teisipäev, 28. veebruar 2012

Buongiorno Italia! - ehk Meie seiklused Maccheroni ja Pizzeria maal.

Et kõike ausalt ära rääkida, pean alustama algusest...
Minu jaoks algas kahekümne kuuendama veebruari hommik ikka õite varakult - pidin juba kell 3 hommikul koivakesi sirutama. Noh, Kaidost ma ei räägigi. Tema pidi ju veel varem ärkama..
Igatahes kell 4 me kohtusime inimtühjal Aardla tänaval ja sõit Tallinna poole võis alata. Lennuk väljus kell 8.45 ja sinnamaani oli meil aega küll ja veel. Maantee oli ka suhteliselt okei liiklemiseks, mõned aeglasemad, mõned kiiremad.
See oli ka täiesti normaalne, et kell 5 hommikul Berlingo juhipoolne kojamehe pesudüüs korralikult katki läks ja Kaido õemees aitas asjale lihtsalt veidi kaasa. Tegime peatuse Adavere tanklas.. Pastakas tuimalt sisse ja sõit võis jätkuda. Noh, mehed on juba kord kõik sellised mäkaiverid, miski asi ei jää pooleli, hoolimata tagasilöökidest. :)
Jõudsime lennujaama paaritunnise varuga ning kohtusime veel teise kahe mehega, kes meiega Itaaliasse määrati - Sander ja Ragnar. Jagasin meestele kätte eluks vajalikud dokumendid ja ootasime esimest lendu Riiga.
Tallinna lennujaam on justkui Lõunakeskus. Pole midagi keerulist ega ületamatut. Inimestest samuti tühi.
Meid võeti kenasti vastu, võeti ära suur pagas ning anti kätte pardakaartid. Nalja hakkas saama alles turvakontrollis, kust ma peaaegu puhtalt läbisin, kuniks üks neidudest tagasi jooksis, et minu kott olevat ikka piiksu teinud. Noh, ma võtsin oma arvuti pärast kruvikeeraja ka kaasa ja see oli koti sees. Neiu võttis kruviku ja jooksis sellega targemate juurde, seal üks onu võttis selle talt käest ja tõi naeratades tagasi, et "mehel peab ikka kruvikeeraja olema, muidu ei saa!" ja vaatas oma kolleegi sellise pilguga, et too tundis küll end vist maailma rumalaima turvatöötajana.
Sain oma kruviku tagasi, pakkisin asjad kokku tagasi ja läksime väravasse.

Esimene lend oli kõrvulukustav. Ei teagi, kas asi oligi konkreetses lennukis, pilootides või milleski muus. Sest juba enne õhkutõusu hakkasid kõrvad plõksuma ja peale õhku tõusmist tõmbas keha istmesse kinni, et hingata ei saanud, nagu oleks 100% vertikaalselt tõusu alustanud... Igatahes niiviisi mängisid mu kõrvad trummikilega kulli kuni Riia lennujaamani. Poleks elus arvanud, et selle jaama maandumisrada nii pikk on, ja et see lausa eraldi bussiliini omab. Buss topiti tuugalt täis, arvan, et silkudel karbis on ka lahedam olek üldiselt. Ragnar ei mahtunudki peale. Kartsime, et vb ta hilineb, sest järgmise lennuni oli napid 40 minutit aega. Aga ei olnudki kaua vaja mõelda, teine buss saabus koos Ragnariga.
Meie ees jalutasid miskid hiinlannad, maskid peas ja muudkui itsitasid, ise ka itsitasime, et vahi lollakaid.

Teise lennu ootamine polnud mingi kunst. Leidsime oma lennuterminaali ja ootasime värava juures.
Rooma lend oli juba mõnusam. Piloodid ka vähe kogenumad ehk. Õhkutõus oli kiire ja sujuvalt, nii et mina arugi ei saanud, olime järsku pea 3km kõrgusel, ehk siis pealpool pilvi. Isegi kõrvu ei lukustanud ja kulli mängimine jäi ära. Lennul pakuti sööke ja jooke, aga kuna eelarve oli tolleks hetkeks isegi limiteeritud, siis jätsime 15€ võisaiad võtmata ja kannatasime edasi.
Pea 3 tundi kestnud lend ei olnudki nii hull. Pigem oli juba tagumikul istmekuju ja Fiumicino's ringi komberdades hakkas vaikselt tagaots ka elavnema. Ootasime oma pagasit ka tükimat aega, lindid küll liikusid, kuid kotte ei kusagil, kuniks hakkasid tulema tuttavad lipsudega kotid. Kes kuidas oma kotti oli märgistanud, minul oli punase paelaga kaunistatud kandesang.
Pagas käes, käisime end kergendamas ja siis liikusime välja, et otsida üles see lennujaama ja rongijaama vahet kulgev buss. Olles alles lennujaamast väljunud, kargasid igast küljest ligi spekulandid, kes pakkusid "odavat" reisi Termini jaama. Kes pakkus "fifti juuros iitš" ja kes pakkus "fiftiin juuros per nase".. Lahenduse leidsime ikka õige bussi näol - 8€. Saime näha ka veidi Vatikani ja lõpetasime Termini jaamas. Selleks ajaks olime juba lahedalt näljased, sest selleks momendiks oli juba minul hommikusöögist möödunud 12 tundi.
Leidsime kohe jaama otsas oleva McDonald'si kõrvalt ühe pitsabaari, mille ees seisis tüüpiline Giuseppe, kes üritab midagi maha parseldada. Kuna ta oli kelneri riietuses, siis me lugesime ta antud asutuse töötajaks olevat ja kuna ta nii lahkesti pakkus tasuta teenindust, siis hea küll, kõht liiga tühi, et pirtsutada. Vaatasime läbi menüüd. Hinnad igatahes paremad, kui Eesti kiirsöögikohtades. 12€ eest oli võimalik tellida Pizza Complete Menu, mis sisaldas endas 500g pitsat, taldrikutäie friikaid ja klaas punast veini. Olgu, tunnistan, et pole suurem asi veinisõber ja vein tundus lihtsalt hapu olema, kuid pitsa kõrvale oli päris hea isegi ja kõhu sai enam, kui täis.
Peale sellist söömat komberdasime ära jaama 10. platvormile, kust pidi minema rong Paola'sse.

Saime lõpuks siis rongi peale, leidsime üles oma kohad rongis, maandusime Itaalia pensinäride ja paari keigari sekka. Härrad vaatasid meid kuidagi lahke pilguga, Keigarid põrnitsesid altkulmu. Ei teagi, kas me polnud piisavalt stiilsed või geelitatud, või milles asi.
Itaalia rongid sõidavad uskumatult kiiresti. See EuroStar arendas kiirust umbes 280km/h kohati, sest mis veel hämaruses aknast näha oli, oli üks virrvarr. Aga kuna asulaid oli tihti, siis tuli kiirust all hoida kohati, aga rohkem, kui 100 oli ikka.
Piletikontroll tuli ka mõne aja pärast ja ta luges pileti pealt - 1 Fenster, 3 Gang - 1 täiskasvanu ja 3 last. Eks ma siis üritasin seletada, õnneks sai ta inglise keelest piisavalt aru. Hakkas naerma, vaatas mulle otsa ja ütles, et ahah, inimlik viga, et tegu ju saksa keelega ja tema seda ei oska. Ma siis tögasin kaasa, et mina samuti mitte. Luges üle, et 4 kodanikku ja tegi krõmpsu piletisse. Lahke inimene.
Ja niiviisi me siis tuimalt loksusime kokku 500km umbes.

Paolasse jõudsime mõned minutid peale 21.00. Ja läksime edasi viimase rongi peale, mis 21.30 väljus, et poole tunni pärast Cosenzas olla. Kahjuks hakkas vihma sadama ja saime märjana lõpuks rongile ja vajusime niiskete riietega istmesse. Väsinud, külmetades, tuimalt istusime jälle. Kaaslased magasid, mina olin ärkvel. Ootasin, millal Cosenza jõuab. Paraku tegi väsimus oma töö ja vahepeal rong seisis, mis ajas minul arvestamise sassi ja kuna pidime 22.00 olema Cosenzas, siis 22 ja paar minutit peale, olime peatuses ning hüppasime maha. Kahjuks ei olnud see meie peatus. Olime ühe peatuse liiga vara maha kobinud. Aga see polnud väga hullu, ilm oli soe, vihmane. ootasime ikkagi oma vastuvõtjat, kes lõpuks saabus tõsise klouniautoga - pisike 3-ukseline Punto - kuhu siiski mahtusime, üllataval kombel ka koos oma pakkidega. Luigi oli meister ära mahutamises. Auto, mis kannatab heal juhul 200kg kanda, võttis endasse järsku ligi 600kg. Saime siiski lõpuks enne keskööd oma korterisse.

Korter, kui nii võib öelda, tekitas pisut pettumust. Olime küll tolleks hetkeks juba 20h üleval olnud ja sellest ka üle poole ajast reisinud, siis reisiväsimus + külmad märjad riided tegid oma töö. Meid pandi suurde korterisse Via Libero Grosso'l, 5-toaline korter oli ilmselt tükk aega kütteta, sest rõskus ja hallitus lõi vastu juba ukse peal, lisaks, pole ma harjunud itaallaste marmorpõrandaga, mis oli külm kui jää. Ilmselt päeval tekkinud soojuse nullib ta ööga vabalt ära. Meil tuli ka nutt kurku sellega, et ükski seade majapidamises ei töödanud, peale pliidi, üks WC oli tuksis, dušikabiini polnud, oli vann, kus oli segisti vabalt ripnemas ja mingid elektrijuhtmed seinas. Teine WC töötas, aga seal oli keegi pesumasina juhtme pooleks lõiganud. Seega pesupesemine ei tuleks niiehknaa kõne alla. Lisaks otsisime leevendust tühjadele mobiiliakudele, kuid itaallastel on 3 auguga pistikud ja need vähesed pistikud, mis seinas olid, olid tuksis. 2 töötavat pesa leidsime kuidagi, et vähemalt natukenegi elumahla telefoniakusse saaks. Sooja vett me kätte ei saa, korteri aknad on kinni löödud laudadega, seda küll piltlikult öeldes, sest need puitrulood töötasid vaid paaril aknal ja rõdule ronimiseks tuli end läbi pilu lohistama, kuid ikka selline mahajäetud elamise tunne oli. Voodipesu ei leidnud ja leidsime vaid paar tekki ja patja ja ei tahtnud rohkem end kurvastada, läksime ära tuttu.

Järgmine hommik oli veidi rõõmsam. Päike paistis tuppa puidulippide vahelt. Ööga oli elamine ikka väga maha jahtunud, põrandale ei saanud panna jalgu ka sokkidega.
Peeglid on samuti keegi siin sinise spreivärviga ärasodinud, lisaks kappide siseuksed. Ja ühes kapis oli palju araabiakeelseid raamatuid. Mingi seos?
Ühesõnaga nüüd leidsime ka poti, mille sees sai vähemalt vett keeta gaasipliidil. Kuigi elamisreeglites oli karm punkt, et ise ei tohi midagi parandada, siis külmiku juhtme teipisime ära, et seda saaks pistikusse panna ilma elektrišokita. Saime niiviisi veel ühe töötava asja. Voodipesu saime ka mingil määral ühest kapist. Vooditel olid päevatekid, pidin seda ikkagi kasutama hädapärast, sest korralikud tekid puudusid. Topelt päevatekist on vähemalt öösel kasu.

Nosisime natuke šokolaadi hommikusöögiks ja läksime kell 10 Luigi juhatusel kõigepealt kohvipoodi, kus ta tegi meile hommikukohvi välja ning seejärel suundusime kõrvalmajja meie projekti kontorisse, kus allkirjastasime elamispaberid ning küsiti, kas me oleme rahul. Vastasime kõik EI. Selle peale lubas projekti juht Sandra ikkagi leida uus elamine, kuid hoiatas, et see võib võtta mõne päeva, et peame siiski hakkama saama veel. No see pole väga hull. Lisaks võeti meilt siis pant 50€ ja tehti koopiad isikutunnistusest, kuna Itaalia seaduse kohaselt, peab registreerima Polizia juures isikud, kes viibivad riigis kauem, kui 4 nädalat. Saime ka endale meeneks võtmehoidja, milles ostukäru münt sees, et kui vaja läheb, saame kasutada seda. Igatahes vahva vidin.
Lõuna ajal käisime kodus, panime soojemalt riide, sest peale lõunat oli lubatud meile Läti neiu Linda juhatusel toimuv ekskursioon Cosenza vanalinna. Meie töökoht hakkab asuma Rendes, ise elame Cosenzas, seega oli soe soovitus ära õppida ümbruskond, kuna tegemist nii-öelda linn linnas linnaga. Saime ka bussipiletid reisimiseks.
Metropolis, mis on samasuur, kui 2 Ülemiste keskust Tallinnas, oli muljet avaldav koht. Ilus piazza di M. Luther King selle ees ja poe sees suured kauplused. Eriti pakkus huvi elektroonikat hangeldav Media World ja igapäeva ostudeks Interspar. Spari ketti ei eksisteeri kahjuks meie riigis juba ammu, siin aga muud ei olnudki, olgu ääremärkusena mainitud, et huvitaval kombel oli Spar ka Norras täies elujõus...
Sai siit mekkimiseks võetud 1 pudel välismaist õlut ja natuke hommikusöögi materjali. Olin ka pettunud, et itaallased ei tunnista 3-in-1 kohvisid. :( Ei tahtnud lahustuvat tavalist ka, sest see on mõru ja paneb mul mao valutama lõpuks ikkagi. Saiakesed ja jäätee tundus hea valik, eriti kuna need on siin imeodavad. Itaalias on söögikraam enamjaolt siiski odavam, kui Eestis. Kui Eestis ei saa korralikku veini alla 10€, siis siin oli hunnitute riitulite vahel raske leida kallimat, kui 7€. Isegi Cinzano ja Martini olid suured pudelid alla 5€. Suur Jägermeister 10€ sentidega.  Suur 5 liitrine veidipudel oli 6 ja kopikatega. Vahva ju!

Igatahes olime nüüd väsinud oma ekskursioonist ja siinkohal suur tänu Linda'le, kes viitsis meiega vantsida mööda vanalinna ja vana Rooma müüre.

Tulime kell 7 õhtusöögile Mare Luna'sse, kus meie toitlustamine toimub. Õhtusöök oli kaheosaline, algul korralik pastaroog tomatikastmes. Kui eestlane keedab spagetid pehmeks pulbriks, siis siin on ikka tunda, et sööd korralikku spagettirooga. Tomatikaste tundus samuti naturaalne.
Sellele järgnes kohe ahjus praetud friikartulid koos grillitud lihaga. Kont ka sees ja puha. See maitses samuti. Kõrvale anti korviga ciabatta kuklist lõigatud viilud ja mägedest pressitud vesi. :)
Kõht sai täis ja vedasime end tagasi külma korterisse. Lootsime, et teisipäev saab lõbusam olema. Vähemalt olime suutnud esimesed 24h Itaalias vastu pidada ja olime positiivsel äraootaval seisukohal ka meie töökoha suhtes.

Avastasime ka selle "toreda" info, et Itaalias on seadusega keelatud siseruumides rohkem kui 20 kraadi sooja. Kuna siin pole ühelgi kortermajal tsentraalset torustikku, peale kanalisatsiooni ja vee, siis on igal korteril oma veeboiler koos pumbaga. Vanas korteris oli ikka megakülm ja vägisi tekkis kriminaali tunne, kui tekkis isu keerata päevaks küte järgi...

Aga täna, teisipäev, algas hoopis hästi. Alustasime oma itaalia keele kursusega. Vahepeal lekkis info, et meile leiti uus korter ja lõuna ajal toimub kolimine. Poiste näod muutusid kohe 100%.
Lõuna alguses sibasime kähku Rendest Cosenzasse ja pakkisime asjad. Luigi oli ka peagi kohal, seekord suure bussiga, ja viis meid Rendesse. Tänava nime ei mäleta, kuid mäestik on palju lähemal, maja kõrval üle tee on järjekordne "Säästumarket", kust on hea osta toidukraami ning ka kontor on vaid 10 minuti jalutuskäigu kaugusel.
Uus korter asub mõnusas vaikses rajoonis. Toad on heledad, põrandad kivist vaid koridoris, tubades on puitparkett. Vannitoad on soojad ja seekord töötava pesumasinaga. Samuti saab pesemas käia, kartmata elektrilööki seinast. Köök on hubane ja mõnus, suure rõduga, hea kohvi juua. Kahjuks ei tunnista siin ükski pood 3-in-1 kohvi ja seda tavalist solubile varianti mu kõht kaua ei seedi. Kahjuks.
Aga see ei häiri meid. Vähemalt on kõik rõõmsad, paremat tingimust ei saakski loota.
Pilte saab näha minu Facebooki albumist, kui ma olen need ükskord ära sorteerinud. :)

Meie töökohad on ka lõpuks kätte jagatud - mina ja Kaido Spizzirri Motors, mis esindab Hondat ja Opelit ja  teised kaks meest jäävad samasse tänavasse, paar maja edasi asuvasse Bosch Service G. Morrone töökotta. :) Tööaeg on siin Itaalias küll sigamõrv - kaheksast hommikul kuni seitsmeni õhtul, aga see on hetkel köömes selle kõrval, et meie keeleoskus on ikka nõnna nadi. Aga pole viga, käte ja jalgadega suhtlemisest oskavad nad ka ideaalselt meist aru saada. "Kus asub taaraautomaat?" tuleb mõningase painutuse ja sirutuse järel juba päris ideaalselt välja, kuigi kõrvaltvaatajale tunduks, et me üritame üksteise peal kung-fu ja ju.-jitsu ja muid kondiväänamisharjutusi proovida. :)

Et siis jääme neljakesi homset ootama. Ikkagi esimene praktika päev.

Ciao.
Postita kommentaar