esmaspäev, 25. juuli 2011

Kummituslood. Vol 1.

Kui päris aus olla, tuleks alustada päris algusest...
Olen eluaeg paranormaalsust armastanud. Õigemini, mitte armastanud, pigem mind ei häirinud igasugu tondid ja asjad.. No seda ehk mürsikueast alates..

Väiksed lapsed näevad ikka asju. Mäletan isegi, et nägin inimesi, keda emme ja teised ei näinud. Nüüdseks on need mälestused hajunud. On vaid mälestus mälestusest, mis on ka omakorda mälestus mälestusest.
Internetis surfates, võib leida, et väikelapsed ja loomad tajuvad kõike palju tugevamalt, ehk isegi näevad.
Mäletan oma sünnipäeva millalgi põhikooli alguses, kui kõik olid läinud, hakkas kohv kannus loksuma ning ma olin piisavalt tattnina, et ise seda loksutada. Kartsin sellest rääkida ning lihtsalt unustasin ära hiljem.
Edaspidi hakkas asi võimenduma juba peale kooli.
Läksin aega teenima Võrru. Seal on teada-tuntud Ohvitseride maja (nüüdseks renoveeritud), mis minu ajal oli paras lobudik ning linnalahingut pidades võis seal aegajalt kuulda imelikke hääli ja tunda teistlaadi hingust. Olgugi, et väljas oli juba miinuskraadi valitsus, siis oli see ikka hästi tuntav. Pigistasin ka seal silma kinni. Keskmise kasarmu keldris oli jõusaal. Ühel õhtul, kui olin vastutav ja pidime saali koristama, siis kuulsin tagaotsas samme. Kõik teised olid juba lahkunud ja ma käisin veel  saali üle kaemas, et öösel üllatusi ei oleks.. Siis kuskil taga pimedas osas oli kuulda maadlusmati müdinat ja samme. Kustutasin tuled ja läksin ruttu minema.
Siis oli jälle tükk aega suhtkoht vaikus. Ei näinud, ei kuulnud, ei tundund miskit. Kuniks Tartusse kolisime..
Meie elamise eelmised omanikud olid juba väga vanad ja oli aru saada, et kauaks neid pole. Paar aastat hiljem tuligi teade, et peremees on surnud. Matusele me ei läinud, sest ei olnud nii head tuttavad. Küll aga hakkasin öösiti korteris kuulma laminaadi naksumist ning kui keset ööd unise peaga vetsu läksin, siis pimedas oli näha tume kogu istumas tugitoolis. Ja seda ikka mitmeid kordi järjest vahel. Ema olevat ka seda  meest näinud, kui oli ühekorra koristanud ja keeras ringi, oli mustas ülikonnas pikk mees tal selja taga... Aga noh, arvestades seda, et mu ema armastab süüa tehes ja koristades veini trimbata, siis enamik panustaks sellele. Paraku mina mitte. Nähtud, tehtud, seega kinnitan. Seetõttu ma ei maga kunagi lahtiste ustega, mind häirib, kui keegi vahib. Paraku oma toas ma seda ei tunneta, küll aga minu tüdruksõber, kes on eriti tundlik selles suhtes. Ta ikka räägib mulle vahest hommikuti, kes teda jälgimas käis. Seetõttu ta mul Tartus eriti külas ei tahagi käia. Ei saa süüdistada, mina ka ei taha, et keegi mind vahib. :)

Nüüd aga lähemalt. Mu tüdruku õde ja õemees ostsid 10.a tagasi omale maja Tartu valda ühte alevikku.. No hea küll, Varale. Ajalugu Vara mõisaga ulatub juba nii kaugele, kui keskaega. Vahepeal on omanud seda paika erinevad aadlid ja muidu mustpersed. Kuni I maailmasõjani omas seda keegi kodanik Sivers, siis mõisahoone võõrandati ning läks suure tõenäosusega sõjaväe kasutusse. Edasine ajalugu vaikib, kuid seda on külarahvalt kuulda olnud, et teise ilmasõja ajal tegutses mõisas NKVD piinakamber ja mõisa juurest läheb 2.5km pikkune allee, mille ääres suured kõrged pärnad on näinud nii mõndagi, millest ehk teadagi ei tahaks. Nimelt, kes jäid millegagi silma, hukati. Kuulu järgi pandi inimesed näoga vastu puud ja kõmmutati kuul pähe. Neid hukkamisi seal ikka on olnud. Ja kui mõisahoone veel püsti oli, siis seal keldrites olid ahelad ja muud piinamisvärgid kõik alles olnud. Seda juttu rääkis mulle tüdruk ise, ta oli veel siis tattnina ja käis igal pool kahtlastes kohtades. :) Ilmselt sellest on ka aegajalt nägemused, kui tulen Vara poolt mõisasse, et keegi justkui jookseb üle põllu tee peale. Ja jumala selgelt nägin ning keerasin ise kraavi. Ja hoplaa! Mitte kedagi polnud läheduses ka mitte. Ühe korra oli vastupidi, kui mina ei näinud kedagi, aga tüdruk kisas kõrvalistmel, et õu õu, tõmba hoogu maha, keegi jookseb üle tee. Siis oli kergelt hämar ka, kuid tõesti, mina ei näinud midagi ja ei lasknud isegi gaasi maha. :)
Üks tähelepanek veel - kui väljas oli 30+ soojakraadi, siis allee on külm ja mitte ühtegi sääske ei lenda. Minu auto temp. andur on laiskvorst aga kälimehe Fabia registreerib kiiremini ning iga kord kui mõisast ja alleest mööda sõita, kukub välistemperatuuri näit 2-3 kraadi võrra. Maja juurde jõudes jälle näitab nii nagu peab. Samuti on mõnel ööl, kui kuu paistab, kuulda allee poolt plaksatusi ja summutatud karjeid. Ilmselt sõja ajal tehtud hukkamised. Jäänukenergia, nagu interneedus mulle väidab. Lihtsalt väike tähelepanek. :)

Niisiis, osteti maja ära. Maja oli suhtkoht maltsa ja putke sisse kasvanud, põrandad ära mädanenud, sita ja kuse hais käis aiva üle pea.. Kälimees rääkis üsna graafiliselt, kuidas ta sõna otseses mõttes sitta välja rookis majast, et siin vähemalt kinniste akendega hingatagi saaks. Mees ise on ligi 2m pikk ja ikka olid maltsad üle pea. Ütles, et trimmer jõudis 4 korda remondis käia, enne kui maja esine puhtaks sai. Algselt palkmaja, on ehitatud millaski enne II ilmasõda. Sõja ajal toimunud küüditamise ajal tuldi pererahva juurde, kamandati pererahvas hoovi, kes keeldus Siberisse minemast, kõmmutati sealsamas maja ees tamme najal maha. Selle tamme lõikas kälimees eelmisel suvel maha, kuna hakkas segama kõrvalhoone ehitust. Selle puu tüvest saime tehtud sellise istumispaiga. Jäme osa lauaks ja kitsamad tüvepakud istumiseks. Mahe.
Paraku on aga alust arvata, et kuna pererahvas keeldus Siberisse kolimast, on nende veri selle tamme peal ja nende hinged majas alles.
Nõnda.
Algas siis majas remont. Kälimees on osav ja algselt lihtlabane pööning sai ära koristatud ja tehtud teine korrus elamisväärseks. Samal ajal võeti ka koer ja kass majja ja algas igaöine klaperjaht...
Nagu ma ennist mainisin, siis loomadel on võime näha asju paremini.. Kuues meel või mis see neil oligi...
Igatahes, olgu see puudel nii tark kui tahes, inimesel ja "inimesel" ta vahet ei tee.. Kõik sai alguse ühel ilusal pärastlõunal, kui allkorrusel oli kaks kõrvuti tuba valmis ja pererahvas istus maha, et telekat vaadata. Koer oli aga hommikust saati närviline olnud ja sel ajal, kui kõik istusid diivanil, oli koer ukse peal ja haukus paaniliselt teise toa poole. Ei läinud pikalt aega, kui kälimehe arvutihiir laua pealt koerale nina pihta visati. Vot sulle.
Kassiga oli lugu veidi kehvem. Paistis, et koduvaimule ei meeldi kassid ning suhtkoht peale seda, kui kass majja toodi, hakkas täiesti lambist kass tuppa pissima ja peitis end igale poole kuhu sai. Nüüd ise mõeldes, siis mul Tartu kodus on ka kass ja see peidab ka end vahel igale poole voodi alla ja jumalteabkuhu. Ühe korra puges mu läpaka kotti.
Siin majas aga ilmselt asjalood kehvemad ja edaspidi kassi majja ei lastud. Vaene Murka. Õhtuti vaatan ID kanali pealt Kummituslaborit ja Kummitusi, siis seal on ka osades lugudes vägivalda koduloomade suhtes. Enamikul siiski suretas koduvaim lemmiklooma välja...
Ja peale seda on koduvaim end ikka aegajalt ilmutanud, kas siis varjuna või häältena või loobib asju. :)
Minu esimesed kokkupuuted olid isegi suht sõbralikud. Millalgi enne jõule, kui ma siin pikemalt viibisin, siis samuti kellegi vanamuti hääl sosistas mulle kõrva: "mine ära, see ei ole sinu kodu".. ma ütlesin kõva häälega mutile vastu, et pistku oma arvamus sinnasamusesse. Peale seda minuga enam ei ole ülbitsetud, küll aga näen varje ja kuulen hääli.
Siis mingil hetkel jälle Nässik hakkas toas närveldama. Mõnel päeval vähem, mõnel rohkem. Eks ta ikka välja tahtis, aga tal kaval komme, nii kui pääseb, nii kohe naabri koera rautab. Mõtlesin, et piiran veidike Nässiku seksielu ja jätan ta tuppa. Teised läksid poodi. Istusin rahulikult diivanil, arvuti süles, juhtmeta hiir minu kõrval.  Näss muudkui haukus ja haukus jälle ukse poole ja järsku pabahh! Hiir mu kõrvalt pani koera suunas lendu. Lahe. Jälle saan uue hiire osta. Seda hiire-värki juhtus paar korda veel. On ka visatud saapaga ja on ka Nässik lihtsalt minema hirmutatud, et haugub haugub ja siis järsku jookseb saba jalge vahel teise tuppa.
Viimasem suurem vahejuhtum oli nüüd, kui ma olin raskelt haige voodis. Teised olid väljas, nautisid päikest ja tegid aiatöid, siis mina olin toas, üritasin tukastada. Järsku tunnen, keegi istub voodi serval. Tahtsin tekki veel rohkem peale tõmmata, no ei saa. Keegi paks istub peal. Olin kindel, et Nässik jälle mulle jalutsisse roninud, kuid võta näpust. Samal hetkel kuulsin Nässiku haukumist väljas ja ilmselt ajas ta jälle hanesid taga.
Ja nii ikka juhtus mitmeid kordi, siis ma nägin oma silmaga, kuidas voodi äär kergelt vajub ja pepukanni jäljed selgelt eristatavad.
Siis kui me tüdrukuga kahekesi maja valvame, siis on öösiti kuulda teisest toast, kuidas trepi astmed naksuvad ja kuna teise korruse põrand on lakitud laud, siis see ka kriiksub teatud kohtades. Ja kuna me oleme kahekesi vaid ja Nässik magab meie toas, siis on loogiline, et keegi lihast ja luust neid laudu ei kääksuta. :) Ja on kuulda olnud ka lapsehääli.

Ühekorra ma tegin telefoniga pilte majast.. Õigemini tegin edevaid pilte autodest ja mõne koha peal jäi maja aken peale ja siis paari pildi peale jäi ka koduvaim ise. Siuke 40ndates mees lodumütsiga kardina vahelt piilumas.. Kahjuks neid pilte mul enam pole, kuna pea hakkas alati nii kõvasti valutama neid pilte vaadates, siis seostasin sellega ja peavalud kadusid kohe, kui pildid ära kustutasin.
Samuti meeldib meie koduvaimule TV6. Ükskõik, mida ma õhtuti digiboksist vaatan, reeglina ID või History, siis hommikul ärgates on TV6. :) Väga harvad korrad, kui kanal jääb tõesti ID või History või millegi muu peale, mida enne uinumist vaatasin.

Siis kui siin soojad ilmad tulid, lumi oli läinud, t-särgi ilmad käisid täie hooga, tulid külla sugulased Türilt. Õigemini siis tüdruku vend koos naise ja lastega. Vend siis tuli minu juurde, et oh, ma lähen panen sulle hea loo käima, läksime istusime autosse, tümm põhja, aknad alla, tšillisime. Ikkagi minu remonditud Scorpio ju. :)
Ja mu tüdruk tuleb siis majast välja, jääb trepil seisma ja vaatab nagu kummitust oleks näinud. Siis kogus ennast ja tuli rääkima. Alles õhtul teki all tunnistas, et nägi oma venna tagaistmel ammusurnud vanaisa, keda keegi ei sallinud. Seda ta rääkis järgmisel hommikul ka õele. Terve perekond on juba harjunud sellega, ma vaatan. Ämmamamma on mul eriti vahva. Ta ütles mulle, et mina ei tohiks neid üldse näha, et minu energia on väga tugev ja mul on hea energia. Vaimud armastavad nõrkasid iseloomusid ja ammutavad oma energiat sealt. Samuti on neile energiaallikaks vesi ja veesooned. Vist on asjakohane mainida, et maja on ehitatud kahe veesoone peale.

***

Aga jutt ei piirdu ainult sellega.
Nähtamatud olendid olid ka täitsa ühiselamus olemas. Ma elasin nüüd esimene õppeaasta ühiselamus nr.3. Mis on ühtlasi üks vanimaid kõrvalhooneid Särevere kooli linnakus.
Õhtuti, kui öörahu oli, oli kuulda koridorides samme, kolksatusi, lohisevaid samme, paaril korral õnnestus minul ka varjusid näha, kuid need libisevad nii kiiresti. Ja vahel oli koridoris kõndides raske olek, justkui keegi kõnniks sinust läbi. Oma tüdruku ma ühikast leidsingi ja tema elas üle koridori. Ja tundis kõike sedasama. Paraku tema on nõrgem ja nad hakkasid teda ära kasutama. Päris tihti oli nii, et teda  püüti ära hüpnotiseerida. See tähendab siis seda, et inimene tegelikult magab, kuid ta näeb kõike reaalselt. Ma läksin ühel hommikul tundi, tema jäi magama ning pani minu selja taga ukse lukku. Ta oli näinud unes, kuidas ma astun tuppa, teda laubale suudlen ja ütlen, et "kõik on korras. ma olen nüüd siin" ja hakkasin teda kallistama. Alles siis ta oli aru saanud, et teda püütakse ära nõiduda ja hakkas end unes kõigutama ja lükkas end voodist maha. Sel hetkel ta ärkas üles, voodis kusjuures, ning tundis kuidas see külg täiega valutas, mille peale ta unes oli kukkunud... Peale kõiki neid vahejuhtumeid sai komandandiga ka veidi juttu puhutud ja tõesti, tolles ühiselamus oli nii mõnigi endale käe külge pannud, kes poos end oma tuppa, kes trepikotta trepikäsipuu külge, kes hüppas aknast alla... Variante mitmeid. :)

Üldiselt, niipalju kui uurimine on näidanud, on tegu sõbraliku vaimuga õnneks. Kahjuks on kälimehel plaan alumine korrus avaramaks teha, mis tähendab ühe seina maha võtmist. Siiski võib see ka ühtlasi tähendada seda, et kui vaim/hing on salvestunud kindlasse asjasse, siis selle hävimisel/muutmisel hing aktiveerub ja võib alata uus paranormaalne nähtus. Et targemad soovitasid seina maha võtta, siis oodata ja siis maja ära puhastada täielikult. Et ehk on mõni hing jäänud veel siia, kes pole teispoolsusesse siirdunud.
Ma ei ole mingi ekspert. Kõik teadmised ja muu nõu-hau on omandatud  telerist ja internetist. Küll on aga tegu väga põneva värgiga, kes kummitusi ei karda, võiks isegi neid salvestada. Ise püüan samuti veel mõne EVP lindistada, enne kui maja ära puhastatakse. Ehk saab vastuseid, miks need hinged siia on jäänud veel.

PS. Üks tundemärk, kuidas aru saada vaimu kohalolust - kas külm hingus või siis põhjuseta tõusevad ihukarvad kas käel või jalal. Samuti võivad osad elektroonikaseadmed tuvastada magnetvälja muutust. On olemas täitsa spetsjomm seadmed, kui tuluke vilkuma hakkab, on miskit nihu. :) tv.blinkx listis on Ghost Lab täitsa olemas. Kes tahab, saab veebis esimest hooaega vaadata, saab veidi aimu asjadest.

Tuleb veel kindlasti veel mõni postitus, kui peaks midagi toredat juhtuma. :)
Seniks,
BÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ!

3 kommentaari:

Raivo ütles ...

ˇMario, ära hirmuta üleliia.
Kummitused jne on võimalikud nägemused. Loll oleks küsida, kas siis kui mina Su kõrvaltoas elasin, kas siis ka märkasid neid olevusi/ilminguid.

Ja pildi oleks võinud mulle saata. Kohe huviga oleks uurind.

Aga nüüd hirmutasid Evelini ka ära. Oli seda nüüd siis vaja?

(Merka peaks lokid sirgestama, siis võtab vähem vastu seda asja :D)

Õh, mis öelda kogu selle jutu peale.
Tahtsin midagi tarka kirjutada, aga samas mõtlen, et ehk minu skeptisism või omadus hoida need asjad eemal minu isikust on mind hoidmas kaitstult.

Mario ütles ...

Oh sind küll... :D
Eks jah, igaüks usub seda, mida tahab. Mina olen omaalgatuslikult juba saanud niiöelda para-uurijaks. Ja jah, kui sa mu kõrval elasid, ka siis nägin/tundsin ma neid. :) Nagu ma ütlesin, kui inimese energia on piisavalt tugev, siis ta neid ei taju, kui aga tervis hakkab alt vedama või on pingeline aeg, siis energiatase langeb ja võib hakata ilmutusi nägema. Sellest kõigest võin ma ühikas rääkida ükskord. :D

Evelin ütles ...

Mario, räägi mulle ka siis kunagi :D . Mina tahan ka kuulda :) .