Folkloori peab edendama... VOL. 3.

Head lood jätkuvad. :)

***

Üks minuga juhtunud lugu.
Oli 1991 aasta. Olin siis 16. aastane ja vahetevahel lasti mul isa uue 05-ga õppesõitu teha. Nagu siin juba märgiti, oli sellel ajal lubatud lubadega juhi kõrval tavaautoga õppesõitu teha. Sõita oskasin hästi, sest vanaisa oli mind Dozaaf-i Zil-130-ga sõitma õpetanud, kuid harva lasti mind rooli sellepärast, et isa oli selle 05-e uuena Soomest ostnud ja see oli rohkem nagu perekonna reliikvia.
Igatahes olime perega Kloogarannas suvitamas ja Jaanipäeva tähistamas ning oli aeg hakata tagasi Tallinna sõitma. Kuna isa polnud veel kaineks saanud, siis otsustati, et las poiss teeb õppesõitu. Mind pandi rooli ja isa istus kõrvalistuja kohale ning üritas asjalikku nägu teha. Ega me eriti kaugele sõita ei jõudnudki, sest enne Paldiski maanteed pidasid "musorid" meid kinni (nimi tuleneb venekeelsest sõnast "musor" eesti keeles - prügi - vedeleb tee peal ja segab sõitmist). Ma ei mäleta, mis see häda oli, kuid miskil põhjusel musoritele minu õppesõit ei sobinud. Võib-olla polnud meil märke, kuid mäletan, et olid mingid erilised tähenärijad. Igatahes lõpp-tulemus oli see, et miilitsad ise omal algatusel ajasid roolist minema kaine noormehe ja kamandasid rooli korralikult tahmase perepea. Paps üritas siis ümber auto kõndides igati sirgelt käia ja ei julgenud teine eriti hingatagi. Igatahes koju me sealt sõitsime ja pärast sai neid miilitsaid ikka naerdud. Sellise asjaga saab hakkama vist ainult miilits - võtab kaine juhi maha ja paneb joodiku asemele, et liiklus ikka turvaline oleks.

***

reamees Simsoni päästmine:
Kohal
1968-ndal hakkas Moskva alla stroibatti ka Zil 555 tulema. Tartu poiss Simson Uno sai ühe katusele keeratud, muidugi mitte marsruudil. Kähku sai Arus Heino kraanaga K-104 ja Rakvere poiss Lingrein Peeter pika zis`ga sinna saadetud. Toodi ka vahelejäämata ära. Vist oli Muhumaa poiss Rand Enos see, kes poolvalmis raketibaasi ees(meie marsruudil) hakkas naftapütiga igasugu jälgi maurama. Paar ukseklaasi peksime sinna veel puruks, mõne laterna ja lehtvõtmeid pildusime ka laiali. Siis panime 160 rubla kokku ja tõime Lihhatsovist uue kabiini. See oli mingi standardhind tehases- andsid õigele meistrile raha, see maalis suvalisele kabiinile "brak" peale. Käis ikka oma teed edasi, kuni kõik vidinad küljes ja siis tõsteti meile peale. Mahakukkunud polte-mutreid pühiti ka paar naelakasti kaasa (kui neil liinil midagi näpust pudenes, jäigi panemata). Nädala pärast jõudis majorini jutt avariist kauges külas- me küll ei teadnud sellest midagi...

***

Paneks kirja ka oma juhilubade saamise ajaloo.Nooremal geratsioonil ehk huvitav lugeda,kuidas NL ajal need asjad käisid.
Olin piisavalt palju juba tsiklitega salaja sõitnud(esmakordselt vist 10.aastasena naabrimehe 125-sega,aga ka onu uhiuue Panooniaga,mille tõsi küll korra liivasel teel külili keerasin).Kui sain 16,lugesin põgusalt läbi liikluseeskirja ja tavai Tartusse eksamile.Tol ajal oli just kasutusele võetud vastuse valiku süsteem.Lehel oli 10 küsimust,igale üks õige vastus ja õige vastuse kasti tuli rist tõmmata.Kontrollimiseks pandi vastuste lehele aukudega plaat ja läbi aukude pidi paistma mäletamist mööda vähemalt 7 risti.Ei tea,kas olin nii loll,või ei saanud küsimustest õieti aru,aga esimesel korral jäi skooriks 3.Kahe nädala pärast korduseksamil tuli ikkagi 1 punn puudu ja nüüd muutus asi tõsiseks,sest kui kolmandat korda ka läbi kukkusid,tuli sundkorras kursustele minna.Oma arust oli tolle aja suht õhuke LE pulgini peas kui kolmandale katsele läksin - tulemuseks 10-st 10.Eksamisõiduks oli kelleltki konfiskeeritud logisev Kovrovets,millega miilitsa ees tänaval tuli kaheksat keerutada seni,kuni näidati,et võib suurele ringile minna,mis tähendas suunanäitamisega sõitu vastupäeva ühe kvartali ümber.Kuna sõidus olin juba käpp,siis probleeme ei tekkinud ja trükivärvi järgi lõhnavad elu esimesed juhiload olidki taskus.Oi küll see nende lõhn oli magus ja pole möödaläinud 45 aasta jooksul meelest kadund.
Paari aasta pärast tegin samuti möödaminnes eksternina ära amatöörautojuhi load ja 3.liigi lubade omanikuks sain juba EPA tudengina.
Mingeid kategooriaid,nagu tänapäeval,siis ei olnud.3.liigiga võis juhtida kõiki veoautosid,2.liigiga lisaks ka busse,aga kiirabi ja tuletõrje juhtimiseks pidi olema esimene liik.Teise liigi saamiseks käisin mingitel ALMAVÜ kursustel,kuid seal tuubiti ainult mitmesugust teooriat ja bussiga õppe-ega eksamisõitu ei olnud.
Kui tulid kategooriad,tuli nendel,kes ei töötanud bussijuhina või haagisega auto juhina,teha sõidueksam.See oli rohkem sümboolne ning minu praegustel juhilubadel on kogu tähestik,mis sinna mahub,kaasa arvatud traktorid ja muu liikurtehnika.

***

Ma vaatan, et siin enamjaolt isiklikud või siis isade-onude-vanaisade mälestused. Tekitan siinkohal erandi ja panen ka ühe oma ema räägitud loo siia. Aeg taas '70 aastate alguse poole. Minu ema töötas siis ühes Tartu-lähedases ettevõttes tsehhis. Täpsematel detailidel pole vist siinkohal erilist tähtsust. Autod voorisid väravast sisse-välja, tsehhi ees estakaadil laaditi koormaid peale. Tsehhitüdrukud tegid vahel sellist nalja, et lipsasid mõne veoauto juurde ja keerasid bensiinikraani (või kui masinal oli ka vedelgaasisüsteem peal, siis ka selle kraani) kinni. Noh, ja siis oli kena vaadata kuidas auto jõudis karburaatoris ja torustikus oleva kütuse varal esimese kurvi taha kaduda ja siis oli soss... Enamus juhte avastanud asja suht ruttu, aga üks mees lammutanud kord teeservas juba pool mootorit laiali, enne kui talle järgmise auto juhiga sõna saadetud, et keeraku kraan lahti. Võite nüüd ise arvata, milliseid sõnu tüdrukud selle autojuhi käest veidi hiljem kuulma pidid. Leebed armastussõnad need igatahes polnud .

***

Purjuspäi kojusõitmisest...

On meil üks perekonnatuttav Jüri. Elupõline autojuht, küll sõitis 53-ga, küll Zil'iga. Seekord vist sõiduvahendiks Zil. Igatahes midagi töö juures tähistati. Eks peale seda oli vaja sõita Viljandi südalinna. Sinna, kus nime järgi vanalinn asub. Vana nimega Pioneeride tänavasse. Sõitis kohale ja parkis auto kenasti ära. Puuriitade vahele. Ise kobis kotile ja hommik võis tulla. Hommikul oli aga üllatus. Auto juurde sai minna küll, aga autosse sisse enam mitte. Puuriidad kahelt poolt autol nii vastas, et kuidagi ei saa ligi. Seda, kuidas autost välja sai, mälu teada ei andnud. Täielik müsteerium...

***

No selle loo rääkis mulle mu kadund ema,kes oli tööl Viljandi bussipargis konduktorina.
Kahjuks ei mäleta enam üksikasju,kuid lugu järgmine. Kuskil siis oli buss kinni pidanud ja keegi oli kempsu läinud. Vist naisterahvas. Teadagi olid vanasti kasutusel ägedad peldikud,milles polnud liigset luksust ja puudusid elementaarsed tingimused. No oli siis vist kiiruga läinud ja seal olid mingid lauad maha pandud. Tädi oli kõmmdi auku kadunud.... Lauad olid mädanenud. Tal oli pikk mantel seljas ja aeg oli vist na talvine. Te kujutage ette sellist pilti,kui sadate august alla ja kaelani sita sisse.... Tädi oli siis appi karjunud ja teised olid vaatama läinud. Suure jamaga oli siis tädi august välja saadud. Kõik haises. Inimene külmetas. Oli siis naisterahvas ikka mingitmoodi puhtamaks kaabitud. Bussijuht oli siis ikka naise võtnud bussi,kuid ette lahtise ukse juurde. Õnneks oli ka nõus viima kodu ligidale ära.

***

See peaks ka Viljandi metsakombinaadi lugu olema. Saadi metsameestele uued soojakud. Uhiuued. Mingid imelikud ahjud sees, millest vesi läbi käis ja siis radikatega soojakut küttis.
Enne metsa viimist otsustati igaks juhuks proovikütmine teha. Et näha, kust tilgub ja vajadusel juba varakult ära remontida. Köetakse siis soojakut mis köetakse, ühe otsa radikad on jääkülmad, teistel võiks mune praadida. Aru ei saa, milles viga. Üks vanem härra siis hakkas uurima, et milles viga. Torud paistavad kõik igatpidi korras, aga vesi ringlema ei pääse. Võttis siis ühe jupi rauda ja asus torusid läbi koputama.
Ühes kohas teeb toru aga hoopis teist häält. Mis seal siis ikka - löödi saag sisse. Selgus üllatav tõsiasi: tehases nähtavasti torust puudu tulnud. Selle asemele oli keevitatud lihtsalt sobiliku välismõõduga umbne rauajupp. Väljastpoolt täpselt sarnane ülejäänud toruga. Seest aga vesi ringlema ei pääse...

***

Praegu vaatad,et igal pool on müügil GAZ-51 saalesid. Need vanad babiitsaaled on praegu nagu põlatud.....ei taha neid ka väikese raha eest keegi,sest tellida pidavat saama siis neid kiidetud alumiiniumist.....
See oli siis kusagil 50 ndatel aastatel,kui meie mehed olid käinud Pobeda autosid Leningradist toomas. Kas tegu oli asutustele toodavate autodega või tõid neid autojuhid omale,ei mäleta. Auto osteti ära,enne ostu kuulati ka mootori häält. Käis kui kellavärk. Ei olnud mingeid kolkse ega klõbinaid. Õlisurve ka hea. Seda mootori häält kuulati erilise tähelepanuga,sest trofeeautodel juba mootorid kergelt kolisemas ja kardeti sama ka Pobi puhul.
Peale õnnelikku ostu siis kihutati kodu poole. Kõik oli korras. Saadi juba Narva kanti,kui mootor hakkas juba pisut kolksuma... Lõpuks oli siis hakanud meeletult kolisema..... Kui siis hiljem remondiks läks,avastati, et saalede asemel olid mingid nahkrihmad..... Asi oli siis arvatavasti niimoodi,et eks mootori läbisõit oli juba ennem suur ja saaled läksid ära. Keegi aga nii suurt remonti ette võtta ei tahtnud ja polnud ka saalesid arvatavasti nii kergelt saadaval..... Nüüd aga loobitakse neid täie südamerahuga minema.......kuna hulga paremad saada........ Sõbrad,las vedelevad riiulis edasi.......järsku läheb varsti vaja,kui nahkrihmad ära kuluvad......

***

et õues käib kõva kõmmutamine,siis tuli mulle ka meelde üks nõuka aegne kõmaka lugu,nimelt oli meil siin Kuusalus,nagu ka teistes majandeis üle Eesti NSV autode tehnilise hoolde ruum,kus aeg-ajalt käisid ka spetsialistide autod õlisid vahetamas,kui töö tehtud aeti auto ruumist välja teh-hoole ette ja mingil ajal tuli spetsialist ja viis oma auto ära,sel korral oli õli vahetusse oma auto toonud Allika osakonna juhataja,aga töökoja teistes ruumides oli tööl ka vigurväntasid,kellele see os.juhataja oli vahest pooliku jätnud tegemata mõne mootori või kummi rem eest ja vahest käis remondis ka kunstseemendaja masin kust sai võetud kilest katsumiskindaid,no ja nüüd need riuka mehed siis tegidki agronoomi masinale niukse värgi,et lasid selle katsumiskinda atsetüleeni segu täis,autolt üks küünal maha ja see koos piibujuhtmega kilekotti ja ruttu nööriga kinni ja pandi see mootori peale ja nüüd kui süüdet andis käis selline jumakas,et lõi kapoti tagurpidi lahti,igatahes vandumist oli terve töökoja õu täis.

***

Selle loo pealkiri võiks olla "Partisanid"
Ühel hommikul märkasime,et küla taha tühermaale oli tekkinud midagi mustlaslaagri sarnast.Püstitatud oli kümmekond suurt sõjavetelki,välikatlad tossasid ja ringi sibasid pleekinud,kulunud,isegi tükati narmendavates Punaarmee vanades mundrites keskealised mehed.Kohale olid saabunud "Partisanid",nagu nad ise endit nimetasid.Tegu oli siis kordusõppustele kutsutud endiste ajateenijatega,kes sõjaväeliste tarkuste omandamise ettekäändel saadeti suure kodumaa viljasaaki vedama.Autosid polnud kusagil näha ja nii nad tasapisi seal laagris päevi õhtusse saatsid - kaevasid laagri ümber kraavi ning ehitasid okastraadist aia.Õhtuti,kui pimedaks läks,sõitis kohale välikino.Ekraan rulliti lahti ja kuna tegemist oli ühe aparaadiga,siis iga filmirulli vahetamisel tekkis paus.
Vili oli juba kõik niidetud ja vaalud küpskuivad,kuid masindamisega algust teha polnud võimalik,sest sovhoosil endal autosid polnud,et terad ära vedada.Ja siis ühel hommikul need saabusid - terve pikk rivi tuttuusi GAZ-51-sid.Nüüd said mehed tõelise mahvi.Päeval vedasid vilja kombainide alt tokki ja öösiti tokist Bulajevo elevaatorisse.Minu paarimeheks oli keegi väga tore umbes 40 aastane hutsuul Karpaatidest.Kui olin tal veokasti kuhjaga täis laadinud,magas mees kabiinis,oli nii väsinud,et mingi valemiga ei õnnestunud teda äratada.Kuna ka kombaini punker oli täis,otsustasin ise koorma ära viia.Tokis aga tormas meie juurda partisanipealik,sest keegi oli vist talle juba jõudnud asjast ette kanda.Algul tuli neid matte nagu küllusesarvest,kuid tasapisi asi rahunes.Mõistlik mees oli,sai asjast aru ja vaikival kokkuleppel vahetasime edaspidigi mõnel korral kohad,sest hutsuulile meeldis hirmsasti kombainiga sõita,minule aga autoga mööda steppi kihutada.
Kui vili koristatud sai,müüdi need partisanide autod kohalikele kolhoosidele,mehed aga pidi viidama Ukrainasse suhkrupeeti vedama,kus nad pidivad jälle uued autod saama.Enne ärasõitu aga käis seal laagris korralik äri - kohalikud sõitsid oma logudega kohale,kus neil siis väsinud jupid ringi vahetati.Ka see auto,millega meid veeti,sai omale korraliku käigukasti.

***

Oli siin stroibatist juttu kuskil. Ma ei mäleta, kust ma seda kuulsin, aga lugu suht tuntud vist iseenesest. Stroibat olla kuskilkandis meie oma Eestimaal ehitanud punaarmee ohvitseridele mitmekorruselist korterelamut. Tööde mingis faasis talvisel ajal oldi nii kaugel, et hakati põrandaid tegema, ent mingil põhjusel oli majas olnud sees sama külm kui õues. Sellesama külmaga tegid ehitajad oma häda nr 2-e sinnasamma, kus parajasti tööd käisid, ehk siis tehti häda ära ja löödi põrand peale. Nii toimiti ilmselt mitmel põhjusel- peldikut veel töökorras ei olnud ning eks meelitas ka kujutluspilt kunagi korterisse elama hakkavatest ohvitseridest, kes peavad tolle "üllatusega" mingi perioodi koos eksisteerima.
fekaal külmus loomulikult ära ja hakkas haisema alles siis, kui maja juba enam-vähem valmis oli ning vastsetele elanikele küte ka peale keerati... Kui tõsi see on, aga kuskilt kuuldud lugu.

***

Veidi ka üldisemat juttu.
Põhja-Kasahstani oblast on siber,Omski linn sealsamas kõrval ja põhja pool Petropavlovskit algab kohe siberi taiga.Aga seal,kus meie olime laiub lage tasane stepp -niivõrd tasane,et maakera kumerus on näha samamoodi,nagu merel.Millised seal talved on ei tea,aga augustikuu oli küll väga palav.Ega see +35 eriti hull ei tundunud,sest õhk on kuiv.Mõnel päeval ilmusid silmapiirile miraazhid mägedest,mis tegelikult asusid kuskil 1000km kaugusel.Muld on must nagu omaaegne kirsasaapa määre "Merikaru".Kuiva ilmaga on see kivikõva nagu asfalt,aga vihmaga muutub pealmine kiht kleepuvaks,nii kleepuvaks,et kord peale äikesevihma jäidki kombainid põllule - rattad muutusid nende külge jäänud mullast siledateks rullideks.Aga see muld tundus olema viljakas.Paarkümmend aastat oli seal ilma väetist vastu andmata ainult saaki võetud.Masindasime ka ühte seemnevilja põldu,kuhu oli külvatud sordiseeme ja antud korralik väetis.Sellel põllul oli saagikus vähemalt 50 ts/hektarilt.(sovhoosi keskmiseks tuli tolllel aastal 12,5 ts/ha)
Sellel suure saagiga põllul oskas hutsuul,kes järjekordselt minu kombaini roolis oli,trumli korralikult kinni ajada.Lahtikangutamise käigus libisesin ja priske raudkang maandus mulle sinna kohta,kus nina otsmikuga kokku kasvab.Verd kui palju ja silmaümbrused värvusid kenasti siniseks.Nüüd tuli medpunkti külastada.
Kenake medvelsker Marusja liimis haava kinni,pani plaastri peale ning soovitas paar päeva tööle mitte minna.Suurest igavusest veetsin need päevad põhiliselt medpunkti juures,sest ka temal oli igav,kuna tõbiseid eriti polnud
Kui vili sai koristatud,taheti meid veel kündma panna,kuid suure kisaga sai selgeks tehtud,et peame ju kooli minema.Kojusõidupilet osteti meile Habarovsk-Moskva kiirrongile,mis ööpäevaga meid Moskvasse viis,kus suundusime Vnukovo lennujama.Õhtuks olime Tallinnas ja keskööks taksoga kodus.
Selle kahe kuuga teenisin pisut üle 500 rubla,mis tol ajal polnudki nii väga väike raha.Huvitav oleks tänapäeval sealmail ära käia,kuid unistuseks see vist jääbki.

***

Olnud ühes autobaasis kõrgem ülemus (peainsener või direktor), kes meestega hästi läbi ei saanud ja seega töömehed temaga ka mitte.
Ülemuse Volga oli siis ühel päeval garaažis remondis ja muude tööde kägus otsustai mehele koht kätte näidata ja s*tuti käigukasti. Auto seistes oli kõik OK, aga kui sõitma hakati ja käigukast soojaks sai, oli autos ilge hais. Väidetavalt oli kogu masin algosadeks lammutatud, istmed-polstrid välja jne., aga haisupõhjust üles ei leitud...

***

Peainsener ja direktor - kaks kõva ja tarka meest otsustasid kord, et parandavad ise Volga katkise kummi ära. Kumm oli torke saanud ja "ise parandamine" tähendas seda, et kummimehe käest võeti terve/parandatud õhukumm, mantli mahavõtmine-pealepanek oli kahe targa näputöö. Montaazipinke tol ajal polnud, kõik käis kummiheebli ja vasaraga. Ei tea, kas teadmatusest, või jäid mehed lobisema ja ei pannud tähele, aga igatahes pandi õhukumm valetpidi sisse. Lohvil on teadupärast ventiil ühe poolepeal, sest veljest välja peab ta tulema ka rohkem ühelt küljelt. Lohv sisse, mantel peale, õhk sisse - ja kas sa näe, ventiil kadus lupsti velje sisemusse! Kaks suurt juhti ja ülemust jäid lolli näoga üksteisele otsa vahtima. Kumm pooltühi, sõita nagu ei saanud, juurde pumbata ka ei saa - ventiili ei ole. Maha võtta kummi ka ei saa, niipalju rõhku oli siiski sees, et randilt maha suruda enam ei jõudnud. Paar möödakõndinud tarka soovitasid pussnoaga rehvi külje sisse auk teha, need saadeti ... või mujale halba kohta. Peainseneril tuli viieteistkümnendal minutil, pärast kahte suitsu geniaalne idee torgata läbi tühjaksjäänud ventiiliaugu õhukummile auk sisse ja õhk välja lasta. Mõeldud-tehtud. Toimis küll. Lohv välja, kummimehe käest uus asemele, seekord hoolikamalt peale ja oligi kalale (või jahile, või muidu jooma) minek... Kummimees ainult sajatas paar päeva takkajärgi, et "vaat, kus lollikesed, lõhkusid montirovkaga õhukummi pealepanekuga ära!"

***

kiirete tehnikameestega seoses meenus seuke lugu. olgugi põhjas suisa polaarpäev suiti ja mudu ka temp igati suvine, siis ujumisvee lämmiks saamisega oli probleeme. kuskil mitmedkümned verstad murmanist lõuna poole aga oli kena ja madal ja liivane järveke ja see soojenes mõnusaks. solbareid ikke vahel veeti sinna. kord tulivad kodanikud selle uue uraliga, kus vist kamza mootor vahel. massin ise ka uus ja ilus. portekast ja tent. aparaat jäeti maantee serva ja kõik see mees traavis suplema. vast nii tunni või pooleteise pärast oli seltskond tagasi. koorem kasti, sohver ja vanem kabiini ja ...
ei midagi. pedaalid vedelevad vasta põrandat ja võtme liigutamine tulemust ei andnud. täpsemal uurimisel selgus, et massinal põle enam mootorit.
pidi ikke häda olema, kui suure piiteri magistraali ääres päise päeva ajal seuke liigutus ette võeti.

***

Lugu juhtus Tartu ETKVL-i Ravila ladudes, seal oli üks vahepealne ülemus, nime vana pea enam ei mäleta aga see selleks, oli niisama mu** ja pealegi veel ühiskondlik ja kottis siis oma mehi mõnuga, ning sõitis ringi tema Raf bussiga ning vedas hirmus tihti kontori naisi linna peale ja mujalegi ... no ja siis läks tema Rafi käigukastike üks kord katki ja töökoja mehed said võimaluse "seisud võrdsustada", kast remonditi korralikult ära ja koos siis poetati kasti mida kellelgi tuli ... õli pandi ka ilusti juurde, sest see kast ei tohtinud ju enam katki minna. Igaljuhul lõppes asi sellega, et kontori naised ei sõitnud enam temaga kuhugi ja ise oli ta ka sunnitud sõitma nina aknast väljas ... selgus nimelt, et rafikul koguneb aroom ilusti kongi ja tagumistel on sibiaroom koguaeg ninas.

***

Usun täitsa et autokoterman on olemas. Ikka seal Nudol-Šarino stroibatis oli majandusauto. Esimene laks oli Moskva ringteel- no nii et juhiuksel lõikas välimise pleki ja kollektori pügas mootorilt. Järgmine- läks pesukoorem konist sõiduaeg põlema. Ei aidanud juhivahetus, varsti uus laks, kus ka number otsa sai. Taastati, sai uue numbri ja ime küll - ei mingeid probleeme enam...




***

NSVL oli kõikide võimaluste maa.Midagi polnud vabalt saada aga teatud kanaleid pidi sai kõike.
Sovhoosi kunstpull ehk seemendustehnik sai sperma vedamiseks pirukamosse ning tema ärahooratud enam kui 10-ne aasta vanune M-412 jäi töökoja seina äärde nukralt seisma - rattad lääbakil all,kere roosteauke täis ja põhja polnud ollagi.Kuna õnnestus sebida eraldus mittekondinsonaalsele kerele otse AZLK tehasest,kutsusin kaasa tuttava varustaja,kellel oli pikaajaline kogemus mosse tehasega asjaajamisel.
Esimesel päeval ei toimunud midagi,sest oli vaja korjata kümmekond allkirja igasugustelt pool-ja veerandjuhtidelt.Teisel päeval saime lõpuks paberid sinnamaale,et võisime montaazhitsehhi minna.Meile näidati kolme nurgas vedelevat jube mõlkis ja paljaksröövitid keret,et valige.Küsimusele,et kas siia nurka võiks ka mõni kobedam sattuda,vastas liini ülem,et "mozhet bõtj"."Läbirääkimised" toimusid õhtul Arbatil restoranis Praha.
Järgmisel hommikul oli Vasjal ikka väga korralik pohmell,mille leevendamiseks sai OTK ruumis Vana Tallinn lahti nööbitud.Seejärel suundusime kerede liini lõppu,kus täiskomplektsed valmis kered montaazhiliinile läksid.Valisime ilusa tumepunase.Vasja võttis haamri,lõi küljekarbile mõned väiksed mõlgid,OTK tädi kirjutas kriidiga küljele "Praak" ja tutikas 2140-ne kere oligi meil käes.Hilisema reisiga tõime veel uue mootori,sillad ja muu vajaliku pudi-padi ning panime kokku täiesti uue auto.See oli esimene AZLK-2140 meiekandis,kuigi tehnilises passis seisis,et Moskvitsh-412 ja rohkem kui 10 aastat vana.

***

Tuleb meelde üks lugu Ikarus-bussiga. Nimelt, tulnud ühte bussiparki kord uued Ikarused. Sõidetud siis nendega mõnda aega ja mingil hetkel jõudis kätte aeg mootoris õli ära vahetada. Aga ühel bussil ei saa kuidagi karteri õlipunni lahti keeratud. Ei jäänudki lõpuks muud üle kui terve karter alt ära võtta. Siis selgus, et õlipunn olnud seestpoolt kinni keevitatud ja karteripõhjale (sissepoole) oli keevitusega kirjutatud "Smert sovetskim okupantom!" või midagi sarnast.

***

Miskipärast SSSR aeg oli ametlikus statistikas popp wõrrelda majandusnäitajaid Tsaari-Wenega.Unustamatu lause mida ka suht sageli kasutati oli sääne:1913 oli riik kuristiku serwal, nüüd oleme suure sammu edasi astunud.

***

Meie pleegitasime töö juures improviseeritud UV lambiga kirja maha.
Lambi sai väga lihtsalt teha DRL ehk tänavavalgustuse lambi pirnist, millel tuli pealmine kest haamriga puruks lüüa. Sisemine lamp andis vägagi kanget UV-d, töötavat lampi vaadata ei tohtinud. Korduval pleegitamisel muutus paber pudedaks ja kollaseks, nii et üle pingutada ka ei tohtinud. Pleegitamine võttis aega umbes 4-5 tundi, võibolla ka rohkem, ei mäleta enam. See olenes lambi ja paberi vahelisest kaugusest. Mida ligemal, seda kiiremini, aga siis kasvas ka oht, et paber võib põlema minna või lihtsalt pruuniks tõmmata. Pastaka kiri kadus nagu nõiaväel. Eks roheline taust kippus ka liiga heledaks minema, aga see lahendati lihtsalt - hõõruti avatud teh. passi vastu määrdunud töölauda ja peksti vastu lauaäärt, kuni pass omandas välimuse nagu oleks seda kasutatud pannialusena või lausa peldikus. Ah jaa, tol ajal kasutusel olnud TÜV "lapakas", mis pidi kõigil esiklaasil olema ja millele oli vildikaga kirjutatud TÜV kehtivus, sai ka korra maha pleegitatud ja ise uus kirjutatud. Vildikas tuli maha kordades kergemini kui pastakas.
Khmm, loodan et ma nüüd noorsoole liiga palju kodukootud võltsimist ei õpetanud...

---

Ah jaa, keegi pole veel maininud NL aegseid jooke...
Pean silmas nii vabrikus tehtud "planguvärvi" kui kodus valmistatud kolbalõhkujaid. Võibolla peaks lausa eraldi teema tegema? Arvan miskipärast, et jutte tuleb nüüd lademes !
Teen ise otsa lahti:
Kuiva seaduse ajal tehti ühikates hädaga ühte väga hirmsat jooki.
Klaaspurki pandi herneid, suhkrut ja ketšupit. Soe vesi peale ja radika peale käärima. Purgi otsa tõmmati kummikinnas. Algul läks kummikinnas gaasidest tasapisi punni ja tõusis püsti, siis mingi aja pärast vajus jälle lonti. Siis loeti jook valminuks.
Joogi nimi oli Kokteil "Heil Hitler!"
Olevat olnud nime vääriline mõrtsukas. Enne kinda lontivajumist joomine olnud lausa eluohtlik.

***

Jutt imbus välja ühest kapitaalremonte teinud ettevõttest. Muuhulgas tehti seal ka keretöid. Juba traadikeevitusega, CO-keskkonnas. Süsihappegaasi on kõige lihtsam toota piiritusvabrikus, seal ta jääb lihtsalt üle. Korjatakse kääritamisel kokku. Eks seal gaasihõljumis ole ka piirituseaurusid. Natuke küll, aga siiski on olemas. Ja kui üks balloon käib mitu ringi täitmisel ära, kondenseerub natuke sinna põhja kah. Nii siis võetigi halval päeval, kui raha ei olnud, aga pea oli väääga haige, üks (või siis mitu) tühi balloon, keerati kraan maha ja valati vajalik märjuke välja. Vastavalt peavalu astmele filtreeriti see roostevärviline vedelik läbi kuivatuspaberi või mitte.

***

On ilusaid lugusid ka. Elasid kord ühes kolhoosis kaks sõpra. Käisid koos tööl ja olid muidu tublid mehed, rüüpasid sovetskoje igristojet (kui kuskilt õnnestus saada ja paremat parasjagu polnud), samuti meeldisid neile väga lilled, liblikad ja kassid. Lapsed ja lilled ja rohi ja kassid ajasid neid vahel lausa naerma. Aga ükskord juhtus õnnetus - hommikul ärgates neil mõlemal pea väga-väga valutas. Ei saanud apteeki peavalupulbrit ka ostma minna, sest et raha oli otsas. Aga ega siis tõeline kommunist mingist peavalust hooligi. Sots. võistlusel ei tahtnud ju keegi viimaste hulgas olla ja nii siirdusidki sõbrad koos lauta laupäevakule. Tee peal tuli neile vastu salk rõõmsaid pioneere, kes kõik Tarhunni jõid. See vaatepilt ajas meie kahel sõbralgi koleda joogijanu peale. Laudas leidsid nad pika otsimise peale vet. arsti kapi, mis oli lukustamata. Kapis oli palju erinevaid pudeleid. Sõbrad olid küll hetkeks kahevahel, et ega selline janukustutamine äkki kollektiivomandi riisumine pole, aga leidsid, et uute töövõitude nimel võib ühe pooleliitrise pudelitäie mittealkoholivaba Tarhunni järele lõhnavat jooki koleda janu kustutamiseks ära pruukida küll. Küllap kodumaine kõikvõimas zoovetfarm või Haljala Kolhoosi biotsehh uue toodab. Peale seda tegid nad kõvasti tööd ja läksid siis ära koju magama, sest oli juba lõuna käes ja uni vaevas koledasti. Töösangarid magasid rasket, ent õiglast töömeheund järgmise hommikuni. Siis ärkasid üles, tundsid rõõmu alanud päevast, ilusast ilmast ja kodumaa vägevusest ja läksid õue pissile. Aga oh häda... Seal kubemepiirkonnas seisis miski asi niisama sirgelt nagu kangelaspioneer fašistide püssitorude ees enne mahalaskmist. Kole piinlik lugu. Kannatasid siis sõbrad päev aega, lamasid selili murul ja imetlesid lendavaid liblikaid, pilvi ja punaste viisnurkadega lennukeid suvises rahutaevas. Järgmiseks päevaks polnud olukord muutunud. Sõbrad võtsid vastu raske, kuid üksmeelse otsuse: pöörduda abisaamiseks kõikvõimsa Nõukogude meditsiini poole. Kohalik velsker, sotsialistliku töö kangelane, oli loomulikult valmis andma endast parima, et kaks vahvat töömeest saaks jälle nii kiiresti kui võimalik ülejäänud kolhoosipere seltsis anda oma panuse kommunismi ülesehitamise ja meie kõigi ühise helge tuleviku nimel. Aga et leida rohukapis leiduva Nõukogude farmaatsiatoodangu hulgast just see õige ravim, oli vaja enne panna õige diagnoos. Patsientide küsitlemise käigus tuli välja, et meestel paar päeva tagasi olnud kole joogijanu. Küsimusele, et millega janu kustutatud sai, ei osanud mehed paraku vastata, kuna nende noorusaastad olid möödunud ajal, mil me vabariik veel kodanlike natsionalistide ikke all ägas ja seega piirdus nende kooliharidus kõigest kuue klassiga. Ent sellest hoolimata olid nad taibanud, et tühjaksjoodud pudelil olnud mingid ladinakeelsed kirjad peal. Velsker saatis mehed pudelit otsima ja peagi oligi see kraavist ühe fašistliku sõjamasina juba sammalduma hakanud jäänuste lähedalt leitud. Velsker uuris asjatundlikul ilmel pudelit ja haritud inimesena sai kohe aru. "Mnjaa...", teatas ta, "Täkule ja sugupullile antakse seda, kui mära või lehm indleb, aga isasloom ta vastu huvi ilmutada ei taha, 10 tilka koos ämbritäie veega."

Veidi hiljem pissisid sõbrad poe taga võpsikus juba ärajoodud Tarhunni rõõmsalt välja. Kodumaine meditsiin paari süsti näol oli neid aidanud ja nad suundusid edasi uute, järjest grandioossemate töövõitude poole.

***

Lugu siis järgmine. Mustla kiriku taga asus piiritusevabrik. Kahjuks selle suure vabariigitamisega on see tehas kadunud. Algul lõpetati piiritusetootmine,hiljem tehti tärklist ja siis lõpetati ka selle tootmine. Aga algusaastatel 50 ndatel juhtus seal selline õnnetus. Nimelt juhtus seal selline lugu,et piirituseveok vana ZIZ oli mäkke üles rühkinud. Autojuhiks olnud Aleks Toomsalu. Mis seal täpsemalt juhtus,ei tea,kuid kas siis auto suri mäepeal välja,käiku ei saanud sisse või mingi muu jama,kuid tsisternauto hakkas tagurpidi mäest alla veerema. Arvatavasti ei pidanud ka pidurid korralikult. Juhtus see,et masin lendas kraavi ja ümber. Piiritus aga hakkas paagist välja voolama.
Teadagi juhtus see asi just hommikul,kui kõik kohalikud hakkasid meiereisse piima viima. Kõik kes sealt piimanõud näpus mööda läksid,kallasid oma piima kolinal kraavi ja rabasid väljatilkuvat piiritust.... Ei huvitanud kedagi enam see piim....... Kõik rabasid niipalju kui võimalik. Arvan,et meiereis võis sellel hommikul ikka suur puudujääk tulla....

***

Lugu sellest,kuidas teraviljakombain kombainerit taga ajas.
Riks oli pensionieelikust elupõline natimees.Lasi end siis ühel sügisel kombaineriks ära rääkida.Esimese asjana monteeris Nival kabiini maha,et muidu ei olevat võimalik masina tööd jälgida ega kuulvat,kui mõni kaitsesidur kõrisema hakkab.
Sel aastal oli põlluks haritud üsna järsu kallakuga kuplil olev karjakoppel.Ühel hetkel kombain enam edasi ei liikunud,sest mäe tipupoolne ratas käis kohapeal tühjalt ringi.Nüüd tegi Riks selle vea,et lülitas tagurpidikäigu,aga kuna puksiv ratas oli enda taha mullavalli kraapinud ja künka kalle ka parajalt suur,hakkas masin aeglaselt juhi poole külili vajuma.Riks reageeris kiirelt,hüppas langevalt masinalt maha ja jäi vaatama,mis edsai saab.Sai aga see ,et kombain tegi täistiiru üle punkri ning läks järjest kiirenevalt uuele ringile,Riks pärimäge eest pagemas.Õnnetuseks ta aga komistas ja edasine pagemine olevat toimunud pealtnägijate sõnul neljakäpakil nagu "Nu pogodi" multikas hundil teda taga ajava heinapallitaja eest.Nüüd jäi ette okastraadist karjakopli aed,millest vaene mees täiel kiirusel läbi tormas ja kõhuli aiatagusesse porilompi maandus.
Pärast mehed saunas rääkisid,et väljanägemine olevat Riksil olnud nagu esimese ilmasõja Waterlo lahingu veteranil - räbaldunud,kõvasti kriimustatud,üleni porine,aga rõõmus,et eluvaim sisse jäi.
Kombaini lõikasime hiljem sealsamas vanarauaks.

***

Nüüd siis üks õpetlik lugu,mis juhtub siis ,kui perekonnas ei ole asjad korras.....
Elanud siis üks Jossimees oma naisega. Autoks olnud üks vana Zigull. Peremees oli korralik ja sättis oma masinat igaltpoolt,kust vaja. Naisuke aga polnud sugugi rahul,et mees autoga pidevalt tegeleb. Pikapeale oli sellest saanud "kena" traditsioon,et kui mees oma autot putitas,naine jälle tänitas.... See hakkas aga mehel närvidele käima. Naine polnud rahul sellega,et mees kulutab koguaeg autole raha. Ostab uusi juppe ja muudkui viidab aega. Lõpuks siis mehel sai süda täis ja pani oma Jossi käima. Lükkas teraga maasse laia augu. Sõitis oma Zigullist Jossiga mitu korda edasi-tagasi üle,lükkas auku ja ajas ka augu ilusasti tasa!!!!
Naine oli seda pealt vaadanud ja päris vakka olnud......

***

Ma "leiutasin" monopritse juba 35 aastat tagsi...
Enne lubade saamist olin paar kuud mootoripostis tööl. Vahetasime GAZ51 mootorit. Pooleldi lage mootor peal, jõudis lõuna kätte. Lõunaleib näksitud, hakkas meil ühe teise kutiga igav. Ma käskisin tal starterit anda ja ise olin bensiinitoru peal põidlaga "pihustiks". Kokku oli lepitud, et teine kutt on süütevõtmega "pöörete piirajaks". Mingi aeg suutsin pöördeid õieti doserida. Siis aga kiskus asi korra käest ära. "pöörete piiraja" rakendus. Kui kutt nüüd uuesti süüte sisse keeras, käis pauk ja mina lasin ehmatusest toru otsa lahti. Terve mootor põles pealejooksnud bensiinist.
Ma panin joostes kohe CO kustusti järele. Oli selline ratastega käru, kus oli kaks CO ballooni (hapniku balloonid) peal ja need olid omavahel kokku ühendatud. Voolik ja pihustamise koonus ka muidugi. Kui ma aga sellega kohale jõudsin, oli paarimees juba labidatäie liivaga kohal. Liivakast oli lihtsalt lähemal. Lajatas siis selle läbidatäie sinna mootori peale. Ma es jõudnud A ega E õelda, Ist rääkimata. Väljapumbatud bensiin oli ka juba peaaegu ära põlenud ja tuli kustus kergesti ära.
Vaja oli ballonid oma kohale sõidutada ja ruttu mootorit lammutama hakata. Ega siis liiv ei tohtinud vanemate meest tagasi tulles kusagil näha olla. Veel vähem sisselaske kollektoris.
Kena keik, aga balloonikäru tagasi viimiseks tuli garaasiuksed lahti teha. Kes siis muidu jaksab sellist jurakt üle kanali tõsta. Muidugi jäi mõistmatuks, mismoodu see balloonikäru mu järel üle kanali kohale jõudis???
Lõuna lõppedes oli algseis taastatud ja keegi ei saanud midagi aru.
Bensiini põledes ei põle muud asjad. Aurustumine jahutab neid. Proovige käe peal. Pistke käsi bensiini sisse ja siis kohe tuli otsa. Senikaua kätt ei kõrveta, kuni bensiini jätkub. Proovitud värk.
...muidugi ei võetud mu patenditaotlust vastu. Liiga tuleohtlik oli.

***

Individuaalgaraaži oli asutatud kooperatiiv autode remondiks. Järjekordne klient ukse taga aga sisse ei mahu - uks madal. Saadetud mees pudeli järele. Naaseb mees pudeliga ja buss ilusti kanalil. Keegi ei paljasta saladust. Bussi kättesaamisel sama jutt ja kliendi saabudes koos pudeliga on buss ilusti õues. Klient jäigi imesid uskuma, tegelikult veeretati piduritrumlite peal seda.

***

Tänapäeval tahab iga Eestimaa linn olla mingi pealinn(talve-,külma-,suve-,lille-,jne).NL ajal oli neid ainult 2 - Tallinn ja Peediveini pealinn Valga.
EW ajal oli Valgas Likööri ja Napsivabrik,kus valmistati selliseid tol ajal tuntud jooke,nagu Kristall Kümmel,Must Riia Palsam,Amer Angela,Küla Kukk jne.NL viljastavates tingimustes nimetati see ümber Valga Veinitehaseks,kus töörahva soovidele vastu tulles villiti pudelitesse peamiselt järgmist:
"777" -rahvakeeli Punane Planguvärv,19 kraadi
"Mitsne" - rahvakeeli Perselõhkuja,20 kraadi
"Solntsedar" - rahvakeeli Kõige Humaansem Neegritapmisvahend,21 kraadi
Nende valmistamiseks toodi raudteetsisternides peamiselt Moldaaviast mingit jubedat toorveini,tembiti see piiritusega vajaliku kanguseni,villiti pudelitesse(kaasa arvatud kasutatud vahuveini omadesse)ning paisati müügivõrku.
Punast Planguvärvi olen minagi noorusrumalusest rüübanud ja selle tagajärjel peavalu kannatanud.
Perselõhkujaga juhtus selline lugu.Lembit oli kõva kalamees ja tal oli Uhtjärvel oma paat.Kord kutsus ka mind latikaid püüdma.Tänutäheks pidin kaasa võtma kaks eelpoolnimetatud jooki.Kui teine pudel ka tühjana üle parda lendas,hakkas mees paadis nihelema ning soovis korraks kaldale sõita.Paadinina jõudis vaevu maad puudutada,kui Lemps juba metsa poole lidus,siis aga kuusejuurika taha komistas,seisma jäi,tegi kätega ebamäärase liigutuse,lonkis jalad naljakalt harkis tagasi ja kahlas kõige pükstega vette.Mõtlesin algul,et nüüd on ennast peast segaseks joonud,kuid kui pükse jalast ära võtma hakkas reetis spetsiifiline hais,et Perselõhkuja on oma tööga eeskujulikult toime tulnud.
Valev oli muidu asjalik ja tubli traktorist,kuid vanapoisina kulutas kogu teenitud raha Solntsedari ostmiseks,aga seda jõi ta iga päev ikka päris mitu kolmveerandliitrist pudelit.Ühel suvepäeval,kui ülemus teda otsima läks,leidis mehe kodulähedaselt nisupõllult,silmad pahupidi peas,tooreid nisuteri söömas.Protsess oli olnud pöördumatu - algul lasti teda Jämejalast ikka mingiks ajaks koju ka,kuid aasta pärast ta seal 35-sena suri.
Tegelikult kääritati Valgas ka väga häid marjaveine,kuid väikestes kogustes ning poelettidelt võis neid harva leida.
Peediveinipealinna kurb ja kuulsusetu lõpp saabus Gorba kuiva seaduse käigus.Moldaavias raiuti viinamarjaistandused maha,toorainet enam polnud,sisseseade tassiti laiali(minagi sain sealt ühe 15 tonnise mahuti) ja hooned muutusid ajapikku varemeteks.Praegu on selle koha peal Selver.

***

Veel alkoholi anaalsest manustamisest,seotud sellesama Valga veinitehasega.
Väravarezhiim olla seal olnud kõva.Vähe sellest,et kõikvõimalikud peidukohad autol läbi otsiti,väravast väljasõidul pidi iga sohver ka ampulli puhuma.Ja hoidku selle eest,et ampull siniseks läks - lähedasest jaoskonnast kohe miilitsad kohal ja load mõneks ajaks läinud.
Olnud seal siis valges kitlis mingi laboritädi,kes mõõduka tasu eest pirnikujulise kummist klistiiripritsiga täpselt paraja koguse puhast piiritust s..aaugust sisse pigistas(üledoos põhjustas juba klistiiri).Seejärel pidi klient hiljemalt 15 min.jooksul väravast läbi olema,sest muidu olevat ampull ikka siniseks värvunud.Need,kes proovisid rääkisid,et tagumik sügeles peale protseduuri küll pisut,aga purju oli teinud samamoodi,kui 100 g.oraalselt manustatuna.Eriti hästi olevat see protseduur mõjunud pohmakarohuna.

***

Kui Gorba võimule pääses,läks äri lahti.Maandteede ääres tossasid shaslõkikünad,perenaised vuhvisid kuni kümne masinaga vahvleid küpsetada,aga kõige tulusam oli suhkruvati keerutamine.Räägiti,et võrreldes suhkru ostuhinnaga pidi 200 korda rohkem raha tagasi tulema.Ükskord,kui Ostrovi linna lähedases sõjaväelinnakus kapsaid müüsin,sõitsid sinna ka suhkrupoisid Kagu-Eestist.Mitte just esimeses nooruses VAZ-i haakes oli omatehtud furgoonhaagis,milles siis gaasipliit suhkrulahuse soojendamiseks ja kojamehe mootoriga ringiaetav omatehtud vatikeerutamise aparaat.Minu kapsapeadest ei teinud keegi enam välja - kõik tormasid uudset ameerikapärast maiust ostma.Mõne tunni möödudes läks aga kagueestlastel jamaks.Furgooni juures kriiskas rebasenahkadesse mähitud ohvitseriproua,temale sekundeerisid 2 ohvitserivormis tegelast ning tagatipuks saabus kohale miilitsaauto.
Mis siis juhtus?Mäletatavasti ei olnud NL-i külluslikes tingimustes isegi mitte ohvitseriprouadele ette nähtud ei OB-sid ega Olveisse.Punaste päevade ajal topiti tuti alla vatipeotäis,kuid kommunismi lähenedes kadus ka seegi müügilt.Ja järsku üllatus-üllatus - estontsõ müüvad ilusat kohevat vatti imeodava hinnaga.
Võib vaid ette kujutada,kuidas tädi koju tormas,vatituusti püksi toppis ja siis mõnuga tugitoolis istudes teed rüüpas.Kui ta mõne aja pärast kempsu pidi minema,ei saanud ta imselt pükse alla lasta,sest need olid tagumiku külge nagu liimitud.
Kagueestlased panid selle kisa peale oma poe kinni ja sõitsid järgmisse linna ning minu kapsaid hakati jälle tasapisi ostma.

***

Tänapäeval,kui metsades müttavad põhiliselt harvesterid,on kahetsusväärselt tähelepanuta jäänud NL aegne metsatööde hitt - mootorsaag DRUZBA.Tõsi,naljahambad soovitasid selle riistapuu olemuse paremaks mõistmiseks lugeda seda nime tagurpidi.
Tegelikult oli tegemist tolleaegse tubli abimehega,sest need,kellel tuttavat drusbameest polnud pidid ahjusooja saamiseks metsas sikutama masinat "supoole - mupoole" või vehkima venekujulise kirvega.
Esimest korda nägin seda saagi viiekümnendatel,kui naabrimees Oskar siberist tagasi tuli ja mingi valemiga selle kaasa tõi.Oi oli uudistamist,kui ta sinise suitsupilve saatel koduõues mahamurdunud jämedat kuusetüve tükeldas.Setsmekümnendatel sain minagi Druzba õnnelikuks omanikuks,kuid selleks,et ostuluba saada,pidid naabrid Juuli jaMaali 2kuud minu nimel piima kombinaati saatma.
Kui kett oli terav,oli temga täita mõnus töötada:kõrgete sarvede tõttu ei pidanud kummardama ja langetamiseks sai plaadi pöörata horisontaalasendisse.Mingil määral õnnestus jämedamaid oksi ka laasida.
Väga tähtis oli,et paaki mitte tühjaks töötada,sest sel juhul tõmbas saag reaktiivlennuki pöörded peale,ei allunud enam seiskamisnupule ja pärast tankimist pidi täielikult maha jahtuma,enne kui uuesti käima õnnestus tõmmata.
Vahel sai nalja ka.Kord oli meil metsatöödel abiks sõjaveteran Pjotr - pisut lihtsameelne,kuid tugev nagu Vene karu.Algul tassis notte kokku,kuid lõunapausi ajal nurus end saemeheks.Asi hakkas Petkale meeldima kuni paagi tühjaks kõrvetas ja pärast tankimist saagi enam käima ei saanud.Soovitasime siis,et lükaku mööda puutüve,sest oma punnvõrri ta ju lükkab alatihti edukalt käima.Ja Petka jooksiski saeketiga piki palki oma veerand tundi nii,et higimullid otsaees - muidugi tulemusteta.Andsime siis uuesti nõu,et proovigu vahepeal starteriga ka ja ennäe imet,saag käivitus esimesest tõmbest,sest oli lükkamise käigus piisavalt jahtunud.
Kes ei tea,siis druzba mootor ühelt poolt ja reduktor ketiga teiselt poolt kinnituvad sarvede alla ühise kammitsa abil,mis lukustatakse lingiga.Ilmselt oli Petka lingi kinnitamata jätnud,sest töö käigus eraldus ühel hetkel töötav mootor koos lõikeaparaadiga sarvedest ja hakkas saemeest taga ajama."Bjää,nu i zvrj" arvas seepeale petka ja läks nottisid kokku tassima.

***

See jutt ,et vene naised meie öösärkidega ringi liikusid,on sulatõsi! Minu kadund ema ja vanaema olid küüditatud siberisse Novosibirski oblastisse ja nemad nägid seda asja oma silmaga.Oli külapeal siis näha meie rahva öösärkisid uhkete proude seljas,kes sirge selja ja tähtsa näoga ringi käisid. Väljanägemine oli uhke küll. Pitsid ja satsid küljes ja lumivalged kleidid....... Ju siis meie rahvas vahetas oma viimaseid asju,et süüa saada. Vene prouad muidugi said asjast hiljem teada.......... Eks see võis siis hinge täis ikka ajada küll,kui kuuled,et teisel rahval need lihtsad öösärgid......

***

Aasta võis olla umbes...või peaaegu täpselt 1972. Talu, kus elasime,
koosnes kolmest hoomest. Elumaja, pikk kõrvalhoone, kus ühes otsas oli ait, vahel laut ja otsas heinaküün... või midagi rehealuse taolist, kuigi reheahju seal polnud. Kolmas "hoone" oli sissekukkunud katusega ja pooleldi laialivajunud seintega hobusetall. Seal toimusid poisikeste "lahingud" ja muud põnevad toimetamised.
Ühel udusel päeval toimetasime seal katuse all. Katus oli küll auguline, kuid ometi kaitses kohati vihma eest. Seinad olid täidisseinad, saepuru oli osaliselt välja varisenud... Äkitselt nägin saepuru sees rihmaotsa. Haarasin sellest kinni ja sikutasin... raske oli see välja tõmmatud asi.. Täisvarustuses padrunivöö! Ega me jaganud muhvigi mille padrunid need olid, kuid igavesti pikad nad olid, osadel oli otste peal pisut rohelist ja osadel punast värvi.
Saades leitust innustust kaevusime küünarnukkideni saepurusse...kuid enam ei sattunud midagi pihku.
Padrunivööga ei osanud midagi peale hakata ja nii see ära peidetud sai.
Paari päeva pärast aga askeldasime uuesti varemetes ja seekord leidsime tõelise nagaani! Või õigemini selle jäänused- roostes oli kõik, kabast oli järel vaid tükike, kukest samuti mälestus, Rullik oli pesas, toru oli küljes..aga roostes mis roostes. Ma ei mõistnud sellega midagi muud peale hakata kui müüsin naabripoisile kolme või viie rubla eest maha. Sai paar korda poes jäätise järel käia .
Paari päeva pärast lendas me õuele miilitsavärvides auto, vist oli Moskvitš. Vaevalt, et Pajusi kandis uhkemaid masinaid miilitsal oli.. No mid rivistati üles ja anti karm käsk kahur lagedale tuua. Aga ega mul pold varjata miskit. Nii keeras miilitsaauto otsa naabri poole ja läksid rahvavaenlast kimbutama. Rohkem ma sellest teemast midagi ei kuulnud. Naabripoiss ka ei rääkind...
Aga padrunivöö tuli mulle meelde, kui hakkasid liikuma mõtted, kuidas aastavahetusel pauku ja lärmi teha.
Niisis võtsime teise naabripoisiga, Renee oli ta nimi, nõuks lõket teha. Kui tukid ja söed olid juba piisavas kuhjas virutasime selle padrunivöö täies komplektis sinna sisse. Egas me siis sinna vahtima jäänud - silkasime paarikümne meetri kaugusele kraavi. No mõne sekundi pärast läks mahtra lahti... Üle heinamaa käisid siuh-säuhh nagu välgunooled tulejutid! Osad padrunid olid vist trasseerivad...
No paugud käisid nii kiiresti, et ei jõudnud kokku lugeda, et kas on kõik padrunid kärtsu ära teinud või mitte... Ja ei julgend pead ka välja pista.. krt, mine sa tea...
No ootasime ikka lumes mitu pikka minutit...või oli see mitukümmend.. Igatahes oli isu laskemoonaga mängida eluks ajaks otsas. Seal, kraavis, oli aega mõelda .

***

Seitsmekümnendad. Kes siis ei pidanud kinni reeglist - kõik on rahva oma. Need ka, kel pudulojuseid majapidamises.
Sõidab siis mees keset selget päeva T-16-ga, tee viib mööda kontoriakende alt. Kastis paar kotti söödajahu. Äkki vehib aknast osakonnajuhataja:" Kuhu sa need jahukotid nüüd viid?"
Traktorist oli aus mees:"Koju."
"Hahahaa!, naljamees," ja aken löödi kinni.
Ausus on igati väärt asi !

***

me käisime 80nedate alguses ikka sõrvest laskemoona kaevamas, et oleks linnas millegiga pauku teha, mäletan kuidas hääletasime mingi niva peale, meil oli miinipilduja miin põues, pärast lammutasime selle miini linnas ära ja tegime väiksemaid pomme, tavliselt sellistelt miinidel keeras sütikuid maha kogenum naabripoiss no ca 14aastane juba, sest meie olime nooremad ja meile nii tähtsat tööd ei saanud usaldada, kui ühekorra leidsime ilma sütikutta süütepommi ja selle sees oli mingi tahke ollus, et seda kätte saada(alguses toksisime suure naelaga sütiku august, aga natuke oli ikka oidu peas, et kardsime sädet), ei osand muud väljamõelda, kui saagisime selle rauasaega pooleks, krt nädal aega saagisime sauna pööningul, aga pärast sai sealt jälle väärt kraami väiksemate pommide tegemiseks.
pagan kus sai ikka laskemoona hävitatud lapsepõlves - teagi mis need tänapäeva lapsed teevad suviti

***

Kui töökojajuhataja olin,siis ükskord lõunalt tulles kuulen,et treiruumist kostab hirmus vilin.Asja uurimisel selgus,et treial Vello treib pingis pooleks vähemalt 200 mm jämedust kahurimürsku.Ise seletab,et lõhkeainet kalapüügiks vaja ja ta neid mürske varemgi pooleks lõikunud.Tol ajal mingeid päästeameteid ega pommirühmasid polnud seepärast transportis tegelane pooleldi läbitreitud mürsu jagratta pakiraamil jumal teab kuhu ja arvatavalt viis töö rauasaega edukalt lõpuni.
Nüüd aga sellest suurest paugust,mille tegemisel poisikesena osaline olin.
Meie külas oli sõjatules säilinud vaid üksainus suitsusaun,mida külarahvas kordamööda kütmas ja end saunatamas käis.Saun ise oli ka mingist mürsust pisut pihta saanud ja seetõttu suurtelt maakividelt,mis vundamendi ülesannet täitsid pisut kõrvale nihkunud.Toetamiseks oli eakas omanik ühe nurga alla paigaldanud munakujulise rauast juraka,mis lähemal vaatlemisel osutus vähemalt 50 kg lennukipommiks,millelt oli ära kruvitud sütik ja stabilisaator.
Samal ajal asus ühte mahajäetud tallu elama Setumaalt tulnud perekond,kelle perepoeg oli meist mitu aastat vanem,rääkis meile tundmatut naljakat murdekeelt ja oli kordades tugevam militarist,kui meie küla poisid kõik kokku.Ausalt öeldes oligi tema,kes sauna vundamendiks paigutatud rauakolaka lennukipommiks tuvastas.Ühine otsus oli,et see tuleb kahjutuks teha,aga kuskohas,sest pauk saab tõenäoliselt olema muljetavaldav.Pika otsimise peale arvasime sobiva olevat põlenud vesiveski maakividest müüridevahe,mis tõsi küll asus 5 km kaugusel.Spetsiaalselt selleks tarbeks kokkuklopsitud kanderaamiga kulus terve öö,et pomm lõhkamiskohta tassida ja müüride vahele korralikult ära peita.Mingil põhjusel lükkus aga paugutegemine mitu nädalat edasi ning sauna peremees vandus tulist kurja,et keegi pätt on vundamendi lõhkunud.
Ja siis ühel sumedal augustiööl läksime alustatut lõpule viima.Setupoiss oli vahepeal valmistanud sütiku,millel mitu meetrit süütenööri taga,toppis selle pommi sütikuaugust sisse,lõi kolme sõrmega kolm korda risti ette ja tõmbas tikku.Kui nöör mõnusalt sisisema hakkas,andsime jalgadele valu.
Ma ei tea,kas jooksime plahvatuskohast liiga kaugele või summutasid kivimüürid,aga muljetavaldavat pauku nagu polnudki,pigem selline kõva kõuekõmin.Kui mitme päeva pärast söandasime "kuriteopaika"vaatama minna selgus,et selle vesiveski restaureerimine vist enam kellelegi mõttesse ei tule.

***

Pommijutu lõpetuseks üks "psalm":
"Juku köögis haamriga
meremiini tagus.
Pärast ema imestas
kuhu Juku kadus!"

***

Pajataks midagi lõbusamat ühe ekskolleegi jutuvaramust.
Kolleeg töötas varem ühes Pärnu ettevõttes, mille nime igaks juhuks ei nimeta. Kontori trepikojas juhtus esmapilgul süütu intsident - paadunud joodikust töötaja põrkas oma siksak-kursil kokku sekretäriga. Sekretär oli tolle aja viimase moe järgi üles löödud tibi ja endast väga heal arvamisel. Vaatas põlastavalt jotat ja nähvas midagi solvavat.
"Aga sina jälle minule paha haigus andma!" jorises joodik vastu. Lihtsalt et mitte võlgu jääda. Sekretär tuiskas minema.
Mõni päev hiljem otsis sekretär joodiku üles ja kähvas talle vihaselt. "Mine lase ise enda riista kontrollida, mina olen PUHAS!!"
Ilmselt olid tal mõnestki firmapeost mäluaugud või polnud kindel, et kus ja kellega... Lühidalt - oli käinud Sääse tänaval kontrollil. Seal oli nimelt vene ajal ja on ka praegu üks teatud dispanser.
Nagu ikka, ei seisnud see dispanseris käimine kuigi kaua vaka all. Järgmisel päeval võis kontori meespersonali meeleolu lühidalt kokku võtta kahe sõnaga: kasvav paanika!
Riburadapidi käisid Sääse tänaval ära kõik. Alles siis saadi aimu, kui laia haardega sekretäri-tibi oli olnud.
Vaat kui palju pahandust võib teha üks joodiku loll nali!

***

Jätkame siis pisut lõbusamalt,kuigi ka selles loos oli mõne tegelase jaoks piisavalt traagikat.Tripper on teatavasti rohkem linnavurlede hulgas leviv tõbi,kuid korra puhkes ka meie külas selle paha haiguse pärast skandaal.
Virge oli korralik jumalakartlik naisterahvas,kelle lätlasest abikaasa Valdis pidas kunstpulli ametit.Indlevaid lehmi rahuldas ta pikavrrelise kummikinda ja klaastoruga aga tiiraseid karjanaisi ühe teise voolikusarnase elundiga.Mingil ajal hakkas Virge jalgevahe kahtlaselt sügelema ja ta tõttas kohaliku haigla p...ipaikaja juurde,et teha kindlaks,milles asi.Mõningase uurimise tulemusena oli asi selge - tripper.
See oli ajajärk,mil ebasoodsate ilmastikutingimuste ilmnedes saadeti pealinna tehaste töölisi maale rikkalikku põllusaaki koristama.Tol korral olid Dvigateli tehase treialid lehmaluda küünis heinapalle virnastamas ja et mitte oma põhitööd unustada treisid nad kahele karjanaisele tite ja kolmandale tripperi,kes omakorda kinkis selle Valdisele.Kuna Valdisel oli igas laudas oma lemmiklüpsja,läks haigus üpris suurele ringile,sest Valdise pruudid tassisid selle veel omakorda laiali.Igal juhul nutunäolisi naisi ja siniseks löödud silmaga mehi liikus külavahel oma paar tosinat ning Tartu bussi reisijate arv kasvas mõneks ajaks päris tublisti.

***

Minu vanaisa otsustas kunagi hakata maja alla käike ajavaid rotte vingugaasiga jahtima. Jahil oli abivahendiks vene päritolu pisike statsmootor, mille taat siis käima vuristas ja väljalasketoru suunati voolikuga vundamendi alt paistvasse rotiauku.

Mootor läks müdisema ja.... Ja ei pistnud esimesena pead põranda alt välja rott, vaid hoopis vanaema tuli köögist ja arvas, et selline lollus peaks kohe lõppema, sest köök on vingu täis... Eks käigud ulatusid kaugele maja alla ja sealt see suits ka oma tee tuppa leidis...

***

lisaks miinidega mängimisega sai lapsepõlves sisustatud aega ka külmrelvadega, tavaline päev suvisel koolivaheajal nägi ette ööpimeduseni ja jauramist kohalikus nl piirvalvekordonis, teada oli et kell 21.00 algab vremja (päris vremja, mitte zorro oma) ning kui oli selle aeg siis kogu tegevkooseis pidi seda vaatama ja meil oli lõbu laialt. Tavaliselt läksime sõjaväe territoorijumile kell 21.05 ja algatuseks lõhkusime ära kõik silkaadist tehtud ehitised, milled ajateenijad olid päevajooksul püstitanud, ning seejärel hakkasime seal olevatel trenasööridel turnima ja kohlikust kaubandusvõrgus ostetud lauanugadega noaloopimis märklaudadele märki viskama. Erinevalt nõukogude sõduritest jäid meie lauanoad ka märklaudesse kinni, ühekorra aga juhtus see, et keegi noorsõdur oli vremja ajaks valvesse jäetud, see tuli kohe vaatma meie noa loopimisi, loomulikult olid meil kaasas ka kadaktest tehtud vibud, ning kui ühega nendest sai, sõduri juuresolekul, üks lendav kajakas alla tulistatud, siis sai vana eriti kurjaks. igaljuhul loopis ta oma täägi (selline millel on lopergune auk teras) märklauast mööda ja seda hiljem muru seest üles ei leidnud, mina muidugi järgmine päev peale kella 21.00 leidsin ja mul see siiani alles. Aga üldiselt oli kuressaare piirvalvekordonis suht mugav õhtuti laamendada 80nedate keskel, sest kedagi ei kottind

***

Võis olla 63 aasta. 51 kastis sigade koorem Tallinna lihakombinaadile. Tagasiteel Pääskülas peatab masina miilits ja pidurdades kogub jõudu kastipõhjas sigade väljaheidetest moodustuv tsunami. pidurduse lõpuks on virtsalaine jõudnud kasti etteotsa ja leidnud ainukese väljapääsu küljeluugi ebatiheduse kaudu. Oli selline alt laienev pilu. Ikka otse miilitsa peale. Seekord piirdub kontroll sõimuga, et nii sitase autoga ei tohi liigelda. Vastuseks küsib autojuht ligemat autopesulat, mida muidugi pole. On vaid kodukolhoosi töökoja juures voolik. Dokumente pole mahti küsida, vaja minna jõe äärde end loputama.

***

Kui kolm kohalikku kolhoosi ühinesid nimetati tekkinud monstrum sovhoosiks.Kuna sotsialistlikul põllumajandusettevõttel tuleb eelkõige ellu viia NLKP kongressi otsuseid saabus ei tea kust partorg Ella.See tädi oleks nagu tüüpilisest NL propakandafilmist mahaastunud endine punakomissar - käis ringi nii talvel kui suvel sõjaväekalifeedes,nahkkuub üll.Puudus ainult puusal rippuv mauser.Ega ta tegelikult halb inimene polnud,kuid tüütas kõiki oma sotsalismi ideeliste sõnavõttudega.Omal alal oli ta ülimalt töökas,sest kolistas varavalgest hilisõhtuni hobuvankris mööda osakondi ja propageeris maisikasvatust ning ruutpesiti kartulipanekut.Karjalautades käis samuti tihti,et lüpsjatele uuemaid parteilisi suunitlusi tutvustada ja seeläbi väljalüpsi tõsta.
Loomulikult naerdi ja naljatati tagaselja tema üle.Kuna prasjagu ilmus rida raamatuid sarjast "Nahksuka jutud" sai Ella hüüdnimeks "Suguharu nõid". Kutsariks oli tal oma mees,kelle nime ma enam ei mäleta ja kes oli oma tugevama poole täielik vastand.Kui Ella eluskaal võis olla umbes 150 kg,siis abikaasa oli väike kõhetu kuju,kes eriti ei rääkinud,kuid jõudu tundus tal olevat,sest veeretas mängleva kergusega naise vankrile või aitas sellelt alla maapinnale.
Kord sovhoosi lõikuspeol,kui suguharu nõid oli kõiki oma loitsimistega piisavalt ära tüüdanud,otsustasid noored autojuhid Vello ja Tillu ta viisakalt koju lähetada.Selleks kõrvetasid nad veinipudeli korgi,ning saadud tuha puistasid torditüki vahele,mis siis pidulikult Ellale serveeriti.Veerand tunni pärast olevat asi vist mõjuma hakanud,sest sütitavad kõned lõppesid ning abikaasa sai müksu ribidesse,et "Lähme koju".Teadjad pärast rääkisid,et värskel lumel olevat olnud viiel korral vankrijälgede kõrval tatsamisjäljed ja loik pruuni ollust.

***

Ja siinkohal nüüd siis nendele värvikate lugude autoritele aupaklik kummardus.
Vana7, Talupoeg Taluja, Mossemees, Mossepower, Aspelund, aavu, IIIFFFAR, motamees, miilits, kalleb, Martti, künnimees ja Socket.. :)