laupäev, 21. jaanuar 2012

Buongiorno, io sono Mario...

Vähemasti nii ma alustaksin vestlust itaalia keeles, Itaalias, itaallasega... Siia juurde soe käepigistus ja siiras silmavaade vestluskaaslasele ja ilmselt ongi interkulturaalne diskussioon alguse saanud.

Jah, olen viimasel ajal laisk olnud mitmel rindel, kooliaasta lõpp võttis kogu energia ja sai pingeliselt ajusid ragistatud, et ka SEE kooliaasta lõpetada keskmise hindega 5.0. Õnnestus raip!
Üldiselt ma enda saba ei liputa väga, kuid on asju, mille üle uhke olla. See on üks nendest.

Kõik sai alguse miski paar kuud tagasi, kui kursusejuhataja helistas ja ütles, et mina ja mu kursavend läheme Itaaliasse ja muud valikut ei antudki. Mis seal ikka, natuke nuputamist ja paberite täitmist ning paar aega hiljem tuli positiivne vastus, a la "poisid, pange nüüd piip ja prillid valmis, te lähete pasta kultuuri nautima". Isiklikult pole mul midagi selle vastu, kuid peale seda, kui teada sain, et italian breakfast on capuccino ja croissant ja veel mitu võõrapärast sõna, siis tekkis veidi nukrusenoot hinge, et mina, kui matslik eestlane, armastan hommikul kõhu korralikult täis parkida. Aga sellest pole hullu, natuke kergem oleks elada, kui mõne kilo õllemusklist minema saaks kihutada. Olgu siinkohal siiski märgitud, et õlut joon ikka suhteliselt harva ja kanget alkoholi ei tarvita üldse, seega õnneks ei saa ma kirjutada öistest eskapaadidest Itaalia baarides, joomingutest varajaste hommikutundideni ja siis sellest pohmakast, mis 3 päeva järgneb. Jumal tänatud selle eest, eksole. Eks igaüks tõmbab mõne šnabilivopsti enne magama suundumist hinge alla, kuid mitte selle mõttega, et end auti lakkuda, vaid pigem hea une pärast. Seda julgen küll väita, et kui ülevalolek muutub piinavaks, siis 3 pudelit heledat õlut tagab hea une ja peale 5 tundi magamist, nagu beebi, oled jälle nagu uuesti sündinud. True story, bro.

Anywhoo, Itaaliani on jäänud veel ligi kuu aega... Millalgi sõbrapäevakuu 27ndamal päeval peaksime sinna minema hakkama või jõudma, see on veel lahtine.. Aga ootusärevus on hingemattev. Kaamerad ja akud ja mälukaartid ja muud kulinad ja mulinad on ka valmis pandud ning kindlasti maha ei jää.

Niiet siis hetkel buonanotte ja uute blogimisteni. :)

1 kommentaar:

Maarja ütles ...

Aga tead... Neist baari-rallidest saad ikka kirjutada, sest seal on see normaalne, kui sel ajal väga palju ei joogi. Alkoholiga on neil suhteliselt leebed suhted, seega Sa sulandud siiski seltskonda (: