Folkloori peab edendama... VOL. 2.

Jätkame siis esimeses volüümis alustatud heietustega. :)
Lugemist ja naermist jätkub ka siin.

***

Sihuke lihtne lugu siis 1987ndast. Tol ajal täitsa tavaline elu aga noorematele inimestele vast huvitav.Tartu-Nõo-Elva liin.Bussiks tavaline linnaliini Ikarus 260.Juba Tartu bussijaamas tuli peale üle normi inimesi + üks hästi volüümikas rinnakas piletimüüja-proua kel veel need piletirullid rakmega kaelas.No tädi hakkas siis bussi tagaosast pileteid müüma ja liikus ikka ettepoole - aga kuna sõitjaid oli niigi palju(nigu silgud pütis) siis oli see üsna raske.Juba tuli järgmine peatus"Kastani" ja piletimüüjal läks elu veel keerulisemaks.Siis ju vaja ära tõestada-kes kunas peale tuli ? Kastanist pealetulnutele ju pilet 5kopikat odavam. Siis tuli veel Kaare ja KEK - nii et see piletimüümine oli paras shõu Juhtus vahel nii et bussi eesotsas olijad pidid varem oma peatuses maha minema-kui pileti kätte said
Mõnikord oli sõitjaid vähem ja piletimüüja-mammil rohkem aega ringi vaadata.Küsis siis minu koolivenna käest- Kus Teie pilet? Tüüp siis näitas vilksamisi üle õla piletit.Mammile see ei meeldinud.Juhtumisi oli koolivennal tasku vanu pileteid täis ja pakkus siis neid kõiki mammile.
Oh seda matemaatikat siis(piletid 5,10,15,20kopikat jne. pluss järjenumbrid.Lõi teine käega...
Viimane meenutus sellest piletimüüja-mammist 1992.Siis rahavahetuspäeval võis sõita tasuta.Kes tahtis see andis kopikaid kellel juba oli võis anda kroonisente.Minul olid 6 verivärsket 25kroonist.Mammi soovis aga mingeid kroonisente-mida mina ega ta isegi vist veel näinud polnudki.No torises mis ta torises aga jättis rahule







***

Seitsmekümnendatel ehitas kohalik Tarbijate koperatiiv Antsla söökla esimesele korrusele baari,millele kiiresti leiti rahvasuus nimeks "Õuduste tuba".Ju vist sellepärast,et oli selline pime ja külm urgas,kus igasugused karvased ja sulelised käisid ohjeldamatult viina joomas ning kust harva sisseastunu lahkus tavaliselt sinise silmaalusega.Antsla miilitsamajas istusid vaheldumisi korravalvurid Tumanov ja Käst,kelle hüüdnimed olid belaruss ja põka.Vist sellepärast,et Tumanov oli kuskil 2m pikk, eluskaaluga vähemalt 150kg,Käst aga 1.60m kõhnapoolne, Svejgilikult heasüdamlike silmadega.Kui mõnikord õuduste toas väga jamaks läks,helistas baarmen miilitsasse.Kui Käst oli valves,siis esitas ta tavaliselt vastuküsimuse,et kas kaklejad on suurered või väikesed mehed ning kuuldes,et tegelased on suuremapoolsed,käskis neile öelda,et Tumanov kohe tuleb.Tumanovit kaagid kartsid,sest tema suur jutumees polnud - võttis paar kraaklejat teine teise käe otsa,lõi neil omavahel pead kolaki kokku ja viskas nagu tühjad jahukotid uksest välja.Ülejäänud, kellel jalad veel kandsid,panid kiiresti plagama.
Sellest"Õuduste toast" said alguse mitmed tragikoomilised sündmused.Kasutan nende tegelaste puhul edspidi varjunimesid ja küllap asjaga kursis olevad teavad,kellega tegemist.
Järgneb....

***

järg

Sõbrannad Juuli ja Maali kõndisid Antsla kesklinnas."Vaata,Sinu auto baari ees" märkas Juuli.Maali oli abikaasa saatnud pühadeks mune tooma.Nimelt suure juhi ja õpetaja nimeline kolhoos müüs tuttavatele olematu hinna eest restide kaupa mittestandartseid mune,mis olid küll pragudega kuid kõlbasid suurepäraselt koheseks tarbimiseks.
Tõepoolest,"kopikas"seisis nagu voorimehe truu hobune,munarestid tagaaknalaual,parklas ja ootas peremeest,kes oli "Õuduste tuppa"kordaläinud tehingut tähistama läinud.Daamikeste peakestes küpses mõte auto ära viia,et las siis perepea tunneb pisut hirmu ja ehk teinekord enam ei lähe autoga kõrtsi.Mõeldud,tehtud - toodi kodunt varuvõtmed ja minema.Kes seda enam teab,mispärast kodu asemel Tsooru poole sõitma mindi.
Kes ei tea,siis Antsla ja Tsooru vaheline tee on hästi kurviline,käib üle küngaste üles-alla ja selle teeääres on küla toreda nimega Litsmetsa.Seal Litsmetsa lähedal ühes pimedas kurvis sõitis oma logiseva UAZ-ga neile vastu sovhoosi tõpratohter.Eks daamikesed vist ehmusid pisut,sulgesid kätega silmad,mispeale kopikas triikis kurvi sirgeks ja lendas selili teeäärsesse pajuvõssa.
Juurdetõtanud tõpratohter,kes pisut ka inimese anatoomiat jagas,arvas esialgu,et siin pole aidata enam midagi,sest tüdrukutel ju ajud pealuude seest puha väljas juustes laiali.Suur oli tema üllatus,kui "ajudeta" tüdrukud liigutama ja häälitsema hakkasid.Selgus,et kui auto üle nina selili lendas,panid kolm restitäit mune tagaaknalt jehat ja maandusid mõlemale daamikesele otse kuklasse.
Pole teada,kas perepea edaspidi "Õuduste toas" ainult jalgsi käis.
järgneb...

***

Nüüd üks traktorimagneeto lugu.....
No ühes kohalikus kolhoositöökojas oli siis juhtunud järgmine tore lugu. Nimelt oli ühte ülemust vaevanud hirmus hambavalu. Aga sellele oli kohe vasta panna ka operatiivne ravi. Nimelt siis üks teadjam mees oli rääkinud ,et hambavalu saab nagu peoga pühitud,kui valutavale hambale natuke magneetovoolu peale lasta. Pidavat närvi rahustama..... Kuidas asi täpselt oli,mina enam ei mäleta. Teate isegi neid kuulujutte... Üks räägib,teise suust tuleb juba lausa vahtu....
Kas siis see mees,kes teadis,kuidas "ravi" välja näeb... oli sama mees,kellel hammas valutas,ei mäleta.....igal juhul oli ta kellegi omale appi kutsunud......,et too siis natuke magneetot hoida aitaks,sest teate isegi,et teine õite raske ja katsu siis veel "ravi" teha. Oli siis ütelnud töölisele,et keera natuke magneetot! Mees aga selleasemel,et natuke võllist keerata,oli tõmmanud tsirrrrr......... samalajal,kui patsient juhtmeotsa valutava hamba küljes hoidis... Ma ei mäleta enam,mis siis juhtus,kuid patsient ei olnud mitu kuud enam abistajaga rääkinud.....

***

Karjabrigadir Anette oli õitsvas keskeas silmnähtavalt suure rinnapartiiga tolle aja kohta ettevõtlik naisterahvas.Nimelt oskas ta piimale täpselt niipalju vett lisada,et see piimakombinaadis tõrgeteta vastu võeti ning väljalüps oli seetõttu tema laudas rajooni suuremaid.Vähetähtis polnud vist ka see,et paar korda kuus käis ta kombinaadi laborantidega"kohtumas".Selle tulemusena hinnati kõrgema sordiga ka need piimakoormad,kui eesrindlik lüpsja Veera vahel peale palgapäeva nagu sitasitikas lehma all selili oli ja töötav lüpsimasin sõnnikurennist kollakaspruuni vedelikku läbi torude piima hulka saatis.
Ega tunnustus jäänud tulemata - Anette võeti kuulsusrikka NLKP ridadesse,tema pilt kleebiti rajooni betoonist autahvlile ja tagatipuks eraldati talle eesrindlaste fondist Ziguli ostuluba.Ilus kirsipunane kopikas toodi õuele.Netil endal juhilubasid polnud.Abikaasa oli küll kutseline autojuht,kuid kogu töövälise aja oli ta "Õuduste toa" püsiklient.Seega kui oli tarvis kuhugi sõita kutsuti enamasti aotojuhiks naabrimees Juss,kelle taskus oli püsivalt teine võtmekomplekt.
Ühel hilissügise laupäevasel õhtupoolikul,kui Anette oli laudas õhtust väljalüpsi tõstmas kauples abikaasa Jussi sohvriks,et sõita enne saunaminekut Antsla "Õuduste tuppa"oma püsikliendi kohustusi täitma.Sel pimedal ja lörtsisel päeval tekkis aga ka Jussil tahtmine väike lahja naps teha,milleks ta valis segu nimega "Vikat".Kes ei tea,siis vikat on segu vana tallinast ja vahuveinist.Seda manustades jääb pea suht klaariks,kuid suuremas koguses tarbimisel niidab vikati kombel jalad alt.Nii juhtuski.Kui aeg oli küps tagasisõiduks Jussi tema isiklikud jalad enam ei kandnud ning olude sunnil istus Anette abikaasa ise rooli.Eks vist lõi vindise peaga välja tema rallikihk,sest nagu Juss hiljem jutustas oli kurvilisel külavaheteel pidevalt "kaks nulli spidokas ja siis äkki ikka taevas ja maa,taevas ja maa".Äraseletatult põrutasid nad külg ees külmunud küntud põllule ja käisid seal ei tea mitu korda üle katuse.
Öeldakse,et jumal joodikuid hoiab ja õige kah,sest kummalgi mehepojal polnud suuremaid traumasid,ainult sinikad ja väikesed lõikehaavad klaasikildudest,lisaks ühel ninasarviku sarvemoodi muhk otsaees ja teisel kaks klahvi eest kadunud.Seevastu ilusast kirsipunasest Zigulist oli saanud midagi Antsla rautejaama peldiku taolist.Polnud sellel vist ühtegi sirget plekki ega tervet aknaruutu.Kohalik külasepp kolkis selle pikapeale enam vähem sirgeks,määris sinna puuda pahtlit peale,värvis üle ja kui Anete selle seejärel maha müüs,siis kiitles,et olevat saanud rohkem raha,kui uuena selle eest maksis.

***

Tuli meelde selline toe lugu, et kuskil kesk-Eestis või väheke lõuna pool vedasid sõjaväelased õhtul autoga paneele. Kuidas nad neid vedasid ma ei tea, kuid üks paneel murdus pooleks ja kukkus sõiduteele. Vennikesed üritasid seda sealt siis ära lükata, kuid jõud ei hakanud peale. Lõid siis lihtsalt käega ja sõitsid minema nagu sel ajal kombeks. Paneel aga jäi tee peale vedelema. Kuna oli õhtune aeg ja sel ajal oli üldse liiklust vähem, siis terve öö jooksul ei juhtunud midagi märkimisväärset. Huvitavaks läks asi aga siis, kui hommikuse uduga üks külamees oma 2140-ga umbes sajase lauluga sinna paneeli otsa sõitis. Sillad jäid paneeli taha aga vana ise pani masinaga veel tükk maad edasi.

***

Minu kolhoosilood on vist kõiki juba ära tüüdanud,seepärast vahelduseks mõni seiklus suurelt Venemaalt.
Detsembrikuu oli juba käes,kuid sovhoosile eraldatud SAZ kallur ei jõudnud kuidagi kohale.Hiiu kaubabaasist öeldi,et Saranski tehasel on plaanitäitmisega raskusi ja kui üleüldse tahate seda saada,siis peate ise tehasesse järele sõitma.Muidugi tahtsime ja hakkasime kibekiirelt ettevalmistusi tegema.Arvestada tuli sellega,et Venes oli eriti aasta lõpupoole enamuses bensukates silt,et bensu pole ega tule,lisaks võis uus auto,eriti talvetingimustes saba anda ja sellisel juhul külmakõledas stepis oleksid tagajärjed võinud olla väga kurvad.
Saranski sõitmiseks valisime GAZ 66-e,milline oli suvel õnnestunud majandile sebida,sest vähemalt tollel ajal olid Venemaa talveteed ettearvamatud.Laadisime tendiga kaetud kasti kaks vaati bensiini,pukseerimiskolmnurga,kastitäie erinevaid tööriistu,pool siga,kümme "Vana Tallinnat" ja kaks tühja kaablipooli.Viimased olid vajalikud selleks,et teel sundkoormat peale ei pandaks.Nimelt olid lisaks GAI postidele vene magistraalteedel veel putkad(pealkiri oli vist KGP või midagi taolist),kus tühjalt sõitvatele veoautodele sundkorras mingi koorem suvalisse kohta peale sokutati.Keelduda ei olnud võimalik,sest sõiduleht ja tehniline pass korjati ära ja tagastati alles siis,kui sundkoormaga selle putka juurest uuesti läbi sõitsid.Selline kurb kogemus oli varasemast juba olemas,kui Kalininis koorem alumiiniumkahvleid Glini mingile numbritehasele saadeti.Selle kuradima kahvlikoormaga piinlesime 2 päeva,enne kui selle peale ja sellest lahti saime.
Niisiis EPT narjaad,volitus,palvekiri ja fiktiivne saateleht barabanide transpordiks Saranski väljamõeldud kaablitehasele kaasa ning teele.Sõit laabus ladusalt ning kahe ööpäevaga olime tehase väravas.Kalluritehases käis tootmine sedaviisi,et Gorkist sõidutati ilma kastita GAZ-53-d 400 km kaugusele Saranskisse,kus neile siis hüdropump ja rauast veokast peale pandi ning NSVL-i avarustesse saadeti.Jääb arusaamatuks,miks seda vahetult Gorkis ei võidud teha.
Vist 20-da detsembri varahommikul olime odtel spõta ukse taga,kus lookles juba kuskil 50.meheline autonõudlejate järjekord,kuid lõuna paiku õnnestus uksest sisse saada ning meie kõvad paberid pandi laual kõrguva suure virna otsa.Kui söandasime uurida,et millal ja kuidas kalluri kätte saame,käratas morn ametnik,et kui hästi läheb,siis 10-ne päeva pärast.
Oli reaalne oht,et seekord tuleb uus aasta kusagil Venemaa avarustes vastu võtta,rääkimata jõulupühadest.

Järgneb...

***

Panen siis oma 2 senti kah teemasse. Jutt '80 aastate teisest poolest, tegevuspaigaks Jõgeva rajoon. Tol ajal mul üks sugulane, naisterahvas, töötas piimaauto peal piimasaatjana. Piimaautod olid tol ajal kõik need kenad kollast pütiga GAZ-53, milledel ilutses kiri "молоко", hiljem ka juba lihtsalt "piim". Ja "ekipaaž" oli reeglina kaheliikmeline: autojuht + saatja. Viimase ülesandeks oli paberimajandusega tegelemine ja autojuhi abistamine koorma pealelaadimisel. Juht oli tavaliselt väljas auto juures ja majandas kraanide-voolikutega seal, saatja käis ja lülitas lauda piimaruumis pumba sisse ja keeras suure piimajahutaja küljes oleva kraani lahti. Eks mina, tollal nii 7-8 aastane poisike, olin ka tihti suvel maal ja no ikka sai ennast vahel piimaringile kaasa kaubeldud. Huvitav oli ju sellise suure autoga sõita. Kõik käis muidugi jube kiiresti kogu aeg, mingit niisama molutamist kusagil ei olnud. Kähku koorem peale, Jõgevale meiereisse, koorem maha, lõss peale (see läks lauta vasikatele), uuele ringile ja nii oligi tööpäev lõunaajaks juba läbi. Hommikul kella 5 ajal muidugi hakati peale. Mida rutem tegid, seda rutem said "õhtale". Piimaautosid oli teadagi palju, laadimiskohti meiereis mitte niipalju. Seepärast käis teel meierei poole alati paras võidusõit. Keegi ei tahtnud ju järjekorras oodata. Igatahes nägin oma silmaga ära, kuidas täiskoormaga 53 spidomeetri seier 110 peale saadi... Kui vahel üheteljeline käru ka sabas oli, siis eriti üle 90 ei tahtnud minna. Või ei tahtnud lihtsalt autojuht igaks juhuks kiiremini sõita. Reeglina jäi sellel "streetrace"-l alati viimaseks piimakoguja TA 37601, mis piimapukkide pealt erasektori piima kokku kogus. Too üle 90-95 km/h välja ei jooksnud.
Ja piimandusest üks naljakas lugu veel. Ei mäletagi enam, oli siis veel vene aeg või juba eesti aja algus. Aga igatahes oli erakordselt kuum suvi. Ja sel kuumal suvel juhtus Sihi laudas sedasi, et piimajahuti jahutusseade andis öösel saba. Aga need suured labad seal sees, mis piima segavad, töötasid ikka edasi. Ja kui siis asi hommikul avastati, oli terve suur piimajahuti piima asemel kollast kohupiima täis. Täispiimast kohupiim... Polnud ma oma elus varem ega ole ka hiljem nii head kohupiima saanud. Et ilmad olid erakordselt soojad, siis tuli see eriti kiiresti ära realiseerida. Sai omalegi koju toodud piimanõude ja plekkvannidega. Sõime ise kohupiimakooke ja -korpe ja said oma isu täis süüa koerad, sead ja kanadki.

***

Hästi reguleeritud 51 (mootori sisu tasakaalustatud, sisse- ja väljalase lihvitud) läks 60-ndatel kolmanda käiguga 80 km/h. Kasutati seda masinat rallidel, probleeme mootoriga ei olnud.

Võrdluseks: Uno Ava kunagine spetsiaal-Volga (Gaz-21) sai Lätis ühel rallil 10-kilomeetrisel sirgel lõigul olnud kiiruskatsel paigaltstardist keskmiseks kiiruseks 158 kilomeetrit tunnis... Seda originaalkarburaatori ja viilitud kaanega. (Rääkijaks Uno Aava ise). Gaz-21 mootoriga ta probleeme ei mäletanud. Selline mootor läks kuni 6700 pööret minutis.

53 puhul oli aidanud kiirust juurde saada Gaz-66 tagasilla kasutamine. Räägiti suurusjärgust 120 km/h spidomeetri järgi. Zil'dele pandi alla aga Laz'i kiired sillad, nendega saanud sõita kui sõiduautoga.


***

Kas käigukast ja tagasilla reduktor olid sel juhul originaalid? Ma olen ise küll GAZ-52-ga sõitnud, tollel oli 53 tagasild, aga kolmanda käiguga... no max. 50, siis oli juba tunne, et mootor läheb kapoti alt lendu. Samas, üks sõber, hullvaim, lasi esimese käiguga kolmekümneni. Ma olin ise kastis ja nägin läbi tagaakna. Mis häält mootor siis tegi, parem ei kommenteeri, aga sõbrale märkisin küll, et kui seda veel teed, siis kolvid-kepsud otsid ise lähema saja meetri raadiusest üles ja heinad vead seljas koju . Muidu on vanemates raamatutes 51 max. kiiruseks antud 80. Ja eks ta umbes niimoodi on ka. Mul isa, eluaegne autojuht, rääkis, et tegelikult on 51 jaoks optimaalne kiirus nii 65km/h. Kerge koorma ja heas korras autoga poleks 80 ka muidugi probleem. Ta ise olla 51-ga nii 105km/h kätte saanud, aga ütles ka, et ega kaua mootor sellist valu ei kannataks. Üks töökaaslane mul kunagi rääkis, et käinud noorest peast isa GAZ-51 assenisatsiooniautoga naistes. Saanud isegi 120km/h kätte (mille järgi mõõtis, ei tea. Spido ju kõigest 100-ni). Sõit lõppenud kraavis, või õigemini, kraavi perve peal, auto 45 kraadise nurga peal, kohe-kohe külili minemas. Läinud siis hädaga kohaliku kolhoosi töökotta, et ehk mõni traktor tuleb appi. Traktorit ei saanud, ühe keskmises joobes töökojamehe aga küll, kes külma rahuga rooli istunud, mootori käima pannud ja auto omal jõul kraavist välja manööverdanud.

***

Vedasin mürgivett pritsile. Uus korraldus- "sohver Uuno laulab" s.o.peab palgapäeva- too surnu Tallinnast ära. Omaksed ootavad sind, võta nad peale. Bensiin on sees, aadress lipikul, võti ka anti. Viigipüksid jalga ja minek- 180km sinna ja tagasi- see ju nagu juunis lumme lasta. Kuskilt Balti jaama juurest allaminek. Lõpuks läks nii kitsaks, et üks mees hüppas maha ja hakkas ees majadel õhuaknaid kinni lükkama. Nii mahtus töölisteveo kongiga veel edasi minna. Korteris soputati riiulitäied kirjandust läbi, sest kadunuke-vanapoiss oli rahaülejäägid hoiuraamatu asemel raamatutesse laiali pannud. Ja kirstu kadunukesega saime ka kuskilt peale. Nojah, Sommerlingi putkas peeti kinni, lehed,load jne. Veerib lehelt- "veos vesi- sellise kongiga?, autonumber ka ei klapi". Ptüi kurat. "Tee uks lahti!" Näitasin siis ja vaatan et hakkab näost valgeks minema, kukub veel ümbergi. Nojah omakstele oli kirstukaas lauaks- paar meetrit sardelli sinna laiali jagatud(alt paistis nagu opp käiks), nuga kaanes püsti, pudelid ka ja paar mitte enam kurba meest istumas . Päästsin oma paberid mahapillamisest ja jätsin ta keset teed toibuma. Naiste eest päästetud raha honorarist ostsin mina omale poolpiduse Jawa...

***

teemasse justkui veidi läheb, seega võtan ka sõna 53-e kiiruse kohta.
rammus veerand sajandit tagasi teenisin sohvrina kodumaad koola poolsaarel. mul oli portekastiga 53. mingil hetkel oli väeossa vaja suurem ports telliseid. a teadagi kuskilt ei saa, seega vaja varastada. kuna ma olin ka muude ametite kõrval natshalnik avtoparka, siis mõistagi majandasin putevoi listidega ise. olenegorski tellisetehasesse minekuks sai siis kuskilt svalkast leitud mingi suva numbriga tagaluuk ja massinale külge aetud. õige plekknummer sai üles väänatud, et näha poleks. paprid "vormistasin" tundmatu numbriga väeosa nimele. siis sai sõidetet olenegorski tellisetehasesse. sääl starshi käis ja "kõdistas" oma vahenditega veel valmistoodangu lao juhatajat, et see liigselt küsimusi ei esitaks ja siis tõstis kraana kaheksa alust kasti. ehk siis pikk kast oli tihkelt täis ja üle kõrgendustega külgede olid kivid veel näha. palju sääl massi oli, ei tea öelda, aga igatahes liiast. vedrud olivad ikke täitsa tagurpidi. liikuma hakkamine oli väga vaevaline. maastik säälkandis nagu lapis ikka, ehk siis sopkad üksteise järel. sõitmine nägi nii välja, et allamäge sai mindud niipalju kui tuli. ja tuli palju, väga palju. spido sai põhja juba siis kui pöörded alles inimlikud olid. ja edasi kiirendamine muudkui jätkus. kogu masin ulgus lõpuks kui tapale viidav siga. vibrad ja värinad olid samuti kohutavad. surmahirm oli tõsiselt külges. mul ei ole õrna aimugi palju kiirus olla võis, aga pöörete järgi võiks arvata pooleteise saja kanti küll. ja siis sai langus otsa ja algas tõus. kui hoog rauges siis sai ilma mingi vahegaasita raiutud järjest pisem käik sisse. viimne lõpp järgmise nuki otsa tuli esimese käiguga ja hing kinni roomates ja siis algas uus langus. väeosani oli mitukümmend versta ja vaene 53 sai ikke tõsist valu.
kohapääl oli kogu noorsõdurite isikkoosseis ootel ja kast tehti hetkega tühjaks ja kohe uuele ringile. kui õigesti mäletan, siis kolm reisu sai kindlalt kividega tuldud a võib-oola oli neljas ka. igatahes tuua oleks rohkemgi tahtnud, a mingil hetkel oli keegi tehases pihta saanud, et asi on vägagi mäda. mingi ohrana seltskond üritas meid rajalt maha võtta ja siis tuli väga jõhkralt tõkkepuid lõhkudes põgeneda. aeti meid taga ka mingi parsaga, aga kaua ei viitsitud. ju arvati, et küll numbri põhjal kindlaks teevad, kellega tegu oli. heh, tutkit brat, ega ilma asjata luugivahetust ette ei võtnud.
krt, mulle ei meeldi varastamine.
a tellised olid ausad. magnet püsis külges kinni. telliseid tehti kohaliku karjääri rikastusvabriku jääkidest. ju oli rikastuse tehnoloogia n liidus nõrk. kuuldavasti olivad mingid svenssonid tahtnud kogu rikastusjäägi ää osta ja sveamaale vedada, isegi oma kuludega raudtee plaanisivad ehitada, a loomulikult ei saand sellist asja ometigi sündida lasta. ehk teevad samast toormest kiva siiani.
"varustamisest" veel samast ajast. närusele kolkaväeosale loomulikult mingeid varuosi ei jägunud, a massinad pidivad sõitma. linnas suur autobaas. muuhulgas ka gazoonid ja zil-id täitsa olemas. palgapäevade ja suuremate pühade järgsetel öödel sai siis käidud "komandeeringus". starshi sättis ennast kas valvurite juure kostile või siis jäi kuskile niisama vahti pidama. ja mina varustaja ülesannetes ronisin üle aia ja demonteerisin kõike mida kiirelt kätte sai. sai võetud kõik vajalik ja varuks ka. mõne hilja peale jäänud sohvriga sai peitust mängitud ja mingi olukord oli koertega ka a üldiselt oli varuosabisnis seuke rahulik asi.
krt, mulle tõepoolest kohe sugugi ei meeldi varastamine.
a noh, eks sai tagasi ka antud. üks minu paljudest ametitest oli ka otvetstvennõi za gorjutshezmazotshnõje materjalõ. ehk siis võtsin väeosas vastu sissetuleva kütte ja andsin välja kõigile kel vaja. ega tarbijaid palju polnud. vodovoz ja kooliauto ja mina ise kõigi vedude masinaga ja siis ka ossobõi otdeli pervost pealiku isiklik 03. no ei saa ju tshekistile kuidagi ei öelda. kord suure lumega aga oli keik nõnna täis tuisanud, et benzovoz ei pääsenud ühegi valemiga zapravka ligi. sai siis pargis olevail masinail keik paagid kuhjaga täis pandud ja ikke oli mitu tonni hüva 76-te vaja kuskile panna. bensuvedajal oli kõigest sügavalt savi, aga punkt kell kuus õhta pidi tühja pütiga oma roodus tagasi olema. meie suured ülemad siis jätsivad asja minu lahendada. muud tarka välja ei mõeld kui sõitsime linna. sääl olivad linnaservas samasugused garaashide rivid kui siingi vene aegu ehitati. sai pütt kuskile rahvarohkemasse paika seisma jäetud ja läksin mehikesi ahistama, et kas kellelgi ehk benssu vaja põle. mehad keik ajasid mullikesi ja ei taht sugugi kütet saada. ju pelgasivad, et mingi vahele võtmise operatsioon käib. ehk oleks pidand mingi raha küsima, kasvõi kopik per liiter, a no mina seukse asja pääle ei tulnd. lõppeks oli sohvril ajalimiit lõplikult otsa saamas ja asus teine demonstratiivselt kraani lahti keerama. sel pütil oli taga seuke jäme vabajooksu kraan taga, kust siis ilma pumbata sai püti tühjaks lasta. kui pang või paar oli maha vooland siis järsku saivad kohalikud mehepojad aru, et meil mure tõsine. ja edasi käis nigu filmis. pütt tehti sama toru kaudu kiiremini tühjaks kui bens iseenese tarkusest oleks suutnud välja voolata. mehikesed tassisivad kütet teekannude ja kilekottide ja piimapudelite ja pesukaussidega, kõikvõimalikest kankudest rääkimata.
lõpp hää, keik hää. mehepojad saivad kütet, pütt jõudis õigeks ajaks "koju" tagasi ja minul ka mure kaelast läind.
mõne aja pärast muidugi tuli väga benssu kokku hoidma hakata, sest selle tarnitud kogusega pidime kogu väeosaga mitu kuud sõidetud saama.
a no siis selgus, et vähemasti zil sõitis naftaga ka väga edukalt.
a neid jutte teavad juba keik niigi.

***

Laibavedamise koha pealt meenub see, kuidas endises Kalevipoja kolhoosis kasutati veel 90. algul surnuveoks KAvZ bussi. Kirst koos kadunukesega tõsteti tagumise ukseava kaudu salongi ja see mahtus hästi kahe istmerea vahelisse käiku. Matuselisi küll sama bussiga ei sõidutatud. Tänapäeval oleks niisugune surnuveok paljudele vist häbi tipp, ent tollal näis beežika küljejoonega valge KAvZ isegi päris soliidsena, must lint veel peegli küljes.

Umbes samal perioodil viidi Viljandimaal Halliste vallas metskonna lahkunud autojuht kodust kabelisse oma tööautoga, milleks oli Nuias valmistatud MPC-1-52. Seega sohvrile igati väärikas viimane sõit. Tartu kandist olen kuulnud legendi vanas anatoomikumis praktikal olnud tudengist, kes hommikuvalve ajal kuulis laibakambrist mütsu. Asja kontrollima minnes nägi ta põrandal istuvat mehelaipa. Hiljem selgusid ka tagamaad. Nimelt visatud surnukeha lihtsalt autokasti ning paaritunnise sõit talvepakases muutis selle jääkamakaks. Kuna saadetis jõudis pärale südaööl, pandi koolnu seina äärde seisma - hilisem müts tähistas lihtsalt sulamisprotsessi lõppu.

***

Jutte tuleb nagu Vändrast saelaudu.Proovin siis oma Saranski loo järje ka siia vahele ära mahutada.
Mordva ANSV pealinn Saransk on umbes Tartu suurune ja vähemalt tol ajal oli seal üksainus gostilnitsa,kus vabu kohti loomulikult ei olnud.Ei aidanud kümnerublase liputamine ega lubadus hea kingitus tuua - tädi jäi endale kindlaks ja leebus alles siis,kui meil õnnestus kõrvalistele pilkudele nähtamatult vana tallinn üle leti sokutada.Lubas midagi välja mõelda ja käskis õhtul 10 min.enne kaheksat tagasi tulla.Seniks suundusime restorani,et üle mitme päeva korralikult süüa ja tuvusime seal neljaliikmelise grusiinide seltskonnaga,kes samamoodi olid autode järele tulnud.Saime teada,et mägede pojad olid eile saabunud,igamees 500 rubla maksnud ja juba homme pidid oma kallurid kätte saama.Siis aga tuli sanitaartund ja meid kupatati välja.Broneerisime õhtuks 6-se laua ja lubasime peale kaheksat uuesti kokku saada.
Kokkulepitud ajal tassisime adminnitädile pool seaperset ja veel ühe vanalinna.Saimegi toa LUX,mis tähendas seda,et selles oli pott ja vann,samal ajal kui tavanumbrite kliendid pidid kusemas,pesemas käima koridori lõpus paiknevas peldikus.Hinnavahe oli suur,sest kui öö tavanumbris maksis 1.80,siis LUX oli 3.50.
Õhtu restoranis möödus tormiliselt.Olime kaasa võtnud paar vanalinna,mida siis laudlina varjus ka grusiinidele kohvitassidesse valasime.Saime teada,kuidas kohtuda Niina Petrovnaga,kelle abil saab auto kättesaamist kiirendada.Orkester mängis pidevalt suliko tüüpi lugusid,sest mägede pojad lippasid iga loo järel viiekas näpus poodiumi juurde.Üritasime meiegi koos nendega gruusiapäraseid meestetantse tantsida,kuid väsimus võttis peagi võimust ja vajusime toas raskesse unne,millest ärkasime alles järgmise päeva lõunaks.
Niina Petrovna oli kena jutukas naisterahvas ja peale seda,kui olime talle koju toimetanud kolm vanalinna ning järelejäänud osa seapoolikust,oli meil väravaluba näpus.Tehases ajasid grusiinid prasjagu omi autosid käima ja pärisid,et palju meie maksime,et nii kähku sisse saime.Valetasime,et 1000,mispeale nad porisesid,et olete kuradi kapitalistid.Auto oli kätte saanud ka Kolja Kohtla -Järve komunaalettevõtete kombinaadist,kuid tema olla pidanud selleks kolm päeva värvitsehhis töötama.Kolla oli varem sõitnud sibipüti peal ja talle lubatud uus kallur tingimusel,et selle ise tehasest ära toob.Kuna päev kaldus õhtusse,meile enam autot ei jätkunud,kuid see-eest saime targemaks,kuidas järgmisel päeval toimida.
Järgmise päeva hommikul olime varakult tehaseväravas.Seal ootas meid ees kurva olemisega Kolja.Tema sai küll autoga eelmisel õhtul väravast välja,kuid kojusõidudokumendid jäid vormistamata,sest kontor oli juba tööpäeva lõpetanud.Sõitnud ta siis raudteejaama parkimisplatsile ja keeranud kabiinis magama.Hommikul ei liikunud aga auto enam paigalt,sest keegi oli öösel,kui tema õiglase und magas vaikselt kardaani ära virutanud.Kauples,et tooksime talle ükskõik mis hinna eest uue välja.
Eelmise päeva kogemustele toetudes võtsime kaasa kolmveerand ämbrit bensiini ja vanalinna.Vanalinn läks käiku selleks,et leida auto,mis oli teise turjal Gorkist siia toodud.Kuna gonsikud olid kaskadöörid võis vedav masin olla selle 400 km-ga tublisti ära hooratud.Tehasemehed oskasid paagi nii parasjagu tühjaks lüpsta,et omal jõul sõitis auto ilusasti laoplatsilt välja,kuid siis kustus.Kohe tekkisid abimehed,kes pakkusid bensiini hinnaga 3 rubla liiter või siis trossijuppi hinnaga 10 rubla.Meie valasime rõõmsalt kaasavõetud bensu paaki ja vabanenud ämbriga tassisime ka vee radikasse.Vastasel korral oleks pidanud riskima kuivalt pool kilti veevõtukohani sõita.Jäi veel Koljale kardaan sebida.
Mõningase otsimise peale leidsime tegelase,kes oli nõus 25-se eest kardaani tooma,selle juppideks võtma ja raami vahele oskuslikult ära peitma.Nagu selgus,kruvis ta selle laoplatsil rongile laadimist ootava auto alt.Põhjalikule kontrollimisele vaatamata saime väravast välja probleemideta,sest see kardaanipeitja oli ilmselt oma ala spets,kiiresti ja tõrgeteta vormistati kontoris paberid ning kojusõit võis alata.Kolja,kes meid oodates raudteejaamas autot valvas,et sellelt veel midagi pihta ei pandaks,oli meie saabudes ülimalt õnnelik,sest vahepeal oli mingi tüüp talle 100 rubla eest kardaani käinud pakkumas.
Huvitaval kombel oli Saranskis bensiini piiranguteta saada.Tankisime paagid,potsikud pilgeni täis ja Eestimaa poole ajama.Sõidurõõm ei kestnud kaua,sest mõni kilomeeter peale linnast väljajõudmist võttis see kurikuulus veoautode koormamise post meid rajalt.Kui sellega jäädi rahule,et meie 66 on tehnilise abi masin siis uus kallur saadeti linna tagasi koormat peale võtma.Linna piiril pöörasime uuesti otsad kodu poole,võtsime kallaja kolmnurgaga 66-le sappa,ja posti juures selgitasime,et mootor hakkas hirmsasti kolisema.Mattide saatel anti dokumendid tagasi ning jõululaupäeva õhtuks olime õnnelikult kodus.Ei ole teada,kuidas Koljal nende tegelastega asjaajamine läks ja millal tema koju jõudis.
Selle seikluste läbi toodud kalluri saatus ei olnud eriti roosiline.Järgmisel suvel,kui sellega märga silomassi veeti,lendas ta kallutamise ajal üle serva paari meetri sügavusse silotranzeesse,mille tulemusena raam väändus kaheksaks ning kabiin sai ka tugevasti kannatada.


***


Sovhoosi peazootehniku GAZ-69 oli täielik sara,mida pea iga päev töökojas putitada tuli.Kui muude asjadega saime veel hakkama,siis raam oli nagu Pliuhkami kapsapea,lipp lipi ja lapp lapi peal.Eraldati küll uus UAZ-469,kuid direktorihärra andis selle "pooljuhile"(loe dir.asetäitja loomakasvatuse alal),kes oli äsja tööle võetud ning oli dire kursavend.
EPT kaubabaasist saime teada,et kusagil Venemaa sügavustes tehakse veel vanatüübiliste villiste raame,sealt selle kättesaamine on aga samahästi kui võimatu.Saime umbkaudsed kordinaadid,EPT volituse,mingi narjaadi ja otsustasime ühel kuumal juulikuu päeval teele asuda.Haakisime GAZ-66-le sappa üheteljelise kutsika ja teele.
Teekond viis läbi selliste linnade,nagu Vitepsk-Smolensk-Brjansk-Orjol-Kursk-Voronezh.Kurskis plaanisime kuulsat tankilahingupaika külastada,kuid keegi kohalikest ei teadnud sellest midagi,mis on ka mõistetav,sest tänapäevaseks on selgunud,et neid lahinguid oli mitu ja need toimusid hoopis Smolenski,Orjoli kandis.
Voronezhis nägime kohutavat liiklusõnnetust,kus Ziguli oli URAL-le eest lausa keskele kõhu alla sõitnud.Terve tee oli inimliha tükke täis.Edasi viis teekond mingi aja Rostovi suunas,kuni pöörsime paremale väikesele,kui ikkagi asfaltteele.Üle kiikuva pontoonsilla ületasime Doni jõe ja edasi oli 80 km sisuliselt teedeta steppi,kus olid ainult sõidujäljed päevalillepõldude vahel,kuni jõudsime raudteeäärsesse külasse nimega Mitrofanovka.Kaasa oli meil võetud koorem kombaini podprstsikuid,mida Eestis ei kasutatud,kuid stepipõldudel küll.Kohaliku kolhoosi esimehel oli nende saamise üle kohutavalt heameel nig ta lubas aidata meil raamid tehasest kätte saada.Tehas aga oli kollektiivpuhkusel ning oht tühjalt tagasi sõita.Vana Tallinn ja esimehe tutvused tegid oma töö,ning meile tõsteti juba valmislaaditud vagunist kaks kimpu ehk 10 raami peale.
Suur oli EPT meeste üllatus,kui sellise koormaga tagasi jõudsime ning aasta pärast tegime ühe samasuguse reisi veel.Reis ise kestis rohkem kui nädala,sest iga päev oli üle 30 kraadi kuuma,sõita sai õhtu ,öö ja hommikutundidel,keskpäeval peesitasime mõne teeäärse veekogu kaldal.Kes 66-ga on sõitnud,võib ette kujutada,mis tunne on kahe mehega selle kitsukeses kabiinis üle nädala pidevalt elada.Aga noored ja tugevad sel ajal olime.

***

 Mul on kusagilt meelde jäänud lugu, kuidas kanged Maarjamaa mehed sõitsid Venemaale elektrikarjuse poste tooma. Jõudsid siis mingisse metallitehasesse kohale, aga jutt seal juba klassikaline "täna ei saa, õiget inimest pole kohal" jne. Aga laomehel, nagu näha, paras pohmakas. Sellisteks juhtudeks oli meestel juba ettenägelikult vedelat valuutat kaasa varutud ja nii tegi pudel imet seegi kord. Laomees näidanud käega mingi suvalise postivirna suunas ja öelnud, et ah, laadige sealt hunnikust koorem peale ja asi tahe. Mehed vaadanud küll, et postid jube pikad, aga no eks vajadusel saab ju alati kodus parajaks lõigata. Mingi kraana või tõstuk tõstis autokasti poste täis ja oligi kojusõit. Hiljem töökojas hakanud poste lühemaks lõikama. Ja oh üllatust! Propaanilõikur ei tee postidele midagi! Rauasaag kah peale ei hakka. Ketaslõikur kuidagi suure häda ja tohutu ketaste kuluga lõikas. Tuli välja, et harilike raudpostide asemel oli koju veetud terve koorem titaanposte. Mis edasi sai, kes seda enam täpselt teab. Ära need postid igatahes kadunud ja majandi direktorist saanud teadmata asjaoludel üleöö miljonär.

***

EPT Võru kaubabaasi varustaja teadis rääkida,et aasta lõpul saab Venemaa tehastest osta kaupa,millele eraldustega kliendid polnud järele tulnud.Kuna oli suur puudus kiilrihmadest,mootoripatjadest ja muudest kummitoodetest,otsutasime teha ühe treti Saranski kummitoodete tehasesse.Et meie poolt transport ja tema poolt kogemuslik asjaajamine.Seekord otsustasime minna PAZ bussiga,mille oli sovhoos autobaasist ostnud ja millele olime korraliku kapitaalremondi teinud.Seekordne sõit oli superlux,sest soe ja kolinavaba PAZ lendas maanteel sajaga nagu pääsukene ning meie neljaliikmeline seltskond selles oli ülimalt heas tujus.Kus palju toredaid inimesi koos tekib alati ka mitmeid häid mõtteid.Seepärast nööpisime esimese kaasavõetud vanalinna lahti juba enne Venemaa pinnale jõudmist.
Seekord pole vajadust kirjeldada,kuidas sõiduaeg möödus,kuid tehasesse jõudsime ajal,mil kontorirahvas uksed lõunapausiks oli sulgenud.Eks meiegi hakkasime kaasavõetud proviandiga einestama ja sinna kõrvale avasime järjekordse pudeli kaasavõetud piisavalt suurest varudest.Nagu lõhna peale ilmus bussi silmnähtavalt raskes pohmellis tegelane,kes pakkus pudeli viina eest kimpu Volga ventilaatoririhmasid.Ütlesime,et nii väikeste kogustega meie ei kauple,mispeale tema arvas,et võib organiseerida ka suuremaid koguseid.Jutu käigus ulatasime talle termose kaane,mille olime just täis valanud ja mille tema vene kombe kohaselt aeglaste sõõmudega tühjaks jõi.Algul läkastas küll,kuid pisut aja pärast kiitis jooki,küsis terve pudeli kaasa ning suundus kaupa organiseerima.
Seekord äri eriti hästi ei läinud.Mingid kogused meile küll välja kirjutati,kuid see oli tühine sellest,millele lootsime."Ärimees",kelle pohmelli sai ravitud oli samuti kadunud,nagu oleks maa ta neelanud.Õhtu oli käes ja hakkasme välja sõitma,kuid siis märkasime,et tuttav tegelane jookseb kätega vehkides bussile järele.Käskis tagasi pöörata ja mingi abihoone nurga taga ootama jääda.Peagi sõitis meie juurde elektrikäru,millel suur koorem rihmasid,2 kartulikotitäit GAZ-53 mootoripatju ning palju muud kummikaupa.Kogu selle varanduse hinnaks kujunes 300 rubla ja veel 2 vanalinna.Viimase pudeli andsime väravababuljale,et probleemideta sealt ruttu minema saada.

***

Aga lugu ise selline: anti talle sõita sadulaga Kamaz. Teine seda marki sadulveok, mis üldse asutusse tuli. Iga kaugvedude autojuhi unistus. Kes siis ZIL'ga enam tahtis mööda Venemaad kolistada, kui Kamza roolis tiir tehtud oli. Igatahes esimese asjana organiseeris ta oma mootorile turbo. Tehasest Kamaz ametlikult turboga ei tulnud, küll aga paigaldati neid Maz'dele ja Kamaz'dele iseseisvalt. Kuidas sellised hübriidid küll ülevaatuselt läbi said, teab vaid jumal taevas. Aga peale neid pandi. Doonoriks oli vist Kirovets, mille jõuallikal turbo peal vilistas. Läks ka kõneks olevale Kamzale peale. Kaua ta aga sõita ei saanud, plokk läks lõhki. Hädaldamist ja kisa kui palju. Oli see tehase praak või paigaldaja uljus, igatahes mootori sisu tõsteti teise ploki peale ümber.
Aga mööda Venemaad ta tiirutas. Ükskord tuleb teistpoolt Moskvat kõne: auto katki, käigud ei lähe sisse. Tulge järele. Mis seal ikka: pandi päästeekspeditsioon kokku ja sikutati Kamaz kaugelt kodu. Aeti kanalile, valmistuti käigukasti mahavõtmiseks... Siis selgus, et käigukasti hoovastikust oli üks väike metallist telg ära kadunud... selline kopikaline tükk, mida saanuks paksemast traadist või poldist teha... See sai tagasi pandud ja auto sõitis jälle... Üks teine juht sõitis Kolhiidaga. Too Zil'i mootoriga Armeenia Volvo. Kusagil kaugel Venemaal jookseb järsku jahutusvedelik silindrisse. Tööriistad välja, plokikaan maha. Viga: pragu plokikaanes. Mis teha? Kodugaraaž tuhandeid kilomeetreid eemal, lootus kusagilt uus kaan välja võluda nullilähedane. Ei midagi, aku pealt võttis tina ja hakkas seda prakku sisse sepistama. Niikaua sepistas, kuni arvas, et aitab. Mootor sai taas kokku ja käimagi, ning edukalt ka kodutee sõidetud. Ja mootorit ei võetudki enam lahti, sõitis nii kuni vanarauda minekuni...

Ja mis Venemaal peale läinud kaupadesse puutub, siis sealkandis oli väga hinnatud ka see plekist kuivainekarpide komplekt. Seegi avas uksi seal, kuhu muidu asja polnuks.

***

Nüüd üks vana lugu,mis kuuldud kunagi tundmatult bussijuhilt.
Nimelt siis oli kellegil tulnud pähe virutada sealaudast põrsaid ja sigu..... Aga millega vedada? Appi kutsuti siis kohalik bussijuht. Too aga ei teadnud vargusest midagi....... Teda kutsuti lihtsalt appi,et sead koju transportida....
Kuna buss oli ka inimeste veoks mõeldud,siis võite isegi arvata,millega asi lõppes... Meeletu hais bussis..... Pläga kõik istmevahed täis ja mis kõige hullem, bussijuht vaene mees sai alles järgmine päev teada,et sead raisad olid virutatud......
Nimelt oli kohalik miilits tulnud niiöelda juhuslikult õuest läbi ja küsinud,et ega ei tea selle varguse kohta midagi,mis hiljuti toimunud oli....?
Oli olnud näha mingi suure veoauto jälgi,mis viinud siis bussijuhi kodust mööda...... No mis sa oskad selle peale kosta.... Kõige hullem oli see,et bussijuht parasjagu pesemas oma haisvat bussi,ise ka üleni sita ja haisuga koos........ ja miilits seismas bussi kõrval. Juht oli siis hinge kinni hoidnud,et mitte naeru ja hirmu pärast turtsatada.......sest kohalik miilits olla vaikselt ära hakanud minema....... No oli see alles vedamine. Oleks miilits taibanud bussi vaadata........ oleks asi kohe selge olnud. Õnneks polnud seadusemees taibanud sitahaisu ja sigade varguse vahel seoseid luua.......ju siis seda miilitsakoolis ei õpetatud,et siga ja sitahais käivad kokku.....
Mis puutub edasist käiku,ei ole teada,kuid ise arvan,et sõidu tellija võis ikka hiljem paraja sõimu osaliseks saada......

***

Käisin ka 1989 a. detsembris Saranskist GAZ-SAZ-i toomas. Natuke varem, kui vana7. Kuu alguse poole. Kahekesi, noored maapoisid nagu me olime. Ilmaelust põhimõtteliselt midagi ei teadnud, käed püksitaskus. Ainult bensiinitalongid ja pisut raha kaasas. Esmaspäeval rongiga Tallinnasse, edasi Moskvasse ja sealt paari tunni pärast väljuvale rongile, mis viis Saranskisse. Kolmapäeva hommikuks ilusti kohal. Ilma erilise vaevata leidsime tehase kontori üles. Võtsime järjekorra sisse ja hakkasime oma autot ootama. Üllatuseks oli palju eestlasi seal. Vene keel oli teisejärguline. Eredamalt meeles Saaremaa mehed. Nende kindel soov oli saada endale kandilise kabiiniga auto. Jutust selgus, et mitu õhtut asjapulkadega joodud ja surnud seakere ära jagatud, kuid ikka veel ei tea missugune kallutaja olema saab. Meie saime enda masina lõunapaiku kätte. Nemad jäid ootama. Meie ei teagi missugusega nad ära tulid.
Uut autot vastu võttes hea tunne sees.Ikkagi uus. Hakkame ust lukust lahti keerama-võti ei keera. Andsime auto üleandjale teada, et probleem. Tehti selgeks, et need on kindlalt selle massina võtmed ja kõik. Teisi pole ette nähtud. Muukisime ukse lahti. Õnneks süütelukku sobis võti paremini. Heameel oli, et auto Saranskisse ise sõitnud polnud vaid "kukil" toodud. Tanklasse sõidul hirmus bensiini hais kabiinis. Uurime- paak katki. Sõitsime reklamatsiooni, et laseme paagi ära vahetada. Kuri natsalnik ütles: "Kui tahate uut paaki ja täna veel ära sõita siis teete ise töö ära. Ja õues, sest töökoda autosid täis". Külma 20 kraadi ja hirmus tuul, vesi radikas. Tunked selga ja tegutsema. Mis viga uuel autol paaki vahetada. Kõik poldid mutrid keeratavad. Paak vahetatud ja teele. Enne bensiinijaama tunneme, et kabiinis puhub tuul. Parempoolsed uksetihendid kerest üsna kaugel. Toppisime uksevahe tunkedega kinni. Välja käisime vasakust uksest ja nii terve tee. Esimeses suuremas asulas otsisime üles telefoni keskjaama, et kodustele märku anda meie olemasolust. Kõne tellitud, ootame vastust. Mingil hetkel astuvad keskjaama sisse kaks vene miilitsat kurjad kui kuradid. Olime tuisus ja tormis auto parkla asemel parkinud keset muruplatsi. Peale meiepoolseid seletusi saime viiekaga hakkama. Kodustega räägitud sõidame edasi Venemaa avarustes. Igas bensiinijaamas, kus bensiini oli tankisime niipalju, kui limiit lubas. Mõnes lubati ka paak täis panna. Kunagi ei teadnud kas järgmises on bensiini või ei ole. Õnneks terve tee vältel bensiin meil otsa ei saanud. Mure tekkis õliga. Õli jaoks talonge ei olnud. Otsisime majandite töökodasid. Kus aga suuremat rauahunnikut nägid, seal oli töökoda. Mingisuguste rublade eest sai alati. Kõik jagasid väidetavalt autooli. Ei tea kas õli või lihtsalt uue ja sissetöötamata mootori pärast hakkasid küünlad streikima. Jällegi aitasid mõned rublad hädast välja. Autosid koormav organ tülitas meid ühe korra ja seda hetkel, kui küünalde probleem kõige suurem oli. Paar tükki olid töölepingu lõpetanud. Kurtsime neile kurba saatust. Mõistsid meid. Miilitsatega kohtusime neljal viiel korral. Viimane oli Pihkva kandis poole nelja paiku hommikul. Keset paksu udu nägin,et keegi vehkis tee ääres. Pidasime kinni. Purupurjus miilitsaonu sooviks oli teda pisut aidata. Nimelt oli ta oma M-412 paarimeetrisest kaldast alla katuse peale ajanud. Vaja välja tõmmata. Seletasime, et tee libe, auto tühi, trossi pole ja paks udu. Kuidas seda teeme? Aru ta ei saanud. Pärast pikki vaidlusi tuli ta saata lihtsalt p......e ja sõitsime edasi. Koju jõudsime laupäeva lõunaks. Peaaegu 1900 km seljataga. Terve tee kabiinis istutud. Puhkepausid ka istudes. Tagumik taburetil istumist igatahes ei kannatanud.
Auto ise praegugi veel alles. Läbisõit alla 100 000 kilomeetri. Peal originaalmootor. All vabriku rehvid. Kabiinil ainult ninaosa värvitud.

***

Lugu kuuldud kolhoosiaegsetelt autojuhtidelt. Ja päris mitmelt erineval ajal samal kujul, seega rahvaluuleks ei peaks.
Gaz-53 piimapütiga. Roolis mees, kes nõukaaja lõpupoole veoautokrossi vms(osad allikad räägivad ka veobagist) sõitis.
Võistlusauto mootori katsetamiseks/sissesõiduks kasutatud sedasama piimapütti. Ja kui hea mootor oli, pandi võistlusautole. Kes neid mootoreid ja kui palju ehitas ja timmis, täpselt ei tea, aga edasi käisid küll uhkelt.
Olevat siis piimapütt miskisuguse miilitsaonu poolt kinni peetud, küsitud juhilt, et mis sa kihutad, ja tahetud karistama hakata.
Pütijuht vastanud, et ei see pole mingi kihutamine. Kui kihutama hakkan, siis sina mind ei püüa!
Leppisid siis miskitpidi kokku, et panevad 53 ja miilitsa kopika "joonele". Ja kui järgi ei jõua, siis asi nii jääb. Aga kui kätte saab, siis teeb seaduse täie rangusega.
Igal juhul oli tulemus selline, et miilitsal jäänud sel korral pütimees karistamatta.

***

Mul tuleb meelde lugu, kus masinal käigud liigagi hästi sees püsisid... Ammukuuldud lugu, toimunud arvatavasti millalgi '70. aastatel. Tol ajal teadupärast asus Tartu linnaliinide bussijaam seal, kus on praegune uus ja kole kaubamaja. Ja nagu ikka, bussid jäeti töötava mootoriga peatusse seisma, uksed lahti ja juht käis 5-10 minutiks ära. Seisnud siis üks vanemat tüüpi Ikarus sedasi seal peatuses. See, kes selle jutu mulle rääkis, olevat ise seisnud juhikabiini juures ja näinud, kuidas käigukang tühikäigul tiksuva mootoriga samas taktis loksunud. Kuni ühel hetkel käis kr-krr-krrromps! Käik läks ise sisse, buss sõitis juhita minema ja ei peatunud enne kui vana turuhoone sein ette jäi. Viga vist küll õnneks keegi ei saanud.

***

Nõuka aja lõpp, aasta 1989.

Olin kevadel lõpetanud TTÜ ja samasse asutusse ka tööle jäänud. Olin Moskvitš 2140 rahulolev kasutaja, kui algas esimene tõsisem bensukriis. Benssu käis jaamades kaootiliselt, peagi hakati tehnilisse passi (!) sisse kirjutama, kui palju on autole kütust väljastatud ja "normiks" oli Tallinnas vist 20 liitrit kuus...
Aga ega sedagi kätte saanud. Millegipärast veeti kütust jaamadesse laiali pealelõunal, aga selleks, et pumba alla nii jõuda, et pütist veel midagi tuli, pidi aegsalt järjekorras olema. Bensujaamu oli tollal oluliselt vähem, TTÜ-st mõistlikul kaugusel oli Kadaka tee tankla (bussipargi kõrval), praegu vist Lukoil ja teine Paldiski maanteel Loomaaia vastas, praegune Neste.
Kadaka teele sai mitmel korral auto järjekorda pandud, enamasti ulatus see järjekord piki Ehitajate teed peaaegu Õismäeni, siis tulin aga ise tööle tagasi ja peale nelja läksin autosse istuma. Ühe korra vist oli järjekord ka varem liikuma hakanud ja minu auto uhkes üksinduses maha jäänud.
Paldiski maanteel ulatus pikim järjekord, mida mäletan, kuhugi Mustjõe trollipeatuse kanti. Ega's midagi, nõukogude inimene oli kannatlik ja istus järjekorras. Et mitte ülearu järekorras seistes kütust raisata, lükkasid paljud sabatajad käterammuga autot edasi. Ja päris mitmel korral juhtus, et peale 2-3 tunnilist järjekorras seismist kütus lihtsalt lõppes ja pidi koju tagasi minema.

Ühel laupäeva varahommikul helistas mulle sõber ja küsis, kui palju mul kanistreid on. Et kraabi kõik kokku ja kähku Kohilasse, seal pidavat olema liikuvatankla, mees mingitele normidele ei vaata, annab nii palju kui tahad. No ajasime kanistreid nii palju kokku kui võimalik ja kähku Kohila tee äärde. Oligi tankla seal, autosid murdu, paljudel käru peal 200-liitriline vaat bensu jaoks kaasas. Ega ilma ei jäänud isegi

Samal sõbral oli Koplis garaažiboks. Kanal oli tihedalt plastvaate täis, kõigis bensiin. Kui seal oleks mõni säde tekkinud, oleks pauk ilmselt kaugele kostnud. Aga sealsamas bensuvaatide kohal sai autot remonditud.

***

Mul isa on rääkinud sellist asja, et kes kolhoosis oli v. kuidagi seotud sellega, siis oli bensiini kõriauguni kõigil. Näiteks mul isa ei mäleta et ta oleks kunagi pidanud tanklast bensiini ostma. Alati oli olemas garaažis varu v. sai kuskilt vajalikul hetkel tasuta. Kui mindi kuhugi (nt. Leetu) rallit vaatama, siis oli iga inimene ikka üksi oma autoga, sest bensiini oli ülearu palju. Veokamehed valasid A 76-te kraavi, et läbisõit ja küttekogus paika saada, kuna autod enamus 76 peal ei sõida(412, siksid) siis polnd seda mõtet omale ka varuda.
Miilitsa eest aeti ära vastavalt sellele, mis mootoriga ment oli. Üldjuhul miilitsa siks 1,2-1,3 konega, kui enda siksid 1,5-1,6 siis olevat saand väga edukalt eest minema. Veel tuli meelde, kuidas veneajal tosooli müüdi. Seda ei olevat olnud vabamüügis saada, aga isal v. ta tuttavatel õnnestus seda ikka piruka-mosse kongitäite kaupa saada aeg-ajalt. Olevat siis käidud seda Viljandi turul müümas, aga üks laupäev kui läksid tuli kohapeal välja, et see päev turgu polnudki. Vaatasid, et mis seal ikka sama palju kui juba sõitnud on edasi Tartusse, et lähevad siis sinna juba. Hakkasid siis Tartu turul müüma oma tosooli ja üheltmaalt ilmusid mingid tsurkad välja ja teatasid, et ega neil hästi ei lähe kui siin turgu solgivad oma poole odavama hinnaga. Kokkuvõttes ostsid antud ambaalid sama müügihinnaga neilt kogu mossetäie tosooli ära ja oligi päev korda läinud.

Ja siis autoteenindustes, kui kellegile oli ettenähtud remondi käigus vahetada mingi jupp uue vastu, siis väljakirjutatud uus jupp rändas üldjuhul oma auto v. mõne tuttava oma peale ning viimaselt saadud "poolpidune" remonditava auto külge. Eks sellist asja on tegelikkuses tänapäevalgi, et mõnes töökojas kirjutatakse autotundmatu kliendi arvele ja näidatakse ära ka juppe, mis tegelikult mehaaniku edna auto külge lähevad. On olnud mitu korda selliseid kogemusi, kus mehaanikud olematuid vigu tuvastavad.

***

Lugu salalukkudest ehk tänapäevase nimetusega ärandamise vastane süsteem.
Lugu juhtus ühe teeäärse kaupluse juures. Veokajuhid ei hakanud treppi sõitma, jätsid masinad tee servale ja sealt otsejoones poodi. Ootas teiste seas sohvrit üks MAZ-kallaja, mootor tühikäigul podisemas. Täpsustuseks noorematele lugejatele: aku oli omadega õhtal ja uus aku võrdus seitsmenda maailma imega.
Ilmselt oli poes rahvast rohkem ja masinad seisid päris pikalt. Õige varsti ilmus kohale mosse ja sellest ronis välja kulunud nahkjopega tegelane, kes hakkas järjest parkivate autode uksi katsuma. Eriti vaimustuses oli ta podisevast MAZ-kallajast. Tuleb siis viimaks sohver ka poest auto juurde ja küsib, et milles mure. Kulunud jopega tegelane oli eriti agar ja piirkonnas vihatud ühiskondlik miilitsa sõber, kes hakkas kohe vigisema teemal, et kui lihtne on suvalisel tatikal ärandada töötava mootoriga autot ja mis karistuse ta selle eest võib väänata. Kuulanud rahulikult ära miilitsa sõbra lubadused, tegi sohver ukse lahti ja ütles, et kui suudad, proovi sõita, pärast räägime karistustest. Millegi pärast ei suutnud see tegelane MAZ-iga mitte sentimeetritki liikuda. Selle peale võttis sohver kirsa (kirsa = olematu looma nahast töösaabas) säärest käigukangi ja soovitas miilitsa sõbral kiirelt hästi kaugele kaduda, istus rooli taha, pani käigukangi kohale ja aidaa

***

Sarnast lugu käigukangiga kuulasin ka kunagi oma vennalt. Tema kolleeg kolhoosipäevilt olla oma 52-e või 53-e niimoodi "lukustanud", et poe ees käigukang põrandast välja ja uksest välja minnes harjunult üle õla kasti. Poest tulles õngitseti kang kastist välja, lükati põrandasse tagasi ja aidaa!
Veel meenub Pärnu Automi kunagine õppesõidu - 2103, millel mul teisel-kolmandal sõidul käigukang pihku jäi. Ilmselt juhtus seda iga päev, sest sõiduõpetaja ei liigutanud kõrvugi. Toppisin selle sõidupealt tagasi ja olin edaspidi ettevaatlikum. Meie õpperühmas olnud näitsikul aga õnnestus ristmikul närvi minnes rool samba otsast ära tõmmata. Ka see käis ära. Tegelikult oli see auto nii logu, et kõvasti jalaga lüües oleksid vist pooled jupid küljest ära kukkunud. Aga tehtud me oma sõidud saime, kuigi oli bensukriis ja õpilased ootasid oma sõidujärjekorda kanister näpus. Ja ka eksami saime tehtud.
Mäletan veel koolieksamit. Automi eksamineerija käskis mul bussijaama juures ümber ümmarguse saare tagasipöörde teha. Viimasel hetkel muidugi. Talle ei meeldinud kui õpilased sõitsid sama kiiresti kui muu liiklusvool. Sellepärast andiski oma käsud viimasel hetkel, et saaks kiiruse pärast möliseda. Mina aga ei olnud kade, tegin selle pöörde külmalt ära. Eksamineerija-vanamees ei öelnud mulle midagi, aga sõiduõpetaja, kes oli nägemiskaugusest manöövrit näinud, vehkis meie tagasi jõudes rusikaga ja sõimas, et kes teist kolmest see kuradi rallimees oli, kes bussijaama juures papude kiunudes kurvi võttis! Ma talle veel näitan eksamisõitu!
Terve koolitusaja taoti meile pealuu sisse, et sõitke TASA! Sõitke nii aeglaselt kui vähegi võimalik! Ühel meie grupi tüdrukul oli hirmus raske jalg. Temal lasti kogu aeg sõita teise käiguga.
Kui see plika läks koolieksamil sama vanamehega sõitma, kattis sõiduõpetaja näo kätega. Kommentaariks ütles ainult, et vanamehel olla juba kaks infarkti olnud ja selle plikaga saab ta kolmanda ja viimase kätte! Kui nad tagasi jõudsid, oli vanamees näost hall ja värises, kuid siiski elus. Armatuuri sees olid küünejäljed... Vana pöördus tüdruku poole ja kuulsin, kui ta ütles: "Ma olen 30 aastat võidusõiduga tegelenud ja kiirust ma ei karda! Aga surma kardan küll!". Hiljem selgus, et tüdruk oli peaaegu kuskilt majauksest sisse kütnud.
Riigieksam oli koolieksamiga võrreldes lumme lasta. Ainuke asi, mida pahaks pandi, oli esimeste eksamineeritavate aeglane ja veniv sõit. Sõimati nägu täis, et takistate liiklust! Kui sõiduõpetaja seda kuulis, ütles ta mulle ohates:" Ma tean, et sulle meeldib "lapatsit" vajutada. Mine ja vajuta siis neile, kurat!"
Käitusin siiski ilusti, aga ei maganud ka - tol ajal oli linnakiiruseks 60. Eksamineerija muheles kõrval ja keerutas pöidlaid, ei mingit probleemi. Nii saigi B-kat tehtud.

Kui B-kat käes, kratsisin kukalt et nojah, võiks siis ju A-kat ka olla.
Ei tea kuidas praegu asi lahendatud, aga tol ajal oli nii, et "klaveri" taga antud eksam kehtis 3 kuud ja selle jooksul piisas madalama kati saamiseks eksternina tehtud sõidueksamist. Kena on.
Paraku puudus mul päris tsikliga sõidu kogemus. Endale olin ehitanud Deltast ja 125 cm3 Minski mootorist liikuri, aga sellega ei tohtinud liimitsatele näolegi anda. Olin saanud ka venna korviga K-750 proovida. Proovimise koht oli mägi-Eesti kuplitel, liivasel metsavaheteel ja olin 14-aastane kilu. Vend istus korvis ja aitas lenksu keerata kui kraavi kippusin minema. Hirmus oli!
Kauplesin siis sõbra tuttavat, kes Kaitseliidu staapi käis valvamas. Seal, Kaitseliidu staabi hoovil ma selle kuti vana Jawaga oma esimesed kaheksad tegingi. Hiljem käisime ka mujal sõitmas ja asi hakkas käppa saama. Eksamipäeva hommikul olime kõik võmmimaja juures platsil ja harjutasime igaks juhuks veel natuke. Peale meie oli veel 2 või 3 poissi oma uuemate Jawadega. Nooremale raffale teadmiseks, et tol ajal toimus tsikliga sõidueksam ainult platsil, mitte tänaval.
Kuna lubatud eksamineerijat ei tulnud ega tulnud, läks asi igavaks ja eksamisõit liiga lihtsaks. Hakkasime rallitama ja lollusi tegema. Ei mäletagi täpselt, kas kiirendasin niisama või rebisin nokka ka, kui enne võrkaeda pidurdades käis taga raksakas ja tagapidur lendas kuradile. Esimest ei olnud enam mahti kasutada, see oleks tähendanud haledat kukkumist. Püüdsin siiski enne aeda ära pöörata, külg maas kurvi võttes, aga see oli liiast. Jawa läks alt ära nii, et jäin ise vist lausa püsti. Endal süda kurgus, et sitta nad mulle load annavad, kui ma mendimaja aia segamini sõidan! Võetakse pigem needsamusedki värsked ära! Aga ei hullu midagi. Keegi ülearune meid ei näinud, kuna lisaks aiale oli liimitsamaja hoovi ja meie vahel ka rinnuni hekk. Jawa omanik oli tige nagu herilane, kuigi suurt häda tema tsiklil ei olnud. Paar kriimu ees või taga. Purunenud oli hark, mis kinnitub tagakiigele ja pidurisupordi kaasapöörlemist takistab. Ei tea selle täpset nimetust ega oska paremini kirjeldada. See detail oli juba mitmeid kordi enne katki olnud ja saamatult kokku keevitatud. Omanik oli ise harjunud ega pidanud mind vajalikuks teavitada, et tagapiduriga tuleb hellalt ringi käia. OK, Jawa-ront viidi minema ja jäin vahetult enne eksamit sõiduvahendist ilma. Viimases hädas pöördusin ühe "kaasvõitleja" poole, et kas ma saaksin tema tsikliga eksamisõidu ära teha, muidu on minuga kööga. Kutt haistis teenimisvõimalust ja küsis paraja kirvehinna. Õnneks mul niipalju raha oli, kuigi andsin viimase ära. Olgu ära öeldud, et ka "ekstra-Ärnina" eksami andmine ei olnud odav lõbu mitte.
Ei mäletagi, kas ootasime 4 või 6 tundi palava päiksese käes, aga kedagi ei tulnud. Üks poistest nägi võmmimaja hoovil liikumas oma tuttavat asjapulka ja läks jooksuga tema juurde, et äkki saab tal ise asja ära õiendada. Oldi nõus. Siis jooksime kõik tema juurde manguma, et äkki oleks nii hea ja võtaks meil kõigil eksami vastu, me juba terve päeva oodanud! "Tehke siis kähku! Jooksuga!" käratati meile peale. Eksam võttis kokku aega 2-3 minutit, siis oli kõigil tehtud. Hindamine nägi välja nii, et eksamineerija vaatas sealtsamast võmmimaja hoovi pealt, kus ta seisis, kas poisi peanupp üle heki paistab. Kui paistab, tähendab on püsti ja oskab sõita küll!
Nii sai ka A-kat tehtud.

***

Kuidas uus KamAZ-vedelgaasitsistern vastu taevast lendas.
Juhtunud lugu '80 aastate lõpul kusagil Tartu rajoonis. Nagu teada, veeti tol ajal "lahtist" vedelgaasi KamAZ ja ZIL-tsisternidega (esimesele sai vastava kaheteljelise haagise ka taha haakida), lisaks veel poolhaagistega, mida vedas harilikult ZIL või Kolhida. Vahemärkusena, harilikel ZIL-püttidel oli enamjaolt Sahaari R-6 kapoti all, kuna too olla vedelgaasi pealt paremini töötanud kui V-8. Ja vedelgaasi pealt sõitsid nad kõik, ühel ZIL-il olevat olnud koguni toru otse tagant neljatonnisest tünnist mootorisse (huvitav, kui kaugele ühe tankimisega sõita kannataks ). Balloone veeti nii harilike ZIL- porteautode kui -poolhaagistega, samuti GAZ 52 ja 53 baasil "restidega" (52-le valatud talvel butaanijääke ämbriga otse bensiinipaaki ja sõitnud küll). Aga siis ükskord autojuhid olla üritanud kusagil kõrvalises kohas väikest äri teha ja KamAZ-pütist tühje balloone täita. Idee poolest on see võimalik, ainult et ballooni täitmine isevoolu teel ilma kompressorita võtab pisut aega. Pandud siis tühi balloon vooliku otsa ja mehed läinud ise hetkeks kuhugi eemale. KamAZ ja "rest" pargitud täpselt kõrvuti. Mis seal täpselt juhtus, kes teab... Olen kuulnud versiooni nii suitsukonist, mis autode all olnud kuiva kulu süütas kui ka versiooni gaasileke+staatiline elekter. Igatahes, kui jaole saadi, siis autode all kulu põles, autod ise juba kergelt kah. Restimees hüppas oma masinale sanga, sai mootori käima ja kihutas eemale. Pütil olevat juba tagumised kummidki selleks ajaks põlenud. Aga julges sellegi juht veel rooli istuda ja sai mootorigi käima. Aga et pidurivoolikud olid juba läbi põlenud, siis suurtest pingutustest hoolimata enam autot paigalt ära ei saanud. Ja ükski kaasasolnud tulekustuti ka ei töötanud. Ega's midagi, pannud mees lõpuks auto juurest jooksuga minema ja visanud kaugemale kraavi pikali. KamAZ olevat ikka jõudnud päris kaua põleda enne, kui lõpuks pauk ära käis. Tsisternil olevat kumerad otsad minema lennanud ja keskosa olnud sirge nagu pinnalaotus. Püti esimene ots lõiganud mootori ülemise osa nagu relakaga maha, kabiini jäänused lennanud ka päris kaugele. Nagu juba mainitud, põles auto ikka päris kaua enne kui plahvatas, nii et keegi jõudis isegi tuletõrje kutsuda. Mõned aastad tagasi, kui ma seda lugu kusagil seltskonnas rääkisin, selgus, et üks mees sõitnud just tol korral tuletõrjujana sündmuskohale. Olevat olnud vast nii veel kilomeetri kaugusel metsatuka taga parasjagu, kui näinud ilusat "tuumaseent" üle puulatvade taevasse kerkimas. Aga õhkulennanud KamAZ-i maksnud süüdlased kiiresti ja nurisemata omast taskust asutusele välja ja nii see lugu lõppenudki.

***

Nüüd siis lugu sellest,kuidas ma veneajal suure kombaini kummuli ajasin....
Lugu juhtus siis õndsal veneajal,kui miilitsamunder veel ausees ja poisid naksti Zigulliga avariipaika kihutasid....
Nimelt kärutasin juba alates 85 ndast ringi oma venna VAZ 02 pikapiga. Taha viskasime klaasi peale selle Y märgi ja kui lubadega juht kõrval,võis päris päise päeva ajal ringi vurada. Tulime siis vennaga koos Luiga-Nõmme teed mööda ja jõudsime Härjakoorma bussipeatuse ligidale. Enne seda on aga teadupärast pime kurv. Kurvi tagant volksas aga välja suur Niva kombain. Kiirus polnud mul suur,vast 50 kanti. Tõmbasin kohe kiiruse maha ja jäin pea-aegu seisma.Kombain just jõudis truubi kohale. Kombainer muidugi märkas mind ja tõmbas viisakalt teeäärde. Nägin,et kombainer annab teed ja tahtsin siis vaikselt mööda sõita. Aga siis järsku vaatan-kombain hakkab järsku vajuma. Sedaviisi vaikselt ja tasa. Siis juba on külili ja järgmiseks näen,et juba on katusele maandumas. Juht aga nähes,et kombain hakkab pöörlema,keeras ka ennast vastavalt olukorrale. Lõpuks siis suure kolina ja mürinaga oli "suur sitikas" selili. No kujutage ise seda vaatepilti ette,kus truubi kohal ja mädase maaga kohta on katusele keeranud suur kombain. Rattad taevapoole!
Mees ukerdas kombainist välja ja oli ehmunud. Ma ei tea,kuid keegi kutsus miilitsad välja.....
Samal ajal,kui kombain ennast ringi pööras,tabasin järsku ära,et kurat,vahetame kähku kohad Hüppasin siis kähku tagaistmele ja vend kõrvalistmelt asemele. Mul oli tol ajal veel kiire reaktsioon ja mõtlemine.....
Nimelt tabasin ära,et parem on,kui roolis märgatakse ikka õiget lubadega juhti,mitte minusugust algajat õpipoissi..... Pärast muidugi saigi selgeks,et täitsa õige tegu... Mine tea,mis minuga siis tehtud oleks. Sa võid ju õige mees olla,kuid....
No siis kargasid nukatagant Zigulliga kiirreageerijad miilitsad välja. Olid haisu ninna saanud ja kohe ka kohal. Meie muidugi ei julenud sealt ka ära sõita. Umbes samal ajal jõudis ka kohalik osakonnajuhataja platsi. Kuna oli kiire viljakoristusaeg,oli sell ikka maruvihane..... Meie peale ei vaadatud ka heasti,kuigi süüd polnud meil kumbagil. Niigi olime siin suured kolhoosi vaenlased,sest külamutid keerasid kõik meie vasta üles,kuni kohaliku külanõukoguni välja.....
No siis Zigullist hüppasid nagu noored uhked kuked välja. Mundrid läikimas. Kes on näinud vanatehnikaüritustel uhkes mundris kasutaja Miilitsat,siis võite omale manada samasuguse välimusega mehed silme ette. Ja üks neist siis oligi lugupeetud kasutaja Miilits!!!!!!
No poisid takseerisid ka õnnetuspaika. Mõõdeti ka ära tee laius. Minuarvates oli see kõige kitsam koht sellel teel,sest see oli ka täpselt truubi koht. Vaatepilt oli vägev! Kombainer -suur mees,kes oli üsna nördinud ja õnnetu,sest tema kombain rikutud ja äri läbi.Sõimata sai jubedalt........ Peale selle oli poisil ka lõhnad juures..... Kuskilt kabiinist tuli ka välja poolik viinapudel(võis olla ka Vana Tallinn). Juhid pandi ka puhuma. Kuna vend oli kaine,ei tehtud midagi. Hiljem käis vend ka Viljandis aru andmas,kuid pääses puhtalt. Polnud ju meie süü.... lihtsalt loll juhus ja kombaineri väike möödapanek.....
Järgmises lehes siis oli avarii äramainitud ja tekstis kuldsed sõnad-" Jälle üks vihmaussitallaja vähem". Nii see lugu meiejaoks lõppes. Vaat sedasi ajasin ma kombaini kummuli!


Jätkub järgmises volüümis. :)