kolmapäev, 29. veebruar 2012

29.02.12... Kolmas päev Itaalias.

Oi kui imearmsasti tänane päev algas. Päike paistis ribide vahelt juba kella 6 paiku ja uni kippus juba vägisi ära minema.
Sirutasime koivad teki alt välja, põrand oli päikesest soojaks köetud. Lausa lust oli paljajalu kööki jalutada ja kapist haarata pakike, mille sees valge vesi, mida nad siin piimaks vägisi nimetavad. Vähemalt maitse kaugelt meenutab piima. Köögi rõdu on suur ja hea vaatega mägedesse, et lausa lust oli nautida hommikupiima.
3-in-1 kohvi pole ma ikka veel siit leidnud ja ilmselt ei leia ka.

Kella kümneks kõmpisime kenasti jälle kontorisse, et alustada järjekordse keeletunniga. See läks ka meil üsna ladusalt, moodustasime juba lauseid ja puha ja rääkisime, mida keegi eile jõi ja mis on minu nimi.
Kurvem tõde hakkas meieni jõudma alles peale lõunat, kui kodus lõuna lõpetatud, hakkasime minema bussijaama. Luigi juhatas meid lahkesti kohale ja näidati kätte meile riietusruum, mis oli sisuliselt töökoja nurk, lihtsalt kõrge varuosariiuliga eraldatud.
Kaidoga siis panime riided ühte kappi ja asusime rõõmsal meelel ringi jalutama. Kõik mehed jooksid tormi, kõik tahtsid tuttavaks saada. Nii palju saime hakkama, isegi vanust oskasime uhkelt öelda. Siis tuli küsimus, et kas oleme varem ka töödanud, lihtsam oli öelda ei, sest keele barjäär oli nii kõva, et ma poleks elu sees suutnud käte ja jalgadega selgeks teha, et mul on mitteametlik Toyota litsents ja et autokogemust on juba üle 10 aasta...
Nii siis.
Alustuseks pidime ühel pereautol üle vaatama oletatava kolina allika, milleks oli nende jaoks mootoripadi. Selle juurde käis selline jutt, millest ei saanud rohkemat aru, kui "klink klonk" ja "suspensione". Kahjuks jäi selgusetuks mootoripadja osa selles klink-klonkis. See selleks...
Näidati siis käega, et pange kokku ja vaadati mulle otsa ning sain sealt jutust aru ainult "käigukang", mis ma sellega edasi pidin tegema, polnud aimugi. Kehitasin õlgu, ütlesin, et ei saa aru ja meister rahmas käega ja sõitis autoga välja.
Siis vahepeal saime natuke ringi uudistada, üks keskealisem mees, Vincenzo, ajas meiega juttu, küsis kas oleme suitsumehed. Eitava vastuse peale hakkas ise ka naerma, et tublid mehed, et suitsetamine paneb noku rippuma... Ok, natuke nalja peab ikka tegema. :)
Seepeale pidime lükkama ühe rimaka sisse ja sellel oli vaja käigukast ära võtta. Sedagi saime siis teada, kui üks mehaanik torkas paar sõna vahele, millest vähemalt aru saime. Aga kuna mina pole varem Chrysleriga kokku puutunud sedasi, oli minulgi õppimist kui palju, kuid nähti vist, et me ei saa kuskilt otsast minema, siis õpetati meid lausa splinte avama... Ei saa ju kuidagi öelda ka, et seda pole vaja näidata, me oskame seda isegi...
Lõpuks, peale pusimist, kästi rattad alla panna ja välja ajada... Selle asemel lükkasime sisse mingi avarii teinud väikse mikrokaubiku, millel vaja mootor maha võtta...
Nüüd lõppesid meie suunas ka sõnad. Kuna mul on itaaliapärane nimi, siis nad vist oma roosas maailmas eeldasid, et ma oskan ka itaalia keelt. Ükstapuha, mida vaja oli, hõigati mind. Aga nähes, et ma olen tumm, tõsteti käed üles. Tegi tõsiselt haiget sisimas, näed, et inimene tahab suhelda, aga ei oska vastu midagi öelda. :(
Siis hakkas pihta see viipamine, näidati mis mutter, mis võtmega, mis suunas vaja lahti keerata. Sedasi ei saa see asi jätkuda, siis ei saa nemad tööd teha normaalselt, meie ei õpi ammugi midagi ja initsiatiivi on raske üles näidata, kui ma isegi ei tea, kust mingeid võtmeid saab või kas ma tohin üldse midagi sealt kuskilt võtta.
Ohutustehnika on neil küll vähemalt tasemel. Nii nagu Eestis tööd tehakse, selle eest antakse kere peale, et siis Eesti autotehnikud, ärge Itaaliasse küll tööle tulge, saate selle eest kitli peale siin, mida te Eestis teete.

Kell hakkas lähenema 7'le, töö lõpetati juba 18.45, et kõik saaksid kenasti lõpule. Me siis läksime taharuumi käsi pesema ja riietuma, meister meile kohe järele. Midagi ta seal räägib, mõni sõna meenutab "homme" jne... Peale mõnda minutit monoloogi, vaatab ta meile otsa, võtab kahe käega peast kinni, istub maha ja podiseb omaette. Võtab telefoni, helistab kuhugi, annab toru, mingi naine räägib väga halvasti inglise keelt, ei saanud sedagi aru, et ma tahan minna Metropolise juurde, et kell 7 on õhtusöök Mare Luna's...See selleks, õnneks sai meister aru, ütles "kompanjoni", "macchina" ja pani meid kenasti soovitud kohas maha. Kahjuks mainis ta selle ikka ära, et me peame oma keelt kõvasti parandama. Ei jäänudki muud üle, kui nukralt "Si" öelda ja head aega jätta... Kurb.
Kui me peame ülejäänud aja sedasi tummana seal seisma, siis on see täiesti mõttetu, sest sellist tehnilist sõnavara, mis meil igapäevaselt vaja on, pole võtta ka isegi Google'st, rääkimata selle 8 õppetunni jooksul selgeks saamisest. Lisaks on vaja teada ka tehnilist slängi ja juttu, mida nad sinna juurde räägivad. Meil olid küll vestmikud taskus, kuid viskasime need ruttu ära kotti, sest nendest abi ei saanud, et isegi vabandada... :(
Järgmine probleem tekkis meil transpordiga, sest kuigi mina ja Kaido saime meistriga õigeks ajaks resto juurde, siis teised kaks meest avastasid, et viimane buss tuleb enne, kui nemad lõpetavad. 3km üle kiirtee ja läbi võsastiku ja nad jõudsid õhtusöögile 40 minutit peale meid. Kurb tõsiasi, et peame iga õhtu jala tulema ja vastu võtma selle sõimu, mida restoranipidaja meile ette laob. Õnneks ei saa sellestki sõnagi aru, kuid sõim on see sellegipoolest.
Jalad valutavad juba isegi ja tänane andis veel kõvema tõuke raskele nohule, et karta on, et jään veel päris haigeks kah.
Kuigi räägitakse, et internet on oluline, siis itaalias on internet kellaajaliselt piiratud ja kuigi pakuti varianti, et me saame kontoris netis olla tööaegadel, siis see ei sobi ka, kuna enne 8 hommikul on nad kinni, lõuna ajal me ei jõuaks nagunii sinna, kui ka väga tahaks, ja tööpäev lõpeb meil hiljem, kui neil, seega järjekordne muinasjutt, et noh, olemas on, aga kasutada ei saa. :) Seega täiega vedas, et avastasime ühe tasuta võrgu siin, kust läbi häda saab kodustele teateidki saata...

Poisid on kõik päris kurvad siin ja usun, et see nöörijutt siin ei jää ka varsti enam naljaks. :/
Pole veel isegi esimene nädal mööda, kuid nende närve ei taha enam sedasi piinata, liiga palju on korraga meelde jätta, seetõttu ei jää midagi meelde ning usun, et nädala pärast on neil ka siiber sellest, et tummad leilis istuvad. Parem seis pole ka teisel kahel poisil, hoolimata sellest, et eestlased juba seal Boschis käinud on. Ei saa keegi aru inglise keelest ja kohalikus keeles tuleb ainult laviin, millest ei saa midagi aru. Rääkimata veel sellestki, mis käändeid ja vorme kasutati. :)

Loodame parimat, et miskit muutuks.
Postita kommentaar