esmaspäev, 23. jaanuar 2012

Folkloori peab edendama... VOL. 1.

Mis saab inimesest, kellel on väga palju aega?
No stamm-vastus oleks ilmselt, et eks sellest unelevast inimesest üks pudulojus ja muidu päevavaras ikka saa.. Aga võta näpust.
Ma pigem ütleks, et sellistest unistajast saab üks korralik kohusetundlik internetitundja, kes üritab vähekenegi kodukeelset folkloori ja kultuuri edendada ja noh, aegajalt ühe sigari ära pahvida...
Just kidding, õnneks ei armasta neid vähikepikesi.

Aga jätkame siis teemadel.
Ühel õhtul internetis surfates ja vähe nostalgitsedes jõudsin ühe tehnikafoorumi kaudu sõjafoorumisse, kust ikka aegajalt mõni pärlike tilgub ja eks ma sealt avastasingi vanema generatsiooni heietusi nõukogude teemal. Eks muidugi meenuvad ka mõned jutud enda perest, mida ma siinkohal üles tahaksin tähendada.

Minu kadunud vanaema elas Nõos juba aastast 1955. Suure vaevaga saadud korter ühes puumajas ja toona jooksis Tartu-Valga maantee (tollal veel postitee) täpselt sellest majast mööda. Olgu etteruttavalt öeldud, et mina hakkasin seal elama täpselt 30 aastat hiljem ja siis oli sellest postiteest alles ainult paar kurvi kummastki tänavaotsas ja jupike iidset asfaltkatet meie maja ees.
Rääkis siis vanaema, et olla ühel heal soojal suvehommikul tulnud Valga poolt kuuevarbaliste Gaz-51, millel porte-kast kõrgendustega ja suur õunakoorem peal, ilmselt oli suund Tartu turule õunu rahaks tegema. Aga võta näpust, kas oli lätlaste autojuht tahmane või mängis kuum ja aurav teekate sedavõrd rolli, et lätlaste krusa paar maja edasi kurvis välja kimas ja heinamaale kummuli. Terve heinamaa olla õunu täis olnud. Valged klaarid, suislepad, pirnõunad.. Kõik sedavõrd küpsed ja mahlased, et puutudes pooleks läksid. Vanaema oli tollal noorem, kui mina praegu ja koos teiste naabrilastega joosti kohe järgi. Kes siis tasuta õunast ära ütles! Liiatigi, kuna see aasta oli õunasaak ümbruskonnas eriti nigelavõitu. Lennati peale kohe igatsorti kitlite ja põlledega ja kuuldavasti läks käiku isegi ihupesu. Alasti ilmselt ei tulnud sealt keegi, kuid rõivastest kompunnitud pampusid oli rohkem, kui kandjaid.
Lätlastest niipalju, et kutsuti vaesed mehed siis end tohterdama  kohalikku med.punkti, krusa tõmmati ratastele ja sõitis omaljõul kolhoosi töökotta, kus klopsiti igatsorti käepärastest vahenditest kokku. Oli ju tollal raske üldse midagi saada ja kui midagi tahtsid, siis kast kangemat kraami oli võrdne valuutaga. Kohati isegi kallim, sest Saranskis krusavabrikus maksis üks kabiin 2 pudelit ja kolmas pudel nägusale tehasevärava neiule tagas veel nii mõnegi hüve... Aga lätlastel oli koju kiire ja juba järgmisel hommikul võisid nad pohmas peaga teele asuda. Õunte eest jäi raha saamata, kuid vähemalt ei läinud nad koju tühjade kätega. :)
Ning ka vanaema sai mitu päeva kodus õunakooki mekkida ja osa tehti moosikski. :)

Aga olgu. Kui meenub midagi, kriban juurde.

Nüüd aga jätkan sellise koerustükiga, et kriban siia mõned jutukesed vanemalt põlvkonnalt. Kohad ja nimed on päris, samuti ei puuduta ma õigekirja. Jääb täpselt nii nagu ma need leidnud/kuulnud olen. Et kogu au minu peale ei langeks, kirjutan lõppu ka juurde ka interneti-aliased. Suur aitäh neile nende vahvate mälestuste eest. :)
 Alustagem!

***
Lisaks ise ka ühe isa tuttava loo kuda neid venemasinate osi oli siis ikka jalaga segada ja uppu või ära. Siis oli ju kindlustuse värk ka ju ülilihtne miskit juhtus läksid kohale anti uus jubin kohe kätte ja pandi/kirjuatati katkisele nubinale K täht peale minumeelest oli jutt nii.
Said nad siis metsavahel kruusateel sõidetud isa sõber ise oli sigulliga ja tema ees sõitis mingi vene maatur (Niva,Uaz?) Aga selle surre rattamustri vahelt pildus muutkui kive ja kivi lendas siis mu isa tuttava 05 sigulli esiklaasi ja tekitas väikese prao. Noh mis siis ikka järgmine päev sinna kindlustusse ja sai uue esiklaasi, siis jäeti too kord K täht panemata kuna 05 sigull oli siis üsna uhke ja uus auto ja paari päeva pärast ikka sellesse katkisesse esiklaasi lendas jälle kruusateel kivi. Noh sai siis jälle mindud kindlustusse, aga vennal oli see auto meeles kuna siis veel 05 palju ei liikunud... noh anti jälle uus esiklaas aga tehti suur K täht otse akna keskele. Selle peale mu isa tuttav sõitis otsejoones metsa võttis suure kivi ja virutas selle kõigest jõust otse K tähe keskele, nii et enam aru ei saand ,et varem ka paar mõra oli olnud siis läks tagasi kindlustusse ja sai veel 3-manda klaasi ka a seeekord tõmmati katkine esiklaas maha Big Grin ,et ta enam tagasi ei tuleks, sõitis siis klaasita koju ja uus klaas ette. Ja vend saigi omale tasuta 2 uut esiklaasi.(See oli ka lahe ,et kõigil sigullidel veneajal 01-07 olid ju üheseugused esi ja taguklaasid) aaa... ja lisaks veel sellise asja ka ,et kuidas vanasti mootorratastele lube tehti... minu vanaisa ajal oli asjaga nii,et tuli ainult 3x6 meetrises ruumis 8-sat sõita ilma ,et jalgu maha paneks... õppesõidu rattaks oli Jawa 175, sellel oli nii ,et timmisid karbussi nii ära ,et potsutasid peamiselt tühikäigul ja kui selle valmis said andsid oma pildi see pandi tatiga su juhiloasse kinni kirjutati paar asja juurde löödi tempel sisse ja oligi kõik. Minu isa sellel samal tuttaval oli nii ,et õhtu hilja oli käes ja ta natuke tundis ka seda meest ja seee küsisi aint kas mootorratagga sõitnud oled? Ta muidugi vastas jaatavalt ja antigi load kätte.

***

Minu kadunud isa rääkis kunagi niisuguse loo (toimumisajaks aasta 1960-61, kohaks Jõgeva autobaas). Tema oli siis just juhiloa kätte saanud ja sõitis UralZIS ammoniaagitsisterniga. Autobaasis oli muidugi terve trobikond teisi autosid ka, nende hulgas näiteks üks kastiga GAZ 63 (GAZ 51 4X4 versioon), mis oli kasutusel piimaautona (tol ajal oli piimatsisterne vähe, eratootjate piim veeti piimanõudega meiereisse, pärast viidi tühjad nõud piimapukkide peale tagasi). Tolle masina juht olnud aga mingi vanamees, kes tehnikast suurt ei taibanud. Nii siis poisid mõelnudki veidi nalja teha ja lülitanud ühel hommikul tollel GAZ\'il aeglustaja sisse ja läinud siis ise omi sõite sõitma. Harilikult jõudis piimaauto juba pärast lõunat ringilt tagasi. Tollel päeval jõudsid aga \"noored\" ise varem (teadagi, miks) ja jäid ootama... Õhtul pimedas jõudis ka siis lõpuks see piimaveoauto. Selle vanakesest juht kohe poistele kurtma, et masinal midagi viga, vist käigukast rikkis, auto kohe üldse edasi ei lähe. Noored teinud siis tarka nägu ja öelnud, et küllap pole suur viga ja et mingu vana rahulikult pudeli järele, nemad teevad selle ajaga korda. Vana läks ja tõigi pudeli. Poisid muidugi lülitasid vahepeal lihtsalt aeglustaja välja ja sellega see n.ö. rikkis käigukasti \"remont \" siis piirduski. Ja kõik olid õnnelikud ja rahul.

***

Nuujahh, kui teiste alttõmbamise teemaline lugu, siis siia ritta üks veel. Olnd vene kroonus, kuskil Moskva kandis ja vist kaheksakümnendate alul. Kellegi pomo autojuhiks saand kuratsedateabmitmelambaeest keegi tsumbukk mägedepoeg, too aga läind siis hirmus ülbeks kätte, ikkagi kõva koha peal ju. Garaazis ei sallind teda ennegi suurt keegi nüüd veel vähem. Võtnud siis kallid kaaskannatajad ühel kaunil ööl tsurbanni UAZiku käimakotil kaane lahti ja rahuldanud end anaalselt. Kakk käimaris, kruvisivad kõik kenasti kokku. Võite ette kujutada mihukesi aroome sm.polkovnik järgmine päev pidi taluma, kui käimar juba kenasti soojaks sõidetud. Sai mahmud kõvasti sõimata, küüris autot alt ja pealt aga miski ei aidanud, tehti mehike koha pealt lahti. Pandi keegi estonets asemele. Samal ööl loputasid nood, kes teadsid, käigukasti kenasti puhtaks. Polkovnikuisand olnud aga oma eestlasest autojuhiga üliväga rahul. \"Baltiiski parin roolis- auto puhas ja korras.\"

***

See ei ole nüüd kül eriti naha üle kõrvade vedamine ,aga see eest ikkagi kuda vene ajal oli võimalik sigulii luba saada ja kuda Moskvas oli.
Oli siis nii ,et minu isa töötas kunagi kolhoosis ja ta sai sealt tööautoks rohelise Mosse 426, mille käigukast oli nii läbi ,et ei olnud võimalik tagurpidi ja edsipidi sõita, siis ta lammutas käigukasti lahti seadis asja kokku nii ,et sõidab ainult edaspidi, sest edasi ikka vaja sõita... siis ta sõitis niimoodi mitu aastat Big Grin ja siis tulid kolhoosi auto load siis selle kolhoosi direktorile tuli sigulii luba ja minu isale sapaka luba ,aga kuna direktoril polnud ,eriti raha siis nad vahetasid pudeli eest load ära. Siis läks mu isa veel mõne oma sõbrada(kokku 5 meest) Moskvasse omale sigulle tooma. Minu isal oli küll loal ka kirjas ,et saaks 05 ,aga talle anti aint 06, aga teised vennad said 2 meest 05-ed ja teised 2 meest 01-ed. No siis mindi seda tähistama ja jäeti autod sinna samasse selle maja ,et kust autod saadi. Olid siis seal söönud ja tegid veel ühe eestlasega juttu ja see küsis ,et lollid olete we... pole varem Moskvas käind, teie tuttuued sigullid oma ammu ära aetud. No siis vennad jooksid kohale ja ainult minu isa 06 ja ühe teise mehe 01 olid allesBig Grin Hea õppetund.

***

Nu vat, sattus kord lugu Nõukogude miilitsaga. Kunagi ammu, veel sellisel ajal kui juhilubadega koos too tehniline talong käis. See sihuke lipik kuhu seltsimees inspektor eeskirja rikkumise puhul augukesi krõpsutas. Kui kolm augukest lipikus, pidi korduseksamile minema.
Saanud siis üks Pärnumaa mees kolmanda augu kaardi sisse, läinud koju, võtnud auguraua ja krõpsutanud kogu talongi serva ümbertringi auke täis. Viis tema selle talongi komissari kätte ja seletas: \"Vat juhtus lugu, ütlesin mina vist midagi pahasti seltsimehele, too solvus ja vaat, mis tegi, kõik auke täis.\" Saanud siis tolle jutu pääle täitsa uue ja värske talongi, ilma ühegi auguta...

***

Üks miilitsa lugu oli selline.
Maakaupluse juures seisis korviga mootorratas ja juht magas käed risti lenksul, sinna omakorda pea toetatud korralikku viinauima välja.Kuna seisval masinal juhti ei ole, siis pole ka kedagi karistada.Miilits jalutas esimese nurga taha ja tema abiline - ühiskondlik autoinspektor patsutas magajale õlale ise öeldes:\" Võmmid on väljas\".Motomees lõi unise peaga tsikli käima ja võristas minema, esimese nurga taga aga mundrimees ees ja sau väljas.Tsiklimees pidas kinni ja tegi võimalikult ausa mehe näo pähe.Võmm ei olnud ka naljasooneta mees, vaatas tsiklit, meest ja siis küsis:\" Miks kaassõitjal kiivrit pole?\"
Juht vaatas jobuse pilguga seljataha ja nähes kaassõitjana seal teda äratanud meest, küsis:\" Kus kurat sina siia said?\"

***

Meenub lugu mida Tönu Kark kunagi rääkis.Miilits pidas kinni. Siis olid nad M-mootoratastega.Ja kandsid selliseid pikka valge varrukaga kindaid. Käskis autost välja tulla ja uurisid autot eest ja tagant.Käskisid pagasniku lahti teha . Löpuks arvasid, et yks kumm on liialt kulnunud.. Trahv 3 rubla.Kark maksis ära ja ja löi tsekki saamise asemel käega. Löi pagasniku kinni, istus rooli ja söitis minema. Kodus teeb pagasniku lahti seal valge varrukaga kinnas kolme-rublaseid täis. 

***

Isa rääkis kunagi: Ta oli sõjaväes 1980-ndate alguses, enne sõjaväkke minekut oli ostnud Iz Planeta Spordi. Sõjaväe ajaks jäi garaazi seisma ja oli vaja vahest käivitada et mitte pärast 3 aastast seismist suuremaid probleeme poleks. Kogu suhtlemine käis siis kirjateel. Isa oli siis kirjutanud oma isale et ta lööks seda vahetevahel ikka käima ka... . Järgmine kiri mis isale tagasi tuli oli juttu ka sellest käima löömisest: Nimelt oli vanaisa läinud tsiklit käimalööma, turvasaapad jalas. Kohe kui vänta lõi, see lõi hoopis tagasi, tagasilöömine polnudki veel kõige hullem, hull oli aga hoopis see et turvasaapal on metallist põhi(teras?). Selle põhja oli löönud nii kõveraks et saabas enam jalast ära ei tulnud...

***

Mul ehitas isa kunagi 1980 aastatel mahakantud GAZ 24 normaalseks sôidukiks. Sellel ajal käis osade ja tarvikute
hankimine ainult tutvuse kaudu. Siis tegutses kuskil (koha nime ei mäleta) mingi autode kapremondi tehas. Sealsed töötajad
\"panid\" vajalikud osad (vist olid tookord ukselukud jms pudi-padi)
\"kôrvale\". Kuna avalikult juppe tehasest välja ei saanud viia,
lepiti kokku kellaaeg ning AIAPOST , mille juurde kott
detailidega ilmus. Veel üks taoline lugu.
Kui masin valmima hakkas, tuli see üle värvida.
Juhtumisi oli ülevalt naaber maaler ning probleem oligi
peaaegu lahendatud. Värviti siis auto ilusasti ära ning lükati
kuivatusahju. Pärast kuivatamist avastati kapoti pealt
värvipott ja tööd jätkus kauemakski....

***



Vanemad mehed teadsid rääkida, et bussiremondiasutustes puudusid sageli WC ja kätepesu vôimalus. Aga taiplikud
mehhaanikud kasutasid peldikuna busside käigukaste.
Pärast juhid-reisijad nuputasid, kust hais tuleb...

Vahemärkusena tähendan üles, et neid tagumiku rahuldamisejutte tuleb veelgi. :)

***

Kunagi tuttav bussijuht rääkis.
Vene ajal toodeti ühesuguseid tööriistu miljonotes ja rohkemgi,
vôib olla, et aegajalt värviti natuke erinevalt, aga muidu olid
äravahetamiseni sarnased.
Sôitis mees iga päev sama ringi, 3 korda päevas. Ükskord näeb:
teel vedelevad näpitsad. Peatus, vôttis ära. Sôidab edasi : mutrivôtmed. Korjas ära. Nii leidis veel heebli, tungraua jmt.Kui lôpuks hakkas leitut pagasiruumi teisete tööriistade juurde
paigutama tuli suur avastus...

***

Sellest, et NL ajal juhilube küllaltki vabalt jagati, annab tunnistust ka järgmine seik.
Kunagi, umbes 80 keskel, toimus Juminda raketibaasis (kus pooled \"raketid\" olid niisama plekist jurakad vaenlase luure
petmiseks) vilgas katjusade liikumine. Naaber oli just uue Ziguli ostnud ja Tapurla risti sôitnud. Tollal ühendas Juminda raketibaasi
Tapurla vahitorniga ja Hara sadamaga raudtraatidest telefoniliin.
Kogemata sattus risti ka üks raketikandja, mis oli ära eksinud,
ning pidi seetôttu ringi pöörama. Aga ônnetuseks jäi masina
teele telefonipost, mis murdus ja tômbas traatepidi kaasa järgmise ja järgmise ja järgmise.... Justkui saatuse tahtel juhtus
postide kukkumise teele jääma ka naabrimehe uus auto.
Tagaklaas purunes ja katus vajus môlki. Kui metall kohe tagasi
painutada, siis deformatsioon kaob: mees ronis autosse, vôttis
polstri laest ära ja lükkas jalgadega (ise oli selili pôrandal)
môlgi välja.
Sellel raketikandjal juhtus olema kaks kütusepaaki, milledest
ühe sisu kahjutasuks vôeti.

***

\"nõuka aja\" lõpul käidi TÜV-i asutuste autodele tegemas koha peal. Ikka kontoorasse kõiksepealt laud püsti kui äke ja siis...
Ammetiautoks oli mul Iz 2715, e tordikarp ja GAZ52. Ülevaataja oli just parasjagu konditsiooni saavutanud, vaatab mosu eest ja tagant, vaatab kanalist ja küsib : kus käsipiduritrossid on? vastus: pardatshokis, e. kindalaekas, oli piisav ja ülevaatus sai tehtud. 52-ga oli olukord natuke hullem, sel oli nimelt mootor puudu ja seisis juba pikemat aega aia ääres. selle esitasime kõige viimasena, läks läbi küll...

***

TÜV pihta meenusid kadunud vanamehe "leivanumbrid" oma Moskiito 407 ja Tiguli 2101 putitamisel.
Kuna pidurimansette polnud saada, siis võeti vanad ja kulunud enne TÜV-i välja ja "restaureeriti" pisut. Mosse kauss-mansetid pandi nädalaks bensiini sisse likku ja muditi enne sissepanekut veitsa. 01 rõngasmansetid aeti puhevile nii, et keriti õmblusniiti kolvi soone sisse.
Mõlemal masinal oli värv vana, pleekinud ja matistunud, kole nagu öö. Vahetult enne TÜV-ile sõitu ostis vanamees poest pudelikese õmblusmasina õli, vedeldas bensiiniga ja võõpas auto sellega üle. Läikis nagu pühademuna! Diiselkütus andis sama tulemuse, aga seda ei saanud kasutada, sest jäi haisema. Kui aga pärast õlitamist ja edukat TÜV-i sai tolmusele kruusateele sõitma mindud, siis... ! Big Grin Aga vanal oli pohhui, TÜV oli läbitud ja sentimeetrise s***kihi sai pärast maha pesta.

***

Minusugune noor poiss aastal 80.....kuulas siis kõrv kikkis,mida vanamehed lauataga viinapudeli taga jutustasid...
Oli kuulda sellist asja,et vanasti,kui veel Pobid ringi sõitsid taksodena, tehti siinkandis nalja. Üks meiekandi mees-Söödi Jaan (Söödi oli talu nimi) ,õige nimi oli Jaan Tukk. Elas Pirmastus. Asi juhtus kusagil 50 ndate lõpus. Jaan oli linnas napsitamas. Kõrtsist tulles oli mees väge täis. Läks taksopeatusse,võttis ühe takso,käskis aga üheksal vabal taksol tühjalt järgi sõita. Viimasesse kümnendasse oli visanud oma vana kaabu istme peale. Sõitsid siis kõik kümme taksot üksteise järel Pirmastusse 10 km. Maksis kõigi taksode arved kinni! Mees oli suurejooneline vend,kui viina võttis. Taksod seisid niisama tühjalt peatuses ja mehele turgatas pähe,et mis nad siin niisama seisavad. Külamehed muidugi nägid seda taksodejoru sõitmas ja imestasid.....mis lahti on. Hiljem siis külapeal oli kuulda. Mees oli tööl ehitusbrigaadis. Oli hea jutumees,kuid töötegemine oli sellele mehele liig. Kui palki või prussi tõsteti siis jäi käte ja prussi vahele vahe sisse!Big Grin Tööga ennast ei koormanud. Naljamees ja seltskonnahing oli kõva olnud. Nüüd on aastaid läinud ja..........pole enam meest.

***


 Kaheksakümnendad eelmisel sajandil.30.aprilli õhtapoolikul kihutasin 03-ga Moskva-Leningrad trassil kodu poole.Ilm oli ilus ja tee masinatest tühi.Ilmselt oli enamik sohvreid juba järgmise päeva 1.mai töörahvapüha pidamisega tõsiselt ametis,miilitsaid polnud samuti kusagil näha ning seetõttu ei kergitanud jalga gaasipedaalilt isegi rohkete teeäärsete külade läbimisel,kuni ühe Novgorodilähedase küla vahel tormas teele mundris mees,triibuline sau pikalt ees.Mööda sõita polnud mõtet,sest Novgorodi GAI putka juures oleks mind niikuinii rajalt maha võetud.Kummide vilina saatel sain täpselt võmmi juures pidama."Nu jobannõi estonets,kuhu sinul nii kiire on,et asulas vähemalt sajaga kihutad" oli tervituse asemel."Vaja kiiresti koju jõuda,et homme töörahva paraadile mitte hilineda" proovisin mõjuva põhjuse leida.See oli viga,sest järgnes piisavalt pikk mattidega vürtsitatud loeng töörahva sandist elust ja paraadide mõttetusest.Seejärel kästi auto teelt kõrvale platsile sõita ning tema juurde putkasse tulla.Kui enamik Venemaa GAI poste on vähemalt kahekorruselised kiviehitised,siis see oli umbes 3x4 m. roheliseks värvitud laudadest putka,mille esiküljele oli vabakäe pintsliga maalitud kolm kurja tähte - GAI.Sisustus oli samamoodi spartalik - lonkava jalaga laud musta telefoniga,mõned taburetid,võidunud kattega kushett ja tagaseina ääres burzuika,millel vilistas teekann.
Lahke ment oli - pakkus kenasti logiseval taburetil istet,valas teed nii endale kui mulle ja muudkui seletas,kuidas kõik "dobrõje ljudi" peavad pühi,guljaitavad,peavad pikniku ja joovad viina.Ainult teda kamandati siia tühjale trassile korda pidama.Liigne on vist lisada,et kogu see jutt oli vürtsitatud mahlaka venepärase ropendamisega.
Mina muidugi kibelesin oma trahvi saama,et saaks ometi edasi sõita,kuid vihjed sellele ei andnud tulemusi(juhiload ja teh.pass olid tema käes).
Lõpuks kuulutati siis otsus - kuna rikkumine on väga tõsine,pean trahviks teda pisut külavahel sõidutama,sest tal on vaja kellegi Tatjana juures kontrollimas käia.Mis teha - tuli sõita,sest dokumendid olid tema taskus.Kohapel küsis viis rubla "laenuks" ja käskis kaks minutit oodata,et siis tagasi sõita.Kahest minutist sai loomulikult vähemalt pool tundi ja kui ta siis koos Tatjanaga autosse ronis,oli näol äraseletatud ilme ning põu kahtlaselt punnis.Sõitsime tagasi putka juurde ja avaldasin arvamust,et nüüd,kui olen karistuse kätte saanud,võiksin ka oma paberid tagasi saada,et teekonda jätkata.Seepeale hakkas ta mulle selgitama,kui ohtlik on öösel väsinuna sõita ja võiksin hoopistükis koos nendega hommikuni putkas "puhata",mispeale põuest ilmus lauale pirakas pudel.
Ei hakka kirjeldama,mismoodi ma paari tunni pärast dokumendid kätte sain,järgmises teeäärses parklas pisut magasin,kuid järgmise päeva keskhommikuks olin kenasti kodus.
No olid ajad.

***

Lugu siis nõuka-aja lõpust(1989) ja minu enda seiklused.
Sõitsime sõbraga (mõlematel Voshodid) mööda nn.Tartu-Valga maanteed.Kõik oli tore seni kui ühe eravärvis(valge) 05-e aknast lehvitati mingi saua vms.junniga peatumismärguannet.Kuna sõber oli minust tagapool siis sai ta varem asjale pihta ja keeras külavaheteele.
Mina samuti saua nähes tegin kannaka ja külavaheteele.Mõtlesin siis imekiiresti et 175-sega ikka 05-e vastu saa ja keerasin üldse põllu peale.
See oli aga vale arvestus ja mentide(ühiskondlike)05 võttis kõrvale ja surus mind vaikselt kraaviSad Kuna oli juba hämar siis jälitajad maandusid samuti ninapidi kraavis. Tegin putket ja üritasin end peita ühes vanas(Mosse401)keres mis seal kõrval ühes augus pooleldi vee sees.Krt.kätte saivad. Siis kukuti uurima et juhiload ja dokumendid,miks põgenesid jne.Kuna mul midagi esitada polnud siis jäi peamiseks mureks - kuda 05 kraavist kätte saada??? No mina kohalikuna näitasin et vot seal elab lähim traktorist - kes võiks aidata.Sammusime siis sinnapoole.Üks vend hoidis ikka kõvasti mul jope kraest kinni. Enne uksele koputamist lasti mind siiski lahti ja rääkisin mure lühidalt ära. Edasi arutasid nad juba omaette ja mina hiilisin samm-sammult eemale. Andsin siis päkkadele valu ja otse üle koduvalvuri(hundikoera) territooriumi. Koer vist ei jagand kohe matsu ära - et mis toimub !!! Mina sain minema aga ment kelle taskulambivalgustki tagant nägin- võeti lõrinal rajalt mahaBig Grin
No maandusin siis ühes kraavis ja peitsin end truupi ära.Kuulasin mis edasi saab? No mis ikka:traktor pandi käima ja 05 aidati kraavist välja - siis kuulsin viimast korda oma Voshodi häält.Kuigi oli küliti kraavis vedelend aga ikkagi paugupill. Maha jäi veel korralik kiiver. Käisin hiljem Tartus Mai tn.parklas oma "ratsut"vaatamas.Oli teine ketiga kokku tõmmatud teiste sama saatuse ja avariiliste tsiklitega.
Selgituseks ka et miks ära põgenesin: Lube polnud,tsikli dokumente samuti mitte(ostsingi ilma 200rbl.eest),tehniliselt mitte korras(esituligi ei põlenud),mittepeatumine,põgenemine jne. blä-blä-blä. Trahvi ja peavalu oleks saand rohkem kui see asi väärt.
Mõtetes lubasin siis"elupäästja"Pontule vorstipärja kaela riputadaBig Grin
Kahju veitse oli aga siis tuli muretseda uus tsikkel - Jawa.

***


See lugu juhtus siis,kui olin Tartus tudeng.Ühel meie kursuse poistest oli M-72 - tänapäeval tõeline uunikumtsikkel.Enamusaega tuli selle remondiga tegeleda,kuid kui liikuma sai,oli linnavahel mõnus kimada.
Korra tulime vastavatud Kaunase kõrtsist - kõik kolmekesi kenasti viinased ja tsikliomanik kõige rohkem.Tassisime tema siis külgkorvi ja lenksud võttis pihku sõber,kes kunagi varem polnud külgkorviga rattaga sõitnud.Tol ajal oli Tartus üksainus valgusfoor Riia-Turu ristmikul ja foori all keset ristmikku umbes meetrise läbimõõduga betoonist ringikujuline alus kõrgusega kuskil 20-30cm.Sellel seisis vahel liiklust reguleeriv miilits,sest foor oli alatihti rikkis.Eks siis see kogenematu tsiklijuht sattus kurvi võttes pisut paanikasse ja põrutas täiega selle postamendi otsa.Kuna kiirus polnud suur,siis midagi katastroofilist ei juhtunud.Punnisime ratta posti otsast alla,kuid mootor keeldus käivitumast.Korvis pisut tukkunud tsikliomanik roomas nüüd ise sadulasse ja meie kahekesi üritasime ratast käima lükata.Samal ajal sõitis mööda miilitsa kong(GAZ-51 furgooniga,millesse korjati linnapealt joodikuid kainerisse viimiseks),peatus meie juures ja juht küsis,et kas abi pole vaja.Ütlesime,et aitähh,aga saame ise hakkama.Vaatamata sellele tulid mõlemad mendid meile appi tsiklit käima lükkama,mis mõnekümne meetri läbides ka õnnestus.
Jääb arusaamatuks,kuidas nad ei märganud,et me kõik kolmekesi olime täis nagu templielevandid ning halvemal juhul oleks asi meile võinud lõppeda platepeale viimisega ja koolist väljaviskamisega.

***

et siis lugusid ikka oleks siis üts lugu ka Kuusalu mailt,meil Kuusalu ja Kiiu vahel kuulus koolimaja-Rihumäe rist kus alatihti oli õhtati miilits passimas,no ja tuligi üks zili mees Kuusalu poolt õhtuhämaruses haltuura pealt,et autoga Kiiust läbi Valklasse jõuda,aga oh äda Rihumäe ristis sau ees,et aga zilli mees paraja auru all siis ka juttu oli ka kohe varuks,kui paluti tal load esitada tuli juhi suust päris soravalt,just praegu võttis Kraus(see oli siinkandis üks tuntumaid võmme)mult load ära ja käskis auto ettevaatlikult garaazi ära panna,et tol ajal veel moblasid polnud siis ei saand seda ka kontrollida ja võmmid uskusidki seda juttu ja laususid veel peale,et ära siis kusagile mujale sõida peale garaazi. 

***

Sovhoosi,kus remonditöökoja juhatajana töötasin osteti geoloogidelt ZIL-131 -selline kolmesillaveoga krokodill,mis tuli töökojas ümber ehitada metsaveoautoks.Fiskars tõstuk pidi ka kohe,kohe saabuma.Kuigi üle 10.aasta vana,oli masina seisukord päris hea,sest enamus oma eluteest seisis see paigal ning puuris auke maakerasse.Mahakantud Kolhiida poolhaagis OdAZ sai rängalt tugevamaks keevitatud,sellele tugevamad LAZ-bussi kummid pandud ning sadulaga ZIL-le selga istutatud.
Nende tööde käigus haistsin head teenimise võimalust tulevikus ja kirjutasin avalduse,et palun vabastada töökojajuhataja ametist ja üle viia autojuhiks sellesamusele ZIL-le.Olgu mainitud,et töökojajuhataja palk oli 140 rubla,mille võis tõstukiga metsaveoautol haltuurat tehes teenida paari päevaga.
Tagasilöök saabus siis,kui selgus,et lubatud tõstukit ei tulegi.Metsa sai muidugi tasapisi veetud,kuid sel moel,et autokraana sõitis sabas.Niiviisi ähvardas nälg uksele koputada ning tuli midagi välja mõelda.Kombineerisin poolhaagisele täiendavalt kaheteljelise kutsika sappa,et piisavalt korralikke koormaid vedada.Tasapisi leidsin otsad,et näiteks paberipuu Tallinna ja silikaattellis tagasikoormaks.Kui tavaliselt ZIL-d tõid 4-5 alusetäit silikaate,siis minu krokudillirong oli võimeline 12 alust korraga ära tooma.Maksti tonnkilomeetrite eest ja kuigi oli võimalik vaid koorem või paremal juhul kaks nädalas teha kujunes teenistus paremaks töökojajuhataja omast.Vähetähtis polnud ka see,et kokkuhoitud bensiiniga sõitsid prekonna kaks autot ning seda jätkus sõpradele müügikski.Mäletamist mööda oli selle auto kütuse kulunorm üle 40 l/100km + 2l iga 100.tonnkilomeetri eest,aga tonnkilomeetreid tuli ühe Tallinnareisi kohta vähemalt 20 000.Tõsi,ega sellise 20.kuni 25.tonnise koormaga ZIL eriti kiiresti edasi ei liikunud,kuid välja aitasid käiguaeglusi ja kolmesillavedu.
Tallinnast tagasiteel sai tavaliselt Võhmasse sisse pööratud.Võhma oli tollel ajal nagu oaas kõrbes.Kui mujal ilutsesid toidupoodide riiulitel vaid merekapsa konservid,siis Võhma poes oli vähemalt keeduvorst pidevalt letis.Mõnikord õnnestus mõne lihakombinaadi töölise poolt virutatud suitsuvorstigi althõlma osta.
Kui ühe järjekordse varustusreisi ajal üle tee parklasse auto poole astusin,näpus latt vorsti ja kaks pudelit õlut "Kuldne oder",ootas mind ees kohalik miilitsa piirkonnavolinik Tomson."Kuriteo" akt sai üsna karm - marshruudilt kõrvalekaldumine,tööajal poodlemine ja mis kõige hullem,õlle ehk alkohoolse joogi ostmine tööajal.Kusjuures "alkohoolne jook"oli akti kirjutatud suurte rasvaste tähtedega,sest äsja oli välja tulnud NSVL alkoholi vastu võitlemise seadus ning lõunapoolsetes liiduvabariikides käis hoogne viinamarjaistanduste maharaiumine.
Koduteel mõtlesin,kuidas sandist olukorrast enmvähem puhtalt välja tulla. Läksin siis majandi raamatupidamisse avaldusega lubada autot 3km ulatuses isiklikuks otstarbeks kasutada,maksin kassase selle eest paar rubla,ning järgmiste reiside käigus põikasin nagu õige mees alati Võhmasse sisse.Piirkonnainspektor Tomson porises küll,et neetud möödasõitjad ostavad ära kohalikele mõeldud vorsti,kuid paberite vastu ei saa ja kuna õlut enam ei ostnud,siis vähemalt mind ta rohkem ei tülitanud.

***

Tervist!Kaheksakümnendate keskel eelmisel sajandil juhtus selline lugu.Kuna töötasin Tartus ehitusorganisatsioonis varustajana,oli pikendatud kabiiniga gaz-53 koos ühesillalise järelhaakega minu kasutada.Auto juhtimise eest sain 110 rubla palgale lisaks.Nädalas korra ikka olin Tallinnas kauba järel.Kaup koos asusin õhtu eel tagasiteele.Kuna kaupa korjasid üle linna mitmest laost siis iga ladu väljastas kauba kohta saatelehed kolmes eksemplaris.Päeva lõpus võis olla saatelehti üle paarikümne.Tavaliselt nii oligi.Oli aprilli algus ja ilm kuramus sula ning tee üsna lopane.Sommerlingi bensiinijaama juures võmm ees ja pidas kinni.Oli teine nooremleitnandi auastmes ja kroomikud läikisid kalifeede peal.Kena vaadata kohe.Nooruke teine,ilmselt äsja kooli lõpetanu.Jooksis kohe juurde ja nõudis peale esitlemist dokumendid enda kätte.Toon oli selline üleolev ja hakkas kohe vastu.Andsin siis kõik koorma saatelehed ja teekonna lehe ka tema kätte.Vaene mehike tuhlas saatelehtedes ja ilmselt ei saanud millesti aru. Oma silm on kuningas ja nii ta tahtiski kasti kiigata.Tõmbasin presendi ääre lahti ja mul oli tehtud vinklist kasti esiääre külge selline aste,et lihtsam kasti ronida.Vaesekesel libises kroomik selle lopaga ja ilmselt sai haiget ka.Aga jäi püsti.Kasti sisu jäigi nägemeta.Käratas siis hirmsa häälega,et miks nii palju saatelehti?Mina küsisin vastu, et kuda sa miilitsaks said et sedagi ei tea?Siis oli vist tal mõõt täis.Ta lausa röögatas estakaadi peale,kuna see oli seal olemas.Teadsin et masin on korras ja norida pole suurt midagi.Ta tahtis näha kas spido tross on plommitud.Ma veel õpetasin eest poolt et vasakult näeb paremini.Selle peale käratati,et tean ise ka.Aga loppa tilkus igalt poolt ja kui ta alt välja tuli,polnud välimus mitte kiita.Ilmselt oli süda nii täis, et ei osanud midagi öelda.Surus selle paberipaki mulle pihku ja sülitas.Nii ta vaikides eemale astus.Mina tossutasin vaikselt kodu poole ja pidasin peenikest naeru.Vot nii.

***

Seda lugu rääkis mulle üks ETKVL koondis "Auto" autojuht. Nimelt olla neil tööl olnud üks vana auto-elektrik, kes oli ka kõva napsumees. Temale meeldis uute tulejatega kasti viina peale kihla vedada, et tema annab tilli otsast sädet. Eks neid sõlmijaid olla omajagu olnud. Kui kihlvedu sõlmitud, siis pandi vanale molule (Gaz-51) hääled sisse, mees kruvis ühe küünla piibu lahti ja võttis selle kätte. Teise käega võttis püksist tilli välja ja andis tilli otsast vastu stanget sädet. Olla niimoodi päris palju kihlvedusid võitnud, sest ega noored tulijad ei uskunud, et selline asi võimalik on.

***

vene ajast ja miiilitsaonudest. üks tolleaegne töökaaslane sõitis oma null-kolmega ringi mingi kõrgema miilitsaohve furashka taga aknal vedelemas. kui kinni peeti siis sõitis inspektorist alati mööda, nii et too pidi tagantpoolt lähenema. kuuldavasti sooviti pooltel juhtudel esimese asjana head reisi.
teine meetod oli tal ka. kui mõni sauamehike vehkis oma pulgaga, siis kodanik lehvitas talle tormiliselt ja sõitis rahumeeli edasi. harva kui järgi tuldi ja siis piisas ka seletusest, et ai pagan, ajas naabrimehega sassi.

omal seuke kogemus, et moskva ja piiteri vahelisel trassil on küla küla otsa. enam-vähem pidev kuuekümne ala, vahel harva paarsada meetrit asulavälist ja jälle auulid reas. pea igas "asulas" patrull. koju tahaks kähku saada ja kiirus ikke nii umbes sada kogu aeg. üsna pea sai selgeks, et pole vaja iga peataja peale isegi hoogu maha võtta. kolmeste pakk käeulatuses ja iga vehkija juures tuli üks roheline aknast lendu lasta. hää oli peeglist vaadata kuis sinised mehikesed lendlevat lehte püüdsid...


Jätkub VOL. 2's. :)

Kommentaare ei ole: