistmas.




***




Linna sisse sõitmine võttis ka omajagu aega.. Ilmselgelt oli sellel linnal ka oma eeslinn, mis oli nii hajali, kui vähegi olla sai.. Majake siin, hütike seal, kuur siin, peldik seal.. Kuna maastik oli ka üpris künklik, siis polnud harvad ka juhused, kus teede ääres olid taskud tehtud, ja trepp viis künkast üles ja seal oli selline majade kobar. Mõne sellise kobara juurde viis ka täitsa tee, aga kui nüüd kõdistada ajukurdusid ja meenutada seda, et ma kõvemal talvel ei saanud Tartus Narva maantee tõusustki üles, siis see oli veel jõhkrama kaldega, millest ehk vaid eriti karm maastur üles ronib. Aga ju siis seal keegi ei kurda. Minu, kui väheteadja eestlase jaoks igatahes tundus see müstiliselt müstiline, kuidas need inimesed seal rahulikult oma igapäeva toimetusi tegid. Aga majad olid ju ilusad!

Peale sinkavonka läbimist jõudsime lõpuks majani, kus Kõpsi isa ja tema meeskond elas. Vastuvõtt kodus oli äärmiselt soe. Esimese asjana tahtsin teada, kuidas maitseb mäestiku vesi - mmm.. see viis keele alla. Kodune kaevuvesi on ka paras solk selle kõrval. Isegi Jacobsi lahustuv kohv mekkis kohvi moodi, mitte ei tekitanud keemilist reaktsiooni, nagu need lahustuvad kohvid tavaliselt mul teevad, et peale tassitäie kummutamist hakkab kõhus pidu ja tunne, et kõik on sinna peole kutsutud.

Võileiba libistades järsku ehmatasin, akna taha hüppas kass. Kollane kass. Suur kass. Sama suur peaaegu nagu minu volask. Aga siledama karvaga. Talle pidavat meeldima autode all jahutusvedelikku limpsida. Meie buss seda rõõmu õnneks ei pakkunud ja kass nõudis valjuhäälselt tuppa saamist.

Peale väikest korralikku kehakinnitust saime loa minna linna peale uudistama. Kõps, kes sõitis linnas nagu vana kala, tema jaoks polnud mingit muret, minul aga uudistamist küll. Ja nii me siis käisimegi ühes suures kaubamajas, mille nimegi ma enam ei mäleta ja mis tundus suurem, kui 10 Ülemiste keskust kokku.

Igatsorti elektroonika kauplused, riiete butiigid, ehteärid, kulinate-mulinate putkad.. Silmad võttis kirjuks ja eks norrakeelsed sildid andsid oma panuse, et prillid uduseks võtaks. Aga osa silte tundusid täitsa tuttavad ja eks needki asutused said läbi käidud.

Elektroonika kauplus oli muidugi hämmastav. Palju ilusaid vidinaid, mis uhket tehnoloogiat täis topitud. Palju kära ja palju müra. Ah et mis hinnad seal olid? Nooo... Läksime siis sülearvuti leti ette. Vaatasin, pisike netiarvuti - no need pisikesed 10" plastikust märkmikud, mida meil netbook'i nime all müüakse.. Igatahes oli seal siis pisike Asus, 10" ekraan, hinnalipik 3600NOK. No olgu peale, oleks Eesti kontekstis, siis poleks ju hinnal väga vigagi. Eriti, kuna tegu on korraliku Asusega. Aga võta näpust! Et ettekujutust saada, tuleks taskust võtta NOK - EEK kursisuhe, mis kahjuks kaks korda meie kahjuks oli, siis vana raha järgi oleks ta maksnud 7200 EEKi. Thanks, but no thanks!

Et siis lähed poodi, hinnad justkui meie kroonides, kuid õige hinna saamiseks korruta kõik kahega. Vinge! Suured plasmatelekad, mis meil maksid krooni ajal veel sinna 50 000 kanti, olid Norras sama numbriga. Ei aitäh, 6000€ teleka eest on juba liig, selle eest saaks kodumaal mitu sõitvat autot ja veel mitu varuosadeks, või siis teemasse jäädes, saaksid oma neljatoalisesse Lasnamjä igasse tuppa ja vannituppa ja peldikusse suured ekraanid. Et kui peldikus läheb laevade uputamiseks, saaksid ikka potil istudes Reporterit jälgida.

Siis käisime veel mööda korruseid ja otsisime midagi ilusat ja hingelähedast, mida koju kingituseks viia. Kui Kõps veel midagigi leidis, siis minu saagiks jäi taskumõõtu taskulamp, millega töö juures hea auto alla ringi roomata. Olge mureta, ostutšeki juba raamisin kodus ära! Ikkagi esimene ost Norras!

Ja siis käisime veel natuke ringi, ning kell hakkas näitama teist lõunatundi ja väljas hakkas hämarduma.

Oli tarvis kiirelt tagasi jõuda, et hakata bussi täis pakkima, sest arvata oligi, et seda paari tunniga kokku ei lappa. Ja nii ka oli.

Bussi ajasime ukse ette ning hakkas see asjade peale vedamine ja klapitamine. Olgu neetud need Miele insenerid, kes selle pesumasina nii raskeks projekteerisid!

Kokkuvõttes müttasime mudas ja pimedas ligi 5-6 tundi ning kogu huumor, mis selle asja juurde käis, on lihtsalt liiga hea, et seda sõnadesse panna. Mõnda asja ei saagi kirjeldada...

Parajalt läbi võttis see küll. Samas, päris hea jõusaal. Ei ole igav pommi loopimine või kangi rebimine. Ikka korralikult suured ja rasked asjad, mida ka kahekesi ägisedes vedasime, nii et junn poolenisti tagant väljas. Aga ära vedasime!

Peab jälle ütlema, et ilmaga meil ei vedanud. Norras on vist tavaline, et 24h jooksul on 10 minutit päikest, 20 minutit vihmavaba ja ülejäänud aeg ainult ladistab. Märjaks saime, kuid töökäigus eraldus niipalju soojust, et vahepeal riided kuivasid lausa seljas ära. Eriti hea oli seda kinnastest aru saada. Õhukesed kindad kuivasid maru kähku. Siinkohal tänud Raivo'le, kes mulle need uhked kindad koolis maha äris!




Ja saabuski õhtupimedus, viimased asjad said peale, buss vajutas oma tagumendi mugavalt mudasse. Kõpsil oli tükk tegu, et minema saada ja pühkis tagasilla talaga tee nii siledaks, et lausa lust oli jalutada. Buss sai ära pargitud, läksime tuppa end kasima.




Isa pani kana ahju, me tegelesime oma puhastamisega, istusime maha ja alles siis lõi selga valu, nagu keegi lohistaks raudkappi mööda selgroogu. Mitte, et ma teaks seda tunnet, aga kuna see on nii absurdne, siis ma selle võrdluseks võtsingi.

Pehme diivan ei ole vist kunagi armas olnud, kui tol õhtul.

Aga see ei takistanud meil rõõmus olemast. Kõps surfas netis ja mina surfasin netis ja saabus keha kinnitamise hetk.

Samal saabusid ka teised töölised peolt koju ja köögis läks lahti autopedede vestlusring. Siinkohal mainin ära, et seekord oli ikka juttu Autodest. Ja terve vestluse jooksul jäi ikka kõlama see, kui kehvad autod on BMW'l ja tekkis kahetsus, et Opelitest nii kergekäeliselt on loobutud.
Samuti saime kuulda nalja, kuidas Eesti mehel auto rikki läks ja odavam tuli Eestist treiler Norramaale järgi kutsuda, treileriga auto Eestisse viia, Eestist varuosad osta, Eestis ära remontida ning Norrasse tagasi sõita, kui et lasta Norras ära remontida. Masendav! Meil tuli Kõpsiga hea idee, et teeme seal töökoja, teeme poole odvaamalt, kui teised, ja me ikka supleksime raha sees kõrvuni. Nüüd on vaja ainult veidi geniaalsust, nutti, annet ja õlut, et see asi ükskord käima panna. Te ei kujuta ette, kui palju õlut kulub mõtlemisele! Issand-issand.

Aga siis saidki kõhud täis, istusime, vaatasime Eesti telekanaleid, "Päästke Willy" oli veel minuarust.. Igatahes seal üks vaalaline ujus läbi leekide ja lapsed päästeti helikopteriga...

Ja siis polnudki muud, kui Une-Kati hakkas madratsi peale meelitama ja eks ma ühel hetkel andsin kiusatusele vastu ja vedasin end ülemisele korrusele, kuhu voodi oli tehtud, ja viskasin pikali. Samal hetkel jõudsin veel mõelda, et kas ma näen und nüüd norrakeelsena või näen hoopistükkis trolle?




***




Päev 3.




Pühapäev.

Nüüd sai juba selgemalt päevi eristada, ärkasin Eesti aja järgi 9.30. Kõps, kes poole ööni veel mu kõrval telefoni piinas, tegi ka silmad lahti, sirutas-ringutas ja otsustasime minna hommikusööki luurama. Väljasõiduni oli jäänud vähem, kui paar tundi.

Peale hommikusööki luges isa veel Kõpsile teelemineku sõnad peale ja hakkas kottide autosse vedamine.

Kõps läks välja, pani bussi sooja ja tuli tuppa tagasi. Mina läksin siis oma märssidega trepist alla, vaatan, et bussil tuled põlevad, aga et diisli kohta eriti maruvaikselt käib. Jõudsin lähemale - tuktit! Seisab. Läksin siis tuppa, ise naersin, et Kõps, sa unustasid vist võtit keerata, ta vaatas mulle suurte silmadega otsa, et misasja?! Ja hakkaski see jant pihta, et buss oli ilmselgelt solvunud, et me talle 2.5 tonni nänni peale ladusime. Ükskõik, kui palju me ka ei proovinud, peale igat käivitust "ERROR 404 - TURBO NOT FOUND!".. Ehk siis miski hoidis ära selle, et turbo saaks jõudu hakata puhuma. Kuna bussil oli see häda juba eelmisel reisil välja löönud, siis alguses pidasime seda kõrgmäestiku haiguseks. Lubasime ta alpimajakesse viia jne. kuid tulutult. Mootorituli säras punaselt nagu viisnurk nõukaajal ning pöördeid üle 2300 meile ei antud.

Katsusime üle kõik vaakumvoolikud. Lõikusime, vandusime, naersime, nutsime, vandusime, ligunesime vihma käes.

Ja nii see aeg läks lennates. Kuniks peale 2 tundi mõttetut sebimist olime ikka tulemuseta, siis ohates alustasime ikkagi teekonda Helsingisse. Õhtul broneeritud laev väljus hommikul 7.30, mis tähendas, et me pidime Länsisatama väravast hiljemalt 6.59 sisse jõudma, et veel check-in läbitud saaks. See tähendas, et meil oli aega veel 16 ja pool tundi. No kamoon - kui buss laseb sul tunnis läbida ainult 75 kilomeetrit ja sedagi ideaaltingimustes, siis meil tekkis kahtlus, kas me lõunase laeva pealegi jõuame. Aga midagi pole parata. Soolapähklipakid rändasid armatuurile, Kõps veel tegi kavalalt silma, et meil läheb neid vaja.

Ja nii see kõik algas.

Linnast saime välja, algas see mägedes ronimine. Aga no mida sa ronid, kui tõusul sureb ka teise käiguga ära. Peab siiski mainima, et üliraske buss ronis ilma turbota päris kenasti. Kuna sileda maa peal kiirust eriti üle 75 ei saanudki, siis Kõps leiutas taskunoa taskust püsikiirushoidja, mis ideaalselt armatuuri ja pedaali vahele mahtus. Võtsime sisse rätsepa poosid ja kulgesime edasi. Natuke aega pidasin vastu, siis mõnus soojus ja pähklid tegid oma töö ja tudiski tuli vägisi peale. Uskumatu, kui hea toiteväärtus on soolapähklitel!




Avasin silmad, kui olime sõitnud ligi 300km ehk siis liiklesime tundras juba ja sel hetkel tuli meil mõlemal põiekas. No kohe selline, et ei kannata enam istuda. Kõps noogutas arusaadavalt, tõmbas äärde ning tükk aega elu üle mõeldes, jättis bussi seisma. Vaatas korra veel mulle otsa, et läheb paneb õhulugeja pistiku ka tagasi, millepeale mina vastasin, et ma panin selle juba alguses tagasi. Tegin pokkerinäo pähe ja tulin välja nagu boss. Ütlesin, et mulle lahtised asjad ei meeldinud ja panin tagasi. Selge, üks liigutus vähem ja läksime bussi kõrvale mõõkasid lehvitama.




Ja nüüd hakkas kino saama.

Istusime peale lühikest külmetamist ja kopsuvähi toitmist tagasi sooja bussi, Kõps võttis julguse rindu ja keeras võtit. Nii. Buss käivitus. Mootorituli kustus. Ja pöörded olid olemas! HALLO KOSMOS, HALLO MAA! SIIT ME TULEMEEEEEEEE!!!

Korraks oli meil "fuck yeah!" ja turbo, mis siiani oli tegevusetult kaasa töllerdanud, sai sellist piina, et ta vist mõne hetkega meil hõõguma hakkas.




Peale sellist juramist olime ikka megahüpersupergigarõõmsad, et mootor otsustas tööle hakata. Nüüdseks olime veelgi raisanud väärtuslikku aega ja selleks, et järelejäänud 1000km veel kuidagigi läbida, pidime hoidma vähemalt 96km/h keskmist kiirust. Mis aga omakorda tähendas,et eriti alla 120 sõita ei tohi, sest vahele pidi jääma 2 tankimist ja iga tankimine röövis meilt vähemalt 6 minutit. Oh seda põrgut, mis siis lahti läks. Kõps oli ikka täiega sillas ja mina bussil kiirust eriti alla 130 ei näinudki. Ühel hetkel teatas Kõps rõõmsalt, et ta on juba üle tunni tagasi sõitnud. Mega! Seal kus märki polnud, lasime tallagaasiga, seal, kus oli 80 märk, seal oli 120 ja 60 alas eriti alla 100 ei võtnud. Aeg oli raha, raha oli otsa saamas.

Möödus tunnike-paar, lahkusime Norrast. Teepeale jäänud kaalumisjaamast läksime ka läbi - üllatus oli suur kaalu peale sõites. Kui eelmised reisid on olnud rasked, siis ilmselt seekord tegime rekordi - 4.26 tonni koos meiega. Ma laususin seletuseks, et minu paks perse on ilmselt suuremaks läinud. Väike naerupahvak ja kaalu pealt astusime maha, näitas buss 4.10. Ikkagi liiga raske legaalse piiri jaoks. Väike peatus ning rühkisime edasi. Natuke aega hiljem olime juba Rootsi piirigi läbinud ning jõudsime Tornio'sse, kus toimus tankimine, laevade uputamine väga ultramoodsas kaubanduskeskuse peldikus. Oleks me vaid varem juba turbo tagasi saanud, oleksime veel ehk Prismassegi jõudnud. Paraku olime 2h liiga hilja kohal. 23.00 näitas kell, kui Torniost lahkusime.


Päev 4.




Vahepeal vahetus kuupäev ning bussis võtsid maad jälle negatiivsed emotsioonid, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks. Kõps oli ilmselgelt juba väsinud (no kamoon! üle poole teekonnast ise roolida!) ning tema negatiivset vastust ma ei tahtnud üldse kuuldagi. Pealegi TomTom ja Nokia mõlemad näitasid järjest paremaid aegu. "Me jõuame! Usu mind, sõber, me jõuame!" Kõps oli valmis juba broneeringut edasi lükkama. Aga siis ta väsis, me vahetasime kohad. Ning võidusõit ajaga võis jätkuda!

Selleks hetkeks, kui mina rooli asusin, oli kohalejõudmise aeg 7.34. Ehk siis üle poole tunni oli vaja veel tagasi sõita ja minule näitas TomTom veel 404 kilomeetrit sihtpunktini.

Kõps jäi kohe magama. Minule jäi ülesanne nüüd see 404 kilomeetrit kiiresti läbida.

Algus oli paljutõotav. Kütust oli veel gramm alla poole paagi, hoidsin kiirust 110 kandis, sest nii ma leidsin, et aeg tiksub endiselt sama hooga tagasi, samal ajal säästan kütust. Paar tunnikest hiljem, Kõps korraks ringutas vasakut silma, piilus numbreid ja imestas, et tohho tillae! Mul oli ikka veel kütust ja selleks ajaks olin pea pool tundi tagasi võtnud. Kuid endiselt oli vaja vähemalt 20 minutit tagasi veel tagasi sõita, et saaks linnas ka seigelda. Arvestama pidi ju sellega ka, et Helsingi on varahommikul ilgelt kärarikas. Etteruttavalt võin öelda, et nii ka oli.

Et ausalt ära rääkida, siis ma kartsin neid Soome kiiruskaameraid, kuid hiljem kuulsin, et need 90% ajast ei töötagi, need toimivad oma süsteemi järgi, mitte nii nagu kodumaal, et kaamera iga kilomeetri takka ja 100% ajast rakendatud. Mõttetu ju. Soomes lülitakse kaamera järgi vaid siis, kui antud teelõigul kasvab ohtlikkus või toimub palju avariisid. Seega ma siiski suhtusin nendesse ettevaatlikkusega ja põrutasin vähemalt need kohad piirkiirusega läbi.

Siis hakkas kütusenäidik minu meelt mõruks tegema ja ma olin sunnitud tegema hädapeatuse, et sisse valada viimased 25 liitrit, mis meil taga veel varuks olid.
Raske südamega ohkasin ning tegin kiire arvutuse. Selleks hetkeks olin tagasi teinud nii palju, et meil jäi veel varuaega natuke. Kohale jõudmise aeg 6.51. Siiski oli kütust veel alla poole paagi ning ligi 200km veel sõita.

Tõmbasin kopsud varahommikuse Soome hõngu täis, keerasin võtit ning võistlus ajaga sai jätkuda!

Kõps, kes selle melu kestel oli magusasti und näinud, virgus ka nüüd väheke ja jälgis minu ökorallit.

"Sa saad selle kütusega hämmastavalt hästi läbi. Paremini, kui mina oleks saanud", tõdes ta reipalt. Ma võtsin seda kui komplimenti ja õnneks pimedas pole näha, kui keegi punastab. Soome kiirtee hakkas elavnema juba peale viiendat hommikutundi. Alguses vähe hõredamalt, siis läks liiklus järjest tihedamaks. Oli aru saada, et Helkkar pole enam kaugel (75 kilomeetrit oli veel jäänud). Isegi minul tuli eluvaim tagasi. No kui sa küllalt kaua monotoonselt sõidad 140 piirimail, siis tekib see nii-nimetatud teehüpnoos, et 110 tundus kohati lausa seismajäämisena.

Mõned kilomeetrid lasin veel Kõpsil puhata ja siis tegime hädapeatuse, sest oli tarvis arvutist kätte saada broneeringu number ja nüüd lasin Kõpsil ise sõita, sest Helkkar on minu jaoks veel piisavalt uus, et seal ise mitte jalus koperdada. Ütlesin ka, et kütust on veel täpselt nii palju, et parimal juhul jõuame nii, et hoiatustuli ei põle, halvemal juhul juba põleb. Etteruttavalt võin öelda, et ma olen üks kuradi hea ennustaja! Kilomeeter enne sadamaväravaid tuluke süttis! Ma olin endaga sitaks rahul.

Aga kiirtee sujus üpriski rahulikult. Kiirustajad kiirustasid, me võtsime neile sappa ja jõudsime sedasi, et meil oli veel 15 minutit sadamani. Kahjuks oli linn juba enne seitsmendat hommikutundi piisavalt rahvarikas, et me saime istuda ummikutes nagu suurlinnades valgekraedele kohane. Aga kuna me polnud valgekraed, siis meil oli sügavalt poogen. Länsisatama sildid hakkasid peagi silma ning aeg hakkas tiksuma juba ähvardavalt.

Paganama sommid olid vahepeal kõvasti teeremonti alustanud, siis sadamasse saamine oli paras kino. Me sattusime korraga sinna, kus me ei oleks pidanud olema - nimelt naaberkail. Ja meid ning laeva ähvardas küllalt lai veeriba, et bussiga mitte Hazzardi kihutajaid etendada. Ilmselt olime selle tiitli juba ilmselgelt ennist linnavahel saanud, sest kõigi pead pöördusid, kui üks valge Jumper tuimalt neist mööda lasi. Ei aidanud kaasa ka sadamas liikluse rahustamiseks ehitatud "lamavad politseinikud". Neid oli tihedalt ja need olid nii kõrged, et kui buss üle läks, siis veokonks koos talaga käis tuimalt vastu maad. Ei imesta, kui taga oli sädemetest ilutulestik.

Jäänud olid veel loetud minutid ja Kõps läks närvi, et ta ei tea, mida kõike ta ära teeb, kui me maha nüüd peaksime jääma. Samal hetkel leidsime õige tee otsa ja check-in'i jõudes jäi meil veel 1 minut varu!

Ei jätkunud mul enam sõnu ning ega polekski vist raske ära arvata, millised meie näod olid, kui me bussi ilusti B1 autodekile ära parkisime! Rahuolu oli hinges täiega. Minul hea meel, et ma suutsin õigesti arvestada nii aega, kui kiirust ja Kõps oli lihtsalt õnnelik, et kogu see jama võiduka lõpu sai.

Peale väikest hingetõmmet laeval, helistas Kõps isale. Isa muidugi arvas, et me tiksume kuskil Kesk-Soomes veel.. Isegi mina kuulsin seda imestust, kui Kõps ütles, et me oleme laeval. See oli lihtsalt müstiliselt maagiline ebareaalne kihutamine ajaga võidu, mille võitsime seekord meie. Aga ega sa saatust kaua narrida ei saa ning seegi kord polnud erand.




***

Jätan endale vabaduse kõrvale jätta sündmused laeval. Ega seda seal eriti polnudki. See koht, kus me tulles oma tagumikud istutasime, tegi keegi rasket pohmaka und ning me läksime laeva ninaossa, kus oli Sunset Bar ja vaade otse merele. Noh, umbes nagu istuda kahekorruselise bussi ülemisel korrusel eesotsas. Vägev vaatepilt.

Ja nii me seda vaadet nautides tukkuma jäimegi.

Äratus kolises taskus natuke peale üheksandat hommikutundi. Tallinna siluett paistis. Togisin Kõpsi, kuid ta vist nägi nii head und, et keeras mulle vaid selja. No heakene küll, las poiss põõnab. Niigi on vaja veel Pärnusse jõuda ja kaupa laadida...

Sadam juba väga lähedale jõudma hakkas, tonksasin teda ikka niikaua, kuni ta silmad lahti tegi. Läks temalgi sama kaua aega nagu minulgi, et aru saada, mis toimub. Ega ei olekski imestanud, kui ta oleks küsinud, et kes ma olen selline.

Pakkisime end jopedesse ja läksime autodekile. Ja siis hakkas kino-košmaar pihta.

Selgus, et bussile ei meeldi maha jahtuda, mistap ta turbo jälle ära unustas. Kitsipung selline. Kogu selle jama kestel saime esialgu süüdistada kütusefiltrit, sest juba tagasiteelgi ta kippus tõusude peal ära surema kohati, samas järgmise tõusu peal hoidis kenasti või isegi kiirendas. Nüüd aga oli mootor jälle külm ja kütusefilter soga täis. Kõps käias ja käias ja käias. Üks laevatööline tuli lähemale, Kõps jõudis vaid sosistada, et "pane tähele, kohe saame sõimata!". Õnneks oli mõistev inimene ja seekord ei pidanud ütlema "moottoripaska" vaid küsis selges eesti keeles, et milles viga. Oli tõesti mõistev ja pakkus isegi abi lükkamisel, aga kuna me ei tahtnud avaldada bussi tegelikku raskust, siis ütlesime, et täislast ja niiehknaa ei jaksa lükata. Kui maha sõiduramp tühjaks hakkas jääma, saime bussile hääle sisse ja vähemalt vaba hooga saime lõpuks rambist alla. Tere tulemast, Edgariaania! Vähemalt nüüd oli suurem peavalu möödas, oli vaja vaid tankima saada. Küll see Statoil on ikka vägev asi seal sadama juures. Jõudsime viimase kütusevaruga sinna ning busski hakkas normaalselt käima, ei koolenud vähemalt iga nurga peal maha enam. Kuid ilma turbota sõitmine jätkus ja alles kuskil poolel teel Tallinn-Pärnu, kui sai tehtud uus metsaväetamise peatus, alles siis tuli turbo jälle järgi ning ratsutamine võis alata.




Jõudsime väsinuna, kuid ometi õnnelikena Pärnusse. Ladusime kauba maha ning paar tunnikest hiljem lõppes seiklus minu jaoks Säreveres, kust me 4 õhtut tagasi alustasime.




Kokkuvõte.




Kõps, kes on juba vana kala sellel marsruudil, sõitis stabiilselt stoilise rahuga. Minu jaoks oli see seiklus esmakordne ning see vähenegi uni oli ikka täiega seda väärt. Eriti, kui jõudsime esimeses pooles Norra mäestikeni.

Mida oli uut minu jaoks?

Khm. Kas rumalat küsimust on olemas? Ilmselgelt mitte. Kõik oli minu jaoks uus juba autoga laevale sõitmise hetkest alates. Need imelised vaated, need hinnanumbrid, mida skandinaavlased kaupadele kirjutavad, need emotsioonid, mis valdasid reisi kestel. Lisaks hämmastas mind, et Norras on võimalik täitsa umbkeelsena hakkama saada. Elektroonika poes, kust me omale nänni soetasime, sai keelt oskamata ikkagi viimse mohikaanlase moel käte ja jalgade abiga selgeks tehtud, mis on meie soov. Võeti vastu ka meie Swedbanki pangakaart ja tehing võis toimuda probleemivabalt.

Samuti pole ma elu sees varem sõitnud Soome kiirteedel ega Rootsis. Mägiteed jäid Kõpsi kanda, kuid eks sealgi oleks oma kogemus jälle juurde tulnud. Ei murdnud mind ka see kauba laadimine vihmas. Ma olin küll mudane, kuid õnnelik. Ja ilmselt Kõps oli ka rahul, et sai ise ka normaalselt puhata. Minu panus sellesse sõitu oli küll tühised 800km, kuid parasjagu, et me jõudsime oma sihtpunktidesse elusate ja tervetena.

Olen selle vahva sõidu eest ülimalt tänulik Kõpsile ning loodan, et ehk see seiklus ei jäänud Vanapeerule viimaseks.




Mis aga bussi puutub, siis esimesel võimalusel vahetatakse ta võimsama vastu, sest kuigi see prantslaste 2.2 HDI on tubli mootor, siis kütusekulu ja jõu suhe jääb siiski suuremate mootorite eeliseks. Et ma ei imestaks üldse, kui Kõps varsti mõned aastad uuema bussiga juba ringi uhab. :)




Ja oligi kõik. Nii palju mul öelda oligi. Sõbrad-tuttavad näevad NäoRaamatust pildimaterjali ka, teised peavad leppima minu kirjeldusega.
Postita kommentaar